3-23-573/25 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. oktoober 2024, Tartu

Haldusasja number

3-23-573

Haldusasi

X.X: kaebus Narva-Jõesuu Linnavalitsuse 21. novembri

2022. a otsuse nr 22257726649, 12. detsembri 2022. a

otsuse nr 22258200269, 11. jaanuari 2023. a otsuse nr

23258953643 ja 8. märtsi 2023. a otsuse nr 23261153543

tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja

taotlused uuesti läbi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 29. veebruari 2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X: apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X.X:

Vastustaja Narva- Jõesuu linn

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29. veebruari otsus

muutmata.

2. Võtta asja juurde apellatsioonkaebuse lisana esitatud kirjavahetus

Sotsiaalkindlustusametiga.

3. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 28. november 2024.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja esitas halduskohtule kolm kaebust, millest esimeses palus tühistada Narva-Jõesuu

Linnavalitsuse 21. novembri 2022. a otsuse nr 22257726649 ja 12. detsembri 2022. a otsuse

nr 22258200269, teises 11. jaanuari 2023. a otsuse nr 23258953643 ning kolmandas 8. märtsi

2023. a otsuse nr 23261153543. Kõigis kaebustes palus kaebaja ühtlasi kohustada vastustajat

vaatama kaebaja toimetulekutaotlused uuesti läbi. Halduskohus liitis kaebused ühte

menetlusse haldusasja numbriga 3-23-573.

Kaebuse kohaselt määrati vaidlustatud otsustega kaebajale toimetulekutoetus väiksemas summas

kui sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 133 lg 5 ja Narva-Jõesuu Linnavolikogu 25. juuni 2020. a

määruse nr 93 (määrus nr 93) „Eluruumi alaliste kulude piirmäärade kehtestamine

toimetulekutoetuse määramisel“ §-ga 3 ette nähtud. Täpsemalt jättis vastustaja alusetult

arvestamata osa kommunaalkuludest, mis jäävad määrusega nr 93 kehtestatud piirmäärade

raamesse. Otsustes ei ole märgitud selle andmise faktilist ja õiguslikku alust ning kaalutlusi,

millest haldusorgan on otsuse andmisel lähtunud. Põhjendusi ja kaalutlusi ei ole esitatud ka muus

dokumendis, mis oleks kaebajale teatavaks tehtud. Kaebaja soovib toimetulekutoetuse määramist

õiges suuruses ja viivist vähem makstud toetuse osa eest.

Otsused rikuvad kaebaja inimväärikust.

2. Vastuses kaebusele vaidles vastustaja kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Vastustaja hinnangul rakendas ta kaebajale toimetulekutoetuse määramisel õigesti toetuse

arvestamise metoodikat ning esitas otsuses vajalikud põhjendused.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

3. 29. veebruari 2024. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.

4. Halduskohtu sedastas, et vaidlust ei ole selles, et kaebaja kvalifitseerub vajaduspõhise

toimetulekutoetuse saajaks.

5. SHS § 133 lg 5 järgi võetakse toimetulekutoetuse arvestamisel samas lõikes nimetatud

kulud arvesse arvestades SHS § 133 lg 6 alusel kehtestatud piirmäärasid ja elamuseaduse § 7

lg 1 p-i 2 alusel kehtestatud eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normi või perekonnaliikmete

arvu. SHS § 133 lg 6 järgi kohaliku omavalitsuse üksus kehtestab toimetulekutoetuse

määramiseks sama paragrahvi lõikes 5 nimetatud kulude piirmäärad, mis tagavad isiku ja

tema perekonnaliikmete inimväärse äraelamise. Vastavalt määruse nr 93 § 2 lg-le 1 on

eluruumi alaliste kulude arvestamise aluseks perekonna kasutuses olev eluruum normpinna

ulatuses, milleks on 18 m² perekonnaliikme kohta ja täiendavalt 15 m² perekonna kohta. Kui

korteri tubade arv võrdub seal alaliselt elavate elanike arvuga, kuid korteri üldpind on

normpinnast suurem, võetakse aluseks korteri üldpind. Eluruumis üksinda elavatele

pensionäridele ning osalise või puuduva töövõimega inimesele arvestatakse

toimetulekutoetuse määramisel normpinnaks kuni 51 m².

