3-23-1731/47 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. oktoobril 2024, Tartu

Haldusasja number

3-23-1731

Haldusasi

X.X. X.X.’i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 3. augusti

2023. a otsuste peale.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 29. veebruari 2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X. X.X.’i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant X.X. X.X.

esindaja vandeadvokaat Andres Vinkel

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

esindaja Eve Kikkas

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29. veebruari 2024. a

otsus muutmata.

2. Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

3. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja ja Y.Y.i nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 28. november 2024.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 3. augusti 2023. a otsusega kehtetuks kaebaja viisa,

leides, et kaebaja väidetav reisieesmärk ei vasta tegelikule eesmärgile.

Samal päeval tegi PPA kaebajale ettekirjutuse nr 1052270732 Eestist lahkumiseks 7 päeva

jooksul, kuid mitte hiljem kui 10. augustil 2023. Lisaks kohaldas vastustaja kaebaja suhtes

Schengeni sissesõidukeeldu kolmeks aastaks. Ettekirjutuse kohaselt ei kasuta kaebaja Eestis

ajutiseks viibimiseks antud õigust (viisa) eesmärgipäraselt, vaid viibib ja elab enamasti teistes

Schengeni liikmeriikides. Tõenditest ei nähtu ühtegi asjaolu, mis tingiks vajaduse humaansetel

kaalutlustel sissesõidukeeldu kohaldada.

2. Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse PPA 3. augusti 2023. a otsuste (viisa kehtetuks

tunnistamine ja ettekirjutus Eestist lahkumiseks nr 1052270732) tühistamiseks (dtl 1-7).

Kohtumenetluse ajal selgus, et kaebaja on lahkunud Eestist ning kaebaja läks vaidlustatud otsuse

ja lahkumisettekirjutuse osas üle õigusvastasuse tuvastamise nõudele.

Kaebuse kohaselt on kaebaja Egiptuse kodanik ja automüügi ettevõtja. 2022. a alguses tutvus

kaebajaga Eesti kodanikust Y.Y., kes leidis kaebajas sõbra ja tulevase elukaaslase. 26. augustil 2022

kutsus Y.Y. kaebaja enda juurde elama. Kaebaja on enamuse viisa kehtivuse ajast viibinud Eestis,

elades koos elukaaslasest Y.Y.iga. Kaebajal on kodumaal ettevõte ja Belgias ettevõtjast sõber.

Äriühingu, mille osanikuks ja juhatuse liikmeks pidi kaebaja Eestis saama, registreerimisega alustas

Y.Y. juba augustis 2022. Ilma pangaarveta ei ole aga võimalik ettevõtlusega tegeleda ning kui

pangaarve avamise võimatus muutus ilmseks, loobuti ka aktiivsest äriühingu asutamisest.

Juulis 2023 kutsus vastustaja vestlusele Y.Y.i, kelle sõnade kohaselt üritati teda mõjutada loobuma

kutsest kaebajale ja distantseeruma temast.

3. augustil 2023 ilmus kaebaja vastustaja juurde koos esindajaga. Vastustaja selgitas, et küsitluse

eesmärk on korrakaitseseaduse (KorS) § 30 lg 1 alusel „ohu selgitamine“. Millise ohu

väljaselgitamiseks kaebaja PPA-sse kutsuti, ei selgunud.

Pärast viisa kehtetuks tunnistamist ja Eestist lahkumise ettekirjutuse tegemist, hakkas toimuvast

šoki saanud kaebajal paha ning politsei ja eemal viibinud Y.Y.i kutsumisel saabus kiirabi.

Arusaamatu on, millest järeldas vastustaja, et kaebaja ei kasutanud Eestis ajutiseks viibimiseks

antud õigust eesmärgipäraselt, viibis ja elas enamasti teistes Schengeni liikmesriikides. Midagi

kaalumata on vastustaja ettekirjutuses sedastanud sissesõidukeelu. Lahkumisettekirjutuse

vabatahtliku tähtaja määramise osas kaalutlused puuduvad. Sissesõidukeelu kohaldamise ainsaks

faktiliseks asjaoluks on kaebaja ebaseaduslik viibimine Eestis, mille põhjustas PPA poolt kaebaja

viisa tühistamine samal ajahetkel.

