4-24-2464/11 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

4-24-2464

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. oktoober 2024. a Tallinn

Väärteoasja number

4-24-2464 (2317,24,005042)

Kohtunik

Märt Toming

Sekretär

Eda Loor

Väärteoasi

U.J-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja

prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlus-

talituse kohtuesindusgrupi eriasjade uurija Mehis

Kasoneni 04.07.2024 otsusele väärteoasjas nr

2317,24,005042 U.J-i karistamises LS § 227 lg 2

ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 30

trahviühiku ulatuses, s.o 120 eurot.

Menetlusest osa võtnud isikud

Kohtuvälise menetleja esindaja: Mehis Kasonen, Põhja

prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlus-

talituse kohtuesindusgrupp.

Menetlusalune isik: U.J , ik: XXX,

elukoht: xxxx, e-post: xxxx

RESOLUTSIOON

1. Jätta U.J-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju

politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi eriasjade uurija Mehis Kasoneni

04.07.2024 otsusele nr 2317,24,005042 U.J-i karistamises LS § 227 lg 2

ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 30 trahviühiku ulatuses, s.o 120,

rahuldamata.

2. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna

menetlus-talituse kohtuesindusgrupi eriasjade uurija Mehis Kasoneni 04.07.2024 otsus nr

2317,24,005042 U.J-i karistamises LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo

toimepanemise eest rahatrahviga 30 trahviühiku ulatuses, s.o 120 eurot, muutmata ja

tühistamata.

3. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv 120 (ükssada kakskümmend) eurot tuleb 45

päeva jooksul kohtuotsuse kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadavaks

tegemise päevast, s.o alates 22.10.2024 tasuda vaidlustatud otsuses märgitud

Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri

10220245050546. Rahatrahv peab olema täies ulatuses tasutud hiljemalt 06.12.2024.

4. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei ole 45 päeva jooksul arvates päevast,

mil kohtuotsus on tehtud kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadavaks,

tasunud rahatrahvi täies ulatuses, saadab lahendit täitmisele pöörav asutus, antud juhul

kohtuväline menetleja, kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on

tehtud märge jõustumise kohta.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule

kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus tehakse

Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 ja e-toimikus kohtumenetluse

pooltele tutvumiseks kättesaadavaks alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates

22.10.2024. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 21.11.2024. Kui kassatsioonkaebust

eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 22.11.2024.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse

kohtuesindusgrupi eriasjade uurija Mehis Kasoneni 04.07.2024 otsusega nr 2317,24,005042

karistati U.J-i LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 30

trahviühiku ulatuses, s.o 120 eurot, selles, et U.J juhtis 14.06.2024 kella 11.24 ajal

Kadaka pst-l, Mäepealse tn ja Trummi tn vahel, suunaga Trummi tn suunas, Tallinnas Harju

maakonnas mootorsõidukit kiirusega 65 +/- 3 km/h, kus suurim liikluskorraldusvahendiga

lubatud sõidukiirus sellel teelõigul on 40 km/h, ületades seega lubatud sõidukiirust mitte

vähem kui 22 km/h, millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 sätestatud keeldu ja pani toime LS § 227

lg 2 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik alljärgneva kaebuse

Väärteoga seonduvad asjaolud.

Juhtisin 14.06.2024 enne keskpäeva tütrele kuuluvat sõiduautot Ford Focus xxxx, sõites

Tallinnas Kadaka teel. Sõidu eesmärgiks oli külastada Harku metsas asuvat Rõngasjärve, et

loodushuvilisena, pensionärina, kõrges eas (80 eluaastat) ning parandamatut kroonilist haigust

(xxxx) põdeva isikuna vaadelda seal pesitsevaid siniparte ja haripütte. Kahjuks ma ei jälginud

juhtimise ajal spidomeetrit, seega ei tea kuni praeguseni, milline oli minu juhitava sõiduki

tegelik kiirus auto kiirusmõõdiku järgi Kadaka teel enne minu juhitava auto peatamist

varitsusest teele ilmunud politseitöötaja poolt. Enda arvates juhtisin autot mõistliku kiirusega,

mida ei pidanud siis ega pea ka praegu kihutamiseks. Rõhutan siinjuures eriliselt, et ma ei

vaielnud siis ega vaidle ka praegu politsei poolt kindlaks tehtud kiiruse ületamise vastu,

kuigi seda ületamist fikseerinud kiiruskaamera näitu minule ei ole siiamaani näidatud.

Pärast minu juhitava auto kinnipidamist ja mahasõiduteele suunamist, võeti minult ära

isikuttõendav dokument (ID kaart) ja anti korraldus oodata, kuni minuga tegeleb

naispolitseinik. Pärast igavikuna tundunud mitmete minutite pikkust ootamist väljus läheduses

seisvast politseibussist naispolitseinik ja hakkas mulle läbi juhipoolse ukse allalastud klaasi

ette lugema tema käes olevat dokumenti. Sealjuures ta eelnevalt ei selgitanud mulle, mis

dokument see on, mis on selle koostamise tähendus, eesmärk ja tagajärg või tagajärjed ning

mis on minu õigused ja kohustused sellega seoses. Samuti ei küsinud ta minult midagi selle

kohta, miks ja mis asjaoludel ma sõitsin üle lubatud piirkiiruse sellel tänavalõigul.

