3-22-1821/19 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Tiina Pappel, Maili Lokk

Otsuse tegemise aeg ja koht

24.10.2024, Tartu

Haldusasja number

3-22-1821

Haldusasi

X.X.-i kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses ravimi andmata jätmisega perioodil

05.01.2021 – 04.03.2021

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 26.09.2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tartu Vangla apellatsioonkaebus ja X.X.-i

vastuapellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant – X.X.

Vastustaja/apellant – Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu

Halduskohtu 26.09.2023. a otsus muutmata.

2. Asendada otsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, so 24.10.2024, arvates (HKMS § 212 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.X. esitas Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, mis registreeriti 03.05.2022

numbriga 1-13/133-1. Taotluse kohaselt diagnoositi X.X.-il 04.12.2020 krooniline prostatiit

ja talle määrati juba Viru Vanglas raviks Prostamol Uno. Kinnipeetav nõudis vanglalt hüvitist

1500 eurot seoses sellega, et Tartu Vangla katkestas talle määratud ravi 05.01.2021. Pidev

urineerimine häirib kaebaja igapäevaelu. Prostamol Uno leevendas vaevusi ja kaebaja sai

öösel paremini magada.

2. X.X. esitas 28.08.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, millest halduskohtu menetlusse

käesolevas asjas jäi mittevaralise kahju hüvitamise nõue järgmistel alustel:

- Tartu Vangla ei andnud kaebajale 05.01.–04.03.2021 toidulisandit Prostamin (määratud

kaebajale 04.12.2020 kolmeks kuuks);

- Tartu Vangla ei andnud kaebajale 05.01.–04.03.2021 ravimit Prostamol Uno (tervisekaardi

04. ja 05.01.2021. a kannete kohaselt määratud tähtajaga kuni 04.03.2021).

Kaebuse põhjenduste kohaselt pandi kaebajale 04.12.2020 kroonilise prostatiidi diagnoos ja

määrati ravi, aga vastustaja eiras seda. Ilma ravita pidi kaebaja vaevlema tervisehäda käes.

Kaebaja täpsustas kohtule esitatud vastuses, et kahju on tekitatud nii väärikuse alandamise kui

ka tervise kahjustamisega.

3. Tartu Vangla jättis 20.12.2022. a otsusega nr 1-13/133-2 kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata. Vangla leidis, et kinnipeetava hilisemad uuringud ei kinnita prostatiiti ning

Prostamol Uno andmata jätmine ei saanud seetõttu põhjustada talle kahju. Prostamol Uno

toimeaine on serenoapalmi marjade paksekstrakt. Sama ekstrakt on põhikomponendiks ka

näiteks Prostamin Duo tablettides, mis on toidulisand. Kinnipeetavale on 09.05.2022

tervisekaardi kande kohaselt võimaldatud Prostamini.

4. Tartu Halduskohus rahuldas 26.09.2023. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis

perioodil 05.01.–04.03.2021 ravimi Prostamol Uno andmata jätmisega tekitatud kahju eest

Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 120 eurot (resolutsiooni p 1.2.). Halduskohus

jättis kaebuse rahuldamata osas, milles kaebaja nõudis kahju hüvitamist seoses sellega, et

Tartu Vangla ei andnud talle 05.01.–04.03.2021 toidulisandit Prostamin (resolutsiooni p 1.1.).

4.1. Kaebaja viibis 02.07.2020–05.01.2021 Viru Vanglas ning viidi seejärel üle Tartu

Vanglasse. Vastustajal oli kohustus tagada kaebajale ravi. Ravi tagamisega on hõlmatud ka

kohustus järgida ravi puudutavaid korraldusi, mis on tehtud enne kaebaja vastavasse

vanglasse saabumist. Vastustajal oli küll õigus kaebaja ravimisel varem tehtud otsuseid

muuta, kuid seda sai teha üksnes arst tervishoiuteenuse osutamiseks ettenähtud korras.

4.2. Kaebaja tervisekaardist nähtub, et Viru Vanglas viibimise ajal määrati talle toidulisand

Prostamin. Seda ei saanud kaebajale anda kohe, vaid see tuli tellida. Enne Prostamini võtmise

algust asendati toidulisand Prostamin ravimiga Prostamol Uno. Tartu Vanglal ei olnud

kohustust anda kaebajale toidulisandit Prostamin. Kui vastustajale ei saa ette heita

õigusvastast tegevust või tegevusetust, siis ei ole riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1

tingimused täidetud ja kahju hüvitamine sel alusel ei ole võimalik.

