2-23-134151/29 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. oktoober 2024, Tartu

Tsiviilasja number

2-23-134151

Tsiviilasi

OÜ GS Core hagi Artur Vorobjovski vastu võla

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

648,33 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 9. mai 2024 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Artur Vorobjovski apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Artur Vorobjovski

(isikukood

XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Olga Väina-

Kesler

Vastustaja (hageja): OÜ GS Core (registrikood 16183586),

lepinguline esindaja Riho Siil

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 9. mai 2024 otsus ja jätta OÜ GS Core hagi Artur

Vorobjovski vastu võla väljamõistmiseks rahuldamata.

2. Rahuldada apellatsioonkaebus.

3. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus OÜ GS Core kanda.

4. Välja mõista OÜ-lt GS Core Artur Vorobjovski kasuks menetluskuluna maakohtus

400 eurot ja ringkonnakohtus 575 eurot, kokku 975 eurot.

5. Välja mõista OÜ-lt GS Core Artur Vorobjovski kasuks viivis välja mõistetud

menetluskulult (975 eurot) kuni menetluskulu tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulu

tasumiseni.

6. Kohtuotsus saata teadmiseks Finantsinspektsioonile.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ GS Core (hageja) esitas 23. augustil 2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse Artur Vorobjovskilt (kostja) 747,61 euro saamiseks. Kostja esitas 5. septembril 2023

nõudele vastuväite. Pärnu Maakohtu maksekäsuosakond lõpetas maksekäsu kiirmenetluse ja

andis asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Hageja esitas 11. oktoobril 2023 hagiavalduse, milles palub kostjalt välja mõista põhivõla 500

eurot, hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 88,33 eurot ja

edasiulatuva viivise tasumata põhivõlalt.

Hagiavalduse ja asja materjalide kohaselt esitas kostja 22. juulil 2021 Bondora AS-i

(krediidiandja, Bondora) internetikeskkonnas taotluse nr XXXXXXXX laenu saamiseks.

Krediidiandja portaalis toimub laenu taotlemine ja lepingu sõlmimine elektroonilise

sidevahendi abil. Laenu taotlemisel esitas kostja pangakonto väljavõtte perioodi 24. juuli

2020 kuni 22. juuli 2021 kohta.

Lisaks kostja enda poolt sisestatud andmetele sissetulekute ja kohustuste kohta, tegi

krediidiandja päringud maksevõime hindamiseks Krediidiinfo andmebaasi. Vastavalt

Krediidiinfo päringule puudusid kostjal aktiivsed maksehäired. Kostja esitatud andmete ja

Krediidiinfost, pensioniregistrist, rahvastikuregistrist saadud vastuse põhjal koostas

krediidiandja krediidi hinnangu. Kogutud andmete põhjal asus krediidiandja seisukohale, et

kostja suudab tagastada laenu koos intressidega igakuiste 14 euro 63 senti suuruste

osamaksetega. Kostja sõlmis krediidiandjaga 23. juulil 2021 laenulepingu nr XXXXXXXXX.

Laenusumma oli 531 eurot, lepingutasu 31 eurot, intressimäär 15,78% aastas, haldustasu 4%

laenusummast aastas. Krediidi kulukuse määr aasta kohta oli 27,86%. Krediidi kulukuse

määra arvestus põhineb eeldusel, et leping kehtib kokkulepitud aja jooksul ning et

krediidisaaja täidab lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt kogu lepingu kehtivusaja

jooksul. Lepingu täitmise tähtpäevaks lepiti kokku 8. juuli 2026. Kostjale kanti 23. juulil 2021

pangakontole 500 eurot.

Kostja ei tasunud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks midagi. Krediidiandja saatis

kostjale 11. oktoobril 2021 hoiatuse lepingu ülesütlemise kohta ja andis täiendava tähtaja võla

tasumiseks. Kuna kostja võlga ei tasunud ning oli nelja kuu maksetega viivituses, ütles

krediidiandja 12. novembril 2021 lepingu üles ning saatis kostjale ülesütlemise teate.

