4-24-2844/16 · Pärnu Maakohus Paide kohtumaja

4-24-2844

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. oktoober 2024, Pärnu, kirjalikus menetluses, motiivid

24.10.2024

Väärteoasja number

4-24-2844 (2630,24,002615)

Kohtunik

Liisa Reinfeldt

Väärteoasi

I.P lepingulise kaitsja Kristjan Tuule 30.08.2024

kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Kesk-

Eesti politseijaoskonna Paide menetlusgrupi uurija Ragne

Tõntsu 06.08.2024 üldmenetluse otsusele väärteoasjas nr

2630,24,002615 liiklusseaduse (edaspidi LS) § 227 lg 4 ja

LS § 234 lg 1 järgi

Kohtuvälise menetleja

esindajad

Kaebuse esitaja

PPA Lääne prefektuuri Kesk-Eesti politseijaoskonna Paide

menetlusgrupi uurija Ragne Tõnts

I.P (ik XXX; elukoht x x x, x x, x x)

Kaitsja

vandeadvokaat Kristjan Tuul (e-post )

x

RESOLUTSIOON

Juhindudes LS § 234 lg 1 ja LS § 227 lg 4 ning VTMS § 2,

§ 120 lg 1, § 132 p 2 ja 3, § 133-135 kohus otsustas:

1. Rahuldada I.P lepingulise kaitsja Kristjan Tuule 30.08.2024 kaebus.

1.1. Lõpetada väärteomenetlus LS § 234 lg 1 järgi etteheidetavas väärteos I.P

suhtes VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

1.2. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Kesk-Eesti politseijaoskonna

Paide menetlusgrupi uurija Ragne Tõntsu 06.08.2024 üldmenetluse otsus väärteoasjas nr

2630,24,002615, mille järgi I.P pani toime LS § 227 lg 4 ja LS § 234 lg 1 järgi

kvalifitseeritavad väärteod ning millega karistati I.P KarS § 63 lg 1, KarS § 56 lg 1,

KarS § 63 lg 1 ja LS § 227 lg 4 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 4 (neljaks) kuuks,

osaliselt, s.o menetlusalusele isikule mõistetud karistuse osas.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega määrata I.P-le LS § 227 lg 4 alusel

karistuseks rahatrahv 200 (kakssada) trahviühikut, s.o 800 (kaheksasada) eurot, ja

tühistada määratud karistus juhtimisõiguse äravõtmine 4 (neljaks) kuuks.

VTMS § 134 lg 1, § 111 p 5 ning KarS § 66 lg 2 ja 3 alusel määrata rahatrahvi, s.o 800

eurot, tasumine ositi 6 (kuues) osas, kohustades I.P tasuma alates kohtuotsuse

1 (14)

4-24-2844

jõustumisele järgnevast kuust igakuiselt iga kuu viimaseks kuupäevaks esimesel viiel kuul

133 eurot ja viimasel kuuendal kuul 135 eurot Rahandusministeeriumi a/a-le

EE891010220034796011 SEB Pangas, a/a-le EE932200221023778606 Swedbank pangas või a/

a-le EE701700017001577198 Luminor pangas, viitenumber

4100081886.

Kui nõude tasub

teine isik, siis selgitusse lisada nimi, kelle eest nõue tasutakse.

VTMS § 204 lg 3 kohaselt, kui süüdlane ei järgi rahatrahvi ositi tasumise tähtaegu, saadetakse

vastavalt VTMS §-le 202 lahendi koopia kümne päeva jooksul kohtutäiturile, millele on tehtud

märge jõustumise kohta.

2. Rahuldada I.P lepingulise kaitsja Kristjan Tuule taotlus menetluskulude

hüvitamiseks osaliselt ning VTMS § 23 alusel välja mõista Eesti Vabariigilt valitud kaitsja

mõistliku suurusega tasu ja kulud I.P kasuks summas 483,12 eurot.

Valitud kaitsjale makstud tasu ja kulud summas 614,88 eurot jätta I.P kanda.

3. Kohtuotsuse lõpposa saata kaebuse esitajale ja tema kaitsjale ning kohtuvälisele

menetlejale, jõustumisel Rahandusministeeriumile.

Edasikaebamise kord

Käesolevale otsusele on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule. Kassatsiooniõiguse kasutamisest

tuleb kirjalikult teatada Pärnu Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa

kättesaamisest ning kassatsiooni võib esitada Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil

kohtuotsus on menetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. VTMS § 155 lg-st 2

tulenevalt tuleb kaebajal kassatsiooni esitamiseks kasutada advokaadi abi.

Kirjaliku kassatsiooniteate esitamise korral on põhistatud kohtuotsus kohtumenetluse pooltele

tutvumiseks kättesaadav alates 24.10.2024.

Asjaolud ja menetluskäik

1. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Lääne prefektuuri Kesk-Eesti politseijaoskonna Paide

menetlusgrupi 06.08.2024 otsusega (kohtutoimik tl 1-3) väärteoasjas nr 2630,24,002615 karistati

I.P liiklusseaduse karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 56 lg 1 ja § 63 lg 1 ning (edaspidi

LS) § 227 lg 4 (lubatud sõidukiiruse ületamine üle 60 km/h) alusel kahe väärteo – LS § 227 lg 4

ja LS § 234 lg 1 (peatamise märguande eiramine), mis on toime pandud ühe teoga,

juhtimisõiguse äravõtmisega 4 (neljaks) kuuks. Otsuse kohaselt on kaebuse esitamise viimane

päev 30.08.2024.

Otsuse aluseks on 16.07.2024 väärteoprotokoll AB1639365 (kohtutoimik tl 66), mille kohaselt

juhtis I.P 14.07.2024 kell 00.25 asulasisesel teel, kus suurim lubatud sõidukiirus on 50

km/h, täpsemalt X x x x x x kiirusega 134 km/h, ületades seega kiirust mitte vähem kui 80 km/h.

Samuti eiras I.P politsei poolt töötavate sinise ja punase vilkuriga antud peatumise

märguannet. Otsuse kohaselt on väärteo toimepanemine tõendatud menetlusaluse isiku ütluste,

kahe väärteomenetleja ütlustega ning HM kiirusmõõturi kasutamise protokolliga kombineeritult.

Otsuse kohaselt on menetlusalune isik toime pannud nimetatud väärteod tahtlikult, kergendava

asjaoluna on puhtsüdamlik kahetsus.

2. 30.08.2024 registreeriti Pärnu Maakohtus I.P lepingulise kaitsja Kristjan Tuule kaebus

(kohtutoimik tl 52-59) kohtuvälise menetleja 06.08.2024 otsuse peale väärteoasjas nr

2 (14)

4-24-2844

2630,24,002615. Kaebusele on lisatud ka lisadena karistusregister, eksperthinnang, x kinnitus ja

raviarved (kohtutoimik tl 5-50). Lisaks edastas kaitsja I.P x XX allkirjastatud nõusoleku

terviseandmete avaldamiseks antud väärteoasjas (kohtutoimik tl 69-70). Kaebaja palub tühistada

Politsei- ja Piirivalveameti 06.08.2024 koostatud väärteootsus väärteoasjas nr 2630,24,002615

osaliselt, s.o osas, millega tuvastati ja I.P karistati liiklusseaduse § 234 lg 1 järgi, ning

tühistatud osas teha uus otsus, millega lõpetada väärteomenetlus liiklusseaduse § 234 lg 1 järgi

etteheidetavas teos I.P suhtes VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ehk väärteo toimepanemise

tuvastamatuse osas. Lisaks palub kaebaja tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 06.08.2024

koostatud väärteootsus väärteoasjas nr 2630,24,002615 osaliselt, s.o LS § 227 lg 4 järgi

määratud karistuste osas, ning tühistatud osas teha uus otsus, millega karistada I.P LS §

227 lg 4 järgi rahatrahviga ja määrata KarS § 66 lg 2 alusel määrata rahatrahvi tasumine ositi

igakuiselt kuue kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest, või alternatiivselt vähendada I.P-le

LS § 227 lg 4 järgi määratud karistust. Kaebaja soovis asja arutamist kirjalikus

menetluses.