6. Valem toimetulekutoetuse arvestamiseks on järgmine: Toimetulekutoetus = pereliikmete

toimetulekupiir + eluaseme normkulu – sissetulekud. Vastustaja on kaebajale

toimetulekutoetuse määramisel seda valemit järginud. Vastustajale esitatud üürilepingu järgi

üürib kaebaja eluruumi suurusega on 40,4 m². Kaebaja kasutusel on kahetoaline korter,

normpind on seega 33 m2. Kui korteri pindala on suurem kui normpind, arvestatakse kõik

kulud, mis on kommunaalteenuste arves toodud ruutmeetri kohta normpinnale. vastustajal

puudub vajaduspõhise toimetulekutoetuse määramisel kaalutlusruum ja lähtuda tuleb viidatud

sätetel põhinevatest arvutustest.

Kuna tegemist ei ole kaalutlusõiguse alusel antava haldusaktiga, siis puudub seadusest tulenev

kohustus põhjalikuma sisulise motivatsiooni esitamiseks. Vormilise puudusena võib välja tuua

toetuse suuruse kujunemist kajastava arvutuskäigu puudumise, kuid samas ei too see vormiviga

haldusmenetluse seaduse §-st 58 ja riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p-st 1 tulenevalt kaasa

haldusakti tühistamist, kuna ei saanud lõpptulemust mõjutada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

7. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ning

uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et vastustaja, omamata selleks õigust, on toimetulekutoetuse

koostamisel rakendanud kaalutlusõigust, jättes arvestamata osa eluasemekuludest. Kuna vastustaja

ei tohtinud teostada kaalutlusõigust, siis on ilme, et tehtud toimetulekutoetuse otsused on tehtud

vastuolus seadusega.

Vastustaja ega halduskohus ei ole esitanud põhjaliku motivatsiooni, mis võimaldaks mõista

toimetulekutoetuste otsuste sisu ning kaalutlusi, milledest on lähtutud.

Halduskohus jättis hindamata, mis olid eluasemekulude piirmäärad lähtudes määrusest nr 93, ei

võtnud vaidluse all olnud küsimuste osas seisukohta ega lahendanud kaebust sisuliselt. Kohus ei

ole arvestuskäiku ega tulemust sisuliselt üle kontrollinud, et saaks järeldada, kas haldusaktid on

õiguspärased või õigusvastased.

13. detsembri 2023 vastuses selgitas sotsiaalkindlustusamet (SKA), et vastustaja on menetlenud ja

määranud toimetulekutoetust digitaalse keskkonna STAR väliselt ja alles seejärel teinud

sissekanded registrisse, mistõttu on olnud eluasemekulude kannetes ebatäpsusi. Alates aprillist

2023 menetleb vastustaja toimetulekutoetust üksnes otse STAR keskkonnas ja alates sellest ajast

määratakse kaebajale toimetulekutoetust õigetes summades.

8. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

see rahuldamata.

Vastustaja selgitab, et kõik toetuse arvutused on tehtud õigesti vastavalt SHS § 133 lg-tele 5 ja 6

ning lähtudes määrusest nr 93 ning toimetulekutoetuse arvutuskäik on korrektne.

SKA on oma vastuses selgitanud, et ei loe valeks Narva-Jõesuu Linnavalitsuse poolt

toimetulekutoetuse menetlemisel kasutatud praktikat, kus toetuse taotluse menetlemine toimub nn

käsitsi STAR keskkonna väliselt ning alles seejärel kantakse andmed STAR keskkonda, kuid

praktika ühtlustamise eesmärgil peaks kogu toimetulekutoetuse menetlus (k.a. eluasemekulude

arvestus) olema läbiviidud STAR-is.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

10. Asjas ei ole vaidlust, et vaidlustatud otsused kaebaja toimetulekutoetuse taotluste kohta tuli

teha arvestades eelkõige SHS § 133 lg-te 5 ja 6 regulatsioonis ja neis normides viidatud ning

nende normide alusel antud õigusakte.

SHS § 133 lg 5 tuleb toimetuleutoetuse määramisel samas lõikes nimetatud kulude osas arvestada

eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normi või perekonnaliikmete arvu. Elamuseaduse § 7 lg 1 p 2

alusel antud Vabariigi Valitsuse 26. jaanuari 1999. a määruse nr 38 „Eluruumi sotsiaalselt

põhjendatud norm ja selle rakendamise erisused“ § 1 järgi on eluruumi sotsiaalselt põhjendatud

normiks 18 m2 eluruumide üldpinda perekonna iga liikme ja lisaks 15 m2 perekonna kohta.

