2-22-123805/20 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tagaseljaotsus

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Mai Grauberg

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. oktoober 2024.a, Tallinn,

Tsiviilasja number

2-22-123805

Tsiviilasi

Inkassoteenused OÜ hagi U.C vastu

võlgnevuse nõudes

Tsiviilasja hind

3024,82 eurot

Menetlusosalised ja esindajad

Hageja: Inkassoteenused OÜ, registrikood

14997899, esindaja: K.I , e-post xxx

Kostja: U.C , isikukood XXX, tegelik

viibimiskoht teadmata, menetlusdokumendid

kätte toimetatud Ametlike Teadaannete

kaudu

Asja läbivaatamine

Lihtmenetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi tagaseljaotsusega osaliselt.

2. Välja mõista kostjalt U.C hageja Inkassoteenused OÜ kasuks põhivõlgnevus

1920,07 eurot ja viivis 91,32 eurot.

3. Jätta poolte menetluskulud kostja kanda.

4. Välja mõista kostjalt U.C hageja Inkassoteenused OÜ kasuks

menetluskuludena 450 eurot.

5. Välja mõistetud menetluskuludelt tuleb U.C-l tasuda Inkassoteenused OÜ-le

alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni

täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

6. Toimetada käesolev kohtuotsus hagejale kätte.

7. Toimetada otsus kostjale kätte Ametlike Teadaannete kaudu.

8. Käesolev kohtuotsus on tagatiseta viivitamata täidetav.

Edasikaebamise kord

Hagejal on õigus esitada tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem

kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil.

Kostja võib esitada Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale tagaseljaotsuse peale kaja, kui

tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast

põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagile vastamata

jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui

isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei võinud

seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30

päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva

jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud

täitemenetlusest teada. Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise

lõpuleviimiseks vajalik ning tasuda kajalt riigilõiv.

Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab

menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagi asjaolud, nõue

Primero Finance OÜ (end. ärinime mogo OÜ, esialgne võlausaldaja) ja kostja sõlmisid

15.11.2021 laenu- ja tagatisomandamise lepingu nr XXX (Leping), mille alusel sai kostja

2 000 eurot ning kohustus laenu tagastama osamaksetena hiljemalt 27.11.2027. Kostja on

teinud põhisumma katteks tasumisi summas 10,21 eurot. Seega põhisumma jääk on 1

989,79 eurot (2 000 eurot – 10,21 eurot = 1 989,79 eurot). Ülejäänud osamaksed jäid

lostja poolt tasumata. Kostja ei ole reageerinud Primero Finance OÜ poolt tehtud

korduvatele meeldetuletustele ega täitnud oma kohustust täiendava tähtaja jooksul.

Primero Finance OÜ oli sunnitud ütlema laenulepingu üles. Laenuleping on ülesöeldud

alates 04.03.2022, mille seisuga moodustas võlgnevus järgnevalt: põhiosa 1 989,79 eurot

ja tasumata intress summas 106,99 eurot. 26.05.2022 loovutas Primero Finance OÜ

Laenulepingust tuleneva võlanõude hagejale ning teavitas kostjat nõude loovutamisest.

Ülejäänud võlgnevus jäi tasumata, vaatamata hageja poolt tehtud korduvatele

meeldetuletustele.

Kliendile oli enne lepingu sõlmimist edastatud tarbijakrediidi teabeleht, mille punktis 3

on lahti kirjutatud krediidikulukuse määr 34,93 % aastas ja selle arvutamiseks kasutatud

osised. Samuti on krediidikulukuse määr kajastatud laenulepingu punktis 10. Kostja

tasus lepingu alusel Primero Finance OÜ´le kokku 79,93 eurot, millest arvestas Primero

Finance OÜ 10,21 eurot põhivõla, 69,72 eurot intressi katteks. Seega põhisumma jääk on

1 989,79 eurot (2 000 eurot – 10,21 eurot = 1 989,79 eurot). Ülejäänud osamaksed jäid

kostja poolt tasumata.

Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus 2 442,21 eurot, millest

põhivõlgnevus 1989,79 eurot, intressid 106,99 eurot, hagiavalduse esitamise päeva

seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 345,43 eurot, viivised arvestatuna

0,08% päevas tasumata põhisumma jäägilt alates 07.10.2022 kuni põhinõude

rahuldamiseni, menetluskulud ning väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude

suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses tasumata summalt.