3. Kohtuväline menetleja vaidleb kirjalikus vastuses (kohtutoimik tl 96-99) kaebusele vastu osas,

mis puudutab LS § 227 lg 4 alusel mõistetud karistust, leides, et otsuses on piisavalt

karistuseliiki ja -suurust põhjendanud ning menetlusalune isik on jätkanud ka pärast käesolevat

otsust samalaadsete liiklusalaste rikkumiste toimepanemist. Mis puudutab LS § 234 lg 1 osa,

tõdeb kohtuväline menetleja kirjalikus vastuses, et tõepoolest ei kajastu väärteootsuses täpne aeg

ja koht, kus I.P-le peatumismärguanne anti, mistõttu palub kohtuväline menetleja selles osas

menetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, kuid leiab, et see ei ole selline osa süüdistuses,

mis tooks kaasa karistuse proportsionaalse vähendamise, kuna karistuse määramisel on

kohaldatud KarS § 63 lg-t 1 ning seda arvestades on karistus määratud LS § 15 lg 1 p 2

rikkumise kui raskeima karistusega teo eest ja LS 227 lg 4 annab võimaluse juhtimisõiguse

äravõtmiseks. Kohtuväline menetleja esitas kohtule kirjaliku seisukoha esitatud kaebuse osas,

soovis asja arutamist kirjalikus menetluses ning edastas kohtule väärteoasja toimiku ja neli

videosalvestust.

4. Kohus andis menetlusalusele isikule võimaluse esitada kohtuvälise menetleja vastuse peale

seisukoht. I.P kaitsja Kristjan Tuul esitas 30.09.2024 kirjaliku vastuse, kus jäi esitatud

kaebuse juurde, märkides, et kohtuväline menetleja keskendub üksnes üldistele ja abstraktsetele

asjaoludele, arvestamata konkreetse, I.P poolt toime pandud teo tehiolusid, tema isikut ja

karistuse mõistmise aluseid. Samuti leiab kaebaja, et kohtuväline menetleja on põiminud oma

vastusesse uusi asjaolusid, millega üritatakse tagantjärele õigustada määratud karistust. Lisaks

taotles kaebaja menetluskulude jätmist Eesti Vabariigi kanda.

Pärnu Maakohtu seisukoht

5. Kohus, tutvunud asja materjalidega ning uurinud ja hinnanud esitatud tõendeid kogumis, leiab,

et kaebus tuleb rahuldada ning Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Kesk-Eesti

politseijaoskonna Paide menetlusgrupi otsus väärteoasjas 2630,24,002615, mille järgi I.P

pani toime LS § 234 lg 1 ja § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritavad väärteod ning millega karistati I.P

KarS § 56 lg 1, KarS § 63 lg 1 ja LS § 227 lg 4 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 4

kuuks, s.t lõpetada menetlus LS § 234 lg 1 järgi etteheidetava väärteo toimepanemise osas

VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ning tühistada LS § 227 lg 4 väärteo eest menetlusalusele isikule

mõistetud karistus, tehes uus otsusus, millega määrata I.P-le LS § 227 lg 4 alusel

karistuseks rahatrahv 200 trahviühikut, s.o 800 eurot, mida võimaldada I.P-l tasuda ositi 6

kuu jooksul.

6. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses

, sõltumata

(ab ovo)

esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud

3 (14)

4-24-2844

faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud

küsimused.

Riigikohus on rõhutanud (3-1-1-2-16), et kui kohus ei tuvasta mõnd VTMS § 29 lg-s 1 loetletud

väärteomenetlust välistavat asjaolu, peab kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust

läbivaatav kohus lahendama kohustuslikus korras kõik VTMS § 133 p-des 2–7 loetletud

küsimused (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-84-13, p-d 13-14). VTMS § 133 kohaselt peab

kohus muuhulgas välja selgitama, kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse,

kas teo on toime pannud menetlusalune isik, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti

kvalifitseeritud ning kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt,

kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust ja kas

menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise

alustega.

7. Kuigi LS § 234 lg 1 alusel I.P-le etteheidetava väärteo toimepanemises on nõustunud

kohtuväline menetleja kaebajaga, et kuivõrd väärteootsuses ei kajastu täpne aeg ja koht, kus I.P-le

peatumismärguanne anti, tuleks selles osas väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel

lõpetada, s.t selles osas vaidlust ei ole, analüüsib ka kohus, kas väärteomenetluse lõpetamine

selle osateo suhtes on õigustatud. LS § 234 lg 1 näeb ette, et sõidukijuhi poolt sõiduki

kohustusliku peatamise märguande tahtliku eiramise eest karistatakse rahatrahviga kuni 200

trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni.

Väärteoprotokollis (kohtutoimik tl 66) on menetlusalune isik I.P andnud järgnevad

ütlused, kus tunnistab, et ületas kiirus omast rumalusest ja otsest põhjust selleks ei olnud, kuid

patrullisõiduki vastutulekul märkas vaid selle siniseid vilkureid, s.t mitte sinist-punast vilkurit.

8. Kaebuses toob I.P kaitsja Kristjan Tuul välja, et I.P ei ole eiranud sõiduki

peatamise märguannet ning seda eelkõige põhjusel, et I.P-l ei olnud võimalik peatamise

märguannet märgata. Menetlusaluse isiku seisukohta kinnitab objektiivselt kogutud tõend, s.o

alarmsõiduki pardakaamera salvestis (FILE240713-232623), millelt on näha, et alarmsõidukil

töötavad 13.07 ajavahemikus kell 23:26:23 kuni 23:26:27 üksnes sinised vilkurid ning alates

23:26:28 on esmakordselt näha punast vilkurit. Sel hetkel on sõiduautod kohakuti ning sama

sekundi sees (aeg 23:26:28) sõiduautod mööduvad, vastutulevat sõiduautot ei ole enam näha ja

alarmsõiduki esiosa on suunaga vastupidises suunas vastu liikunud sõiduautoga (kaitsja on

kaebusele lisanud väljavõtted nimetatud salvestisest). Kaitsja hinnangul on oluline mõista

eelviidatud lühikest ajahetke, mil I.P esimest ja ainukest korda politseisõidukit märkas.

Kaitsja on seisukohal, et I.P ei taibanud ega näinud peatumismärguannet, s.o punast

märgutuld. Kaitsja ei eita, et politsei punast märgutuld hiljem kasutas, samas on eluliselt usutav,

et I.P seda ei märganud, kuivõrd isikud ei ole alati võimelised koheselt reageerima, mida

ilmestab ka politseiametnike käitumine, kes lülitasid punase märgutule sisse ligemale 2 sekundit

peale sõiduauto vaatevälja ilmumist; ehk ka politseiametnikud ei tuvastanud koheselt sõiduautot,

keda nad püüdsid tabada. Lisaks toob kaitsja välja, et vähemoluline ei ole asjaolu, et LS § 234

sätestatud teo puhul ei ole väärteootsuses tuvastatud toimepanemise aega ega koht, s.t otsuses on

märgitud toimepanemise ajaks 14.07.2024 00:25, milline kuupäev ja kellaaeg vastab

kiirusmõõturi kasutamise protokollis märgitud ajaga, ning ka toimepanemise koht otsuses on

sama, mis kiirusmõõturi kasutamise protokollis, s.o x x x, x x, x x, x. Kaitsja toob välja, et

seejuures tunnistajate T. Pelt ja M. Okas ütlustest tulenevalt kiirusemõõturi kasutamisel ühtegi

peatumismärguannet I.P-le ei antud. Kaitsja on seisukohal, et ükski asjas kogutud tõend ei

kinnita, et I.P oleks peatumismärguannet eiranud 14.07.2024 kell 00:25. Kaitsja viitab