4.3. Tõenditest ei ole üheselt arusaadav, kes määras kaebajale ravimi Prostamol Uno.

Tervisekaardi kannetest võib aru saada nii, et selle otsuse tegi Viru Vangla õde, kes

konsulteeris Tartu Vangla arstiga või, et otsuse tegi Tartu Vangla arst ja dokumenteeris Viru

Vangla õde. Sellele viitab asjaolu, et 04.12.2020 tehtud kande (haigusjuht A23458 2021) järgi

määrati kaebajale ka ravimid Meloxicam või Recoxa ning Sirdalud. Need on avalikult

kättesaadava ravimiregistri andmetel retseptiravimid ja õde neid määrata ei saa.

4.4. Olenemata sellest, kes määras kaebajale Viru Vanglas ravimi Prostamol Uno, koostati

kaebaja üleviimisel Viru Vangla poolt kaebaja oluliste terviseandmete kokkuvõte, mille Tartu

Vangla vastu võttis. Sellest tulenevalt oli vastustajal kohustus anda kaebajale ravimit

Prostamol Uno vastavalt kandes toodud juhistele kuni 04.03.2021. Selle kohustuse oleks

saanud lõpetada Tartu Vangla arsti otsus, et kaebajale seda ravimit anda ei tule. Vastustaja ei

ole arsti poolt sellise otsuse tegemist tõendanud.

4.5. Kohus ei nõustu sellega, et vastustajal ei olnud kohustust dokumenteerida kaebajale

Prostamol Uno andmise kohta tehtud otsust. Vastustaja pädevuses ei ole otsustada selle üle,

kas ta käsitleb Prostamol Unot ravimina või mitte. Ravimiamet on otsustanud, et tegemist on

ravimiga. Ammugi ei saa õiguspäraseks pidada vastustaja arusaama, et erinevalt saab suhtuda

ravimitesse, mille eesmärk on ravida haigust, ja ravimitesse, millel on mingi muu eesmärk.

Ravimiseaduse § 2 lg 1 järgi on ravimi aktsepteeritud toimeteks ka sümptomi vältimine või

haigusseisundi kergendamine. Kohus mõistab, et ravim määrati kaebajale profülaktilisel

eesmärgil, st haigussümptomite vältimiseks.

4.6. Kohus ei nõustu vastustaja tõlgendusega, et vangla arstil tuleb dokumenteerida üksnes

ravimpreparaadi määramine, s.t toidulisandi, vitamiini jms näidustamist dokumenteerida ei

tule. Sotsiaalministri määruse nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise

tingimused ja kordˮ § 14 lg 1 p 8 nimetatud tervishoiutöötaja korralduste ja soovituste alla

kuulub ka korraldus tarvitada toidulisandit. Isegi kui see nii ei oleks, siis määruse § 1 lg 2

ütleb, et määrus ei ole kõikehõlmav ega piira tervishoiuteenuse osutajal täiendavate andmete

töötlemist, kui see on vajalik tervishoiuteenuse osutamise kvaliteedi tagamiseks. Vangistuse

tingimustes on arsti otsustel tavaeluga võrreldes teistsugune kaal ja tähendus. Tartu Vangla

kodukorra p 7.1.9 alusel on kinnipeetavale vanglas keelatud ravim, ravimtaim, toidulisand ja

vitamiin, v.a vangla poolt väljastatud ning vangla kaupluse vahendusel soetatud toidulisandid

või vitamiinid. Seega tervisekaardis oleks tulnud dokumenteerida ka arsti otsus toidulisandi

kohta.

4.7. Halduskohus eraldas 01.09.2023. a määrusega praeguse kohtuasja ning vaidluse kaebajale

Tartu Vanglas ravi määramise üle ajavahemikul 05.01.2021–17.02.2022 seoses uroloogiliste

kaebustega. Praeguse kohtuasja koosseisu jäänud nõuetes ei ole vaidluse all kaebaja ravimine,

vaid vangla kui kinnipidamisasutuse tegevus ehk see, et Tartu Vangla ei andnud kaebajale

Viru Vanglas talle määratud ravimit. Vastustaja ei nõustunud sellega, kuna kaebaja

ravimipinalisse pani ravimeid Tartu Vangla meditsiiniosakond ning Tartu Vangla

tervishoiutöötaja tegigi sellega otsuse, et kaebajale ei ole Prostamin või Prostamol Uno

vajalik.