Kohtu selgitused

Hagiavaldus, menetluskulude nimekiri ja menetlusse võtmise määrus on kostjale kätte

toimetatud 13.09.24.a avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Kostjal oli

kohustus hagile vastata 10 päeva jooksul materjalide kättesaamisest. Kostja ei ole

tänaseni vastust esitanud.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul

hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult

põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole

tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati

kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt

omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 6 näeb ette, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse

tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult

põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

Kohus on tsiviilasja menetlusse võtmise määruses selgitanud, et kohtul on õigus teha

tagaseljaotsus vastavalt seaduses sätestatule. Ringkonnakohus on selgitanud, et kui

tagaseljaotsuse tegemise eeldused on täidetud, kuid kohtu hinnangul on hagi õiguslikult

põhjendatud vaid osaliselt, on kohtul TsMS § 407 lg 1 järgi õigus rahuldada hagi

tagaseljaotsusega ka osaliselt ning jätta see ülejäänud osas TsMS § 407 lg 6 järgi

rahuldamata (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-22-145432, p 23).

Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi

tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult

põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 järgi rahuldamata. Kohus on seisukohal, et

käesoleval juhul on võimalik hagi rahuldada osaliselt tagaseljaotsusega.

Hagi asjaolude kohaselt Primero Finance OÜ (end. mogo OÜ, esialgne võlausaldaja) ja

Kostja sõlmisid 15.11.2021 laenu- ja tagatisomandamise lepingu nr XXX (Leping), mille

alusel sai Kostja 2 000 eurot ning kohustus laenu tagastama osamaksetena hiljemalt

27.11.2027.

Viidatud laenu- ja tagatisomandamise lepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga

VÕS § 402 lg 1 mõttes. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 403.4). Kohtul on kohustus kontrollida

krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata

sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu

5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C 679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46;

Riigikohtu 24. novembri 2023. a määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja VÕS § 403.4 lg 1

järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab

hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi

maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest

tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on

tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu

krediidi

tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada

oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a

otsus kohtuasjas nr 3-2-1-169-13, p 21).

VÕS § 403.4 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab

krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija

võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija

varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste

võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt

tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava

rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab

krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1

punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS §

403.4 lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe

omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid

andmekogusid.

Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete

pinnalt, vaid krediidiandja peab VÕS § 403.3 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt

tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida

tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on

piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja

ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud

muus teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24.

novembri 2023. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18 viimane lõik).

VÕS § 403.4 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida

üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

Tulenevalt VÕS § 403.4 lg-st 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja välja toonud, et enne

laenulepingu sõlmimist ning laenu väljastamist kontrollis Primero Finance OÜ kostja

maksevõimelisust Kostja poolt esitatud konto väljavõtte põhjal (lisa 2) ning arvestas

kostja sissetulekuna 1 026,00 eurot. Majapidamiskuludena arvestas laenuandja 500 eurot,

kohustustena 300 eurot ning sellega, et kostjal olid 2 ülalpeetavat (lisa 3). Lisaks sellele

kontrollis laenuandja enne laenu väljastamist, et kostja suhtes ei olnud tehtud

kohtulahendid ja avaldatud teated Ametlikes Teadaannetes. Maksehäired kostjal puudusid

(lisa 4). Laenuandja on kostjale lepingu sõlmimise eelselt selgitanud lepingu olulisi

tingimusi ja lepingu sõlmimisega seotud ohtusid ning lepingust tulenevate kohustuste

mittetäitmisest tulenevaid tagajärgi. Samas oli enne lepingu sõlmimist kostjale edastatud

tarbijakrediidi teabeleht (lisa 5), mille punktis 3 on lahti kirjutatud krediidikulukuse määr

34,93 % aastas ja selle arvutamiseks kasutatud osised. Samuti krediidikulukuse määr on

kajastatud laenulepingu punktis 10. Kostja on antud selgitustest aru saanud, tutvunud

lepingu tingimustega, sh igakuise makse ning krediidikulukuse määra suurusega. Pärast

seda kostja otsustas sõlmida leping selles toodud tingimustel. Vastavad kinnitused on

antud kostja poolt lepingu punktides 2.1.4., 2.1.5. ja 2.1.7.

