2-22-147438/23 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Anneli Alekand, Üllar Roostoja, Margit Jäätma

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 25. oktoober 2024

Tsiviilasja number

2-22-147438

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi L. S. vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

4186 eurot 8 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 6. detsembri 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

L. S. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastustaja) Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood

11919806), lepinguline esindaja Carlo Kask

Kostja (apellant): L. S. (isikukood XXXXXXXXXXXXX),

seaduslik esindaja eestkostja M. S.

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 6. detsembri 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-22-147438

osas, millega maakohus hagi rahuldas (st põhivõla 3876 euro ja sellelt alates

kohtuotsuse jõustumisest arvestatava viivise osas), samuti menetluskulude

jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi L. S. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

täielikult rahuldamata. Maakohtus kantud poolte menetluskulud jätta

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kanda.

2. Rahuldada L. S. apellatsioonkaebus.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud poolte menetluskulud Aktsiaseltsi PlusPlus

Capital kanda.

4. Mõista Aktsiaseltsilt PlusPlus Capital L. S. kasuks välja ringkonnakohtus kantud

menetluskulu 490 eurot.

5. Kohtuotsuse kehtiv resolutsioon on järgmine:

5.1. Jätta Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi L. S. vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks rahuldamata.

5.2. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud poolte menetluskulud Aktsiaseltsi

PlusPlus Capital kanda.

5.3. Mõista Aktsiaseltsilt PlusPlus Capital L. S. kasuks välja ringkonnakohtus

kantud menetluskulu 490 eurot.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 7. detsembril 2022 Pärnu Maakohtule

maksekäsu kiirmenetluse avalduse L. S. (kostja) vastu 4958 euro 72 sendi saamiseks. Kuna

kostja esitas nõudele vastuväite, lõpetati 13. jaanuari 2023. a määrusega maksekäsu

kiirmenetlus ja asi anti üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 1. veebruaril 2023 Tartu Maakohtule hagi L. S.

(kostja) vastu, paludes kostjalt välja mõista ESTO AS ja kostja vahel 1. veebruaril 2022

sõlmitud krediidikontolepingu alusel põhivõlg 3933 eurot 14 senti, intress 541 eurot 80 senti,

sissenõutavaks muutunud viivis 755 eurot 29 senti, sissenõudmiskulu 35 eurot ja edasiulatuv

viivis kokkulepitud määras 35,40% aastas.

Hagiavalduse järgi võimaldas laenuandja kostjale arvelduskrediidi limiidi 4000 euro

kasutamist tema igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Kostja kohustus tagastama igakuiselt

1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10

eurot, ja tasuma igakuist intressi. Lepingu põhitingimuste kohaselt oli intressimäär 35,40%

aastas, intressi arvestamisel lähtus kreeditor tegelikust päevade arvust kalendrikuus ja 360-

päevasest aastast ning krediidisumma kasutuses olemise päevast alates. Kostja asus krediiti

kasutama, kuid ei teinud krediidi tagasimakseid ega tasunud intressi alates 1. märtsist 2022,

mistõttu teavitas laenuandja kostjat 30. juunil 2022 lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest ning

andis tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 14. juulini 2022 ning kuna kostja nimetatud

tähtpäevast kinni ei pidanud, kuulutas laenuandja krediidi tagastamise tähtpäeva saabunuks

19. juulil 2022. Lepingu ülesütlemise seisuga oli kasutusel krediidisumma 3933 eurot 14

senti. 20. septembril 2022 loovutas laenuandja oma nõuded kostja vastu hagejale. Nõuete

loovutamisest teavitati kostjat kirjalikult.

Hageja on kandnud võlgnevuse sissenõudmisega seoses kulusid ja võlaõigusseaduse (VÕS) §

113² lg 2 p 3 alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist 35 eurot.

Kostja vastutab lepingu täitmise eest ka juhul, kui lepingu sõlmis kolmas isik, kellele ta oma

ID-kaardi ja PIN-koodid andis, kuna tegevust saab käsitada isikule üldvolituse või

näivusvolituse andmisena. Kui isik annab oma ID-kaardi ja PIN-koodid kolmandale isikule

üle, peab ta möönma võimalikke tagajärgi ja nende eest ka vastutama. Kostja ei ole esile

toonud ega tõendanud asjaolusid, et kostja näitas üles kohast hoolsust ja tegi endast oleneva,

et tema ID-kaart koos paroolidega või Smart-ID kasutaja koos paroolidega ei oleks sattunud

kolmanda isiku käsutusse.

Alternatiivselt palub hageja krediidisumma tagastamist alusetu rikastumise sätete alusel.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leiab, et hagi on esitatud

vale kostja vastu, kuna tegelikkuses sõlmis lepingu kolmas isik, kasutades selleks pettuse teel

saadud kostja isikuandmeid ja paroole. Võlgnikuks on hoopis keegi Piret (Piia) Tamm (Hilda

Tamm, Piia Tamm, Piia Kask jne), kes alustas 11. jaanuaril 2022 Messengeris kostjaga

vestlust. Algul tavapärane netisuhtlus muutus peagi rahalisteks abipalveteks ja üsna pea juba

alatuks „töötlemiseks”, et meelitada välja PIN-koodid ja teha nende alusel oma telefoni

Mobiil-ID, kuna kostja ei saanud ise selle vormistamisega hakkama. 18. veebruaril 2022

üritas Piia (Piret) Tamm teha kahel korral ülekannet kostja pangaarvelt kellegi Hilda Tamme

nimele Coop Panka. Ainult tänu SEB Panga valvsusele jäid rahaülekanded pooleli ja raha

laekus omaniku arvele tagasi. Kohe pärast kahtlaste tehingute avastamist pangaarvel järgnes

pöördumine politseisse, kuhu said esitatud koopiad pangas toimunust. Kuna SEB Pangast jäi

raha saamata, järgnes peagi uus tehing: 25. veebruaril 2022 laen TF pangast kostja nimele.

