3-23-707/45 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.10.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-707

Haldusasi

H.Y kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju

hüvitise väljamõistmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja H.Y , esindaja Q

Vastustaja Tallinna Vangla, esindaja Ann-Enel Valter

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 20.11.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

H.Y vastuapellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus ja H.Y vastuapellatsioonkaebus

rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 20.11.2023 otsus muutmata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.11.2024.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS §

215 lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-23-707

1. 17.11.2022 toimus Tallinna Vanglas esimeses üksuses perepäev. Kinnipeetav Q-le tuli

külla tema poeg H.Y (sünd. XX.XX.XXXX). Tallinna Vangla otsis H.Y enne perepäevale

lubamist alasti läbi.

2. Q esitas Tallinna Vanglale taotluse, milles palus hüvitada H.Y-le tekitatud mittevaralise

kahju 5000 eurot.

Taotluse järgi on H.Y-l raske vaimne puue. Ametnikud palusid H.Y-l võtta end pärast

kehaskänneri läbimist alasti, keerata selg ametniku poole ning teha kükke. H.Y allub

vanglaametnike korraldustele, kuna usaldab neid. Ametnike nõue oli põhjendamatu. H.Y

käib pikaajalistel kokkusaamistel alates 2020. a-st. Varem pole teda sel viisil läbi otsitud.

Läbiotsimine oli võimuliialdus, millega alandati kaebaja inimväärikust. Tallinna Vanglal on

olemas kaasaegsed läbiotsimisvahendid, mille kasutamise korral pole läbiotsitaval tarvis end

alasti võtta. Q märkas perepäeval kohe, et pojal on midagi hingel. Esialgu vaikinud poeg

rääkis hiljem, mis oli juhtunud. Poeg istus kogu perepäeva kestel (neli tundi) ühe koha peal

paigal ega soovinud tõusta isegi pildistamise jaoks. See näitab, et läbiotsimine oli tema jaoks

trauma. Võimalik, et poeg ei tulegi seetõttu enam perepäevadele. Jaanuaris 2023 toimuma

pidanud pikaajalisele kokkusaamisele poeg ei tulnud. H.Y on introvert, kelle usaldusisikuteks

on kitsas perering. Ta kurdab üliharva ja ainult tõsiste läbielamiste puhul. Kui tegu oleks

tavalise poisiga, oleks ta hakanud läbiotsimise peale protestima või nõudma lisaselgitusi. H.Y

haridus piirdub üheksa aastaga Tondi põhikoolis lihtsustatud õppekava alusel. Ta ei tea

midagi inimõigustest.

3. Tallinna Vangla jättis 07.03.2023 otsusega nr 5-37/22/170-8 taotluse rahuldamata.

Vangistusseaduse (VangS) § 15 alusel tuleb vanglal tagada, et kinnipeetavate kätte ei satuks

keelatud aineid ja esemeid. VangS § 27 ning justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44

„Järelevalve korraldus vanglas“ § 31 lg 1 järgi on vanglaametnikul õigus kinnipeetavaga

kokkusaamisele tulnud inimene läbi otsida. Läbiotsimise viisi ja ulatuse otsustab ametnik

kaalutlusõiguse alusel. Läbiotsimine toimub eraldi ruumis, kus on tagatud külalise privaatsus.

Läbiotsimist teeb inimesega samast soost ametnik. Üksuse perepäev on erandlik sündmus,

mille puhul viibivad samas ruumis koos terve üksuse kinnipeetavad ja nende pereliikmed.

Sellises olukorras on hõlbus anda üle keelatud esemeid ja aineid. Perepäevale tulnud külalised

otsitakse alasti läbi. Ükski muu läbiotsimise viis, sh kompimine ja teenistuskoera kasutamine,

ei võimalda kõrvaldada kahtlust, et külalise riiete alla on midagi peidetud. Koerad avastaksid