Riigikohtu lahenditele, mille kohaselt on VTMS § 87 alusel maakohus väärteoasja arutamisel

seotud väärteoprotokolli piiridega, eelkõige selles sisalduva teokirjeldusega (RKKKo nr 3-1-1-

52-16, p 10.1; 3-1-1-90-14, p 29, 3-1-1-45-11, p 12; 3-1-1-80-06, p 6.3). Selliselt ei ole kaitsja

4 (14)

4-24-2844

hinnangul võimalik ka maakohtul tuvastada väidetavat sõidukile peatumise märguande andmise

ja eiramise ajahetke ega kohta ning samuti ei ole võimalik aru saada, millist momenti isikule ette

heidetakse ja esitada sellele vastuväiteid. Riigikohtu kinnitusel peab süüteo toimepanemise koht

olema kindlaks määratud sellise täpsusega, et isikul oleks võimalus aru saada, millist konkreetset

tegu talle ette heidetakse, ning esitada soovi korral põhjendusi, miks ta seda tegu toime panna ei

saanud (RKKKo 4-17-3969/37, p 7.2. Vt ka RKKKo 3-1-1-45-07, p 10), ning võimalikke

kahtlusi teo toimepanemise ajas või kohas tuleb

põhimõtte kohaselt tõlgendada

in dubio pro reo

isiku kasuks (vt nt RKKKo nr 3-1-1-37-16, p 9). Kaitsja hinnangul on VTMS § 69 lg 2 p 1

nõuete rikkumine käsitletav käesoleval juhul väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS

§ 150 lg 2 mõttes (RKKKo nr 3-1-1-119-12, p 6; 3-1-1-23-15, p 49), kuivõrd selles asjas

koostatud väärteoprotokolli ja otsuse puudused ei võimalda tuvastada, millal ja kus anti I.P-le

sõiduki peatumise märguanne ning millal toimus viidatud kohustus rikkumine I.P

poolt, mistõttu taotleb kaitsja LS § 234 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo osas väärteomenetluse

lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel seoses väärteo tunnuse puudumisega. Nagu eelpool

mainitud, nõustus sellega ka kohtuväline menetleja.

9. Kohus leiab, et kaitsja argumendid ja viited kohtupraktikale on asjakohased ning ka

käesolevas asjas kohaldatavad. Kohus tuvastas videotelt, et punase peatumismärguande vilkur

pandi tööle sel ajahetkel, kui I.P sõiduk patrullsõidukiga oli peaaegu vastamisi, ning

eluliselt on usutav, et seda, s.o et peatumismärguanne anti just menetlusalusele isikule, I.P

ei pruukinud näha. Kohus märgib aga, et kõige olulisem rikkumine, mis käesolevas asjas tingib

LS § 234 lg 1 alusel etteheidetava väärteo osas menetluse lõpetamise, on seotud asjaoluga, et

väärteoprotokollis puudub peatumismärguande andmise aeg ja koht. VTMS § 69 lg 2 p 1

kohaselt märgitakse väärteoprotokolli põhiosas mh teo toimepanemise aeg ja koht. LS § 227 lg 4

etteheidetava väärteo toimepanemise aeg ja koht on olemas, kuid LS § 234 lg 1 väärteo osas

mitte. Kohus nõustub, et tegemist on väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg

2 alusel. Riigikohus on eelnevalt leidnud (nt vt RKKKo 4-17-3969 p 7.1): „Kuigi VTMS § 150

lg 1 kohaselt ei ole VTMS § 69 lg 2 p 1 nõuete rikkumine iseenesest alati väärteomenetlusõiguse

oluline rikkumine, võib see sõltuvalt asjaoludest olla väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine

VTMS § 150 lg 2 mõttes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-

1-1-119-12, p 6; 20. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-23-15, p 49). Teo toimepanemise aja ja

koha näitamine on vajalik nii kaitseõiguse teostamise, jurisdiktsiooni kui ka võimaliku aegumise

kontrolliks. Võimalikke kahtlusi teo toimepanemise ajas või kohas tuleb seejuures in dubio pro

reo-põhimõtte kohaselt tõlgendada isiku kasuks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15.

aprilli 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-37-16, p 9).“ Käesolevas asjas märgib maakohus, et

väärteoprotokollis LS § 234 lg 1 väärteo toimepanemise aeg ja koht puuduvad, seda oleks saanud

kohtuväline menetleja kõrvaldada, täiendades väärteoprotokolli või koostades uue

väärteoprotokolli, mida aga tehtud ei ole. Maakohus ei tohi väljuda väärteoprotokolli piiridest,

vastasel juhul rikuks maakohus väärteomenetlusõigust oluliselt VTMS § 150 lg 2 alusel

(RKKKo 3-1-1-16-09 p 10). Eeltoodud põhjustel on I.P suhtes LS § 234 lg 1 alusel

etteheidetava väärteo osas väärteomenetluse lõpetamine VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel põhjendatud.

10. Samuti heidetakse I.P-le ette LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo

toimepanemist, mille kohaselt on mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse

ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga

või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni.

11. Käesolevas asjas poolte vahel vaidlust selle üle, et I.P ületas lubatud sõidukiirust

14.07.2024 kell 00.25 asulasisesel teel, kus suurim lubatud sõidukiirus on 50 km/h, s.o sõitis X x

5 (14)

4-24-2844

x x x x kiirusega 134 km/h, ületades seega kiirust mitte vähem kui 80 km/h, ei esine. Kirjeldatu

on tõendatud ka kohtuvälises menetluses kogutud järgmiste tõenditega.

12. Kiirusmõõturi kasutamise protokoll (kohtutoimik tl 7), mille kohaselt 14.07.2024 teostati

liiklusjärelevalvet kiirusmõõturiga Stalker II MDR nr AS004108 (testitud 13.07.2024 kell 19.10,

kus kinnitati seadme töökorras olemist), mõõtmise teeolu oli kuiv, teekate oli kattega tee,

valgustus oli pime aeg koos tehisvalgusega, nähtavus oli hea, koht asulasisene tee, ilmastik

sademeteta, sõidutee oli kahesuunaline, sõiduradasid 1+2, sh sõiduk sõitis üksinda, kiirust mõõtis

PPA Lääne prefektuuri Kesk-Eesti politseijaoskonna patrullpolitseinik Taavi Pelt, kiirusmõõturit

käes hoides ja paigal seistes, ning kiirusmõõturiga tuvastati, et 14.07.2024 kell 00.25 I.P

poolt juhitud mootorsõiduki x (registreerimismärk x) sõidukiiruseks oli 130 km/h (kiirusmõõturi

tulem 134 km/h +/- 4 km/h). Sellel teelõigul – x, x x x x x – ehk asulasisesel teel on lubatud

sõidukiiruseks 50 km/h, mistõttu ületas I.P kiirust mitte vähem kui 80 km/h.

Menetlusalune isik on väärteoprotokolli (kohtutoimik tl 66) kohaselt omakäeliselt avaldanud, et

ületas kiirust oma rumalusest, otsest põhjust polnud, tunnistades seega rikkumist ning ei ole selle

kohta õigustusi esitanud.

13. Patrullpolitseiniku Taavi Pelt 14.07.2024 tunnistajana antud ütlustest (kohtutoimik tl 68)

nähtub, et 14.07.2024 sõitis x x suunast politseibussist mööda x värvi x, mis liikus väga kiiresti

ja mille mootor tegi väga valjut häält, teise politseipatrulli patrullpolitseinik ütles, et seda

sõidukit on nähtud täna juba korduvalt x linna vahel kihutamas, tegemist on x (reg märk x) ning

seda sõidukit on kõikidel kordadel juhtinud I.P ja ta on viibinud kõikidel kordadel

sõidukis üksinda. Seejärel kuulis tunnistaja nende suunas lähenemas mööda x tänavat valjut

mootorimüra, mistõttu võttis tunnistaja kiirusmõõturi Stalker II MDR, ning kell 00.25 sõitis y tn

x, x linn parklast mööda eelpool mainitud x värvi x ja x x x x linn maja juures oli sõiduki

liikumiskiirus 134 km/h +/- 4 km/h. Seejärel sõitis tunnistaja koos kahe teise abipolitseinikuga

sõidukile järele siniste vilkuritega, kell 00.27 tuli sama sõiduk neile vastu s tn x maja juures ning

patrull andis sõidukile punase tulega peatumismärguande, kuid sõiduk kiirendas agressiivselt

nende patrullsõiduki eest mööda ja nad kaotasid nimetatud sõiduki silmist y tn x, x linn maja

juurest.

