2-22-18981/47 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kairi Piirisild, Vallo Kariler, Ele Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. oktoober 2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-18981

Kohtuasi

Aktsiaseltsi Rubla (pankrotis) pankrotihaldur Martin

Pärna hagi Consegna OÜ vastu tahteavalduse

tagasivõitmiseks ja kohtuotsuse sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 15. märtsi 2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Consegna OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

9500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: AS Rubla (pankrotis, registrikood 10046724)

pankrotihaldur Martin Pärn

Kostja: Consegna OÜ (registrikood 14162717),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarvo Lindma

Istungi toimumise aeg

4. september 2024

RESOLUTSIOON

1. Keelduda Consegna OÜ 3. septembril 2024 esitatud tõendite vastuvõtmisest.

2. Tühistada Harju Maakohtu 15. märtsi 2024 otsus ja teha uus otsus, millega jätta

hagi rahuldamata.

3. Rahuldada Consegna OÜ apellatsioonkaebus.

4. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Aktsiaseltsi Rubla

(pankrotis) pankrotihalduri Martin Pärna kanda.

2-22-18981

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Aktsiaseltsi Rubla (pankrotis, võlgnik) pankrotihaldur Martin Pärn (hageja) esitas

19.12.2022 Harju Maakohtule hagi Consegna OÜ vastu, milles palus lugeda kostja võlgniku

lähikondseks, tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks võlgniku likvideerija X poolt kostja

hagile vastamata jätmine kui tahteavaldus tsiviilasjas nr 2-19-13411 ja tunnistada Viru

Maakohtu 14.10.2019 tagaseljaotsuse tsiviilasjas nr 2-19-13411 sundtäitmine lubamatuks.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt nimetati Harju Maakohtu 26.11.2019 määrusega võlgnikule ajutine

pankrotihaldur ja 20.12.2019 kohtumäärusega kuulutati välja võlgniku pankrot. 09.06.2020

nimetati hageja võlgniku pankrotihalduriks senise pankrotihalduri asemel.

3. Viru Maakohtu 14.10.2019 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-19-13411 mõisteti võlgnikult

kostja kasuks välja 24 755 750,47 eurot (sh põhivõlg 24 541 509,52 eurot ja intressid 214

240,95 eurot) ja viivis põhivõlalt alates 02.09.2019 kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud

jäid võlgniku kanda ja temalt mõisteti kostja kasuks menetluskuludena välja riigilõiv 3400

eurot. Nimetatud otsuse alusel tunnustati võlgniku pankrotimenetluses kostja nõuet kokku 26

608 353,21 eurot.

4. Tagaseljaotsuse tegemise aluseks olev hagile vastamata jätmine on tehing, mida on

võimalik tagasi võita. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 4 kohaselt loetakse

vaikimist või tegevusetust tahteavalduseks mh juhul, kui see tuleneb seadusest ja praegusel

juhul tuleneb see tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg-st 1. Tagaseljaotsuse

kohaselt toimetati hagimaterjalid ja kohtuteade kostjale kätte isiklikult 16.09.2019, aga kostja

kohtule kirjalikku vastust ei esitanud. Võlgniku seaduslikul esindajal, Xl tuli hagile vastata

hiljemalt 05.10.2019. Tema tegevusetuse tõttu sai kostja jõustunud kohtulahendiga

tunnustatud suurima nõude võlgniku pankrotimenetluses, mis loeti pankrotiseaduse (PankrS)

§ 103 lg 4 (kuni 01.02.2021 kehtinud) alusel kaitsmiseta tunnustatuks. See nõue annab

kostjale õiguse saada pankrotimenetluses väljamaksete tegemisel enim raha.

Tagaseljaotsusega tunnustatud nõue on tegelikult põhjendamatu ja hagi rahuldamise korral

saab selle põhjendatust kontrollida nõude tunnustamise vaidluse käigus sisuliselt.

2-22-18981

5. Võlgnikupoolne hagile vastamata jätmine kahjustab tema võlausaldajate huve, kuna kostjal

on võlgniku pankrotimenetluses suurim arv hääli.

6. Kostja on võlgniku lähikondne. Tema ainuosanik ja juhatuse liige on C, kes on võlgniku

likvideerijast (alates 28.11.2014) juhatuse liikme X poeg. Tegemist on lähikondsega PankrS §

117 lg 3 tähenduses.

7. Võlgniku ajutine pankrotihaldur leidis, et võlgniku maksejõuetus tekkis enne

likvideerimismenetluse algatamist, s.o 2014. a või hiljemalt siis, kui Luterma AS vastu

suunatud nõue muutus lootusetuks, s.o Luterma AS pankrotimenetluse lõpetamisel raugemise

tõttu 24.05.2017. Võlgnikult nõuti, et ta tasuks hiljemalt 19.01.2016 garantiikokkuleppest

tuleneva kohustuse 24 892 092,19 eurot, aga võlgnik seda ei teinud. Seega oli võlgnik ajal,

mil X jättis kostja hagile vastamata, juba püsivalt maksejõuetu. Hagile vastamata jätmisega

hilinemine toimus kolme kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Võlgnik oli sel ajal

maksejõuetu ja kostja teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma.

Kostja vastuväited

8. Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

9. Hagi on õiguslikult perspektiivitu. Hageja hagiga nõutud X tahteavaldust ei saa võlgniku

hagiga kostja vastu tagasi võita. Hagejal ei ole õigustatud huvi ega alust tagaseljaotsuse

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, kuna tagaseljaotsuse alusel ei toimu

pankrotivõlgniku suhtes sundtäitmist. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi saaks

esitada ainult võlgnik ise. Pankrotihaldur ei saa sellist nõuet esitada enda ega võlgniku nimel,

kuna see vaidlus ei puuduta pankrotivara (PankrS § 35 lg 1 p 2). Pankrotivara hõlmab üksnes

õigusi.

10. Hagile vastamata jätmine ei ole tehing ja see ei ole tagasivõidetav. Erinevalt hagi

õigeksvõtmisest ei ole hagile vastamata jätmine kostja sisuline tahteavaldus ega ole

adresseeritud hagejale. See on menetlustoimingu tegemata jätmine, mis võib olla tehtud

erinevatel põhjustel, sh tahtmatult. Ei ole alust eeldada, et see sisaldab sisulist tahteavaldust.

Tagaseljaotsuse tegemine on kohtu õigus, mitte kohustus ja hagile vastamata jätmine ei too

seega automaatselt kaasa hagi rahuldamist. Tagaseljaotsusega saab rahuldada vaid õiguslikult

põhjendatud hagi. Tagaseljaotsuse tegemist ei too kaasa pelgalt hagile vastamata jätmine.

11. Hagile tahtlikult vastamata jätmisega väljendab kostja soovimatust osaleda

kohtumenetluses hageja poolt kostja vastu esitatud nõude menetlemisel ning seeläbi kostja kas

soovib või möönab sellega kaasnevate tagajärgede saabumist või ei mõista nende tagajärgede

saabumise võimalikkust, kuid ei väljenda tahet hagis esitatud nõude osas. Hageja ei ole

tõendanud, et võlgnikul oli tahe teha hagile vastamata jätmise kaudu sisuline tahteavaldus

kostjale. Seda, milline tahe võlgnikul oli, ei ole hageja põhistanud ega tõendanud. Võlgnik

võis pidada kostja nõuet ka põhjendatuks. Seadusest ei tulene ka kohustust hagile vastata ega

sellele vastu vaielda. Võlgnik oleks saanud ka hagi õigeks võtta ja saavutada sellega sama

tulemuse, nagu tagaseljaotsusega.

12. TsMS § 407 lg 1 ei ole norm, mis loeks vaikimise tahteavalduseks TsÜS § 68 lg 4

tähenduses. See sisaldab üksnes menetlustoimingu või selle tegemata jätmise võimalikke

menetluslikke tagajärgi, kuid selle alusel ei teki materiaalõiguslikke õigusi või kohustusi. Kui

hagile vastamata jätmine oleks tehing, tuleks jaatada võimalust võita tagasi ka teisi

2-22-18981

hagimenetluses tegemata jäänud menetlustoiminguid, nagu tõendi, väite või vastuväite

esitamata jätmist või hilinenult esitamist.

13. Paljasõnaline ja tõendamata on hageja väide, et kostja nõue on põhjendamatu. Väide on ka

pahatahtlik ja kohut eksitav. Võlausaldajad ja ka hageja ise tunnustasid kostja nõuet võlgniku

pankrotimenetluses nõuete kaitsmisel vastuväideteta.

