2-23-11355/11 · Tartu Maakohus Viljandi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja

24. oktoober 2024

Tsiviilasja number ja hagi ese

2-23-11355

Primero Finance AS hagi K.L.-i (K.L.) vastu 18.11.2021

sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr ILC181120210089

tuleneva põhivõlgnevuse 13814,59 euro, intressi 1177,51

euro, viiviste 2230,82 euro ja võla sissenõudmiskulu 50

euro väljamõistmiseks

hagimenetlus

Hagihind

17 272,92 eurot

Kohtunik

Kadi Karting

Hageja

Primero Finance AS (registrikood: 12401448, asukoht:

Meistri 14, Tallinn)

Hageja esindaja

jurist C. M. (Primero Finance OÜ, e-post: XXX)

Kostja

K.L. (isikukood: XXX; registrijärgne elukoht: xxx; e-post: )

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista K.L.-ilt Primero Finance AS kasuks tulevikus sissenõutavaks muutuvad

osamaksed kogusummas 9359,38 eurot alates maksetähtaja järgnevast päevast

järgmiselt:

Maksetähtaeg

Summa

1.

15.07.2025

162,33 eurot

2.

15.08.2025

225,35 eurot

3.

15.09.2025

231,34 eurot

4.

15.10.2025

237,50 eurot

5.

15.11.2025

243,81 eurot

6.

15.12.2025

250,30 eurot

7.

15.01.2026

256,96 eurot

8.

15.02.2026

263,79 eurot

9.

15.03.2026

270,81 eurot

10.

15.04.2026

278,01 eurot

11.

15.05.2026

285,41 eurot

12.

15.06.2026

293,00 eurot

13.

15.07.2026

300,79 eurot

14.

15.08.2026

308,79 eurot

15.

15.09.2026

317,01 eurot

16.

15.10.2026

325,44 eurot

17.

15.11.2026

334,10 eurot

18.

15.12.2026

342,98 eurot

19.

15.01.2027

352,11 eurot

20.

15.02.2027

361,47 eurot

21.

15.03.2027

371,09 eurot

22.

15.04.2027

380,96 eurot

23.

15.05.2027

391,09 eurot

24.

15.06.2027

401,50 eurot

25.

15.07.2027

412,18 eurot

26.

15.08.2027

423,14 eurot

27.

15.09.2027

434,40 eurot

28.

15.10.2027

445,95 eurot

29.

15.11.2027

457,77 eurot

3. Muus osas jätta hagi rahuldamata.

4. Jätta menetluskulud 54% ulatuses kostja ja 46% ulatuses hageja kanda ning mõista

K.L.-ilt Primero Finance AS kasuks hageja kantud põhjendatud menetluskulud 637,20

eurot ning viivis tasumata menetluskuludelt kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni

võlaõigusseaduse VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

5. Toimetada kohtuotsus kätte hageja esindajale ja kostjale.

Edasikaebe kord ja selgitused

Kohtumenetluse poolel on kohtuotsuse peale õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule

apellatsioonkaebuse esitamisega. Apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on 30 päeva, alates

otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses

ei taotleta selle lahendamist istungil (TsMS § 630 lg 1, § 632 lg 1, § 633).

Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Menetluskulude

kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või

menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280

eurot (TsMS § 178 lg-d 1 ja 2).

Vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

ASJAOLUD

Hageja esitatud nõue ja väited

1. Primero Finance OÜ esitas 10.08.2023 Tartu Maakohtule hagiavalduse (dtl 1-6).

Hagiavaldusest nähtub, et pooled sõlmisid 18.11.2021 laenulepingu nr ILC181120210089 (dtl 7-

12). Nimetatud lepinguga sai kostja laenu summas 15 000 eurot, intressimääraga 2,66% kuus,

31,92% aastas (krediidikulukuse määr 36,86% aastas), laenu perioodiks oli kokku lepitud

15.12.2021 – 15.11.2027.

