2-22-114946/10 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Reena Nieländer

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.10.2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-22-114946

Tsiviilasi

OÜ EUROPARK ESTONIA hagi M. S. vastu 60 euro

leppetrahvi võlgnevuse ning 10 euro sissenõudekulude

nõudes

Tsiviilasja hind

70 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja:

OÜ EUROPARK ESTONIA

(registrikood

10811490), asukoht Estonia pst 9, 10143 Tallinn

Hageja volitatud esindaja: Elari Arjakas, EFTA Legal OÜ,

e-post: elari.arjakas@eftalegal.ee

Kostja: M. S. (isikukood xxxx), elukoht xxxx; e-post: xxxx

Menetluse liik

Kirjalik menetlus, lihtmenetlus

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada.

2. Mõista kostjalt M. S. välja hageja OÜ EUROPARK ESTONIA kasuks leppetrahvid

60 eurot ja sissenõudmiskulu 10 eurot, so kokku 70 eurot.

3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda (TsMS § 162 lg 4).

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul,

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (21.10.2024).

HAGEJA NÕUE

1. Harju Maakohtu menetluses on hageja OÜ EUROPARK ESTONIA hagi M. S. (S.) vastu

60 euro leppetrahvide (2 x 30 eurot) võlgnevuse ning 10 euro sissenõudekulude nõudes.

Hageja palub rahuldada hagi ja mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus summas 70

eurot ning menetluskulud jätta kostja kanda (dtl 23-71, 116-119, 128-135).

2. Hagi kohaselt rikkus kostja parkimislepingut 11.11.2019 ning 25.12.2019, mil kostja

parkis oma sõiduki numbrimärgiga xxxx (edaspidi sõiduk) hageja opereeritavale

parkimisaladele Mere pst 6/8, Tallinn ja Tallinna Lauluväljak, MERE parkla. Sõiduk oli

pargitud parkimistingimusi rikkudes, kuna parkides ei olnud sõiduki armatuurlaual

vastaval alal parkimisautomaadist ostetud parkimispiletit ning mobiilse parkimise

tuvastamiseks tehtud päringu vastuse järgi ei oldud alustatud ka mobiilset parkimist.

Seega parkis kostja parkimistingimusi rikkudes ja jättis parkimise eest tasumata. Hageja

esitas koheselt pärast parkimistingimuste rikkumist leppetrahvinõuded: 1) 11.11.2019

leppetrahv nr 1381111 92003522 summas 30 eurot; 2) 25.12.2019 leppetrahv nr

1382512191845127 summas 30 eurot. Leppetrahvi nõuded paigutati sõiduki kojamehe

vahele. Leppetrahvinõuded on käesoleva ajani tasumata. Kostja esitas peale hageja poolt

saadetud kohtueelset meeldetuletuskirja vastuväited leppetrahvinõuete suhtes, kuid ei

tõendanud, et sõidukit oleks juhtinud teine isiku. Kui leppetrahvinõude väljastamise ajal

juhtis sõidukit teine isik, siis on kostjal kohustus seda tõendada. Kostja poolt esitatud

kolmanda isiku juhiloa foto ei ole piisavaks tõendiks tõendamaks, et omanik sõidukit ei

ole juhtinud. Kostja täiendavaid tõendeid esitanud ei ole (dtl 23-71, 116-119, 128-135).

KOSTJA VASTUS

3. Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta hagi rahuldamata (dtl 76-94, 120-122). Antud

ajaperioodil oli sõiduki kasutajaks teine isik, kelle juhiloa koopia edastas kostja hagejale.

Hageja ei ole kostja suhtes korrektselt käitunud, kuna esitatud nõuded ei olnud esialgselt

sisuliselt õiged. Esitatud oli nõuded ka aegunud leppetrahvide kohta, kuid tasumisele

kuulus vaid kaks viimasena väljastatud leppetrahvi. Hageja oleks pidanud algusest peale

selgitama, et tasumisele kuulub vaid osa leppetrahvidest, mitte juba aegunud leppetrahvid.

Kostja lisab täiendavalt, et kuna viibis välismaal, siis ei olnud tal võimalik arveid tasuda,

kuna need nõuavad digiallkirjastamise võimalust ning tal puudub Smart ID. Eestisse

naastes võttis kostja hagejaga koheselt ühendust. Kostja ja hageja pidid sõlmima

kompromissi ja ta eeldas, et tema lubadust summa tasuda oli piisav selleks, et asja

kohtumenetlusse mitte anda (dtl 76-94, 120-122).

MENETLUSE KÄIK

4. 08.09.2022 kohtumäärusega võttis kohus hagi menetlusse (dtl 73-75).

5. 26.07.2024 kohtumäärusega määras kohus kirjaliku menetluse; samuti selgitas, et

käesolevat tsiviilasja lahendatakse lihtmenetluse korras; täites selgitamiskohustust ning

määras pooltele erinevad menetlustähtajad menetlusdokumentide esitamiseks (dtl 123-

127).

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

6. Kohus, hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb täielikult

rahuldada, kuid menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda (TsMS § 162 lg 4).

7. Kohus menetleb käesoleva tsiviilasja esemeks olevat hagi lihtsustatud korras vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 405. TsMS § 444 lg-st 2 tuleneb, et kui

kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda

üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused,

märkimisega. Menetlusosalised ei ole käesolevas tsiviilasjas ärakuulamist taotlenud.

8. Hagiavalduses nimetatud ja kohtu ette toodud asjaoludel on kostja rikkunud

parkimislepingut, parkides enda sõiduki registreerimisnumbriga xxxx (edaspidi sõiduk)

hageja opereeritavale parkimisaladele järgmiselt: 1) 11.11.2019 Mere pst 6/8, Tallinn,

mille kohta väljasta hageja leppetrahvi nr 138111192003522, summas 30 eurot (dtl 31-42,

55-64); 2) 25.12.2019 Tallinna Lauluväljaku, MERE parklas, mille kohta väljastas hageja

leppetrahvi nr 1382512191845127, summas 30 eurot (dtl 43-64).

9. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 8 lg

2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Õiguskaitsevahendid kohustuse

rikkumise korral sätestab VÕS § 101, mille lg 1 p 1 järgi on võlausaldajal muu hulgas

õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Kohustuse täitmise nõude eeldusi täpsustab

VÕS § 108. Parkimiseks tasulisel parkimisalal sõlmitud leping vastab üürilepingu

tunnustele VÕS § 271 mõttes (vt Riigikohtu 26.01.2017 otsus asjas nr 3-2-1-82-16, p 22).

VÕS § 271 näeb ette, et üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele

isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest

tasu (üüri). Antud juhul võimaldab tasulise parkimise korraldaja (üürileandja) parkimist

vajava auto juhil (üürnik) kasutada tasu eest parkimisala.

10. Hageja leppetrahvi nõude õiguslikuks aluseks on võlaõigusseaduse (VÕS) 101 lg 1 p 1 ja

VÕS § 158 lg 1, mille kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud

lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma.

Seega on leppetrahv kindlaksmääratud perioodi eest maksmisele kuuluv summa.

Leppetrahvi maksmise nõudeõiguse tekkimiseks peavad olema täidetud järgmised üldised

eeldused, mille tõendamiskoormis on TsMS § 230 lg 1 esimese lause alusel hagejal (vt

Riigikohtu 10.05.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-17, p 11):



poolte vahel oli kehtiv üürileping (sh kehtiv leppetrahvikokkulepe);



võlgnik ehk kostja on lepingulist kohustust rikkunud (VÕS § 100);



võlgnik ehk kostja vastutab rikkumise eest, v.a juhul, kui lepinguga on kokku lepitud

võlgniku teistsugune vastutusstandard (VÕS § 103, § 160);



võlausaldaja ehk hageja on leppetrahvi nõudmisest võlgnikule ehk kostjale mõistliku

aja jooksul pärast rikkumise avastamist teatanud (VÕS § 159 lg 2 - kahjustatud pool

kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse

rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab).

11. Vaidlustamata asjaoludel oli kostja sõiduk pargitud 11.11.2019 j 25.12.2019 hageja poolt

opereeritavale parkimisalale, mille kohta väljastas hageja leppetrahvinõuded, pannes need

kostja sõiduki kojamehe alla (dtl 31-64). Puudub vaidlus ka selles, et sõiduki omanikuks

on kostja (dtl 65).

