3-24-2943/2 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Anu Maria Brenner

Määruse tegemise aeg ja koht

29. oktoober 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-2943

Haldusasi

Xi ja Keila Haldus OÜ kaebus majandus ja taristuministri

määruse nr 13 „Korterelamute energiatõhususe toetuse

tingimused“ osaliseks tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad X ja Keila Haldus OÜ (registrikood 14058351),

volitatud esindajad vandeadvokaadid Anneli Aab ja

Steven-Hristo Evestus

Menetlustoiming

Kaebuse tagastamine ja esialgse õiguskaitse taotluse

lahendamine

RESOLUTSIOON

1. Tagastada Xi ja Keila Haldus OÜ kaebus.

2. Jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

3. Tagastada kaebuselt tasutud riigilõiv 40 eurot kaebajatele peale käesoleva määruse

resolutsiooni punkti 1 jõustumist.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Määruse peale on õigus esitada määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

käesoleva määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 203

lg 1). Sekretäril saata määrus kaebajatele (esindajate kaudu).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X ja Keila Haldus OÜ esitasid 24.10.2024 Tallinna Halduskohtule ühise kaebuse

majandus- ja taristuministri määruse nr 13 „Korterelamute energiatõhususe toetuse

tingimused“ osaliseks tühistamiseks. Koos kaebusega esitati esialgse õiguskaitse taotlus

vaidlusaluse määruse kehtivuse peatamiseks järgmises osas: 1) määruse § 8 lg 2 punkti 1

alates 27.09.2024 kehtivas versioonis, s.o ulatuses, mille kohaselt on määruse § 8 lg 2 p 1

tunnistatud kehtetuks osas, mille kohaselt sai tehnilise konsultandina tegutseda ka isik, kel oli

vähemalt kolmeaastane kogemus korteriühistu juhatuse liikmena; 2) määruse § 8 lg 5 alates

27.09.2024 kehtivas redaktsioonis, s.o ulatuses, mille kohaselt ei tohi tehnilise konsultandi

teenust osutav isik olla toetuse saajaga, kellele ta osutab tehnilise konsultandi teenust,

õigussuhtes, mis on tekkinud enne tehnilise konsultandi teenuse osutamise algust, lisaks ei ole

lubatav astuda toetuse saajaga muusse õigussuhtesse ajal, mil isik osutab toetuse saajale

tehnilise konsultandi teenust.

3-24-2943

KOHTU PÕHJENDUSED

2. Kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole

halduskohtu pädevuses (HKMS § 121 lg 1 p 1). Halduskohtu pädevuses on avalik-õiguslikus

suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda

(HKMS § 4 lg 1).

3. Käesoleval juhul on vaidlustatud majandus ja taristuministri määruse nr 13 „Korterelamute

energiatõhususe toetuse tingimused“ § 8 lg 2 punkti 1 ja § 8 lõiget 5 (redaktsioon kehtivusega

alates 27.09.2024; edaspidi määrus nr 13) ning taotletud nimetatud osas määruse nr 13

tühistamist.

4. Vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) §-le 88 on määrus õigusakt, mille haldusorgan

annab piiritlemata arvu juhtude reguleerimiseks. Üldkorraldus on haldusakt, mis on suunatud

üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi

muutmisele (HMS § 51 lg 2). Toodud määratlus sisaldab kahte üldkorralduse liiki: 1)

üldkorraldus, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele ja 2)

üldkorraldus, mis on suunatud asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele. Kaebajate

hinnangul on tegemist üldkorraldusega, kuivõrd määrus nr 13 on ajaliselt kui ka esemeliselt

piiritletud. Kaebajate hinnangul on vaidlusaluse määruse näol tegemist ka eelhaldusaktiga,

kuivõrd sellega tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omav

asjaolu (vt HMS § 52 lg 1 p 2; Riigikohtu lahend nr 3-3-1-29-12, p 16).

5. Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 50 lõike 1 kohaselt annab minister määrusi ja

käskkirju seaduse alusel ja täitmiseks. Ministri määrus on õigustloov akt (VVS § 51 lg 1).