Eristada tuleb kaht vangla meditsiiniosakonnas toimuvat tegevust: esiteks ravimi määramine

ja teiseks ravimite jagamine ravimipinalitesse. Ravimi pinalisse panemist ei saa käsitleda

igakordse otsustamisena, kas kinnipeetav peab seda ravimit võtma või mitte. Kinnipeetavale

määratud ravimi temani toimetamine kuulub vangla kui kinnipidamisasutuse tegevuse hulka

olenemata sellest, et pinalid täidab ravimitega tervishoiutöötaja.

4.8. Tulenevalt Viru Vanglas tehtud meditsiinilisest otsusest oli vastustajal kohustus anda

kaebajale ravimit Prostamol Uno nii, nagu kaebaja Tartu Vanglasse saabumisel tervisekaarti

tehtud kandes oli ette nähtud. Vastustaja otsustus seda ravimit kaebajale mitte anda oli

õigusvastane tegevus RVastS § 7 lg 1 tähenduses. Kaebajal ei olnud võimalust hoida kahju

tekkimist ära esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise teel. Kaebaja pöördumine

meditsiiniosakonna poole ei andnud tulemust. Kohustamisvaide esitamisel ei oleks olnud

reaalseid eduväljavaateid, kuna vastustaja on praeguseni kindlal seisukohal, et kaebajale

ravimi andmata jätmine oli õiguspärane.

4.9. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud, et kaebajal oleks Prostamol Uno andmata jätmise tõttu

tekkinud tervisekahjustus (näiteks diagnoositud haigus, mida kaebajal varem ei olnud) või et

kaebajal varem diagnoositud haigus oleks ägenenud või raskenenud. Terviseandmete põhjal

04.12.2020 kahtlustati kaebajal kroonilist prostatiiti (tl 56) ja 28.12.2021 diagnoositi

krooniline prostatiit (tl 38 pöördel). Kaebajale määratud ravi on jäänud samaks – Viru

Vanglas määrati kaebajale kolmeks kuuks ravim Prostamol Uno ja 10.02.2022 määras arst, et

kaebajal tuleb alustada Prostamol Uno tarvitamist. Kaebaja ütles kaebuses, et tema diagnoos

oli 04.12.2020 ja 10.02.2022 seisuga sama (tl 2), ning 05.05.2022. a kahju hüvitamise

taotluses, et tänaseni on vaevused täpselt samad, mis enne ravi (tl 19).

4.10. Kuigi kaebaja tervislik seisund ei ole muutunud halvemaks, ei ole see muutunud ka

paremaks. Selle, et kaebajal esinevad tema väidetud vaevused ja et ravim Prostamol Uno võib

kaebaja seisundit parandada, on oma otsuste tegemisel aluseks võtnud kaks tervishoiutöötajat.

Kaebaja väitel leevendas Prostamol Uno tema seisundit. Kaebajal tekkis mittevaraline kahju

väärikuse alandamise tõttu. On tõenäoline, et ravimi Prostamol Uno andmata jätmine

põhjustas kaebaja väidetud valu ja kannatusi. Kohtule on usutav ka see, et kannatusi võib

iseenesest põhjustada olukord, kus arst on kaebajale ravi määranud, kuid vangla ei täida arsti

juhiseid. Vastustaja ei väida süü puudumist. Vastustaja avalduste põhjal jättis ta ravimi

kaebajale andmata tahtlikult.

4.11. Kaebajale tuleb määrata rahaline hüvitis. Seda eelkõige põhjusel, et vastustaja tegevus

oli tahtlik – vastustaja jättis kaebajale andmata teises vanglas määratud ravimi ning lähtus

seejuures asjakohatutest põhjendustest (kas vastustaja arvates on tegemist ravimiga, milline

on ravimi toimeaine, kas ravim on mõeldud haiguse ravimiseks või sümptomite

leevendamiseks). Vastustaja seisukoht, et ka ravimi andmise korral ei oleks kaebaja

tervislikus seisundis midagi muutunud, ei ole usutav ja ei ole kooskõlas ravimi määranud

arstide arvamustega. Kaebajale põhjustatud tagajärjeks oli kehaline ebamugavus ja võimalik,

et ka nõrgem valu, mida põhjustas sage urineerimine, häiritud uni ning hingeline valu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Tartu Vangla esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub

halduskohtu otsuse tühistada osas, milles kohus kaebuse rahuldas, ja teha uus otsus, millega

jätta kaebus tervikuna rahuldamata. Halduskohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja

rikkus oluliselt põhjendamiskohustust.