Ülesütlemise teade saadeti kostjale tema poolt esitatud e-posti aadressile Bondora

kliendiportaali vahendusel.

Krediidiandja loovutas 20. juulil 2022 lepingust nr XXXXXXXXX tuleneva nõude hagejale.

Hageja on seisukohal, et krediidiandja ei ole laenu väljastamisel järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Seetõttu on leping kokkuleppelise intressi osas tühine ning

intressimääraks tuleb lugeda seadusjärgne intressimäär. Kuna Eesti Panga poolt avaldatud

andmete kohaselt oli intressimäära suuruseks intressi tasumise perioodil 0,0%, siis ei saa

hageja kostjalt intressi nõuda.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja selgitas, et tema ei sõlminud krediidiandjaga

laenulepingut ning ta ei ole laenu saanud. Keegi kolmas isik kasutas kostja PIN koodi ja tegi

kostja nimel sisselogimise krediidiandja portaalis. Kostjal paluti telefonikõnes kinnitada PIN1

ja PIN2. 23. juulil 2021 laekus kostja pangakontole summa Bondorast ja see raha kanti kohe

Kristina Jelissejeva kontole. Kostja kontolt liikus ära 600 eurot.

Kostja selgitas, et ta sattus tööd otsides pettuse ohvriks ning on esitanud selle kohta avalduse

politseisse. Kostja esitas 28. juunil 2021 töö saamiseks avalduse ja 30. juunil 2021 sai vastuse,

milles talle pakuti tööd ülekannete tegemise makseplatvormil. Kostjal paluti ennast

registreerida ning seejärel pidi kostjale saadetama link, mille kaudu pidi kostja enese isiku

tuvastama ning seejärel pidi kostja kontole saadetama vajalikud vahendid. Kostja tundis

13. juulil 2021 huvi, millal saadetakse link. 19. juulil 2021 saadeti link, et samal päeval tööd

alustada. Kuna saadetud link ei töötanud, lubati saata varukoopia. 21. juulil 2021 küsis kostja

varukoopia linki. Vastuse kohaselt on isik juba tuvastatud ning kostja kontole saadetakse raha.

Kostjale saadeti klientide nimekiri. 23. juulil 2023 vastas kostja, et ta alustas tööd. Petturid

palusid kostjal end uuesti identifitseerida. Kui kostja nägi, et tema pangakontole laekus 500

eurot ja ta üritas rakendusse sisse logida, palus rakendus kinnitust. Iga kord, kui kostja püüdis

panka sisse logida, võeti tema kontolt 100 eurot. Seejärel täpsustas kostja, miks keegi tema

pangakontot kasutab. Petturid vastasid, et ettevõtte finantsid on tagastatud, nüüd ühendatakse

„hosting“ ja kostja saab palga pärast töö lõpetamist. Kostja kinnitas, et ta ei külastanud

Bondora lehte ega jätnud avaldusi, kuna ta teadis, et tal puudub töö ja ta ei saa laenu võtta.

Laenuandja ei veendunud laenu andmisel, et laen antakse tõepoolest kostjale. Laenu

väljastamisel peaks laenuandja veenduma, et kostja suudab täita laenukohustusi. Laenuandja

ei palunud isegi kostjalt dokumenti saata ning kostjaga ei sõlmitud kirjalikku lepingut. Kostja

sai võlast teada hagiavaldusest.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas hagi, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 719,01 eurot (sealhulgas

põhivõlg 500 eurot ja viivis alates 13. novembrist 2021 kuni 11. oktoobrini 2023 88,33 eurot).

Lisaks mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõla 500 euro tasumisega

viivitamise eest alates 12. oktoobrist 2023 kuni põhivõla 500 euro tasumiseni

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulud 205 eurot.

