3-24-965/7 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Kadri Palm

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. oktoober 2024, Tartu

Haldusasja number

3-24-965

Haldusasi

X kaebus Toila Vallavalitsuse 27. märtsi 2024. a otsuse nr

24269970208 tühistamiseks ja toimetulekutoetuse

määramise otsustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Toila vald, volitatud esindaja Maarika Tarum

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X kaebus.

2. Tühistada Toila Vallavalitsuse 27. märtsi 2024. a otsus nr 24269970208 ning kohustada

Toila valda lahendama uuesti kaebaja taotlus.

3. Jätta võimalikud menetluskulud poolte endi kanda.

4. Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21. novembril 2024.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas 20. märtsil 2024 Toila Vallavalitsusele taotluse 2024. a märtsikuu eest

toimetulekutoetuse saamiseks (digitaalse kohtutoimiku lehekülg (dtl) 28). Kaebaja

märkis taotluses, et perekonna suurus on 1 inimene; eluruumi pind on 46,9 m2; kaebaja

on töötu; eluasemekulud on 143,10 eurot.

3-24-965

2. Toila Vallavalitsus jättis 27. märtsi 2024. a otsusega nr 24269970208 kaebaja

taotluse sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 131 lg 2 alusel rahuldamata (dtl 33-34).

Otsuse kohaselt ületab perekonna sissetulek pärast SHS § 133 lg-tes 5 ja 6 sätestatud

tingimustel arvestatud eluasemekulude mahaarvamist toimetulekupiiri 1520,45 euro

ulatuses. Vastustaja märkis, et perekonna arvestuslik toimetulekupiir on 200 eurot;

tegelik ja arvesse minev sissetulek 1863,55 eurot; eluaseme üld- ja normkulu 143,10

eurot.

3. Kaebaja esitas 1. aprillil 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse Toila Vallavalitsuse 27.

märtsi 2024. a otsuse nr 24269970208 tühistamiseks ja toimetulekutoetuse määramise

otsustamiseks (dtl 3-4).

4. Tartu Halduskohus võttis 2. aprilli 2024. a määrusega kaebuse menetlusse,

tunnistas vastustajaks Toila valla ning kohustas vastustajat kaebusele vastama (dtl 18-

19).

5. Toila vald esitas 30. aprillil 2024 vastuse kaebusele (dtl 25-27).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

6. Kaebaja vaidlustab Toila Vallavalitsuse 27. märtsi 2024. a otsust nr 24269970208

toimetulekutoetuse määramata jätmise kohta, väites järgmist.

1) Kaebaja esitas 20. märtsil 2024 Toila Vallavalitsusele avalduse koos lisadokumentidega

eesmärgiga saada toimetulekutoetus märts 2024. a eest ja eluasemekulude kompensatsiooni.

Vastustaja kohaldas õigusnorme ebaõigesti ning ignoreeris toimetulekutoetuse arvutamise

aluseid, mis on sätestatud SHS § 133 lg-tes 1 ja 11 ning § 132 lg-s 3. Kaebaja leiab, et

nimetatud sätetega on õigusnormide rakendamise võimalus piiratud kalendrikuu eelnevate

ajaraamidega enne toimetulekutoetuse taotluse esitamise kuud.

2) Vastustaja ei võtnud toimetulekutoetuse arvutamisel arvesse kaebaja netosissetulekut

veebruaris 2024. Tõele ei vasta väide, et kaebaja ei ole töötu.

3) Vastustaja poolt väljatoodu puhul, mille kohaselt oli kaebajal veebruaris 2024. aastal muu

töötasu summas 1863,55 eurot, on tegemist kaebaja mitte kuue kuu netosissetuleku

aritmeetilise keskmisega, vaid viie kuu aritmeetilise keskmisega (augustist detsembrini 2023),

mis pole õige. Rohkem kui 90 päeva on kaebaja netosissetulekud 0 eurot ning arv 1863,55,

millega vastustaja manipuleerib, ajas numbriliselt ei muutu, kuigi peaks vastavalt üldtuntud

aritmeetika reegli järgi muutuma.

7. Vastustaja on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

Vastustaja seisukohad on järgmised.