Laenamine tuli ilmsiks alles siis, kui TF pangast saabus meeldetuletus järgmise osamakse

tasumiseks (välja saadetud 15. märtsil 2022). Samal päeval saabus ka teine kiri pangalt

vabandusega, millel aga puudusid panga rekvisiidid ja mis teatas, et tegemist on kellegi teise

L. S. iga, kes elab Tallinnas samal aadressil. Mõlemad kirjad laekusid aadressile XXXXXXX,

muidu poleks need adressaadini jõudnud. Kuna säärane kokkusattumus tekitas kahtlusi,

järgnes taas pöördumine politseisse. Probleemiga tegeles uurija Arnold Kits, kellele said

edastatud nende kahe kirja ja nende ümbrike koopiad, samuti mälupulk, millel kellegi Piia

(Piret) Tamme ja L. S. Messengeri-vestluse salvestis, mis on tehtud L. S. arvutist. Järgmised

kirjad ja meeldetuletused võlgnevuse kohta, millele kohtumääruses viidatakse, enam kohale ei

jõudnud, kuna aadressid olid tundmatuseni muudetud: XXXXXXXX ja XXXXXX asemel

XXXXX. Seega puudus igasugune võimalus järgmistele teadetele reageerida. Nende tõendite

alusel algatati kriminaalasi. Uurimise käigus selgus, et nimetatud Piia (Piret) Tamm elab

Tallinnas ja teadaolevalt anti uurimine üle sealsetele uurijatele.

Kostja on sünnitrauma tõttu lapsest saati psühhomotoorse mahajäämusega ega saanud oma

tervisliku seisundi tõttu oma tegude tähendustest aru. Kostja on raske puudega ja täielikult

töövõimetu, tema sissetulekud on pension ja puudetoetus. Ta haridus on puudulik, ta vajab

sotsiaalset rehabilitatsiooni ja terve elu kõrvalabi keerulisemate tehingute ja asjaajamisega,

kuid seni ei ole olnud eestkoste vajalik, kuna ta on toiminguid teinud ema abil. Kostja liigub

küünarkepiga ja raskustega ning tal on kõnepuude tõttu raske suhelda. Politsei soovitusel

algatati ka kostjale eestkoste seadmise menetlus. Tartu Maakohtu 31. augusti 2022. a

määrusega tsiviilasjas nr 2-22-6348 on kostja üle seatud eestkoste.

Kostja ei vajanud krediiti, kuna ta tuleb oma sissetulekutega toime, ning lapsepõlvest saati

kogutud puudetoetustest on tal kogutud säästud. Kostja elab Maarja peremajas, mis on

mõeldud intellektipuudega inimestele, kes vajavad juhendamist ja abi ametlikes asjaajamistes

ja igapäevaelu korraldamises. Hagiavalduses märgitud kontaktandmed ei kuulu kostjale,

mistõttu ei ole kostja kätte saanud nendele aadressidele saadetud teateid. Hageja esitatud

postiaadress on puudulik, kuna majal puudub number. Kostja ei ole Coop Panga klient ega

oma arvet nr XXXXXXXXXXXXXXXX, seega ei ole ta tehinguga kasu saanud. Kostja ID-

kaart oli tema käes, kuid paroolid hoiul vanemate käes.

Kostja ei näe võimalust kompromissiks ega mingisuguseks kokkuleppeks, kuna kostja pole

tegelik võlglane TF panga ees. Kostja pole kunagi laenu võtnud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 6. detsembri 2023. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja põhivõla 3876 eurot ja viivise VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud

määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni, kuid mitte enam kui

põhinõude ulatuses. Maakohus jättis menetluskulud 58% ulatuses kostja kanda ja 42%

ulatuses hageja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude katteks

527 eurot 80 senti ja märkis, et kostja on kohustatud tasuma hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid hagiavalduse järgi ESTO AS ja kostja 1.

veebruaril 2022 tarbijakrediidilepingu, millest tulenevad nõuded on krediidiandja loovutanud

hagejale. Kostja vastuväidete kohaselt sõlmis laenulepingu kolmas isik, mistõttu on hagi

esitatud vale kostja vastu. Pooled ei vaidle selle üle, et laenulepingu sõlmimisel laenuandja

kostjalt tõendeid enda sissetulekute ja väljaminekute kohta ei küsinud ning kostja selliseid

tõendeid laenuandjale ei esitanud. Maakohus on hagejale selgitanud, et lepingu kehtivust peab

tõendama hageja. Hageja nõude aluseks olev leping on sõlmitud 1. veebruaril 2022. Kostja

eestkostja on esile toonud, et esitas kohtule politsei soovitusel avalduse kohe pärast kahtlaste

tehingute märkamist ja nende osas politseisse pöördumist ning Tartu Maakohus on kostja üle

eestkoste seadnud 31. augusti 2022. a määrusega tsiviilasjas nr 2-22-6348.

Viidates Riigikohtu lahendile asjas nr 2-16-124450, märkis maakohus, et kostja väitel ei ole ta

lepingut sõlminud ning tema PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta ja tahte

vastaselt. Kohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et ta näitas üles kohast hoolsust ning tegi

kõik endast oleneva, et tema Smart-ID või mobiil-ID kasutaja koos paroolidega ei satuks

kolmanda isiku käsutusse. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei saanud tehingu sõlmimisel aru

tehingu sisust või tal puudus sel ajal arusaamisvõime. Kostja eestkostja väitel ei ole eestkoste

seadmise aluseks olev tervislik seisund kostjale tekkinud hiljutise sündmusega seonduvalt,

vaid kostjal tegelikkuses esinenud terve elu. Samas ei ole sellest üheselt järeldatav, et kostjal

1. veebruaril 2022 arusaamisvõime puudus.

Seega on pooled sõlminud krediidilepingu VÕS § 401 lg 1 kohaselt. Nõude aluseks on

tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõistes ning sellele kohalduvad VÕS 22. peatüki 2. jaos

olevad tarbijakrediidilepingu erisätted, sh VÕS §-st 404 tulenev vorminõue ning

krediidiandjale pandud täiendavad kohustused tarbijale teavet anda (VÕS § 404 lg 2 p 2 ja §

4031 lg 1 p 7 ja 9) ja vastutustundliku laenamise põhimõtet järgida (VÕS § 4034 lg 1) ning

VÕS §-des 4062 ja 408 sätestatud täiendavad tühisuse alused. VÕS § 4034 lg 13 sätestab, et

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab

vaidluse korral krediidiandja.

Hageja on kohtule selgitanud, et vastuseks hageja järelepärimisele selgitas ESTO AS, et

kontrollis krediidivõimelisuse hindamiseks kostja avaldatud andmeid välistest ja sisemistest

andmebaasidest, sh Creditinfo Eesti AS maksehäireregistrit. ESTO AS viis läbi enne

krediidilepingu sõlmimist kostja taustakontrolli, mille tulemus on väljendatud

krediidireitinguna. ESTO AS selgitas, et enne nõude aluseks oleva lepingu sõlmimist oli

kostjal positiivne krediidireiting. Maakohus leidis, et krediidiasutus on sõlminud lepingu n-ö

formaalselt vastutustundliku laenamise nõudeid täites, mida ei saa pidada vastutustundliku

laenamise põhimõtte sisuliseks järgimiseks. Krediidiasutus oleks pidanud vastutustundliku

laenuandjana küsima kostja pangakonto väljavõtet ja pöörama tähelepanu sissetulekute

allikatele. Kostja esitatud kontoväljavõtte kohaselt piirduvad kostja sissetulekud üksnes

töövõime- ja sotsiaaltoetusega. Kohtu hinnangul on tõendamata, et vastutustundlik oli anda

laenu ainult sotsiaaltoetusest elatuvale isikule. Hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks

järginud lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtu hinnangul on

mõistlikult usutav, et juhul kui krediidiandja oleks seadusest tulenevaid kohustusi täitnud, ei

oleks lepingut üldse sõlmitud, kuna krediidiandjal oleks pidanud tekkima kahtlused kostja

isikus ja/või teovõimes.

Arvestades, et laenuandja ei täitnud VÕS §-s 4034 sätestatud kohustusi, rakenduvad VÕS §

4034 lg-s 7 sätestatud tagajärjed. Hageja ei ole kohtu ette toonud, et ta on määranud laenu

tagasimaksed uuesti VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause järgi. Seega on VÕS § 4034 lg 6 järgi

põhjendatud üksnes põhinõue tasumata ulatuses ja hagejal ei ole õigust nõuda ka

seadusjärgset intressi. Kohus mõistab viivise seadusjärgses määras kostjalt hageja kasuks

välja alates kohtuotsuse jõustumisest. Hageja väitel on krediidiandja andnud kostja käsutusse

krediidisumma 3933 eurot 14 senti. Kohus tuvastas hageja esitatud maksekorralduse alusel, et

kostja on saanud laenu 3876 eurot. Hageja on tõendanud maksekorraldusega, et

krediidisumma 3876 eurot on kantud L. S.

arvelduskontole nr

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (dtl 73). Seetõttu saab põhinõudena välja mõista 3876

eurot.

Maakohus märgib, et kostja väide, et tal puudub Coop Pangas konto, on jäänud

paljasõnaliseks. Kostja ei ole esitanud kohtule tõendit Coop Pangast konto puudumise kohta.

Asjaoludest nähtuvalt on krediidisumma kantud L. S. nimel olevale Coop Pank AS-is avatud

arvelduskontole ning kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole nimetatud arvelduskontolt raha kätte

saanud, või et see on edasi kantud muule kontole. Kostja on esitanud oma SEB pangas asuva

konto väljavõtteid (dtl 147–148), millelt kõnealuse lepingu alusel tasutud krediidisumma

liikumist näha ei ole.

Vastuseks kostja väitele, et raha on tegelikult saanud Hilda Tamm, leiab kohus, et kostja enda

esitatud pangaväljavõttega on tõendatud, et Hilda Tammele tehtud ülekanded tühistati ja raha

küll liikus L. S. arveldusarvelt nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX Hilda Tamme kontole

nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX, kuid seejärel maksekorraldus tühistati ja summad

tagastati 18. veebruaril 2022 L. S. kontole (dtl 147).

Kostja on kohtule esitanud tõenditena kirjavahetuse TF Bank AB (publ.) Eesti filiaaliga (dtl

150–154). Maakohus jättis tähelepanuta kostja esitatud väited ja tõendid seoses TF Bank AB

(publ.) Eesti filiaaliga, sest käesolev vaidlus puudutab ESTO AS-ist võetud laenu. Eeltoodust

tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 3876 eurot ja seadusjärgne viivis

alates kohtuotsuse jõustumisest.

Maakohus jättis TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud 58% ulatuses kostja kanda ja 42%

ulatuses hageja kanda. Hageja põhjendatud menetluskulud on kokku 910 (630 + 280) eurot,

millest 58% ehk 527 eurot 80 senti kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Hageja

taotlusel tuleb kostjal tasuda väljamõistetud menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldamise

osas ja jätta hagi rahuldamata.

Kostja leiab, et hagi on esitatud vale kostja vastu, kuna tegelikult sõlmis lepingu ESTO AS-ga

kolmas isik, kasutades selleks pettuse teel saadud kostja isikuandmeid ja paroole. Pettus pandi

toime Messengeris alates 11. jaanuarist 2022 toimunud vestluse käigus, millest kasvas välja

kogu järgnenud sündmuste jada. Vestluse algatas Piia/Piret Tamm, kes tutvustas ennast kui

endist MTÜ Tartu Maarja Tugikeskuse töötajat.

Vestluse salvestusega tutvudes võib veenduda, et tegemist on ühelt poolt kavala

täiskasvanuga, vastab aga puuduliku kirjaoskusega ja psühhomotoorse mahajäämusega isik,

kes vajab pidevat sotsiaalset rehabilitatsiooni ja terve elu kõrvalabi keerulisemate asjaajamiste

ja igapäevaeluga toimetulekuks, kes eelnevast tulenevalt ei saanud oma tervisliku seisundi

tõttu oma tegude tähendustest aru.

Kostja ei vajanud krediiti. Kostja elab Maarja peremajas, mis on mõeldud intellektipuudega

inimestele, kes vajavad juhendamist ja abi ametlikes asjaajamistes ja igapäevaelu

korraldamises. Kuna hagiavalduses märgitud kontaktandmed ei kuulu kostjale, ei ole kostja

kätte saanud talle saadetud meeldetuletusi ega muid teateid. Kostja ise ei ole Coop Panga

klient kunagi olnud ega ise avanud arvet nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX. Vaatamata

korduvatele katsetele õpetada kostjat tegema ise oma telefoni Smart-ID-d, ei saanud viimane

sellega hakkama, mispeale avas arve pettur oma isiklikku telefoni loodud, kuid kostjalt

väljameelitatud isikuandmetega Smart-ID-d kasutades. Arve olemasolu Coop Pangas sai

kostjale teatavaks alles siis, kui kohtuteated hakkasid laekuma eestkostja aadressile

XXXXXXX. Eestkoste taotlemist soovitati politseist, kui nähti, et kostja pole ise võimeline

dokumente täitma ja asjaajamisega hakkama saama (Tartu Maakohtu 31. augusti 2022

määrusega tsiviilasjas nr 2-22-6348 on kostja üle seatud eestkoste).

Coop Panga arve, mida kostja ise pole avanud ega kunagi omanud sellele juurdepääsu,

kontoväljavõttest nähtub, et selgi korral on kolmas isik, kes arve avas, kostja kontaktandmeid

tundmatuseni muutnud. Konto tühjendati 3 päevaga kohe pärast selle avamist erinevatele

tundmatutele inimestele tehtud väljamaksetena. Kostja tehinguga kasu ei saanud, arve oli

ammu enne seda tühi, kui selle olemasolu teatavaks sai. Suurem osa rahast laekus kellegi

Hilda Tamme Coop Panga arvele.