2. Kuivõrd laenulepingust tulenevaid kohustusi ei täidetud, ütles Primero Finance OÜ

laenulepingu erakorraliselt üles 03.02.2023 (dtl 13). Laenulepingu ülesütlemise seisuga koosnes

võlgnevus põhiosast 13 814,59 eurot (sisaldab põhiosa jääki 13 712,07 eurot ja jooksva kuu

põhiosa makset 102,52 eurot), intressist 1177,51 eurot, kokku 14 992,10 eurot.

3. Eeltoodust tulenevalt palub hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevus summas 13 814,59

eurot, intressi 1177,51 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise perioodi 04.02.2023 kuni

10.08.2023 eest 2230,82 eurot, samuti võla sissenõudmiskulu 50 eurot.

4. Hageja avaldab, et kliendi krediidivõimekust on hinnatud vastavalt kogutud andmetele. Oma

otsuses on hageja lähtunud Creditinfo andmetest, Rahvastikuregistri andmetest ja kostja poolt

esitatud konto väljavõttest. Andmeid on kogutud Primero Finance OÜ süsteemist ja kostja poolt

antud selgitustest ning samuti on kontrollitud kostja andmeid ka Ametlikest Teadaannetest.

Samuti puudus negatiivne info kostja kohta ja Google’s. Kostjal oli üks ülalpeetav. Kostjal

puudusid laenu väljastamise hetkel maksehäired ja Ametlikud Teadaanded. Hageja on vestelnud

kostjaga ja uurinud, kas tema sissetulekud vähenevad, millele saadi vastuseks, et ei vähene.

Samuti on uurinud, kas kliendi väljaminekud suurenevad, millele saadi vastuseks, et ei suurene.

Krediidivõimekuse hindamisel on hageja arvestanud kliendi keskmiseks palgaks 1692 eurot.

Majapidamiskuludeks arvestati 472 eurot ning kohustusteks 270 eurot, Primero Finance OÜ

osamakse oli 469,99 eurot ning pärast majapidamiskulude, laenu kuumakse maha arvestamist jäi

kliendile kätte 480,01 eurot.

5. Seoses kostja vastusega märkis hageja 13.10.2023 menetlusdokumendis täiendavalt, et kostja

oli võlgnevuses kolme järjestikuse osamaksega, seetõttu olid eeldused lepingu lõpetamiseks

kostjaga täidetud ning kostjaga leping lõpetatud. Lepingut ennistatud ei ole. Peale lepingu

lõpetamist on hageja üritanud saada kostjaga kokkuleppele ning kostjale on antud info lepingu

ennistamise osas, kuid ennistamise eelduseks oli ennistamisarve tasumine ja uue lepingu

allkirjastamine, mida ei ole tehtud. Hageja avaldab, et kostjale saadeti 16.01.2023 teade, kus anti

tähtaeg võla likvideerimiseks hiljemalt 30.01.2023. Kostja väide justkui ta ei tea, kas leping on

üles öeldud, on hageja hinnangul pahatahtlik ja kohut eksitav ning märgib, et kostjale on esitatud

06.02.2023 e-kiri, kus on selgitatud ja kinnitatud, et leping on üles öeldud.

6. Hindamaks kostja ja Primero Finance AS vahel sõlmitud lepinguga nr ILC181120210089 kui

tarbijakrediidilepinguga seonduvaid asjaolusid palus kohus hagejal esitada täiendavad asjaolud ja

tõendid (dtl 38-39). Hageja lisas täiendavalt, et klient esitab krediiditaotlusega järgmised andmed:

eesnimi; perekonnanimi; e-post; telefon; ülalpeetavad; sissetulekud; pangakonto väljavõtted

kohustused ja soovitud krediidisumma. Kostja esitas 16.11.2021 laenutaotluse hageja kodulehe

vahendusel. Kostja soovis laenu sõiduki soetamiseks 15 000 eurot. Kostja märkis laenutaotluses

sissetulekuks 1630 eurot, majapidamiskuludeks 150 eurot ja kohustusteks 270 eurot. Kostjal on

üks ülalpeetav. Kostja esitas ka nelja kuu panga väljavõtted (dtl 77-90). Laenutaotleja viimase

nelja kuu pangakonto väljavõttest lähtuvalt arvestas hageja kostja keskmiseks netotöötasuks 1692

eurot, mis koosneb igakuisest vanemahüvitisest 1632 eurot ja lapsetoetusest 60 eurot. Kostja

pangakonto väljavõttest lähtuvalt luges hageja kostja majapidamiskuludeks 472 eurot ja

kohustusteks igakuine laenumakse 266 eurot. Kostja pangakonto väljavõttest ei nähtu kahtlaseid

tehinguid ega makseid, samuti ei olnud kostjal suuri laenumakseid ega hasartmängule viitavaid

tehinguid. Hageja leiab, et eeltooduga on tõendatud, et hageja kontrollis kostja sissetulekuallikat,

sissetuleku suurust, kohustuste olemasolu ja suurust.

7. Hageja esitas kohtule ka laenumakse teostamist kinnitava maksekorralduse (dtl 91), mh märkis,

et kostja on teinud laenu tagasimakseid kogusummas 5640,62 eurot, maksed on arvestatud

põhiosa, intressi, viivise ja võlateatise katteks. Kostja jäi korduvalt viivitusse osamaksete

tegemisega, mistõttu lisandusid viivised. Lepingu nr ILC18112021/0089 punkti III „laenuleping“

alapunkti 5.4. järgi vastab viivise määr lepingus kokku lepitud intressimäärale. Intressimäär on

vastavalt lepingu ja lepingu lisa eritingimuste punktile 4 kuus 2,66% ja aastas 31,92% ehk päevas

0,087%. Hageja selgitab, et kostja tasus kuuel korral sissenõudekulusid. Hageja täiendab, et kostja

oli võlgnevuses kolme järjestikuse osamaksega: 15.10.2022 summas 469,99 eurot, 15.11.2022

summas 469,99 eurot ja 15.12.2022 summas 469,99 eurot. Kostja oli viivituses vähemalt kolme

üksteisele järgneva tagasimaksega, mistõttu saatis hageja kostjale 16.01.2023 lepingu ülesütlemise

hoiatuse ning teatas, et kui kostja hiljemalt 30.01.2023 võlgnevust ei tasu, ütleb hageja

laenulepingu ennetähtaegselt üles (dtl 109). Kostja nimetatud võlgnevust hageja poolt lepingu

ülesütlemise hoiatuses märgitud kuupäevaks ei tasunud, mistõttu ütles hageja lepingu 03.02.2023

üles (dtl 110-111).

8. Juhul, kui kohus leiab, et hageja ei ole täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis palub

hageja alternatiivselt mõista kostjalt välja tulevikus alates 15.07.2025 kuni 15.11.2027

sissenõutavaks muutuvad põhiosamaksed kogusummas 9359,38 eurot.

Kostja seisukohad

9. Kostja avaldab, et on arusaamatu, mis on hageja eesmärk. Kostja ei mõista, kas leping on

lõpetatud või mitte. Kostja esitas tõendina e-kirjavahetused hagejaga (dtl 26-31). Kostja avaldab

03.10.2024, et soovib üle ühe aasta veninud kohtumenetlust lahendada maksegraafikuga

minimaalse tähtajaga 5 aastat, nõustudes sealjuures tagasimakstava kogusummaga summas

9359,38 eurot (dtl 116). Samuti palub kohtul arvesse võtta laenuandja poolt vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumist. Maksegraafiku sõlmimise põhjuseks on ühtlasi ka asjaolu, et

kostja on hetkel ametlikult töötu. Kostjal menetluskulud puuduvad.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause

kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega

neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama

neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning

otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte

TsMS § 232 lg 1 kohaselt. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja

kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud

õiguslike väidetega.

11. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

12. Hagiavaldusele lisatud tõendite alusel on tuvastatav, et hageja ja kostja vahel on 18.11.2021

sõlmitud laenuleping nr ILC181120210089, mille alusel väljastas hageja kostjale laenu 15 000

eurot (dtl 7-12 laenuleping; 91 maksekorraldus). VÕS § 401 kohaselt on krediidileping leping,

millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma

(krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel

krediidi tagasi maksma. Tegemist on VÕS § 402 lg 1 tähenduses tarbijakrediidilepinguga, kuna

füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust.