Kuna olin ootamatust kinnipidamisest ja kauasest ootamisest segadusse sattunud, tekkis mul

subjektiivne arusaamine, et see dokument on ilma minu osavõtuta tagaselja koostatud. Kui

naispolitseinik nõudis minult etteloetavale dokumendile allkirja, siis ma küll ei vaidlustanud

dokumendi sisu, kuid keeldusin selle allkirjastamisest. Seejärel naispolitseinik lahkus

ärritunult ja sisenes politseibussi, kuhu jäi minu arvates põhjendamatul pikaks ajaks. Pärast

seda tuli ta uuesti minu sõiduki juurde ning hakkas jälle läbi juhipoolse akna mulle ette

lugema dokumenti, mis hiljem osutus väärteoprotokolliks nr AB 1609070, mille koopia mulle

sündmuskohal hiljem üle anti. Ka sellele dokumendile ma keeldusin allkirja andmisest.

Kaebust põhjendavad asjaolud.

1. Selles väärteoasjas ei ole politseitöötajad taganud ühtegi minu kui menetlusosalise

isiku õigust, sealjuures on rikutud minu õigust teada, millist väärteoasja minu suhtes

menetletakse ning minu õigust teada menetlustoimingu või toimingute eesmärki ning

tagajärgi. Minu juuresolekul või minu osavõtul pole selles väärteoasjas tehtud ühtegi

menetlustoimingut.

Minu soovile anda sündmuskohal omakäelisi ütlusi, reageeris naispolitseinik ärrituse ja

keeldumisega, teatades suuliselt, et ta ei kavatse minuga mängida. Minu kinni pidamine,

pikaks ajaks ootama jätmine, politseitöötaja üleolev suhtumine, tema ähvardava oleku

tekkimine minu suhtes ja minu selgitavate sõnade mänguks pidamine hakkas mulle

subjektiivselt tunduma minu inimväärikuse alandamisena, mille põhjuseks pean

politseitöötajate saamatut tegutsemist. See kõik kogumis tekitas minus tunde, et ma polnud

selles olukorras enam inimene vaid politseivaritsuse käigus tabatud saakloom.

2. Minu kohta koostatud väärteoprotokoll AB1609070 sisaldab olulist viga ja on lõpuni

vormistamata. Protokollis märgitud registreerimismärgiga sõidukit mina juhtinud ei

ole.

3. Eriasjade uurija poolt vormistatud otsuses väärteoasjas nr. 2317.24,005042 esinevad

minu arvates järgmised puudused:

A. Täiesti vale on kohtuvälise menetleja seisukoht, et U.J on menetlusaluse isikuna

keeldunud ütluste andmisest. Vastupidi, politseitöötaja on keeldunud andmast mulle

sündmuskohal võimalust omakäelisteks ütlusteks ja jätnud sellega tagamata minu

õiguse ennast iseseisvalt kaitsta. Olen küll keeldunud allkirjade andmisest, kuid mitte

ütluste andmisest. Ka väärteoprotokolli AB 1609070 lahtris “muud tõendid ja

andmed“ esineb must-valgel käsitsi kirjutatud tekstiosa selle kohta, et menetlusalune

isik on andnud ütlusi.

B. Siin käsitletavas otsuses esinevad ka üksteist välistavad järeldused. Otsuse teisel

leheküljel esineb lause: „Vastulauses puudub vaidlus asjaolus, et kiiruse ületamine ei

oleks aset leidnud.“ Samal leheküljel allpool esineb aga lause, milles semikooloni

järgselt on kirjas: „… kahe erineva ametniku poolt koostatud menetlusdokumentidest

nähtavalt on allkirjastamisest ja ütluste andmisest keeldutud ning tunnistaja ütluste

kohaselt ei olnud U.J nõus ka temale ette heidetud rikkumisega.“ Otsusest ei

nähtu üldse, kes see tunnistaja on ning millised on tema ütlused või kes on need

erinevad ametnikud, kes menetlusdokumente ja milliseid menetlusdokumente

koostasid. Seetõttu ei ole kohtuvälise menetleja viited otsuses isikustamata tunnistaja

ütlustele usaldusväärsed, konkretiseerimata ja nendega otsuse põhjendamine on minu

arvates alusetu.

C. Otsuse tekstist nähtub, et minu poolt selles väärteoasjas seaduses ettenähtud korras

14.06.2024 esitatud vastulause on üldse jäetud tähelepanuta, seaduses ettenähtud

korras menetlemata ja sellele on jäetud vastamata ning seda on käsitletud vaid otsuse

tegemise käigus tagantjärele.

D. Otsuse teise lehekülje teise lõigu kohaselt jätab otsuse koostaja rahuldamata taotluse

kuulata üle tunnistaja põhjendusega, et selline tegevus eeldaks väärteomenetluse

uuendamist. Sellest tekkib kahtlus, et otsus väärteoasjas on tehtud ja koostatud pärast

menetlustähtaegade lõppemist.