„Üldnõude kohaselt peaks akti vorm olema vastavuses selle materiaalse sisuga, st Vabariigi

Valitsuse õigustloovateks aktideks on määrused ning üksikaktideks korraldused. Selline

aktide eristamise nõue tugineb muu hulgas PS § 87 punktile 6 ja Vabariigi Valitsuse seaduse

1. peatüki 6. jaole. Õigusaktide andmisel on aga osal juhtudel normatiivse regulatsiooni ning

individuaalse ettekirjutuse range eristamine komplitseeritud ega pruugi vastata regulatsiooni

ökonoomsuse põhimõttele. /…/ Üldkorralduse andmine ei tohi olla suunatud isiku

menetluslike õiguste ja kaebeõiguse ülemäärasele kitsendamisele. Siinkohal tuleb märkida, et

seadusandja võib ka juhul, kui akti liigiks on valitud määrus, näha erinormidega ette

täiendavad akti andmise menetlus- või vaidlustamisreeglid, mis üldiselt on omased

teistsugusele akti liigile ja isiku õiguste kaitse seisukohalt konkreetsel juhul vajalikud.

Määruse andmine ei ole kohane juhul, kui üldkorraldus on õigustloovatest aktidest oluliselt

konkreetsem.“1 Eeltoodu tähendab, et piiripealsetel juhtudel on seadusandjal võimalik

kirjutada täitevvõimule ette, kas lahendada küsimus määrusega või üldkorraldusega; kohus

peab seda valikut aktsepteerima, v.a kui ta algatab põhiseaduslikkuse järelevalve selle tõttu, et

seadusandja poolt aktile antud kohatu vorm takistab ülemääraselt õiguskaitset.2

6. Vaidlustatud määruse õiguslikuks aluseks on perioodi 2021-2027 Euroopa Liidu

ühtekuuluvus- ja siseturvalisuspoliitika fondide rakendamise seadus (edaspidi

ÜSS2021_2027) § 10 lg 2. Viidatud sätte kohaselt kehtestab toetuse andmise tingimused

valdkonna eest vastutav minister määruse või käskkirjaga või rahastamisvahendi

rahastamislepingu või -käskkirjaga. Nimetatud normi osas on seletuskirjas märgitud järgmist:

„Lõige 2 on volitusnorm rakendusasutuse ministrile TAT õigusakti – määruse, käskkirja või

lepingu kehtestamiseks. TAT kehtestamisel lähtutakse lõike 1 alusel antavatest

üldtingimustest. Rahastamisvahendi lepingu või käskkirja puhul lähtutakse ühissätete määruse

1 Riigikohtu üldkogu 31.05.2011 otsus nr 3-3-1-85-10, punktid 23-24.

2 K. Merusk ja I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2013.

Kommentaar paragrahvile 6, punkt cc), lk 75.

2(4)

3-24-2943

artiklist 53 ja IX lisast. /…/ TAT määrus tuleb kehtestada siis, kui toetuse andmine vastab

HMS §-s 88 kirjeldatud olukorrale ehk reguleerimiseks piiritlemata arvu juhte. Näiteks TAT

koostamisel ei ole teada, millised konkreetsed ettevõtted või asutused saavad olema toetuse

saajad, sest need valitakse alles TATs ette nähtud valikukriteeriumide alusel.“3 Seega on

seadusandja otsustanud, et toetuse kriteeriumid võib kehtestada nii üldaktiga kui üksikaktiga,

kuid seletuskirjas on selgitatud, et kriteeriumid tuleb kehtestada määruse vormis juhul, kui

reguleeritakse piiritlemata arvu juhte, nagu on sätestatud HMS §-s 88. Asjaolu, et

vaidlusaluse määrusega reguleeritakse piiritlemata arvu juhte, kaebajad ei vaidlustada ning

selles ei saa olla ka vaidlust. Järelikult ei olnud ÜSS2021_2027 § 10 lg 2 alusel ministril

võimalik anda muus vormis üldtingimusi, kui määrus.

7. Samas ei saa akti liigi määramisel lähtuda üksnes volitusnormi tekstis väljendatud

seadusandja eelistusest, vaid peab hindama akti liiki selle sisu järgi.4 Õigusakti liigitamine

õigustloovaks aktiks või üksikaktiks sõltub regulatsiooni tegelikust konkreetsusastmest.5

8. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on oma 22.12.2020 otsuses nr 5-20-6

hinnanud kultuuriministri 30.04.2020 määruse nr 9 „COVID-19 puhangust tingitud

erakorraline abi kultuuri- ja spordivaldkonnale“ § 4 lõike 2 punkti 6 põhiseaduspärasust.

Vaidlusalune kultuuriministri määrus reguleeris riigiabi andmist ettevõtjatele. Ka

vaidlusalune määrus reguleerib riigiabi andmist juriidilistele isikutele (korteriühistutele).