14. Abipolitseinik Marit Okas 14.07.2024 tunnistajana antud ütlustest (kohtutoimik 69) nähtub,

et y tn x, x linn parklas olles kuulis tunnistaja valjut mootorimüra, märkas x värvi x-d neist

mööda kihutamas, x ületas silmnähtavalt lubatud sõidukiirust ning teise politseipatrulli

patrullpolitseinik ütles, et see sõiduk x (reg märk x) on terve tänase päeva x linna vahel

kihutanud ja kiirendanud ning seda sõidukit on kõikidel kordadel juhtinud I.P , kes on iga

kord sõidukis olnud üksinda. Mõni hetk hiljem kuulis tunnistaja, kuidas nende poole läheneb

väga tugev mootorimüra, patrullpolitseinik Taavi Pelt võttis kiirusmõõturi Stalker II MDR ja

ütles, et proovib sõidukikiirust fikseerida. Kell 00.25 sõitis sama x värvi x y tänaval neist mööda

ja liikus väga suurel kiirusel x x suunas. Patrullpolitseinik Taavi Pelt mõõtis tagant x

liikumiskiiruseks 134 km/h +/- 4 km/h x liikus üksinda. Seejärel läksid tunnistaja koos teise

abipolitseiniku ja patrullpolitseinikuga kohe x-le järele siniste vilkuritega ning s tn s, s linn maja

juures tuli sama registreerimisnumbriga s (s) neile vastu. Teine abipolitseinik Janno Murumaa

andis sõidukile punaste vilkuritega peatumismärguande, kuid s juht peatumise asemel kiirendas

intensiivselt ja kadus neil silmist.

15. Taatlustunnistus nr TTRS-24/00063 (kohtutoimik tl 71-72), mille kohaselt on mõõtevahend-

kiirusmõõtur Stalker II MDR nr AS004108 taadeldud 05.04.2024 ja taatluskehtivuse

lõppkuupäev on 30.04.2024.

16. Kohtuväline menetleja on edastanud neli politseisõiduki pardakaamera videot:

18.09.2024_13_47_47_69394_FILE240713-232523;

6 (14)

4-24-2844

18.09.2024_13_48_38_45478_FILE240713-232623;

18.09.2024_13_50_04_58579_20240703_215042_F;

18.09.2024_13_49_30_44431_FILE240713-232724.

Esimeselt videolt (13.07.2024) on näha, kuidas kaugelt lähenen x värvi sõiduauto, mis möödub

kell 23.25.46. Politsei hakkab autole järele sõitma, kuid x värvi sõidukit politsei vaateväljas

enam ei ole. Kui politsei sinised vilkurid tööle rakendab (kell 23.26.12), siis on nende ees üks

tumedat värvi sõiduk (s.o mitte menetlusalune isik). x värvi sõidukit videolt näha ei ole. Teiselt

videolt (13.07.2024) on näha, et politseisõiduk paneb punase vilkuri tööle alles siis, kui neile

vastutulev x sõiduauto on politseisõidukiga kohakuti, s.o kell 23.26.28 Kolmandal videol on

näha, et 07.03.2024 kella 21.51 oli I.P sama sõidukiga teelt kraavi välja sõitnud. Ka

neljandalt videolt (13.07.2024) ei ole näha politsei vaateväljas sama x värvi sõidukit ning kell

23.27.30 võtab politseisõiduk vilkurid maha.

17. Seega käesoleva otsuse punktides 12-16 analüüsitud tõenditest nähtuvaga on tuvastatud, et

I.P ületas lubatud sõidukiirust asulasisesel teel, kus lubatud sõidukiirus on 50 km/h, x x, x

x, x x 1 LS § 227 lg 4 määras, s.o üle 60 km/h, ehk sõitis kiirusega lubatud vea arvestamisel 130

km/h, ületades kiirust vähemalt 80 km/h. Kohtu hinnangul on I.P nimetatud väärteo toime

pannud otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes, teades, et teostab süüteokoosseisule vastavat

asjaolu, s.o ületab sõidukiirust lubatud piirmäärast suures ulatuses ning vähemalt möönas seda.

18. Keskne vaidlusküsimus puudutab kohtuvälise menetleja poolt isikule määratud karistust.

Kaitsja leiab, et karistus on ebaproportsionaalne ega haaku süü suurusega. Kaebaja põhiväide

keskendub sellele, et karistuse määramisel tuleb arvesse võtta menetlusalust isikut ennast,

viidates Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-6-17 p-le 16, kus Riigikohus on leidnud, et üks alus, mille

põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust, on korduvrikkumiste hulk:

viidatud lahendis oli tegemist isikuga, keda oli varem korduvalt karistatud nii kriminaal- kui ka

väärteo korras, karistusregistri andmete kohaselt oli kaks kriminaalkaristust seotud

mootorsõiduki joobes juhtimisega (KarS § 424) ning arvukaid väärteokaristusi oli määratud

erinevate liiklusseaduse nõuete rikkumise ees. Kaitsja toob välja, et I.P karistusregistri

väljavõtte kohaselt puuduvad tal kehtivad karistused ning samuti ei ole I.P-l minevikust

ühtegi kiiruseületamist ette heidetud, seega, kuna õiguserikkumine ei ole I.P puhul

süsteemne, vaid esmakordne, ei ole alust järeldada, et menetlusalune isik kujutaks endast

jätkuvalt liikluses ohtu nii iseendale kui ka teistele liiklejatele, mistõttu tuleks teda liiklusest

kõrvaldada, et tagada õiguskuulekatele liiklejatele ohutu liiklemine. Lisaks toob kaitsja välja, et

sündmus toimus hilisõhtusel ajal, kedagi ei ohustatud ega tekitatud kahju, I.P ei osalenud

tihedas liikluses ning tuleb arvestada ka üldpreventiivsete kaalutlustega, mille kohaselt ei saa

isikule mõista liiga ranget karistust, sest vastasel juhul võib see olla isiku jaoks hoopis negatiivse

mõjuga, s.t isik ei tunne, et teda on karistatud õiglaselt, ning kaotab usalduse õiguskorra vastu.