3. Vastuses kaebusele PPA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Vastustaja kinnitusel küsitleti 13. juulil 2023 Y.Y.it, kes oli kaebaja Eestisse kutsuja. Y.Y. selgitas,

et kaebaja viibib Eesti viisa alusel püsivalt Poolas, kus ta elab üürikorteris ning töötab oma

äripartneriga registreeritud ettevõttes.

Kaebaja selgitas 3. augustil 2023 PPA-le, et Eestisse saabudes vormistas ta E-residentsuse, et luua

Eesti Vabariigis oma ettevõtte. Ettevõtte väidetavaks nimeks on OÜ AUTOMOTIVE HUB.

Ettevõte ei ole veel Eestis registreeritud. Kaebaja käib kuni 3-nädalaste perioodidega ka teistes

Schengeni liikmesriikides. Ta külastab oma sõpra, kes elab Belgias ning kellega koos on ta loonud

ettevõtte, mis on registreeritud Bulgaarias. Ettevõtte peamine tegevusala on autode müük. Kaebaja

ei oma teist elukohta mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis.

Seega ei kasutanud kaebaja Eestis ajutiseks viibimiseks antud õigust eesmärgipäraselt. Kaebaja

viibib ja tegeleb ettevõtlusega enamasti teisestes Schengeni liikmesriikides.

PPA võttis sissesõidukeelu kohaldamisel arvesse Eestis viibimise asjaolusid ja eesmärki, sidemeid

Eesti ja päritoluriigiga ning leidis, et kolme aastane sissesõidukeelu kohaldamine on

proportsionaalne. Kaebajale anti võimalus esitada oma arvamus menetluse asjaolude ja

sissesõidukeelu kohaldamise kohta, kuid kaebaja ei soovinud PPA küsimustele vastata, ei esitanud

oma arvamust ega taotlusi sissesõidukeelu kohaldamise osas.

Kaebaja Eestis ettevõtlusega ei tegele ega tööta. Omades E-residendi digitaalset isikutunnistust on

võimalik kaebajal tegeleda ettevõtlusega ka viibides oma kodakondsusjärgses riigis. Kaebajal

puuduvad kaitsmist väärivad sidemed Eestiga ning tal puudub VMS mõistes perekonnaelu Eestis.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

4. Tartu Halduskohus 29. veebruari 2024. a otsusega jättis kaebuse rahuldamata.

5. Halduskohus sedastas, et kaebajale väljastati 9. septembril 2022 D-liiki (ehk pikaajaline) viisa

kehtivusega kuni 4. septembrini 2023 (dtl 12). D-liiki viisa anti välja Eestis elavate sugulaste ja

sõprade külastamise eesmärgil.

PPA tegi viisa kehtetuks tunnistamise otsuse põhjusel, et väidetav reisieesmärk ei vasta tegelikule

eesmärgile (välismaalaste seaduse (VMS) § 78 lg 2 p 3). Sellel õiguslikul alusel viisa kehtetuks

tunnistamine ei eelda õiguserikkumiste toimepanemist.

VMS § 79 lg 1 sätestab, et viisa kehtetuks tunnistamise korral teavitatakse välismaalast kehtetuks

tunnistamise õiguslikust alusest. Samas ei avaldata viisa kehtetuks tunnistamise põhjust ega sellega

seotud asjaolusid ei välismaalasele ega muule isikule (VMS § 79 lg 2). Kuigi sellise otsuse

kohtuliku kontrolli ulatus on piiratud, on kohtul võimalik kontrollida ega PPA tegevus pole olnud

meelevaldne.

6. PPA tuvastas, et kaebaja viibib ja tegeleb ettevõtlusega enamasti teisestes Schengeni

liikmesriikides ning on loonud koos Belgias elava sõbraga ettevõtte Belgias. Äriregistri andmetel

ei ole kaebaja registreerinud Eestis äriühinguid, ei tegele ettevõtlusega ning tal puuduvad Eestis

sissetulekud.