Kaebaja ei ole kahtluse alla seadnud, et seega tuli talle toetuse arvutamisel lähtuda eluruumide

arvestuslikust normpinnast 33 m2 (18 m2 + 15 m2), kuna kaebaja elab üksi ja talle ei rakendu

eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normi erisused.

Samuti ei vaidle pooled selle üle, et SHS § 133 lg 1 kohaselt on toimetulekutoetuse suuruseks

toimetulekupiiri ja eluaseme normkulude summa, millest on lahutatud kaebaja sissetulekud.

11. Apellatsioonimenetluses on pooled aga jätkuvalt erineval seisukohal selles, kuidas tuleb

rakendada SHS § 133 lg-s 5 ja määruse nr 93 § 2 lg-s 5 sätestatud tingimust, et kulud võetakse

arvesse eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normi arvestades.

12. Määruse nr 93 § 2 lg-s 2 on normpinna ulatuses arvestatavate kuludena märgitud: üür,

korterelamu haldamise kulu, sh remondiga seotud kulu; korterelamu renoveerimiseks võetud laenu

tagasimakse, kütteks tarbitud soojusenergia või kütuse maksumus, soojaveevarustuseks tarbitud

soojusenergia või kütuse maksumus, veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuste maksumus,

majapidamisgaasi maksumus, elektrienergia tarbimisega seotud kulu, maamaksukulud,

hoonekindlustuse kulu ja olmejäätmete veotasu. Tulenevalt SHS § 133 lg-s 6 antud volitusest on

vastustaja määruse nr 93 §-s 3 kehtestanud kõigi kulude kohta piirmäära, s.o maksimaalse suuruse,

milles seda liiki kulu on lubatud arvesse võtta toetuse arvutamisel.

Ringkonnakohus mõistab kaebaja seisukohta selliselt, et tema hinnangul tuleb eluasemekulusid

arvesse võtta määruse nr 93 §-s 3 sätestatud piirmäärade ulatuses sõltumata sellest, kui suure

elamispinna kasutamisega kulud seonduvad. Elamispinna ruutmeetri kohta kehtestatud kulu

piirmäära tuleks kaebaja arvates seega rakendada selliselt, et korrutada eluruumi sotsiaalselt

põhjendatud norm (33 m2) kulu maksimaalse lubatud suurusega ja võrrelda seda siis tegeliku

kuluga, mis aga kaebaja puhul tulenes 40,4 m2 suuruse elamispinna kasutamisest.

Vastustaja on aga võtnud arvesse kulud proportsionaalselt eluruumi sotsiaalselt põhjendatud

normile (33 m2) vastava osaga kaebaja eluasemekuludes.

13. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud vastustaja lähenemine. Kaebaja lähenemisel

kaotaks mõtte toimetulekutoetuse suuruse sidumine sotsiaalselt põhjendatud normile vastava

eluruumi kasutamise tingimusega. Kui kulude arvesse võtmisel lähtuda esimeses järjekorras

kulude piirmäärast, siis eelistaks selline arvestus isikuid, kes kasutavad suuremat elamispinda, s.t

kasutavad elamispinda suuremas mahus kui eluruumi sotsiaalselt põhjendatud norm. Eluruumi

sotsiaalselt põhjendatud normi tingimuse seadmisel on aga seadusandja eesmärk olnud ilmselt

vastupidine – s.o suunata igapäevaseks hakkamasaamiseks toimetulekutoetust vajavad isikud

kasutama optimaalse suurusega elamispinda.

Ringkonnakohtu seisukohta kinnitab määruse nr 93 § 3 regulatsioon, milles vastustaja on

kehtestanud piirmäärad elamispinna suurusest sõltuvatele kuludele mitte absoluutsuurustena, vaid

kuluna elamispinna 1 m2 kohta. Seega tuleb arvesse võetavate kulude piirmäära järgimiseks

võrrelda kulu kaebaja kasutuses oleva tegeliku elamispinna iga ruutmeetri kohta määruse nr 93 §-s

3 sätestatud piirmääraga.

14. Praegusel juhul ilmneb näiteks kaebaja poolt vastustajale 11. detsembril 2022 esitatud

arvestustest 2022. aasta novembri kohta, et kaebaja hinnangul tuleb kulude piirmääraks

hoolduskulude osas pidada 66 eurot (määruse nr § 93 § 3 p 2 kohaselt 2 eurot 1 m2 kohta kuus

korrutatuna 33 m2-ga) ja küttekuluna 198 eurot (määruse nr § 93 § 3 p 6 kohaselt 6 eurot 1 m2

kohta kuus korrutatuna 33 m2-ga). Sarnased arvestused on kaebaja esitanud vastustajale ka teiste

vaidluse alla olevate perioodide kohta.