5.1. Halduskohus eraldas põhjendamatult kaebuse nõuded erinevatesse menetlustesse. Ka

käesolevas asjas tuli lahendada õigusteadusest väljapoole jäävaid küsimusi. Tervishoiuteenust

ei saa jagada osadeks. Seetõttu jõudis halduskohus ka ebaõige lahendini.

5.2. Tartu Vangla ei käitunud õigusvastaselt, kui otsustas mitte väljastada kaebajale Prostamol

Unot. Kaebaja nõude lahendamiseks tuleb hinnata Prostamol Uno kui ravimina registreeritud

preparaadi olemust ja toimet, kaebaja objektiivset terviseseisundit ning seda, kas Prostamol

Uno manustamata jätmine sai mõjutada kaebaja terviseseisundit meditsiinilises mõttes

negatiivselt. Prostamol Uno on kantud ravimiregistrisse ning selle üle ei ole vaidlust. Eirata ei

saa aga preparaadi objektiivseid omadusi – milline on toimeaine, võimalik ravimehhanism ja -

tulemus. Selle eiramine oli üks põhjus, miks halduskohus jõudis ebaõigele järeldusele, nagu

oleks kaebajale tekkinud Prostamol Uno saamata jätmise tõttu tervisekahju.

5.3. Vastustaja ei nõustu halduskohtu väitega, nagu võiks ainult arst otsustada Prostamol Uno

määramise või ärajätmise. Üldjuhul saab ainult arst otsustada määratud retseptiravimite kuuri

muutmist, kuid sama standard ei kehti nende preparaatide kohta, mis on apteegis saadaval

käsimüügis. Selliste ravimite puhul tuleks „määramiseˮ asemel rääkida pigem

„soovitamisestˮ.

5.4. Ravimiinfo kohaselt on Prostamol Uno ette nähtud eesnäärme healoomulise

suurenemisega kaasnevate urineerimishäirete leevendamiseks. Samas on eraldi välja toodud,

et Prostamol Uno vähendab suurenenud eesnäärmest tingitud kaebusi, kuid ei vähenda

suurenenud eesnääret. Muude sümptomite leevendamise kohta ravimiinfos andmed puuduvad.

Seega ei saanud Prostamol Uno mitteandmine kaasa tuua kahju kaebaja tervisele.

5.5. Väärikuse alandamine tuleks kõne alla, kui kaebaja oleks preparaadi mittesaamise tõttu

pidanud tundma negatiivseid üleelamisi. Sellist olukorda ei saa esineda, kui kaebajal vastavat

terviseprobleemi ei esine. Prostamol Uno mittesaamine iseenesest ei saa olla väärikust

alandav.

6. Kaebaja palus vastuses apellatsioonkaebusele jätta vastustaja apellatsioonkaebus

rahuldamata. Kaebaja nõustub halduskohtu seisukohtadega, v.a tervisekahju puudumise osas.

7. Kaebaja vastus sisaldas vastuapellatsioonkaebust. Kaebaja ei nõustu halduskohtu

otsusega tervisekahju puudumise osas ning palub halduskohtu poolt väljamõistetud

kahjusummat oluliselt suurendada.

Kahju tekkis nii inimväärikuse alandamise kui ka tervisekahju tekkimise tõttu, sest vangla ei

võimaldanud kaebajale nõuetekohast ravi. Ravi katkemise tõttu pidi kaebaja piinlema

sagedase urineerimise käes, käies WC-s rohkem kui 25 korda ööpäevas. Tartu Vangla sekkus

perearsti määratud raviplaani ning katkestas ravi ilma arsti nõusolekuta. Ravi katkestati Tartu

Vanglasse saabumisel 05.01.2021. Vastustaja tõlgendas valesti ravimi omadusi, märkides

Prostamol Uno kohta, et tegu ei olnud klassikalises mõttes ravimiga. Prostamol Uno aitas

kaebaja tervist parandada. Kaebaja elukvaliteet halvenes drastiliselt just vastutaja sekkumise

tõttu.

Vale on vastustaja arvamus, et väärikuse alandamine ei ole põhjendatud, sest negatiivseid

üleelamisi ei esinenud. Valu ja kannatusi ei saa objektiivselt mõõta või väljendada.

Igapäevaselt väga sage urineerimine, munandite valu, öise une pidev katkemine ja see, et

abikaasaga pikaajalisel kokkusaamisel käies oli seksuaalelu häiritud pideva urineerimise tõttu,

on rasked kannatused. Seetõttu palub kaebaja kahjusummat oluliselt suurendada. Pärast ravi

katkemist haigus ägenes, seega muutus kaebaja tervis halvemaks.

8. Vastustaja palus vastuses vastuapellatsioonkaebusele jätta kaebaja vastuapellatsioon-

kaebus rahuldamata. Kaebajale tervisekahju tekkimine ei ole tõendatud ning ei ole ka kuidagi

äratuntav.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse ega ka vastuapellatsioonkaebuse

rahuldamiseks alust ei ole. Ükski apellatsioon- ja vastuapellatsioonkaebuses toodud väide ei

anna alust 26.09.2023. a kohtuotsuse tühistamiseks või muutmiseks. Ringkonnakohtu

hinnangul ei eksinud halduskohus vaidlusaluse otsuse tegemisel materiaalõiguse normide

kohaldamisel või tõendite hindamisel ega rikkunud ka menetlusnorme. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu vaidlusaluse otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4

ei korda neid. Vastuseks edasikaebustele märgib ringkonnakohus järgmist.

10. Ringkonnakohus ei nõustu Tartu Vangla seisukohaga, et halduskohus eraldas

põhjendamatult kaebuse nõuded erinevatesse menetlustesse, mistõttu jõudis halduskohus

käesolevas asjas ka ebaõige lahendini.

10.1. Käesolevas asjas on vaidlusaluseks perioodiks 05.01.– 04.03.2021. Enne 01.07.2024

kehtinud õigusliku olukorra kohta ütleb kehtiv kohtupraktika, et kinnipeetava ja vangla pidaja

(riigi) vaheline õigussuhe on eeskätt avalik-õiguslik. Riik täidab ka kinnipeetavale

tervishoiuteenust osutades avalikku ülesannet, kuid teeb seda vabatahtliku tervishoiuteenuse

osutamisel eraõiguslikus vormis ning ka tervishoiuteenuse osutamisel vanglas tekib vangla ja

kinnipeetava vahel õigussuhe, millele kohalduvad võlaõigusseaduse tervishoiuteenuse

osutamise lepingu sätted (VÕS 41. ptk) (vt RKÜK 28.06.2021. a määrus asjas nr 3-21-30, p-

d 24 ja 25 ning seal viidatud praktika). Samas on Riigikohus rõhutanud, et lisaks

lepingulisele vastutusele saab riigi kui teenuse osutaja vastutust hinnata ka deliktilise

vastutusena, kui patsiendile on põhjustatud tervisekahju või surm (VÕS § 1043, § 1044 lg 3),

ning kohalduvad nii kahju hüvitamise üldpõhimõtted (mh VÕS § 127) kui ka surma

põhjustamise või tervisekahju hüvitamise sätted (VÕS §-d 129-131). Samas määruses leidis

Riigikohtu üldkogu, et kuna kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisel tuleb alati

silmas pidada avalik-õiguslikku raamistikku (PS § 28 lg 1, VangS § 49 jj, valdkonda

reguleerivad määrused) ja raviteenuse osutamine erineb eraõiguslikule vormile vaatamata

tavapärastest tervishoiuteenuse osutamise lepingutest, tuleb HKMS § 4 lg 1 kontekstis kõik

kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlused lugeda avalik-

õiguslikeks. Seda järeldust ei väära ka tõdemus, et tervishoiutöötaja ei osuta vanglas

tervishoiuteenust haldusmenetluse raames (vt Riigikohtu 08.02.2024. a määrus asjas nr 3-22-

2321, p 10). Seega kohaldusid ka käesoleva vaidluse lahendamisel kõrvuti võlaõiguse

normidega avalik-õiguslikes suhetes tekitatud kahju hüvitamist reguleerivad riigivastutuse

seaduse sätted – RVastS ei kohaldu ainult haldusmenetluse tekitatud kahju hüvitamise

juhtudel, vaid sätestab õiguskaitsevahendid avalik-õiguslikes suhetes avaramalt (RVastS § 1).

10.2. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui

kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada selle seaduse §-des 3, 4 ja 6

sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Juhul, kui vähemalt üks nimetatud

eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.

RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega on

võimalik mittevaralise kahju tekkimine ja selle rahas hüvitamine kinnipeetavale vajaliku

ravimi õigusvastaselt võimaldamata jätmisel RVastS järgi ning pole ka välistatud, et ravimi

andmata jätmine on isikule tekitanud üleelamisi ja kannatusi, mis oma tõsiduselt on

käsitatavad väärikust alandava kohtlemisena sama seaduse mõistes.

