2-21-7448/108 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Neve Uudelt, Ele Liiv, Siret Siilbek

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.10.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-7448

Kohtuasi

OÜ Schwenzer hagi Ermitex Grupp OÜ ja X vastu

solidaarselt 78 828 euro ja viivise väljamõistmiseks

OÜ Schwenzer hagi Rabitex Grupp OÜ ja X vastu

solidaarselt 4663,20 euro ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 19.10.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Ermitex Grupp OÜ, Rabitex Grupp OÜ ja

X

apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

Ermitex Grupp OÜ ja X apellatsioonkaebus 157 656 eurot

Rabitex Grupp OÜ ja X apellatsioonkaebus 5530,94 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja OÜ Schwenzer (registrikood 14310804),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Chirag Mody

Kostja I Ermitex Grupp OÜ (endine ärinimi Osaühing

Kermon, registrikood 10205223), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Aleksei Vassiljev

Kostja II Rabitex Grupp OÜ (endine ärinimi Osaühing

Kermon Hekta, registrikood 10286049), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Aleksei Vassiljev

Kostja III X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Aleksei Vassiljev

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 09.10.2024 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 19.10.2023 otsus menetluskulude jaotuse osas osaliselt,

millega maakohus jättis täpsustamata menetluskulude jagunemise kostjate vahel

(resolutsiooni p 7). Tühistatud osas teha uus otsus, millega jätta OÜ Schwenzer

2-21-7448

maakohtu menetluskulud hagis Ermitex Grupp OÜ ja X vastu solidaarselt

Ermitex Grupp OÜ ja X kanda, ning OÜ Schwenzer maakohtu menetluskulud

hagis Rabitex Grupp OÜ ja X vastu solidaarselt Rabitex Grupp OÜ ja X kanda.

2. Muus osas jätta Harju Maakohtu 19.10.2023 otsuse resolutsioon muutmata, kuid

muuta maakohtu otsuse põhjendusi.

3. Rahuldada Ermitex Grupp OÜ, Rabitex Grupp OÜ ja X apellatsioonkaebused

osaliselt.

4. Sõnastada kohtuotsuse resolutsioon tervikuna järgmiselt

:

4.1. Hagi rahuldada.

4.2. Mõista hageja OÜ Schwenzer kasuks kostjalt I Ermitex Grupp OÜ-lt ja

kostjalt III Xlt solidaarselt välja 78 828 eurot.

4.3. Mõista hageja OÜ Schwenzer kasuks kostjalt I Ermitex Grupp OÜ-lt ja

kostjalt III Xlt solidaarselt välja maakohtu otsuse tegemise ajaks (19.10.2023)

sissenõutavaks muutunud viivis 78 828 eurot.

4.4. Mõista hageja OÜ Schwenzer kasuks kostjalt II Rabitex Grupp OÜ-lt ja

kostjalt III Xlt solidaarselt välja 4663,20 eurot.

4.5. Mõista hageja OÜ Schwenzer kasuks kostjalt II Rabitex Grupp OÜ-lt ja

kostjalt III Xlt solidaarselt välja maakohtu otsuse tegemise ajaks (19.10.2023)

sissenõutavaks muutunud viivis põhivõlgnevuselt (4663,20 eurot)

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates nõude

sissenõutavaks muutumisest 13.01.2020 kuni kohtuotsuse tegemiseni

19.10.2023 summas 1519,32 eurot ning viivis võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1

ettenähtud ulatuses põhinõudelt (4663,20 eurot) päevas alates 20.10.2023 kuni

põhinõude täieliku tasumiseni, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud

viivisega mitte enam kui põhinõude (4663,20 euro) ulatuses.

4.6. Jätta OÜ Schwenzer maakohtu menetluskulud hagis Ermitex Grupp OÜ ja X

vastu solidaarselt Ermitex Grupp OÜ ja X kanda.

4.7. Jätta OÜ Schwenzer maakohtu menetluskulud hagis Rabitex Grupp OÜ ja X

vastu solidaarselt Rabitex Grupp OÜ ja X kanda.

5. Jätta Ermitex Grupp OÜ apellatsioonkaebusega seotud apellatsioonimenetluse

kulud Ermitex Grupp OÜ kanda.

6. Jätta Rabitex Grupp OÜ apellatsioonkaebusega seotud apellatsioonimenetluse

kulud Rabitex Grupp OÜ kanda.

7. Jätta X apellatsioonkaebusega seotud apellatsioonimenetluse kulud X kanda.

8. Muuta tsiviilasja hinda maa- ja ringkonnakohtus ning määrata selleks OÜ

Schwenzer hagis Ermitex Grupp OÜ ja X vastu 157 656 eurot ning OÜ Schwenzer

hagis Rabitex Grupp OÜ ja X vastu 5530,94 eurot.

9. Mõista Ermitex Grupp OÜ-lt, Rabitex Grupp OÜ-lt ja Xlt solidaarselt

riigituludesse 1020 eurot (s.o hagiavalduselt vähem tasutud riigilõiv 425 eurot ja

apellatsioonkaebustelt vähem tasutud riigilõiv 595 eurot). Omavahelises suhtes

vastutavad riigilõivude tasumise eest 50% ulatuses solidaarselt Ermitex Grupp

OÜ ja X ning 50% ulatuses solidaarselt Rabitex Grupp OÜ ja X. Riigilõivud tuleb

tasuda 15 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest (makseinfo on lisatud

kohtuotsusele). Tasumisega viivitamisel tuleb tasumata summalt maksta Ermitex

Grupp OÜ-l, Rabitex Grupp OÜ-l ja Xl solidaarselt viivist võlaõigusseaduse § 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

2-21-7448

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. OÜ Schwenzer (hageja) esitas 10.05.2021 Harju Maakohtule Ermitex Grupp OÜ (endine

ärinimi Osaühing Kermon, kostja I), Rabitex Grupp OÜ (endine ärinimu Osaühing Kermon

Hekta, kostja II) ja X (kostja III) vastu hagi, milles palus:

-

mõista kostjatelt I ja III solidaarselt välja 78 828 eurot, viivis 76 584,87 eurot ja viivis

0,1% päevas alates 11.05.2021 kuni kohustuse täitmiseni, kuid mitte rohkem kui

põhivõlg (s.o 78 828 eurot), millest on maha arvatud sissenõutavaks muutunud viivis

(76 584,87 eurot);

-

mõista kostjalt II ja III solidaarselt välja 4663,20 eurot, viivis 494,68 eurot ja viivis

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses toodud määras alates 11.05.2021 kuni

kohustuse täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhivõlg (s.o 4663,20 eurot), millest on

maha arvestatud sissenõutavaks muutunud viivis 494,68 eurot.

1.1. Hagiavalduse kohaselt osutas Advokaadibüroo TGS Baltic AS (advokaadibüroo)

kostjatele I ja II õigusteenust. Kostja I jättis tasumata advokaadibüroo 12 arvet kokku 78 828

euro tasumiseks. Kostja II jättis õigusabi teenuse eest tasumata advokaadibüroo 31.12.2019

arve nr 192970 4663,20 euro tasumiseks.

1.2. Kostjad I ja II on võlgnevust tunnistanud. Kostja III on kostjate I ja II kohustustega

ühinenud. Advokaadibüroo loovutas nõuded kostjate vastu hagejale.

1.3. Hageja, advokaadibüroo ja kostjad sõlmisid 01.09.2020 kokkuleppe (01.09.2020

kokkulepe), millega kostjad kinnitasid, et kostja I on jätnud tasumata advokaadibüroo

osutatud õigusabiteenuse eest 78 828 eurot; kostja II on jätnud tasumata osutatud õigusabi

teenuse eest 4663,20 eurot; võlgnevus on olemas ja et kostjatel pole sellele mistahes

vastuväiteid. Samuti kinnitasid hageja, advokaadibüroo ja kostjad, et advokaadibüroo on

loovutanud kostjate I ja II vastu eelnevalt nimetatud nõuded hagejale. Kostja III kinnitas, et ta

on ühinenud kostjate I ja II võlaga ning need on ühtlasi kostja III isiklikud kohustused, mille

täitmise eest kannab ta täielikku isiklikku vastutust ning ei oma selles osas mistahes

vastuväiteid. Hageja oli nõus kostjate võlgnevuse lugema täidetuks, kui kostjad tasuvad

2-21-7448

hiljemalt 11.09.2020 hagejale või advokaadibüroole 50 000 eurot. Märgitud summat kostjad

ei tasunud ning võlgnevus on täies ulatuses täitmata.

2. Vastuseks kostjate vastuväidetele märkis hageja, et tsiviilasjas nr 2-13-10290 nõudsid

kostjad I ja II Astro Vara OÜ-lt kahju hüvitamist. Kostja III oli kostja I ja II omanik ja

juhatuse liige, kes oli isiklikult huvitatud kohtuasjast, sest kahjuhüvitis oleks tasutud tema

äriühingutele ning kostja III oleks saanud nende arvelt teha endale väljamakseid. Enne

tsiviilasjas nr 2-13-10290 hagi esitamist hoiatas advokaadibüroo kostjaid, et tegemist on

keerulise vaidlusega. Kohus ei teinud tsiviilasjas nr 2-13-10290 advokaadibüroo esindusele

etteheiteid. Kostjatele I ja II ei tekkinud tsiviilasjas nr 2-13-10290 nõutud kahju. Kostjad I ja

II jäid advokaadibüroole võlgu juba 2016. aastal, mille järel andsid kostjad järjepidevalt

lubadusi võlg tasuda, sh sõlmiti mitmeid võlatunnistusi. Kuna kostjad lubasid võlgnevuse

tasuda ja andsid tagatisi (kostja III andis kostjate I ja II osad tagatisena hagejale hoiule), jätkas

advokaadibüroo kostjate I ja II esindamist. Kostjad väidavad eksitavalt, et neid sunniti

01.09.2020 kokkuleppele alla kirjutama. Võlatunnistusi sõlmiti kolme aasta jooksul mitmeid.