12. Kostja on enne kohtumenetlust kui ka menetluse ajal esitanud vastuväite, et tema sõidukit

kasutas perioodil 01.01.2014 kuni 31.06.2020 teine isik - hr K., kelle juhilubade foto

edastas kostja hagejale 2021 mais (dtl 85).

13. Kohus on pooltele 26.07.2024 kohtumääruses (dtl 123-127) selgitanud, et Riigikohtu

praktikas on leitud (nt asjas nr 3-2-1-68-16, p 31), et auto juhiks ning parkimislepingu

pooleks loetakse auto omanikku, kui ta ei tõenda, et autot juhtis teine isik. Seega on kostja

kohustus tõendada, et sõidukit juhtis leppetrahvide väljastamise hetkel teine isik. Samuti

on kohtupraktikas leitud, et sõidukite kasutajate nimede ja isikukoodide esitamine ei ole

piisav, tõendamaks seda, kes juhtis sõidukit parkimiskorra rikkumise ajal. Tegemist on

üksnes kostja sellekohase väitega, mitte tõendiga (vt Riigikohtu 11.09.2024 määrus asjas

nr 2-22-130552, p 14.1).

14. Käesolevas asjas peab kohus andma tõenditele tuginedes hinnangu, kas kostja on teinud

omaltpoolt kõik selleks, et hagejal oleks olnud võimalik tuvastada leppetrahvide

väljastamise aegadel sõidukit kasutanud isik. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et

leppetrahvide väljastamise ajal 11.11.2019 ja 25.12.2019 oleks tema sõidukit kasutanud

teine isik, mistõttu tuleb parkimislepingu pooleks lugeda sõiduki omanikku ehk kostjat

(Riigikohtu otsus 25.01.2017 asjas nr 3-2-1-68-16, p 31).

15. Liiklusseadus (LS) § 72 lg 1 järgi peavad sõiduki omanik ja vastutav kasutaja tagama talle

kuuluva või tema valduses oleva sõiduki õige kasutamise, tehnilise korrasoleku ja

nõuetekohase hoidmise. Ka kohtupraktikas on asutud seisukohale, et auto vastutaval

kasutajal on kohustus järgida liiklusseaduses sõidukiomanikule sätestatud kohustusi (vt nt

Riigikohtu 25.01.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 31). VÕS § 16 lg 1 järgi on

pakkumus ehk ofert lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja

väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral

sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. VÕS § 20 lg 1 järgi on nõustumus ehk aktsept

otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. VÕS § 23 lg

1 järgi võivad lepingupoolte kohustused olla kindlaks määratud lepingus või sätestatud

seaduses. Lepingupoolte kohustused võivad tuleneda ka lepingu olemusest ja eesmärgist.

Eeltoodud kohtupraktikast ja selgitustest tulenevalt loeb kohus kostjat kui sõiduki

omanikku parkimislepingu osapooleks.

16. Hageja on esitanud tõendid (fotod) tõendamaks, et parklasse sissesõidutee juurde

paigaldatud liiklusmärkidel on viited parkimistsooni numbritele (dtl 55-64). Seega on

kohtu hinnangul hageja tõendanud, et parklasse sissesõitmisel ja sinna parkimisel sõlmis

sõidukijuht hagejaga üürilepingu tingimustele vastava lepingu, mille alusel lubas hageja

sõidukijuhil kasutada parkimiskohta ning viimane kohustus omakorda sellise kasutamise

eest tasuma.

17. VÕS § 158 lg 1 on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole

kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma ja lg 2

kohaselt kohaldatakse leppetrahvi kohta sätestatut ka teole, mille lepingut rikkunud

lepingupool peab kahjustatud lepingupoole huvides tegema.

18. Kostja vastuväited ei anna põhjust jätta hagi rahuldamata, kuna kohtu hinnangul on hageja

esitatud tõenditega hageja nõuded piisavalt tõendanud ning kohus asub seisukohale, et

kostja on rikkunud kahel korral parkimislepingut.

19. Hageja nõuab kostjalt VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel sissenõudmiskulude hüvitamist summas

10 eurot, tuues esile, et kohtueelselt saatis hageja e-posti teel kostjale nõudekirja kostja

rahvastikuregistrijärgsele aadressile (Käänu 2, Tallinn) (dtl 65-68). Meeldetuletuskirja

saatmine isiku rahvastikuregistrisse kantud aadressil on tahteavalduse edastamine

mõistlikul viisil TsÜS § 70 tähenduses. Seega tekkis kostjal meeldetuletuskirja saatmise

järgselt mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda (TsÜS § 69 lg 2). TsÜS § 69 lg-s 2

sätestatud mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda ei tähenda seda, et tahteavalduse

saaja peab selle kättesaaduks lugemiseks tahteavaldusest teada saama. Tahteavaldus tuleb

lugeda kättesaaduks hetkest, mil tahteavalduse saajaga sarnasel isikul on tavapärastel

asjaoludel võimalus tahteavaldusest teada saada. Kas ja millal tahteavalduse saaja

tahteavaldusest tegelikult teada saab või selle kätte saab, ei oma käesoleva asja

asjaoludel tahteavalduse jõustumishetke määramisel tähendust. VÕS § 1132 lg 2 p 1

sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev

võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga

solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni

30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda

kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue

on kuni 500 eurot. VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel tuleb hageja 10 euro suurune

sissenõudmiskulude nõue rahuldada.

20. Seega tuleb rahuldada hageja nõuded kogu ulatuses nii leppetrahvide osas kogusummas

60 eurot (2 x 30 eurot) kui ka sissenõudmiskulude 10 euro osas.

Menetluskulude jaotus

21. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1

sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas tsiviilasjas

rahuldab kohus hagi, mistõttu peaksid menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel jääma kostja

kanda, kuid kohus ei kohalda käesoleval juhul menetluskulusid jaotades TsMS § 162 lg 1,

vaid TsMS § 162 lg 4.

22. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Sama sätte lg 2 kohaselt määrab maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses.

23. TsMS § 162 lg 4 järgi kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui

vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes

äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kohus leiab, et poolte menetluskulud tuleb jätta

TsMS § 162 lg 4 ja hea usu põhimõttest (VÕS § 6 lg 1) tulenevalt täielikult poolte endi

kanda. TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest,

vaid seadusandja on siin kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema

äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks

otsus tehti (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-142-10, p 10). VÕS § 6 lg 1 tulenevalt peavad

võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 76

lg 2 kohaselt tuleb kohustuse täitmisel lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes

arvesse tavasid ja praktikat. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 1 kohaselt

tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Hea usu põhimõtte kui

õiguse üldnormi eesmärk on vältida õiguse kuritarvitamist, kusjuures õiguse

kuritarvitamine võib mh seisneda ka lepingu poole vastuolulises käitumises (vt nt

Riigikohtu otsus nr 3-2-1-169-15, p 11; 13.1).

24. Hageja saatis kostjale esmalt meeldetuletuskirja 2021 mais (dtl 66-68), mille kohaselt oli

kostjal tasumata perioodi 28.02.2017 kuni 25.12.2019 eest kokku 6 leppetrahvi

kogusummas 190 eurot (6 x 30), mis tuli kostjal ära tasuda 27.05.2021.

25. Poolte vahel oli kirjavahetus 27.05.2021 kuni 19.06.2021 (dtl 83-85). Samuti oli poole

vahel kirjavahetus perioodil 05.05.2022 kuni 13.05.2022, mil hageja ja kostja pidasid e-

kirjavahetuse teel kompromissläbirääkimisi (dtl 90-94).

26. Hageja esindaja pakkus kahel korral – 05.05.2022 ja 09.05.2022 – kostjale järgmist

kompromissi: 1) kostja tasub kokku 90 eurot, so 60 eurot leppetrahvide katteks, 10 eurot

sissenõudmiskulude katteks ja 20 eurot menetluskulude katteks maksekäsu kiirmenetluses

(seejuures vabaneb kostja 65 euro suuruse riigilõivu tasumisest; dtl 90-91).

27. 10.05.2022 küsis kostja hagejalt, et kas 90 euro tasumisega saavad kõik tema nõuded

hageja eest täidetud (dtl 92), mida hageja kinnitas 11.05.2022 kirjaga (dtl 92).