14. Hageja ei ole tõendanud, et tagasivõidetav tehing kahjustas võlausaldajate huve, st hageja

peab tõendama, et kostjal puudus nõue ja ta sai läbi tagaseljaotsuse võlgniku

pankrotimenetluses alusetult võlausaldajaks. Kuna nõue eksisteerib ja keegi ei ole seda

vaidlustanud, ei saa tagaseljaotsus võlausaldajaid kahjustada. Kostja ei saanud nõuet tänu

tagaseljaotsusele, vaid omandas selle AS-lt Maag Grupp. Isegi kui kostjal tegelikult puuduks

nõue võlgniku vastu, saaks tagaseljaotsust muuta teistmise kaudu. Õige ei ole seisukoht, nagu

saaks kostja nõuet uuesti läbi vaadata nõude tunnustamise menetluses. Kuna jõustunud

kohtuotsusega rahuldatud nõue loetakse pankrotimenetluses kaitsmiseta tunnustatuks, ei pea

kostja enam tõendama, et tal on võlgniku vastu nõue. Otsus on pooltele siduv ja seda ei saa

käesolevas menetluses ümber hinnata.

15. Hageja lähikondsust puudutavad väited on ekslikud. Kostja ei ole võlgniku lähikondne.

Juriidiline isik ei ole teise juriidilise isiku lähikondne põhjusel, et ühe seaduslik esindaja on

teise seadusliku esindaja sugulane. Lähikondsust puudutavad väited on ka asjassepuutumatud,

kuna lähikondsus omab tähendust üksnes mitmepoolsete tehingute puhul. Antud juhul on

tagasivõitmise esemeks võlgniku ühepoolne tehing, mille tegemisel kostja ei osalenud.

Lähikondsuse väited muudavad üksnes tõendamiskoormust selles, kas lähikondne teadis või

ei teadnud võlausaldajate huvide kahjustumisest. See ei muuda hageja kohustust tõendada, et

võlausaldajate huve on kahjustatud.

16. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue on põhjendamatu. Alus, millele selline nõue

saab tugineda, peab olema tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Hageja ei tugine väitele,

et nõue oleks rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud pärast kohtulahendi jõustumist. Igal juhul

ei ole materiaalõigusest tulenev nõudeõigus (nõude olemasolu) samastatav menetlusõiguste

kasutamisega (hagile mitte vastamisega). Hageja esile toodud asjaolu, et kostjal väidetavalt

nõue puudub, esines juba enne kohtuotsuse tegemist.

Maakohtu otsus ja põhjendused

17. Maakohus rahuldas hagi ja tunnistas tagasivõitmise korras kehtetuks võlgniku likvideerija

X poolt kostja hagile vastamata jätmise kui tahteavalduse tsiviilasjas nr 2-19-13411. Samuti

tunnistas kohus lubamatuks Viru Maakohtu 14.10.2019 tagaseljaotsuse tsiviilasjas nr 2-19-

13411 sundtäitmise. Kostja hagi läbi vaatamata jätmise taotluse jättis maakohus rahuldamata.

Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ja mõistis kostjalt võlgniku kasuks välja

menetluskulude hüvitise 2775,50 eurot ja viivise sellelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni

kohustuse täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Samuti määras kohus, et hagejale tuleb tagastada kostja menetluskulude katteks antud tagatis.

18. Otsuse kohaselt ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: võlgnik asutati 27.06.1996

ärinime Tallinna Piimatööstuse Aktsiaselts all ja alates 19.06.2006 oli võlgniku ärinimi TERE

aktsiaselts; 24.07.2007 sai võlgniku uueks ärinimeks AS Rubla; 30.07.2007 asutati TERE AS,

mille ainuaktsionär oli võlgnik kuni 01.01.2009; 10.10.2008 sõlmisid Nordea Bank Finland

PLC Eesti filiaal ja Bank DnB NORD A/S Eesti filiaal (laenuandjad) sündikaatlaenulepingu

Aktsiaseltsi Kalev Paide Tootmine ja OÜ-ga Põlva Piim Tootmine; laenulepingu punkti 17a

2-22-18981

kohaselt tagasid laenulepingust tulenevaid laenusaajate kohustusi garantidena võlgnik ja OÜ

Põlva Piim; 07.04.2009 TERE ja Aktsiaselts Kalev Paide Tootmine ühinesid; 10.07.2009

ühinesid TERE ja OÜ Põlva Piim Tootmine, millega sai TERE-st laenulepinguga saadud

laenu tagamiseks kohustatud isik; 07.03.2017 loovutasid laenuandjad kõik oma laenulepingust

tulenevad nõuded AS-ile Maag Grupp ning laenulepingut taganud garantiist tulenevad nõuded

võlgniku vastu anti kostjale tasuta üle nõude loovutamise lepinguga; 14.07.2017 sai TERE

osaks AS Maag Grupp kontsernist; 31.07.2019 esitas Flinty OÜ kohtule avalduse võlgniku

pankroti välja kuulutamiseks tsiviilasjas nr 2-19-11484; kostja esitas 02.09.2019 hagiavalduse

võlgniku vastu põhivõla 24 541 509,52 euro, intressi 214 240,95 euro ja viivise

väljamõistmiseks (tsiviilasi nr 2-19-13411); hagimaterjalid toimetati 16.09.2019 võlgniku

seaduslikule esindajale isiklikult kätte ja kohus tegi 14.10.2019 tagaseljaotsuse, millega

mõistis võlgnikult kostja kasuks välja 24 755 750,47 eurot ning viivise põhinõudelt (24 541

509,52 eurot) alates 02.09.2019 kuni põhinõude tasumiseni määras 0,0685% päevas;

Tagaseljaotsus jõustus 15.11.2019; kohus kuulutas 20.12.2019 kell 15:00 välja võlgniku

pankroti; X oli võlgniku juhatuse liige alates 08.05.2007 ja likvideerija alates 25.11.2014;

kostja ainus juhatuse liige ja ainuosanik on C, kes on X poeg; kostja esitas 10.01.2020

võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse, tuginedes jõustunud tagaseljaotsusele.

19. Tagaseljaotsus on tehing, mida saab tagasi võita. PankrS § 109 lg 1 mõttes tuleb tehingu

tähendust tõlgendada laeindavalt. Kohtupraktikas on leitud, et kohtulik kompromiss ja hagi

õigeksvõtt on tagasivõidetavad tehingud (RKTKo 04.04.2018, 2-16-7541; RKTKo

13.10.2006, 3-2-1-80-06; RKTKo 09.01.2007, 3-2-1-108-06). Kohtulik kompromiss on

tehingulaadne kokkulepe, kuid hagi õigeksvõtt on ühepoolne tahteavaldus. Tahteavaldus võib

olla TsÜS § 68 lg 4 järgi ka negatiivne ehk seisneda tegevusetuses. TsÜS § 68 lg 4 tuleb

laiendavalt tõlgendada ka osas, mida pidada silmas seaduses sätestatu all. Seaduses peab

sätestatud olema, et vaikimine või tegevusetus toob kaasa õigusliku tagajärje. Ei ole oluline,

kas see õiguslik tagajärg on sõltuma pandud kellegi (käesoleval juhul asja menetlenud

kohtuniku) kaalutlusotsusest. TsMS § 4 lg 3 kohaselt on hagi õigeksvõtmine hagis esitatud

nõude tingimusteta tunnustamine. TsMS § 407 lg 1 järgi tehakse tagaseljaotsus juhul, kui

hagiavaldusele üldse vastust ei esitata ja loetakse kõik hagiavalduses esitatud faktilised

asjaolud omaksvõetuks. Hagi õigeksvõtt ja faktiliste asjaolude omaksvõtt on olemuselt

sarnased. Mõlemal juhul loetakse, et hagis esitatud nõuetele ja käsitletud asjaoludele

puuduvad vastuväited. Hagile vastamata jätmine on TsÜS § 67 lg 1 ja § 68 lg 4 alusel

käsitatav tehinguna, sest tegevusetus toob kaasa õiguslikud tagajärjed – hagi rahuldamise.

Kohus ei uuri ega hinda tagaseljaotsuse tegemisel tõendeid ja lähtub vaid hageja esile toodud

faktilistest asjaoludest. Kohus hindab üksnes nõude õiguslikku alust.

20. Hagi on esitatud õige kostja vastu. Hageja sõnastas nõude õigesti selliselt, et palub tagasi

võita X tegemata tahteavalduse. X oli vaidlusaluse kohtumenetluse ajal võlgniku likvideerija

ehk võlgniku seaduslik esindaja. Tehingu tagasivõtmisel tuleb tehingut täpselt kirjeldada.