E. Kohtuväline menetleja põhjendab minu väärteo eest vastutusele võtmist väitega, et

kiiruse ületamine on üks massiliselt toimepandavatest liiklusrikkumistest. Seega on

menetleja otsustanud mind kui elatanud isikut väärteo eest karistada sellepärast, et ka

teised selliseid rikkumisi toime panevad. Täiesti põhjendamatu ning kohatu on

menetleja seisukoht, et mind karistatakse väärteo eest sellepärast, et nii meedias kui

mujal (nt teaduskirjanduses) on laialdaselt kajastamist leidnud seos lubatud piirkiiruse

ületamise ning liiklusavariide vahel. Ilmse liialdusena tundub ka menetleja seisukoht

otsuses, et minu karistamise eripreventiivseks eesmärgiks on minu mõjutamine, et ma

edaspidi käituks õiguskuulekalt ega paneks toime uusi süütegusid. Vastupidi,

elukutselt juristina ja omaaegse, aastakümnete jooksul õiguskaitseasutustes töötanud

kriminaalõiguse praktikuna olen ma kogu oma senise elu kestel käitunud

õiguskuulekalt ja ka siinkäsitletud piirkiiruse ületamine minu poolt on tegelikult

tähelepanematusest tingitud tahtmatu eksimus, mille seadusekohane kvalifitseerimine

ja menetlemine või menetlemata jätmine politseitöötajate poolt äratab hoopis

põhjendatud kahtlusi.

F. Otsuse viimases lõigus enne karistuse määramist asub menetleja seisukohale, et

ületatud kiiruse osas on süü seega keskmisest väiksem. See seisukoht aga on

vastuolus kolm lauset edasi otsuses esineva lausega, mille kohaselt minu puhul tuleb

karistuse üldpreventiivse eesmärgina anda kõigile liiklejatele signaal, et liiklusreeglite

eiramine ei ole millegagi õigustatud ning ohtlik tegu saab vastavalt karistatud. Sellele

järgnevas lauses aga hindab menetleja minu kogusüü uuesti keskmisest väiksemaks.

G. Lisan veel seda, et oma senise elu jooksul ei ole ma olnud avaliku huvi keskmes või

orbiidil ja oma kunagist tööd kriminaalõiguse praktikuna tegin elukutsest tingituna

pigem avalikkuse tähelepanu eest varjatult, mistõttu leian, et ka praegu ja edaspidi

puudub minu suhtes täielikult avalik menetlushuvi.

Eeltoodu alusel palun:

1. Kas tühistada kohtuvälise menetleja otsus kaevatavas väärteoasjas täies ulatuses või

osaliselt ja teha uus otsus, kui see ei raskenda minu kui menetlusaluse isiku olukorda;

2. Või tühistada kohtuvälise menetleja otsus kaevatavas väärteoasjas ja lõpetada

väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlusel, kui kohus leiab, et minu kui menetlusaluse

isiku süü ei ole suur ja väärteomenetluse jätkamiseks minu kui kõrges eas ning

krooniliselt haige isiku suhtes puudub avalik menetlushuvi.

3. Käesolev kaebus lahendada ilma minu osavõtuta.

Kohtuistungil jäi

oma kaebuse juurde ning märkis, et palub tühistada

kaebuse esitaja

väärteoprotokoll, sest see on koostatud vigaselt, selles on valeväiteid ja see on lõpuni

vormistamata. Kuna väärteoprotokoll on vigane, tuleb tühistada ka otsus. Kõik küsimused

jätab kohtu otsustada. Etteheidetud rikkumise kohta selgitas, et juhib oma autot mitte

armatuurlaual olevaid näitusid vaadates, vaid jälgides väljaspool toimuvat ja reeglina liigub ta

liiklusvoolus, mis on teatavasti kõige õigem võimalus autot juhtida. Väidetav väärtegu on

tema poolt tahtmatult toime pandud, võib olla sellepärast, et ta ei jälginud spidomeetrit.

Liiklusolukord oli seal ohutu, ei olnud erilist tihedat liiklust, kuna sõit oli alla mäge, mistõttu

tegelikult tuleks autot juhtida ikkagi jälgides spidomeetrit ja vajadusel pidurdades, kahjuks ta

seda ei teinud. Leiab, et võimalik kiiruseületamine oli tahtmatu ja juhuslik. Sellel teelõigul on

korduvalt sõitnud, teab, et seal on kiirusepiirang 40 km/h. Siiamaani ei tea, milline tema kiirus

seal oli. Istus oma autos, kui talle väärteoprotokolli ette loeti ja talle koopia anti, see ei olnud

protokolli tutvustamine tema hinnangul. Ei vaidle vastu, et võis olla kiiruseületus, kuid ta ei

tea, kuidas see kindlaks tehti, vabandab, kui oleks saanud seal trahvikviitungi, oleks selle ära

maksnud. Väärteotoimikuga tutvumas ei käinud, tegi vastulause ja see vastulause jäeti

käiguta ja seetõttu ta nagu ei leidnud mingit põhjendust, et peaks sinna minema, kuna kõik see

oli ilma tema osavõtuta nii öelda vormistatud ja selle tõttu ta esitas kohtusse avalduse.