Y.Y.i 13. juuli 2023. a küsitluse protokollist (dtl 79-82) nähtub, et tunnistajat teavitati kohustusest

tõendada välismaalase Eestis ajutise viibimise asjaolusid (VMS § 293) ning hoiatati, et valeandmete

esitamine on kriminaalkorras karistatav tegu. Küsitlusel selgitas tunnistaja, et „X.X. üürib Poolas

oma korterit ja mina siin Eestis, ta ei ole pikaajaliselt siin. Üürib Varssavis korterit oma

sõbraga. /---/ Kui ta siin on, siis maksab ka korteri eest. Ta on rändaja. Ei ole otseselt seda, et me

elame koos. Meil on natuke teistmoodi see asi. Enamjaolt viibib ta ikkagi Poolas, siin on paar

nädalat. /---/ Kindel on see, et siin Eestis X.X. elada ei taha.“

7. Kohtumenetluses andis tunnistaja Y.Y. oma kirjalikud ütlused 31. oktoobril 2023. a (dtl 111-

112). Samas esitas ta 15. novembril 2023 Tartu Halduskohtule pöördumise, milles soovis teada,

kas tal on võimalik muuta või tagasi võtta tunnistajana haldusasjas nr 3-23-1731 antud ütlusi (dtl

128). Ta teatas, et soovib muuta oma tunnistust, kuna praeguse seisuga on tulnud palju asju

päevavalgele, mis annavad tõestust, et kaebaja eesmärk oli viisa saamine Euroopasse tulemiseks

(dtl 165).

Kohtumenetluses antud tunnistaja ütlustest nähtub, et kaebaja äripartner ja kaebaja tegelevad autode

ekspordiga Egiptusesse. Viisa kehtivusajal (september 2022 kuni 3. august 2023) viibis kaebaja

Eestist ära 3-4 kuud.

Seega tuvastas PPA õiguspäraselt, et kaebaja ei kasuta Eestis ajutiseks viibimiseks antud õigust (D-

liiki viisa) eesmärgipäraselt.

8. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 7 lg 1 sätestab, et viibimisaluseta

Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Kuna kaebaja

pikaajaline viisa oli kehtetuks tunnistatud otsuse tegemise hetkest alates, tuli PPA-l teha

kaebajale lahkumisettekirjutus tulenevalt VSS § 2 lg-st 1, § 3 lg-st 2 ja § 7 lg-st 1.

Vastustaja leidis, et kaebaja puhul ei esinenud lahkumiskohustuse sundtäitmisele pööramise aluseks

olevaid asjaolusid, põgenemisohtu või kaasaaitamiskohustuse eiramist. Seetõttu andis vastustaja

kaebajale seitsmepäevase tähtaja lahkumiskohustuse vabatahtlikuks täitmiseks.

Lahkumisettekirjutus vastab ka VSS §-de 71 ja 72 nõuetele. Järelikult oli lahkumisettekirjutuse

tegemine õiguspärane.

9. PPA kohaldas 3. augusti 2023. a ettekirjutusega kaebaja suhtes Schengeni sissesõidukeeldu

kolmeks aastaks isiku lahkumiskohustuse täitmise päevast alates vastavalt VSS § 74 lg-le 1. Kui

välismaalasele antakse vabatahtliku lahkumise tähtaeg, kohaldatakse tema suhtes reeglina

sissesõidukeeldu kolmeks aastaks, vabatahtliku lahkumise tähtaja mitte andmisel reeglina

sissesõidukeeldu viieks aastaks.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/115/EÜ art-st 11 tulenevad imperatiivselt alused,

mil tuleb tagasisaatmisotsusele lisada sisenemiskeeld: 1) kui tähtaega vabatahtlikuks lahkumiseks ei

ole määratud või 2) kui tagasipöördumiskohustust ei ole täidetud. Teistel juhtudel võib

tagasisaatmisotsusele lisada sisenemiskeelu. Direktiivi 2008/115/EÜ art 11 teise lause kohaselt ei

saa Eesti seadusandja otsust, lisada sisenemiskeeld ka juhtudel, kui isikule on määratud tähtaeg

vabatahtlikuks lahkumiseks, direktiiviga vastuolus olevaks pidada.

Riigikohus leidis 19. veebruari 2019. a otsuses nr 3-17-1545 (p 34), et arvestades VSS § 7 lg-s 2 (st

lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu „vajaduse korral“), § 74

lg-tes 3 ja 4 ning direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg 2 esimeses lauses sätestatut, tuleb igal

üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on

asjaolusid arvestades proportsionaalne.