13. See, kas leping on sõlmitud, on õiguslik hinnang. Pooled peavad kohtu ette tooma faktiväited

tahteavalduste tegemise kohta, mille pinnalt kohus saab anda hinnangu, kas leping on sõlmitud.

Lepingu kehtivust hindab kohus omal algatusel, st kohus peab kontrollima, ega

tarbijakrediidileping ei ole näiteks vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine. Tarbija

tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave

ning tarbijakrediidileping on tühine, kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 või 405 sätestatud

andmetest (VÕS § 408 lg 1). VÕS § 404 lõikes 2 sätestatud andmete puudumisel muutub

krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama.

14. Hageja on kohtule esitanud kostja poolt omakäeliselt allkirjastatud kõnealuse laenulepingu,

mh hageja on esitanud tõendina ka maksekorralduse laenu väljamaksmise kohta, millega on

tõendatud, et hageja kandis 18.11.2021 kostja kontole 15 000 eurot (dtl 91).

15. Kohus märgib, et laenuleping sisaldas VÕS § 404 lg-s 2 nõutud andmeid. Lepingu kohaselt

oli krediidi kulukuse määr 36,86%, mis jäi lepingu sõlmimise ajal kehtinud maksimaalse krediidi

kulukuse määra piiresse.

16. Kohus on seega tuvastanud, et kostja on teinud tahteavalduse nõude aluseks oleva lepingu

sõlmimiseks, leping on nõutud vormis (sh on kostja saanud lepingudokumendid püsival

andmekandjal), leping sisaldas seadusega nõutud andmeid ning laen on välja makstud.

17. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet (RKTKm nr 2-21-13098, p-d 13 ja 17).

18. VÕS § 4034 lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks

küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. VÕS §

4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta

on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena

veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks ei piisa

ainult krediidiandjate ja -vahendajate seadus (KAVS) § 49 lg-s 1 sätestatud sise-eeskirjaga

kehtestatud krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodikast. Vastav

metoodika peab olema ka selline, et metoodika alusel tarbija krediidivõime hindamisel saadud

tulemuse põhjal oleks selge, kas tarbija suudab või ei suuda oma sissetulekuga krediidilepingust

tulenevaid kohustusi lepingus kokkulepitud tingimustel täita (KAVS § 49 lg 4).

Krediidivõimelisuse hindamise metoodika ei saa olla paika pandud nii, et tarbijale elamiskuludeks

arvestatud raha tegelikkuses keskmisele inimesele vähemalt minimaalsel tasemel elutingimuste

loomist ei võimalda.

19. Kohus leiab, et krediidiandja on rikkunud kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on Riigikohus märkinud, et

üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks (vt RKTKo nr 2-21-13098, p 18). VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on

krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud omandama teabe, mis

võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi

maksma ning hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandjal on kohustus koguda ja hinnata

teavet. Enne tarbijale laenu andmist tuleb välja selgitada tarbija varaline seisund ja regulaarse

sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed

majapidamiskulud, varasemate maksekohustuste täitmine ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, samuti ülalpeetavate arv (VÕS § 4034 lg 2

koosmõjus KAVS § 49 lg 1 p-dega 1-7). Hageja selgitustest ja tõenditest nähtub, et krediidiandja

ei teinud enne laenu väljastamist kindlaks laenusaaja väljaminekute, tegelike

majapidamiskulutuste ega finantskohustuste tegelikku suurust ning krediidianalüüs on olnud

pigem masinlik.

20. KAVS § 50 lg 4 kohaselt tuleb tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta

kontrollida võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõtte alusel, kui muu

kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kostja pangakonto

väljavõttes kajastatud sissetulekud ja väljaminekud on ligikaudu võrdsed – perioodil 17.08.2021

kuni 16.11.2021 on sissetulekud kokku 5374,43 eurot ja väljaminekud 5133,59 eurot. Kuigi

esmapilgul võib see viidata suhteliselt stabiilsele finantsolukorrale, siis konto põhjalikumal

analüüsimisel ilmnevad detailid, mis viitavad kohtu hinnangul asjaolule, et krediidiandja ei ole

kontrollinud konto väljavõtet piisava hoolsusega. Kostja pangakonto väljavõttest lähtuvalt luges

hageja kostja majapidamiskuludeks 472 eurot ja kohustusteks igakuise laenumakse 266 eurot.