üksnes neid aineid, mille avastamiseks neid on treenitud. Kompimisega ei ole võimalik

avastada väikseid esemeid, mis ei ole metallist või on peidetud kehaõõnsustesse. Kehaskänner

teeb pindmise läbivalgustuse, ega võimalda tuvastada kehasse peidetud esemeid. Kuna

perepäevale tuleb korraga rohkem inimesi, on ametnikul keerulisem märgata, et külaline võib

vajada tavapärasest erinevat lähenemist. Kaebajat ei alandatud ega mõnitatud meelevaldselt,

tegu oli vanglas tavapärase toiminguga. Ametnik, kes otsis kaebaja läbi enne neid kohtumisi,

selgitas, et vanglale ei antud infot selle kohta, et kaebaja on puudega. Vestlustes kaebajaga on

ametnik aru saanud, et talle tuleb korraldusi selgitada põhjalikumalt ja lihtsamaid sõnu

kasutades. Ametnik tegi läbiotsimise pool-pool meetodit kasutades. Perepäeva korraldanud

huvijuhi selgituste järgi ei märganud ta, et kaebajaga oleks olnud midagi valesti. Kaebaja istus

ürituse ajal koos oma isaga. Nad suhtlesid, mängisid malet, jõid teed ja sõid kringlit. Seismist

eeldavaid ühiseid tegevusi perepäeval ei toimunud. Kinnipeetavad istusid perekonniti laudade

taga ja suhtlesid omakeskis. Pildistamisest Q ja tema poeg tõepoolest keeldusid, kuid ka

teistel perepäevadel oli inimesi, kes pildistamist ei soovinud. Huvijuht selgitas kõigile, et pildi

tegemine on võimalus, mitte kohustus. Kaebaja on olnud suuteline iseseisvalt vanglat

külastama ja on varem ametnikega vabalt suhelnud. Kaebaja haridustasemest ei saa järeldada,

et tal puudub võime toimuvast aru saada. Täiskasvanud külastaja puhul eeldab vangla, et ta on

2(7)

3-23-707

teadlik oma õigustest ja suuteline vajaduse korral nende kohta ametnikult küsima. Vangla

nõustus, et ametniku selgitused võinuks olla põhjalikumad ja palus vabandust ebameeldivaid

emotsioone tekitanud külastuse pärast.

4. H.Y esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles nõudis 5000 euro suuruse

mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist Tallinna Vanglalt.

Lisaks taotluses esitatud põhjendustele märkis kaebaja järgmist. Kaebaja oli varem käinud

vanglas pikaajalistel kokkusaamistel isaga kolmel korral. Temalt ei ole kordagi leitud

keelatud aineid ega esemeid. Kaebaja isa oli perepäeva toimumise ajaks kandnud

vanglakaristust üle nelja aasta. Ka temalt ei ole kordagi konfiskeeritud keelatud aineid ega

esemeid. Vangistuse kestel Q-le tehtud narkotestid on alati olnud negatiivsed. Varasematel

külastustel pole H.Y kunagi oma isale läbiotsimiste üle kurtnud. Kõnealusest läbiotsimisest

hakkas kaebaja aga isale rääkima. Kaebaja ema andis esimesel korral koos pojaga

pikaajalisele kokkusaamisele tulles Tallinna Vangla töötajatele suuliselt teada, et pojal on

raske puue. Info H.Y puude kohta oleks pidanud jõudma ka selle vanglaametnikuni, kes

kaebaja enne perepäeva läbi otsis. Q kontaktisik vanglas on tema 2019. a-l süüdimõistmisest

alates olnud JS. Ka tema oli kaebaja seisundist teadlik. Varem koheldi kaebajat tema puudele

vastavalt ja väärikalt. Perepäeval otsis kaebaja läbi talle võõras ametnik. Vangla otsib

kinnipeetavad enne ja pärast pikaajalisi kokkusaamisi väga põhjalikult läbi. Nad peavad end

alasti võtma ja tegema kükke. Lisaks tehakse neile narko- ja nikotiinitestid. Enne testi

tegemist eluosakonda tagasi ei pääse. Külalistele ei tohiks sellist läbiotsimist teha. Kui ei

esine põhjendatud kahtlusi, pole põhjust käskida külastajal lahti riietuda ja kükke teha.