10. Praegusel juhul on kaebaja enne sissesõidukeelu kehtestamist ära kuulatud. Vastustaja on

sissesõidukeelu kohaldamise kestust vaidlustatud otsuses põhjendanud. Kuigi vaidlustatud

ettekirjutuses on sissesõidukeelu kohaldamist põhjendatud napilt, ei nähtu sellest, et PPA oleks

jätnud kaalutlusõiguse üldse teostamata. Vastustaja märkis otsuses, et kaebajal ei ole

perekondlikke ja sotsiaalseid sidemeid Eesti Vabariigiga. Samuti ei esine selliseid humaanseid

kaalutlusi, mis tingiksid sissesõidukeelu VSS § 74 lg 4 alusel kohaldamata jätmise.

11. Veenev ei ole kaebaja väide, et ta soovib olla Eestis koos oma elukaaslasega. Pidevalt kuni

3-nädalaste ajavahemike kaupa teistes Schengeni riikides viibimine ei veena, et kaebaja peamine

eesmärk oleks kooselu. Samuti ei ole kaebaja alustanud Y.Y.iga ühist äritegevust. Kaebaja ei ole

selgitanud ega kirjeldanud Eesti ja/või teiste Schengeni riikide territooriumil viibimise võimaluse

kaotuse mõju tema suhetele Y.Y.iga või kaebaja äritegevusele. Kokkuvõttes ei saa kolmeaastase

siseriikliku sissesõidukeelu kohaldamist pidada ebaproportsionaalseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

12. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue

otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses selgitab kaebaja, et talle antud pikaajalise viisa kehtetuks tunnistamine oli

meelevaldne. Kaebajale oli väljastatud viisa sõprade ja sugulaste külastamise eesmärgil.

Külastatavaks isikuks oli kaebaja tüdruksõber. Asjaolu, et kaebaja Eestis ei tööta, ei ela ega tegele

ettevõtlusega, on kooskõlas viisa eesmärgiga. Asjaolu, nagu oleks kaebaja viibinud teistes

Schengeni riikides, on õiguspäraselt tuvastamata, tegemist on PPA meelevaldse seisukohaga. Isegi,

kui see nii oleks, siis pikaajalise viisa alusel on õigus viibida teistes liikmesriikides.

Y.Y. ütlused kinnitavad ühemõtteliselt viisa kehtetuks tunnistamise meelevaldusust, sest apellant

on viisat kasutatud viisil ja määral, milleks see oli väljastatud. Halduskohus ei ole arvestanud ka

seda asjaolu, et Y.Y. tuli 3. augustil 2023 koos kaebajaga kohtumisele PPA-ga, kuid tal ei lubatud

osaleda.

Kõnealuse viisa alusel ei saa välismaalaselt eeldada Eestis ettevõtlusega tegelemist või elamist.

Seetõttu on asjakohatud ka otsuse põhjendused, nagu olnuks kaebaja Eestis liiga vähe aega (7-8

kuud). Lisaks ei nähtu millestki, et kaebaja oleks viibinud teistes Shengeni riikides kogu selle aja,

mil ta Eestis ei olnud.

Halduskohus on valesti kohaldanud materiaalõigust leides, et sissesõidukeelu saab kohaldamata

jätta või seda lühemaks ajaks kohaldada aga ainult siis, kui esinevad erandlikud asjaolud. VSS § 74

lg 3 sätestab ühemõtteliselt, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki asjaolusid

arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks

ajaks.

Sissesõidukeelu kestuse määramiseks on tuvastatud antud juhtumil järgmised asjaolud: kaebajal on

Eestis elukaaslane, kaebaja omab osalust Schengeni alal (Belgias) asuvas ettevõttes, kaebaja pole

rikkunud ühtegi seadust, tema ebaseaduslik Eestis viibimine tekkis mõned minutid enne

sissesõidukeelu kohaldamist, viisa kehtetuks tunnistamisel.

Kui kaebajal oleks tõesti märkimisväärseid ärihuvisid, siis oleks need õiguspärased ja neid tulnuks

arvestada sissesõidukeelu proportsionaalsuse hindamisel, kuivõrd keeld piirab oluliselt kaebaja

liikumis- ja ettevõtlusvabadust. Kaebajale ei kohaldatud sissesõidukeeldu põhjusel, et ta on riigi

õiguskorda või migratsioonireegleid rikkunud.