Kohus kontrollis kostja pangakonto väljavõtet ning sellest nähtub, et kostjal oli regulaarseid

kohustusi rohkem. On küll tuvastatav, et 265,97 eurot on lepingu nr 2019004 põhiosa ja

intressimaksed, kuid igakuiselt on näiteks AB Lietuvos maksed, Telia ja Kemp OÜ maksed.

Lisaks esinevad sagedased sularaha väljamaksed ning EB laenukaitse kindlustuse makse ning xxx

makse. Kostja sissetulekuteks olid 1632,44 eurot vanemahüvitis ning 60 eurot peretoetus. Muid

sissetulekuid kohus pangakontolt ei tuvasta. Krediidiandja ei ole eelkirjeldatu kohta kostjale

täiendavaid küsimusi esitanud, kuigi pangakonto väljavõttest nähtub, et isik on teinud

järjepidevalt kandeid näiteks xxx-le ja väljamakseid esineb ligi 1685 euro ulatuses, lisaks on

tuvastatavad kanded eraisikutele. Sularahatehingud on üldjuhul raskesti jälgitavad ega peegelda

raha kasutamise eesmärki. Esialgse graafiku kohaselt pidanuks kostja graafiku järgselt tasuma

tagasi igakuiselt 469,99 eurot. Konto väljavõttest on aga tuvastatav, et konto jääk 31.08.2021

seisuga oli 115,96 eurot, 30.09.2021 384,67 eurot, 27.10.2021 534,20 eurot ja poole novembri ehk

16.11.2021 seis 444,31 eurot. Ehk siis kolmel esineval kuul kostja konto jääk väiksem, kui

lepingujärgne igakuine kohustus. Kohus leiab, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtet, kuivõrd pidanuks täiendavalt hindama ka seda, kuidas kavatseb kostja oma

kohustusi täita, kui ajutised sissetulekud lõppevad või vähenevad, sest kostja sissetulekuks oli

vanemahüvitis, mis on ajutine. Krediidiandjal tulnuks enne laenu andmist sisulisemalt analüüsida

ka kostja täiendavat rahalist koormust seoses ülalpeetavatega. Näiteks selgub Justiitsministeeriumi

tellitud Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse lapse miinimumvajadusi

hindavast uuringust, et juba üksnes ühe keskmise lapse ülalpidamiskulud ühes kalendrikuus

2020.a. olid ca 388 eurot (vt Lapse vajaduspõhine miinimumelatis lõpparuanne, lk 12).

Arvestades iga-aastast inflatsiooni võib eeldada, et vaidlusaluse tarbijakrediidilepingu sõlmimise

ajal kulus ühel vanemal ühe lapse vajaduste rahuldamiseks vähemalt 200 eurot kalendrikuus

(400 : 2).

21. Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid,

kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades

kontrollida ja lasta vajadusel andmeid täpsustada (RKTKo nr 2-14-21710, p 29.3). Eeltoodud

põhjustel puudub kohtul võimalus ka tuvastada võimalikku kostja poolset tahtlikku teabe

esitamata jätmist või teabe võltsimist, mis välistaks kostja õiguse tugined VÕS § 4034 lõikele 6 ja

välistaks sama sätte lõige 7 kohaldamise. Kohtu hinnangul lähtus krediidiandja

krediidivõimelisuse hindamiseks peamiselt kostja enda poolt esitatud andmetest, mis ei ole aga

piisav vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Kohus asub eeltoodu alusel seisukohale,

et krediidiandja on eiranud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust, kuna esitatud asjaolude alusel

ei saa teha järeldust, et krediidiandja oleks tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmete

kogumis analüüsi piisava põhjalikkusega teostanud ja selle tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline. Krediidiandja pidi aru saama, et kostja seniseid igakuiseid kulutusi ja nende

finantseerimisviisi arvestades ei ole hageja tehtud teoreetilised arvestused kostja

majandamiskulude ning üle jääva vaba raha kohta asjakohased. Kohus selgitab kostjale, et

