5-24-27/3 · Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

5-24-27

Määruse kuupäev

28. oktoober 2024

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Saale Laos, Ivo Pilving,

Heili Sepp ja Margit Vutt

Kohtuasi

Aivar Tartu individuaalkaebus taotlusega tunnistada

kriminaalmenetluse seadustiku § 366 põhiseadusega

vastuolus olevaks

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Aivar Tartu kaebus läbi vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus mõistis A. Tartu (edaspidi ka kaebaja) 15. juuli 2019. a otsusega kriminaalasjas

nr 1-18-5815 süüdi karistusseadustiku (KarS) § 184 lõike 21 järgi ning karistas teda 14-aastase

vangistusega. A. Tartu tunnistati süüdi üksiktäideviijana selles, et ta omandas ühelt

kaassüüdistatavalt 40 kg amfetamiini (hulgihinnaga 160 000 eurot ehk 4 eurot/g) ja andis sellest

10,194 kg edasi teistele süüdistatavatele.

2. Tallinna Ringkonnakohus jättis 25. märtsi 2020. a otsusega A. Tartu ja tema kaitsjate

apellatsioonkaebused rahuldamata.

3. Riigikohtu kriminaalkolleegium jättis 25. novembri 2020. a otsusega nr 1-18-5815/389 Tallinna

Ringkonnakohtu otsuse A. Tartut puudutavas osas muutmata.

4. A. Tartu esitas pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist kaitsjate vahendusel kolm

teistmisavaldust, mille Riigikohtu kriminaalkolleegium jättis kriminaalmenetluse seadustiku

(KrMS) § 370 lõikes 2 märgitud aluse puudumise tõttu 6. juuni 2023. a, 16. mai 2024. a ja 12.

augusti 2024. a määrusega menetlusse võtmata.

5. A. Tartu esitas 5. septembril 2024 Riigikohtule kaebuse, milles taotleb järgmist:

1) tunnistada KrMS § 366 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see ei näe teistmisalusena

ette kohtuotsuse või -määruse ebaseaduslikkust või põhjendamatust, mis tuleneb süüdistatava

valeütlusest, mis on tuvastatud KrMS § 63 lõikes 1 loetletud tõendiga;

5-24-27

2) tunnistada KrMS § 366 Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK)

artiklitega 6 ja 13 vastuolus olevaks osas, milles see ei näe teistmisalusena ette kohtuotsuse või -

määruse ebaseaduslikkust või põhjendamatust, mis tuleneb süüdistatava valeütlusest ning milles see

ei võimalda kontrollida uute oluliste tõendite ja asjaolude valguses kohtuotsuse või – määruse

ebaseaduslikkust või põhjendamatust;

3) tunnistada kriminaalmenetluse vastavad sätted tõhusa õiguskaitse ja õiglase kohtumenetluse,

proportsionaalsuse ja õigusselguse põhimõttega ning põhiõigusega korraldusele ja menetlusele

vastuolus olevaks osas, milles need sätted ei võimalda kontrollida uute oluliste tõendite ja asjaolude

valguses Harju Maakohtu 15. juuli 2019. a otsuse põhjendatust ja seaduslikkust;

4) tunnistada Harju Maakohtu otsus tõhusa õiguskaitse ja õiglase kohtumenetluse ja

proportsionaalsuse põhimõttega ning põhiõigusega korraldusele ja menetlusele vastuolus olevaks;

5) tühistada Harju Maakohtu otsus A. Tartut puudutavas osas ja saata kriminaalasi uueks

arutamiseks Harju Maakohtule.

KAEBAJA SEISUKOHT

6. Individuaalkaebus on lubatav, kuna kaebaja subjektiivseid õigusi, põhiõigusi ja EIÕK-st

tulenevaid õigusi on rikutud ja tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada põhiseaduse (PS) §

15 lõike 1 esimeses lauses tagatud õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse.

7. Pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist pöördus kaebaja esindaja Eesti Kohtuekspertiisi

Instituudi eksperdi poole ja palus hinnata amfetamiini valmistamise võimalikkust viisil, nagu seda

kohtus antud ütlustes selgitas kaassüüdistatav. Ekspert leidis, et nii ei olevat võimalik amfetamiini

valmistada. Seega on kaassüüdistatav andnud tõendatult valeütlusi, millele kohus kaebaja

süüdimõistmisel otsustavas osas tugines. Süüdistatava valeütluste andmine ei ole karistatav, ehkki

tema ütlustest võib sõltuda kohtuotsuse sisu. KrMS § 366 on vastuolus põhiseadusega, sest see ei

näe teistmisalusena ette kohtuotsuse või -määruse ebaseaduslikkust või põhjendamatust, mis tuleneb

süüdistatava valeütluste andmisest, mis on tuvastatud muude tõendite kui süüdimõistva

kohtuotsusega.

8. Kohus tugines süüteo kvalifitseerimisel KarS § 184 lõike 21 järgi ebaõigetele andmetele. Kohus

lähtus Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 28. mai 2018. a õiendist, mille kohaselt oli käideldud

amfetamiini ja metamfetamiini jaehind süüteo toimepanemise ajal 15–20 eurot/g ja

hulgihind 4–6 eurot/g. PPA vastas 3. jaanuaril 2024 kaebaja esindaja päringule, et PPA-le

teadaolevalt oli süüteo toimepanemise ajal amfetamiini keskmine hulgihind 2000–5000 eurot/kg.

Sellest tulenevalt on asjas ilmnenud uued faktilised asjaolud, mis oleksid oluliselt mõjutanud

kohtuotsuse tulemust.

9. Maakohus võttis suure varalise kasu arvutamisel aluseks kogu kaebaja käideldud narkootilise aine

hinna, tasaarvestamata seejuures narkootilise aine omandamiseks tehtud kulutusi. Riigikohtu 3.

aprilli 2020. a otsuse nr 1-18-2232/179 punkti 63 kohaselt tuleb varalise kasu suuruse

kindlaksmääramisel lähtuda üldjuhul netopõhimõttest ja arvata tulust maha kulu, mida toimepanija

kuriteokoosseisus nimetatud kasu saamiseks vältimatult kandma peab. Maakohtu otsus ei olnud

seetõttu kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga.

2(4)

5-24-27

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kaebaja esitas Riigikohtule individuaalkaebuse, milles taotleb esiteks KrMS § 366

põhiseadusvastaseks tunnistamist osas, milles see ei näe teistmisalusena ette süüdistatava

valeütlustest tingitud kohtuotsuse või -määruse ebaseaduslikkust või põhjendamatust. Teiseks

taotleb kaebaja muude, kaebuses täpsustamata kriminaalmenetluse seadustiku sätete tunnistamist

põhiseadusvastaseks vastuolu tõttu tõhusa õiguskaitse ja õiglase kohtumenetluse, proportsionaalsuse

ja õigusselguse põhimõttega ning põhiõigusega korraldusele ja menetlusele, osas, milles need sätted

ei võimalda kontrollida uute oluliste tõendite ja asjaolude valguses maakohtu otsuse põhjendatust ja

seaduslikkust.

11. Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt on individuaalkaebuse esitamine lubatav üksnes juhul,

kui kaebaja subjektiivseid õigusi on rikutud ja tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS

§ 15 lõike 1 esimeses lauses tagatud õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Kui kaebuse

esitaja käsutuses on muu tõhus õiguskaitsevahend oma põhiõiguste kaitseks, on individuaalkaebus

lubamatu sõltumata sellest, kas kaebaja seda muud õiguskaitsevahendit kasutas või mitte

(Riigikohtu praktika alates RKÜKo asjas nr 3-1-3-10-02, p 17; viimati RKPJKm nr 5-24-4/2, p 11).