01.09.2020 kokkulepe on käsitatav deklaratiivse võlatunnistusena. 01.09.2020 kokkulepe ei

ole vastuolus heade kommetega. Kostja III vastuväited kohustustega ühinemisele on alusetud.

Kostjad ei ole tõendanud, et advokaadibüroo oleks esitanud arveid sama teenuse eest mitu

korda; eksitanud kostjaid tsiviilasja nr 2-13-10290 perspektiiviga; ning et advokaadibüroo

rikkus kliendilepingust nr TL-2985 (kliendileping) tulenevaid kohustusi. Kostjatel ei ole

advokaadibüroo vastu nõudeid.

Kostjate vastuväited

3. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

3.1. Kostjate vastuväidete kohaselt osutas advokaadibüroo kostjatele I ja II õigusteenust

tsiviilasjas nr 2-13-10290. Märkimisväärne osa hageja nõudest koosneb advokaadibüroo poolt

osutamata või asjakohatult osutatud teenuse eest. Advokaadibüroo vahetas menetluses

korduvalt omaalgatuslikult kostjate I ja II esindajat, mille tagajärjel tekkis märkimisväärne

kulu, sest iga uus esindaja pidi asja materjalidega tutvuma.

3.2. Advokaadibürooga sõlmitud kliendilepingut, 01.09.2020 kokkulepet ja nõude

loovutamise kokkulepet ei rääkinud kokkulepete osapooled läbi. Kõik osundatud kokkulepped

on vastuolus heade kommetega eelnevas punktis märgitud põhjendustel.

3.3. Kostja III oli kostjate I ja II kohustustega ühinemisel sundolukorras ja kostja III eest

varjati olulist infot. Advokaadibüroo kasutas seda ära ning avaldas kostjale III survet

01.09.2020 kokkulepe sõlmida. Kostjale III loodi ettekujutus, et tsiviilasjas nr 2-13-10290

saavutatakse suure tõenäosusega võit ning kohtuasja tulemusena hüvitatakse ka

advokaadibüroo arvetel märgitud menetluskulud. Kokkulepe, millega kostja III ühines kostja I

ja II kohustustega, on tühine. Advokaadibüroo teadis, et kostja III on nõus kokkuleppe

allkirjastama üksnes seetõttu, et advokaadibüroo kinnitas, et kohtuasja võiduvõimalus on suur

ning oht, et nõue kostja III vastu pööratakse, on väike. Kokkulepe, millega kostja III ühines

kostja I ja II kohustustega, sõlmiti kostjale III äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Seejuures ei

nähtu 01.09.2020 kokkuleppe p-st 4, et kostja III oleks kostjate I ja II kohustustega ühinenud

– kostja III on üksnes kinnitanud ühinemist kostjate I ja II kohustustega. Hageja ei ole

tuginenud kostja III vastu nõude esitamisel 11.08.2017 sõlmitud kokkuleppele (11.08.2017

kokkulepe).

2-21-7448

Kohustustega ühinemise kokkulepe võib olla käsitatav ka käenduslepinguna. Kokkulepe on

käenduslepinguna tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Advokaadibüroo ei selgitanud

kostjale III kokkuleppe sõlmimisel, mida tähendab see, et kostja III ühineb kostja I ja II

kohustustega ning et need kohustused on kostja III isiklikud kohustused. Kostja III arusaamise

kohaselt tagas ta kostja I ja II kohustusi. Käenduslepingus ei ole märgitud ka kostja III

vastutuse maksimumsummat.

3.4. Advokaadibüroo advokaadid tegid tsiviilasjas nr 2-13-10290 olulisi vigu, sh jäeti kostja I

ja II õiguste kaitseks esitamata vajalikud nõuded ning hagi esitati vale hageja poolt. Tsiviilasi

nr 2-13-10290 lahenes seetõttu kostjate I ja II kahjuks. Advokaadibüroo rikkus

kliendilepingut ja tekitas kostjatele kahju.

4. Vastuseks hageja seisukohtadele märkisid kostjad, et advokaadibüroo oleks pidanud

tsiviilasja nr 2-13-10290 tulemust ette nägema ja kostjaid sellest hoiatama. Kostja III tegi

advokaadibüroo eest paljuski töö ise ära. Kuna kostjate I ja II kahjunõue tsiviilasjas nr

2-13-10290 jäi rahuldamata advokaadibüroo ebakvaliteetse õigusabi tõttu, esitas kostja I

advokaadibüroo vastu kahju hüvitamise nõude 69 853,56 eurot ja kostja II kahju hüvitamise

nõude 563 383,05 eurot, mille kostjad I ja II tasaarvestasid hageja nõuetega kattuvas ulatuses.

Advokaadibüroo oleks pidanud kostjaid I ja II teavitama võimalusest esitada tsiviilasjas nr

2-13-10290 alternatiivne nõue. Samuti esitasid kostjad hageja vastu tasaarvestamiseks nõude

nende õigusabikulude arvete osas, mis on seotud tsiviilasjas nr 2-13-10290 kostjate

esindamisega pärast vaheotsuse tegemist ja kostja I osade nõuete osas kohtuliku kompromissi

kinnitamist 02.12.2016. Lisaks oli advokaadibürool sõlmitud kliendileping üksnes kostjaga I.

Kuna kostja II ei ole advokaadibürooga kliendilepingut sõlminud, ei ole tal kohustust tasuda

arvet nr 192970. Kõik tsiviilasjaga nr 2-13-10290 seotud kulud pidi tasuma kostja I.

Põhjendamatu on ka hageja viivise nõue. Kliendilepingu p 5.6 on tühine tüüptingimus.

Alternatiivselt esitasid kostjad taotluse viivise vähendamiseks. Lisaks taotles kostja I

aegumise kohaldamist hageja nõude osas, mis puudutab ajavahemikul 15.11.2016–11.04.2017

esitatud arveid. Kostja II taotles aegumise kohaldamist hageja nõude osas, mis puudutab

ajavahemikul 15.11.2016–07.02.2018 esitatud arveid. Kõik kostjad taotlevad aegumise

kohaldamist hageja viivisenõude osas. 11.08.2017 kokkulepe on näilik ja seetõttu tühine.

11.08.2017 kokkuleppe tegelikuks eesmärgiks oli välistada sissenõude pööramine kostjale III

kuuluvatele kostjate I ja II osadele täitemenetluses.

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Harju Maakohus rahuldas 19.10.2024 otsusega hagi, mõistes kostjatelt I ja II solidaarselt

hageja kasuks välja 78 828 eurot ja viivise 78 828 eurot. Samuti mõistis maakohus kostjatelt

II ja III solidaarselt hageja kasuks välja 4663,20 eurot, viivise 1519,32 eurot ja viivise

põhinõudelt (4663,20 eurot) VÕS § 113 lg-s 1 toodud määras alates 20.10.2023 kuni

põhinõude tasumiseni, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui

põhinõude (4663,20 eurot) ulatuses. Menetluskulud jäid kostjate kanda.

5.1. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud, mille üle pooled ei vaidle:

-

07.11.2012 sõlmisid advokaadibüroo ja kostja I kliendilepingu nr TL-2985;

-

advokaadibüroo osutas kostjatele I ja II õigusabiteenust, esindades neid ajavahemikul

2012. a – 2020. a juuli tsiviilasjas nr 2-13-10290;

-

kostja I on jätnud õigusabi eest tasumata ajavahemikul 15.11.2016–15.03.2019

esitatud advokaadibüroo arved kogusummas 78 828 eurot;

2-21-7448

-

Kostja II on jätnud õigusabi eest tasumata advokaadibüroo 31.12.2019 arve summas

4663,20 eurot;

-

11.08.2017 loovutas advokaadibüroo õigusabiteenuse osutamisest tulenevad

sissenõutavaks muutunud ja tulevikus sissenõutavaks muutuvad nõuded kostjate I ja II

vastu hagejale;

-

advokaadibüroo on loovutanud õigusabiteenuse osutamisest tekkinud kostjate võla

hagejale 05.05.2021 hageja ja TGS-i vahel sõlmitud nõuete loovutamise kokkuleppe

alusel;

-

hageja, advokaadibüroo ja kostjad sõlmisid 01.09.2020 kokkulepe;

-

Harju Maakohus tegi 20.11.2014 tsiviilasjas nr 2-13-10290 vaheotsuse, millega

tuvastas, et kostjate I ja II omandiõiguse ja valduse rikkumisega põhjustatud

majandustegevuse seiskamisega tekitatud kahjunõue on põhjendatud;

-

Harju Maakohus jättis 29.04.2019 otsusega tsiviilasjas nr 2-13-10290 kostjate I ja II

hagi rahuldamata ning menetluskulud kostjate I ja II kanda;

-

Tallinna Ringkonnakohus tühistas 06.04.2021 otsusega tsiviilasjas nr 2-13-10290

maakohtu 29.04.2019 otsuse menetluskulude jaotuse osas ja tegi tühistatud osas uue

otsuse, millega jättis kostjate I ja II menetluskulud maakohtus nende endi kanda ning

Astro Holding AS menetluskulud 11% ulatuses kostja I ja 89% ulatuses kostja II

kanda;

-

Harju Maakohtu 29.04.2019 ja Tallinna Ringkonnakohtu 06.04.2021 otsused

tsiviilasjas nr 2-13-10290 jõustusid 13.09.2021 Riigikohtu määrusega, millega

Riigikohus keeldus kostjate I ja II kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.

5.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja nõude aluseks 01.09.2020 kokkulepe,

mille p-s 1 tunnistavad kostjad kostja I võla 78 828 euro olemasolu ja kostja II võla 4663,20

euro olemasolu ning vastuväidete puudumist viidatud kohustuste suhtes. Advokaadibüroo on

kinnitanud, et nõuded kostjate vastu on loovutatud hagejale. VÕS § 170 lg 1 kohaselt on

loovutus nende suhtes kehtiv vaatamata kostjate vastuväidetele.