Samuti mõjutab kaitsja hinnangul määratud karistus mitte ainult I.P , vaid kogu tema

perekonda (x): I.P x XXl on tuvastatud mh mõõdukas tegutsemispiirang liikumise

valdkonnas ja x ei ole töövõimeline, I.P x on kinnitanud, et vajab x abi arstil käimiseks ja

visiidid toimuvad Tartus Tartu Ülikooli kliinikumis, mida kinnitavad ka XX raviarved. Kaitsja

toob välja, et I.P ei kavatse ta asuda seadust uuesti rikkuma, kuivõrd sellega ta ainult

kahjustaks nii enda kui ka oma perekonna olukorda. Samuti toob kaitsja välja, et I.P on

süü omaks võtnud, tunnistab seaduserikkumist ning kahetseb seda. Kaitsja leiab, et kuivõrd

menetlusalusel isikul puuduvad kehtivad väärteokaristused, ei ole põhjendatud normi

rikkumisele rangemalt reageerimine, et kinnitada isikus keelunormi kehtivust, ning üksnes

rahatrahvi kohaldamine liiklusalase väärteo toimepanemise eest avaldab isikule mõju positiivse

eripreventsiooni tähenduses. Varasemate samaliigiliste väärteokaristuste puudumine on isikut

positiivselt iseloomustav teave, mida ei saa arvestada karistuse otsustamisel tema kahjuks

(RKKKm 11.06.2018 nr 1-17-11610, 13), ning kaaluda tuleks esmalt rahatrahvi kohaldamist ja

7 (14)

4-24-2844

kuna seda varasemalt kohaldatud ei ole, ei saa asuda ka seisukohale, et rahaline karistus ei täida

eripreventiivset eesmärki. Kaitsja hinnangul ei ole kohtuväline menetleja näidanud karistuse

mõistmisel, millistele asjaoludele tuginevalt ta samalaadsete süütegude toimepanemise ohu

olemasolu tuvastatuks loeb. Kaitsja viitab Riigikohtu on otsusele nr 4-23-1826, kus on toodud

välja, et rahatrahvi kohaldamine on end üldjuhul ammendanud ega täida eripreventiivset

eesmärki olukorras, kus menetlusalusele isikule määratud korduvad rahatrahvid ei ole mõjutanud

teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma, ning sarnaselt on Riigikohus leidnud, et

olukorras, kus isik ei taju kiirusepiirangu rikkumisest tulenevat ohtu ja teda on varem sarnase

rikkumise eest karistatud, õigustavad eripreventiivsed kaalutlused juhtimisõiguse äravõtmist

(RKKK 02.12.2014, nr 3-1-1-77-14, p 13). Kaitsja hinnangul ei ole kohtuvälise menetleja

otsuses ühtegi I.P-st tulenevat põhjendust, vaid lähtutud on üksnes üldistest ja abstraktsetest

asjaoludest: otsuses antakse ülevaade liiklusõnnetuse põhjustest ja tehakse järeldus, et selliste

rikkumiste puhul suhtub politsei karistamisel keskmisest karmimalt, ning kuivõrd samalaadseid

süütegusid pannakse ühiskonnas toime massiliselt, tuleb nende piiramiseks määrata süüdlastele

rangemaid karistusi ja kohaldada karistusena juhtimisõiguse äravõtmine. Kaitsja leiab, et üksnes

abstraktne võimalus, et isik asub taas sõidukit juhtima või võib panna toime liiklusõnnetusi, ei

ole karistuse kohaldamiseks piisav. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu

olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas

isiku süüd või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis

muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Karistuse aluseks on isiku süü, arvestades

karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi

süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve (RKKKo 3-1-1-122-13, p 9

ja 11). g isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga).

Üldpreventiivsed kaalutlused ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle

piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Käesolevas asjas on

kohtuväline menetleja aga karistuse mõistmisel lähtunud üksnes ühiskonnas liiklusalaste

süütegude toimepanemise piiramise vajadusest, s.o õiguskorra kaitsmise huvidest ning jätnud

täielikult kõrvale toimepandud süüteo asjaolud ja süüdlase isiku.

19. Kohtuväline menetleja oma vastuses kaebusele ei nõustu kaebajaga, leides, et otsuses on

piisava põhjalikkusega märgitud, miks menetleja on just sellise karistusliigi valinud.

Vaidlusaluse otsuse kohaselt tugineb karistusena juhtimisõiguse äravõtmise määramine

tuginenud teo asjaoludel: rikkumise ulatus ja seega ohtlikkus, rikkumise teadlikkus ja ohtlikkus.

Süü konkreetset suurust, sõnaliselt otsesõnu välja ei ole toodud, kuid põhistustest tuletab kohus

asjaolu, et süüd peetakse kohtuvälise menetleja hinnangul suureks. Otsuses on kohtuväline

menetleja viidanud menetlusaluse isiku kahetsuskirjale ning asjaolule, et karistust kergendavaid

ja raskendavaid asjaolusid tuleb karistuse määramisel arvesse võtta. Otsuses on välja toodud, et

I.P kahetseb, aga kas nimetatud asjaolu ka karistuse määramisel arvesse võeti, kohus

otsusest ei tuvasta.

Kohtuvälise menetleja vastuse kohaselt (mis osaliselt kordab otsuse seisukohti, kinnitades nende

juurde jäämist) on seadusandja liikluskultuuri tõstmise ja turvalisuse tagamise eesmärgil pidanud

vajalikuks ohtliku väärteo toime pannud mootorsõiduki juhi juhtimiselt kõrvaldada ning

menetlusalune isik, kes on läbinud mootorsõiduki juhi koolituse, on teadlik liiklusreeglitest ja

liiklusseadusega sätestatud sanktsioonidest, mistõttu on tal ka võimalik ette näha, millised

tagajärjed tema õigusvastase käitumisega kaasnevad ning end õiguskuuleka ja kohusetundliku

käitumisega nende tagajärgede eest kaitsta. Kohtuväline menetleja leiab, et sõidukiiruse

ületamine 80 km/h võrra ei ole juhuslik ning seda sõidukijuht spidomeetrit jälgides mõistab ja

peab mõistma arvestades liikleja kohustusi (LS § 16 lg 2). Kohtuväline menetleja märgib, et

juhtimisõiguse puhul ei ole tegemist isiku n-ö sünnipärase kaasaantud võõrandamatu õigusega,

vaid tegemist on teatava õigusliku privileegiga ja eriõigusega, mida isikul on võimalik endale

taotleda ning teatud tingimustel järgides ka saada. Samuti on võimalik seda teatud tingimuste

8 (14)

4-24-2844

esinemisel karistuse eesmärkide täideviimiseks ära võtta. Juhtimisõiguse äravõtmine on eelkõige

suunatud nii menetlusaluse isiku enda kui ka teiste liiklejate ohutuse tagamisele, omades

sealjuures ka eripreventiivset iseloomu – juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine on suunatud

isiku mõjutamisele ja kaudselt ka isiku hoiakute ja suhtumise muutmisse liikluskultuuri terviku

suhtes. Samuti märgib kohtuväline menetleja, et kohustused seoses töö- ja elukorraldusega olid

menetlusalusele isikule teada enne rikkumise toimepanemist.

Kaebuses välja toodud põhjustele, mis tingiksid elukorralduslikult juhtimisõiguse äravõtmisel

keerulise olukorra, avaldab kohtuväline menetleja oma vastuses, et I.P x on B-kategooria

juhtimisõigus, lisaks on 12.06.2024 omistatud temale A-kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus

ning XX osaleb liikluses sõidukijuhina, mida tõendab ka karistusregistri väljavõte kehtiva

karistuse kohta seoses lubatud sõidukiiruse ületamisega, mis on toime pandud 09.05.2024 x.

Nimetatud teavet kohus asja lahendamisel arvesse võtta ei saa, kuivõrd sellekohaseid tõendeid,

lisaks vastuses avaldatule, kohtule esitatud ei ole. Siiski otsuse p 25 analüüsitu kohaselt on kohus

välistanud KarS § 481 sätestatud olukorra esinemise ja sellest tulenevalt ei arvesta kohus

karistuse mõistmisel asjaolu, et juhtimisõiguse allesjätmist tingiks vajadus x sõidutada.