Riigikohus on 24. novembri 2023. a lahendis asunud seisukohale, et krediidiandja peab

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS §

49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete

finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning

muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või

asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija

varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49

lg 1 p 5) (vt

Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18).

Hageja on välja toonud, et kostja sissetulek oli 1026,00 eurot, majapidamiskuludena

arvestas laenuandja 500 eurot, kohustustena 300 eurot ning ühtlasi oli kostjal 2

ülalpeetavat. Kohus on seisukohal, et kostjaga tarbijakrediidilepingu sõlmimisel on

rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja on küll enne kostjaga

lepingu sõlmimist omandanud teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada kliendi võimet

krediit tagasi maksta, kuid ei ole hinnanud kostja krediidivõimelisust kohase hoolsusega,

sj kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud

sissetulekut lugeda piisavaks, et teenindada võetavat laenusummat.

VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele

kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati

avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Eesti Panga poolt alates

31.05.21.a määratud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 18,68%.

Seega vastas 15.11.2021 laenu- ja tagatisomandamise lepingu nr XXX krediidi kulukuse

määr Eesti Panga poolt avaldatud keskmise eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

määra kolmekordsele määrale (18,68*3=56,04) ning lepingus kokkulepitud krediidi

kulukuse määr on seaduslik, vastab VÕS § 406² lg 1 ja leping pole tühine.

Hageja on 20.06.24 nõude ümberarvestamisel märkinud, et juhul kui kohus leiab, et

laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, palub hageja kostjalt välja

mõista põhivõlgnevuse jäägi 1920,07 eurot ja viivise 91,32 eurot perioodi eest 04.03.22-

06.10.22, viivisemääraga 8% aastas.

Kohus on eeltooduga tuvastanud, et laenuandja on laenu väljastamisel rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet ning kuna kostja sai laenu kokku summas 2000

eurot ning tegi tagasimakseid summas 79,93 eurot ja kõik tasumised tuleb arvestada

põhiosa katteks, siis kostjal tuleb tagastada lepingute alusel saadud summa 1920,07 eurot

(2000-79,93). Ühtlasi palub hageja kostjalt välja mõista viivise võlgnetavalt summalt

1920,07 eurot perioodi eest 04.03.22-06.10.22, viivisemääraga 8% aastas kokku 91,32

eurot.

Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ning kostjalt tuleb välja mõista hageja

kasuks võlgnevus 1920,07 eurot ja viivised 91,32 eurot.

Kohus selgitab, et tulenevalt TsMS § 444 lg-st 3 võib kohus tagaseljaotsuse teha muus

osas kirjeldava ja põhjendava osata.

Kuivõrd kohus määrab käesolevas asjas kindlaks menetluskulud, esitab ta põhjendused

nende väljamõistmise osas ja märkis eelpool lühidalt hagi asjaolud ja nõude.

TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi

kanda.

TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise

taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate

kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja

läbivaatamise kulud.

Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskuludena menetluskulud: riigilõiv 490 eurot

ja esindustasu 192 eurot ning välja mõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust

kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS §-s 113 lg 1

ettenähtud ulatuses.

Kuna hageja tasus käesolevas asjas riigilõivu 490 eurot, siis peab kohus põhjendatuks

hageja kulutusi riigilõivule summas 490 eurot, mis on põhjendatud ja vajalik kulu.

Hageja toiminguteks menetluskulude nimekirja kohaselt on dokumentidega tutvumine ja

nende analüüs 40 minutit, hagi koostamine 1 h 20 minutit, arvestusega 96 eur/h. Kohus

arvestab lepingulise esindaja kulude väljamõistmisel asja keerukust ja mahtu, tsiviilasja

hinda, hageja esindaja tehtud tööd ning asjaolu, käesolevas asjas on esitatud üksnes

hagiavaldus, ei ole toimunud sisulist arutelu ega istungeid. Eeltoodu alusel peab kohus

põhjendatud ajaliseks kuluks 2 tundi, kokku summas 192 eurot (2*96).

Kokku on põhjendatud ja vajalikud hageja menetluskulusid summas 682 eurot (490+192)

ning kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, so 66% ulatuses, tuleb kostjalt hageja kasuks

välja mõista menetluskulud 450 eurot (682*66%).

TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud

isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva

lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib

kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni

täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (

eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks

hüvitatavate menetluskulude suurus.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik