2-23-3685/16 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Priit Kama

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. oktoober 2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-3685

Tsiviilasi

Q Qi hagi W Wi vastu isaduse vaidlustamiseks

Tsiviilasja hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Q Q (isikukood xxx), lepinguline esindaja A P (e-

post xxx)

Kostja: W W (isikukood xxx), seaduslik esindaja E Wa-R

(isikukood xxx), lepinguline esindaja D L (e-post xxx)

Kohtuistung

25.09.2024

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Q Qi hagi W Wi vastu isaduse vaidlustamiseks.

2. Jätta rahuldamata Q Qi taotlus DNA-ekspertiisi määramiseks.

3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Menetluskulude rahaline suurus jätta

menetluskulude jaotuse tõttu kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse

lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle

lahendamist istungil.

Selgitus menetlusabi taotlejale: kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava

kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud

tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega,

annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6).

Hageja nõue ja poolte seisukohad

1. Q Q (hageja) esitas Harju Maakohtusse hagi W Wi (kostja) vastu tuvastamaks, et kostja ei

põlvne hagejast. Hagiavalduse kohaselt tutvusid hageja ja kostja ema E Wa-R 2012. aastal

Eestis ning elasid 2014. aasta veebruarist juulini koos xxx. Hageja ja kostja ema abiellusid

xxx, kuid lahutasid neli kuud hiljem. Kostja sündis xxx ning hageja kanti sünniakti ja

rahvastikuregistrisse kostja isana. Kostja ema on takistanud hageja ja kostja kohtumist. Kostja

ema kirjutas 2022. aasta jaanuaris hagejale, et lapsel on juba isa olemas ning hageja on kostja

jaoks võõras, lisades, et lapse isa pole see, kellest ta sündis, vaid see, kes teda on kasvatanud.

Kostja tegi 07.03.2022 ettepaneku teha DNA-analüüs. Kostja ema keeldus ning üritas veenda

hagejat, et viimane on kostja bioloogiline isa. 2022. aasta sügisel avastas hageja

sotsiaalmeedias kostjast 03.07.2022 tehtud fotod ja võrdles neid kostja ema uue mehe D R

fotodega. Fotodelt on kostja vanusest tulenevalt näha nüüd iseloomulikke omadusi, mis

viitavad D R välimusele. Samuti rääkis hageja vana sõber I O 2023. aasta jaanuaris hagejale,

et kostja ema ütles 2015. aasta suvel, et tegemist ei ole faktiga, et kostja on hageja ja tema

ühine laps.

2. Kostja märkis 24.03.2023 esitatud vastuses, et hageja on tsiviilasjas nr 2-15-127433

väljendanud enda 24.01.2016 esitatud vastuses, et ei ole kindel, kas ta on kostja isa ning

11.02.2016 kinnitas hageja, et pooled on kokku leppinud DNA-testi tegemises väljaspool

kohtumenetlust. Tsiviilasja nr 2-15-127433 kohtuotsuses on kohus rõhutanud, et hageja ei ole

esitanud isaduse vaidlustamise hagi, kuigi ta on vastava hagi esitamise võimalusest teadlik.

Kuna hagejal tekkisid kahtlused isaduse kohta juba 2016. aastal, on möödunud rohkem kui

üks aasta päevast, mil isadust vaidlustama õigustatud isikule on vaidlustamise aluseks olevad

asjaolud teatavaks saanud. Seega on hageja isaduse vaidlustamise nõue aegunud.

3. Oma vastuses kostjale märkis hageja, et ei eita, et on 2016. aastal elatise väljamõistmise

kohtuasjas väljendanud ebakindlust isaduses ja soovis teha DNA-testi, kuid kostja poolt

viidatud asjaolud ei ole veel hageja põhjendatud kahtlused PKS mõttes. 2016. aasta vaidluses

ei olnud hagejal veel tõsist veendumust ja põhjendatud kahtlust, st tal puudusid selle kohta

tõendid või andmed, mistõttu otsustas ta hagi mitte esitada. Tol korral oli tegemist pigem

hageja emotsioonist tuleneva reaktsiooniga elatise nõudele. Hageja hakkas reaalselt kahtlema

isaduses alles 07.03.2022, mil kostja ema keeldus sõnaselgelt DNA-analüüsist. Seega ei ole

isaduse vaidlustamise tähtaeg möödunud.

4. 25.09.2024 toimunud istungil jäi hageja enda varasemalt esitatud seisukoha juurde, et sai

olulistest sündmustest, mis puudutavad tema isadust, teada alles 07.03.2022, kui kostja ema

keeldus DNA-analüüsist. Alternatiivselt nõuab hageja, et kohus kontrolliks, kas menetlus

tsiviilasjas nr 2-15-127433 viidi läbi õigesti. Kostja jäi seisukohale, et hagi ei ole esitatud

seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Samuti rõhutas kostja, et kostja ema keeldus DNA-

analüüsi tegemisest juba 2016. aastal toimunud kohtumenetluses, kus hageja ekspertiisi

taotles. Kui hageja oleks asjaoludest teada saanud alles 07.03.2022, oleks hagi esitamise

tähtaeg olnud 06.03.2023.

Kohtuotsuse põhjendused

5. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohta

alljärgnevalt.

6. Perekonnaseaduse (PKS) § 91 lg 1 kohaselt on isaduse vaidlustamise õigus mehel, kelle

isadus on tuvastatud tulenevalt abielust lapse emaga või kes on isaduse omaks võtnud, samuti

lapse emal ning lapsel. PKS § 93 lg 1 sätestab, et isaduse võib kohtus vaidlustada ühe aasta

jooksul arvates päevast, millal isadust vaidlustama õigustatud isikule on vaidlustamise aluseks

olevad asjaolud teatavaks saanud.

7. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 3 sätestab, et abieluasjas ja

põlvnemisasjas, samuti lapse huve puudutavas vaidluses ja hagita menetluses võib kohus

tõendeid koguda omal algatusel, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 103 lg 1 järgi on

sünniaktis või rahvastikuregistris vanema kande vaidlustamine põlvnemisasi. Seega on kohtul

käesolevas vaidluses õigus välja selgitada asjas tähtsust omavad asjaolud ka omal algatusel.

Veelgi enam, Riigikohus on PKS § 93 lg-s 1 sätestatud tähtaja puhul selgitanud, et tegemist

on nõuet lõpetava tähtajaga, mitte aegumistähtajaga. See tähendab, et nõuet lõpetava tähtaja

möödumisel kaotab isik aasta pärast vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest teadasaamist

õiguse kohtus isadust vaidlustada (RKTKo 24.10.2012, 3-2-1-111-12, p 19). Kuna tegemist

on õigust lõpetava tähtajaga, ei oma hagi lahendamisel tähtsust asjaolu, kas kostja vaidles

hagiavalduse tähtaegsusele vastu või mitte (TlnRnKo 28.02.2018, 2-16-19024, p 22). Seega

peab kohus omal algatusel kontrollima hageja hagi esitamise lubatavust.

8. Kostja leiab, et hagejal ei ole enam õigust isadust vaidlustada, kuna kahtlused isaduse kohta

tekkisid hagejal juba 2016. aastal, kui ta väljendas tsiviilasjas nr 2-15-127433 tema vastu

esitatud elatisnõudes kahtlust, kas ta on kostja isa (dtl 27). Hageja ei eita käesolevas

menetluses, et ta tsiviilasjas nr 2-15-127433 isaduse osas ebakindlust väljendas ja DNA-

ekspertiisi teha soovis, kuid leiab, et tol korral ei olnud tal tõsist veendumust ja põhjendatud

kahtlust, et kostja ei ole tema poeg (dtl 41). Hageja hinnangul oli tol korral tegemist üksnes

emotsioonist tuleneva reaktsiooniga elatise nõudele (42).

8.1. Kohus tutvus hageja esitatud seisukohtadega tsiviilasjas nr 2-15-127433. Tsiviilasja nr 2-

15-127433 digitaalsest kohtutoimikust nähtuvalt on hageja esitanud 24.01.2016 kohtule

vastuse, milles on märkinud, et „1)Lapse ema ise kogu aeg ütleb,et laps ei ole minu (smsid on

telefonis);2) sõbrad ja tema vanemad on ka kindel ,et ma pole W Wi isa“ (dtl 89). Samuti on

hageja avaldanud kohtule 01.02.2016 esitatud seisukohas, et „Peale sünnitust E Wa avaldas

mulle, et see laps pole minu ja tal ei ole minust midagi vaja. Mina sain palju sms temast ja

tema sõpradest, et lapse isa on keegi muu“ (dtl 90).

Käesolevas tsiviilasjas tugineb hageja sellele, et sai olulistest asjaoludest, mis puudutavad

tema isadust, teada 07.03.2022, kui kostja keeldus DNA-analüüsist. Hageja väitel märkas ta

pärast seda kostja sarnasust kostja ema elukaaslasega. Samuti avaldas hageja sõber, et kostja

ema ütles talle 2015. aasta suvel, kui hageja veel kostja emaga koos elas ja nende vahel tüli

oli, et „see pole veel fakt, et see on meie ühine laps“ (dtl 4 ja 69).

8.2. Tsiviilasjas nr 2-15-127433 hageja avaldatut käesolevas kohtumenetluses avaldatuga

kõrvutades nähtub, et sisuliselt on hageja esitanud mõlemas menetluses samu väiteid. Väärib

märkimist, et tsiviilasjas nr 2-15-127433 on hageja ise avaldanud kohtule, et kostja ema on

talle avaldanud, et kostja ei ole hageja laps (dtl 89 ja 90). Sealjuures ei saa isaduse

vaidlustamise aluseks olevate asjaolude teadasaamisel pidada kostja ema enda väidetest

kaalukamaks sõbra väiteid, millele hageja käesolevas menetluses tugineb. Kuna hageja on

juba 2016. aastal väljendanud kahtlust selles, kas kostja on tema laps, ei saa kohus jõuda

seisukohale, et hageja sai isaduse vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest teada alles

07.03.2022. Sealjuures ei ole usutav, et hagejal tekkis põhjendatud kahtlus alles 2022. aastal,

kuna ema loobus 2016. aastal kokku lepitud DNA-analüüsi tegemisest (dtl 41-42). Tsiviilasjas

nr 2-15-127433 on kohus toonud 15.02.2016 määruses välja selle, et hageja kinnitas, et on

kostja esindajaga kokku leppinud, et teevad DNA-testi väljaspool kohtumenetlust. Siiski

nähtub samast määrusest, et kostja esindaja keeldus DNA-analüüsi tegemisest ning hagejaga

kokkulepete sõlmimisest (dtl 29).

9. Hageja on Riigikohtu 16.02.2011 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-164-10 viidates leidnud, et

seadusandja tahe oli anda võimalus isadust vaidlustada mitte igasuguse väikse kahtluse

tekkimise korral, vaid üksnes olulistest asjaoludest või kaalukatest andmetest teada saamisel,

mis peavad tekitama mõistlikul inimesel tõsiseid ja põhjendatud kahtlusi (dtl 41). Viidatud

lahendis on Riigikohus märkinud, et isaduse vaidlustamise tähtaeg hakkab kulgema sellest

ajast, kui isikule teatavaks saanud asjaolude alusel tekiks igal mõistlikul isikul, kellel ei ole

meditsiini- või molekulaargeneetika eriteadmisi, põhjendatud kahtlus oma isaduses (p 14).

Kohtu hinnangul on viidatud lahendis pidanud Riigikohus eelkõige silmas seda, et asjaoludest

teadasaamine ei pea olema rangelt tõendatud DNA-ekspertiisiga. Sealjuures on Riigikohus ka

ise möönnud, et iseenesest saab teises kohtuasjas esitatud vastusest isaduse kahtluse kohta ja

vastuhagist vanema kande ebaõigeks tunnistamiseks järeldada, et isal oli sel ajal põhjendatud

kahtlus oma isaduse kohta (p 15). Selle üle, kas ühe või teise asjaolu teatavaks saamisel oleks

igal mõistlikul isikul tekkinud põhjendatud kahtlus oma isaduses, oleks põhjust vaielda

olukorras, kus asjaolud on isale teatavaks saanud, kuid ta on otsustanud neid asjaolusid

ignoreerida ning tulnud isadust vaidlustama alles aastaid hiljem. Hagejal tuli arvestada

sellega, et kui ta end kahtlusi eelmises kohtumenetluses väljendas, hakkas kulgema tema

jaoks ka tähtaeg isaduse vaidlustamiseks, kuna õiguskindlus peab olema tagatud ka lapse

jaoks. Kohtu hinnangul on PKS § 93 sätestatud tähtaja eesmärk tagada stabiilsed õigussuhted

eelkõige lapsele. Sätte tõlgendamisel ei saa pidada õigustatuks olukorda, kus vanem võib

isaduses kahtlemise argumenti kasutada aastate vältel ilma isaduse vaidlustamiseks kohtusse

pöördumata.

10. Kuna hageja on tsiviilasjas nr 2-15-127433 kohtule 24.01.2016 esitatud vastuses

väljendanud lapse ema enda väidetele viidates kahtlust selles, kas ta on kostja isa, on tema

isaduse vaidlustamise tähtaeg käesolevas menetluses kohtusse hagi esitamise ajaks ammu

möödunud. Seetõttu ei pea kohus oluliseks anda hinnangut hageja teistele menetluses esitatud

väidetele, mille pinnalt otsustas ta isaduse vaidlustamise hagi esitada kohtusse alles seitse

aastat hiljem.

11. Lisaks on hageja palunud kohtul kontrollida, kas kohus on tsiviilasjas nr 2-15-127433

lahendanud hageja seal esitatud vastuhagi isaduse vaidlustamiseks. Sisuliselt soovib hageja

jätkata menetlust tsiviilasjas nr 2-15-127433 ja jätta hagi käesolevas kohtumenetluses läbi

vaatamata põhjusel, et kohtu menetluses on samade poolte vahel asi sama eseme kohta samal

alusel (dtl 66 ja 73). Hageja viitas Riigikohtu 16.02.2011 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-164-10

(dtl 66), millest hageja hinnangul saab järeldada, et poolte vahel 2016. aastal toimunud

vaidluses ei viinud kohus asja lõpuni, kuna ei võtnud resolutsiooniga vastu otsust selle kohta,

kas kohus võtab hageja tol korral esitatud DNA-analüüsi tegemise taotluse isaduse

vaidlustamise hagina menetlusse (dtl 73).

11.1. Kohtu hinnangul on viidatud lahendist oluline, et sealses asjas oli varasemas menetluses

esitatud vastuhagi sünniakti tehtud isakande ebaõigeks tunnistamiseks jäänud kohtul

lahendamata, kuna loobumine vastuhagist tuli enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS-i järgi

protokollida ning protokoll menetlusosalisel allkirjastada või tuli hagist loobumine esitada

kohtule kirjalikus menetlusosalise allkirjastatud avalduses. Samuti tuli hagist loobumine

TsMS § 182 lg 4 järgi vastu võtta määrusega, millega kohus pidi ühtlasi lõpetama nõude

menetluse. Kuna eelnevalt viidatud tingimusi ei olnud täidetud, tähendas see seda, et kohus ei

olnud veel vastuhagi lahendanud, mistõttu sai Riigikohtu hinnangul pidada vastuhagi endiselt

kohtu menetluses olevaks hagiks ja viidatud lahendis vaidluse all olev menetlus oleks selles

osas tulnud jätta läbi vaatamata. (p 15)

11.2. Erinevalt viidatud lahendist ei esitanud hageja tsiviilasjas nr 2-15-127433 elatisnõude

vastuhagina isaduse vaidlustamise hagi, vaid nõudis üksnes ekspertiisi tegemist, mille kohus

jättis määrusega tol korral rahuldamata, kuna hageja isaduse vaidlustamise hagi kohtule

määratud tähtaja jooksul esitanud ei olnud (dtl 28-30). Hageja on ka käesolevas menetluses

korduvalt väitnud, et ei esitanud tsiviilasjas nr 2-15-127433 vastuhagi (dtl 41 ja 70). Kohus ei

nõustu hageja seisukohaga (dtl 66), et kohus oleks tol korral tsiviilasjas nr 2-15-127433

pidanud hageja taotlust DNA-ekspertiisi määramiseks käsitlema vastuhagina, mitte

taotlusena. Tsiviilasjas nr 2-15-127433 on kohus hagejale 28.01.2016 saadetud kirjas

selgitanud, et ei määra DNA-ekspertiisi, kui hageja ei esita kohtusse isaduse vaidlustamise

hagi hiljemalt 8. veebruariks 2016. 05.02.2016 saadetud kirjas selgitas kohus hagejale, et

isaduse vaidlustamiseks tuleb tal esitada kohtule hagi ning maksta sellelt ka riigilõivu. Hageja

ise on kohtule 11.02.2016 vastanud, et on leppinud kostja emaga kokku, et nad teevad DNA-

testi omal soovil (dtl 45-46). Kostja taotluse DNA-ekspertiisi määramiseks on kohus jätnud

rahuldamata 15.02.2016 määrusega (dtl 28). Kirjavahetusest nähtub selgelt, et hageja ei

esitanud ega soovinud ka menetluse kestel isaduse vaidlustamise hagi esitada, mistõttu ei

oleks pidanud kohus DNA-ekspertiisi määramise taotlust käsitlema isaduse vaidlustamise

hagina. Kohus on hagejale eelnevas menetluses selgitanud, mida ta vastuhagi esitamiseks

tegema peab. Hageja otsustas seda õigust mitte kasutada. Kuna hageja vastuhagi tol korral ei

esitanud, ei pidanud kohus võtma määrusega ka seisukohta kohtule esitamata vastuhagi osas.

Kohtu hinnangul ei ole kuidagi võimalik jõuda järeldusele, et tsiviilasjas nr 2-15-127433 on

menetlust hageja esitatud isaduse vaidlustamise nõude osas pooleli, kuna hageja ei ole sellist

hagi kohtule sealses menetluses kunagi esitanud. Seega ei saa kohus jätta praeguses asjas

esitatud hagi TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata.

12. Eelnevale tuginedes on kohus seisukohal, et hageja nõude tähtaeg isaduse vaidlustamiseks

oli enne 07.03.2023 esitatud hagi PKS § 93 lg-st 1 tulenevalt möödunud ning hageja on

seetõttu kaotanud õiguse vaidlustada enda isadust kostja suhtes. Kuna hageja sai isaduse

vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest teada hiljemalt 2016. aastal, ei oleks võimalik

2023. aastal esitatud hagi enam rahuldada. TsMS § 423 lg 2 p 2 kohaselt tuleks menetlusse

võetud hagi jätta läbi vaatamata, kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik

saavutada. Kuna õigusteaduses tunnustatud seisukoha järgi saab hagi läbi vaatamata jätmise

asemel jätta hagi ka rahuldamata, kui haginõue on ilmselt põhjendamatu (Järvekülg,

Kõve/TsMS II komm vlj, § 368, 3.1.3.1. b), teeb kohus asjas sisulise otsuse ja jätab

hagiavalduse rahuldamata põhjusel, et hageja on minetanud oma õiguse vaidlustada enda

isadust kostja suhtes.

13. TsMS § 442 lg 5 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja

ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise

abinõudega seotud küsimused. Hageja on hagiavalduses taotlenud, et kohus määraks kostja

põlvnemise tuvastamiseks DNA-ekspertiisi. Kuna kohus leiab, et hageja ei ole õigustatud

vaidlustama enda isadust kostja suhtes, tuleb jätta rahuldamata ka kostja taotlus DNA-

ekspertiisi määramiseks. DNA-ekspertiisi määramine olukorras, kus hageja õigus isaduse

vaidlustamiseks on möödunud, ei oleks kohtu hinnangul lapse huvides ning ekspertiisi

tulemused ei oleks asjas enam ka määravad.

Menetluskulud

14. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 164 lg 1 sätestab, et hagilises abieluasjas,

alaealise lapse ülalpidamisasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud

ise. Kohtu hinnangul ei ole esine asjaolusid, millest tuleneks, et selline menetluskulude jaotus

ei oleks TsMS § 164 lg 2 mõttes õiglane. Seetõttu jätab kohus poolte menetluskulud poolte

endi kanda. Menetluskulude jaotuses tulenevalt ei määra kohus kindlaks menetluskulude

rahalist suurust.

(allkirjastatud digitaalselt)

Priit Kama

kohtunik