Kohtulikes vaidlustes

leidis, et jääb oma kohtule esitatud avalduses taotletu

kaebuse esitaja

juurde ja selle juurde ka, et tühistada väärteoprotokoll ja tühistada ka kohtuvälise menetleja

otsus ja lõpetada menetlus selles väärteoasjas.

Kohtuvälise menetleja esindaja kohtulikes vaidlustes leidis, et on tõendamist leidnud, et

menetlusalune isik on temale süüks pandava teo toime pannud, seega jätta vastavalt VTMS §

132 p 1 kohtueelse menetleja otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. Leiab, et mingisuguseid

protseduurireegleid siin rikutud ei ole, isikule on tema õigusi ja kohustusi tutvustatud, samuti

on võimaldatud anda ütluseid, millest U.J keeldus. Väärteoprotokoll koostati ja

tutvustati ka seal kohapeal, siin on olnud subjektiivne vaidlus, et kas see tutvustamine peab

välja nägema kuidagi muudmoodi kui lihtsalt ettelugemine ja kaebaja õiguse ja selle

protseduuride selgitamine või mitte. U.J-il endal selle kohta arvamus puudus või

vähemalt täna ta seda ei väljendanud, kuid tema arvates jätkuvalt ei ole käitutud õigesti. Tema

sellega nõus ei ole. Kiiruse ületamist kaebuses kohtule U.J vaidlustanud ei ole, selle

üle ka vaidlus puudub. Väärteotoimikust nähtub, et mõõtja on olnud pädev, kui ka seade omas

kehtivat taatlustunnistust ja videosalvestuse ja fotode pinnalt on see mõõtetulemus jälgitav.

Mis puutub sinna sellesse liiklusvoogu, siis video pinnalt oli näha, et U.J-i

mootorsõiduk oli esimene, jah vastassuunas sõitsid sõidukid, ka U.J-i mootorsõiduki

taga oli sõidukeid, kuid ei saa väita, et U.J-i poolt seatud kiirus oli tingitud

mingisugusest liiklusvoost, kui ta oli esimene auto. Siin viidati ka sellele, et see kiiruse

ületamine võis olla tingitud asjaolust, et kiiruse valikul lähtutakse mitte spidomeetrist, aga

vaadatakse välja tuuleklaasist ja seatakse siis sõidukiirus nii öelda tunde järgi ja liiguti alla

mäge. Videosalvestisi pinnalt on näha, et alla mäge liikumist ei toimunud, Trummi tänava

poole on üsna järsk tõus ja väärteoprotokolli andmete pinnalt liikus menetlusalune isik

Mäepealse tänava poolt Trummi tänava suunas. Mistõttu leiab, et kiiruse ületamine oli toime

pandud vähemalt kaudsest tahtlusest, kui menetlusalune isik vajutab gaasi, ei järgi

spidomeetrit, siis ta peab möönma, pidama võimalikuks, et kiiruse ületamine võib toimuda.

Protokollis esinev viga on parandatud, vähemalt on tähelepanu juhitud siis ebaselguste

määrusega, milline on menetlusalusele isikule saadetud. See määrus on koostatud kooskõlas

väärteomenetluse seadustiku paragrahviga, mis määrusele on ette nähtud, kui tegemist on

muude lahendatud küsimustega ja ei ole alust öelda, et see oleks kuidagi koostatud

tagantjärgi. Jah, ajaliselt on koostatud hiljem, kuid siiski mitte pärast otsuse tegemist.

Menetlusalusel isikul oli ka võimalus pärast väärteoprotokolli kättesaamist 15 päeva jooksul

tutvuda asjas kogutud tõenditega, kaasa arvatud videosalvestusega, teatud juhtudel

videosalvestuse näitamine menetlusalusele isikule ei ole võimalik, seetõttu on ka antud aega

sellega hilisemalt veel tutvuda. Mis puutub võimalikku asjaolusse, et U.J ei mäleta

kaebuse koostamise hetkeks või siis kohtusaalis seda, mida videosalvestiselt oli kuulda ja

näha, siis lähtuvalt kõrgest east, siis see on täiesti võimalik, kuid inimlikul tasandil. Kui nähti,

et tõepoolest sellised alused väärteomenetluse lõpetamiseks nagu kaebuses on välja toodud,

puuduvad, jääb arusaamatuks, miks U.J , kui ta tõepoolest nii seaduskuulekas on,

jätkuvalt taotleb selle otsuse tühistamist. Kohtuväline menetleja, viidates rikkumiste

paljususele kiiruse ületamise osas ei ole väitnud, et see on eraldiseisvalt karistamise aluseks.

Tegelikult on kohtuväline menetleja põhjendanud, miks seda väärteoasja ei ole otstarbekas

lõpetada ja süü suuruse osas on ka arvesse võetud, et tegemist oli kõrges eas isikuga ja see oli

karistust kergendav asjaolu. Kohtuvälise menetleja taotlus on jätta U.J-i kaebus

väärteomenetluse seadustiku § 132 lg 1 alusel rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus

muutmata.