10.3. Kui käesoleva asja sisuline vaidlus käis selle üle, et Tartu Vangla ei andnud kaebajale

perioodil 05.01.–04.03.2021 ravimit Prostamol Uno, mis oli kaebaja tervisekaardi kannete

kohaselt talle juba Viru Vanglas tarvitamiseks määratud tähtajaga kuni 04.03.2021, siis teise

menetlusse (haldusasi nr 3-23-1938) eraldatud hüvitamisnõude sisuks oli väide, et perioodil

05.01.-17.02.2022 ei määranud Tartu Vangla kaebajale ravi/kohast ravi seoses tema

uroloogiliste kaebustega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 01.09.2023. a määruses ja

vaidlusaluses otsuses toodud selgitustega, et tegemist oli oma sisult erinevate nõuetega ja

viimati nimetatud nõuet oli selle sisust tulenevalt otstarbekas lahendada eraldi menetluses,

kuna see puudutas otseselt kaebaja ravi Tartu Vanglas ning selle lahendamine eeldaks ilmselt

eksperdi kaasamist.

10.4. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et halduskohus oleks pidanud kõiki

kaebuse nõudeid menetlema koos, sest ka käesolevas asjas oleks tulnud kaebaja nõude

lahendamiseks vajadusel eksperdi abil hinnata Prostamol Uno kui ravimina registreeritud

preparaadi olemust, toimet ja ravimehhanismi, kaebaja objektiivset terviseseisundit ning seda,

kas Prostamol Uno manustamata jätmine sai mõjutada kaebaja terviseseisundit meditsiinilises

mõttes negatiivselt. Kuna halduskohus ei tuvastanud vaidlusaluses otsuses kaebajal

tervisekahjustuse tekkimist põhjusel, et talle ei antud perioodil 05.01.–04.03.2021 Tartu

Vanglas ravimit Prostamol Uno ega mõistnud vastustajalt kaebaja kasuks välja ka rahalist

hüvitist kaebajale tervisekahju tekitamise eest nimetatud põhjusel, siis ei ole vastustaja

eelpooltoodud vastuväide ka oma sisult asjakohane. Ringkonnakohus jätab seetõttu

tähelepanuta ka muud Tartu Vangla apellatsioonkaebuses toodud väited, mis seonduvad

kaebaja võimaliku tervisekahjustusega seonduvalt talle Prostamol Uno andmata jätmisega

kaebuses toodud perioodil.

11. Ringkonnakohtu hinnangul leidis halduskohus käesoleval juhul igati põhjendatult, et

vastustajal oli kohustus tagada kaebajale ravi ning ravi tagamise kohustusega on hõlmatud ka

kohustus järgida neid meditsiinilisi korraldusi, mis tehti enne kaebaja Tartu Vanglasse

saabumist ja nende korralduste muutmiseks oleks tulnud Tartu Vanglas teha uus otsustus arsti

poolt, mille tegemist aga perioodil 05.01.–04.03.2021 kaebaja tervisekaardi kannetest ei

nähtu.

Ainus selle teemaga seostatav kanne on arsti selgitus 11.06.2021, et Tartu Vanglas

toidulisandeid ei ole (tl 32p). Käesoleval hetkel ei ole enam vaidlust selles, et Prostamol Uno

on ravim, tõsi küll – käsimüügiravim. See asjaolu, et tegemist on mitte retseptiravimiga, vaid

käsimüügiravimiga, ei õigusta ringkonnakohtu hinnangul siiski kuidagi olukorda, et Tartu

Vanglas ei antud kaebajale perioodil 05.01.–04.03.2021 talle varasemalt kuurina võtmiseks

määratud ravimit Prostamol Uno. Asja materjalidest nähtuvalt määrati 04.12.2020 Viru

Vanglas kaebajale profülaktiliseks raviks Prostamin kuni 04.03.2021, kuna tal kahtlustati

kroonilist prostatiiti ja hiljem asendati Prostamin Prostamol Unoga, millist ravimit kaebaja ka

reaalselt Viru Vanglas tarvitas. Ringkonnakohtu arvates ei muuda sellises olukorras

halduskohtu seisukohti kuidagi põhjendamatuteks vastustaja väide, et kuna üldjuhul saab arst

otsustada määratud retseptiravimite kuuri muutmist, kuid sama standard ei kehti

käsimüügiravimite puhul, siis tuleks käsimüügiravimite puhul nende „määramiseˮ asemel

rääkida pigem käsimüügiravimite „soovitamisest.ˮ

Nagu varem juba märgitud, ei jäänud Viru Vanglas kaebajale profülaktiliseks raviks määratud