Juriidiline isik tegutseb läbi füüsilise isiku tahteavalduste ning just X tegevusetus viis

tagaseljaotsuse tegemiseni, kuid õiguslik tagajärg saabus kostjale ja võlgnikule.

21. Võlgniku ja kostja juhtorgani liikmed on lähikondsed PankrS § 117 lg 1 p 3 mõttes.

Kostja ainuosanik ja juhatuse liige on võlgniku juhatuse liikme ja likvideerija poeg.

Lähikondsuse mõttes ei ole vahet, kas isikud tegutsevad läbi juriidiliste isikute, sest nende

tegevusel ja toimingutel on sarnased õiguslikud tagajärjed.

22. Kohtumenetluses vastamata jätmine, mille tulemusel kohus tegi tagaseljaotsuse, kahjustas

võlausaldajate huve. Kostja kasuks välja mõistetud summa moodustab suurima osa võlgniku

kohustustest, mis tähendab, et pankrotimenetluses võlausaldajate nõuete rahuldamisel saaks

2-22-18981

võlgniku lähikondne pankrotivarast kõige rohkem. Olukorras, kus nõudel puudub sisu, on

selle kunstlik, kohtu abil tekitamine võlausaldajate huve kahjustav ja ka hea usu põhimõtte

vastane.

23. Pankrotimenetluses esitatud tagasivõitmise hagide puhul on tõendamiskoormus ümber

pööratud. Hageja ei olnud tehingu pool ja tema võimalused tehingu kehtivuse või kehtetuse

asjaolusid välja tuua on piiratud. Kohus selgitas kostjale, et tal lasub kohustus tõendada oma

esialgse hagi põhjendatust. Kostja seda ei teinud. Kostja ei tõendanud, et Maag Grupp AS

oleks nõudnud oma tütarühingult laenulepingust tulenevate nõuete täitmist või et need üldse

sellisel kujul eksisteerisid, nagu kostja oma tsiviilasjas nr 2-19-13411 esitatud hagiavalduses

väitis. Kostja esitas hagiavalduses kohtule ebaõigeid faktiväiteid, nagu oleks laenulepingust

tulenevad kohustused kostjale üle läinud. Kuna kohus luges tagaseljaotsuse tegemisel

faktiväited omaksvõetuks, võis ebaõige väite esitamine kostja poolt mõjutada ka kohtu

hinnangut hagi õiguslikule põhjendatusele. Laenulepingu p 17 järgi olid lepingu tagatised

(garantii) seotud üksnes laenulepinguga ning garantiinõude sai maksma panna üksnes siis, kui

laenusaaja ei täida oma kohustust. Garantiinõue ei ole eraldiseisvalt üldse loovutatav. Samuti

ei ole kostja käesolevas menetluses tõendanud, et laenusaaja ei täitnud oma kohustust.

24. Hageja esitas õigesti sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude. Pankrotimenetluses

kohtulahendi tagasivõitmiseks tuleb esitada hagiavalduses nõue nii kohtulahendini viinud

tahteavalduse tagasi võitmiseks kui ka kohtulahendi enda sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 kohaldub analoogia korras ka

pankrotimenetluses, sest pankrotimenetlus on olemuselt sundtäitmise menetluse eriliik.

Pankrotihalduril on TMS § 221 lg 1 alusel õigus esitada hagi jõustunud kohtulahendi

täidetavuse vaidlustamiseks. Teistsugune tõlgendus ei võimaldaks võlgniku õiguste tõhusat

kaitset, sest kohtulahend jääks endiselt jõusse. Kuna tagaseljaotsus tehti ebaõigetele

asjaoludele tuginedes ning see ei olnud õiguslikult põhjendatud, samuti ei ole kostja

käesolevas menetluses oma nõude olemasolu tõendanud, tuleb tagaseljaotsuse sundtäitmine

tunnistada lubamatuks.

Apellatsioonkaebus

25. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi läbi

vaatamata või rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

26. Kaebuse kohaselt ei täitnud maakohus põhjendamiskohustust. Otsus sisaldab üldsõnalisi

ja lakoonilisi järeldusi ning konstateerivaid hinnanguid, kuid puudub asjaolude ja

õigusnormide, samuti kostja vastuväidete sisuline analüüs. Kostja jääb oma vastuväidete

juurde ja apellatsioonkaebuses kordab neid.

27. Hagi ei ole lubatav ega õiguslikult võimalik ja see oleks tulnud jätta läbi vaatamata.

27.1. Hageja nõudis abstraktselt hagile vastamata jätmise kui tahteavalduse kehtetuks

tunnistamist, mis ei ole õiguslikult võimalik. Hageja oleks pidanud haginõudes täpselt

määratlema, millised konkreetsed vastuväited pidi võlgnik hagile esitama. Kohus oleks siis

saanud ja pidanud hindama, milline konkreetne vastuväide oleks tulnud esitada ja kas selle

esitamata jätmine oleks kaasa toonud hagi rahuldamata jätmise ja lahendama selle otsuse

resolutsioonis. Hagile vastamata jätmisel ei ole tahteavalduse kvaliteeti.

27.2. Tagaseljaotsus ja hagile vastamata jätmine ei ole tehingud ja neid ei saa tagasi võita.

2-22-18981

27.2.1. Kohus leidis, et tagaseljaotsus on tagasivõidetav, kuid ei teinud selle kohta otsuse

resolutsioonis otsustust. Tagaseljaotsuse aluseks ja selle tegemiseni viinud tehinguks oli

garantii, mitte hagile vastamata jätmine. Hageja ei nõua hagis garantii tagasivõitmist.

27.2.2. Hagile vastamata jätmine ei saa olla tagasivõitmise esemeks. Tagasi saab võita üksnes

tehingu või toimingu. Maakohus tunnistas tagasivõitmise korras kehtetuks tahteavalduse, mis

ei ole õiguslikult võimalik. Tahteavaldus ei ole tehing ega toiming, vaid on nende üks osa

(TsÜS § 67 lg 1). Lisaks tuleb arvestada, et tahteavaldus eeldab tahte avaldamist, s.t tegevust.

27.2.3. Tagasivõitmise esemeks saab olla üksnes võlgniku tehing või toiming. Antud juhul on

võlgnik juriidiline isik. Tahteavaldusi saab aga teha üksnes füüsiline isik. See, et füüsilise

isiku tahteavaldus toob tagajärjed juriidilisele isikule, ei muuda tahet juriidilise isiku tahteks.

Juriidilise isiku tahteavaldust on seega õiguslikult võimatu tagasi võita.

27.2.4. Hagile vastamata jätmine ei ole tahteavaldus, mis oleks suunatud kindla õigusliku

tagajärje kaasatoomisele, ega saa seetõttu olla käsitletav tehingu ega toiminguna. Erinevalt

hagi õigeksvõtust, ei ole kostja hagile esitataval vastusel kindlat mõju. Hagile vastamata

jätmine on menetlustoimingu tegemata jätmine, kuid ei tähenda hagiga nõustumist ega sellele

vastuvaidlemist. Õigusliku tagajärje tegelik saabumine ei ole kostja kontrolli all. Kohus võib,

kuid ei pea tegema tagaseljaotsust ja selle tegemiseks kontrollib kohus hagi õiguslikku

põhjendatust. Kostja ei saanud eeldada, et hagi vastamata jätmisel hagi rahuldatakse.

27.2.5. Hagile vastamata jätmisel võivad olla erinevad põhjused. Hagile vastamata jätmisega

väljendab kostja pelgalt soovimatust kohtumenetluses osaleda ja jätab nõude põhjendatuse ja

kontrolli kohtu otsustada. Kostja ei väljenda sellega tahet hagis esitatud nõude osas.

27.2.6. TsÜS § 68 lg 4 lubab käsitada vaikimist või tegevusetust tahteavaldusena üksnes

juhul, kui see loetakse tahteavalduseks lepingu või seaduse alusel. TsMS § 407 lg 1 ei ole

selline norm. See sisaldab üksnes menetlustoimingu tegemata jätmise võimalikke

menetluslikke tagajärgi. Tegemist ei ole ka materiaalõigusnormiga, mis seda saaks sätestada

(vrdl kompromiss, mis on sisult kokkulepe ja hagi õigeksvõtmine, mis on sisult

võlatunnistus). Tagasi saab võita üksnes tehingut, millega on loodud materiaalõiguslik

tagajärg võlgnikule. Antud juhul tulenevad võlgniku kohustused garantiist, mitte hagile

vastamata jätmisest. Kohtu järeldus, et TsÜS § 68 lg-t 4 saab tõlgendada laiendavalt, ei

põhine seadusel.

28. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi on esitatud vale hageja poolt ja tagasivõitmise

hagi on esitatud vale kostja vastu.

28.1. Hagi esitas võlgniku pankrotihaldur enda nimel, mitte võlgniku nimel. Sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi saab aga esitada üksnes võlgnik kui sundtäidetava lahendi pool.

Pankrotihalduril on erisätte alusel õigus esitada enda nimel üksnes tagasivõitmise hagisid.

Pankrotivara mõiste hõlmab üksnes õigusi, aga mitte kohustusi.

28.2. Kostjalt ei saa nõuda X tahteavalduse tagasivõitmist. X ei ole üldse menetlusosaline.

Hageja ei nõua võlgniku tahteavalduse tagasivõitmist, aga ka seda ei saaks kostjalt nõuda. Kui

tahteavaldus oleks tehing, saaks selle tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada hagiga

tehingu poole, mitte kolmanda isiku vastu. Maakohtu seisukoht ei ole õige ka põhjusel, et

tagajärg saabus mitte tahteavalduse tõttu, vaid seaduse alusel (TsMS § 407 lg 1).

2-22-18981

28.3. Kostja ei ole võlgniku lähikondne. Lähikondsus ei oma asjas ka tähtsust. PankrS § 117

lg 3 ei võimalda lugeda juriidilise isiku lähikondseks teist juriidilist isikut seeläbi, et ühe

seaduslik esindaja on teise seadusliku esindaja sugulane. Maakohus ei analüüsinud, kas

pooltel võis olla ühine majanduslik huvi. Igal juhul omab lähikondsus tähendust üksnes

mitmepoolsete tehingute puhul. Hagile vastamata jätmine ei ole kahepoolne. Kostja ei saanud

hagile vastamist mõjutada.

29. Võlausaldajate huve ei ole kahjustatud ja garantiikohustus eksisteerib.

29.1. Maakohus jagas ebaõigesti tõendamiskoormise. Tagasivõitmise hagi esitamisel lasub

nõude rahuldamise eelduste, sh võlausaldajate huvide kahjustamise tõendamiskoormis

hagejal. Õige ei ole maakohtu järeldus, et käesoleva menetluse ese on kostja nõude

tunnustamine. Kostja nõue on tunnustatud jõustunud kohtulahendiga ja seda ei saa muuta

muul viisil peale teistmismenetluse. Sundtäitmise lubamatus puudutab ainult lahendi täitmist,

mitte selle kehtivust ja sisu. Arvestada tuleb, et kostja nõue tuleneb garantiist, mille

vaidlustamise võimalused on piiratud. Seejuures peab võimalikke vastuväiteid tõendama

vastuväite esitaja.

29.2. Käesolevas asjas on tegelikult esitatud ja kogutud kõik asjakohased tõendid, kuid need

ei kinnita hageja väiteid ega lükka ümber kostja väidet, et garantiikohustus kehtib.

29.2.1. Hageja ise ei olegi väitnud, et AS-l Maag Grupp ei olnud AS TERE vastu nõuet või et

kohustused oleksid täidetud või et nende täitmist ei oleks nõutud. Hageja on tunnistanud ja ise

tõendanud, et AS TERE sai pankadelt laenu ja AS Maag Grupp omandas laenulepingust

tulenevad ja garantiiga tagatud nõuded. Kuna AS TERE laenukohustus on täitmata, on kostjal,

kellele kuulub neid kohustusi tagav garantii, nõue võlgniku vastu. Hageja ei ole esitanud

ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et võlgnikul oleks olnud kostja hagile vastuväited, mille ta oleks

saanud ja pidanud esitama ning mis oleksid tõendanud garantiist tuleneva kohustuse

puudumist või lõppemist ja oleks seetõttu kaasa toonud tagaseljaotsusega kostja hagi

rahuldamata jätmise.

30. Kostjal oli ja on garantiist tulenev nõue võlgniku vastu.

30.1. AS TERE ühinemisel Kalev Paide Tootmise OÜ ja Põlva Piim Tootmise OÜ-ga sai

temast küll laenusaaja, kuid õige ei ole maakohtu järeldus, et ühinemisel sai AS TERE

laenulepinguga saadud laenu tagamiseks kohustatud isikuks. Võlgnik garanteeris Kalev Paide

Tootmise OÜ ja Põlva Piim Tootmise OÜ laenukohustusi, kuid võlgnik ei ole AS-ga TERE

ühinenud. Võlgniku garantiikohustus ei ole saanud AS-i TERE kohustuseks. Õige ei ole ka

kohtu seisukoht, nagu oleks poolte vahel vaidlus, milline on tõendamiskoormus

laenulepingust tuleneva nõude osas. Võlgniku ja kostja vahel ei ole laenulepingust tulenevat

suhet.

30.2. Käesolevas menetluses ei ole võimalik tagaseljaotsuses tehtud järeldusi ja tuvastatud

asjaolusid ümber hinnata. Ei ole võimalik asuda ümber hindama ega tuvastama seda, kas

tagaseljaotsuse tegemise ajal puudus kostjal garantiist tulenev nõue võlgniku vastu või et

garantiist tulenevalt ei ole kostjal võlgniku vastu nõuet tekkinudki. Jõustunud kohtuotsus on

pooltele siduv hagi aluseks olnud asjaoludel. Tagaseljaotsuse sundtäitmise lubamatuks

tunnistamisel ei ole mõju kostja nõude olemasolule ja tõendatusele. Hagile vastamata jätmise

tagasivõitmine ja tagaseljaotsuse sundtäitmise lubamatus ei võta ära ega muuda

mittekehtivaks kostja nõude alust, s.o garantiid.

2-22-18981

30.3. Õige ei ole maakohtu etteheide, et kostja väitis võlgniku vastu esitatud hagiavalduses, et

laenulepingust tulenevad kohustused on üle läinud võlgnikule. Kostja ei ole seda väitnud.

30.4. Õige ei ole maakohtu järeldus, et garantiist tulenev nõue ei ole eraldiseisvalt üldse

loovutatav. Kõik nõudeõigused on loovutatavad.

30.5. See, et garantiist tuleneval nõudel ja laenunõudel on erinevad omanikud, ei välista ega

lõpeta garantiist tulenevat nõuet. Garantiikohustusest ei saa vabaneda nõude loovutamisega, st

nõudeõigus ei lõppenud selle kostjale loovutamisega. Garantii tagab laenulepingust tulenevat

nõudeõigust ja see, et AS-l TERE ei ole kostja ees kohustusi, ei välista kostja garantiist

tulenevat nõudeõigust.

30.6. Garantii ei ole tagastamisega lõppenud. Garantii ei lõpe soodustatud isiku vahetumisega

ega sellega, kui laenulepingujärgseks võlausaldajaks ja garantiilepingu järgseks soodustatud

isikuks saavad erinevad isikud. Hageja kolmanda isikuna ei saa seada kahtluse alla ja

vaidlustada AS Maag Grupp ja kostja vahelist nõude loovutamise tehingut. Ka võlgnik ei saa

nõude loovutamisele vastuväiteid esitada. Võlgniku vastuväited saavad tuleneda garantiist

endast. Hageja ei ole väitnud, et AS TERE oleks oma garantiiga tagatud laenukohustuse

täitnud. Ükski garantiijärgne võlausaldaja ei ole garantiist tulenevatest õigustest loobunud.

31. Kostja ei ole garantiist tulenevat õigust kuritarvitanud. Maakohus järeldas õiguste

kuritarvitamist ebaõigesti sellest, et AS TERE (laenusaaja) on osa AS Maag Grupp

(laenuandja) kontsernist. Et laenusaaja liikus laenuandja kontserni liikmeks ei muuda

võlgniku antud garantiid ebavajalikuks, põhjendamatuks või mittekehtivaks. Kontsern ei ole

õigussuhte pool. Garantii andmise ja nõude loovutamise majanduslik põhjendatus ei mõjuta

garantii kehtivust. Äriühingul oma tütarühingu vastu oleva nõude tagamine teise isiku antava

garantiiga on lubatav ja majanduslikult põhjendatud.

32. Tagaseljaotsuse sundtäitmise lubamatuks tunnistamine ei ole seaduslik. Hageja ei tugine

ühelegi alusele, mis TMS § 221 lg 2 järgi saaks olla kohtulahendi sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise aluseks. Maakohus ei eristanud kostja nõude olemasolu ja võlgniku

menetluslikke minetusi. Kohtulahendi puhul saab sundtäitmise lubamatus tugineda üksnes

asjaolule, mis on tekkinud pärast lahendi jõustumist. Selliseid asjaolusid ei esine.