Ringkonnakohus osutab, et see kaebaja kasutatud arvestusmetoodika rakendamine tähendaks kogu

kaebajale korteriühistu poolt esitatud arvel kajastatud vastavat liiki kulu arvesse võtmist

toimetulekutoetuse arvutamisel. Selliselt hõlmaks toimetulekutoetus ka kulusid, mis seonduvad

eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normi ületava suurusega elamispinna kasutamisega kaebaja

poolt. Viimane oleks aga vastuolus SHS § 133 lg-st 5 tuleneva tingimusega, et eluasemekulud

võetakse arvesse eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normi või perekonnaliikmete arvu silmas

pidades. SHS § 133 lg 5, vastupidiselt kaebaja arusaamale, näeb ette eluasemekulude arvesse

võtmise proportsionaalselt eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normile vastava osaga kogukuludes,

kui tegelikult kasutatav elamispind on suurem kui eluruumi sotsiaalselt põhjendatud norm.

15. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et vastustaja on põhiosas õigesti rakendanud SHS § 133 lg-t 5

koostoimes määruse nr 93 §-s 3 kehtestatud kulude piirmääradega kaebajale toimetulekutoetuse

määramisel. Kaebaja etteheited keskenduvad vastustaja kasutatud arvestusmetoodikale. Kaebaja ei

väida, et vastustaja oleks eksinud arvutuste tegemisel. Ka ringkonnakohus ei täheldanud, et

vastustaja oleks teinud märkimisväärseid arvutusvigu.

16. Siiski ei ole vastustaja arvestus lõpuni korrektne.

Nimelt nähtub vastustaja 23. novembri 2022. a ja 9. detsembri 2022. a vastustest kaebajale, samuti

vastustaja kohtumenetluses esitatud seisukohtadest, et kaebaja üürikulu 66 eurot on arvesse võetud

täies ulatuses. Sama ilmneb kaebaja kirjadest ja päringutest vastustajale, kuna kaebaja ei heida

vastustajale ette eksimist üürikulu arvestamisel. Seega on vastustaja selle kululiigi osas ise

ekslikult lähtunud kaebaja poolt õigeks peetavast metoodikast ning lugenud üürikulu tervikuna

arvesse minevaks kuluks, jättes tähelepanuta, et üürikulu hõlmab 40,4 m2 suuruse elamispinna

kasutamise. Selles osas on vastustaja seega igal vaidlusalusel kuul eksinud toetuse arvutamisel

12,09 (=66-33/40,4*66) euroga kaebaja kasuks.

17. Vastupidiselt üürikulule on vastustaja aga eksinud kaebaja kahjuks olmejäätmete veotasu

arvestamisel. Nii ilmneb vastustaja vastustest kaebusele, et 2022 novembri osas võeti kuluna

arvesse 1,32 eurot, kui tegelik kulu oli 1,61 eurot, 2022 detsembris võeti arvesse 1,48 eurot

(tegelik kulu 1,81 eurot). Seega eksis vastustaja olmejäätmete veotasu arvestamisel kaebaja

kahjuks 29 ja 33 sendi võrra. 2023. aasta jaanuari ja märtsi osas ei ole samas ei ole tuvastatav

olmejäätmete veotasu vähendamine toetuse arvutamisel.

SHS § 133 lg 5 näeb ette piiritleda toetuse arvestamisel kulude suuruse sõltuvalt eluruumi

sotsiaalselt põhjendatud normi suurusest või elanike arvust. Määruse nr 93 § 3 p-ga 11 on

vastustaja kehtestanud olmejäätmete veotasu piirmäära sõltuvalt perekonnaliikmete arvust. Sätte

kohaselt on olmejäätmete veotasu kuni 5 eurot üksi elava isiku ja kuni 2,50 eurot iga järgneva

perekonnaliikme kohta kuus. Ringkonnakohus mõistab perekonnaliikmete arvu kaudu kehtestatud

piirmäära selliselt, et sel juhul ei sõltu kulu arvesse võtmine sellest, milline on isiku tegelikus

kasutuses oleva elamispinna suurus võrreldes eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normiga. Kulu

vähendamist ei ole alust kohaldada ka juhul, kui korteriühistu jagab kulu proportsionaalselt isiku

kasutuses oleva elamispinna suurusega.