Riigikohus leidis, et määruse näol ei ole sisuliselt tegemist üldkorraldusega, vaid õigustloova

aktiga. Riigikohus märkis, et määrus tervikuna on põhimõtteliselt kohaldatav kultuuri- ja

spordivaldkonnas toetuste jaotamiseks mitmes taotlusvoorus, kui sarnane vajadus peaks

ilmnema ja määruse rakendusaega pikendatakse; selle adressaatide ring ei ole piiritletud

individuaalselt.6

9. Kohus leiab, et ka praegusel juhul on tegemist õigustloova aktiga. Vaidlusalune määrus on

üldisem kui üksikakt. Adressaatide ring ei ole konkretiseeritud, vaid toetust võivad taotleda

kõik korteriühistud (vt määrus nr 13 § 19 lg 1). Asjaolu, et meede, mille raames toetust

jagatakse, on ajaliselt piiratud, ei anna alust lugeda määrust oma olemuselt üldkorralduseks.

On tavapärane, et riigiabi antakse määratud perioodil.

10. Asjakohatu on viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-29-12, kuivõrd vaidlusaluses otsuses

oli kaebeesemeks Eesti Haigekassa juhatuse otsus, millega kuulutati välja valik taastusravi

erialal Pärnu ja Tartu piirkonnas ning Harju piirkonnas. Vaidlusaluse määrusega aga ei ole

konkreetselt otsustatud toetuse saajad, vaid sätestatud üldised tingimused ja nõuded toetuse

taotlejale, abikõlblikele kuludele, toetatavatele tegevustele jne. Seega käesoleval juhul

sisaldab vaidlustatud määrus üldkohustuslikke käitumisreegleid7.

11. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et käesoleval juhul on vaidlustatud õigustloovat akti.

12. Kohus selgitab, et halduskohtu pädevuses ei ole lahendada kaebusi õigustloova akti peale.

Ka Riigikohus on märkinud, et halduskohus ei vaata läbi õigustloovate aktide peale esitatud

kaebusi, kuna selleks on ette nähtud teistsugune menetluskord (HKMS § 4 lg 1,

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus (PSJKS) § 2 p 1; vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 25.10.2017 määrus nr 3-17-749, p 9). Selline menetluskord on reguleeritud

PSJKS-s. Vastavalt PSJKS § 2 p-le 1 lahendab PSJKS alusel taotlusi kontrollida õigustloova

akti või selle andmata jätmise vastavust põhiseadusele Riigikohus. Taotluse võivad

3 ÜSS2021_2027 eelnõu 487 SE seletuskiri. Kättesaadav elektrooniliselt:

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/f5873c08-6551-49ac-8bae-973b7192447e/

4 Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-6-10, p 43 ja seal viidatud kohtupraktika.

5 Riigikohtu halduskolleegiumi 07.05.2003 määrus nr 3-3-1-31-03, p 11.

6 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22.12.2020 otsus nr 5-20-6, p 16.

7 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 10.04.2002 otsus asjas nr 3-4-1-4-02, p 13.

3(4)

3-24-2943

Riigikohtule esitada Vabariigi President, õiguskantsler, kohaliku omavalitsuse volikogu ja

Riigikogu (PSJKS § 4 lg 2).

13. Eeltoodust lähtuvalt puudub halduskohtul pädevus käesoleva kaebuse lahendamiseks,

mistõttu kuulub Xi ja Keila Haldus OÜ kaebus selle esitajatele tagastamisele. Kaebuse

tagastamine ei võta õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus

ei ole kohtu menetluses olnud (HKMS § 43 lg 2).

14. Kaebajad on esitanud ka esialgse õiguskaitse taotluse. Arvestades, et kaebus kuulub

tervikuna tagastamisele, siis tuleb jätta ka esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata, kuivõrd

tegemist on ilmselgelt perspektiivitu kaebusega (HKMS § 249 lg-d 1 ja 3).

15. Kaebuselt ja esialgse õiguskaitse taotluselt on tasutud kokku riigilõivu 80 eurot. HKMS §

104 lg 5 p-s 2 sätestatakse, et tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus tagastab kaebuse selle

esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub HKMS § 121 lg 2 alusel. Käesoleval juhul

tagastatakse kaebus selle esitajatele HKMS § 121 lg 1 punkti 1 alusel, mistõttu kuulub

kaebuselt tasutud riigilõiv 40 eurot kaebajatele tagastamisele. Kohus tagastab riigilõivu

kontole, kust see tasuti. Esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõiv tagastamisele ei kuulu,

kuivõrd taotlus on sisuliselt lahendatud – jäetud rahuldamata (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-9-

11, p 10).

(allkirjastatud digitaalselt)

4(4)