Maakohtu seisukoht

Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga,

vaadanud kohtuistungil videosalvestisi, kuulanud ära menetlusaluse isiku ning kohtuvälise

menetleja esindaja seisukohad, asub alljärgnevale seisukohale.

Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies

ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt

lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused.

VTMS § 133 kohaselt peab kohus kaebuse lahendamiseks välja selgitama, kas ei esine

väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis

aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud

menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4),

kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo

menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas

menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise

alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8)

ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud

alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste

komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).

Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse

kohaselt LS § 227 lg 2 ettenähtud süüteo toimepanemist.

LS § 227 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse

ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis ning taolise süüteo eest on karistusena ette nähtud

rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuue kuuni.

Lisaks sellele võib LS § 227 lg 5 p 1 kohaselt kohaldada lisakaristusena sõiduki

juhtimisõiguse äravõtmist lõikes 2 sätestatud süüteo eest ühest kuust kuni kolme kuuni.

Väärteotoimikus asuva kiirusemõõturi andmete ja salvestise väljatrükist nähtuvalt kasutati

kaebuse esitaja U.J juhitud sõiduki Ford Focus registreerimismärgiga xxxx

sõidukiiruse mõõtmiseks 14.06.2024 kella 11.24 ajal mõõteseadet LaserCam 4 LE0024

(taatlustunnistus nr TTRS-24/00069). Menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks

mõõdeti 65 km/h teelõigul, millel oli liikluskorraldusvahendiga kehtestatud suurimaks lubatud

sõidukiiruseks 40 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust

+/- 3 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 62 km/h ja

lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 22 km/h. Taolistest

andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav,

kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev ja vastava koolituse läbinud mõõtja V. E., kasutades

taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Seega on tuvastamist leidnud

LS § 227 lg 2 objektiivne koosseis, s.o menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile

liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h võrra,

millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 keeldu.

Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas

liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat sõidukiirust 40 km/h mitte vähem kui 22

km/h võrra, millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 keeldu ja pani toime LS § 227 lg 2

ettenähtud väärteo.

Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu

olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on

menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteona.

Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud

VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu

on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida

on ta ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas

mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust (40 km/h) mitte vähem kui 22 km/h, siis

rikkus menetlusalune isik LS § 50 lg 5 p 3 sätestatud keeldu ja tegemist on väärteoga LS §

227 lg 2 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja

Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse

kohtuesindusgrupi eriasjade uurija Mehis Kasonen, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega

asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis

VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5).

Väärteoasja materjalidest, vaatamata kaebuse esitaja väidetele, ei ilmnenud, et kohtuväline

menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud

järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Kohtuistungil avaldatud

videosalvestiselt nähtub, et politseiametnik tutvustas menetlusalusele isikule tema õigusi ja

kohustusi ning küsis, kas menetlusalusel isikul on õiguste ja kohustuste kohta küsimusi.

Menetlusalune isik vastas, et tal küsimusi ei ole. Seejärel teatas politseiametnik

menetlusalusele isikule, et ta sooviks menetlusalust isikut üle kuulata ja küsis kas

menetlusalune isik soovib ütlusi anda. Menetlusalune isik teatas, et ei soovi. Pärast seda küsis

politseiametnik, kas menetlusalune isik on nõus ka kirjutama seda, et ta ütlusi anda ei soovi,

kuid menetlusalune isik teatas, et ei soovi seda teha. Selle peale märkis politseiametnik, et nii

kirja pannaksegi ja teatas menetlusalusele isikule, et täiendavalt temalt enam keegi ütluseid ei

võta. Lisaks selgitas politseiametnik, et menetleja teeb otsuse vaid dokumentide põhjal.

Lisaks sellele selgitas politseiametnik õigust vastulauset esitada ja kui protokoll on valmis,

siis selgitatakse seda täiendavalt. Pärast neid selgitusi küsis politseiametnik kas

menetlusalusel isikul on mingeid küsimusi ja menetlusalune isik teatas, et ei ole.

Seega nähtub videosalvestisest üheselt, et menetlusalusele isikule selgitati tema õigusi ja

kohustusi, kohtuvälise menetleja esindaja soovis menetlusalust isikut üle kuulata, kuid

menetlusalune isik keeldus ütluste andmisest, keeldudes ka selle keeldumise kirjalikust

kinnitamisest. Lisaks sellele selgitati menetlusalusele isikule, et otsus koostatakse kirjalikus

menetluses ja teda täiendavalt üle ei kuulata ja menetlusalune isik teatas, et tal mingeid

küsimusi ei ole. Sellisest videosalvestisest teeb kohus järelduse, et kaebuses esitatud ja

kohtuistungil korratud kaebuse esitaja väited tema õiguste rikkumisest ja kohtuvälise

menetleja alusetust keeldumisest temalt ütlusi võtta on ainetud, kuivõrd videosalvestis näitab

vastupidist ja kuna menetlusalusele isikule selgitati sõnaselgelt, et temalt enam täiendavalt

ütlusi ei võeta, siis ei olnud ka teisel politseiametnikul mingit alust menetlusalust isikut üle

kuulama hakata. Kaebuse esitaja väide, et ta ei mäleta temale õiguste ja kohustuste selgitamist

ja seda, et ta ütluste andmisest keeldus, ei muuda videosalvestisega salvestatud õiguste ja

kohustuste selgitamist ning kaebuse esitaja ütluste andmisest keeldumist olematuks. Kui

kaebuse esitaja ei mäleta temaga toimunut, ei saa selles süüdistada kohtuvälist menetlejat ega

omistada seetõttu kohtuvälise menetleja ametnikule väärteomenetlusõiguse normide

rikkumist.