Kohtulahendi sundtäitmise lubamatuks tunnistamine on võimalik üksnes nõude aluseks oleva

tehingu tagasivõitmise kaudu. Sellist hagi ei ole esitatud.

Vastustaja seisukoht

33. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

34. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada ja

teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

I

35. Kostja esitas ringkonnakohtule 03.09.2024 taotluse, milles palus võtta asja juurde

tõenditena äriregistri väljavõtte AS Tere 2023. a majandusaasta registrile esitamise kuupäeva

kohta, AS TERE 2023. a majandusaasta aruande, Riigikohtu 29.04.2024 määruse ja Tallinna

2-22-18981

Ringkonnakohtu 16.02.2024 määruse tsiviilasjas nr 2-16-2060 ning AS TERE

saneerimiskava. Taotluse kohaselt on tõendid esitatud vastusena hageja poolt

apellatsioonimenetluses esitatud uutele väidetele ja kostja soovib nendega tõendada, et AS

TERE kui põhivõlgniku kohustus põhivõlausaldaja ees oli ja on siiani täitmata. Kostja

selgitas, et ei saanud tõendeid varem esitada, kuna hageja ei olnud sellist seisukohta varem

avaldanud, samuti ei olnud kõiki tõendeid apellatsioonkaebuse esitamise ajal veel olemas.

Kostja märkis, et loobub tõendite vastuvõtmise taotlusest, kui hageja võtab selle asjaolu

omaks. Hageja ei võtnud 04.09.2024 kohtuistungil kostja väidet omaks. Oma 25.09.2024

menetlusdokumendis palus hageja jätta kostja tõendid asja juurde võtmata, sest need on

esitatud hilinenult ja nende hilinenult esitamiseks puudub mõjuv põhjus. Vähemalt osa

tõenditest oli kostjal võimalik esitada koos kaebusega.

36. Kostja tõendite vastuvõtmisest tuleb keelduda. Ringkonnakohus selgitas 04.09.2024

kohtuistungil, et esmalt peab hageja esile tooma ja tõendama, et võlgnik võttis hagile

vastamata jätmisega omaks asjaolud, mida ei oleks tohtinud omaks võtta ja jättis esitamata

vastuväited, mille esitamine oleks kaasa toonud kostja hagi rahuldamata jätmise. Hageja ei ole

(sh pärast ringkonnakohtu istungil antud selgitusi) väitnud, et nõue, mille täitmist kostja

võlgnikult tsiviilasjas nr 2-19-13411 nõudis, oleks põhivõlgniku poolt täidetud. Samuti ei ole

hageja esitanud selle kohta tõendeid. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool

hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui

seadusest ei tulene teisiti. Kuna hageja selliseid väiteid ega tõendeid, millest nähtuks

kohustuse täitmine põhivõlgniku poolt, ei esitanud, ei pidanud ka kostja asuma vastupidist

tõendama.

37. Kostja tugines tõendite esitamisel ka sellele, et maakohtu järeldus on üllatuslik osas,

milles maakohus heitis kostjale ette, et ta ei ole tõendanud asjaolu, et põhivõlgniku kohustus

oleks täitmata. Kostja tugineb seega TsMS § 652 lg 3 p-le 2. Arvestades aga asjaolu, et

ringkonnakohus pööras maakohtu määratud tõendamiskoormise ümber, ei oma kostja tõendid

asja lahendamisel ka sellest aspektist tähtsust.

38. Ringkonnakohus keeldub seetõttu esitatud tõendite vastuvõtmisest TsMS § 238 lg 1

alusel.

II

39. Hageja, võlgniku pankrotihaldur, palus oma hagiavalduses, et kohus tunnistaks

tagasivõitmise korras kehtetuks võlgniku poolt hagile vastamata jätmise ja sellest tulenevalt

lubamatuks hagile vastamata jätmise tulemusel tsiviilasjas nr 2-19-13411 tehtud

tagaseljaotsuse sundtäitmise. Maakohus leidis iseenesest õigesti, et hagiavalduses väljendatud

nõuete esitamine ja nende rahuldamine on põhimõtteliselt võimalik, kuid jõudis ekslikult

seisukohale, et hagi tuleb rahuldada. Hageja esile toodud asjaoludel ei kuulu hagi

rahuldamisele.

40. Ringkonnakohus lähtub TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel asja lahendamisel maakohtu poolt

tuvastatud asjaoludest (vt käesoleva otsuse p 18). Maakohus ei ole nende asjaolude

tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ja ringkonnakohus ei pea nende uut tuvastamist

vajalikuks. Apellatsioonkaebuses ei ole neid asjaolusid ka vaidlustatud. Käesoleva asja

lahendamise seisukohast on oluline selgelt markeerida järgmised asjaolud. Võlgnik on

10.10.2008 sõlmitud laenulepingu garant (laenulepingu tõlge, kd I tl 112–144). Vaidlusaluse

tagaseljaotsuse tegemise ajal (ja ka täna) on laenulepingu järgne põhivõlgnik AS TERE ja

laenulepingujärgne võlausaldaja AS Maag Grupp. Laenulepinguga kokku lepitud garantiist

2-22-18981

tulenevad õigused kuuluvad pärast õiguste loovutusi kostjale. Seega on pankrotivõlgnik

laenulepingust tuleneva kohustuse garant ja kostja garantii võlausaldaja, kuid kostja ei ole

laenulepingu võlausaldaja.

41. Ringkonnakohus selgitab esmalt, et hageja hagi on lubatav, kuna hagile vastamata jätmine

on iseenesest tagasivõidetav (III) ja kontrollib seejärel poolte väidete alusel tagasivõitmise

aluse esinemist käesolevas asjas (IV).

III

42. PankrS § 109 lg 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel PankrS § 110–114 sätestatud

alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti

väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Kuigi maakohus leidis ekslikult, et

hagile vastamata jätmise saab tagasi võita, kuna selle alusel tehtud tagaseljaotsus on käsitletav

tehinguna, ei ole õige ka kostja seisukoht, et hagile vastamata jätmine ei olegi üldse

tagasivõidetav, kuna see ei ole tehing.

43. Riigikohus on oma varasemas praktikas täite- ja pankrotimenetluse kontekstis selgitanud,

et tagasi saab võita kohtuliku hüpoteegi, mis seati hagi tagamise abinõuna (RKTKo

09.02.2011, nr 3-2-1-143-10, p 21), ning hagi õigeksvõtu (RKTKo 04.04.2018, 2-16-7541/70,

p 15). Samuti on Riigikohus leidnud, et tagasi saab võita tehingu, millest tulenev nõue on

kantud pankrotimenetluses kaitstud nõuete nimekirja ja mida on tunnustatud jõustunud

kohtuotsusega (RKTKm 22.02.2017, 3-2-1-157-16, p 13), ning kohtuliku kompromissi

(RKTKo 13.10.2006, 3-2-1-80-06, p 15). Hagi õigeksvõtu kohta on Riigikohus selgitanud, et

tegemist on eelkõige kohtule esitatud avaldusega ehk menetlustoiminguga, samas on hagi

õigeksvõtmise avaldus ka ühepoolne tahteavaldus ehk tehing (TsÜS § 67), millega kostja

tunnustab tema vastu esitatud nõuet (RKTKo 04.04.2018, 2-16-7541/70, p-d 13-15). Ühisvara

jagamiseks sõlmitud kompromisskokkuleppe tagasivõitmise kohta selgitas Riigikohus, et

tagasi on võimalik võita abikaasa tegevusetus, mis väljendus selles, et ta jättis ühisvara

jagamise asjas enda menetlusõigused teostamata, nõustus hagiavalduses esitatud

seisukohtadega, jättis vaidlustamata kinnistute väärtused, mis erinesid oluliselt turuväärtusest,

ning ühisvara jagamise viisi, mille tulemusel oli tema osa ühisvara jagamisel oluliselt väiksem

sellest, mis jäi abikaasale. Seeläbi loobus kostja tegevusetuse kaudu olulisel määral enda

ühisvarast ja see kahjustas võlausaldajate huve (RKTKo 20.10.2021, 2-17-8832, p 15–19).

44. Ringkonnakohus leiab eeltoodu alusel, et ka hagile vastamata jätmine kui tegevusetus

enda õiguste teostamisel on tagasivõidetav kui sellega on kahjustatud võlausaldajate huve.