Kaebaja istus kogu perepäeva jooksul paigal, käimata isegi WC-s. Pärast perepäeva ei

vastanud kaebaja mõnda aega isa kõnedele. Kaebaja ei tulnud 03.01.2023 toimuma pidanud

pikaajalisele kokkusaamisele. Telefoni teel on ta Q-le öelnud, et ei taha enam kokkusaamisele

tulla. Kaebaja suhtleb isaga telefoni teel, kuid varasemast harvemini.

5. Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata.

Perepäev toimus klubiruumis, kus on lubatud füüsiline kontakt pereliikmete vahel.

Tõenäosus, et üle antakse keelatud esemeid, on suur. Vanglal ei olnud kirjalikku teavet

kaebaja terviseseisundi kohta ja tal pole õigust säilitada külastaja terviseandmeid. Väide, et

kaebaja ema oli vanglat teavitanud poja terviseseisundist, pole kontrollitav. Q varasem

inspektor-kontaktisik selgitas, et ta mäletab, et Q pojal on kinnipeetava väitel puue, kuid

täpsemat infot tal pole. Tegemist pole infoga, mida kontaktisik peaks kontrollima ja millest

teisi ametnikke teavitama. Ainult 13.10.2022 ankeedil on Q märkinud lühiajalise

kokkusaamise põhjuseks soovi kohtuda raske puudega pojaga. See märge ei anna vanglale

detailsemat infot selle kohta, kas külaline vajab tavapärasest erinevat lähenemist või mitte.

Kaebajat läbi otsinud ametnik ei teadnud, et kaebajal on vaimne puue. Kaebajale tehti täielik

läbiotsimine, mille käigus ta pidi kükitama. Kaebaja küsis, kas ka aluspüksid tuleb jalast

võtta, ametnik vastas jaatavalt. Ametnik andis kaebajale rahulikul toonil korraldusi, mida

viimane täitis. Rohkem küsimusi või vastuväiteid kaebajal polnud. Ametnikule tundus

kaebaja arglik, kuid midagi eriskummalist ta ei märganud (kaebaja ei nutnud, ei olnud endast

väljas vms). Perepäeva kaamerasalvestise järgi ei olnud istumine ürituse jooksul ebatavaline.

See, et kaebaja tualetti ei külastanud, ei kinnita vangla süüd. Q väide, et pärast perepäeva oli

periood, mille jooksul poeg ta kõnedele ei vastanud, ei vasta tõele.

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 20.11.2023 otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis

Tallinna Vanglalt välja H.Y-le tekitatud mittevaralise kahju hüvitiseks 1500 eurot. Kohus

mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 45 eurot ning jättis ülejäänud

osas menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3(7)

3-23-707

Otsustades selle üle, millisel viisil läbiotsimist teha, on vanglal kaalutlusruum. Alasti

läbiotsimist, mis riivab intensiivselt inimese õigust kehalisele puutumatusele (põhiseaduse

(PS) § 19 lg 1 ja § 26) ja väärikale kohtlemisele (PS § 18 lg 1), tuleb pidada erandlikuks. See

saab olla põhjendatud üksnes juhul, kui seda õigustavad konkreetse juhtumi asjaolud (vt

Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2022 otsus asjas nr 3-21-161, p 11). Vanglal tuleb arvestada

ka sellega, et lähedane võib vastumeelsusest regulaarsete alasti läbiotsimiste suhtes loobuda

kinnipeetava külastamisest, mis riivab kinnipeetava ja külastaja õigust era- ja perekonnaelu

puutumatusele (PS § 26). Kõigi külastajate alasti läbiotsimine on iseenesest tõhus viis

takistada keelatud ainete ja esemete toimetamist vanglasse (vt vastustaja selgitused, mille osas

kuulutas kohus menetluse kinniseks). Sellega kaasnev õiguste riive ei ole siiski põhjendatud,

arvestades vähest lisandväärtust, mida see annab vanglale võrreldes muude kättesaadavate ja

külastajate õigusi vähem riivavate meetmetega. Teised läbiotsimise viisid nagu

metallidetektor, kompamine, röntgenseade, kehaskänner ja teenistuskoer võimaldavad suurel

määral hoida ära ohu, et külalised toovad vanglasse keelatud aineid ja esemeid. Lisaks on

menetlusosalised kinnitanud, et perepäevalt eluosakondadesse naasvad kinnipeetavad

otsitakse põhjalikult läbi ning neile tehakse testid, et avastada võimalikku keelatud ainete

tarbimist. Seega on vangla külastajate valimatu alasti läbiotsimine ebaproportsionaalne.