Prostamol Uno mitte nö ravimi „soovitamise“ tasemele, vaid kaebaja seda ravimit ka

tegelikult võttis vastavate vaevuste leevendamiseks. Seega ei saa vastustaja õigustada

kaebajale sama ravimi Tartu Vanglas andmata jätmist sellega, et kuna tegemist oli

käsimüügiravimiga, siis oli selle kuuriga jätkamine Tartu Vanglas üksnes soovituslik. Kuna

vastustaja ei esitanud kohtule ühtegi mõistlikku ja objektiivset põhjendust, miks kaebaja Viru

Vanglast Tartu Vanglasse saabumisel 05.01.2021 katkestati tema pooleliolev ravikuur

ravimiga Prostamol Uno, siis luges halduskohus selle igati põhjendatult õigusvastaseks

tegevuseks RVastS § 7 lg 1 tähenduses.

12. Ringkonnakohus ei nõustu vastustajaga, et ka kaebaja väärikuse alandamine

hüvitamisnõude alusena ei tule käesoleval juhul kõne alla, kuna kaebajal ei saanud ravimi

mittesaamise tõttu esineda negatiivseid üleelamisi, sest tal ei esinenud 16.04.2021. a uuringu

kohaselt eesnäärme suurenemist, mille raviks Prostamol Uno on ette nähtud.

12.1. Nimelt väitis kaebaja, et talle põhjustas kannatusi asjaolu, et vastustaja ignoreerib

varasemat arsti määratud ravi ning, et pidev urineerimine häirib tema igapäevaelu ja öist und.

Halduskohus leidis, et kaebajal tekkis kahju väärikuse alandamise tõttu, sest kuigi kaebaja

tervislik seisund ei muutunud otseselt halvemaks, ei muutunud see ravimi andmata jätmise

tõttu ka paremaks ja ei ole alust kahelda kaebaja väidetes, et Prostamol Uno leevendas tema

seisundit sümtomeid. Samuti märkis halduskohus, et seda, et kaebajal esinevad tema väidetud

vaevused urineerimisel ja et ravim Prostamol Uno võib kaebaja seisundit parandada, on enne

05.01.2021 oma otsuste tegemisel aluseks võtnud kaks tervishoiutöötajat ning seega on

tõenäoline, et ravimi Prostamol Uno andmata jätmine põhjustas kaebajale väidetud valu ja

kannatusi ning kannatusi võis iseenesest põhjustada ka olukord, kus arst on kaebajale ravi

määranud, kuid Tartu Vangla varasemaid arsti juhiseid ei täida ega ka selgita kaebajale

kuidagi seda, miks kaebajale määratud ravimit talle siiski ei anta, mis viitab sellele, et

vastustaja jättis kõnealuse ravimi kaebajale andmata süüliselt.

12.2. Kaebaja tervisekaardist nähtuvalt leiti 16.04.2021. a uuringu teostamisel tõesti, et

kaebaja eesnääre pole mahult suurenenud (tl 6p). Eeltoodu ei tähenda aga seda, et kaebaja

kirjeldatud sümptomid tegelikult üldse puudusid või ei olnud nende jätkumine põhjuslikus

seoses ravimi mittesaamisega Tartu Vanglas kõnealusel perioodil. Ravimi infolehe kohaselt

kasutatakse Prostamol Unot meestel eesnäärme healoomulisest suurenemisest tingitud

urineerimishäirete korral. Samas ei välista eeltoodu seda, et Prostamol Uno leevendas kaebaja

seisundit isegi juhul, kui eesnäärme suurenemist uuringuga otseselt kaebaja puhul ei

tuvastatud. Kaebaja tervisekaardi kannetest nähtuvalt kahtlustati esmalt kaebajal kroonilise

prostatiidi esinemist, 11.06.2021 on diagnoosiks märgitud ka põie täpsustamata

neuromuskulaarne düsfunktsioon, 2021. a detsembris on jätkuvalt viidatud diagnoosina

kroonilisele prostatiidile. Samuti on kaebajale ka pärast 05.01.2021 määratud jätkuvalt

kasutamiseks ravimit Prostamol Uno, sh näiteks uroloogi poolt 10.02.2022 (tl 13). Seega on

põhjendamatu vastustaja väide, et kuna uuringud ei näidanud kaebajal eesnäärme

suurenemist, siis ei saanud tal ka esineda negatiivseid sümptomeid või valu ja kannatusi

sellest, et Tartu Vanglas talle 05.01.–04.03.2021 kõnealust ravimit enam ei antud.