Hagile vastamata jätmine on nimelt käsitatav muu toiminguna PankrS § 109 lg 1 tähenduses.

Kuigi hagile vastamine või ka vastamata jätmine ei ole tahteväljendus, mille eesmärk oleks

tehingu tegemine, on tegemist siiski õigustoiminguga, millega seadusest tulenevalt kaasnevad

tagajärjed (vt ka TsÜS § 5). Tegemist on seega tahteavaldusesarnase toiminguga (vt ka

RKTKo 02.12.2020, 2-18-9475, p 13.2). Sarnaselt on Riigikohus varem leidnud, et hagi

õigeksvõtmine kui menetlustoiming on õigustoiming (vt RKTKo 04.04.2018, 2-16-7541/70 p

13). Ka kostja ise on nimetanud hagile vastamata jätmist toiminguks, kuid leiab ekslikult, et

see ei ole tagasi võidetav.

2-22-18981

45. TsMS § 394 lg 1 kohaselt peab kostja hagile kirjalikult vastama. TsMS § 407 lg 1 näeb

ette, et kui kostja, kellele kohus määras vastamise tähtaja, tähtaegselt ei vasta, loetakse hageja

esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Seega on hagile vastamata jätmine

toiming, millega kaasnevad tagajärjed on seaduses ette nähtud, s.o et kostja nõustub kõikide

hageja esitatud faktiliste väidetega tingimusteta ja hageja ei pea neid asjaolusid tõendama (vt

TsMS § 231 lg 2). Ka TsÜS § 68 lg 4 näeb ette, et vaikimist või tegevusetust loetakse

tahteavalduses muuhulgas siis, kui see tuleneb seadusest. Praegusel juhul annabki seadus

hagile vastamata jätmisele kui tegevusetusele kindlasisulise tahteavaldusesarnase tähenduse.

46. Kostja seisukoht, nagu ei saaks TsMS § 407 lg 1 olla seadus TsÜS § 68 lg 4 tähenduses, ei

ole õige. Samuti ei ole õige seisukoht, nagu ei avaldataks hagile vastamata jätmisega kellelegi

tahet ja nagu puuduks sellel õiguslik tähendus. Seadus seob hagile vastamata jätmise

konkreetse õigusliku tagajärjega. Tegemist ei ole neutraalse objektiivse faktilise üldise

asjaoluga, nagu märgib kostja. Seejuures ei ole seaduses sätestatud tagajärgede tekkimise

seisukohast oluline, millisel põhjusel kostja hagile vastamata jätab. Tähtsust ei oma ka see, et

hagivastus tuleb esitada kohtule (TsMS § 394 lg 1), mitte hagejale. Hagivastuse esitamine

kohtule on kohtumenetluse eripära ja tuleneb kohtu õigusest ja kohustusest pooltevaheline

vaidlusküsimus lahendada. Kostja poolt hagile esitatud vastus edastatakse hagejale kohtu

vahendusel TsMS § 394 lg 6 alusel.

47. Käesoleva asja lahendamise seisukohast ei oma tähtsust ka see, et hageja sõnastas oma

nõude selliselt, et palub tunnistada hagile vastamata jätmise kehtetuks kui tahteavalduse.

Hageja nõue ei ole suunatud hagile vastamata jätmise tahteavalduseks tunnistamisele, vaid on

suunatud hagile vastamata jätmise tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisele. Kuigi

kostja märgib apellatsioonkaebuses õigesti, et maakohus on oma otsuse põhjendustes

ebaõigesti märkinud, et tagaseljaotsus on tagasivõidetav tehing, ei oma ka see käesoleva asja

lahendamisel tähtsust. Hageja ei olegi palunud tagaseljaotsust kehtetuks tunnistada ja

maakohus ei olegi seda teinud.

48. Õige on kostja seisukoht, et hagile vastamata jätmise tagasivõitmise tagajärg ei ole selle

alusel tehtud tagaseljaotsuse kehtetuks tunnistamine. See ei välista aga tagasivõitmise hagi

esitamist. Riigikohus on käenduslepingu tagasivõitmisega seoses selgitanud, et tagasivõitmise

hagi esitamist ei takista asjaolu, et nõuet on tunnustatud jõustunud kohtulahendiga. Nõude

tunnustamine ja kaitstud nõuete nimekirja kandmine ei takista nõude aluseks oleva tehingu

tagasivõitmist, sõltumata sellest, kas nõuet tunnustati nõuete kaitsmise koosolekul

vastuväideteta või kohtulahendi alusel. Nõude tunnustamine ei takista hilisema tagasivõitmise

tagajärgede arvestamist edasises pankrotimenetluses (RKTKm 22.02.2017, 3-2-1-157-16, p

13). Riigikohus on kompromissi tagasivõitmise õiguslike tagajärgede kohta korduvalt

selgitanud, et hagi rahuldamisega kaasneb võimalus esitada sissenõudja vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi TMS § 221 lg 1 alusel (RKTKo 13.102006, 3-2-1-80-06, p 15

ja RKTKo 20.10.2021, 2-17-8832, p 17). See tähendab, et olukorras, kus tagaseljaotsus

põhineb hagile selliste vastuväidete esitamata jätmisel, mis oleks tulnud esitada, kuid jäeti

esitamata ja see kahjustab pankrotimenetluse võlausaldajate huve, on selle tagaseljaotsuse

sundtäitmine selles osas lubamatu. Nii esitas hageja ka siinses asjas õigesti nõude, milles

palub hagile vastamata jätmise tagasivõitmise nõude rahuldamise korral tunnistada tsiviilasjas

nr 2-19-13411 tehtud tagaseljaotsuse sundtäitmise lubamatuks.

49. Seega on hagile vastamata jätmine põhimõtteliselt tagasivõidetav toiming. Hageja on oma

nõude õigesti sõnastanud selliselt, et palub tagasi võita selle isiku toimingu tegemata jätmise,

kellel tuli toiming teha, s.o võlgniku seadusliku esindaja tegevusetuse. Samuti on nõue

2-22-18981

esitatud õigesti tsiviilasja nr 2-19-13411 menetluse teise poole vastu. PankrS § 35 lg 1 p 2 ja §

541 lg 1 järgi ei ole pankrotivõlgnikul tsiviilkohtumenetlusteovõimet asjades, kus tema nimel

esitab hagi pankrotihaldur. PankrS § 118 lg 1 teise lause kohaselt esitab tagasivõitmise hagi

kohtule haldur ja hagi esitatakse isiku vastu, kellega võlgnik tegi tehingu või kellele ta tegi

soorituse (RKTKo 20.12.2023, 2-22-1652, p 12.2). See on antud juhul kostja, kellele tuli

sooritus teha, kuid jäeti tegemata. Hageja nõue on esitatud kujul ka piisavalt täpne ja täidetav.

Hageja ei pidanud oma nõuet sõnastama selliselt, et palub tagasi võita hagile konkreetse

vastuväite esitamata jätmise. Seadus seob õiguslike tagajärgede tekkimise hagile üleüldiselt

vastamata jätmisega. Millised konkreetsed vastuväited jättis võlgnik esitamata, tuleb kindlaks

teha käesolevas menetluses.

IV

50. Hagile vastamata jätmine võiks olla kehtetuks tunnistatav tehingute tagasivõitmisele

sätestatud üldistel alustel PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel. Kolleegium ei nõustu kostja

seisukohaga, et PankrS §-s 110 sätestatud tagasivõitmise alused siinsel juhul kohalduda ei saa.

Tegemist on tagasivõitmise üldiste alustega ja PankrS § 109 lg 1 koostoimes § 110 lg-ga 1

võimaldab tagasi võita ka muid toiminguid, mis on toonud kaasa võlausaldajate huvide

kahjustumise. Kostja nõustus ringkonnakohtu istungil, et ükski erisäte siinsel juhul ei

kohaldu.

51. PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel hagile vastamata jätmise tagasivõitmiseks peavad täidetud

olema järgmised eeldused:

(1) toiming on tehtud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist;

(2) võlgnik kahjustas toiminguga võlausaldajate huve;

(3) toimingu teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve.

Seejuures, kuna toiming on tehtud kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist, siis

eeldatakse, et tehingu teine pool teadis, et võlgnik kahjustab võlausaldajate huve (PankrS §

110 lg 2).

52. Maakohus tuvastas, et tsiviilasja nr 2-19-13411 materjalid toimetati pankrotivõlgniku

seaduslikule esindajale isiklikult kätte 16.09.2019. Vastus hagiavaldusele tuli seega esitada

hiljemalt 07.10.2019 (vt tagaseljaotsus kd I tl 16–18). Võlgnikule nimetati ajutine haldur

26.11.2019 (kd I tl 4–5). Seega on toiming tehtud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri

nimetamist.