28. Samas nähtub tsiviilasja materjalidest, et hageja esitas juba 28.04.2022, so enne

kompromissläbirääkimiste algust kostjaga Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse (dtl 1-9). Pärnu Maakohus tegi kostjale makseettepaneku 02.05.2022, millele

kostja esitas vastuväite 02.05.2022 (dtl 87-89). Pärnu Maakohtu poolt anti 13.05.2022

materjalid üle Harju Maakohtule hagimenetlusse (dtl 1-10).

29. 13.05.2022 kirjutas kostja hagejale, et ta ei viibi Eestis ja iga päev meilidele juurdepääs

puudub ning et ta plaanis 13.05.2022 teha hagejale makse, kuid sai Pärnu Maakohtu

maksekäsuosakonnalt teate kohtumenetlusega seoses. Kostja soovis hagejalt selgitust

kokkuleppe kontekstis, et kas ta tasub 90 eurot nagu sai kokku lepitud või läheb asi edasi

kohtumenetlusse (dtl 92).

30. 13.05.2022 teatas hageja kostjale, et kohus on andnud asjas 13.05.2022 hagimenetlusse.

Sel hetkel ei ole enam võimalik asja lahendada kompromissiga tasudes 90 eurot. Hageja

pakkus kostjale välja, et kui kostja soovib ikka asja kompromissiga lahendada, siis tuleb

tal lisaks tasuda 65 eurot riigilõivu eest ehk juba 155 eurot (dtl 92). 13.05.2022 teatas

hageja kostjale, et enam ei ole võimalik kokkuleppe korras asja lahendada, makstes 90

eurot (dtl 92-94).

31. Kohus leiab, et hageja vastuoluline käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6

lg 1), sest olukorras ja ajal, kui hageja pidas kostjaga kompromissläbirääkimisi, millega

kostja ka nõustus, oli hageja esitanud juba 28.04.2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse, millest aga hageja ise kostjat ei teavitanud (dtl 1-9). Kostja esitas

makseettepanekule vastuväite 02.05.2022 (dtl 87-89). Peale vastuväite esitamist pidasid

hageja ja kostja aktiivselt kirjavahetust kompromissi tingimuste üle 05.05.2022,

09.05.2022 ja 11.05.2022, mil 13.05.2022 sai kostja teate, et vaatamata edukatele

kompromissläbirääkimistele anti materjalid üle hagimenetlusse ning hageja esindaja

kinnitas, et kokkulepitud tingimustel ei ole kompromissi võimalik enam sõlmida (dtl 1-

10).

32. Kohus leiab, et hageja menetluskulud on tekkinud eelkõige hageja enda vastuolulisest

käitumisest enne hagimenetluse algust, sest hageja jättis kompromissläbirääkimiste ajal

teavitamata kostjat konkreetsest kuupäevast, mis ajaks peab kokku lepitud kompromissi

summa 90 eurot olema hiljemalt tasutud, kuna pooled ei leppinud kokku tasumise

kuupäevas. 11.05.2022 leppisid pooled kokku veel olulisi kompromissi tingimusi ning

juba ülejärgmisel päeval, so 13.05.2022 anti materjalid hagimenetlusse üle. Hageja, kes

oli maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitajaks, oleks pidanud kostjat ajakriitilisest

kuupäevast teavitama. Seetõttu leiab kohus, et oleks äärmiselt ebaõiglane tekkinud

olukorras, mil kostja oli igati valmis asja lahendama kompromissiga juba enne

hagimenetlust, jätta hageja menetluskulud kostja kanda.

33. Hageja esitas 22.08.2024 menetlusdokumendiga ka enda menetluskulude nimekirja (dtl

128-135). Hageja menetluskulu käesolevas asjas on kokku 454,90 eurot: 1) riigilõiv 100

eurot; 2) menetluskulu maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot; 3) õigusabikulu kokku 3 tunni

ja 45 minuti eest 334,90 eurot (tunnihinnaga 80 eurot tund; alates 2023 sügisest 110 eurot

tund).

34. Kostja on menetluses osalenud iseseisvalt, ilma esindajata ning kostjal menetluskulud

puuduvad.

35. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja taotluse hageja menetluskulude

rahaliseks kindlaksmääramiseks summas 454,90 eurot.

36. Kokkuvõtlikult jätab kohus TsMS § 162 lg 4 kohaselt poolte menetluskulud täielikult

poolte endi kanda.

37. TsMS § 178 lg-st 1 nähtub, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi

kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Reena Nieländer

Kohtunik