Mis puudutab väärteoprotokolli kohta tehtud ettehaiteid, siis jäid need kohtule arusaamatuks.

Mille alusel väitis kaebuse esitaja, et väärteoprotokoll on lõpuni vormistamata, kaebuse esitaja

ei selgitanud. Kohtule edastatud väärteoprotokollis on kõik täitmiseks kohustuslikud lahtrid

täidetud, välja arvatud üks. Nimelt on menetlusalune isik keeldunud väärteoprotokollile alla

kirjutamast ning vastavalt VTMS § 70 lõikele 2 pidanuks sellisel juhul menetleja tegema selle

kohta märkuse, märkides keeldumise kuupäeva ning oma allkirja ja ametinimetuse.

Vaidlusaluses väärteoprotokollis on küll märkus tehtud, kuid menetleja ei ole sellesse

lahtrisse märkinud kuupäeva, oma nime ja ametikohta. Samas on väärteoprotokolli ülaosas

näha menetleja nimi, ametinimetus ja kuupäev ning väärteoprotokolli allosas menetleja allkiri.

Seega ei saa väita, et väärteoprotokollis oleks VTMS § 70 lg 2 sätestatud nõue täitmata.

Lisaks sellele on kaebuse esitaja kohtuistungil kinnitanud, et ta keeldus väärteoprotokolli

allkirjastamisest. Seega selles osas vaidlust ei ole ning vormiline puudus väärteoprotokollis ei

ole oluline.

Kaebuse esitaja on taotlenud puuduliku väärteoprotokolli tühistamist ja asunud seisukohale, et

kuna väärteoprotokoll tuleb tühistada, siis tuleb tühistada ka selle alusel koostatud otsus.

Kohus peab vajalikuks kaebuse esitajale selgitada, et väärteomenetluse seadustik ei näe ette

võimalust väärteoprotokolli tühistamiseks. Väärteoprotokolli tühistamise õigust ei ole ei selle

koostajal ega ka kohtul. Maakohtu pädevus kohtuvälise menetleja lahendi tühistamise osas on

sätestatud VTMS 10. peatüki 3. jao 6. jaotises ja 12. peatüki 4. jaos, s.t maakohus saab

tühistada teatud juhtudel kohtuvälise menetleja määrust, mis on koostatud kohtuvälises

menetluses ja kohtuvälise menetleja otsust. Väärteoprotokolli saab vaid täiendada, kuid seda

saab teha vaid kohtuväline menetleja VTMS § 68 sätestatud korras ja alusel. Seetõttu jääb

kaebuses esitatud taotlus väärteoprotokolli tühistamiseks tagajärjetuks.

Kaebuses on kohtuvälisele menetlejale ette heidetud ka seda, et väärteoprotokollis on

menetlusaluse isiku juhitud sõiduki registreerimismärgiga eksitud ja menetlusalune isik sellise

registreerimismärgiga sõidukit juhtinud ei ole. Kohtulikul arutamisel esitas kaebuse esitaja

veel ka etteheite, et hiljem on registreerimismärgi osas tehtud määrusega parandus.

Kohtuvälise menetleja esindaja märkis kohtuistungil, et tegelikkuses on see parandus tehtud

enne vaidlustatud otsuse vormistamist ja mingi rikkumisega tegemist ei ole.

Kohtu arvates ei ole tähtsust sellel, millise registreerimismärgiga, millist värvi või mis tootja

toodetud sõidukiga väärtegu toime pannakse kui teo tehiolud ja rikkumise olemus on selged.

Omaksvõetud kohtupraktika kohaselt ei ole rikkumise toimepanemisel kasutatud sõiduki

registreerimismärgil üldjuhul tähtsust. Kohtu arvates sõiduki registreerimismärk ei mõjuta

sõiduki kiirust, kuivõrd mõõtmisel mõõdetakse liikuva sõiduki kiirust ja registreerimismärgist

või sellel kujutatud numbri- ja tähekombinatsioonist tulemus ei sõltu. Registreerimismärgil,

s.h õigel registreerimismärgil on tähtsust vaid juhul, kui see on väärteo toimepanemise või

koosseisu tuvastamisel oluline roll või on see oluline süüteo toimepanija tuvastamisel. Kui

tegemist on lubatud sõidukiiruse või lubatud piirmäära ületamisega, ei ole juhitud sõiduki

registreerimismärgi numbri- ja tähekombinatsioonil tähtsust. Sõidukiiruse mõõtmisel, kui

mõõtetulemuse saamise järgselt sõiduk kohe peatatakse, sellel mingit rolli ei ole. Seega ei ole

ebaõige

registreerimismärgi

väärteoprotokolli

märkimise

puhul

tegemist

väärteomenetlusõiguse rikkumisega, vaid see näitab protokolli koostaja kiirustamist protokolli

koostamisel.