53. Õige on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus jagas ebaõigesti tõendamiskoormise kui

leidis, et kostja peab siinses menetluses tõendama, et tema tsiviilasjas nr 2-19-13411 esitatud

nõuet saab rahuldada (vt 21.03.2023 kohtuistungi protokoll). Ringkonnakohus selgitas

pooltele 04.09.2024 kohtuistungil, et võlausaldajate huvide kahjustamise peab esile tooma ja

tõendama tagasivõitmise nõude esitanud pankrotihaldur. Maakohtu seisukoht, nagu pöörduks

tõendamiskoormis ümber ja kostja peaks käesolevas menetluses tõendama, et tal on võlgniku

vastu see nõue, mis tagaseljaotsusega välja mõisteti, on ekslik. Kostja ei pidanud siinses

menetluses tõendama, et tal on nõue võlgniku vastu, vaid hageja pidi tõendama, et võlgniku

tegevusetus viis võlausaldajate huvide kahjustumiseni. Seejuures peab kehtetuks tunnistatav

toiming (või selle tegemata jätmine) kahjustama võlausaldajate tegelikke varalisi huve, mida

2-22-18981

toiminguga rikuti. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks tuli hagejal seega

tõendada, et kui võlgnik oleks hagile vastuväited esitanud, saaksid võlausaldajate

pankrotimenetluses esitatud nõuded tõenäoliselt rahuldatud suuremas ulatuses. Võlausaldajate

abstraktne otsustusõigus, näiteks võimalus vaielda nõude üle pankrotimenetluses, ei pruugi

võlausaldajate tegelikke varalisi huve mingil moel mõjutada (vt ka RKTKo 03.05.2017, 3-2-

1-30-17, p 13).

54. Pankrotihaldur pidi seega hagi esitamiseks esmalt veenduma, et tagasivõitmise hagi

esitamine on vajalik pankrotimenetluse eesmärkide saavutamiseks, s.o pankrotivara

suurendamiseks. Pankrotihalduril on mh kohustus hinnata enne tagasivõitmise hagi esitamist

selle majanduslikku otstarbekust ning esitada vastav hagi üksnes juhul, kui see on ka

tegelikult võlausaldajate huvides (vt ka RKTKo 10.04.2019, 2-16-18953/50, p 14.3). Seega

tuli hagejal selgelt esile tuua, milliseid võlausaldajate tegelikke varalisi huve hagile vastamata

jätmine mõjutas, ehk milline olukord tekkis hagile vastamata jätmise tõttu võrreldes

olukorraga, kui võlgnik oleks hagile vastanud. Võttes arvesse TsÜS § 68 lg-t 4, TsMS § 407

lg 1 viimast lausest ja § 231 lg-t 2, pidi hageja esile tooma ja tõendama, et võlgnik võttis

hagile vastamata jätmise tõttu omaks asjaolud, mida ei oleks tohtinud omaks võtta või jättis

esitamata vastuväited, mille esitamine oleks kaasa toonud kostja hagi vähemalt osaliselt

rahuldamata jätmise. Seejuures tuli hagejal nõude esitamisel võtta arvesse ka võlgniku ja

kostja vahelist õigussuhet, nimelt, et tegemist on garantiilepingust tuleneva kohustusega.

Ringkonnakohus andis hagejale täiendavalt võimaluse tuua need võimalikud vastuväited

selgelt esile ja tõendada.

55. Hageja leidis maakohtu menetluses, et võlausaldajate huvide kahjustamine seisneb

järgmises: kostja on võlgniku suurim võlausaldaja; kostjal puudub nõue, mida garantii tagab;

garantii on tagastatud; kostja esitas hagiavalduses ebaõige käsitluse asjaoludest; tegemist on

garantii kuritarvitamisega ja kaja esitamata jätmine viitab soovile kahjustada võlausaldajate

huve (vt 05.06.2023 menetlusdokument). Ringkonnakohtu menetluses tõi hageja täiendavalt

esile, et kontrollida tuleb garantiilepingu kooskõla heade kommetega ja seda, kas võlgniku

poolt kohustuse võtmine garantiilepingu alusel ei ole hea usu põhimõtte vastane. Võlgnik ei

saanud garantiikohustuse võtmise eest vastusooritust ja kohustus tekitati üksnes lähikondsete

isikute vahel nõudeõiguse tekitamiseks võlgniku tulevase pankrotimenetluse jaoks, et selle

abil saada suurim jaotis ja seeläbi suurim väljamakse (25.09.2024 menetlusdokument).

Ringkonnakohus leiab, et hageja esile toodu ei võimalda järeldada võlausaldajate huvide

kahjustumist. Vastuseks hageja väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

55.1. Võlausaldajate huve ei kahjusta ainuüksi asjaolu, et kostja on võlgniku suurim

võlausaldaja ja saab pankrotivarast kõige rohkem. Kui kostjal on võlgniku vastu nõue, on ka

tema võlgniku võlausaldaja. Seda ei muuda asjaolu, et kostja juhatuse liige ja võlgniku

juhatuse liige on omavahel suguluses. Sellist vastuväidet ei oleks võlgnik saanud kostja hagile

sellel ajal ka esitada ja kui ta oleks seda ka teinud, ei oleks see toonud kaasa hagi rahuldamata

jätmist. Seda, et kostja saaks suurima võlausaldajana pankrotivarast kõige rohkem alusetult, ei

ole hageja tõendanud.

55.2. Võlausaldajate huve ei saa kahjustada asjaolu, et kostja on garantii võlausaldaja, kuid

talle ei kuulu samal ajal nõue, mida garantii tagab. Selline vastuväide ei oleks välistanud

kostja garantiilepingust tulenevat nõuet võlgniku vastu. Nimelt, VÕS § 155 lg 2 kohaselt ei

sõltu garantii andja garantiist tulenev kohustus võlausaldaja ees sellega tagatavast võlgniku

kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest. Seega ei sõltu ka garantiist tuleneva nõudeõiguse

olemasolu sellest, et laenulepingujärgne võlausaldaja loovutas oma garantiist tulenevad

õigused kostjale. Garantii mitteaktsessoorse tagatisena on iseseisvalt loovutatav.

2-22-18981

Põhimõtteliselt on kõik eraõiguslikud nõuded, mis ei ole isikliku iseloomuga, loovutatavad.

Seega on garantiinõuet võimalik loovutada lahus nõudest, mille täitmise tagamiseks ta on

antud. Garantiinõude loovutamisel läheb garantiilepingust tulenev nõudeõigus garandi vastu

üle uuele isikule, s.o antud juhul kostjale (vt ka RKTKo 29.11.2017, 2-16-13381/26, p 12).

Seda, et garantiist tulenevaid nõudeid ei oleks kostjale (kehtivalt) loovutatud, hageja ei väida.

Hageja leiab vaid seda, et garantiist tuleneva nõude loovutamisega ei taga garantii enam

laenulepingust tulenevat põhivõlga, kuid see seisukoht ei ole õige. Garantii kehtivus ja

garantiist tuleneva nõudeõiguse olemasolu ei sõltu seega ka asjaolust, et garantii on otseselt

seotud AS TERE kohustuste täitmisega (laenulepingu p 17a alapunkt i), st sellest, et

laenulepingust tuleneva põhivõla täitmist saab nõuda AS Maag Grupp endale, mitte kostja

endale. Seega tagab garantii laenulepingust tulenevat nõuet ja võlgnikul on garantiilepingust

tulenev kehtiv garantiikohustus, mis tuleb täita isikule, kellele kuulub garantiist tulenev

nõudeõigus.