1) Vastustaja sotsiaaltöö spetsialist teostas 27. märtsil 2024 sotsiaalteenuste ja -toetuste

andmeregistri (STAR) põhised kaebaja suhtes toimetulekutoetuse taotluse menetlustoimingud

lähtudes SHS §-st 132. Menetlustoimingute teostamisel tuvastati Maksu- ja Tolliameti päringu

tulemusel, et kaebaja on omanud tulu perioodil august kuni detsember 2023. Toetuse taotlejal

võivad sissetulekud puududa, aga tal võib olla sääste, mida on võimalik oma toimetulekuks

kasutada. Ka Riigikohus märkis oma lahendis nr 3-16-1759, et sissetulekuks saab pidada raha,

mida inimene reaalselt kasutada saab.

3-24-965

2) Toimetulekutoetuse menetlemisel rakendati SHS § 133 lg-t 4, mille tulemusel saadi kaebaja

sissetulekuks 1863,55 eurot.

3) Toimetulekutoetus on vaesuse leevendamise abinõu, mis peaks tagama vaid kõige

minimaalsema ehk vaid esmavajadused ja sellest lähtub kogu toimetulekutoetuse

kontseptsioon. Toimetulekutoetus peaks olema ajutine abimeede, mille raames pakutakse

inimesele igakülgset abi selleks, et ta ei sõltuks enam sotsiaaltoetustest. Kohalikul

omavalitsusel tuleb toimetulekutoetuse määramisel ja maksmisel esmalt lähtuda SHS § 134

lg-st 3, kus kohalikul omavalitsusel tuleb toimetulekutoetuse määramisel hinnata, kas toetuse

taotleja või mõni tema perekonnaliikmetest vajab lisaks toimetulekutoetusele ka muud

sotsiaalhoolekandelist abi.

4) Toimetulekutoetust on õigus saada üksi elaval isikul või perekonnal, kelle kuu

netosissetulek pärast SHS § 133 lg-tes 5 ja 6 sätestatud tingimustel arvestatud eluasemekulude

mahaarvamist on alla kehtestatud toimetulekupiiri. Alates 1. juunist 2022 on toimetulekupiir

üksi elavale inimesele või perekonna esimesele liikmele 200 eurot kuus ning 160 eurot

perekonna teise ja iga järgmise täisealise liikmele. Arvestades toimetulekupiiri ulatust ei saa

ülaltoodust järeldada, et kaebaja oleks kannatanud puudust. Kaebajal on netosissetulek

tuvastatu kohaselt 1863,55 eurot, mis on toimetulekupiirist kõrgem ehk kehtiva õiguse

kohaselt ta puudust ei kannatanud ja vastavat abi talle anda ei tulnud. Kaebaja sissetulek

pärast SHS § 133 lg-tes 5 ja 6 sätestatud tingimustel arvestatud eluasemekulude mahaarvamist

ületab toimetulekupiiri 1474,52 euro ulatuses.

KOHTU SEISUKOHT

8. Kohtu menetluses on kaebaja nõue Toila Vallavalitsuse 27. märtsi 2024. a otsuse nr

24269970208 tühistamiseks ja Toila valla kohustamiseks otsustada toimetulekutoetuse

määramine uuesti.

9. Kohus on seisukohal, et esitatud kaebus kuulub rahuldamisele. Kohtu põhjendused

on järgnevad.

10. Menetlusosaliste vahel on vaidlusaluseks küsimuseks, kas vastustaja on jätnud

õiguspäraselt kaebajale toimetuleku toetuse 2024. a märtsi eest määramata. Kaebaja

leiab, et SHS § 133 lg 4 rakendamine on piiratud kalendrikuu eelnevate ajaraamidega,

enne toimetulekutoetuse taotluse esitamise kuud vastavalt SHS § 133 lg-le 1, lg-le 11

ja § 132 lg-le 3. Vastustaja leiab, et toetuse arvutamisel tuli arvestada SHS § 133 lg-ga

4, mis sätestab, et kui toimetulekutoetuse taotleja või tema perekonnaliige saab

sissetulekuid, mis on makstud mitmeks kuuks ette või tagantjärele, võib

toimetulekutoetuse arvestamise aluseks võtta taotlemisele eelnenud kuue kuu keskmise

sissetuleku.