5.3. 01.09.2020 kokkulepe on käsitatav deklaratiivse võlatunnistusena. 01.09.2020

kokkuleppe pooled soovisid selles kinnitada kostjate võlgnevust hageja ees, mis tulenes

õigusteenuse eest esitatud arvetest. 01.09.2020 kokkuleppega deklareeriti kostjate võlgnevust

hageja ees, et lihtsustada selle sissenõudmist vastuväidete puudumise kinnitamise kaudu.

Poolte ühine tahe oli suunatud pikaajalise võlgnevuse likvideerimisele, tehes selleks

vastastikuseid järeleandmisi. Hageja oli nõus vähendama võlgnevust 50 000 euroni

(tingimusel, et see tasutakse kindlaks tähtajaks) ning kostja III oli nõus kohustusega ühinema.

01.09.2020 kokkuleppe sõlmimise asjaolud ja sõnastus polnud keerulised ning kostjatele pidi

olema selle eesmärk selge. 01.09.2020 kokkuleppega loobusid kostjad vastuväidetest võlale.

5.4. 11.08.2017 kokkuleppe p-s 1.4 ühines kostja III kostja I kohustustega. Sel hetkel oli

kostja I võlgnevus hageja ees 68 613 eurot. Pärast seda tekkis hageja ees võlgnevus ka kostjal

II. 01.09.2020 kokkuleppe p-s 4 ühines kostja III kostja I suurenenud kohustustega ja ka

kostja II kohustustega. 01.09.2020 kokkuleppe preambuli p-s A kinnitas kostja III, et ta

ühineb kostjate I ja II kohustustega. Kostja III kinnitas, et ta on ühinenud kostja I ja II

kohustustega, mille täitmist hageja nõuab siinses kohtuasjas kostjatelt I ja II.

5.5. Kostjad ei ole hagejale kliendisuhte ajal, s.o kaheksa aasta vältel esitanud pretensioone

õigusteenuse ega arvete kohta. Kostja III kinnitas vande all ütlusi andes, et ta tunnistas

11.08.2017 kokkuleppes võlgnevust. Pole usutav, et kostja III ei teadnud, et õigusteenuse

osutamine ja kohtumenetlus on alati seotud riskiga ning kohtulahend saavutab õigusjõu selle

2-21-7448

jõustumisel. Kostjad ei saanud teha õiguslikke järeldusi jõustumata maakohtu vaheotsusest.

Enne kohtulahendi jõustumist ei saa menetlusosaliste esindajad täie kindlusega

menetlusosalistele ette öelda kohtulahendi lõpptulemust. Kostja III kinnitas vande all, et

tsiviilasi nr 2-13-10290 oli keeruline vaidlus. Kostja III soovis ise seda vaidlust pidada, kuigi

advokaadid hoiatasid kostjaid keerulise vaidluse eest.

5.6. Kostjale III ei saanud tulla üllatuseks, et advokaadibüroos tegelesid tsiviilasjaga nr

2-13-10290 paljud advokaadid. Advokaadibüroo esitas kostjatele õigusteenuse osutamise eest

arved, mida kostjatel oli võimalik koheselt vaidlustada. Kostja III selgitas, et ta ei süvenenud

arvetesse. Kostjal III pidi olemas olema teadmine, et arvel olevate summade kontrollimine ja

vaidlustamine oleks olnud tema kui advokaadibüroo kliendi õigus. Näiteks on kostja III

küsinud 24.03.2020 e-kirjas advokaadibüroolt arvete kohta informatsiooni, kuid kõik

vastuväited esitasid kostjad alles siinses menetluses.

5.7. Advokaadibüroo tuli nelja aasta jooksul kostjatele vastu ja esindas kostjaid ka olukorras,

kus kostjad olid jätnud arved tasumata. Advokaadibüroo püüdis korduvalt saada kostjatelt

vastuseid tasumata arvete kohta, arvete maksmiseks anti ajapikendust ning võlga vähendati

märkimisväärses summas. Advokaadibüroo ei saanud anda tsiviilasjas nr 2-13-10290

kostjatele liigseid edulootusi.

5.8. Kostja III ühinemine kostjate I ja II kohustustega ei olnud näilik. Kostjad ei ole

tõendanud, et 11.08.2017 kokkuleppega taheti tekitada kolmandate isikute (eelkõige

kohtutäitur Elin Vilippuse ja väärtpaberite registri pidaja) ees mulje, et kostja I vastu

advokaadibüroo nõude omanikuks on hageja ning kostja III on kostja I kohustusega ühinenud.

5.9. Kostjad ei ole tõendanud, et advokaadibüroo andis neile 11.08.2017 kokkuleppe ja

01.09.2020 kokkuleppe sõlmimisel selle asjaolude kohta ebaõige ettekujutuse. Kostjad ei ole

tõendanud ka kokkulepete sõlmimist nende jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Samuti

ei ole leidnud tõendamist asjaolud, mis annaksid alust kokkulepete tüüptingimuste tühisuse

tuvastamiseks VÕS § 42 lg 1 kohaselt. 11.08.2017 kokkuleppe ja 01.09.2020 kokkuleppe ei

ole näilikud ega tühised. Kostja III on ühinenud kostjate I ja II kohustustega ning asjaomane

kokkulepe ei ole näilik. Kostjad vastutavad hageja ees olevate kohustuste täitmise eest

solidaarselt VÕS § 178 lg 4 alusel. Kostja III ühines võlaga vastavalt VÕS §-le 178, astudes

võlasuhtesse võlgniku kõrvale.

5.10. Kostjad on omaks võtnud, et advokaadibüroo esindas kostjat II tsiviilasjas nr 2-13-

10290 ja osutas talle õigusabiteenuseid. Tsiviilasjas nr 2-13-10290 osutati õigusabiteenust

kostjale I ja kostjale II. Kostjaga I on sõlmitud õigusabiteenuse leping. Kostjaga II eraldi

kirjalikku lepingut ei sõlmitud, kuid selles ei ole vaidlust, et kostjale II õigusabiteenust

osutati. Kliendilepingu kirjaliku vormi järgimata jätmine ei muuda lepingut tühiseks. Kostjad

I ja II on võlgnevust tunnistanud ning kostjad on vastuväidetest võlgnevusele loobunud.

5.11. Eelnevast tulenevalt on hageja nõuded kostjate vastu põhjendatud. Põhjendatud on ka

viivisenõue kostjate I ja III vastu. Kliendilepingu p 5.6 ei ole tühine. Viivis 0,1% päevas ei ole

ülemäära kõrge, mistõttu ei ole tegemist ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimusega.

5.12. Arve nr 192970 tasumisega viivitamise eest nõuab hageja kostjatelt II ja III viivist VÕS

§ 113 lg-s 1 toodud määras. Hageja viivisenõue kostja II ja III vastu on põhjendatud.

5.13. Kostja III vastutab hageja ees kostjatega I ja II solidaarselt VÕS § 178 lg 4 alusel.

2-21-7448

5.14. Kostjate taotlus viivise vähendamiseks jääb rahuldamata. Hageja ei nõua kostjatelt

põhivõlgnevusi ületavaid viiviseid. Seega ei ole hageja viivisenõuded kostjaid ebamõistlikult

kahjustavad. Viivise on põhjustanud kostjate endi käitumine ning sellises olukorras puudub

alus viivise vähendamiseks VÕS § 162 lg 1 järgi.

5.15. Hageja nõuete aegumise välistab 01.09.2020 kokkuleppe, millega kostjad tunnistavad

siinses menetluses esitatud nõuete olemasolu ja kinnitavad, et neil pole võla olemasolu ega

suuruse kohta mistahes vastuväiteid. Selliselt on kostjad loobunud ka aegumise

vastuväidetest. 01.09.2020 kokkuleppe eesmärk oli välistada muu hulgas aegumise vastuväite

esitamine, kuna kostjad olid hagejale olnud võlgu juba alates 2016. aastast. Kuna kostjad

tunnistasid võlga 01.09.2020 kokkuleppes, aeguks viidatud võlatunnistusega tunnistatud ja

siinses menetluses esitatud nõue alles 01.09.2023. Kuna hageja esitas hagi 10.05.2021, siis ei

ole hageja nõuded aegunud.

5.16. Kostjad ei ole tõendanud oma väiteid kahju tekkimise kohta. Kostjate tasaarvestuse

aluseks oleva kahju hüvitamise nõue on tõendamatuse tõttu alusetu. Kostja ei ole esitanud

hageja või advokaadibüroo tegevuse tõttu tekkinud kahju tõendamiseks ühtegi tõendit.

5.17. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel jäävad menetluskulud

kostjate kanda.

Apellatsioonkaebus

6. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ning jätta

hagi kostjate vastu rahuldamata. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda.

6.1. Kostja III väidete kohaselt jättis maakohus analüüsimata kostja III hagile esitatud

vastuväited.

6.1.1. 11.08.2017 kokkulepe ja 01.09.2020 kokkulepe on näilikud tehingud, mille tegelikuks

eesmärgiks oli kostja I ja II osade ajutine üleandmine hagejale osade tegeliku omaniku

varjamiseks.

6.1.2. Kostja III ei vastuta kostjate I ja II kohustuste eest.

6.1.2.1. 01.09.2020 kokkuleppest ei nähtu, et kostja III oleks kostjate I ja II kohustustega

ühinenud. Kuna kostja III ei ole kostjate I ja II kohustustega ühinenud, siis ei saanud ta ka

anda võlatunnistust ja loobuda vastuväidetest hageja nõudele (VÕS § 2). VÕS §-st 2

tulenevalt ei saanud ka kostjad I ja III kinnitada kostja II kohustusi ega loobuda vastuväidetest

kostja II vastu nõudele. Kostjad II ja III ei saanud omakorda kinnitada kostja I kohustusi ega

loobuda vastuväidetest kostja I kohustuste kohta. 01.09.2020 kokkuleppes sisalduvad

asjaomased avaldused on tagajärjetud. Kuna kostja III ei ole tunnistanud kostjate I ja II

kohustusi (ega saanudki seda teha), siis ei ole kostja III vastu esitatud nõude

tõendamiskoormus ümber pööratud. Kostja III vastu nõude rahuldamiseks pidi hageja

tõendama kostjate I ja II võla tekkimise asjaolusid. Viide kostjate I ja II võlatunnistusele ei

olnud piisav.

Lisaks on 01.09.2020 kokkuleppe p 4 sõnastus eksitav – kostja II ei ole 11.08.2017

kokkuleppe osapool ja 11.08.2017 kokkuleppe p-st 1.4 ei tulene, et kostja III oleks ühinenud

kostja II kohustusega. Lisaks tekkis 01.09.2020 kokkuleppes märgitud kostja II võlgnevus

2-21-7448

advokaadibüroo ees pärast 11.08.2017 kokkuleppe sõlmimist. Seega ei saanud kostja II

kohustused advokaadibüroo ees olla 11.08.2017 kokkuleppe esemeks. Kokkuvõtvalt ei olnud

advokaadibürool kostja III vastu nõuet, mida hagejale loovutada. Nõude loovutamine kostja

III vastu ei ole ka tõendatud.

6.1.3. Kostja III vastutuse kostjate I ja II kohustuste eest välistavad ka VÕS § 143 lg 2, § 145

lg 4, § 149 lg 5 ja § 178 lg 4. Maakohus jättis viidatud õigusnormid ebaõigesti kohaldamata.

11.08.2017 kokkulepet tuleb kostja III vastutuse osas alternatiivselt (s.o juhul kui kohus peaks

leidma, et 11.08.2017 kokkulepe ei olnud näilik) hinnata kui käenduslepingut, millega kostja

III tagas 11.08.2017 kokkuleppe preambuli p-s A märgitud kostja I kohustuste täitmist.

11.08.2017 kokkuleppes ei ole märgitud kostja III vastutuse rahalist maksimumsummat, mille

tagajärjeks on 11.08.2017 kokkuleppe tühisus kostja III vastutust puudutavas osas. Tühine on

ka 11.08.2017 kokkuleppe p 1.4, mille kohaselt kostja III vastutab tulevikus tekkivate kostja I

kohustuste täitmise eest. Tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist, ei

laienda käendaja kohustust. Lisaks annab VÕS § 149 lg 5 käendajale õiguse nõuda, et

võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel – kostja III kandis kostjate I ja II osad hagejale

üle tagatisena. Kui võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenevad käenduslepingu sõlmimise

ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, väheneb käendaja

vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra, kui võlausaldaja ei tõenda, et käendaja

kahju on väiksem (VÕS § 145 lg 5). Hageja ei ole tõendanud, et tal puudus võimalus

rahuldada 11.08.2017 kokkuleppe esemeks olevad nõuded 11.08.2017 kokkuleppe p-s 1.5–1.8

märgitud tagatiste arvel.

6.1.4. Kostjalt III väljamõistetud summalt tuleb igal juhul maha arvestada kostja I poolt pärast

11.08.2017 kokkuleppe sõlmimist tasutud summad (s.o kokku 24 100 eurot).

6.1.5. Hageja 11.08.2017 kokkuleppest tulenevad nõuded kostja III vastu on tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi aegunud. Aegumise katkemise või peatumise aluseid

ei esine. Sealhulgas ei mõjutanud aegumist kostja III suhtes 01.09.2020 kokkuleppe

sõlmimine. Nõude tunnustamine kostja I poolt katkestas aegumise kulgemise üksnes kostja I

kohustuste osas, kuid ei mõjutanud kostja III vastu nõude aegumise kulgemist. VÕS § 68 lg 3

järgi asjaolud, mis mõjutavad solidaarvõlgnike vastutust, eelkõige aegumise vastuväide,

kehtivad üksnes selle solidaarvõlgniku suhtes, keda need puudutavad. Ka läbirääkimised

advokaadibüroo ja kostja I vahel ei katkestanud nõude aegumist kostja III suhtes. 11.08.2017

kokkuleppest tulenevad kohustused aegusid 11.08.2020, s.o enne 01.09.2020 kokkuleppe

sõlmimist. Katkeda saab aegumistähtaeg, mis ei olnud võla tunnistamise ajaks möödunud (vt

RKTKm 21.11.2002, 3-2-1-122-02, p 11). Kostjad ei loobunud 01.09.2020 kokkuleppega

aegumise vastuväidetest.

6.1.6. Hageja viivisenõue kostja III vastu on aegunud sõltumata põhinõude aegumisest.

Kohustatud isiku poolt nõude osalise tunnustamisega katkeb hageja nõude aegumine üksnes

tunnustatud kohustuse osas. Põhinõuete tunnustamisel katkeb aegumistähtaja kulgemine

üksnes põhinõuete osas.

6.2. Kostja II väidete kohaselt jättis maakohus analüüsimata ka tema vastuväited hagile.

6.2.1. Advokaadibürool puudus kostja II vastu nõuete esitamiseks lepingust või seadusest

tulenev alus. Ainuüksi kostja II esindamisest kohtumenetluses ja kostjale II arvete esitamisest

ei tekkinud aadvokaadibürool kostja II vastu nõudeid. Advokaadibüroo ja kostja I vahel

sõlmitud kliendilepingu näol on kostja II suhtes tegemist kolmanda isiku kasuks sõlmitud

lepinguga VÕS § 80 tähenduses. Advokaadibüroo esindas tsiviilasjas nr 2-13-10290 kostjat II

2-21-7448

kostjaga I sõlmitud kliendilepingu alusel. Kuna hagejal ei olnud kostja II vastu nõudeid, ei

tekkinud neid ka võlatunnistusest (s.o 01.09.2020 kokkulepe).

6.2.2. 11.08.2017 kokkulepe ja 01.09.2020 kokkulepe on näilikud tehingud, mille tegelikuks

eesmärgiks oli kostja I ja II osade ajutine üleandmine hagejale osade tegeliku omaniku

varjamiseks.

6.2.3. Kostja II vastu nõude loovutamine hagejale ei ole tõendatud.

6.3. Samuti jättis maakohus analüüsimata kostja I vastuväited hagile.

6.3.1. Kostja I vastu nõude loovutamine hagejale ei ole samuti tõendatud. Maakohus leidis

ekslikult, et pooltel ei ole selle üle vaidlust. 20.12.2018 kokkuleppes kinnitas advokaadibüroo

nõude kuulumist temale ja et advokaadibüroo nõude omanikuna käsutab seda (s.o ajatab ja

lükkab edasi täitmise tähtpäeva). 20.12.2018 kokkulepe kinnitab, et advokaadibüroo ei ole

nõuet kostja I vastu hagejale loovutanud ning advokaadibüroo nõue kostja I vastu oli

20.12.2018 seisuga tagasi loovutatud. Kostja I tegi ka makseid advokaadibüroole, mitte

hagejale. Maakohus ei ole tuvastanud, millise tehingu alusel hageja omandas nõuded kostja I

vastu.

6.3.2. 11.08.2017 kokkulepe ja 01.09.2020 kokkulepe on näilikud tehingud, mille tegelikuks

eesmärgiks oli kostja I ja II osade ajutine üleandmine hagejale osade tegeliku omaniku

varjamiseks.

6.3.3. Advokaadibüroo arved ei vasta kliendilepingus kokkulepitud tingimustele teenust

osutava advokaadi ja tunnitasu osas. Kostjal I on vastuväited advokaadibüroo arvetele.

6.3.4. Kostja I on advokaadibüroole tasunud 24 100 eurot. Nimetatud summa tuleb hageja

nõudest maha arvata.

6.3.5. Hageja nõuded kostja I vastu on aegunud. Aegumist ei välista ka 01.09.2020

kokkulepe. 01.09.2020 kokkuleppe tühisuse tõttu ei tekkinud sellest kostjatele kohustusi.

Kostja I ei ole 01.09.2020 kokkuleppega loobunud aegumise vastuväitest.

6.3.6. Hageja viivisenõue kostja I vastu on aegunud sõltumata põhinõude aegumisest.

Kohustatud isiku poolt nõude osalise tunnustamisega katkeb hageja nõude aegumine üksnes

tunnustatud kohustuse osas. Põhinõuete tunnustamisel katkeb aegumistähtaja kulgemine

üksnes põhinõuete osas. Kostjad ei ole 01.09.2020 kokkuleppega hageja viivisenõuet

tunnustanud.

6.3.7. Kostjal I on advokaadibüroo vastu kliendilepingu rikkumisest tulenev nõue 852 423,70

eurot, mille kostja I tasaarvestus hageja nõudega kattuvas ulatuses. Maakohus jättis kostjate

asjaomased väited ja tõendid otsuses analüüsimata.

6.4. Maakohus jaotas menetluskulud ebaõigesti, kui jättis hageja menetluskulud kostjate

kanda. Maakohtu otsusest ei selgu, millistes osades kostjad hageja menetluskulud peavad

kandma. Kuna kostjad ei ole solidaarvõlgnikud, siis ei vastuta kostjad ka menetluskulude eest

solidaarselt.

2-21-7448

Hageja seisukoht

7. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Hageja jääb

maakohtu menetluses esitatud seisukohtade juurde. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate

kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt

rahuldada ja maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada menetluskulude jaotuse osas, milles

maakohus jättis täpsustamata menetluskulude jagunemise kostjate vahel (resolutsiooni p 7).

Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab hageja maakohtu

menetluskulud hagis kostjate I ja II vastu solidaarselt kostjate I ja II kanda, ning hageja

maakohtu menetluskulud hagis kostjate II ja III vastu solidaarselt kostjate II ja III kanda.

Ülejäänud osas ei anna kostjate apellatsioonkaebused alust maakohtu otsuse resolutsiooni

muuta, kuid TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel tuleb osaliselt muuta kohtuotsuse põhjendusi.