Maakohus leidis, et kohtule esitatud tõendeid koostoimes hinnates ei ole võimalik teha

tõsikindlat järeldust, et kostja ise ei sõlminud 23. juulil 2021 laenulepingut. Kostja poolt

kohtule esitatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest (dtl 277–278) nähtub, et 25. juulil

2021 suhtles kostja telefoni teel tundmatu isikuga, kelle juhiste kohaselt pidi kostja kinnitama

oma isiku. Kostja kinnitas selle Smart-ID vahendusel ning seejärel võeti Bondora

laenukontorist 500 eurot laenu, mis kanti koos kostja kontol olnud 100 euroga kolmanda isiku

arvelduskontole. Kriminaalasja menetlus lõpetati, kuna kohtueelse menetluse käigus ei

tuvastatud isikut, keda oleks alust kahtlustada selle kelmuse toimepanemises.

Kohtule esitatud sõnumivahetus kostja ja tundmatu vahel ei ole ülevaatlik. Sõnumivahetusest

ei ole tuvastatav, kas laenuvõtmise päeval 23. juulil 2021 oli kostja ja tundmatu vahel vestlusi

ning mis oli nende kokkulepete sisu. Politsei teatise kohaselt suhtles kostja telefoni teel

tundmatu isikuga 25. juulil 2021, mis lõppes Bondora laenukontorist laenu võtmisega. Seega

võis kostja 23. juulil 2021 laenu ikkagi ise võtta.

Maakohus leidis, et isegi kui kostja laenuvõtmiseks ise tahteavaldust ei esitanud, vastutab ta

kergekäeliselt tema valdusest välja läinud isiku tuvastamist võimaldavate andmete kasutamise

tagajärgede eest. Kostja, suheldes telefoni teel temale tundmatu isikuga, on ise vabatahtlikult

end kuhugi registreerinud ja kuidagi identifitseerinud, andnud tundmatule isikule

vabatahtlikult üle oma PIN koodid. Tema isikut tuvastada võimaldavad andmed ei ole seega

läinud tema valdusest välja tema tahte vastaselt. Kuna Bondora portaali sisenedes on vaja

enda isik tuvastada ning konto luua ja kostja nimel seda tehti, oli laenuandjal täielik õigus

arvata, et ta sõlmib laenulepingu just kostjaga.

Eelnevast tulenevalt asus maakohus seisukohale, et laenuleping krediidiandja ja kostja vahel

oli kehtiv ning selle täitmise eest vastutab kostja.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud kõigis

kohtuastmetes palub kostja jätta hageja kanda.

Maakohus on valesti kohaldatud tarbijakrediidilepingut reguleerivaid VÕS sätteid.

Internetilehel on vastustaja tingimused laenu saamiseks, nimelt antakse laenu alates

21. eluaastast püsiva sissetuleku olemasolul ja mängusõltuvuse puudumise korral. Apellant oli

töötu ning mingit sissetulekut ei saanud. Laenu võtmise hetkel oli apellant 19-aastane. Seega

ei saanud vastustaja apellandiga tarbijakrediidilepingut sõlmida. Kui lugeda

tarbijakrediidilepingu sõlmituks, siis laenu intressimääraks tuleks lugeda VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär.

Tarbijakrediiti puudutavate õigusnormide vale tõlgendamise ja kohaldamise tõttu jõudis

maakohus valele järeldusele, et tarbijakrediidileping kehtib ja apellant (kes ei ole esitanud

tahteavaldust lepingu sõlmimiseks) vastutab lepingust tulenevate kohustuste eest.

VÕS § 408 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui järgimata on jäetud VÕS § 404

lõikes 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 või 405 sätestatud

andmetest.

VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija tahteavaldus kohustuste

võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Sidevahendi abil

tarbijakrediidilepingu sõlminud tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle

koopia püsival andmekandjal. Vastustaja ei saatnud viivitamata lepingudokumenti või selle

koopiat püsival andmekandjal ja seega lähtudes VÕS § 408 lg-st 1 on tarbijakrediidileping

tühine.

Maakohus on valesti leidnud, et VÕS § 408 lg 3 alusel muutub krediidileping siiski kehtivaks,

kui tarbijale antakse üle asi, talle osutatakse teenus või täidetakse muu kohustus. Antud juhul

VÕS § 408 lg 3 kohaldamisele ei tule, kuna tarbijakrediidileping on tühine vorminõude

järgimata jätmise tõttu (VÕS § 404 lg 1). VÕS § 408 lg 3 ei anna võimalust lugeda

tarbijakrediidileping kehtivaks vaatamata vorminõude järgimata jätmisele.