55.3. Õige ei ole hageja seisukoht, et garantii lõppes VÕS § 155 lg 3 p 3 alusel, kuna see on

sisuliselt tagastatud. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud, et garantiidokumendid oleksid

garandile tagastatud või et võlausaldaja (kostja või tema õiguseellased) oleks muul viisil

väljendanud loobumist garantiist tulenevatest õigustest. Ainuüksi sellest, et

laenulepingujärgne võlgnik (s.o AS TERE) kuulub samasse kontserni laenulepingujärgse

võlausaldajaga (s.o AS Maag Grupp), ei saa garantiist loobumist järeldada. Hageja väide,

nagu oleks AS Maag Grupp garantii tagastanud, kuid andis selle võlgniku asemel kostjale, on

oletuslik ja tõendamata. Ka asjaolust, et garantiist tulenev nõudeõigus loovutati kostjale

tasuta, ei saa järeldada garantii lõppemist. Hageja järeldused ei ole ka majanduslikult

mõistlikud, kuna kontsern ei ole juriidiline isik. Ainuüksi asjaolu, et laenulepingu võlgnikul

kui tütarühingul on kohutus tema emaühingu ees, ei muuda garantiid ebavajalikuks. Iga

kontserni liige on iseseisev juriidiline isik, kellel on oma vara, õigused, kohustused ja

võlausaldajad (vt ka RKTKo 17.06.2015, 3-2-1-71-15, p 11). Samal põhjusel ei ole

põhjendatud ka hageja väide, et kostja poolt hagi esitamine oleks garantii kuritarvitamine,

kuna laenulepingu võlgnik ja võlausaldaja kuulusid samasse kontserni. Hageja märgib õigesti,

et garantiist tulenevate nõuete kuritarvitamisega võiks olla tegemist siis, kui tagatav kohustus

puuduks, näiteks kui laenulepingust tulenev kohustus oleks täidetud või oleks kohustus muul

viisil lõppenud, kuid selliseid asjaolusid ei ole hageja esile toonud ega tõendanud. Riigikohus

on selgitanud, et arvestades garantii mitteaktsessoorsust ning seda, et nõude ja selle

tagamiseks antud garantii aluseks on iseseisvad võlasuhted, ei oleks ka garantiiga tagatud

nõude loovutamine võlausaldajalt garantii andjale käsitatav garantiist tulenevatest õigustest

loobumisena VÕS § 155 lg 4 p 3 tähenduses (RKTKo 21.3.2018, 2-15-11465/95, p 15.3). Ka

siinsel juhul ei saa garantiist tuleneva nõudeõiguse loovutamisest järeldada garantii lõppemist

selle tagastamisega.

55.4. Hageja heidab ette, et kostja väitis hagis valesti, et laenulepingust tulenevad kohustused

on üle läinud võlgnikule. Seega leiab hageja, et kostja hagi põhines ebaõigetel asjaoludel,

mille võlgnik jättis põhjendamatult ümber lükkamata. Hageja väited ei ole õiged. Kostja

tsiviilasjas nr 2-19-13411 esitatud hagiavaldusest (kd I tl 79–81) ei nähtu väidet, et

laenulepingust tulenevad põhivõlgniku kohustused oleksid võlgnikule üle läinud.

Hagiavalduse asjaolude kirjelduse kohaselt on laenulepingu järgne laenusaaja AS TERE ja

laenulepingut garanteerib mh võlgnik, kes on kohustatud eraldiseisvalt ja tagasivõtmatult ja

tingimusteta täitma garantiisaaja maksenõude. Samuti kirjeldas kostja oma hagiavalduses, et

laenulepingust tulenev kohustus on sissenõutavaks muutunud, kuid täitmata ja võlgnikult kui

garandilt nõuti kohustuse täitmist jaanuaris 2016. Võlgniku sellise vastuväite esitamine kostja

hagiavaldusele ei oleks seega toonud kaasa kostja hagi rahuldamata jätmist.

2-22-18981

55.5. Samuti ei oleks kostja hagi rahuldamist mõjutanud hageja etteheide, et võlgnik ei

esitanud vastuväidet kohtualluvusele. Nimelt nägid laenulepingu p 37 ja nõude loovutuse

lepingu p 2.2 (tõlge kd I tl 179–180) ette teatud vaidluste tekkimisel Harju Maakohtu

kohtualluvuse, kuid kostja esitas hagi Viru Maakohtusse (vt kd II tl 79). TsMS § 105 kohaselt

võib maakohus asja kohtualluvuse järgi lahendada ka siis, kui kostja kohtualluvust ei

vaidlusta. See tähendab, et Viru Maakohus oli kostja vastuväite puudumisel pädev asja

lahendama. Kui võlgnik oleks kohtualluvusele vastuväite esitanud, oleks Viru Maakohus

andnud asja TsMS § 76 lg 1 alusel üle kohtualluvuse järgi õigele kohtule. Kohtualluvuse

vastuväite esitamine oleks seega eelduslikult toonud kaasa asja läbivaatamise teises

maakohtus, kuid sellest ei saa järeldada, et tsiviilasjas nr 2-19-13411 esitatud hagi oleks

jäänud rahuldamata.

55.6. Hageja väide, et võlgnik jättis põhjendamatult kaja esitamata, ei ole hagile vastamata

jätmise tagasivõitmise kontekstis asjakohane. Kaja esitamata jätmine ei ole käesoleva

menetluse ese. Sellist vastuväidet ei oleks võlgnik saanud kostja hagiavaldusele esitadagi.

55.7. Hageja väited, et kontrollida tuleb garantiilepingu kooskõla heade kommetega, samuti

seda kas võlgniku poolt endale kohustuse võtmine garantiilepingu alusel võiks olla hea usu

põhimõtte vastane, on üldsõnalised. Sellest, et garant ei saa garantiikohustuse võtmise eest

vastusooritust, ei saa järeldada garantiilepingu vastuolu heade kommetega. Seadus ei näe ette

garandi tasuõigust või tasus kokku leppimise kohustust. Garantii andjal võib olla garantiist

tuleneva kohustuse täitmise korral põhivõlgniku vastu üksnes tagasinõude õigus, kui see

tuleneb nendevahelisest suhtest (VÕS § 155 lg 5). Hea usu põhimõtte vastane ei ole seegi, et

laenulepingu võlausaldaja ja garantii võlausaldaja on erinevad isikud. Kohus on ülal

selgitanud, et garantii kui mitteaktsessoorne tagatis on iseseisvalt loovutatav. Muid asjaolusid,

millest võiks järeldada seda, et garantiileping oli vastuolus heade kommetega, ei ole hageja

esile toonud. Garantiikohustuse võtmine iseenesest ei eksi ausalt ja õiglaselt mõtlevate

inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu. Tegemist on

seaduses sätestatud võimalusega lihtsustada võlausaldaja nõude rahuldamist võrreldes

lepingulise õiguskaitsevahendi kasutamisega põhivõlgniku vastu. Väide, nagu oleks

garantiikohustus tekitatud lähikondsete isikute vahel võlgniku tulevase pankrotimenetluse

jaoks, on eluliselt ebausutav ja tuvastatud asjaoludega seostamata. Võlgnik võttis

garantiikohustuse Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaali ja Bank DNB Nord A/S Eesti

filiaali ees 10.10.2008 sõlmitud laenulepinguga, millega viimased andsid laenu AS-le Kalev

Paide Tootmine ja OÜ-le Põlva Piim Tootmine. Võlgniku võlausaldaja Flinty OÜ esitas

võlgniku pankrotiavalduse enam kui 10 aastat hiljem, s.o 31.07.2019. Asjaolusid, millest

saaks järeldada, et garantiikohustust ei oleks tegelikult tekkinud, ei ole hageja esile toonud

ega tõendanud.

56. Maakohus leidis seega ebaõigesti, et kostja nõudel puudub sisu. Otsusest ei selgu, millistel

asjaoludel maakohus sellisele järeldusele jõudis. Viru Maakohtu tagaseljaotsusega tsiviilasjas

nr 2-19-13411 mõisteti võlgnikult garantiilepingu alusel kostja kasuks välja 24 755 750,47

eurot (lisanduvad viivised). Hageja ei toonud käesolevas menetluses esile selliseid

vastuväiteid, mille esitamise korral oleks maakohtul tulnud jätta kostja hagi (vähemalt

osaliselt) rahuldamata. Seetõttu on ekslik ka hageja järeldus, et hagile vastamata jätmine

kahjustab võlgniku võlausaldajate huve. Hagile vastamata jätmine ei aseta võlausaldajaid

pankrotimenetluses halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, kus võlgnik oleks esitanud

hagile käesolevas asjas käsitletud vastuväited. Maakohtu otsus tuleb seetõttu tühistada ja teha

uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

2-22-18981

57. Kuna hagi jääb tagasivõitmise aluse puudumise tõttu rahuldamata, ei käsitle

ringkonnakohus poolte väiteid sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude kohta.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

58. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb ise uue otsuse, millega jätab hagi

rahuldamata, tuleb muuta ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3).

59. Ringkonnakohus jätab nii maa- kui ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 162

lg 1 alusel hageja kanda.

60. Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 174 lg 3 ja 5 alusel kindlaks maakohus

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (vt ka RKTKo 20.04.2016, 3-2-

1-142-15 p 21).

(allkirjastatud digitaalselt)