Kohtuväline menetleja märgib, et menetlusalune isik pani lubatud sõidukiiruse ületamise toime

suvisel ajal pühapäeva öösel x kesklinnas, kus on mitmeid ülekäiguradasid ning inimesi liigub

seoses nädalavahetusega tavapärasest rohkem. Samuti on kohtuväline menetleja arvestes

tegemist I.P käitumist liikluses iseloomustava juhtumiga, millest oli juttu menetlusaluse

isikuga ka väärteoprotokolli koostamisel. Nimelt on registreeritud politseiandmebaasis juhtum nr

2630,24,0002756 selle kohta, et 03.07.2024 kella 21.51 ajal sõiduk x (reg nr x), mida juhtis ja

kus viibis I.P üksinda, kiirendas, sattus ülejuhitavusse ja sõitis vasakule teelt välja. c tee

kergliiklusteel liikus samal ajal ka jalakäija. Juhiga vesteldes väitis juht, et tee oli libe, kuid

sõiduki teelt väljasõitmise kohas oli asfalt kuiv (selle kohta edastas kohtuväline menetleja ka

politseisõiduki pardakaamera salvestuse). Kohtuvälise menetleja hinnangul iseloomustab see

juhtub I.P käitumist liikluses, kus ta pani reaalselt ohtu kaasliiklejad. Selles juhtumis

piirduti suulise hoiatusega. Samuti toob kohtuväline menetleja välja, et I.P ei ole oma

käitumist liikluses tänaseks muutnud ning jätkab samalaadsete liiklusalaste rikkumiste

toimepanemist. Nimelt koostati I.P-le 13.09.2024 kiirmenetluse otsus liiklusseaduse § 227

lg 2 järgi kvalifitseeritud teo toimepanemise eest, s.t kaks kuud pärast vaidlusaluse väärteo

toimepanemist, kus menetlusalune isik ületas lubatud sõidukiirust asulavälisel teel mitte vähem

kui 28 km/h. I.P on kiiruse ületamise omaks võtnud.

20. Kohtuvälise menetleja vastusele esitas I.P kaitsja Kristjan Tuul seisukoha. Kaitsja

toob välja, et kohtuväline menetleja keskendub üksnes üldistele ja abstraktsetele asjaoludele ega

arvesta konkreetse, I.P poolt toime pandud teo tehiolusid, tema isikut ja karistuse mõistmise

aluseid. Samas on kohtuväline menetleja põiminud oma vastusesse uusi asjaolusid, millega

üritatakse tagantjärele õigustada määratud karistust. Kaitsja leiab, et kohtuväline menetleja ei ole

esitanud oma väite kinnituseks ühtegi tõendit (v.a videosalvestis), mis juhul ei saa kohtuvälise

menetleja poolt viidatud teabele tugineda. Seejuures ei ole tehtud ka ühtegi viidet õigusnormile,

mis annaks kohtuvälisele menetlejale õiguse esitada kohtumenetluses täiendavat teavet lisaks

väärteotoimikus sisalduvale. Samuti viidatud materjali ei ole väärteotoimikus ning vastuses

viidatud informatsioonile ei ole väärteootsuse tegemisel tuginetud (juhtum nr 2630,24,0002756).

Kaitsja toob välja, et mis puudutab I.P x seonduvat, ei ole kaitsja väitnud, et x ei ole

võimeline mootorsõidukit juhtima, vaid x on üksnes kinnitanud, et vajab x abi arstil käimiseks

ning visiidid toimuvad Tartus. Kaitsja hinnangul juhtumitele nr 2630,24,0002756 ja 13.09.2023

kiirmenetluse otsus ei saa tugineda, kuna karistusregistri seaduse § 5 lg 1 kohaselt on registrisse

kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo

korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni ning erandid eeltoodud üldreeglist on

sätestatud sama sätte lg-s 2, seega viidatud loetelus ei ole sätestatud erandit, mis lubaks isikule

9 (14)

4-24-2844

karistuse mõistmisel tema varasema karistatuse tuvastada kustunud karistusandmetele toetudes.

Kaitsja toetub Riigikohtu praktikale, kus on leitud, et isiku varasemat karistatust saab uue

karistuse mõistmisel eripreventiivsete kaalutluste all arvestada üksnes tingimusel, et need ei ole

karistusregistrist kustutatud ja et varasemad õigusrikkumised on seotud uue süüteoga

(väärteoasjades nt RKKKo nr 3-1-1-6-17 p 13 ja otsus asjas nr 3-1-1-9-17 p 9; kriminaalasjades

nt otsus asjas nr 3-1-1-79-03 p 14 ja otsus asjas nr 3-1-1-70-16 p 9), ning lisaks on

kohtupraktikas sedastatud, et maakohus saab isikule karistust mõistes eripreventiivsete

kaalutluste all isiku varasema karistatuse tuvastada vaid maakohtu otsuse tegemise hetkel

kehtivatele karistustele toetudes (RKKKo 4-17-5471 p 27). Juhtum nr 2630,24,0002756 aga ei

ole I.P karistusregistrisse märgitud. Selliselt ei oma antud juhtum ka õigusliku tähendust

ning tuleb jätta arvestamata. Samal põhjusel tuleb arvesse võtmata jätta 13.09 kiirmenetluse

otsus. Kokkuvõttes on menetlusalune isik seisukohal, et puudub alus väitmaks, et kiiruse

ületamine on kujunenud menetlusalusele isikule harjumussüüteoks, s.t karistusena

juhtimisõiguse äravõtmine pole vajalik; vastupidi, juhtimisõiguse äravõtmise negatiivne mõju

menetlusalusele isikule oleks erakordselt suur. Kohtuväline menetleja ei ole kordagi selgitanud,

miks just juhtimisõiguse äravõtmine ja seda neljaks kuuks on proportsionaalne, vajalik ja sobiv

karistus. Kaitsja hinnangul tuleb enam pöörata tähelepanu sellele, et nii väärteo- kui ka

kriminaalmenetluses oleks kasutusel karistus- ja mõjutusmeetmed, mis vähendaks senistest

meetmetest paremini korduvkuritegevuse riski, mille puhul karistused on paremini

proportsioonis teo raskusega ning mille puhul oleks menetluskoormus optimaalne, võimaldades

kergemate ja esmakordsete rikkumiste puhul kohtumenetlust vältida.

21. VTMS § 133 p 7 järgi selgitab kohus kaebuse lahendamiseks muuhulgas ka seda, kas

menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise

alustega. KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu

poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja

õiguskorra kaitsmise huvisid.

22. LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300

trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni.

23. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud, et karistust tuleb mõista KarS § 56

alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. Öeldu tähendab, et karistamise aluseks on

isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada

süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Olulistel

eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada ka seda, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine

iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või

juhusesüüteoga) ning üldpreventiivsetel kaalutlustel ei tohi need siiski anda põhjust kohaldada

juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete

vajadustega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. mai 2017. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-18-

17, p 13). Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud 13. detsembri 2013. aasta otsuse nr 3-1-

1-122-13 punktis 11, et võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise eesmärk on tagada,

et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel

näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Üksnes

abstraktne võimalus, et isik asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, ei ole

lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Eeltoodut on Riigikohus kohaldanud küll lisakaristuse osas

juhtimisõiguse äravõtmisel, kuid maakohtu hinnangul saab ja peabki nimetatud põhimõtteid

arvestada ka põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisel.

10 (14)

4-24-2844

24. Süü suuruse hindamisel on kohtu hinnangul olulise kaaluga piirkiiruse ületamine I.P

poolt väga suures määras – üle 80 km/h, normi kohaldamisala algab kiiruse ületamisest alates 60

km/h. Sellele reageerisid patrullpolitseinikud.

Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo asjaoludest, mis võivad

iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsust asjas nr 1-19-4150, p 26). I.P tegu on toime

pandud asulasisesel teel laupäeva öösel vastu pühapäeva, s.o 14.07.2024 kell 00.25, x kesklinnas.

Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et süü suuruse hindamisel on oluline ka asjaolu, et

sõitmise kohas oli mitmeid ülekäiguradasid, suvisest ajast võis liikuda ka rohkem inimesi, kuid

viimast fakti esitatud tõenditest kohus ei tuvastanud. Tähendust omavad ka teeolud, mis

kiirusemõõtmise protokolli kohaselt olid kuivad, kattega tee, pimedal ajal koos

tehisvalgustusega, nähtavus hea. I.P tegu ei toonud kaasa raskeid tagajärgi. Süü suurus on

kohtu hinnangul keskmisest suurem, kuid mitte I.P elustiili ja liikluskäitumist defineeriv.