12.3. VangS § 4¹ lg 1 kohaselt tuleb kinnipeetavat kohelda viisil, mis austab tema

inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle

rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või

arestimajas kinnipidamisega. VangS § 52 lg-st 2 tulenevalt on arst kohustatud pidevalt

jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja

vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle

pandud ülesandeid Vangla sisekorraeeskirja (VsKE) § 9 lg 1 järgi kontrollitakse kinnipeetava

füüsilist ja vaimset tervist vastavalt vajadusele. Haigestunud kinnipeetavat ravitakse

vanglateenistuse võimaluste piires. Kaebajal patsiendina oli seega õigus saada tema

probleemidele vastavat piisava kvaliteediga ravi.

Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja pöördus kaebustega juba Viru Vangla meditsiiniosakonda

ning Viru Vangla määras talle profülaktilise ravimina kuurina kasutamiseks Prostamol Uno,

mille kasutamine katkes sellega, et kaebaja toodi Tartu Vanglasse ja alates 05.01.2021 kuni

eelnevalt määratud ravikuuri lõpuni 04.03.2021 kaebaja seda ravimit enam ei saanud ning

vastustaja pole ka mõistlikult põhjendanud, miks vastava ravikuuriga Tartu Vanglas ei

jätkatud. Kui vaadata halduskohtu poolt viidatud 11.06.2021. a kannet kaebaja tervisekaardis,

milles öeldakse vastusena kaebaja selgitusele, et ta sai Viru Vanglas Prostamoli ja see aitas, et

patsienti on informeeritud sellest, et Tartu Vanglas toidulisandeid ei ole, siis võib sellest

järeldada, et kaebajale jäeti ravim ka perioodil 05.01.–04.03.2021 andmata üksnes seetõttu, et

Tartu Vanglas peeti seda üksnes toidulisandiks, mida vanglas ka ei olnud. Samas ei nähtu

kaebaja tervisekaardist, et talle oleks urineerimishäirete ja nendega seotud muude vaevuste

leevendamiseks antud Tartu Vanglas perioodil 05.01.–04.03.2021 teisi sama toimega

ravimeid või preparaate (toidulisandid). Eeltoodut arvestades nõustub ringkonnakohus

halduskohtuga, et käesoleval juhul alandati kaebaja inimväärikust sellega, et Tartu Vangla

jättis objektiivseid põhjendusi esitamata perioodil 05.01.–04.03.2021 kaebajale andmata talle

varasemalt Viru Vanglas määratud ravimi Prostamol Uno. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

ka vastustajalt kaebaja kasuks välja mõistetud hüvitisesumma 120 eurot kuidagi ülemäärane.

13. Mis puudutab kaebaja esitatud vastuapellatsioonkaebust ja selles esitatud nõuet

suurendada vastustajalt välja mõistetud hüvitisesummat, sest kaebajale tekkis ka tervisekahju

seoses sellega, et talle ei antud Tartu Vanglas perioodil 05.01.–04.03.2021 varasemalt Viru

Vanglas määratud ravimit Prostamol Uno, siis ringkonnakohtu hinnangul ei anna ükski

kaebaja väide alust vastuapellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Esitatud väited, et kaebaja

haigus ägenes pärast ravi katkemist ja seega muutus tema tervis oluliselt halvemaks, mille

tulemusena tekkis ka tervisekahju, ei ole millegagi põhjendatud ja sellisel viisil

tervisekahjustuse tekkimist ei kinnita ka kaebaja tervisekaardi andmed. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu vaidlusaluse otsuse põhjendustega otsuse p-s 22, milles halduskohus

leidis igati õiguspäraselt, et asja materjalidega pole tõendatud, et kaebajal oleks vaidlusalusel

perioodil Prostamol Uno andmata jätmise tõttu tekkinud tervisekahjustus (diagnoositud

haigus, mida kaebajal varem ei olnud) või et kaebajal varem diagnoositud haigus oleks

oluliselt ägenenud või raskenenud.

14. Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ja

vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 26.09.2023. a otsuse

muutmata.

15. Kuna kaebaja oli ka apellatsioonimenetluses riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud

ning vastustaja ei ole ringkonnakohtule esitanud taotlust apellatsioonimenetluse kulude

hüvitamiseks ega kulude nimekirja, siis puudub vajadus menetluskulude jagamiseks ja

väljamõistmiseks käesoleva otsusega.

16. HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)