11. SHS § 14 lg 1 sätestab, et kohaliku omavalitsuse üksus kehtestab sotsiaalhoolekandelise

abi andmise korra, mis peab sisaldama vähemalt sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldust ja

rahastamist ning nende taotlemise tingimusi ja korda. SHS § 14 lg 2 kohaselt võib kohaliku

omavalitsuse üksus korraldada sotsiaalteenuseid ja maksta täiendavaid sotsiaaltoetusi

kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest kohaliku omavalitsuse üksuse kehtestatud tingimustel

ja korras. Seega on kohalikul omavalitsusel õigus otsustada, millistel tingimustel ta oma

eelarvest täiendavaid sotsiaaltoetusi maksab. Toila vallas kehtib eelnimetatud kehtestatud

korrana Toila Vallavolikogu 26. jaanuari 2022. a määrus nr 1 "Sotsiaalhoolekandelise abi

andmise kord" (edaspidi määrus nr 1). Määruse nr 1 § 78 sätestab, et riigieelarvest valla

eelarvesse laekunud toimetulekutoetuse vahenditest määrab ja maksab vallavalitsus

3-24-965

toimetulekutoetust (lg 1). Toimetulekutoetust määrab ja maksab vallavalitsus SHS-ga

kehtestatud ulatuses, tingimustel ja korras (lg 2). Toimetulekutoetuse määramisel arvesse

võetavad eluasemekulude piirmäärad kehtestab vallavalitsus (lg 3). Kohus märgib, et

vaidlusaluses toimetulekutoetuse määramata jätmise otsuses ei ole määrusele nr 1 viidatud.

Õiguslike alustena on otsuses märgitud SHS § 131 lg 2, § 133 lg-d 4-6, § 134 lg 1.

12. Kuigi kohtule on arusaamatu, miks vastustaja ei lähtunud ka määrusest nr 1, ei tingi

ainuüksi see vaidlusaluse otsuse tühistamist. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 28 teine lause

sätestab, et Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja

puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Seega,

kuidas riik abi tagab, tuleb sätestada seadusega. Sotsiaalseadustiku üldosa seadus (SÜS)

sätestab üldised põhimõtted sotsiaalabi korraldamisel ehk reguleerib sotsiaalkaitse korraldust

ja sotsiaalkaitse tagamist avaliku võimu poolt. Teiseks reguleerib sotsiaalteenuste saamise

korda SHS. Nagu eelnevalt märgitud, on vastustaja toetunud SHS-le.

13. Toimetulekutoetuse eesmärk on isikute iseseisvat toimetulekut soodustava ajutise

abimeetmena leevendada abi vajavate isikute ja perekondade materiaalset puudust, tagades

minimaalsed vahendid esmavajaduste rahuldamiseks (SHS § 131 lg 1). Kuivõrd tegemist on

ajutise meetmega, tuleb igal toimetulekutoetuse määramisel olla kohaliku omavalitsuse

üksusel hoolikas, et kontrollida eeldusi toetuse saamiseks. SÜS § 5 lg 1 kohaselt on isikul

esmane vastutus teda ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul.

14. Toimetulekutoetust on õigus saada üksi elaval isikul või perekonnal, kelle kuu

netosissetulek pärast SHS § 133 lg-tes 5 ja 6 sätestatud tingimustel arvestatud

eluasemekulude mahaarvamist on alla kehtestatud toimetulekupiiri (SHS § 131 lg 2).

Toimetulekupiiri üksi elavale isikule või perekonna esimesele liikmele kehtestab

Riigikogu igaks eelarveaastaks riigieelarvega (SHS § 131 lg 3).

15. Tulenevalt 2024. aasta riigieelarve seaduse § 2 lg 6 p-st 2 on SHS § 131 lg 3 alusel

kehtestatav üksi elava isiku või perekonna esimese liikme toimetulekupiir 200 eurot

kalendrikuus. SHS § 131 lg 4 kohaselt on perekonna teise ja iga järgmise täisealise

liikme toimetulekupiir 80 protsenti perekonna esimese liikme toimetulekupiirist, s.o

160 eurot.