Tulenevalt karistusregistri andmetest, võttes lisaks arvesse küll 03.07.2024 juhtunu andmeid, ei

ole kohus tuvastanud, et käesolevas asjas etteheidetud väärteo toimepanemise ajal oleks I.P-le

olnud omistatav harjumussüütegude toimepanemine kiiruse ületamiste näol.

Karistusregistri andmete kohaselt ei ole I.P-l ühtegi kehtivat karistust. Arhiveeritud

väärteokaristused, iseloomustava teabena, ei kajasta varasemaid lubatava sõidukiiruse

ületamisega seotud rikkumisi. Kohtule esitatud teave PPA kontaktist I.P-ga 03.07.2024

seoses kiirendamisega, sellele järgnenud manöövri ja teelt väljasõiduga ilmestab laiemalt küll

I.P liikluskäitumist, millele politsei sekkumine suulise hoiatuse näol oli kohane, kuid ei

kinnita kohtule, et I.P harjumuspäraselt kiirust ületaks.

Eelpool tõendatuks loetud kiiruse ületamine oli väärteo toimepanemise ajal seega juhusesüütegu.

Kohtuväline menetleja on oma otsuses ning kohtule esitatud seisukohtades avaldanud

muuhulgas, et I.P-le etteheidetava väärteo puhul on riik andnud väärteomenetluse

seadustikus selge suunise rikkumise eest rangelt karistamise vajadusele. Kohtus nõustub, et

karistus peab sõltuma isiku süüst, kuid seadusandja, ka karmima sanktsiooni kehtestamise soovil

(LS § 227 lg 4 eest ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimise

õiguse äravõtmine), ei ole ainsa karistusliigina määratlenud juhtimisõiguse äravõtmist, vaid on

alternatiivselt võimaldanud karistusena kohaldada nii rahatrahvi kui ka aresti.

Karistused peavad minema ajas raskemaks ning käesoleval juhul ei ole juhtimisõiguse

äravõtmine n-ö viimne meede, mida oleks põhjendatud ja proportsionaalne kohaldada selleks, et

I.P enam samalaadseid rikkumisi toime ei paneks.

25. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus

KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes, mida isik on avaldanud. I.P kahetsuskiri 16.07.2024

(kohtutoimik tl 70), mille kohaselt I.P tunnistab, et ületas oma autoga

(registreerimisnumber x) kiirust s tänaval, liikus kesklinna suunas ja seal keeras tagasi s tänava

suunas, kus märkas vilkuritega autot ja jätkas teekonda. I.P toob välja, et kiirus oli aleviku

sisesel teel väga suur, ta saab aru oma teo ohtlikkusest – tegu oli väga ohtlik ja mõtlematu,

millega pani ohtu teiste inimeste, k.a enda, elu ja tervise. I.P sõnul ei ole teol mingisugust

õigustust ja ta kahetseb tehtut väga, märkides, et seekord lõppes kõik õnnelikult, aga nii ei pruugi

järgmine kord minna. I.P sõnul on ta aru saanud, mida ta tegi valesti ja millega riskis ning

lubab oma käitumist liikluses muuta, et kõik jõuaks tervelt koju. I.P palub kahetsuskirjas,

et juhtimisõigust ei võetaks ära, kuna tal on lube vaja tööl käimiseks ja oma pere toetamiseks

(tema x on osaliselt invaliid ja töövõimetu ning tema q mõnda aega tagasi võitis võitluse vähiga,

kuid ta ei jõua kõiki koduseid töid omal jõul ära teha, mistõttu tuleb I.P-l temal abiks

käimiseks võtta ette 80-kilomeetrine autosõit, kuna q elab maal. Samuti soovib I.P trahvi

11 (14)

4-24-2844

maksta mitmes osas. Teo osas ei ole õigustusi esitanud ka vahetult väärteoprotokollis kajastatud

ütlustes.

Kohtul puudub alus kahelda kahetsuse siiruses. Kaebaja on kohtule avaldanud täiendavat

personaalset teavet seoses oma x aitamisega, mis ilmestab ühelt poolt elukorraldust, millele

juhtimisõiguse äravõtmine mõju avaldada võib, aga ka isiku suhtumist toime pandud rikkumisse

ja kahetsuse reaalsust. Põhikaristusena mootorsõiduki juhtimise äravõtmist reguleerib KarS §

481, mille lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta isikult, kes kasutab

mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Riigikohus on korduvalt praktikas (viimati lahendis 4-20-

2705) lahendis toonitanud, et erand, mille puhul on juhtimisõiguse äravõtmine karistusena

välistatud, käsitleb olukorda, kui isik kasutab mootorsõidukit seoses liikumispuudega, s.o isik

kasutab puudest tingitult enda igapäevase elu korraldamisel liiklemiseks mootorsõidukit.

Mootorsõiduki kasutamine peab seejuures olema isiku puude tõttu vältimatult vajalik. Kohtu

hinnangul I.P põhjendused juhtimisõiguse vajalikkuse kohta x sõidutamiseks ei välista

iseenesest karistusena juhtimisõiguse äravõtmist, kuivõrd täidetud ei ole KarS § 481 lg 2

tingimused.

26. Lisaks isiku süü suurusele ning kergendavatele ja raskendavatele asjaoludele on karistuse

mõistmisel oluline hinnata ka karistuse üld- ja eripreventiivset eesmärki. Õiguskorra kaitsmise

huvidest lähtuvalt ei saa karistus olla väiksem, kui süü, isegi kui tegemist on karistusregistri järgi

esmakordse juhtumiga.

VTMS § 123 lg 2 sätestab, et maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud

kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja

õiguslikke asjaolusid. Kohus möönab, et VTMS § 87 järgi arutatakse väärteoasja ainult

menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses, mistõttu tuleb hinnata, kas

kohtuväline menetleja oma vastuses esitanud sellist täiendavat teavet, mis väljub käesolevast

väärteoprotokollist. Kohtuväline menetleja kui süüdistusfunktsiooni kandja peab tagama, et

kohtule esitatud väärteoprotokoll võimaldaks faktiliste asjaolude põhjal hinnata, kas

menetlusaluse isiku tegu on väärtegu ja millisele väärteokoosseisule see vastab.

Kohtumenetluses ei ole kohtuvälisel menetlejal enam seaduslikku õigust hakata muutma või

täiendama väärteoprotokolli, sest sellise võimaluse on seadusandja näinud ette vaid kohtuvälises

menetluses väärteoprotokolli koostamise etapis. (Riigikohtu otsus 3-1-1-43-14, p 12)

Kohtu hinnangul seega lisatud tõendusteave, et isik pani toime pärast vaidlusalust väärtegu uue

samalaadse rikkumise, ei muuda küll väärteokirjeldust, vaid on iseloomustavaks tõendiks, mis

aga ei muuda kohtu põhistusi selle kohta, et 14.07.2024 rikkumise puhul oli teo toimepanemise

ajal tegemist juhusesüüteoga (kohtuotsuse p 24). Kuivõrd juhtumi nr 2630,24,0002756 näol on

tegemist hoiatusmenetlusega ning I.P on 13.09.2024 kiirmenetluse otsuse edasi kaevanud,

s.t ei ole vastav kiirmenetluse otsus jõustunud, tuleb lähtuda VTMS § 4 järgi süütuse

presumptsioonist, s.o kedagi ei tohi käsitada väärteo toimepanemises süüdlasena enne, kui

väärteo eest karistamise otsus on tema kohta jõustunud. Kohus nõustub, et teatud juhtudel on ka

jõustumata karistusotsust võimalik isiku iseloomustamisel arvesse võtta (viidates Pärnu

Maakohtu otsus nr 4-23-x, samuti Tallinna Ringkonnakohtu otsus samas asjas), kuid käesoleval

juhul ei ole nimetatud lahendites toodud seisukohad üle kantavad, kuivõrd Pärnu Maakohtu

otsuses oli isikul samalaadse väärteo eest kehtiv väärteokaristus ning kohus võttis arvesse sellise

jõustumata väärteootsuse samalaadse rikkumise eest, mis oli toime pandud enne vaidlusalust

väärteoasja, mitte hilisemat. Eeltoodud põhjustel ei ole kohtu hinnangul lubatav arvesse võtta

rikkumist (mis on ka jõustumata ega ole karistusregistrisse kantud), mis pandi toime pärast

vaidlusalust tegu, s.o pärast 14.07.2024.