Oma lõplikus seisukohas viitas kostja Riigikohtu 12. juuni 2024 otsusele tsiviilasjas nr 2-23-

11584 kui lahendile, milles Riigikohus on selgitanud tõendamiskoormise jaotust, kui

tuginetakse sellele, et lepingut ei sõlmitud tegelikult isiku poolt, kes digitaalse allkirja andis.

Apellant jäi seisukoha juurde, et ta on langenud pettuse ohvriks, ta ei esitanud krediidiandjale

taotlust laenu saamiseks, kuna teadis, et tal puudub töö ja ta ei saa laenu võtta.

5. Hageja ei pea apellatsioonkaebust põhjendatuks ning vaidleb sellele täies ulatuses vastu.

Kostja on apellatsioonkaebuses esitanud uusi väiteid, mida kostja ei ole maakohtu menetluses

esitanud.

Bondora laenutaotluse protsessi saab algatada klient (käesoleval juhul kostja), kes on end

autentinud ID-kaardi, Mobiil-ID või Smart-ID-ga. Lepingu allkirjastamiseks autenditakse

klient kontoga seotud kontakttelefoni numbrile saadetava PIN-koodi abil, mis tuleb sisestada

Bondora kliendiportaalis. Kliendiportaalis oli kostjal võimalik tutvuda lepingueelse teabega,

Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehega ja Lepingu projekti ja maksegraafikuga.

Pärast seda kui klient on tutvunud pakkumise ja lepingueelse infoga, otsustab ta pakkumusega

nõustuda või mitte nõustuda. Apellant on esitanud 22. juulil 2021 laenutaotluse nr

XXXXXXXX, mida tõendab hagiavaldusele lisatud Credit File. Laenutaotluse ID

XXXXXXXX.

Bondora kasutas tarbija tahteavalduse kinnitamiseks SMS-i vahendusel edastatud PIN-koodi,

mille kostja sisestas Bondora süsteemis. Asjaolu, et kostja on Bondoraga sõlmitud lepingu

allkirjastanud, on tõendatav lepingu jaluses oleva elektroonilise allkirja infoga, mis sisaldab

endas nii kliendi nime, isikukoodi, kliendi poolt kinnitamiseks kasutatud seadme IP aadressi

ning kinnituse aega.

Euroopa Parlament ja nõukogu võttis 23. juunil 2014 vastu määruse nr 910/2014 e-identimise

ja e-tehingute jaoks vajalike usaldusteenuste kohta siseturul (eIDAS). eIDAS on Eesti

Vabariigile otsekohalduv ning selle eesmärk on lihtsustada internetipõhiste teenuste

kasutamist. Kvalifitseeritud e-allkirja funktsioon on tagada reaalne tahteavalduse tegija ning

kolmandate isikute teadmine reaalsest tahteavalduse tegijast. Kuivõrd Bondora kasutab topelt

autentimist, sh isikusamasuse tuvastamist, siis vastab antud allkirjastamise võimalus

kehtivatele seadustele ning selliseid lepinguid võib kinnitada ka muu elektroonilise allkirjaga

(nt kontakttelefonile saadetav PIN-kood). Kinnitamise andmed on leitavad lepingu lõpust

punktist 17.3. Pärast lepingu kinnitamist poolte poolt, oli apellandil võimalik kliendiportaalis

lepinguga tutvuda, välja printida jne.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige

kohaldamise ja menetlusnormi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus saab teha asjas ise

uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 2). Kostja apellatsioonkaebus

kuulub rahuldamisele.

7. Pooled vaidlevad selles, kas kostja avaldas tahet sõlmida sidevahendite abil 23. juulil 2021

laenuleping Bondoraga ja võtta 500 eurot laenu. Maakohus leidis, et asjas esitatud tõendeid

koostoimes hinnates ei ole võimalik teha tõsikindlat järeldust, et kostja ise laenulepingut ei

sõlminud. Maakohus leidis ka seda, et kostja vastutab tema valdusest kergekäeliselt välja

läinud isiku tuvastamist võimaldavate andmete kasutamise eest.