Kostja ID-kaart oli tema enda käes, paroolid olid hoiul vanemate käes, kuna kostjal puudub

oskus teha pangaülekandeid jms. Kostja ei ole ise laenulepingut sõlminud ning tema PIN-

koodid läksid tema valdusest välja tema otsese süüta, kuna koroonakarantiini tingimustes

(terved võisid sel ajal ka õues käia) nädalaid Maarja peremajas oma toas olemise nõude

täitmise käigus ja alludes tugevale tähelepanuvajadusele ja üksildustundele, suhtlusringi

ahtusele ning andes järele osava manipulaatori igaõhtusele mõjutusele, nõustus lõpuks

hankima politseist uued PIN-koodid, oskamata oma tervislikust seisundist tingituna täpselt

aru saada, millised tagajärjed nende avalikustamine kaasa toob. Neuroloogi kinnitusel

ajukahjustuse paranemist ei toimu.

Kostja tervislik seisund on olnud kehv sünnist saati, kuna sünnitraumast saadud ajukahjustus

on põhjustanud pöördumatu psühhomotoorse mahajäämuse arengus, vähese arusaamise

ümberringi toimuvast, naiivse ellusuhtumise ja usu kõigi inimeste headusse ja abivalmidusse,

võtnud igaveseks võimaluse elada täisväärtuslikku elu. Arengupeetus, mille põhjustas

tangsünnitusel saadud ajukahjustus, tuues kaasa lühimälu piiratud mahu ja sellest tingitud

vähenenud õppimisvõime (tulemuseks kehv kirjaoskus, raskused pikema teksti mõistmisel,

puudulik arvutamisoskus ja rahaga arveldamine), kõne- ja liikumispuude ning epilepsia,

kõrgvererõhutõve. Tervislikust seisundist tulenevalt algasid raskused juba lasteaias ja koolis.

Puue ja 100%-line töövõimetus on aastakümneid püsinud muutumatuna.

Kuidas ja millal muutus TF Bank AB-st võetud laen ESTO AS-st võetud laenuks, info

puudub – kui teateid ka saadeti, siis muudetud kontaktandmete tõttu need kohale ei jõudnud.

ESTO AS-ga lepingu sõlmimise aeg ja summa selgusid alles kuid hiljem, kui hakkasid

eestkostja aadressile saabuma võlanõuded, kuna leping sõlmiti kostja teadmata kolmanda

isiku poolt pettusega omandatud isikuandmetega.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta apellatsioonkaebus rahuldamata

ja menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebusest ei ole võimalik aru saada, milliseid konkreetseid menetlusnorme on

maakohus oluliselt rikkunud, milliseid materiaalõiguse norme on ebaõigesti kohaldatud või

milliseid tõendeid vääralt hinnanud, rääkimata sellest, kuidas on see kõik kaasa toonud

ebaõige kohtuotsuse tegemise. Maakohtu otsus on nii faktilistes kui ka õiguslikes aspektides

tugevalt motiveeritud, see on kooskõlas Riigikohtu praktikaga ning apellandi paljasõnaline

mittenõustumine maakohtu otsusega ei ole apellatsioonkaebuse esitamise aluseks. Sellest

johtuvalt leiab hageja, et apellatsioonkaebus on sisuliselt esemetu ning väljendab üksnes

maakohtu otsusega paljasõnalist mittenõustumist.

Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja nõude aluseks olev leping on sõlmitud 1.

veebruaril 2022 ja krediidisumma 3876 eurot on kantud kostja arvelduskontole nr

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX. Väide, et summa on edasi kantud kolmandatele

isikutele, on jäänud tõendamata maakohtus. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole nimetatud

Coop Pank AS-is avatud arvelduskontolt raha kätte saanud. Asjaolu, et nimetatud

laenusumma on edasi kantud kolmanda isiku kontole, ei saa vabastada kostjat kohustusest

rahasumma hagejale tagastada. Eeltoodu annab kostjale õiguse esitada omakorda kahju

hüvitamise nõue kolmanda isiku vastu. Seega jõudis maakohus õigele järeldusele, et lahendas

hagiavalduse alusetust rikastumisest tulenevalt, s.o krediidiandja on andnud kostja kasutusse

krediidisumma ja seetõttu saab kostjalt põhinõudena välja mõista 3876 eurot.

Kostja on kinnitanud, et „kostja langes osava manipulaatori ohvriks, mida soodustas tema

enda naiivsus“. Lähtuvalt eeltoodust ei läinud kostjale väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid

tema valdusest välja tema süüta ega tema tahte vastaselt. Vastupidiselt saab eeltooduga asuda

seisukohale, et kostja on need vabatahtlikult andnud kolmanda isiku kätte koos kasutamiseks

vajalike paroolidega, mille eest vastutab kostja.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas,

millega maakohus hagi rahuldas (st põhivõla 3876 euro ja sellelt alates kohtuotsuse

jõustumisest arvestatava viivise osas), samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise

osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hageja hagi võlgnevuse

väljamõistmiseks täielikult rahuldamata. Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud

tuleb jätta hageja kanda. Ringkonnakohus rahuldab kostja apellatsioonkaebuse.

Kostja on praegusel juhul vaidlustanud maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas (põhivõla

3876 euro ja sellelt alates kohtuotsuse jõustumisest arvestatava viivise väljamõistmise osas),

hageja pole maakohtu otsust hagi rahuldamata jätmise osas vaidlustanud.

7. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kostja seaduslikul esindajal oli tekkinud ilmselge

eksimus, millise lepingu alusel on nõue esitatud (kostja seaduslik esindaja viitas maakohtus

TF Bank AB Eesti filiaaliga sõlmitud lepingule (dtl 82, 83, 84, 95, 96) ja esitas ka sellega

seotud tõendeid (dtl 150–154)) ja milliseid dokumente ja millisel viisil maakohtule esitada

ning maakohus rikkus tõendite esitamise osas oma selgitamiskohustust. Seetõttu võttis

ringkonnakohus 19. septembri 2024. a määrusega vastu kostja apellatsioonkaebusele lisatud

tõenditena järgmised tõendid: 1) Coop Panga arvelduskonto väljavõtte; 2) epikriisi nr EP24‐

1273 (02.01.2024); 3) e-kirja kostja tervise kohta (psühhiaatri hinnang); 4) Facebookist alla

laetud failid (kirjavahetus).

8. Selleks, et hagejal oleks õigus nõuda tarbijakrediidilepingu alusel võlgnevuse

väljamõistmist, tuleb tuvastada, et ESTO AS sõlmis 1. veebruaril 2022 kehtiva krediidikonto

lepingu kostjaga.