Vangla välja toodud asjaolust, et perepäeval on keelatud eseme vanglasse toomise oht suurem,

ei piisa, et õigustada kõigi külaliste alasti läbiotsimist. Vanglal ei olnud mingit konkreetset

põhjust arvata, et kaebaja toimetab vanglasse keelatud aineid või esemeid. Ka kaebaja isa

puhul pole vangla esile toonud asjaolusid, mis annaks aluse arvata, et tema külalised võivad

toimetada vanglasse keelatud asju. Perepäeva toimumise ajal oli kaebaja 19-aastane, seega

napilt lapseeast välja jõudnud vaimse tervise häirega noormees. Tegu oli seega inimesega,

kelle kehalise puutumatuse ja väärikuse austamisse tuli vanglal suhtuda keskmisest veelgi

suurema hoolega. Vangla seda ei teinud. Vangla toiming oli seega õigusvastane.

Kaebaja ema selgitas kohtule, et kaebaja vaimne tervis ei luba kaebajal ütlusi anda, ning palus

kohtul säästa kaebajat ütluste andmisest. Kohus nõustus, et kaebajat tuleb võimaluse korral

hoida uute läbielamiste eest. Kahju tekkimise ja selle suuruse üle otsustamiseks on piisavad

kirjalikud ütlused, mille kohus võttis kaebaja vanematelt. Vanemate ja vangla esitatud

selgituste põhjal järeldab kohus, et läbiotsimine tekitas kaebajale mittevaralist kahju tema era-

ja pereelu puutumatuse õiguse rikkumise ja väärikuse alandamise tõttu. Vanemate ütlused

kinnitavad, et kaebaja oli läbiotsimisest tõsiselt häiritud. Seda kinnitab ka asjaolu, et kaebaja

pole pärast perepäeva vanglas isa külastanud. See näitab, et vangla õigusvastane toiming

kahjustas ka isa ja poja vahelist suhtlust. Määrav pole see, et kaebaja suhtleb isaga endiselt

telefoni teel. Silmast silma kohtumised on vaimse tervise häirega kaebaja puhul isaga suhte

säilitamiseks eeldatavasti veelgi olulisemad, kui tavapärase täiskasvanu suhtluses oma

vanemaga. Selliseid kohtumisi pole kaebajal isaga olnud juba aasta aega. Vangla tegu oli

süüline, kuna ta teadis külastajate valimatu alasti läbiotsimiste õigusvastasusest. Vastustaja

süüd ei vähenda asjaolu, et perepäeval läbiotsimist teinud ametnikud ei teadnud, et kaebajal

on vaimse tervise probleeme. Kui vangla otsib regulaarselt kõik külastajad läbi, võtab ta

endale teadlikult riski, et läbiotsitavate hulgas võib olla ka tavapärasest enam haavatavaid

inimesi, kellele läbiotsimine rängemalt mõjub. Seega pole tarvis selgitada, kas vangla oleks

pidanud säilitama ja läbiotsimist teinud ametnikele edasi andma kaebaja ema poolt varem

avaldatud info kaebaja vaimse tervise kohta. Vangla süü vormiks oli raske hooletus.

Arvestades kaebaja vaimset tervist, rikkumise tagajärgi kaebaja ja tema isa suhetele,

vastustaja õiguserikkumise raskust ning süü vormi, on põhjendatud mõista vastustajalt välja

hüvitis 1500 eurot.

4(7)

3-23-707

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 20.11.2023 otsus ja

teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata.