Ringkonnakohus maakohtu seisukohtadega ei nõustu.

8. Asjas ei ole vaidlust, et vaieldav leping sõlmiti sidevahendite abil, kusjuures Bondora

kasutas tarbija tahteavalduse kinnitamiseks SMS-i vahendusel edastatud PIN-koodi, mille

tarbija pidi sisestama Bondora süsteemis ja tarbija kasutas lepingu allkirjastamiseks

elektroonilist allkirja. Asja lahendamiseks on oluline tuvastada, kas kostja on andnud lepingu

tekkimise eelduseks vajaliku tahteavalduse kas ise või esindaja kaudu.

Riigikohus on 12. juuni 2024 lahendis tsiviilasjas nr 2-23-11584 selgitanud, et kolleegiumi

varasemast praktikast tuleneb üksnes see, et kui hageja edastas ise enda Smart-ID koodid

kolmandatele isikutele, peab ta tõendama, et tema ise ei andnud lepingu sõlmimiseks

tahteavaldust. Tsiviilasjas nr 2-16-124450 (sellele lahendile viitas ka maakohus) on

kolleegium poolte tõendamiskoormise jaotust selgitades märkinud, et hageja peab tõendama

oma väiteid, et temalt peteti koodid välja ja lepingud sõlmis keegi teine (RKTKm 12. juuni

2024, 2-23-11584, p 10; RKTKo 16. detsember 2019, 2-16-124450, p 22). Riigikohus kordas

12. juuni 2024 lahendis oma varasemat seisukohta, et juhul kui isik teeb tehingu teise isiku

nimel mitte esindajana, vaid esinedes teise isikuna ja kasutades tema identiteeti, saab

analoogia alusel kohaldada esindusõiguseta esinduse sätteid. See tähendab, et teise isiku

identiteeti kasutades tehtud tehing on TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine, välja arvatud juhul, kui

isik, kelle nimel teine isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab (vt RKTKo 21. detsember

2016, 3-2-1-135-16, p 16). Juhul kui hagejalt peteti Smart-ID koodid välja, ei ole tegemist

olukorraga, kus hageja oleks koodid andnud kolmandatele isikutele vabatahtlikult selleks, et

nende abil tehtaks tehinguid. Seetõttu ei saa rääkida ka sellest, et hagejal olnuks tahe koodide

edastamisega anda tehingute tegemiseks volitus (vrd RKTKo 16. detsember 2019, 2-16-

124450, p-d 23 ja 24; RKTKm 12. juuni 2024, 2-23-11584, p 11).

Eeltoodut arvestades on asja lahendamiseks vajalik tuvastada, kas kostjalt peteti välja Smart-

ID koodid, mida kasutades kolmas isik algatas kostja identiteeti kasutades laenutaotluse

protsessi Bondora portaalis ning autentis kostja.

9. Hageja on lähtunud sellest, et leping on kostja poolt elektrooniliselt allkirjastatud, seega on

tegemist kehtiva lepinguga. Maakohus leidis, et isegi kui laenulepingu sõlmimisel rikkus

laenuandja vorminõudeid, muutus krediidileping kostja poolt laenu kättesaamisega siiski

kehtivaks (VÕS § 408 lg 2).

Ringkonnakohus leiab, et maakohtule esitatud PPA 4. aprilli 2023 prokuratuuri loal

kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega on tõendatud, et laenu on võtnud kostja nimel

kolmas isik, kes kasutas selleks pettuse teel saadud Smart ID koode. Kuriteo

kvalifikatsiooniks on määruses märgitud KarS § 209 lg 1. Kriminaalmenetlus algatati kostja

avalduse alusel 3. septembril 2021 selles, et kostja suhtles 25. juulil 2021 tundmatu isikuga

telefoni teel, kelle juhiste kohaselt pidi kostja kinnitama oma isiku Smart ID vahendusel ning

seejärel võeti Bondora laenukontorist 500 eurot laenu, mis kanti koos kostja kontol olnud 100

euroga kolmanda isiku arveldusarvele. Kriminaalmenetluse käigus ei ole tuvastatud isikut,

keda oleks alust kahtlustada selle kelmuse toimepanemises (dl 278-279).