9. Asjas esitatud krediidikonto lepingust nähtub, et selle on Smart-ID-d kasutades digitaalselt

allkirjastanud L. S. ehk kostja (dtl 27). Praegusel juhul on kostja tuginenud sellele, et tema ei

ole lepingut sõlminud, vaid seda tegi kolmas isik, saades pettuse teel kostja isikuandmed ja

paroolid. Hageja omakorda on tuginenud sellele, et kostja vastutab lepingu täitmise eest ka

juhul, kui lepingu sõlmis kolmas isik, kellele kostja oma ID-kaardi ja PIN-koodid andis, kuna

tegevust saab käsitada isikule üldvolituse või näivusvolituse andmisena. Maakohus leidis, et

kostja ei ole tõendanud, et ta näitas üles kohast hoolsust ning tegi kõik endast oleneva, et tema

Smart-ID või mobiil-ID kasutaja koos paroolidega ei satuks kolmanda isiku käsutusse.

Eeltoodust tulenevalt luges maakohus krediidilepingu VÕS § 401 lg 1 kohaselt ESTO AS-i ja

kostja vahel kehtivalt sõlmituks ja rahuldas hagi põhinõude ja alates kohtuotsuse jõustumisest

seadusjärgse viivise osas, kuna leidis, et rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Seega on ekslik apellatsioonimenetluses esitatud hageja viide sellele, justkui oleks maakohus

rahuldanud hagi alusetu rikastumise sätete alusel.

10. Ringkonnakohus rõhutab, et lepingu kehtivuse hindamisel peab kohus tehingu tühisuse

aluseid kontrollima omal algatusel.

Asja materjalidest nähtub, et kostja tugines juba maakohtu menetluses sellele, et kostja on

sünnitrauma tõttu lapsest saati ajukahjustuse ja psühhomotoorse mahajäämusega, raske

puudega (füüsilise ja vaimse puudega) ega saanud oma tervisliku seisundi tõttu oma tegude

tähendustest aru (dtl 82, 97, 187, 188). Mh viitas kostja seaduslik esindaja sellele, et kostja üle

on seatud 31. augustil 2022 eestkoste (dtl 96, dtl 128). Maakohus selgitas kostjale 16.

oktoobri 2023. a määruses, et „tuginedes vastuväites asjaolule, et ta ei olnud lepingu

sõlmimise ajal või ID-kaardi andmete kolmandale isikule loovutamise ajal võimeline oma

tegudest ja nende tähendusest aru saama, tuleb kostjal selle kohta ka tõendid esitada. Kohus

rõhutab, et kostja teovõime kohta tuleb esitada tõendeid lepingu sõlmimise ajast, mistõttu ei

piisa teovõime puudumise tuvastamiseks pelgalt faktist, et kostja üle on hiljem eestkoste

seatud. Kostjal tuleb esitada kohtule võimalikult palju tõendeid lepingu sõlmimise ajast, mis

viitavad sellele, et kostja teovõimes võis esineda puudujääke juba sellel ajal.“ (dtl 205).

Kostja seaduslik esindaja esitas seepeale ka omapoolsed tõendid: töövõimekaardi (dtl 110),

Eesti Töötukassa 19. aprilli 2021. a otsuse kostjale töövõimetoetuse määramise kohta (dtl

111–113), 15. detsembril 2020 väljastatud rehabilitatsiooniplaani D-osa (teenuse

tulemuslikkuse põhjendatud hinnangu) (dtl 114–115), rehabilitatsioonivajaduse

hindamisküsimustiku v6.5 (dtl 116–121), sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu

maksmise kohustuse riigi poolt ülevõtmise 7. märtsi 2023. a otsuse nr K00074480 ja selle lisa

(dtl 122–125), kostjale eestkostja määramise määruse 31. augustist 2022 (dtl 128), Tartu

Linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna sotsiaalhoolekandekomisjoni 17. märtsi 2022. a

otsuse (dtl 129–130), Tartu Linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna 7. mai 2021. a

otsuse (dtl 131–132), kostja põhikooli lõputunnistuse (dtl 133) ja hinnetelehe 29. maist 2003

(dtl 134), epikriisi veebruarist 2002 (dtl 135–136), neuroloog Pille Taba kirjelduse (dtl 137),

Haapsalu Sanatoorse Internaatkooli arsti L. Jõgismani 2. juuni 2003. a väljavõtte haigusloost

(dtl 138), Sotsiaalkindlustusameti kirja (dtl 139). Hageja pole kostja arusaamisvõime

puudustele viitavatele väidetele menetluses vastanud.

Maakohus on oma otsuses viidanud küll sellele, et kostja eestkostja väitel ei ole eestkoste

seadmise aluseks olev tervislik seisund kostjale tekkinud hiljutise sündmusega seonduvalt,

vaid kostjal tegelikkuses esinenud terve elu, kuid leidnud üldsõnaliselt, et kostja ei ole

tõendanud, et ta ei saanud tehingu sõlmimisel aru tehingu sisust või tal puudus sel ajal

arusaamisvõime ning kostja eestkostja väitest ei ole üheselt järeldatav, et kostjal 1. veebruaril

2022 arusaamisvõime puudus (maakohtu otsuse põhjenduste p 14, dtl 197).

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus eelnevaga jätnud sisuliselt kostja väited ja tõendid

hindamata, kuigi oli selgitanud kirjaliku menetluse määramise määruses tõendite esitamise

vajalikkust. Sellega on maakohus rikkunud tõendite igakülgse hindamise ja otsuse

põhjendamiskohustust (TsMS § 232 ja § 436 lg 1, § 442 lg 8).

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on kostja teovõimet puudutavas osas ka

vastuoluline. Vaatamata eelnevale üldsõnalisele järeldusele, et pole järeldatav kostja

arusaamisvõime puudumine 1. veebruaril 2022 (maakohtu otsuse põhjenduste p 14, dtl 197),

on maakohus otsuse põhjenduse p-s 21 märkinud, et „kohtu hinnangul on mõistlikult usutav,

et juhul kui krediidiandja oleks seadusest tulenevaid kohustusi täitnud, ei oleks lepingut üldse

sõlmitud, kuna krediidiandjal oleks pidanud tekkima kahtlused kostja isikus ja/või

teovõimes.“ (dtl 198). Seega on maakohus otsuse põhjenduse p-s 21 ise möönnud, et kostja

teovõime võis olla piiratud.

Eeltoodut arvestades on maakohus jätnud sisuliselt hindamata kostja esitatud tõendid ja väited

selle kohta, et kostja arusaamisvõime oli lepingu sõlmimise ajal piiratud ehk isik oli lepingu

sõlmimise ajal piiratud teovõimega. Ringkonnakohus saab nimetatud rikkumise kõrvaldada.