18. See eksimus ei tingi aga kaevatavate otsuste tühistamist. Nimelt on vastustustaja üürikulu ja

olmejäätmete veokulu eksimuste kokkuvõttes eksinud toetuse määramisel kaebaja kasuks, sest

üürikulu tervikuna arvestamise mõju juba ühes kuus (12,09 eurot) on suurem kui olmejäätmete

veotasu 29 ja 33 sendi võrra vähendamise mõju kokku.

19. Kaebuse rahuldamiseni ei vii ka kaebaja ülejäänud väited.

Halduskohus selgitas põhjendatult, et SHS § 133 lg-d 1 ja 5 koostoimes määruse nr 93 §-ga 3 ei

näe vastustajale ette kaalutlusõigust toimetulekutoetuse määramisel. Vastustajal tuli arvutada

toetuse suurus etteantud metoodika kohaselt, tehes enne kindlaks nende kulude suurus, mida saab

ja tuleb kehtiva õiguse kohaselt arvesse võtta. Seejuures ei olnud vastustajal otsustusruumi arvesse

võetavate kulude suuruse määramiseks kõiki olulisi asjaolusid kogumis hinnates (kaalutlusõigust

rakendades), vaid vastustaja pidi kontrollima kulude vastavust õigusaktidest tulenevatele

tingimustele. See, et kaebaja ja vastustaja mõistavad erinevalt kehtivas õiguses sätestatud

tingimusi, ei tähenda, et vastustajal oleks kaalutlusõigus või, et ta oleks õigusvastaselt rakendanud

kaalutlusõigust.

20. Kaebajaga ei saa nõustuda ka selles, nagu tuleks kaevatavad otsused tühistada

põhjendamispuuduste tõttu. Iseenesest tuleneb HMS § 56 lg-st 1 kohustus esitada haldusakti

põhjendused kirjalikus haldusaktis. Samas tuleb arvestada, et toetuse määramise otsus on isikut

soodustav haldusakt. Nende suure arvu tõttu oleks igas otsuses täiemahulise põhjenduste esitamine

kohalike omavalitsuste jaoks ilmselt ebamõistlikult koormav. Halduskohus märkis põhjendatult, et

toetuse määramist aitaks paremini mõista toetuse suuruse arvutamise käigu esitamine otsuses.

Praegusel juhul vastustaja seda ei teinud, kuid avas toetuse arvutamise arvesse võetud kulude

suurused ja toetuse arvutuse vastuseks kaebaja päringutele. Tuvastatud asjaolude pinnalt on selge,

et kaebajale avaldatud metoodikast ja arvestustest vastustaja lähtuski toetuse määramisel. Seetõttu

isegi juhul, kui lugeda arvutuskäigu esitamata jätmine otsuses selle põhjendamispuuduseks, on

vastustaja hiljem selle puuduse kõrvaldanud. Seejuures on väljaspool kahtlust, et arvutuskäigu

esitamata jätmine ei mõjutanud kaebaja toetustaotluse lahendamist.

21. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja etteheitega, nagu ei oleks halduskohus kaebust sisuliselt

lahendanud ega kontrollinud kaebajale toetuse määramise õiguspärasust. Vastupidi, halduskohus

selgitas asjakohaste õigusnormide kohaldamist toetuse arvutamisel ning järeldas, et vastustaja

määras kaebajale toetuse õiges suuruses, s.o tegutses õiguspäraselt.

22. Kaebuse rahuldamist ei tingi ka asjas esitatud SKA seisukohad ega asjaolu, et vastustaja on

hiljem muutnud praktikat toetuste määramisel ja teeb seda nüüd tervikuna STAR keskkonnas.

SKA leidis sarnaselt halduskohtule, et vastustaja ei ole eksinud toetuse määramise metoodika

rakendamisel, isegi kui andmete sisestamisel on olnud ebatäpsusi. Toetuste määramisel STAR

keskkonna kasutusele võtmine ei saa aga muuta hinnangut sellele, vaidlustatud 2022. aasta

novembri ja detsembri ning 2023. a jaanuari ja märtsi otsustega lahendas õiguspäraselt kaebaja

toetustaotlused.

23. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

24. Asja õige lahendamise eesmärgil võtab ringkonnakohus asja materjalide juurde

apellatsioonkaebuse lisana esitatud kaebaja kirjavahetuse SKA-ga.

25. Vastavalt kaebaja taotlusele tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga

(HKMS § 175 lg 3).

/allkirjastatud digitaalselt/