Kostja on selgitanud maakohtu menetluses, et ta leidis internetist tööpakkumise ja suhtles töö

saamise eesmärgil internetis sõnumitega tundmatu isikuga. Kostja esitas sõnumivahetuse

perioodil 28. juuni – 23. juuli 2021 ka maakohtule. Maakohus on sõnumivahetust tõendina

hinnanud otsuse p-s 8. Sõnumivahetusest nähtub, et tundmatu on palunud kostjal töö

saamiseks registreerida enda avaldus aadressil https.//worline.space/work.html ja end

platvormi

kaudu

identifitseerida.

Kostja

Swedbanki

kontolt

nr

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX nähtub, et 23. juulil 2021 on Bondora kandnud laenuna

500 eurot kostja arvele, misjärel samal päeval on kostja kontol olnud 600 eurot 100 euro

suuruste maksetena kantud Kristina Jelissejeva pangakontole. Kostja on ülekannete tegemist

eitanud. Sõnumivahetusega on tõendatud, et kostja teavitas koheselt samal päeval tundmatut

isikut raha liikumisest oma pangakontol ja küsis selle põhjuste kohta, samuti teatas

internetipanga blokeeringust. Tundmatu isik sisuliselt kostjale ei vastanud.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu hinnanguga tõenditele, et kostja suhtes ei ole pettust

toime pandud. Kuigi teo toimepanijat pole politseil õnnestunud tabada ja kellelegi ei ole

kahtlustust esitatud, saab ringkonnakohtu hinnangul esitatud tõendiga lugeda tõendatuks, et

kostjalt peteti Smart-ID koodid välja. PPA määrusest nähtub, et pikaaegse uurimise

tulemusena ei ole küll isikut tuvastatud, kellele esitada kahtlustus, kuid kriminaalmenetluse

lõpetamine ei välista uurimisasutuse edasist tegevust informatsiooni kogumisel kriminaalasja

lahendamiseks. Samas on määrusega tuvastatud, et kuritegu kostja suhtes on toime pandud,

menetlust ei ole lõpetatud kuriteosündmuse puudumise tõttu. Lisaks nähtub asja materjalidest,

et saadud raha on kohe edasi kantud kostja kontolt kolmanda isiku kontole.

10. Maakohus on tõendite hindamisel märkinud, et sõnumivahetus kostja ja tundmatu vahel ei

ole ülevaatlik ning politsei andmetel suhtles kostja telefoni teel tundmatu isikuga 25. juulil

2021, kuid laen on võetud 23. juulil 2021. Ringkonnakohus möönab, et see vasturääkivus

tõendites jäi maakohtu menetluses kõrvaldamata. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti vaidlusalune

laenuleping 23. juulil 2023 ning samal päeval kanti laen ka kostja pangakontole, mis on

tõendatud kostja pangakonto väljavõttega. Hagejal oli võimalik tõendada, et kostja võttis

Bondoralt laenu mitmel korral, lisaks 23. juulile ka 25. juulil 2021. Hageja ei ole selliseid

tõendeid esitanud, maakohtu järeldus, et kostja võttis laenu kahel päeval, on oletuslik. Seega

saab tõendite kogumist teha järelduse, et hageja avaldas politseile ekslikult laenuvõtmise

kuupäevana 25. juuli 2021, mis leidis ebaõigesti kajastamist ka kriminaalmenetluse

lõpetamise määruses. Nimetatud eksimus ei saa aga olla tõendite kogumi hindamisel määrav.

Olukorras, kus politsei ja prokuratuur ei suuda kostjat petnud isikut kindlaks teha ja leida, ei

saa seda nõuda eraisikust kostjalt.