Kohus ei nõustu kohtuvälise menetleja järeldusega karistusliigi osas. Kohtuväline menetleja on

leidnud, et menetlusaluse isiku süü on suur, I.P käitumine liiklusreeglitesse on olnud

12 (14)

4-24-2844

ükskõikne ja üleolev, mistõttu tuleb kohaldada põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Kohtu

hinnangul ei ole juhtimisõiguse äravõtmine karistusena esmakordsel teo toimepanemise eest

sobiv ega proportsionaalne meede. Lisaks tuleb märkida, nagu ka kaitsja välja tõi, et ei ole kindel

asjaolu, kas rahatrahv ei ole piisavalt mõjus meede hoidmaks ära isiku poolt uute (just

liiklusalaste) õigusrikkumiste toimepanemist. Kohus nõustub, et kohtuvälise menetleja

põhjendused karistuse määramisel, miks just juhtimisõiguse äravõtmine on ainuõige,

põhjendatud ning miks ei ole rahatrahv piisavaks meetmeks, on puudulikud ja paljasõnalised. Ei

tulene kuskilt, et selline liikluskäitumine on I.P puhul teda iseloomustavaks. Seadusandja

on lubanud ka teiste karistusliikide kohaldamist. Käesoleval juhul puuduvad argumendid selle

kohta, et I.P-le määratud rahatrahvi kohaldamine on end ammendanud ega ole täitnud

eripreventiivset eesmärki. Kohus nõustub aga kohtuvälise menetlejaga selles osas, et

juhtimisõigus on eriõigus. Juhtimisõiguse võtmata jätmist ei saa põhjendada ainuüksi sellega, et

menetlusaluse isiku pereliikmed vajavad menetlusaluse isiku abi liikumisel, mille osas kohus on

eelpool välja toodud põhistustes jõudnud järeldusele, et tegemist ei ole argumendiga, mis

välistaks juhtimisõiguse äravõtmist.

27. Kohus märgib siinkohal, et juhtimisõigust ei saa karistusena ära võtta pelgalt

üldpreventiivsetel kaalutlustel. Üldpreventiivselt on juhtimisõiguse äravõtmine selliste tegude

puhul põhjendatud ja eelduslikult ühiskonna ootus, kuid lähtudes eripreventsioonist, sh isiku

võimest ja valmisolekust karistusejärgselt ühiskonnas edasitegutsemaks ning uute süütegude

toimepanemisest hoidumiseks, on I.P-le omistatava juhusesüüteo puhul kohtu hinnangul

rahaline karistus piisav mõjutamaks isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohus

ei ole käesoleva väärteoasja raames järeldusele jõudnud, et I.P on teistele liiklejatele

sedavõrd ohtlik, et ta tuleb tingimata liiklusest kõrvaldada. Eripreventiivselt ei ole tuvastatud

asjaolusid, mis tingiksid tingimata I.P-lt juhtimisõiguse äravõtmist, vaid kohaldada saab

kergemaliigilist karistust – rahatrahvi – vastavalt süü suurusele.

28. Kohus hindas I.P süü keskmisest suuremaks, lisaks tuleb arvestada kergendava

asjaoluna I.P kahetsust. Kohus selgitab, et määratav karistus peab lisaks eeltoodut

arvestades olema ka selline, mis ei ole mugav ning otsustus- ja kaalutlusõigus karistuse

määramisel on seaduse kohaselt siiski menetlejal, mitte rikkumise toime pannud menetlusalusel

isikul. Karistuse määramisel tuleb lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates

kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Arvestades tuvastatud asjaolusid kogumina leiab kohus, et

rahatrahv on põhjendatud määrata keskmisest määrast suuremas määras, s.o 200 trahviühiku ehk

800 euro ulatuses.

29. Kohus tuvastas, et karistuse on määranud selleks pädev kohtuväline menetleja ning väärteo

menetlemisel on järgitud väärteomenetlusõigust. Väärteomenetlus LS § 227 lg 4 etteheidetava

teo toimepanemises VTMS § 29 ja 30 sätestatud alustel lõpetamisele ei kuulu.

30. Arvestades kokkuvõtvalt teo toimepanemise asjaolusid, I.P süü suurust, kergendava

asjaolu esinemist, toimepanija isikut ning karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke, on kohtu

hinnangul põhjendatud ja otstarbekas isikule määrata rahatrahv ning tühistada kohtuvälise

menetleja poolt määratud karistus juhtimisõiguse äravõtmine neljaks kuuks.

31. Siiski peab kohus vajalikuks I.P-le selgitada, et kui menetlusalune isik käesolevast

karistusest enda jaoks järeldusi ei tee, tingib järgmine samalaadne rikkumine tulenevalt

eripreventiivsetest kaalutlustest juba suure tõenäosusega rangema karistuse. Kohtu hinnangul

sellisel juhul ei mõista isik tegelikult enda poolt toimepandud liiklusalaste süütegude ohtlikkust,

ei saa aru kiiruspiirangute olemasolu vajadusest ega sobi sõidukijuhina liiklusesse,

kiiruseületamine on teda iseloomustav, rahatrahvide määramine ei ole enam otstarbekas ja on

ammendunud ning juhtimisõiguse äravõtmine on ainus meede, mis aitab isiku õiguskuulekale

teele tagasi.

13 (14)

4-24-2844

32. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus I.P kaebuse ning teeb uue otsuse, millega

määrata I.P-le LS § 227 lg 4 alusel karistuseks rahatrahv 200 trahviühikut, s.o 800 eurot,

mida võimaldada I.P-l tasuda 6 osas, kohustades I.P tasuma alates kohtuotsuse

jõustumisest järgnevast kuust igakuiselt iga kuu viimaseks kuupäevaks esimesel viiel kuul 133

eurot ja viimasel kuuendal kuul 135 eurot, ning tühistab määratud karistuse juhtimisõiguse

äravõtmine 4 kuuks. Lisaks määrab kohus lõpetada väärteomenetlus LS § 234 lg 1 järgi

etteheidetavas väärteos I.P suhtes VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

33. Maakohus rahuldab I.P lepingulise kaitsja Kristjan Tuule taotlus menetluskulude

hüvitamiseks osaliselt ning VTMS § 23 alusel välja mõista Eesti Vabariigilt valitud kaitsja

mõistliku suurusega tasu ja kulud I.P kasuks summas 483,12 eurot. Valitud kaitsjale

makstud tasu ja kulud summas 614,88 eurot jätta I.P kanda. Menetluskulude osas lähtus

kohus otsusest nr 4-22-3337/12, kus on kirjeldatud menetluskulude väljamõistmist karistuse

muutmisel. Kohus leiab, et 483,12 euro suurune osa on seostatav etteheidetud väärteoga LS §

234 lg 1 järgi, mille osas lõpetatakse väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Seega on

põhjendatud kaebuse koostamise 2,2h osas ehk summas 483,12 eurot jätta riigi kanda, kuivõrd

menetlusaluse isiku suhtes menetluse lõpetamine VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel on vaid LS § 234 lg

1 etteheidetava väärteo osas ning ülejäänud toimingud – väärteotoimiku taotlemine,

materjalidega ja kohtupraktikaga tutvumine – ei ole lõpptulemust mõjutanud, s.t tinginud LS §

234 lg 1 alusel kvalifitseeritud väärteomenetluse lõpetamise VTMS § 29 lg 1 p 1.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liisa Reinfeldt

Kohtunik

14 (14)