Kuigi hageja ei ole kogu menetluse jooksul oma seisukohtades kostja arusaamisvõimet

puudutavatele väidetele vastanud, ei saa hagejale tulla nimetatud osas otsus üllatusena,

arvestades asjaolu, et teovõimega (arusaamisvõimega) seonduvale on viidanud nii kostja kui

ka maakohus.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg 2 kohaselt on täielik teovõime 18-aastaseks

saanud isikul (täisealisel). Alla 18-aastasel isikul (alaealisel) ja isikul, kes vaimuhaiguse,

nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või

neid juhtida, on piiratud teovõime. Täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehingute

kehtivust üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. TsÜS §

8 lg 3 kohaselt, kui isikule, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire

tõttu ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, on määratud kohtu poolt

eestkostja, siis eeldatakse, et isik on piiratud teovõimega ulatuses, milles talle eestkostja on

määratud.

Praegusel juhul on kostjale määratud 31. augustil 2022 eestkostja (dtl 128). Õige on

iseenesest maakohtu selgitus, et tõendada tuleb kostjal seda, et ta oli piiratud teovõimega

tehingute tegemise osas ka 1. veebruaril 2022, kui sõlmiti krediidileping. Samas leiab

ringkonnakohus, et kostja esitatud tõenditega on tuvastatav, et kostja oli ka lepingu sõlmimise

ajal piiratud teovõimega osas, mis puudutab tehingute tegemist (sh tarbijakrediidilepingu

sõlmimist), vaatamata sellele, et kostjale määrati eestkostja pool aastat pärast lepingu

sõlmimist.

Kostja seaduslik esindaja on viidanud sellele, et kostjal on ajukahjustus, millest isik ei parane.

Ringkonnakohus märgib, et ajukahjustus võib iseenesest tähendada ka vaid füüsilise arengu

mahajäämust ja ainuüksi füüsiline puue ei tähenda arusaamisvõime puudumist. Mitmetest

kostja esitatud tõenditest (nt dtl 114, 131, 137) nähtub kostjal ka füüsilise puude olemasolu.

Samas nähtub esitatud tõenditest ka see, et kostjal on lisaks füüsilisele puudele ka

psüühikahäire. Ringkonnakohtule esitatud dr Kersti Pedakmäe kirjast nähtub, et kostjal on

diagnoositud mõõdukas vaimne alaareng (F71.0) ja nimetatud diagnoos on digitaalses

andmebaasis alates 2008. a-st, ilmselt diagnoosi püstitamiseks tehtud uuringud on varasemast,

need andmed on paberkandjal arhiivis (dtl 230). Seega järeldab ringkonnakohus, et kostjal oli

diagnoositud psüühikahäire vähemalt 2008. a-st. Mh nähtub kostja piiratud teovõime ka

maakohtule esitatud järgmistest tõenditest. Maakohtule esitatud rehabilitatsioonivajaduse

hindamisküsimustikust v6.5 nähtub, et kostja kognitiivsed võimed on piiratud, piirangud on

põhjustatud tserebraalparalüüsist. Isikul on analüüsivõime piiratud, isik suudab lugeda

lihtsamaid tekste, valgele paberile kirjutada ei oska, asjaajamisel ja ametlikel kohtumistel

saadab kostjat ema, kes aitab ametnikega suhtlemisel ning dokumentide vormistamisel,

igapäevast toimetulekut raskendavad mäluprobleemid, eelkõige lühimälu osas. Kostja ei

mäleta lihtsamaid asju oma perekonnast ja oma lähiminevikust, isik unustab ära tegevusi,

esinevad keskendumisraskused. Vaimsete võimete piirangute tõttu ei ole suuteline

keerulisemaid oskusi sellisel tasemel omandama, et saaks nendega iseseisvalt hakkama. Teiste

inimeste jutust arusaamisega esineb isikul mõõdukaid raskusi. Arusaamist raskendab

kuulmiskahjustus, samuti on kostjal raske jutust aru saada, kui räägitakse liiga kiiresti ja

kasutatakse keerulisi väljendeid, võõrsõnu (dtl 117). Põhikooli lõputunnistuse juurde lisatud

hinnetelehest nähtub, et isik saab 20 piires arvutamisega abivahenditega hakkama. Rahatähti

isik tunneb, kuid sisuliselt nende väärtust ei taju alati (dtl 134). Epikriisist veebruarist 2002

nähtub, et kostja on sündinud enneaegsena tangsünnitusest, psühholoog M. Männamaa on

kirjeldanud kostja seisundit, viidates mh, et WISCi testi järgi on kognitiivsete protsesside tase

ühtlaselt nõrk erinevatel tasanditel ja WISC-i järgi üldvõimete tase vastav kerge/mõõduka

piirile – verbaalne 55, mitteverbaalne 49 (dtl 135), neuroloog Pille Taba kirjeldusest nähtub

samuti, et kostja on sündinud enneaegsena, tangsünnitusest, psühhomotoorne areng

mahajäämusega (dtl 137). Haapsalu Sanatoorse Internaatkooli arsti L. Jõgismani väljavõttest

haigusloost nähtub, et kostjal oli ka 2003. a vaimse ja kõne arengu peetus (dtl 138). Mh

nähtub ringkonnakohtule esitatud mahukatest Messengeri vestlustest (dtl 238–2107), et kostja

arusaamisvõime on mh tehingutega seoses (sh selles osas, mis puudutab internetiteenuseid)

oluliselt piiratud.

Eeltoodud tõenditest nähtuvalt saab seega järeldada, et kostjal on psüühikahäire (mõõdukas

vaimne alaareng), isikul on mäluprobleemid, vaimse arengu mahajäämus ei ole tekkinud

viimastel aastatel, vaid on eeltoodud andmetest nähtuvalt olemas juba varases lapseeas,

diagnoos nähtub digitaalsest andmebaasis vähemasti alates aastast 2008 (vt dtl 230). Isikul on

puudulik lugemis-, kirjutamis- ja arvutamisoskus. Kostja ei saa hakkama asjaajamisega

ametiasutustes, vaid on selles osas ka enne eestkoste seadmist kasutanud oma ema abi.

Ringkonnakohus leiab eeltoodud kostja esitatud tõenditest nähtuvaid asjaolusid arvestades, et

isikul oli ka tehingu tegemise ajal, st 1. veebruaril 2022 piiratud teovõime – isik ei saanud

oma tervisliku seisundi tõttu aru krediidilepingu sõlmimise ega sõlmimisega kaasnevatest

tagajärgedest.