16. Vaidlustatud otsuse põhjendused piirduvad sellega, et vastustaja hinnangul ületab

perekonna sissetulek pärast SHS § 133 lg-tes 5 ja 6 sätestatud tingimustel arvestatud

eluasemekulude mahaarvamist toimetulekupiiri 1520,45 euro ulatuses

(kohtumenetluses on vastustaja väitnud, et see summa on 1474,52 eurot). SHS § 133 lg

5 sätestab, et arvestades sama paragrahvi lg 6 alusel kehtestatud piirmäärasid ja

elamuseaduse § 7 lg 1 p 2 alusel kehtestatud eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normi

või perekonnaliikmete arvu, võetakse toimetulekutoetuse arvestamisel arvesse

järgmised jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluasemekulud: üür; eluaseme

soetamiseks võetud laenu tagasimakse, mis sisaldab ka laenu intressi ja kohustusliku

eluasemekindlustuse makset; korterelamu haldamise kulu, sealhulgas remondiga

seotud kulu; korterelamu renoveerimiseks võetud laenu tagasimakse; veevarustuse ja

reovee ärajuhtimise teenuste maksumus; soojaveevarustuseks tarbitud soojusenergia

või kütuse maksumus; kütteks tarbitud soojusenergia või kütuse maksumus;

elektrienergia tarbimisega seotud kulu; majapidamisgaasi maksumus; maamaksukulu,

mille arvestamise aluseks on kolmekordne elamualune pind; hoonekindlustuse kulu;

olmejäätmete veo tasu. SHS § 6 sätestab, et kohaliku omavalitsuse üksus kehtestab

toimetulekutoetuse määramiseks sama paragrahvi lg-s 5 nimetatud kulude piirmäärad,

mis tagavad isiku ja tema perekonnaliikmete inimväärse äraelamise. Kohaliku

3-24-965

omavalitsuse üksus vaatab kehtestatud piirmäärad vähemalt üks kord aastas üle ning

vajaduse korral kehtestab uued piirmäärad. Vaidlustatud otsuses ei ole arvutuskäiku,

kuidas arv 1520,45 saadi. Ka vastuses kaebusele ei ole vastustaja selgitanud, miks

pärast eluasemekulude mahaarvamist ületab kaebaja sissetulek toimetulekupiiri

1474,52 euro ulatuses.

17. SHS § 133 lg 1 sätestab, et toimetulekutoetuse arvestamise aluseks on üksi elava

isiku või perekonna kõigi liikmete eelmisel kuul saadud netosissetulekud, millest

arvestatakse maha makstud elatis, täitemenetluse seadustiku §-de 131 ja 132 kohaselt

täitemenetluses kinnipeetud summad, jooksval kuul tasumisele kuuluvad

eluasemekulud ning kehtestatud toimetulekupiir. SHS § 133 lg 11 sätestab, et sama

paragrahvi lõikes 1 nimetatud eelmise kuu netosissetulekuks loetakse eelmisel

kalendrikuul saadud sissetulek või põhjendatud juhtudel taotluse esitamisele eelnenud

30 kalendripäeva jooksul saadud sissetulek. Seega on vahetult seaduses määratletud

see ajavahemik, mille sees saadud sissetulekut tuleb toetuse arvestamisel aluseks võtta.

SHS § 133 lg-st 1 ei tulene haldusorganile õigust arvestada perekonnaliikmete varem

saadud sissetulekuga. Juhul, kui toimetulekutoetust arvestatakse SHS § 133 lg 1

kohaselt, tuleb haldusorganil lähtuda taotluse esitamisele eelneva kuu saadud

sissetulekust, mille hulgast on välja arvatud SHS § 133 lg-s 2 nimetatud laekumised.

18. Tulenevalt SHS § 133 lg-st 4 võib toimetulekutoetuse arvestamise aluseks võtta

taotlemisele eelnenud kuue kuu keskmise sissetuleku, kui toimetulekutoetuse taotleja

või tema perekonnaliige saab sissetulekuid, mis on makstud mitmeks kuuks ette või

tagantjärele. Sotsiaalhoolekande seaduse, tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ning

teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (693 SE) seletuskirja, millega sätestati norm

kehtivas sõnastuses, kohaselt tuleb otsus kuue kuu keskmise sissetuleku arvesse

võtmiseks teha juhtumipõhiselt, lähtudes isiku või perekonna abivajadusest.

19. Tartu Ringkonnakohus on 29. augusti 2017. a otsuses asjas nr 3-16-1436 p-des 24

ja 25 selgitanud, et normis (SHS § 133 lg 4) kasutatud mõiste „võib“ osutab, et

perekonna kuue kuu keskmisest sissetuleku arvestamine toimetulekutoetuse

määramisel tuleb igakordselt eraldi otsustada. Kuna selle otsustuse tegemisel on

haldusorganil kaalutlusruum, siis tuleb otsustust põhjendada, näidates ära otsuse

tegemisel oluliseks peetud asjaolud. Eelkõige peab haldusorgan otsustuse tegemisel