Halduskohus ei ole täitnud põhjendamiskohustust, on jätnud tähelepanuta vangla selgitused

ning mõistnud välja põhjendamatult suure mittevaralise kahju hüvitise. Kohtupraktika on

olnud alasti läbiotsimise õiguspärasuse ja hüvitise suuruse osas vastuoluline. Kohus ei

analüüsinud vangla väidet, et vanglal on raskem hinnata külastajate kavatsusi kui

kinnipeetavate kavatsusi. Mõne vähem koormava abinõuga (nt metallidetektori, riideid ja

keha pealispinda läbivalgustava seadme, muu tehnilise vahendi või teenistuskoera

kasutamine) ei pruugi olla võimalik avastada esemeid või aineid, mis on erinevaid meetodeid

kasutades peidetud riiete alla. Kohus jättis tähelepanuta, et keelatud ained ja esemed võivad

liikuda kokkusaamise ruumist välja ka mõne muu ruumiga kokku puutuva isiku kaasabil, nt

majandustöid tegev kinnipeetav. Kui kinnipeetav ja kokkusaaja on huvitatud keelatud esemete

vangla territooriumile jõudmisest, ei ole sisuliselt mingit võimalust, et teave nende vanglasse

toimetamise plaanist jõuab vanglani. Lähedussuhte tõttu on pereliige valmis rohkem riskima

vangistatud pereliikme hüvanguks. Vanglal puudus eelinfo külastaja puude kohta. Praktikas,

kui kokkusaamisele tuleb inimene, kellel on vaja võtta ravimeid või kasutada

liikumisvahendit vms, siis ta informeerib eelnevalt, et vajab tavapärasest erinevat kohtlemist.

Kaebaja ema ning isa ütlustes on vasturääkivusi.

8. H.Y palub vastuapellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 20.11.2023 otsus osaliselt

ja teha asjas uus otsus, millega suurendada Tallinna Vanglalt välja mõistetavat hüvitist 2500

euroni ja mõista täies ulatuses välja kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 150 eurot.

Kaebajat mõjutas vangla õigusvastane toiming sedavõrd, et ta pole pärast seda vanglas isa

enam külastanud. Ta on telefonivestluses isale selgitanud, et ta ei tule enam kokkusaamisele.

Kaebaja on tema isa ainus laps ja isa elab seda raskesti üle, tal on veel 8 aastat karistust

kanda. Vangla oli teadlik kaebaja seisundist ja arvestas seda, kuna enne 17.11.2022 perepäeva

polnud kaebajat kordagi alasti läbi otsitud. Kaebaja sai raske vaimse trauma. Kui sügav

hingeline kannatus tegelikult on, näitab vaid aeg. Kaebaja ei vaja liikumiseks abivahendeid

ega kokkusaamise kestel medikamente, sestap ei märkinud kaebaja isa pikaajalise

kokkusaamise taotlusele, et tema poeg on invaliid. Ta oli veendunud, et inspektor-

kontaktisiku teavitamine kaebaja raskest puudest on vangla jaoks piisav teave.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning vastustaja apellatsioonkaebuse väited

ei anna alust selle tühistamiseks. Asjaolu, et apellant ei nõustu halduskohtu põhjendustega, ei

tähenda, et halduskohus oleks eksinud. Vastuapellatsioonkaebus hüvitise suurendamiseks on

samuti põhjendamatu. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea

vajalikuks neid kõiki korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse ning

vastuapellatsioonkaebuse väidetele märgib kohus järgmist.

10. Ringkonnakohus jääb haldusasjades nr 3-21-161 ja 3-21-2616 tehtud kohtuotsustes võetud

seisukohale, et vanglasse kokkusaamisele tulija lausaline (rutiinne) alasti läbiotsimine ei ole

proportsionaalne ja rikub põhiõigusi. Nüüdseks on justiitsminister muutnud läbiotsimise

korda reguleerivat määrust1, sätestades selge sõnaga, et läbiotsimist peab tegema viisil, mis

austab isiku inimväärikust ja meetme valikul peab lähtuma proportsionaalsuse põhimõttest.

1 Justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 31 lg 31 teine lause.

5(7)

3-23-707

Määruse eelnõu menetlemise materjalidest2 nähtub, et muudatus tehti eeskätt õiguskantsleri

ettepanekul, mis tugines muu hulgas Tallinna Ringkonnakohtu otsuses asjas nr 3-21-161

antud tõlgendusele. Õiguskantsler märkis eelnõu algse versiooni kohta, et pakutud sätte

sõnastus võib suunata vanglaametnikke jätkama vanglate pikaajalist tava, mille järgi on

ekslikult peetud lubatavaks kinnipeetavaga vahetult kohtuma tulevate külaliste, isegi laste

ulatuslikku (sh alasti) läbiotsimist ka siis, kui riskihinnang selleks alust ei anna.