9. Maakohus tuvastas praeguse otsuse p-s 5.1 märgitud asjaolud, mille üle ei vaidle pooled

apellatsioonimenetluses (v.a asjaolu üle, et advokaadibüroo loovutas õigusabiteenuse

osutamisest tulenevad sissenõutavaks muutunud ja tulevikus sissenõutavaks muutuvad

nõuded kostjate I ja II vastu hagejale) ning mille ringkonnakohus võtab seetõttu aluseks asja

lahendamisel.

10. Kuigi kostjad on õigesti märkinud, et nad ei ole kaaskostjad ja on esitanud igaüks eraldi

oma kaebuse väited, on kostjad apellatsioonkaebuses esitanud ühise taotluse maakohtu otsuse

tühistamiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks (II kd, tl 155, p 1). Ringkonnakohus märgib, et

iga kostja saab maakohtu otsust vaidlustada üksnes teda puudutavas osas. Ringkonnakohus

kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust

TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostjad on maakohtu

otsuse vaidlustanud neid puudutavates osades tervikuna.

11. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kas kostjatel on kohustus

tasuda hagejale advokaadibüroo poolt kostjatele I ja II osutatud õigusteenuste eest ning tasu

maksmisega viivitamise tõttu viivist. Sealhulgas on pooled eri meelt selles, kas kostja II üldse

sõlmis advokaadibürooga kliendilepingu, kas kostja III on ühinenud kostjate I ja II

kohustustega, kas 01.09.2020 kokkulepe kehtib, kas advokaadibüroo on nõuded kostjate vastu

loovutanud hagejale ning kas hageja nõuded (sh viivisenõuded) on aegunud. Pooled vaidlevad

jätkuvalt ka selle üle, kas kostjal I on advokaadibüroo vastu kliendilepingu rikkumisest

tulenev kahju hüvitamise nõue, mille kostja I saab tasaarvestada hagejal kostja I vastu oleva

nõudega kattuvas ulatuses.

12. Ringkonnakohtu hinnangul rahuldas maakohus põhjendatult hageja hagi kõikide kostjate

vastu. Kostjate suhtes on nõude rahuldamise aluseks advokaadibürooga sõlmitud

kliendilepingud ning kostja III suhtes lisaks kokkulepe kohustustega ühinemiseks. Kostjate

apellatsioonkaebustes esitatud vastuväited 01.09.2020 kokkuleppe tühisuse kohta ei ole

põhjendatud. Kuna maakohus on jätnud osaliselt käsitlemata kostjate vastuväited ning otsus ei

ole ka piisavalt põhjendatud (sh VÕS § 30 lg 1 kohaldamise kohta), täiendab ringkonnakohus

järgnevalt maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8).

2-21-7448

12.1. Kui võlgnik on võlasuhtest tulenevat kohustust rikkunud, võib võlausaldaja VÕS § 101

lg 1 p 1 järgi nõuda temalt kohustuse täitmist, sh võib võlausaldaja VÕS § 108 lg 1 alusel

nõuda võlgnikult raha maksmise kohustuse täitmist, kui võlgnik rikub seda kohustust. Sellise

nõude rahuldamise eelduseks on see, et võlgnikul on tekkinud sissenõutavaks muutunud

rahaline kohustus, võlgnik on seda kohustust rikkunud ning vastutab selle rikkumise eest VÕS

§ 103 järgi. Oma nõude rahuldamiseks peab võlausaldaja tõendama, et võlgnikul on tekkinud

rahaline kohustus ja ta on seda rikkunud, ning vastutusest vabanemiseks peab võlgnik

tõendama, et rikkumine on vabandatav.

12.2. Leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev

kohustus või tunnistatakse kohustuse olemasolu, on VÕS § 30 lg 1 tähenduses võlatunnistus.

Kui hageja esitab kostjate vastu võlatunnistusest tuleneva nõude, peab kohus esmalt võtma

seisukoha, kas esitatud dokument on võlatunnistuse andja õigusliku sidumise tahteta antud

kinnitus (võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus) või õiguslikult siduv võlatunnistus.

Maakohus ei ole seda teinud.

12.3. Võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistuse andmisel võlgnik üksnes konstateerib

võla olemasolu või teatud asjaolude esinemist, soovimata õiguslikku siduvust. Sellise

tunnistuse tagajärg on aegumise katkemine (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 158)

ning seda võib kohtumenetluses käsitada dokumentaalse tõendina nende asjaolude osas, mille

olemasolu tunnistusega kinnitatakse. Samas ei loo see iseseisvat nõude alust ega piira

tunnistuse andja poolt tunnistuses mainitud nõudele vastuväidete esitamist. Juhul kui tegemist

on tehinguga, tuleb hinnata, kas väidetud võlatunnistus on abstraktne (konstitutiivne) (VÕS §

30) või kausaalne (deklaratiivne) (vt RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601, p-d 16.1 ja 16.2).

12.4. Ringkonnakohus tuvastab TsÜS § 75 lg 1 ja VÕS § 29 lg 1 alusel, et kostjad andsid

01.09.2020 kokkuleppe p-s 1 hagejale õiguslikult siduva võlatunnistuse. Kostjad kinnitasid, et

nad tunnistavad võlgnevuse olemasolu ja selle suurust (I kd, tl 7, p 1), lisades, et neil ei ole

selles osas mistahes vastuväiteid. Seejärel leppisid pooled kokku, millised viisil võlgnevus

tasutakse (samas, p 2) ning kostja III kinnitas, et ka tema kannab kostjate I ja II kohustuste

täitmise eest isiklikku vastutust (samas, p 4). Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud kostjate

tahe teha 01.09.2020 kokkuleppe p-s 1 üksnes faktilise sisuga avaldusi, vaid pooled soovisid

olla lepinguliselt seotud. Võlgnevuse tunnistamine, vastuväidetest loobumine ja sellest

tulenevalt ka võlgnevuse tasumise tingimustes kokkuleppimine väljendab poolte tahet leppida

kokku õiguslikult siduva võlatunnistuse andmises, arvestades mh 01.09.2020 kokkuleppe

preambulis märgitud kokkuleppe sõlmimiseni viinud asjaolusid (s.o pikaajaline võlgnevus

advokaadibüroo osutatud õigusteenuse eest ning kostja I kavatsus võõrandada talle kuuluv

kinnisasi, mille arvelt finantseerida hageja ees oleva võlgnevuse tasumist – I kd, tl 7). Hageja

on menetluses kinnitanud, et ka tema käsitas 01.09.2020 kokkulepe p 1 tehinguna

(võlatunnistusena).

12.5. Riigikohus on leidnud, et võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30

mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse

kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle

kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega

üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada

selle sissenõudmist. Kui hageja ei tõenda, et pooltel oli tahe luua iseseisev kohustus,

eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt RKTKo 02.05.2018, 2-13-34922, p 12.2 ja

03.06.2021, 2-19-5601, p 16.2).

2-21-7448

Siinsel juhul ei ole hageja väitnud, et tegemist võiks olla konstitutiivse võlatunnistusega, ega

toonud esile asjaolusid, mille alusel saaks kohus järeldada, et pooled soovisid luua algsest

kohustusest sõltumatu võlakohustuse. Poolte 01.09.2020 kokkuleppe alusel saab järeldada, et

pooled soovisid, et kostjad kinnitavad olemasolevat võlga. Iga kostja tunnistas

advokaadibüroo poolt õigusteenuse osutamisest tekkinud vastavalt kostja I võla 78 828 eurot

ja kostja II võla 4663,20 eurot olemasolu ning selle suurust (I kd, tl 7, preambuli p A ja p 1).

Seega leidis maakohus õigesti, et poolte 01.09.2020 kokkuleppe p 1 on käsitatav deklaratiivse

võlatunnistusena, millega kostjad kinnitasid võla sissenõudmise lihtsustamiseks olemasolevat

põhivõlga. Viimasele osundab ka 01.09.2020 kokkuleppe p 2, milles pooled leppisid kokku,

millisel viisil võlgnevus tasutakse (I kd, tl 7).

12.6. Deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslikuks tagajärjeks on Riigikohtu

järjepideva praktika kohaselt tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja

tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik

peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole

võlatunnistusega tunnistatud võlga, sh kuna kohustust ei olnud olemas. Deklaratiivsele

võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei pea hageja esitama võla tekkimise asjaolusid,

kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjatel. Seejuures ei piisa üksnes võla

puudumise põhistamisest TsMS § 235 tähenduses, vaid see tuleb tõendada. Kui võlgnik on

tõendanud nõude puudumisele viitavad asjaolud, võib tõendamiskoormis hea usu põhimõttest

tulenevalt ümber pöörduda, kui tõendamist vajav asjaolu on hageja kontrolli all, kostjal ei ole

objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub tõendamisele kaasa aitamast.

Seejuures on aga hea usu põhimõttest lähtuv tõendamiskoormise ümberpööramine

põhjendatud üksnes väga erandlikel asjaoludel, eelkõige pankrotimenetluses (vt RKTKo

02.05.2018, 2-13-34922, p 13.1–13.2, 24.03.2017, 3-2-1-103-16, p 22). Lisaks on Riigikohus

leidnud, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest ta

ei ole deklaratiivset võlatunnistust andes loobunud. Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse

võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele

tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada (vt RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601, p

16.4).

01.09.2020 kokkuleppe p-s 1 kinnitasid kõik kostjad põhivõlgnevuse olemasolu ja suuruse

kohta mistahes vastuväidete puudumist (I kd, tl 7, p 1), loobudes selliselt kõikidest

võimalikest vastuväidetest hageja siinses asjas esitatud põhinõuete olemasolule ja suurusele

(VÕS § 29 lg 1). Ringkonnakohtu hinnangul ei loobunud kostjad 01.09.2020 kokkuleppega

aga aegumise vastuväitest põhinõudele. Kokkuleppe p 1 piiritleb kostjate vastuväited üksnes

võlgnevuse olemasolu ja selle suurusega.