veenduma, et kuue kuu keskmise sissetuleku alusel toimetulekutoetuse arvestamine ei

tooks kaasa puuduses perekonna abita jätmist. Seega tuleb kuue kuu keskmise

sissetuleku arvestamine kõne alla eelkõige juhul, kui mitmeks kuuks ette või

tagantjärele makstud sissetulek on saadud toetuse taotlemisele eelneval kuul. Kui

sissetulek on saadud varem, siis tuleb hinnata, millised on kuue kuu keskmise

sissetuleku alusel toetuse määramise tagajärjed, eelkõige kuidas see mõjutab taotleja

toimetulekut. Asjakohane võib siinjuures olla milliseid kulusid on varasemalt saadud

sissetuleku arvel tehtud või ka taotleja selgitused selle kohta, milliseid kulusid on

kavas teha. SHS-st tulenevalt on seega võimalik arvestada toimetulekutoetuse

määramisel perekonna eelneva kuu sissetuleku või eelneva kuue kuu keskmise

sissetulekuga. Nende kahe kombineerimine ei ole ühelgi juhul lubatud.

20. Kaebaja märgib, et vastustaja ei võtnud tema toimetulekutoetuse arvutamisel

arvesse kaebaja netosissetulekut veebruaris 2024. Vastustaja märkis, et kaebajal oli

2024. a veebruaris muu töötasu summas 1863,55 eurot. Selle arvu osas selgitas

kaebaja, et see on kaebaja netosissetuleku aritmeetiline keskmine mitte 6 kuu jooksul,

vaid 5 kuu jooksul (augustist detsembrini 2023), ja selles mõttes pole see õige.

3-24-965

21. Kohus märgib, et vastustaja ei ole vaidlusaluses otsuses selgitanud, miks ta võttis

kaebaja tegeliku ja arvesse mineva sissetulekuna arvesse töötasu 1863,55 eurot, mille

kaebaja oli saanud töötasuna perioodi august kuni detsember 2023 (5 kuud) eest (seega

ka mitte taotlemisele eelnenud kuue kuu, st september 2023 kuni veebruar 2024,

keskmise sissetuleku).

22. Asja materjalidest nähtuvalt oli kaebaja 2023. a augustikuus saanud töötasu

1304,76 eurot (netosissetulek 1142,68 eurot); 2023. a septembrikuus 1450 eurot

(netosissetulek 1235,91 eurot); 2023. a oktoobrikuus 1450 eurot (netosissetulek

1235,91 eurot); 2023. a novembrikuus 1450 eurot (netosissetulek 1235,91 eurot);

2023. a detsembrikuus 5642,69 eurot (netosissetulek 4467,32 eurot) (dtl 32). Liites

viie kuu netosissetulekud kokku ja jagades need viiega saab summaks 1863,55

((1142,68+1235,91+1235,91+1235,91+4467,32)÷5).

Kuna

kaebaja

esitas

toimetulekutoetuse taotluse 2024. a märtsikuus, kuid viimase töötasu sai kaebaja 2023.

a detsembrikuu eest, siis tulnuks vastustajal hinnata, millised on kuue kuu keskmise

sissetuleku alusel toetuse määramise tagajärjed, eelkõige kuidas see mõjutab taotleja

toimetulekut. Vaidlusalusest otsusest ei nähtu, et vastustaja oleks sellise hindamise läbi

viinud. Otsusest ei nähtu isegi seda, et kaebaja sissetulek 1863,55 eurot on saadud

perioodi august kuni detsember 2023 netotöötasude liitmise ja viiega jagamise

tulemusel. Hindamine peab olema sisuline, mitte lihtsalt viitega seadusesättele (otsuses

märgitud kui „Lisainfo“).

23. Vastustaja viitab Riigikohtu 1. juuni 2018. a otsusele asjas nr 3-16-1759, milles

selgitati, et sissetulekuks saab pidada raha, mida inimene reaalselt kasutada saab.

Kohus märgib esmalt, et vaidluse tuum asjas nr 3-16-1759 oli selles, kas vara

võõrandamisest saadud raha laekumine kohtutäiturile ja võlausaldajale on hõlmatud

sissetuleku mõistega ja omistatav kaebajale. Nende küsimuste lahendamisel tuleb

arvestada sotsiaalhoolekande põhimõtteid ja toimetulekutoetuse eesmärki. See

eesmärk on tagada inimestele minimaalsed rahalised vahendid esmavajaduste

rahuldamiseks tarvilike tarbimiskulutuste tegemiseks. Riigikohus selgitas viitega SHS

§ 134 lg 4 p-le 7, et toimetulekutoetuse andmisel arvestatakse lisaks netosissetulekule

inimesel olemasolevat, enne arvestusperioodi algust saadud raha (otsuse p 18).