TsÜS 11 lg 1 kohaselt on piiratud teovõimega isiku poolt seadusliku esindaja eelneva

nõusolekuta tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud, kui seaduslik esindaja tehingu

hiljem heaks kiidab. Praegusel juhul ei nähtu, et kostja kui piiratud teovõimega isiku

seaduslik esindaja oleks enne tehingu tegemist kostjale selleks nõusoleku andnud või lepingu

sõlmimise (tehingu) hiljem heaks kiitnud. Samuti ei esine asjaolusid, millest saaks järeldada,

et täidetud oleksid TsÜS § 11 lg 3 p-de 1 ja 2 eeldused, mis võimaldaks öelda, et tehing

kehtib erandina. Kõike eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et tulenevalt TsÜS § 11 lg-

st 1 on kostja digitaalset allkirja kandev 1. veebruari 2022. a krediidileping tühine.

11. Ringkonnakohus leidis eelnevalt, et leping on tühine TsÜS § 11 lg-st 1 tulenevalt. Lisaks

märgib ringkonnakohus, et isegi kui kostja ei oleks olnud lepingu sõlmimise ajal piiratud

teovõimega, on praegusel juhul tuvastatav kostja esitatud tõendite alusel ka see, et kostjalt

peteti tema isikuandmed ja ID-kaardi koodid välja, et luua mh Smart-ID kontot ning lepingu

sõlmis kolmas isik.

11.1. Riigikohus on oma hiljutises 12. juuni 2024. a lahendis selgitanud, et kolleegiumi

varasemast praktikast tuleneb üksnes see, et kui hageja edastas ise enda Smart-ID koodid

kolmandatele isikutele, peab hageja tõendama, et tema ise ei andnud lepingu sõlmimiseks

tahteavaldust. Tsiviilasjas nr 2-16-124450 on kolleegium poolte tõendamiskoormuse jaotust

selgitades märkinud, et hageja peab tõendama oma väiteid, et temalt peteti koodid välja ja

lepingud sõlmis keegi teine (RKTKm 12.06.2024, 2-23-11584/18, p 10; RKTKo 16.12.2019,

2-16-124450/77, p 22). Riigikohus kordas 12. juuni 2024. a lahendis oma varasemat

seisukohta, et juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid esinedes

teise isikuna ja kasutades tema identiteeti, saab analoogia alusel kohaldada esindusõiguseta

esinduse sätteid. See tähendab, et teise isiku identiteeti kasutades tehtud tehing on TsÜS § 129

lg 1 järgi tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel teine isik tehingu tegi, selle hiljem

heaks kiidab (vt RKTKo 21.12.2016, 3-2-1-135-16, p 16). Juhul, kui hagejalt peteti Smart-ID

koodid välja, ei ole tegemist olukorraga, kus hageja oleks koodid andnud kolmandatele

isikutele vabatahtlikult selleks, et nende abil tehtaks tehingud. Seetõttu ei saa rääkida ka

sellest, et hagejal olnuks tahe koodide edastamisega anda tehingute tegemiseks volitus (vrd

RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450/77, p-d 23 ja 24; RKTKm 12.06.2024, 2-23-11584/18, p

11).

Eeltoodut arvestades on asja lahendamise seisukohalt seega oluline tuvastada, kas kostjalt

peteti tema andmed ja ID-kaardi koodid välja.

Hageja on lähtunud sellest, et leping on kostja nimel digitaalselt allkirjastatud. Seda, et kostja

oleks näidanud välja kohast hoolsust oma koodide hoidmisel, pole hageja hinnangul

tõendatud. Sellega on nõustunud ka maakohus.

11.2. Samas nähtub asjas, et kostja seaduslik esindaja on viidanud kogu menetluse jooksul

sellele, et kostjalt pettis kostja isikuandmed ja ID-kaardi koodid välja keegi Piret (Piia)

Tamm, kes Messengeri vestlustes kostjaga suhtles. Kostja seadusliku esindaja väitel on

alustatud ka kriminaalmenetlust seoses erinevate kohustustega, mida pettur kostja nimel

võttis. Samas kriminaalmenetlust puudutavaid tõendeid kostja kohtule ei esitanud. Maakohtus

viitas aga kostja Dropboxile, kus nimetatud vestlused esitatud on. Kuivõrd maakohus ei

selgitanud kostjale, et viide Dropboxile pole tõendite esitamisega seoses piisav, võttis

ringkonnakohus apellatsioonimenetluses vastu ka vastavad tõendid – Messengeri vestlused.

Messengeri mahukad vestlused näitavad ja tõendavad kostja seadusliku esindaja väiteid,

kuidas kasutaja nimega „Lihtsalt Piia“ (kolmas isik) on süstemaatiliselt pidanud vestlusi

kostjaga, suunates teda uusi PIN-koode taotlema (dtl 1880, 1881), tuginedes mh sellele, et

kostja saaks endale teha Smart-ID, viidates, et temal pole PIN-koode vaja näha (dtl 1305,

1308, 1399, 1400). Mh on nt 19. jaanuaril 2022 viidanud kolmas isik vestluses kostjaga, et kui

kostja Smart-ID-d ei tee, siis suvel nad abielluda ei saa (dtl 1379). Mh viitas kolmas isik

kostjale, et ilma ei saa salaja abiellumisavaldust esitada (dtl 1382, 2103). Vestlustest nähtub,

et kolmas isik on püüdnud kostjat õpetada Smart-ID-d tegema (vt nt dtl 1387). Algselt püüdis

kolmas isik veenda kostjat, et viimane oma emalt PIN-koodid küsiks (vt nt dtl 2055, 2056,

2057, 2058, 2061, 2062, 2066), seejärel aga veennud kostjat uusi koode taotlema. Vestlusest

nähtub ka see, et kolmas isik on vestluse kohaselt kostjat üritanud veenda, et kostja looks

Smart-ID, et kolmas isik saaks kostjale raha kanda ja kostja kannaks selle siis portaali (vt dtl

1447). Samuti on kolmas isik viidanud pidevalt sellele, et Smart-ID võimaldaks kostjal olla

iseseisev (vt nt 1932, 1941). Kostja on lõpuks ka uued PIN-koodid endale taotlenud ja 1.

veebruaril 2022 saanud (dtl 1881) ja oma PIN-koodid petturist kolmanda isiku viidatud

Smart-ID registreerimislehel kolmanda isiku juhiseid (mh registreerimiskoodi ja e-meili

aadressi) kasutades sisestanud (dtl 1883–1884), aru saamata selle tagajärgedest. Pettur on

seejuures jätnud mulje, et temal on süsteem kokku jooksnud ja et ta uurib, kas konto on

aktiveeritud (dtl 1884–1885). Messengeri vestlusest nähtub, et vestlus seoses Smart-ID

loomisega, mille käigus kostja oma ID-kaardi PIN-koodid sisestas, algas 1. veebruaril 2022

kell 12.34. Asjas nähtub, et vaidlusalune leping on allkirjastatud samal päeval ehk 1.

veebruaril 2022 kell 14.56.