Sama saab öelda ka kaebuses esitatud järgmise etteheite kohta, mille kohaselt on

väärteoprotokolli märgitud tõendina menetlusaluse isiku ütlused, kuigi menetlusalune isik

keeldus ütluste andmisest (kaebuse versiooni kohaselt keelduti tema ülekuulamisest). Kohus

vaatas kohtuistungil videosalvestisi ja esimeselt videosalvestiselt, millelt on näha ja kuulda

sõiduki kiiruse mõõtmine, on näha, kuidas mõõtja mõõdab valge Fordi registreerimismärgiga

xxxx kiirust ja kui mõõtmistulemus on käes, ütleb mõõtja: „T., võta see esimene“. Sellest saab

järeldada, et tegemist oli kombineeritud kiiruse mõõtmisega, kus mõõtja asub ühes kohas ja

menetleja on teises kohas, mõõtjast edasi ning peatatud sõidukid suunatakse

menetlustoimingute tegemiseks kõrvale, et need ei tekitaks liiklustakistust.

Väärteoprotokollist on näha, et väärteoprotokolli koostas T. L., kiirusmõõturi andmete

väljatrükist nähtuvalt oli mõõtjaks aga V. E.. Seejuures nähtub teiselt videosalvestiselt, et

õigusi ja kohustusi selgitab menetlusalusele isikule meesterahvas, kellele menetlusalune isik

ka teatab, et ta ütlusi anda ei soovi, kuid väärteoprotokolli koostab naisterahvas ning

väärteoprotokolli koostaja on märkinud tõendina menetlusaluse isiku ütlused, kuid eelnevalt

on menetlusalune isik keeldunud ütluste andmisest nagu ka selle keeldumise kirjalikust

kinnitamisest. Taoline asjaolu viitab kiirustamisele ja tähelepanematusele menetlusdokumendi

koostamisel, kuid sellist kannet väärteoprotokollis ei saa hinnata väärteomenetlusõiguse

rikkumisena. Seejuures ei ole ka vaidlustatud otsuses menetlusaluse isiku ütlustele viidatud.

Kaebuse esitaja on ette heitnud ka seda, et ta ei tea seniajani, milline oli tema juhitud sõiduki

mõõdetud sõidukiirus. Käesolevas otsuses eelnevalt analüüsitud asjaoludest järeldab kohus, et

mõõtja ja menetleja olid erinevates kohtades ning menetlejale edastatakse küll mõõdetud

kiirus, kuid videosalvestis mõõtetulemuse kohta on kiirusmõõturis, mis on mõõtja käes. Seega

ei saa menetleja koheselt mõõtetulemust menetlusalusele isikule näidata. Samas ei nähtu

väärteoasja materjalidest, et menetlusalune isik oleks selle mõõtetulemuse vastu huvi

tundnud. Küll oli menetlusalusel isikul piisava huvi korral võimalik väärteotoimikuga, s.h

kiirusmõõturi videosalvestise ja mõõtetulemuse väljatrükiga tutvuda 15 päeva jooksul

väärteoprotokolli kättesaamisest. Kui menetlusalune isik sellist soovi ei avalda või ei soovi

temale toimiku koopia edastamist e-posti kaudu ega vaevu minema kohtuvälise menetleja

juurde väärteotoimikuga tutvuma, ei saa seda ette heita kohtuvälisele menetlejale. Initsiatiiv

väärteotoimikuga tutvumiseks peab olema menetlusalusel isikul või tema kaitsjal,

kohtuvälisel menetlejal ei ole kohustust tutvustada väärteotoimikut menetlusalusele isikule

kui menetlusalune isik ei ole selleks soovi avaldanud. Õigus tutvuda väärteotoimikuga on

märgitud ka väärteoprotokolli, mille menetlusalune isik kätte sai. Seega asjaolu, et

menetlusalune isik ei tea mõõdetud kiirust, ei tulene kohtuvälise menetleja tegematajätmisest.

Väärteo lühikirjeldus on märgitud menetlusalusele isikule kätte antud väärteoprotokolli, s.h

mõõdetud kiirus ning menetlusalusele isikule pidi see tekst olema arusaadav. Selleks, et

veenduda väärteo kirjelduse vastavuses kogutud tõenditele, saanuks tutvuda

väärteotoimikuga, mida menetlusalune isik ei teinud.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 227 lg 2 alusel rahatrahviga

30 trahviühiku ulatuses, s.o 120 eurot. LS § 227 lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100

trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Seega järeldub, et

kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud alla ettenähtud sanktsioonimäära

keskmist määra, seejuures ka alla ettenähtud sanktsiooni ülemmäära 1/3 määra. Kohus leiab,

et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü

suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133

p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on

menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja

lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9

mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju

hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10).

Karistuse määramine

Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning

põhjendab seda järgnevalt.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu

poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku

süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse

konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja

üldpreventiivseid eesmärke.