Ülaltoodut arvestades piisas hagejal põhinõuete osas oma tõendamiskoormise täitmiseks

võlatunnistuse esitamisest. Hageja on tõendanud, et kostjatel I ja II on kohustus tasuda talle

advokaadibüroo osutatud õigusabiteenuste eest 78 828 eurot ning kostjatel II ja III 4663,20

eurot. Olukorras, kus kostjad on tunnistanud põhivõlga, pöördus tõendamiskoormis kostjatele

ning seetõttu pidid kostjad tõendama, et 01.09.2020 kokkuleppes märgitud ulatuses ei ole

võlgnevusi. Maakohus on kostjatele tõendamiskoormist selgitanud ning määranud neile

tähtaja tõendite esitamiseks (I kd, tl 77 ja pöördel, p-d 22–27).

12.7. Põhjendamatu on kostjate I ja III väide, nagu tuleks maakohtu otsusega solidaarselt

kostjatelt I ja III väljamõistetud summast maha arvestada kostja I poolt pärast 11.08.2017

kokkuleppe sõlmimist tasutud summad (s.o kokku 24 100 eurot). Kostjal I hageja ees oleva

võlgnevuse suurus on fikseeritud 01.09.2020 kokkuleppes (I kd, tl 7, preambuli p A) ning

2-21-7448

kostjatel I ja III ei olnud kostja I võlgnevuse olemasolu ja selle suuruse kohta mistahes

vastuväiteid (samas, p 1).

12.8. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna kostjate esile toodud asjaolud alust järeldada, et

01.09.2020 kokkulepe on näilik tehing TsÜS § 89 lg 1 tähenduses ja seetõttu tühine.

12.8.1. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et

tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke

tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad

tegelikult teha tahavad. Tehingu näilikkuse tuvastamine eeldab tahteavalduste, s.o tehingu

sisulist hindamist (RKTKo 3-2-1-95-11, p 12 teine lõik ja seal viidatud kohtupraktika).

Tehingu näilikkus eeldab mõlema lepingupoole kokkulepet, et tehtud tahteavaldustel ei ole

avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi.

12.8.2. Kostjad sisustasid 01.09.2020 kokkuleppe näilikkust sellega, et 11.08.2017 kokkulepe

ja 01.09.2020 kokkulepe on käsitatav tehingute jadana, mille tegelikuks eesmärgiks oli

kostjate I ja II osade ajutine üleandmine hagejale osade tegeliku omaniku varjamise

eesmärgil. Eelkõige oli 11.08.2017 kokkuleppe eesmärgiks välistada sissenõude pööramine

kostjale III kuuluvatele kostja I ja II osadele täiteasjas nr 022/2017/3154.

12.8.3. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostjad tõendanud, et 01.09.2020 kokkulepe oli

näilik ja seetõttu tühine. Pooled ei vaidle selle üle, et advokaadibüroo esindas kostjaid I ja II

tsiviilasjas nr 2-13-10290 ning et advokaadibüroo on kostjatele I ja II väljastanud arved, mis

on tasumata. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kostjal I oli 11.08.2017 kokkuleppe

sõlmimise ajal tasumata advokaadibüroo arved kogusummas 68 613 eurot (I kd, tl 237

pöördel, preambuli p A ja p 1.1). 01.09.2020 kokkuleppe sõlmimise ajal oli kostjatel I ja II

hagejale advokaadibüroo osutatud õigusabiteenuste eest tasumata vastavalt 78 828 eurot ja

4663,20 eurot (I kd, tl 7, preambuli p A). Võlgnevuse olemasolu on kostja III kinnitanud ka

advokaadibüroo esindajatega peetud e-kirjavahetuses (I kd, tl 67–68 pöördel), milles kostja III

lubab mh võlgnevuse tasumist („[…] veel läheb natuke aega. Saab korda“ – I kd, tl 67, kostja

III 18.06.2020 kell 14.59 saadetud e-kiri).

See, et kostja III tagas hageja ees kostjate I ja II kohustusi, andes talle kuuluvad kostjate I ja II

osad üle hagejale (I kd, tl 237 pöördel–238, p-d 1.5–1.8 ja 2), on kostjatel I ja II hageja ees

olnud võlgnevust ja selle suurust arvestades loogiline. 10.08.2017 kell 19.47 saadetud e-kirjas

on kostja III märkinud, et „[s]ee oli asi, mille Akis ajas korda, aga tuli välja, et nad olid teinud

2 täiteasja eraldi. Juba saatsin neil kirja ja avalduse, et nad raha tagastaks“ (I kd, tl 236).

Viidatud e-kirjast nähtub, et täiteasjaga nr 022/2017/3154 seonduv sai lahendatud, mistõttu ei

saa täiteasja seostada 11.08.2017 kokkuleppega ega selle kaudu ka 01.09.2020 kokkuleppega.

Kostja III 10.08.2017 kell 19.47 saadetud e-kirjas sisalduvast lausest, et „Marko esmap võtab

kermoni ja kermon hekta osad üle“ ei saa järeldada 11.08.2017 kokkuleppe näilikkust. Pealegi

täitsid osapooled 11.08.2017 kokkulepet ning kostja III kandis kostjate I ja II osad üle

hagejale. Kostjad I ja II pantisid 15.08.2017 sõlmitud nõude pandilepinguga hagejale ka oma

nõuded AS Astro Holding vastu (I kd, tl 241–242), mis viitab samuti sellele, et kostjad

soovisid oma kohustusi hageja ees tagada.

Kostjad ei ole veenvalt põhistanud, miks nad kinnitasid 01.09.2020 kokkuleppes

advokaadibüroo arvetel märgitud võlgnevusi ja leppisid kokku selle tasumises olukorras, kui

kostjate väitel oli kokkuleppe eesmärgiks üksnes kostja I ja II osade hagejale ülekandmine.

Kuna 01.09.2020 kokkuleppe näilikkusele tuginesid kostjad, tuli kokkuleppe näilikkust

samuti tõendada kostjatel. Seda ei ole kostjad teinud. Sealhulgas ei lükka kostja III vande all

2-21-7448

antud seletused ümber ülejäänud tõenditest nähtuvat ega kinnita kokkuleppe teiste osapoolte

(s.o advokaadibüroo ja hageja) tahet sõlmida kostjatega tehing, mis on näilik.

12.9. Kuna ülaltoodut arvestades deklaratiivne võlatunnistus (s.o 01.09.2020 kokkulepe)

kehtib, ei ole vaidluse lahendamisel tähtsust kostjate neil väidetel, mis puudutavad 11.08.2017

kokkulepe väidetavat näilikkust, hageja põhinõuete väidetavat aegumist, advokaadibüroo

poolt kostjate vastu olevate nõuete loovutamist hagejale, advokaadibüroo arvete vastavust

kliendilepingule ning hageja nõude suurust. Kostjad loobusid 01.09.2020 kokkuleppega

vastuväidetest hageja ees oleva põhivõla olemasolule ja suurusele. Seega ei olnud maakohtul

ka vajadust tuvastada, millise tehingu alusel omandas hageja nõuded kostjate vastu. Lisaks

sätestab VÕS § 170 esimene lause, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude

loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi

kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv.

13. Kuna kostjad pole tõendanud, et hageja ei ole kostjatele I ja II teenust osutanud ja neil

hageja ees tunnistatud põhivõlga ei ole, tuleb asjas esitatud tõendite (sh 01.09.2020

kokkuleppe) põhjal järeldada, et kostjatel oli kohustus tasuda hagejale advokaadibüroo

osutatud teenuste eest.

14. Ringkonnakohus nõustub kostjatega, et 01.09.2020 kokkulepe ei puuduta hageja

viivisenõudeid. St kostjad on 01.09.2020 kokkuleppes tunnistanud üksnes hageja eest olevaid

põhivõlgasid (vt I kd, tl 7 preambuli p A ja p 1). 01.09.2020 kokkulepe katkestas seega üksnes

hageja põhinõude aegumise ning aegumine algas 01.09.2020 kokkuleppe sõlmimisega uuesti

üksnes põhinõuete osas. Kõrvalnõuded aeguvad sõltumata põhinõudest, st neil on

autonoomne aegumise algus ja lõpp, aga ka peatumise ja katkemise alused (TsÜS komm

(2023), § 144, p 3.2). See tähendab, et viivisenõue võib aeguda ka varem kui põhikohustuse

täitmise nõue. Maakohtul oleks seega tulnud hinnata viivisenõude aegumist erinevalt

põhinõude aegumisest. Ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.

Hageja viivise nõuded ei ole eelnevale vaatamata aegunud.

14.1. Kuigi kostjad ei ole 01.09.2020 kokkuleppes hageja viivisenõudeid tunnistanud,

katkestas hagejal kostja I vastu oleva viivisenõude aegumise kostja I ja advokaadibüroo vahel

20.12.2018 sõlmitud kokkulepe (20.12.2018 kokkulepe). 20.12.2018 kokkuleppega andis

advokaadibüroo kostjale I täiendava tähtaja arvete tasumiseks (II kd, tl 23, preambuli p b) ja p

1, sh alapunktid 1.1 ja 1.2). 20.12.2018 kokkuleppe p-s 2.1 kinnitas kostja I, et tasub hagejale

lepingujärgse viivise samade arvetega viivitamise eest, mille tasumist hageja nõuab siinses

asjas (s.o arved nr 161775, 161776, 162250, 162251, 170695, 170696, 172972, 172973,

172978 ja 180148 – II kd, tl 23, preambuli p b) ja tl 23 pöördel, p 2). 20.12.2018 kokkuleppes

sisalduv kostja I lubadus viivis tasuda on käsitatav viivisenõude tunnustamisena TsÜS § 158

lg 1 järgi ning see katkestas hagejal kostja I vastu oleva viivisenõude aegumise viidatud

arvetega seonduvalt ning viivisenõude aegumine algas uuesti (TsÜS § 75 ja VÕS § 29 lg 1).

Kostja III on aga kostja I kohustustega ühinenud (vt ka kohtuotsuse p 16 allpool).