12. Kolleegium ei nõustu kaebajaga, et tal ei olnud oma õiguste kaitsmiseks muud tõhusat vahendit

kui individuaalkaebuse esitamine.

13. Kaebuse keskne seisukoht on, et KrMS § 366 teistmisaluste loetelus puudub eraldi alusena

süüdistatava valeütlustest tulenev kohtulahendi ebaseaduslikkus. Kaebaja hinnangul andis tunnistaja

maakohtus tõendatult valeütlusi, kuid kuna tegemist oli endise kaassüüdistatavaga (kriminaalasjad

eraldati), ei ole teistmine KrMS § 366 punkti 1 alusel võimalik.

14. Küsimuse KrMS § 366 punkti 1 põhiseaduspärasuse kohta tõstatas kaebaja ka kahes

Riigikohtule esitatud teistmisavalduses. Kaebuse, sh teistmisavalduse menetlusse võtmise üle

otsustanud kohtukoosseisul on absoluutne kohustus omal algatusel kontrollida kõigi kohaldatavate

normide põhiseaduspärasust (viimati RKPJKm nr 5-23-36/4, p 19). Tegemist on PS §-dest 15 ja 152

tuleneva kohustusega. Seega on Riigikohtu kriminaalkolleegium KrMS § 366 punkti 1

põhiseaduspärasuse suhtes juba seisukoha võtnud. Lisaks oli kaebajal võimalik kriminaalasja

põhimenetluses esitada oma vastuväited ja tõendid kaassüüdistatava ütluste ebaõige sisu kohta.

Kaassüüdistatav andis maakohtus ütlusi 10. detsembril 2018. Istungi protokollist nähtub, et teda

küsitles ka kaebaja kaitsja. Põhimenetluses asjakohaste argumentide esitamata jätmine või asjaolu,

et kohus ei pea neid veenvaks, ei tähenda, et isikul puudusid tõhusad vahendid oma õiguste kaitseks.

Individuaalkaebus on lubamatu sõltumata sellest, kas kaebaja talle saadaolevaid

õiguskaitsevahendeid kasutas või mitte.

15. Tagajärjetuks jääb ka kaebaja väide, et kriminaalmenetluse seadustik põhiseadusvastaselt ei

võimalda kontrollida uute oluliste tõendite ja asjaolude valguses tema suhtes tehtud süüdimõistva

kohtuotsuse põhjendatust ja seaduslikkust. KrMS § 366 punkti 5 järgi on teistmisaluseks

kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu oluline asjaolu, mis ei olnud teistetavas kriminaalasjas

otsust või määrust tehes kohtule teada ja mis iseseisvalt või kogumis varem tuvastatud asjaoludega

tooks kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse või süüdimõistetu olukorra kergendamise.

16. Kaebaja põhjendab individuaalkaebust argumentidega, millele ta on juba varem tuginenud

Riigikohtule esitatud kolmes teistmisavalduses. Kuigi Riigikohtu kriminaalkolleegium ei ole

pidanud teistmisavaldustes toodud väiteid teistmisaluseid (KrMS § 366) sisaldavaks, ei järeldu

sellest, et kaebajal puudus võimalus oma õiguste kohtulikuks kaitseks. Küsimus, kas asjas on

3(4)

5-24-27

ilmnenud olulisi asjaolusid või tõendeid, mis polnud kohtuotsust tehes teada, ei ole

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse kontrolliesemeks. Riigikohus on korduvalt märkinud,

et põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole Riigikohtu ülejäänud kolleegiumidest

kõrgemalseisev kohtuaste, kuhu saaks edasi kaevata tsiviil-, kriminaal- või halduskolleegiumi

lahendite

peale

(vt nt RKPJKm nr 5-24-4/2, p 14). Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei saa hinnata

Riigikohtu teise kolleegiumi lahendi seaduslikkust ja põhiseaduspärasust.

17. Eeltoodust lähtudes jätab kolleegium kaebuse läbi vaatamata.

(allkirjastatud digitaalselt)

4(4)