11. Kuna ringkonnakohus tuvastab kogutud tõendite alusel, et kostjalt saadi Smart-ID koodid

pettuse teel, ei ole kostja andnud koode kolmandatele isikutele vabatahtlikult selleks, et nende

abil tehtaks tehinguid. Seega puudus kostjal tahe ka kolmanda isiku volitamiseks tema nimel

Bondoralt laenu võtma. Seetõttu on maakohus asunud põhjendamatule järeldusele, et koodid

on kostja valdusest välja läinud tema tahte kohaselt ning kostja pidi arvestama, et nende

andmete saaja võib asuda tema nimel allkirju ja tahteavaldusi andma. Asjaolu, kas laenuandja

pidi aru saama, et kostjana esineb kolmas isik, keda kostja ei olnud volitanud, ei oma kostja

tahte kindlakstegemisel tähtsust.

Seega on kostja käesolevas asjas oma tõendamiskoormise täitnud ja tõendanud, et temalt

peteti koodid välja ja laenulepingu Bondoraga sõlmis keegi teine isik. Kuivõrd kostja ei ole

laenulepingut Bondoraga sõlminud, ei ole tal kohustust lepingut täita. Kostja nimel kolmanda

isiku poolt tehtud tehing on TsÜS § 129 lg 1 alusel tühine, kuna kostja ei ole tehingut heaks

kiitnud. Kostja ei pea tühist tehingut täitma. Ringkonnakohus märgib, et asjast ei nähtu ning

hageja ei ole ka tuginenud sellele, et kostja oleks praegusel juhul alusetult rikastunud

laenusumma arvel.

Hagi tuleb jätta rahuldamata.

12. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab kostja apellatsioonkaebuse eeltoodud alusel, ei pea

ringkonnakohus vajalikuks vastata kostja apellatsioonkaebuse ülejäänud väidetele, sh

maakohtu poolt tarbijakrediidilepingut reguleerivate võlaõigusseaduse sätete kohaldamise

osas. Maakohus jõudis laenulepingu kehtivuse osas ebaõigele seisukohale mitte

võlaõigusseaduse ebaõige kohaldamise, vaid tõendite vale hindamise tulemusena.

13. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et maakohus on ebaõigesti määranud hagihinna ning

teinud ka hagi rahuldamisel arvutusvea. Tsiviilasja hinna kohta tehtud määrust võib kohus

muuta kuni asja lahendamiseni (TsMS § 136 lg 4).

Maakohus määras hagihinnaks 752,89 eurot, rahuldas hagi täielikult ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja 719,01 eurot (sh põhivõlg 500 eurot ja viivis 88,33 eurot) ning viivise

põhivõlalt alates 12. oktoobrist 2023 kuni põhivõla tasumiseni.

Liites põhivõla 500 eurot ning viivise 88,33 eurot on liidetavate summa 588,33 eurot, mitte

aga 719,01 eurot nagu arvutas maakohus. Hagihind määratakse põhinõude ja kõrvalnõuete

järgi. TsMS §-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse hagi esitamise

seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise

summale (TsMS § 133).

Hagihinna arvestamiseks tuleb seega liita põhinõue 500 eurot, viivis hagi esitamise

(11. oktoober 2023) seisuga 88,33 eurot ja põhinõudelt arvestatava viivise summa ühe aasta

eest, mis on 60 eurot. Seega on käesolevas asjas hagihind 648,33 eurot nagu hageja on ka

hagiavalduses põhjendatult märkinud.

14. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja

menetluskuluna 205 eurot. Ringkonnakohus märgib, et maakohus tegi hageja menetluskulude

arvestamisel ka arvutusvea. Riigilõiv 175 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulud 20 eurot

teeb menetluskuluna kokku 195 eurot, mitte aga 205 eurot nagu maakohus kostjalt välja

mõistis. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega jätab

hagi rahuldamata, muudab ringkonnakohus ka menetluskulude jaotist (TsMS § 173 lg 3).

Ringkonnakohus jätab TsMS § 162 lg 1 alusel poolte menetluskulud nii maa- kui ka

ringkonnakohtus hageja kanda.

Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskulu suuruseks maakohtus

õigusabikulu 400 eurot (4h hinnaga 100 eurot/h). Ringkonnakohtus on kostja menetluskulu

suuruseks 540 eurot, sh õigusabikulu 400 eurot (4h hinnaga 100 eurot/h) ja riigilõiv

apellatsioonkaebuselt 140 eurot. Asja materjalide kohaselt on kostja tegelikult tasunud

riigilõivu 175 eurot, mis ka vastab riigilõivumäärale hagihinnalt 501-750 eurot.

Kostja palub mõista menetluskulude väljamõistmisel välja ka viivise tasumata menetluskulult.

Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus menetluskulude välja mõistmiseks tuleb rahuldada.

Kostja kulutused õigusabile on TsMS § 175 lg 1 mõttes vajalikud ja põhjendatud. Kulutused

on kooskõlas esitatud menetlusdokumentide mahu ja tsiviilasja keerukusega. Maakohtu

menetluses toimus ka kohtuistung kestvusega 37 minutit. Hagejalt tuleb välja mõista kostja

menetluskuluna maakohtus 400 eurot ja ringkonnakohtus 575 eurot, millele lisandub viivis.

15. Ringkonnakohus peab vajalikuks käesolevast kohtuasjast informeerida

Finantsinspektsiooni. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 10 lg 6 kohaselt

Finantsinspektsioon annab ja tunnistab kehtetuks tegevusloa krediidiandjana tegutsemiseks.

Finantsinspektsioon teostab ka järelevalvet krediidiandja või -vahendaja tegevuse üle

vastavalt KAVS-ile, Finantsinspektsiooni seadusele ja muudele krediidiandja või -vahendaja

tegevust reguleerivatele õigusaktidele ning nende alusel välja antud õigusaktides sätestatud

korras (KAVS § 79).

Praeguses kohtuasjas tuvastatud asjaoludel oli hagejale kui tarbijale krediidiandjaks Bondora

AS, kellele Finantsinspektsiooni kodulehel oleva info kohaselt on antud krediidiandja

tegevusluba nr 4.1-1/41 21. märtsil 2016. Krediidiandja loovutas oma nõude hagejale.

Hageja esitas 23. augustil 2023 maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostjalt 747,61 euro

saamiseks. Kostja esitas 5. septembril 2023 nõudele vastuväite, misjärel maksekäsu

kiirmenetlus lõpetati ja anti üle menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Hageja esitas 11. oktoobril 2023 hagiavalduse, milles palub kostjalt välja mõista põhivõla 500

eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 88 euro 33 sendi ja edasiulatuva viivise tasumata

põhivõlalt. Hageja tunnistas hagiavalduses, et krediidiandja ei ole laenu väljastamisel järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu leping on kokkuleppelise intressi osas tühine

ning intressimääraks tuleb lugeda seadusjärgne intressimäär.

Järeldusele, et krediidiandja ei ole laenu väljastamisel järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet, mistõttu leping on kokkuleppelise intressi osas tühine, jõudis hageja aga alles siis,

kui kostja oli esitanud maksekäsu kiirmenetluses vastuväite ja menetlus jätkus maakohtus

hagimenetluses. Ringkonnakohtu hinnangul tähendab hageja selline tegevus, et ta esitas

maksekäsu kiirmenetluses teadlikult vähemalt osaliselt alusetu nõude, lootes, et kohus

rahuldab selle ilma seda sisuliselt hindamata.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine on tarbijakrediidi andmisel krediidiandja

oluline kohustus, mille rikkumine on mh alus tegevusloa kehtetuks tunnistamisele (KAVS §

18 lg 2 p 8). Seetõttu soovib ringkonnakohus juhtida Finantsinspektsiooni tähelepanu

asjaolule, et Bondora AS on vähemalt selles asjas vaidluse esemeks olnud krediidilepingut

sõlmides seda kohustust rikkunud.

Lisaks juhib ringkonnakohus Finantsinspektsiooni tähelepanu asjaolule, et Bondora AS

kasutab oma koostööpartnerina isikut (OÜ GS Core), kes käesolevas kohtuasjas tuvastatud

asjaoludel on esitanud kohtule eelduslikult teadlikult osaliselt alusetu nõude.

(allkirjastatud digitaalselt)