14.2. TsÜS § 154 järgi arvestatakse viivisenõude puhul aegumist kalendriaasta kaupa, st

aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks.

Teisisõnu aegub viivisenõue n-ö täisaastate kaupa. Seega ei olnud hageja viivisenõude

solidaarselt kostjate I ja kostjate II vastu hagi esitamise ajaks TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud.

14.3. Hageja viivisenõue kostjate I ja III vastu ei ole samuti aegunud, arvestades, et arve nr

192970 tasumise tähtaeg oli 12.01.2020 (I kd, tl 2.5). Seega rahuldas maakohus põhjendatult

2-21-7448

hageja arvega nr 192970 summas 4663,20 eurot seonduva viivisenõude kostjate I ja III vastu

VÕS § 113 lg 1 alusel ja seal toodud määras.

15. Ringkonnakohus ei nõustu kostja II väitega, et ta ei ole advokaadibürooga sõlminud

kliendilepingut kostja II esindamiseks tsiviilasjas nr 2-13-10290. Kuna maakohtu asjaomased

põhjendused on kohati ebaselged, muudab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi.

15.1. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kuna deklaratiivne võlatunnistus on tõend, mitte

nõude alus, siis tuli maakohtul hagi rahuldamiseks kostja II vastu tuvastada ka alusvõlasuhte

olemasolu, vaatamata sellele, et kostja II on 01.09.2020 võlatunnistuse p-s 1 põhivõlga

advokaadibüroo ees tunnistanud ning loobunud ka asjaomastest vastuväidetest.

15.2. Nagu maakohus õigesti märkis, siis ei vaidle pooled selle üle, et advokaadibüroo esindas

kostjat II viidatud tsiviilasja menetluses. Kuna advokaadibüroo osutas kostjale II õigusteenust,

ei saanud see toimuda muul viisil, kui asjaomase õigussuhte alusel. Õigusteenuse osutamise

aluseks on kliendileping (advokatuuriseaduse (AdvS) § 55 lg 1). Seega võimaldab

advokaadibüroo kostja II kohtumenetluses esindamise fakt tuvastada, et advokaadibüroo ja

kostja II vahel oli sõlmitud kliendileping. Kostja II ei ole tõendanud, et advokaadibüroo

osutas kostjale II õigusteenust mingi muu lepingu alusel. Kuna kostja II on algselt

advokaadibüroo ees olnud võlgnevuse olemasolu ja suurust tunnistanud ka 01.09.2020

kokkuleppe p-s 1 ja loobunud asjaomastest vastuväidetest, oli eelnev piisav selleks, et hageja

nõue kostja II vastu rahuldada. Ka 01.09.2020 kokkulepe kinnitab, et kostjal II oli

advokaadibürooga kliendileping – vastasel korral ei ole millegagi selgitatav, miks kostja II

tunnistas advokaadibüroo eest olevat põhivõlgnevust (I kd, tl 7, preambuli p A ja p 1). Ei ole

ka usutav, et advokaadibüroo esindab kostjat II aastaid kohtumenetluses olukorras, kus kostja

II väitel puudus tal advokaadibürooga õigussuhe.

15.3. Kostja I ja advokaadibüroo vahel sõlmitud kliendileping ei ole käsitatav lepinguna

kolmanda isiku kasuks. Kliendilepingu kohaselt kohustus advokaadibüroo osutama õigusabi

üksnes kostjale I (I kd, tl 9, p 1.1). Kliendilepingus ei ole viiteid sellele, nagu võiks

advokaadibüroo osutada selle alusel õigusabi ka kolmandatele isikutele. Kuna tsiviilasjas nr

2-13-10290 osalesid pooltena nii kostja I kui ka kostja II, siis ei olnud ka võimalik olukord,

kus advokaadibüroo oleks saanud kliendilepingust tulenevad kohustused täita kostja I asemel

kostjale II (VÕS § 80 lg 1).

15.4. Iseenesest on põhjendatud kostja II seisukoht, et advokatuuriseadus kehtestab

advokaadibüroo poolt kliendiga sõlmitavale kliendilepingule kohustusliku kirjaliku vormi, kui

lepingu esemeks on advokaadibüroo poolne kliendi esindamine kohtus (AdvS § 55 lg 4 teine

lause). AdvS § 55 lg 4 tingimus, mille kohaselt ei või suulist lepingut sõlmida kliendi

esindamiseks kohtus, kaitseb nii klienti kui advokaati juhtumite korral, kui kliendi

esindamisega seoses tekib küsimus advokaadi vastutusest või distsiplinaarvastutusest. Sellisel

juhul on võimalik tugineda kirjaliku lepingu sätetele hindamaks advokaadile antud käsundi

sisu ja ulatust. TsÜS § 83 lg 1 kohaselt on tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata

jätmise korral tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti.

AdvS § 55 lg-s 4 sätestatud vormi järgimata jätmine ei too kaasa kliendilepingu tühisust.

16. Vastuseks kostja III vastuväitele, et ta ei vastuta kostjate I ja II kohustuste eest, kuna ta ei

ole kostjate I ja II kohustustega ühinenud, märgib ringkonnakohus järgmist.

16.1. Kohustuse võib üle võtta ka nii, et kolmas isik astub võlasuhtesse uue võlgnikuna senise

võlgniku kõrvale (kohustusega ühinemine, VÕS § 178 lg 1). Kohustusega ühinemise võib

2-21-7448

kolmas isik kokku leppida võlausaldajaga või võlgnikuga (VÕS § 178 lg 2) ja mõlemal juhul

tekib solidaarkohustus seniste võlgnikega (VÕS § 178 lg 4 esimene lause). Kohustusega võib

ühineda võlausaldaja nõude tagamise eesmärgil (VÕS § 178 lg 3, lg 4 teine lause). Igal juhul

eeldab kohustusega ühinemine selle isiku (kolmas isik VÕS § 178 lg 1 tähenduses)

tahteavaldust, kes soovib edaspidi vastutada võlausaldaja ees solidaarselt seniste võlgnikega.

16.2. 11.08.2017 kokkuleppe p 1.4 kohaselt kostja III ühineb kostja I kokkuleppe preambuli

p-s A kirjeldatud kohustustega, samuti kostja I tulevikus advokaadibüroo ees tekkivate

kohustusega (I kd, tl 237 pöördel). 01.09.2020 kokkuleppe p-s 4 on kostja III kinnitanud, et

on ühinenud kostja I ja kostja II võlaga vastavalt 11.08.2017 kokkuleppe p-le 1.4 ja need on

ühtlasi tema isiklikud kohustused, mille täitmise eest kannab täielikku isiklikku vastutust ning

ei oma selles osas mistahes vastuväiteid (I kd, tl 7 pöördel).

16.3. Kuigi 01.09.2020 kokkuleppe p-s 4 on pooled ekslikult viidanud, nagu oleks kostja III

ühinenud kostja II kohustustega juba 11.08.2017 kokkuleppes, ei muuda see asjaolu, et

01.09.2020 kokkuleppe p-s 4 sisaldub kostja III tahteavaldus ühineda lisaks kostja I

kohustustele ka kostja II kohustustega hageja ees, mis on tekkinud advokaadibüroo poolt

kostjatele I ja II õigusteenuse osutamisest (VÕS § 29 lg 1). Määravat tähtsust ei ole sellel, kas

kokkulepe kohustustega ühinemiseks on sõnastatud selliselt, et „kostja III kinnitab, et ta on

ühinenud kohustustega“ või „kostja III kinnitab, et ta ühineb kohustustega“. Mõlemal juhul on

kostja III väljendatud selgelt oma tahet vastutada ka kostja II kohustuste täitmise eest hageja

ees.

16.4. 01.09.2020 kokkuleppe p 4 lause teine pool („[…] ja need on ühtlasi tema isiklikud

kohustused, mille täitmise eest kannab täielikku isiklikku vastutust ning ei oma selles osas

mistahes vastuväiteid“) välistab kostja III vastuväite, et ta ühines kostjate I ja II kohustustega

hageja nõude tagamiseks. VÕS § 179 lg 3 teises lauses nimetatud sätted ei kuulu seega

praegusel juhul kohaldamisele. Hageja on põhjendatult märkinud, et kostjal III oli kostjate I ja

II osanikuna majanduslik huvi kostjate I ja II kohustuste täitmise vastu. Kui hageja oleks

soovinud kostja III kohustustega ühinemist nõude tagamise eesmärgil, oleksid pooled selles

ilmselt enne võlgnevuse tekkimist kokku leppinud.

16.5. Eelnevast tulenevalt muutus kostja III kostja I ja II kohustustega ühinemise tagajärjel ka

ise kostja I ja II kõrval võlgnikuks, kes vastutab hageja ees olevate kohustuste täitmise eest

solidaarselt kostjaga I ja solidaarselt kostjaga II.

17. Kostja I hinnangul jättis maakohus analüüsimata ka kostja I väited ja tõendid selle kohta,

et kostjal I on advokaadibüroo vastu kliendilepingu rikkumisest tulenev nõue 852 423,70

eurot, mille kostja I tasaarvestas hageja nõudega kattuvas ulatuses. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu järeldusega, et kostjad ei ole esitanud neile advokaadibüroo tõttu väidetavalt

tekkinud kahju tõendamiseks ühtegi tõendit ning nõue on tõendamatuse tõttu alusetu, kuid

täiendab maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8).

17.1. Esmalt märgib ringkonnakohus, et käsunduslepingu rikkumisest tuleneva kahju

hüvitamise nõude lahendamiseks tuleb hinnata, kas (vt RKTKo 14.06.2019, 2-13-6457/143, p

13):

-

käsundisaaja on lepingut rikkunud (VÕS § 100 ja § 115 lg 1);

-

ta vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), st tuleb hinnata, kas rikkumine ei

ole VÕS § 103 järgi vabandatav;

-

käsundiandjale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128);

-

kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2);

2-21-7448

-

kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena käsundisaajale lepingu sõlmimise ajal

ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3);

-

rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

17.2. Kostjatel tuli kohtu ette tuua ja tõendada asjaolud, et kliendilepingut nõuetekohaselt

täites oleksid kohus rahuldanud kostjate I ja II tsiviilasjas nr 2-13-10290 esitatud nõude.