13. Vastuses apellatsioonkaebusele PPA vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see

rahuldamata.

Vastustaja hinnangul ilmneb nii kaebaja kui Y.Y.i seletustest, et kaebaja kasutas pikaajalist viisat

mitte Eestis elukaaslase külastamiseks, kellega planeeriti Eestis äritegevust alustada, vaid Belgias

elava sõbra külastamiseks, kellega alustati äritegevust Bulgaarias. Kaebaja tegevus viisaga Eestis

viibimise ajal oli seega pigem seotud ärihuvidega teistes Schengeni liikmesriikides.

Kuigi ettekirjutuses on sissesõidukeelu kohaldamise kestust põhjendatud napilt, on PPA siiski

kaalutlusõigust teostanud, arvestades, et kaebajal puuduvad perekondlikud ja sotsiaalsed sidemed

Eesti Vabariigiga. Kaebaja ei avaldanud PPA-le menetluses mingeid selliseid asjaolusid, mis

võiksid kaasa tuua sissesõidukeelu kohaldamata jätmise.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

Halduskohus on põhjalikult selgitanud pikaajalise viisa kehtetuks tunnistamise ning

lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise korral sissesõidukeelu kehtestamise õiguslikke aluseid

ning arusaadavalt ja jälgitavalt põhjendanud, miks vastustaja otsused on õiguspärased.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused

kordamata (HKMS § 201 lg 4).

15. Apellatsioonimenetluses leiab kaebaja, et PPA tegutses meelevaldselt kaebaja viisat

kehtetuks tunnistades ja jättis kaalutlusõiguse teostamata kaebajale kolmeaastase sissesõidukeelu

kehtestamisel. Liiati on kolmeaastane sissesõidukeeld kaebaja suhtes igal juhul

ebaproportsionaalne.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

16. Vastavalt VMS § 78 lg 2 p-le 3 tunnistatakse pikaajaline viisa kehtetuks, kui on alust arvata,

et välismaalase väidetav reisieesmärk ei vasta tegelikule eesmärgile. Ringkonnakohus nõustub,

et sel alusel viisa kehtetuks tunnistamine ei eelda, et välismaalane oleks toime pannud

õigusrikkumise. Vaidlust ei ole selles, et kuigi VMS § 79 lg 2 piirab välismaalase õigust saada

teavet viisa kehtetuks tunnistamise põhjuste kohta, ei ole sättega vastuolus, et välismaalasele

avaldatakse asjaolud ja kaalutlused, mille varjamine ei ole vajalik.

17. PPA hinnangul nähtub VMS § 78 lg 2 p-s 3 nimetatud asjaolu esinemine sellest, et kaebaja

sai viisa Eestis elavate sugulaste ja sõprade külastamise eesmärgil, kuid veetis olulise osa ajast

teistes Schengeni liikmesriikides ärilisel eesmärgil. Ka ringkonnakohus leiab, et nimetatud

asjaolu on piisav VMS § 78 lg 2 p 3 abstraktse õigusliku eelduse täitmiseks.

18. Nõustuda ei saa kaebajaga, nagu ei oleks kaebaja pikaajaline viibimine teistes Schengeni

liikmesriikides tõendatud. Y.Y. on 13. juulil 2013 küsitlemisel (dtl 79-82) selgitanud, et neil on

kaebajaga suhe ja kaebaja Eestis viibimise ajal elab kaebaja temaga koos üürikorteris. Samas

selgub, et juba küsitlemisele eelneval ajal viibis kaebaja sageli välisriigis tööl ega kandnud ühes

Y.Y.iga enam üürikorteriga seotud kulusid, vaid oli üürinud endale eraldi eluruumi. Enamjaolt

viibis kaebaja hoopis Poolas. Ka küsitlemise ajal oli kaebaja teadaolevalt Varssavis. Kaebaja

käib ka Belgias ja Saksamaal. Kaebajal olevat terve Euroopa äripartnereid täis. Seejuures

kinnitab Y.Y. ühelt poolt, et eesmärgiks on ühine kodu kaebajaga, kuid teisalt, et suhetes

kaebajaga on olnud tülisid, mille lahendamiseks sekkus PPA ning pole selge, miks suhe

kaebajaga on veel üldse püsima jäänud.