Ringkonnakohus leiab, et enne määruse muutmist kehtis määruse nr 44 § 31 lg 31 teise

lausega samasisuline nõue tulenevalt õiguse üldpõhimõtetest, põhiseaduse sätetest ja Euroopa

Inimõiguste Kohtu praktikast, tõlgendatuna kooskõlas rahvusvahelistes dokumentide ning

rahvusvaheliste ekspertide (sh piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või

karistamise tõkestamise Euroopa komitee) esitatud seisukohtadega. Tallinna Ringkonnakohus

selgitas asjas nr 3-21-2616 tehtud kohtuotsuses, et vangla järeldab ekslikult ringkonnakohtu

asjas nr 3-15-566 tehtud otsusest, et rutiinne alasti läbiotsimine on alati põhjendatud ja

proportsionaalne.

11. Seega leidis halduskohus õigesti, et valik alasti läbiotsimiseks peab põhinema konkreetse

külastajaga seotud ohuhinnangul. Vangla osutab iseenesest õigesti, et külastajaga seotud ohu

kohta on vanglal keerulisem teavet koguda ja prognoosotsust teha kui hinnata

kinnipeetavatega seotud riske, kelle kohta vanglal on rohkem teavet ja kogemusi. Samas

kohustavad VangS § 24 lg 11 ja § 25 lg 11 hindama kokkusaamise loa andmisel riske, sh nt

kokkusaaja mainet. Sama teave võib olla muu hulgas aluseks valiku tegemisel eesootava

läbiotsimise üksikasjade kohta. Vangla saab koguda vangla julgeoleku ja korra tagamiseks

vajalikku teavet VangS-s ja kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras.

Vanglaametnik saab mh küsitleda kokkusaamisele tulijat, selgitada, et alasti läbiotsimine on

üks võimalus, jälgida isiku käitumist, vastuseid, kehakeelt ja oma kogemuse pinnalt hinnata

riski, et kokkusaajal on kehale või selle õõnsustesse peidetud keelatud esemeid (mille

tuvastamine on alasti läbiotsimise eesmärgiks). Siinses asjas on kohus tuvastanud, et isaga

kokkusaamisele tuli erivajadusega noor inimene, kelle küsitlemine võinuks ametnikule anda

piisava kindlustunde, et tal ei ole kehale peidetud keelatud esemeid. Alasti läbiotsimise

otsustamisele eelneval küsitlemisel oleks suure tõenäosusega ilmnenud kaebaja tervislik

seisund ning ametnik saanuks vastavalt kohandada ohuhinnangut ja võtta kaalumisel arvesse

isiku eripära.

12. Ringkonnakohus nõustub vanglaga, et pole välistatud, et kokkusaamisele tulijal õnnestub

alasti läbiotsimise tegemata jätmise korral toimetada vanglasse keelatud esemeid. Mida

rutiinsem, intensiivsem ja invasiivsem on kontroll, seda suurem on tõenäosus, et avastatakse

keelatud esemeid. Samas ei ole isegi sellisel juhul tagatud, et avastatakse absoluutselt kõik

keelatud esemed. Teisalt tuleb arvestada, et läbiotsimine on põhiõiguste tugev riive. Seetõttu

on paratamatult tarvis leida kahe väärtuse vahel tasakaalupunkt. Õigusriigis ei pea taolises

väärtuste kollisiooni olukorras alati ja tingimusteta taanduma põhiõigused ning prioriteedi

omandama korra tagamise huvi. Seetõttu, tulenevalt proportsionaalsuse põhimõttest, ei ole

lubatud lausaline täiskontroll kõikide külastajate puhul ja otsustamine peab toimuma

vanglaametniku kaalutlusõiguse alusel juhtumipõhiselt. Vangla julgeoleku tagamiseks on

vanglal võimalik võtta ka teisi üldisemaid meetmeid, mis vähendavad keelatud esemete

sissetoomise võimalusi. Halduskohus on õigesti juhtinud tähelepanu, et perepäevale tulevad

kinnipeetavad otsitakse läbi pärast kohtumist. Mis puutub võimalust, et kokkusaamise ruumist

saab keelatud eseme kätte muu kinnipeetav, nt majandustööde tegija, siis nende isikute

kokkusaamise ruumi lubamine allub vangla kontrollile.