Praeguses kohtuasjas ei ole vastustaja kohaldanud SHS § 134 lg 4 p 7, mis sätestab, et

kohaliku omavalitsuse üksus võib jätta toimetulekutoetuse määramata või vähendada

määratavat toimetulekutoetuse summat, kui kohaliku omavalitsuse üksus leiab, et

toimetulekutoetuse taotleja või tema perekonna kasutuses või omandis olev vara, selle

üürimine, rentimine või müümine tagab temale või perekonnale toimetulekuks

piisavad elatusvahendid. Riigikohus leidis viidatud asjas ka seda, et kaebaja ei saanud

täitemenetluse tulemina netosissetulekut SHS § 133 lg 1 tähenduses (otsuse p 24).

Nagu kohus eelnevalt selgitas, tuleb juhul, kui toimetulekutoetust arvestatakse SHS §

133 lg 1 kohaselt, haldusorganil lähtuda taotluse esitamisele eelneva kuu saadud

sissetulekust. Vastuses kaebusele on vastustaja märkinud, et toimetulekutoetuse

menetlemisel rakendati SHS § 133 lg-t 4.

24. Kui haldusorgan jätab toetuse taotluse lahendamisel arvestamata taotleja

sissetulekute ja väljaminekutega või teeb seda viisil, mis ei ole kohtule kontrollitav,

siis on haldusorgan eksinud haldusmenetluse seaduse § 4 lg-s 2 sätestatud põhimõtte

vastu, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse

eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes

põhjendatud huve. Samuti on jätnud vastustaja välja selgitamata menetletavas asjas

olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma

algatusel.

3-24-965

25. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et vaidlusalune otsus on õigusvastane ja tuleb

tühistada.

26. Kaebaja on esitanud ka nõude Toila valla kohustamiseks andma välja uus otsus

kaebaja märtsikuu toimetulekutoetuse määramise kohta vastavalt arvutuskorrale, mis

on sätestatud SHS §133 lg-s 1 ja lg-s 11. HKMS § 41 lg 3 sätestab, et

kohustamiskaebuse rahuldamisel võib kohus kohustada vastustajat nii haldusakti

andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti

otsustama. Tulenevalt riigivastutuse seaduse § 6 lg-st 5 võib kohus teha avaliku võimu

kandjale ettekirjutuse haldusakti andmiseks ilma asjaolude täiendava kaalumiseta vaid

juhul, kui juhtumi asjaolude tõttu ei saa avaliku võimu kandja haldusakti andmisest või

toimingu sooritamisest asja uuel otsustamisel ühelgi tingimusel keelduda. Kohus on

praegusel juhul heitnud vastustajale ette kaalutlusõiguse ebaõiget teostamist. Kohus ei

saa astuda haldusorgani asemele ega sisuliselt hinnata kaalumisel asjassepuutuvaid

asjaolusid (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-15, p 26). Seega teeb kohus ka

praegusel juhul vastustajale ettekirjutuse kaebaja taotluse uueks läbivaatamiseks,

arvestades käesoleva otsuse põhjendusi. Kohus ei kohusta vastustajat kaebaja taotlust

ilmtingimata rahuldama.

27. Eeltoodut arvestades rahuldab kohus kaebuse tervikuna. Kohus tühistab Toila

Vallavalitsuse 27. märtsi 2024. a otsuse nr 24269970208 ning kohustab Toila valda

lahendama kaebaja taotlus uuesti.

28. HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse

ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt

kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuludokumentide ja

menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta

(HKMS § 109 lg 1). Kaebaja on vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest vastavalt

riigilõivuseaduse § 22 lg 2 p-le 2. Muude menetluskulude tekkimise kohta ei ole

kaebaja kohtule kuludokumente ja menetluskulude nimekirja esitanud, seega jäävad

võimalikud menetluskulud poolte endi kanda.

29. HKMS § 175 lg-te 3 ja 4 ning SÜS § 8 alusel tuleb avaldatavas otsuses asendada

kaebaja nimi tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Palm

kohtunik