Kaebaja ise kinnitas 3. augustil 2023 küsitlemisel (dtl 14-16) samuti, et tal on koos äriparteriga

ettevõte Bulgaarias ning kaebaja on reisinud teistesse Schengeni riikidesse, näiteks Belgiasse, kus

elab kaebaja äripartner. Väljaspool Eestit ei viibinud kaebaja seejuures korraga pikemalt kui kolm

nädalat. Kaebaja kinnitusel elab ta Y.Y.iga samas korteris, kooselu oligi kaebaja Eestisse tulemise

põhjuseks.

19. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub eelnevast, et kui algselt võiski olla kaebaja eesmärgiks

kooselu Y.Y.iga, siis viisa kehtivuse perioodil on ta siiski oluliselt pühendunud ettevõtlusega

tegelemisele teistes Schengeni liikmesriikides. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide,

nagu ei oleks tuvastatud tema viibimine teistes liikmesriikides. Asja lahendamisel ei ole määrav,

kas kaebaja viibis teistes liikmesriikides kokkuvõttes suurema osa ajast kui Eestis. Oluline on, et

kaebaja pühendus olulises osas Eestiga mitte seotud ettevõtlusele ning viibis selleks nädalate

kaupa eemal väidetavast elukaaslasest. Kuigi küsitlemisel ei ole seda teemat täpsemalt avatud,

võib siiski aru saada, et kaebaja eemalviibimised Eestist sagenesid ja pikenesid viisa kehtivuse

perioodi jooksul. Kaebaja liikumismuster ei ole olnud kooskõlas elukaaslase külastamise

eesmärgiga, kuna kaebaja ei väida liikumist oma kodakondsusjärgse riigi ja Eesti vahel, vaid just

Euroopa Liidu sisest reisimist ettevõtluse eesmärgil.

Tähelepanuväärne on see, et kuigi kaebajal olnuks lihtne selgitada täpsemalt, mida ta on teinud ja

millistes riikides ning millise aja jooksul ettevõtjana viibinud, on kaebaja hoidunud igasuguste

andmete esitamisest oma tegevuse kohta. See viitab võimalusele, et kaebaja soovib varjata oma

tegeliku tegevuse olemust, ulatust või eesmärki. Selles olukorras ei ole kaebaja üldsõnalised väited

piisavad, et lükata ümber vastustaja järeldus, et kaebaja on viisa kehtivuse ajal kasutanud talle antud

õigust muul eesmärgil, kui oli tema väidetav reisieesmärk.

Kokkuvõttes oli PPA seega õigustatud tunnistama kehtetuks kaebajale antud viisa.

20. Asja lahendamist ei muuda see, et Y.Y. viisa kehtetuks tunnistamise ajal jätkuvalt suhtles

kaebajaga ja oli kaebajaga kaasas ka 3. augustil 2023 kaebaja PPA-s küsitlemisel ning

vaidlustatud otsuste tegemisel. PPA ei väida, nagu ei ole kaebaja Y.Y.iga enam suhelnud, vaid

seda, et kaebaja kasutas riigis viibimise õigust teisel eesmärgil, kui avaldas viisa taotlemisel.

21. Ringkonnakohus mõistab apellatsioonkaebuse väidetest, et kaebajale lahkumisettekirjutuse

tegemise ja selle vabatahtlikuks täitmiseks tähtaja määramise õiguspärasus ei ole iseseisvalt

vaidluse all. On ilmne, et juhul, kui kaebaja viisa tunnistati kehtetuks õiguspäraselt, kaotas

kaebaja sellega Eestis viibimise õiguse. Küll leiab kaebaja, et lahkumiskohustuse vabatahtliku

täitmise olukorras ei olnud proportsionaalne kolmeaastase sissesõidukeelu kehtestamine.

22. VSS § 74 lg 1 järgi kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu

kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Vastavalt VSS § 74 lg-le 2 aga

juhul, kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse sissesõidukeeldu

viieks aastaks, välja arvatud juhul, kui tal on juba kehtiv sissesõidukeeld pikemaks tähtajaks.

Seega, kui isikule määratakse lahkumiskohustuse vabatahtlikuks täitmiseks tähtaeg,

kohaldatakse tema suhtes üldjuhul sissesõidukeeldu kolmeks aastaks. Kaebaja ei ole

apellatsioonkaebuses kahtluse alla seadnud halduskohtu põhjendusi, miks seadusandja tegevus

VSS § 74 lg 1 kehtestamisel ei ole vastuolus direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg-s 2 sätestatuga.