2 https://eelnoud.valitsus.ee/main#RMFUDdpN.

6(7)

3-23-707

13. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt

õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Mittevaralise kahju hüvitise

määramisel tuleb seega arvestada konkreetse juhtumi asjaolusid ja otsustada selle suurus oma

diskretsiooni alusel (Riigikohtu halduskolleegiumi 20.10.2021 otsus asjas nr 3-19-2061, p 23).

Samas otsuses (p 24) selgitas Riigikohus, et määratav hüvitis ei tohi olla põhjendamatult väike

võrreldes Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas sarnastes asjades määratud hüvitistega.

Seejuures saab siiski arvestada riigisisest õigussüsteemi, õigustraditsioone ja elatustaset.

Euroopa Inimõiguste Kohus aktsepteerib tõhusa õiguskaitsevahendina hüvitisi, mille suurus

jääb allapoole kohtu enda praktikas väljakujunenud taset, kui hüvitis pole Euroopa

Inimõiguste Kohtu määratud hüvitistest võrreldamatult madalam ning kannatanul on võimalik

saada hüvitis tõhusas menetluses ja mõistliku aja jooksul (viimati otsuses nr 3-19-1416/43, p

33). Seega peab kohus konkreetses asjas hüvitise suuruse üle otsustamisel arvesse võtma ka

riigisisest kohtupraktikat nii analoogsetes asjades kui ka valdkondadeüleselt. Ringkonnakohus

leiab, et halduskohtu määratud hüvitis ei ole selgelt ülemäärane ega samas ka põhjendamatult

väike. Halduskohus on hüvitise suuruse kujunemise aluseid piisavalt põhjendanud. Miski ei

viita sellele, et halduskohus oleks selles osas asjaolusid ja erinevaid väärtusi ilmselgelt

ekslikult hinnanud. Viide sellele, et teises kohtuasjas on viiel korral toimunud alaealise alasti

läbiotsimise eest määratud hüvitis 3500 eurot, ei tähenda, et siinse vaidluse asjaoludel oleks

1500 euro suurune hüvitis põhjendamatu. Üleelamised ja kannatused on väga individuaalsed

ega ole kergesti kvantifitseeritavad. Kaebaja hingelisi üleelamisi iseloomustab fakt, et pärast

vaidlusalust sündmust ei ole ta oma isa enam vanglasse külastama läinud. Ringkonnakohus ei

pea siinse vaidluse asjaoludel tõenäoliseks, et selline käitumine ei kajasta kaebaja tegelikke

tundeid ning oleks korraldatud vaid suurema hüvitise saamise eesmärgil. Arvestada tuleb, et

siinsel juhul riivati sellise väga haavatava isiku intiim- ja privaatsfääri, kes oma vaimse tervise

seisundist ja nooruse kogenematusest tulenevalt usaldas ametnikku ega pruukinud osata enda

eest seista. Seega võis kaebajale usutavalt tekkida tugev alanduse ja häbi tunne. Neil

asjaoludel tuleb vangla vaidlusalust toimingut pidada kaebaja õiguste oluliseks rikkumiseks,

millega kaasnes kaebajale raske tagajärg. Raskele rikkumisele peab vastanduma tõhus

kohtulik õiguskaitse ning hüvitis peab olema õiglane (Riigikohtu halduskolleegiumi

17.12.2014 otsus asjas nr 3-3-1-70-14, p 25).

14. Eelneva põhjal jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ning vastuapellatsioonkaebuse

rahuldamata.

15. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja

vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata, mistõttu jääb tema apellatsiooniastmes kantud

riigilõiv tema enda kanda. Tallinna Vangla ei ole oma võimaliku menetluskulu hüvitamiseks

taotlust esitanud.

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)