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too kaasa krediidisaaja (kostja) vabanemist

oma lepinguliste kohustuste täitmisest. Samuti ei tähenda vastutustundliku laenamise põhimõtte

võimalik rikkumine automaatselt kahju tekkimist laenusaajale ning võimalust laenu

tagasimaksmist vältida nõuete tasaarvestuse teel. Privaatautonoomia ehk iseotsustamise õiguse ja

lepinguvabaduse põhimõttest tuleneb vaieldamatult ka see, et isik vastutab oma valikutega

kaasnevate tagajärgede eest. Laenusaaja vastutab oma valikutest tulenevate tagajärgede eest ka

juhul, kui pärast laenu võtmist tema majanduslikud ootused ei realiseeru ja laenu võtmisega

kaasnevad laenusaajale negatiivsed tagajärjed. Vastutustundliku laenamise regulatsiooni mõtteks

on vähendada selliste olukordade tekkimise tõenäosust, samas ei ole regulatsiooni eesmärgiks

laenusaaja vastutusvõime vähendamine.

22. VÕS § 4034 lg-s 7 on sätestatud, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lg-s 6 sätestatut,

loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid (nt lepingutasusid) tarbija

krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise

tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus

kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem

VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva

keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte

kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga. VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär oli tarbijakrediidilepingu sõlmimise ajal (18.11.2021) ajal 0%

(https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar), mis oli kokkulepitud intressist madalam.

Seega ei olnud krediidiandjal õigust kostjalt intressi nõuda. Samuti ei võlgne kostja tulenevalt

VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest hagejale muid tasusid. Vastavad kõrvalnõuded (võla

sissenõudekulu, viivised) jätab kohus rahuldamata.

23. Hageja toob välja, et kostja on teinud tagasimakseid kokku 5640,62 eurot ja on tõendatud, et

laenuna maksti välja 15 000 eurot. Arvestades VÕS § 4034 lg 7 kohaselt kõik tasutu laenu katteks,

on kostjal tagastamata laen summas 9359,38 eurot. Hageja on esitanud oma nõude alternatiivse

ümberarvestuse juhuks, kui kohus peaks asuma seisukohale, et vastutustundliku laenamise

põhimõtet on rikutud. Ümberarvestatud maksegraafiku järgi on kostja juba tasunud täies ulatuses

43 osamakset perioodi 15.12.2021 kuni 15.06.2025 eest ja 44. osamakse 15.07.2025 on tasutud

osaliselt summas 57,18 eurot (dtl 72-74). Hageja on esitanud nõude mõista kostjalt välja tulevikus

sissenõutavaks muutuv võlgnevus vastavalt TsMS §-le 369, mis võimaldab nõuda pärast hagi

esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus, kui on alust eeldada,

et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Kohtule teadaolevalt ei ole kostja peale 02.02.2023

tagasimakseid teinud (dtl 69), millest võib eeldada, et kostja ei tasu ka tähtaegselt tulevikus

sissenõutavaks muutuvaid osamakseid. Kohus nõustub, et edasiulatuvalt tagasimaksete

väljamõistmine on põhjendatud. Hageja poolt esitatud maksegraafikust on kostja poolt tasutud

graafikujärgsed maksed täies ulatuses 43 osamakset perioodil 15.12.2021 kuni 15.06.2025 ja 44.

osamakse 15.07.2025 osaliselt summas 57,18 eurot. Siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista

9359,38 eurot vastavalt uuele maksegraafikule ajavahemikus 15.07.2025 – 15.11.2027.

24. Kohus mõistab kostjalt edasiulatuvate maksetena VÕS § 396 lg 1, § 403⁴ lg 7, § 101 lg 1 p 1,

§ 108 lg 1 ja TsMS § 369 alusel välja 9359,38 eurot. Kohus mõistab tagasimaksed välja vastavalt

hageja 17.09.2024 ümberarvestatud maksegraafikule kostjalt järgmiselt:

1) 15.07.2025 162,33 eurot

2) 15.08.2025 225,35 eurot

3) 15.09.2025 231,34 eurot

4) 15.10.2025 237,50 eurot

5) 15.11.2025 243,81 eurot

6) 15.12.2025 250,30 eurot

7) 15.01.2026 256,96 eurot

8) 15.02.2026 263,79 eurot

9) 15.03.2026 270,81 eurot

10) 15.04.2026 278,01 eurot

11) 15.05.2026 285,41 eurot

12) 15.06.2026 293,00 eurot

13) 15.07.2026 300,79 eurot

14) 15.08.2026 308,79 eurot

15) 15.09.2026 317,01 eurot

16) 15.10.2026 325,44 eurot

17) 15.11.2026 334,10 eurot

18) 15.12.2026 342,98 eurot

19) 15.01.2027 352,11 eurot

20) 15.02.2027 361,47 eurot

21) 15.03.2027 371,09 eurot

22) 15.04.2027 380,96 eurot

23) 15.05.2027 391,09 eurot

24) 15.06.2027 401,50 eurot

25) 15.07.2027 412,18 eurot

26) 15.08.2027 423,14 eurot

27) 15.09.2027 434,40 eurot

28) 15.10.2027 445,95 eurot

29) 15.11.2027 457,77 eurot

Menetluskulud

25. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt

maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas

määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava

määruse tegemist. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

26. Hagihind oli 17 272 eurot. Kohus rahuldas hageja nõude 9359,38 euro s.o ca 54% ulatuses.

Eeltoodut arvestades peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud

54% ulatuses kostja ja 46% ulatuses hageja kanda.

27. Menetluskulude kindlaksmääramise taotluse kohaselt olid hageja menetluskulud kokku 1280

eurot (riigilõiv 980 eurot ja kulutused õigusabile 300 eurot). Riigilõivu kulu tasumise kohustus

tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist täies ulatuses vajaliku ja põhjendatud kuluga. Esindaja on

osutanud õigusabi 2,5 tunni ulatuses hinnaga 120 eurot/tund (km-ta).

28. Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-43-10 kohaselt on menetlusosalist esindava lepingulise esindaja

kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus.

TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu selle kaudu, millise sisuga

on esindaja koostatud menetlusdokumendid. Menetluskulud peavad vastama asja keerukusele.

Lepingulise esindaja tasu hüvitamise mõistlikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada nii

lepingulise esindaja ajakulu esindamiseks kulunud toimingute tegemiseks, tunnitasu suurust, aga

ka asja olemust ja hinda. Sealjuures saab ajakulu põhjendatust hinnates arvestada seda, milliseid

toiminguid on esindaja teinud ning kas nende toimingute tegemiseks kulunud aeg on põhjendatud.

Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2023 määruse nr 2-21-10648 p-s 57 ja sama kohtu 19.04.2021

määruse nr 2-19-110078 p-s 19 märgitakse mh, et mitteadvokaadist esindaja põhjendatud

tunnitasuks on 60-100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi

tunnitasud on pigem erandlikud. Tunnitasule hinnangu andmisel tuleb mh lähtuda vaidluse sisust.

Advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest

tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitteadvokaadist esindajate puhul

nii ei ole. Kohtu hinnangul on põhjendatud hageja esindaja ajakulu 2,5 h, kuid õigusabi

põhjendatud tunnihinnaks vaidluse sisu ja keerukust arvestades saab pidada 80 eurot (km-ta),

seega kõik kokku 200 eurot (km-ta). Kohus arvestab seejuures, et koostatud hagiavaldus on nn

tüüphagi, asi ei ole õiguslikult keeruline ning hageja on nõude suuruse ja aluse pidanud välja

selgitama juba maksekäsu kiirmenetluses.

29. Kokkuvõttes on hageja menetluskulud põhjendatud 1180 euro ulatuses (s.o riigilõiv 980 eurot

ja õigusabitasu 200 eurot). Kuivõrd hageja on käibemaksukohuslane, mõistab kohus

menetluskulud välja ilma käibemaksuta. Sellest tulenevalt mõistab kohus menetluskulude jaotust

arvestades kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja 637,20 eurot (1180 x 54%). Kohus

mõistab TsMS § 177 lg 4 alusel kostjalt hageja kasuks välja ka viivise tasumata menetluskuludelt

kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

30. Kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadi Karting

kohtunik