Seadusandja on LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistusena

rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni.

Lisaks sellele võib LS § 227 lg 5 p 1 kohaselt LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo

toimepanemise eest teiseliigilise põhikaristuse kõrval kohaldada lisakaristusena sõiduki

juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni.

Hinnates menetlusaluse isiku süüd LS § 227 lg 2 ettenähtud teo toimepanemisel leiab kohus,

et mõõdetavate suuruste puhul sõltuvad süüteo kvalifikatsioon ja süü suurus numbrilisest

näidust. Käesoleval juhul on tuvastatud, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduk sõitis kiirusega,

mis ületas liikluskorraldusvahendiga kehtestatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 22

km/h. Seega ületati lubatud sõidukiirust LS § 227 lg 2 sätestatud kiiruste vahemikku

arvestades alla keskmise määra. Seega on süü suuruse mõttes tegemist alla keskmise süüga.

Menetlusalune isik on ka ise tunnistanud, et võis lubatud sõidukiirust ületada, kuivõrd ei

vaadanud spidomeetrit ning ei teadnud, mis kiirusega ta liigub. Mootorsõiduki juhil on

kohustus jälgida kiirust, millega ta sõidab ning menetlusaluse isiku väide, et tema liigub

liiklusvoos jälgides väljaspool toimuvat, mis on tema jaoks teatavasti kõige õigem võimalus

autot juhtida, on kohtu jaoks arusaamatu ning sellise käitumisega võtab ta riski, et ta võib

spidomeetrit mitte jälgides lubatud sõidukiirust ületada. Kohtuistungil vaadatud

videosalvestisest nähtuvalt ei sõitnud kaebuse esitaja liiklusvoo keskel, ega saanud kiirust

kohandada liiklusvoo järgi, sest ta hakkas foori alt liikuma esimesena. Seega valis tema

esimese sõidukina temale järgnevate sõidukite liiklusvoo kiiruse. Arvestades kaebuse esitaja

objektiivset käitumist ja tema selgitusi, millest lähtudes ta tavapäraselt oma sõidukiiruse

valib, saab tulla järeldusele, et kaebuse esitaja pani väärteo toime vähemalt kaudse tahtlusega

ja ta pidi võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, s.o lubatud sõidukiiruse

ületamist ja möönis seda. Kaebuse esitaja selgitus tema jaoks sobiva sõidukiiruse valiku

kohta, s.o liiklusvoos liikumine ja välja vaatamine näitavad seda, et liiklusohutuse tagamiseks

kehtestatud kiiruse piirang ei ole tema jaoks oluline ja ta valib endale sobiva sõidukiiruse ise.

Kohtu arvates kujutab selline juht teistele liiklejatele ohtu oma mõttelaadilt, kuivõrd sellise

käitumisega põhjustab ta teadliku ohu liikluses. Kaebuse esitaja ei ole väärteo toimepanemist

kohtuvälises menetluses ega ka kaebuses millegagi põhjendanud ning on möönnud, et ta võis

kiirust ületada.

Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu.

Karistust raskendavaid asjaolusid kohtuvälises menetluses ei tuvastatud. Kergendava

asjaoluna on kohtuväline menetleja arvestanud teo toimepanemist kõrges eas isiku poolt (isik,

kes on vanem kui 75 aastat). Menetlusalune isik on kohtuistungil vabandanud, et võib olla

sellise rikkumise toime pani, kuid kohus ei pea võimalikuks seda käsitleda kui

puhtsüdamlikku kahetsust.

Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates

kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele

liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt.

Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja vähemalt

kaudse tahtlusega liiklusnõudeid otsustades mitte jälgida kehtestatud kiiruse piirangut ja

spidomeetrit. Oma sellise käitumisega andis ta aga teistele liiklejatele signaali oma üleolevast

suhtumisest kehtestatud piirangusse ning näitas, et see piirang teda ei huvita. Sellest tulenevalt

leiab kohus, et puutuvalt üldpreventsiooni mõjutab teisi liiklejaid eelkõige karistuse

määramise fakt, mitte niivõrd karistuse suurus, mis sunnib liiklejaid arusaamisele, et liikluses

tuleb olla hoolikas ja tähelepanelik ning liikluses osaledes tuleb tagada liiklusohutus ulatuses,

mis sõltub liiklejast enesest. Mis puudutab eripreventsiooni, siis menetlusalust isikul ei ole

kantud karistusregistrisse, mistõttu arvestades süü suurust, kergendavat asjaolu ja

raskendavate asjaolude puudumist, asub kohus seisukohale, et kohtuvälises menetluses

tuvastatud asjaolud andsid aluse määrata karistus alla keskmise määra. Kohus loodab, et

kohtuvälise menetleja määratud rahatrahvi määr mõjutab menetlusalust isikut piisavalt,

sundimaks teda edaspidi liikluses käituma õiguskuulekalt ning hoolikalt ja valima sõidukiirust

liikluskorraldusvahenditel edastatud teabest ja piirangutest lähtudes.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele

minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või

tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud

otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Märt Toming

Kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/