Seega oli kaebajale sissesõidukeelu kohaldamine lubatav sõltumata sellest, et vastustaja määras

kaebajale tähtaja lahkumiskohustuse vabatahtlikuks täitmiseks.

23. VSS § 74 lg 3 kohaselt, kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid

asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada

sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. Vaidlust ei ole, et vastustaja andis kaebajale võimaluse esitada

oma seisukoht sissesõidukeelu kohaldamise ja pikkuse kohta, kuid kaebaja väitis, et ei saanud

küsimusest aru ja tundis ennast halvasti (dtl 21). Kuid kaebaja ei ole ka hiljem kohtumenetluses

täpsemalt selgitanud, millised on need temaga seonduvad asjaolud, mida PPA oleks pidanud

sissesõidukeelu tähtaja määramisel veel arvesse võtma. Ringkonnakohus nõustub, et kuigi

vaidlustatud ettekirjutuse asjakohased põhjendused on napid, saab siiski järeldada, et PPA on

kaalunud võimalust kehtestada sissesõidukeelu tähtaeg VSS § 74 lg-s 1 sätestatust lühemana,

kuid ei pidanud seda põhjendatuks. On ilmne, et vastustajale oli teada kaebaja ja Y.Y.i väidetav

suhe ning vastustaja arvestas sellega kaalutluse teostamisel. Samas ilmneb asjas kogutud

tõenditest, et kooselu ei olnud sugugi kaebaja ainus või ehk ka peamine eesmärk viisaga antud

õiguse kasutamisel. Tõenditest ei ilmne kaebaja ja Y.Y.i konkreetseid ühiseid kavatsusi ja plaane

tulevikuks, järeldada ei saa isegi seda, et kooselu jätkumine tulevikus oleks kindel. Nende

asjaolude taustal ei ole kaebaja väitnud, et sissesõidukeeld kahjustaks võimalikku kooselu.

Samuti ei ole kaebaja täpsustanud oma ettevõtlusega seotud huvisid Schengeni liikmesriikides

ega väitnud ja selgitanud, et sissesõidukeelu kohaldamine oluliselt takistaks kaebaja

ettevõtlusega tegelemist. Kaebaja ei ole esile toonud ka muid asjaolusid, millest ilmneks

sissesõidukeelu oluline negatiivne mõju tema õigustele. Seega ei saa järeldada, et PPA on

ilmselgelt kaalutlusreeglite vastu eksinud.

VSS § 74 lg-st 4 kohaselt võib sissesõidukeelu kohaldamata jätta vaid humaansetel kaalutlustel.

PPA asus ettekirjutuses seisukohale, et humaanseid kaalutlusi sissesõidukeelu kohaldamata

jätmiseks ei esine. Selle seisukohaga tuleb nõustuda. Humaansete kaalutlustena tuleksid kõne alla

kaebajat ennast või tema lähedasi puudutavad erakorralised asjaolud (õnnetus, haigus). Kaebaja ei

väida sedalaadi erakorraliste asjaolude esinemist.

24. Ringkonnakohus osutab siinkohal veelkord VSS § 32 lg-le 12, mille järgi võib

Siseministeerium või selleks volitatud Siseministeeriumi valitsemisala valitsemisasutus

välismaalase põhjendatud taotluse alusel ja välismaalase esitatud asjassepuutuvate tõendite

olemasolul tunnistada lahkumisettekirjutuses kohaldatud Schengeni sissesõidukeelu kehtetuks,

kui välismaalane tõendab, et ta on lahkunud Schengeni konventsiooni ja Euroopa Liidu

liikmesriigi territooriumilt lahkumisettekirjutuses määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku

täitmise tähtaja jooksul. Seega on kaebajal kaebuse rahuldamata jäämisele vaatamata võimalik

saavutada sissesõidukeelu tähtaja lühendamine või sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine.

25. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt

HKMS § 109 lg 1 neljandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta.

26. Kaebuse iseloomu arvestades tuleb kaebaja ja Y.Y.i isikuandmete kaitseks otsuse avaldamisel

asendada kaebaja ja Y.Y.i nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)