Esitatud vestlustest nähtub veel seegi, et pärast 1. veebruari 2022 on petturist kolmas isik

kostjat veennud, et see talle korteri ostuks raha laenaks, SEB Pangas uue kasutajatunnuse

taotleks, selle kolmandale isikule edastaks jne.

Eeltoodust tulenevalt on näha, et kolmandast isikust pettur on süstemaatiliselt kostjat tema

tervislikku seisundit ära kasutades veennud, et temalt erinevatel põhjustel isikuandmeid ja

PIN-koode välja petta ja lõpuks on kostja ID-kaardi PIN-koodid ka Smart-ID loomisel petturi

juhendamisel pahaaimamatult sisestanud, saamata aru, et sellega annab ta võimaluse

kolmandast isikust petturile Smart-ID-d kasutades kostja identiteeti kasutades tehinguid teha.

Asjaolu, et politsei pole isikut süüdi mõistnud või kostja pole vastavaid tõendeid esitanud, ei

muuda esitatud kostja väidete ja selle tõendamiseks esitatud tõendite alusel tehtud järeldust.

Kuna asjas on võimalik tuvastada, et kostjalt saadi koodid pettuse teel, ei ole kostja andnud

koode kolmandatele isikutele vabatahtlikult selleks, et nende abil tehtaks tehinguid. Seega ei

saa praegustel asjaoludel rääkida ka sellest, et kostjal olnuks tahe anda tehingute tegemiseks

volitus. Eeltoodut arvestades kostja nimel kolmanda isiku poolt tehtud tehing on TsÜS § 129

lg 1 alusel tühine, kuna kostja ei ole tehingut heaks kiitnud.

Kuivõrd kostja ei ole andnud hagiavalduses viidatud lepingu tekkimise eelduseks olevat

tahteavaldust, siis ei ole olemas ESTO AS-i ja kostja vahelist kehtivat lepingut, mille alusel

saaks hageja kostjalt laenusumma tagastamist nõuda.

12. Hageja on mh tuginenud sellele, et palub laenusumma välja mõista alusetu rikastumise

sätete järgi. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt tagastatakse tühise tehingu alusel saadu vastavalt alusetu

rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kostja on tuginenud sellele, et kostja

pole rikastunud, kuna konto tühjendati 3 päevaga kohe pärast selle avamist erinevatele

tundmatutele inimestele tehtud väljamaksetena. Kostja tehinguga kasu ei saanud, arve oli

ammu enne seda tühi, kui selle olemasolu kostjale teatavaks sai. Kostja on kogu menetluse

jooksul tuginenud sellele, et tema pole Coop Pank AS-is kontot avanud ja sai sellest teada

alles kohtumenetluses. Seetõttu on ka mõistetav, miks kostja maakohtus Coop Pank AS-i

konto väljavõtet ei esitanud. Arvestades asja materjale on see ka eluliselt usutav. Asjas

esitatud konto väljavõttest nähtub, et kostja nimel avatud Coop Pank AS kontolt on raha

kantud üle 1. ja 3. veebruaril 2022 erinevatele kolmandatele isikutele, mh Hilda Tammele (dtl

219), kellele on üritatud hiljem ülekannet teha ka kostja SEB Panga kontot kasutades (dtl

147).

Seega võib nõustuda sellega, et kuivõrd kostja pole alusetult rikastunud, ei ole alust nõuet

rahuldada ka alusetu rikastumise sätete järgi.

Lisaks märgib ringkonnakohus alternatiivselt, et isegi kui järeldada, et kostja on midagi

saanud, siis VÕS § 1033 lg-st 1 tulenevalt ei pea saaja saadut tagastama ega selle väärtust

hüvitama ulatuses, milles ta ei ole saadu hävimise, äratarvitamise või kahjustumise tõttu või

muul põhjusel saadu või selle väärtuse võrra rikastunud. VÕS § 1034 lg 1 kohaselt, kui

vastastikune leping on tühine, võib saaja lepingu kohaselt saadu tagastamise nõude suhtes

tugineda VÕS § 1033 lõikes 1 sätestatule üksnes juhul, kui leping on tühine saaja piiratud

teovõime või üleandja ähvarduse või vägivalla tõttu (vt ka nt RKTKo 17.04.2024, 2-22-

115921, p 13 jj). Seega VÕS § 1033 lg 1 ja § 1034 lg-t 1 arvestades ei oleks alust hageja

nõuet alusetu rikastumise sätete alusel rahuldada ka siis, kui kostja oleks midagi saanud, sest

kostja on piiratud teovõimega isik ja rikastumine on igal juhul ära langenud.

Eeltoodut arvestades tuleb maakohtu otsus hagi rahuldamist puudutavas osas tühistada ja teha

selles osas uus otsus ning jätta hagi täies ulatuses rahuldamata.

13. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas ja jätab hagi

täielikult rahuldamata, tuleb tühistada maakohtu otsus ka menetluskulude jaotuse osas. Kuna

hagi jääb täielikult rahuldamata, tuleb menetluskulud maakohtus jätta TsMS § 162 lg 1 alusel

hageja kanda.

14. Kuna kostja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, jätab ringkonnakohus ringkonnakohtu

menetluses kantud poolte menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

15. Ringkonnakohus määrab kindlaks ka põhjendatud menetluskulude suuruse.

Maakohtu menetluses ei ole kostja kandnud menetluskulusid, mida tuleks kindlaks määrata.

Ringkonnakohtu menetluses on kostja tasunud riigilõivu 510 eurot. Kuna kostja vaidlustas

maakohtu otsust osas, millega maakohus hagi rahuldas, on apellatsioonkaebuse hinnaks 4186

eurot 8 senti ja kostja pidi RLS § 59 lg 15 ja lisa 1 järgi tasuma apellatsioonkaebuselt

riigilõivu 490 eurot. Riigilõiv 490 eurot on vajalik ja põhjendatud kulu, mis tuleb hagejalt

kostja kasuks välja mõista.

Kuivõrd kostja tasus riigilõivu 510 eurot ehk 20 eurot rohkem kui seaduse kohaselt pidi, on

kostjal TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel õigus taotleda kohtult riigilõivu 20 euro tagastamist,

esitades selleks vastava taotluse.

(allkirjastatud digitaalselt)