17.3. Põhimõtteliselt saab VÕS § 127 lg-te 1 ja 2 alusel hüvitamisele kuuluda kahju, mida

kostjad I ja II kandsid seetõttu, et nende nõue jäi advokaadibüroo tegevuse tõttu tsiviilasjas nr

2-13-10290 rahuldamata. Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele

järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu – kahjustatud isik peab olema sattunud kahju

tekitaja käitumise tõttu halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui

rikkumist ei oleks toimunud (diferentsihüpotees). Tulenevalt VÕS § 127 lg-st 4 saab sellise

nõude rahuldada aga üksnes juhul, kui kostja I tõendab, et kostjate I ja II nõue oleks

tsiviilasjas nr 2-13-10290 advokaadibüroo kohase hoolsusega tegutsemise korral rahuldatud.

Kahju hüvitamine sõltub lõppastmes sellest, milline on konkreetselt advokaadibüroole

etteheidetav rikkumine ning kuidas see on põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga VÕS § 127 lg

4 järgi.

17.4. Apellatsioonkaebuses väidavad kostjad, et advokaadibüroo advokaatidel oleks tulnud

tsiviilasjas nr 2-13-10290 esitada „alternatiivsed kahjunõuded“ (II kd, tl 153 pöördel, p 4.5.7),

kuid on jätnud menetluses esile toomata asjaolud ja tõendamata, et „alternatiivne kahjunõue“

oleks viinud tsiviilasjas nr 2-13-10290 kostjate I ja II hagi rahuldamiseni.

17.5. Kostjate abstraktsed viited sellele, et advokaadibüroo tegi vigu (s.o väidetavalt esitati

nõue ebaõigete hagejate poolt või et advokaadibüroo oleks pidanud esitama alternatiivse

nõude), ei ole piisav selleks, et kohus saaks jõuda järelduseni, et advokaadibüroo tekitas

kostjatele I ja II kahju. Sellest, et kohus ei rahuldanud tsiviilasjas nr 2-13-10290 kostjate I ja

II nõudeid, ei saa järeldada, et advokaadibüroo jättis midagi tegemata või et advokaadibüroo

tegi vigu. Kostjate I ja II nõude rahuldamata jätmine väljendab eelkõige seda, et nende nõue

Astro Vara OÜ vastu ei olnud põhjendatud.

17.6. Tallinna Ringkonnakohus ei andnud 06.04.20201 otsuses tsiviilasjas nr 2-13-10290

hinnanguid kostjaid I ja II esindanud advokaatide tööle. Apellatsioonkaebusest ka ei selgu,

miks kostjad on vastupidisel seisukohal. Kostjad on apellatsioonkaebuses küll tsiteerinud

viidatud ringkonnakohtu otsuse põhjendusi (II kd, tl 153 pöördel–154, p-d 4.5.6 ja 4.5.7), kuid

on teinud nendest põhjendamatult järelduse, et advokaadibüroo advokaadid ei valinud kostjate

I ja II õiguste kaitseks õigeid õiguskaitsevahendeid. Seda, et tegemist oli keerulise

kohtuvaidlusega, on advokaadibüroo advokaadid kostjatele selgitanud (I kd, tl 62–64

pöördel).

17.7. Maakohus leidis seega õigesti, et kostjate I ja II kahju hüvitamise nõue advokaadibüroo

vastu on tõendamata.

18. Eelnevast tulenevalt ei ole ringkonnakohtul alust maakohtu otsuse muutmiseks hageja

põhi- ja viivise nõuete osas.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

19. Ringkonnakohus nõustub kostjatega, et maakohtul oleks tulnud menetluskulude jaotamisel

määrata, millistes osades kostjad hageja menetluskulude eest vastutavad. Osas, milles

2-21-7448

maakohus jättis täpsustamata menetluskulude jagunemise kostjate vahel (resolutsiooni p 7),

tuleb maakohtu otsus tühistada. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega

jätab hageja maakohtu menetluskulud TsMS § 165 lg 3 esimese lause alusel hagis kostjate I ja

II vastu solidaarselt kostjate I ja II kanda, ning hageja maakohtu menetluskulud hagis kostjate

II ja III vastu solidaarselt kostjate II ja III kanda.

20. Kuna kostjate apellatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt seetõttu, et täpsustada tuleb

menetluskulude jaotust kostjate vahel, ei saavutanud kostjad apellatsioonimenetluses seda

tulemust, mida nad taotlesid apellatsioonkaebust esitades. Seetõttu ei ole alust lähtuda

menetluskulude jaotamisel TsMS § 163 lg-st 1 hagi osalise rahuldamise kohta.

Ringkonnakohus jätab TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 mõtte kohaselt kostja I

apellatsioonkaebuse menetlusega seotud kulud kostja I kanda, kostja II kaebusega seotud

kulud kostja II kanda ning kostja III kaebusega seotud kulud kostja III kanda. Kostjate

olukord ei parane ringkonnakohtu otsuse tulemusel – menetluskulud jäid kostjate kanda ka

maakohtu otsuse kohaselt. Maakohtu otsus jääb seega sisuliselt muutmata. Sellises olukorras

on põhjendatud ja ka õiglane jätta ringkonnakohtu menetluskulud vastavalt esitatud

kaebustele kostja I, kostja II ja kostja III kanda.

21. Kuna maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda

TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab

maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse

jõustumist.

Tsiviilasja hind

22. Kolleegiumi arvates liitis maakohus hagihinna määramisel vääralt hageja nõuded

erinevate kostjate vastu. TsMS § 137 lg 1¹ järgi võib kõrgema astme kohus asja hinda muuta,

kui see on alama astme kohtus määratud ebaõigesti.

22.1. Praeguses asjas on hageja esitanud kaks hagi – hagi solidaarselt kostja I ja III vastu ning

hagi solidaarselt kostjate II ja III vastu. Hagihinda arvutades liidetakse TsMS § 134 lg 1

esimese lause järgi ühes hagis sisalduvad nõuded. See ei hõlma aga vähemalt riigilõivu

määramise eeldusena juhtumit, kui üksteisest sõltumatud nõuded on esitatud erinevate

kostjate vastu – sel juhul on igal haginõudel eraldi hind (RKTKo, 02.04.2014, 3-2-1-162-13, p

50).

22.2. Vastavalt TsMS § 134 lg-le 2, kui hagi esitatakse mitme solidaarselt vastutava kostja

vastu või kui ühises hagiavalduses on mitu hagejat esitanud ühise nõude sama kostja vastu,

määratakse hagihind nõude väärtuse järgi. Hageja hagi hind kostjate I ja III vastu on eelnevast

tulenevalt 157 656 eurot ja hagi hind kostjate II ja III kostja vastu 5530,94 eurot (TsMS §

134).

22.3. Hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) redaktsiooni § 59 lg 1 ja lisa 1

kohaselt tuli hagejal tasuda hagilt kostjate I ja III vastu riigilõivu 1800 eurot ning hagilt

kostjate II ja III vastu riigilõivu 425 eurot, kokku 2225 eurot (= 1800 + 425). Hageja tasus

hagilt riigilõivu 1800 eurot (I kd, tl 13). Seega on hageja tasunud riigilõivu 425 eurot

nõutavast vähem (= 2225 – 1800).

2-21-7448

23. Muuta tuleb ka tsiviilasja hinda ringkonnakohtus.

23.1. Kostjad vaidlustasid apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse neid puudutavates osades

täies ulatuses. Apellatsioon-, kassatsioon- või määruskaebuse esitamise puhul on TsMS § 137

lg 1 järgi tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust.

Vastavalt TsMS §-le 123 võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi või muu

avalduse esitamise aeg.

23.2. Kuigi iga kostja on maakohtu otsuse vaidlustanud eraldi kaebusega teda puudutavas

osas, tuleb tsiviilasja hinna arvutamiseks ja riigilõivu määramiseks määrata

apellatsioonkaebuse hind sarnaselt tsiviilasja hinnale maakohtus. Kuna hageja esitas kaks hagi

solidaarselt kostjate I ja III vastu ning solidaarselt kostjate II ja III vastu, siis tuli kostjatel

maksta apellatsioonkaebustelt riigilõivu arvestusega, et kostjate I ja III apellatsioonkaebuse

hind on 157 656 eurot ning kostja II ja III apellatsioonkaebuse hind on 5530,94 eurot. See

teeb apellatsioonkaebustelt makstava riigilõivu suuruseks apellatsioonkaebuste ajal kehtinud

RLS redaktsiooni § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt kostjal I ja III 2520 eurot ning kostjal II ja IIII

595 eurot. Kostjad tasusid apellatsioonkaebuselt riigilõivu kokku 2520 eurot (III kd, tl 3).

Seega on kostjad tasunud apellatsioonkaebustelt riigilõivu 595 eurot nõutavast enam (= 3115

– 2520).

24. TsMS § 179 lg 1 sätestab, et menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud

riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena (mh vähem tasutud riigilõivu) mõistab asja

lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega.

Järelikult tuleb kostjatelt välja mõista hagilt vähem tasutud riigilõiv 425 eurot ja

apellatsioonkaebustelt vähem tasutud riigilõiv 595 eurot, kokku 1020 eurot (= 425 + 595).

Lõivud tuleb tasuda otsuse vastavas osas jõustumisest alates 15 päeva jooksul (TsMS § 179 lg

5). Ringkonnakohus selgitab, et riigilõivude tasumiseks kohustamise lahendi võib valdkonna

eest vastutava ministri käskkirjaga määratud asutus saata sundtäitmisele (TsMS § 179 lg 6).

Nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud määras (TsMS § 179 lg 9).

(allkirjastatud digitaalselt)