1-24-1325/26 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

õ

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. oktoober 2024, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-24-1325

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Ingeri Tamm, Erkki Hirsnik

Kriminaalasi

Pavel Loskutov süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi

üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja) 7. juuni 2024 otsus

Apellatsiooni esitaja

süüdistatav Pavel Loskutovi kaitsja vandeadvokaat

Kaire Hänilene

Prokurör

ringkonnaprokurör Ainar Koik

Süüdistatav

Pavel Loskutov, isikukood: 36912025719, elukoht:

XXX; kriminaalkorras karistamata

Kaitsja

vandeadvokaat Kaire Hänilene

RESOLUTSIOON

1. Tartu Maakohtu 7. juuni 2024 otsus Pavel Loskutovi süüdi tunnistamises ja

karistamises KarS § 121 lg 1 järgi jätta muutmata.

2. Tunnistada õigusvastaseks Pavel Loskutovi kahtlustatavana kinnipidamine

ajavahemikus 5. aprillist 2023 kell 19.30 kuni 7. aprillini 2023 kell 13.45.

3. Mõista Eesti Vabariigilt süüteomenetluses tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks Pavel Loskutovi kasuks välja 190 (ükssada üheksakümmend) eurot

41 senti.

4. Apellatsioon rahuldada osaliselt.

1. Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt

Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid kaudu 523 (viissada kakskümmend

kolm) eurot 38 senti, sealhulgas käibemaks 94 (üheksakümmend neli) eurot 38

senti, vandeadvokaat Kaire Hänilesele süüdistatav Pavel Loskutovile määratud

korras kaitse teostamise eest apellatsioonimenetluses.

2. Punktis 5 nimetatud menetluskuludest jääb 174,46 eurot Eesti Vabariigi kanda.

3. Ülejäänud osa menetluskuludest summas 348,92 eurot jääb süüdistatav Pavel

Loskutovi kanda.

Süüdistatav Pavel Loskutovil tasuda väljamõistetud kaitsja tasu otsusele lisatud makseinfo

alusel 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies

ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile

täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooni esitamise õigus on prokuratuuril, advokaadist kaitsjal või teistel kohtumenetluse

pooltel advokaadi vahendusel. Kassatsiooni võib esitada advokaadi vahendusel ka isik, kes

leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna.

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Süüdistus

1. Pavel Loskutovile esitati süüdistus karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 1 järgi selles, et tema

5. aprillil 2023 kella 09.15 paiku Valga maakonnas Valga linnas XXX juures tuli esmalt ise

tänaval maja ees autos istunud temale varasemalt tuttavat V.N.-i autost välja kutsuma, ning

kui V.N. seepeale autost väljus, siis hakkas P. Loskutov kätega vehkides V.N.-i poja R. i,

keda sündmuskohal ei viibinud, aadressil ärritunult sõimama ja ebatsensuurseid väljendeid

karjuma, niisamuti V.N.-i suunas, nimetades V.N.-i korduvalt vene keeles „kitse isaks“ ehk

kogu oma käitumisega provotseeris ta ise V.N.-i konfliktiks. Seejärel sportliku

kehaehitusega P. Loskutov lõi endast 10 aastat vanemale V.N.-ile ühel korral rusikaga näkku

vastu vasakut lõuapoolt ja rusikaga kuklasse, ning seejärel, kuigi sealsamas viibinud V.N.-i

abikaasa I.N. -i palus korduvalt P. Loskutovil lahkuda ja ütles korduvalt P. Loskutovile, et

V.N.-il oli ju infarkt, ütles P. Loskutov, et tal „on sellest savi“ ning P. Loskutov jätkas V.N.-i

ründamist ja lõi V.N.-ile veel korduvalt rusikaga näkku ja pähe. Kirjeldatud käitumisega

põhjustas P. Loskutov V.N.-ile füüsilist valu ja tervisekahjustuse ehk verejooksu ninast,

turse alalõua ja nina piirkonnas, marrastuse ja turse parema silma all, seega pani toime teise

inimese tervise kahjustamise ja valu tekitanud kehalise väärkohtlemise.

Maakohtu otsus

2. Tartu Maakohtu 7. juuni 2024 otsusega karistati P. Loskutovi KarS § 121 lg 1 järgi 6 kuu

vangistusega, mille hulka arvestati KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aeg 5.

aprillist kuni 7. aprillini 2023, s.o kolm päeva, ja loeti kandmisele kuuluvaks karistuseks 5

kuud 27 päeva vangistust.

KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti mõistetud karistus täitmisele pööramata, kui P. Loskutov ei

pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaeg hakkab kulgema

7. juunist 2024.

Lisaks mõisteti Eesti Vabariigilt P. Loskutovi kasuks välja süüteomenetluses tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks SKHS § 11 lg-te 2 ja 3 alusel 400 eurot.

3. P. Loskutovi süü on tõendamist leidnud.

3.1. Asjas on tõenditena süüdistatava, kannatanu V.N.-i , I.N. -i ja V.N.-i ütlused. Muude

tõenditena võttis kohus vastu 5. aprilli 2023 fototabeli, kust nähtuvad V.N.-i vigastused,

Valga haigla 5. aprilli 2023 epikriisi koos fotodega, mis tõendab V.N.-il tekkinud vigastusi,

videosalvestise ühes vaatlusprotokolliga, millelt nähtub sündmuse käik ja mis on filmitud

V.N.-i poolt mobiiltelefoniga ning P. Loskutovi kahtlustatavana kinnipidamise protokolli.

3.2. P. Loskutov ei eita V.N.-i löömist. Ta selgitas istungil, et soovis kannatanuga üksnes

varasema tüli pinnalt tekkinud konflikti n-ö klaarida. Tal ei olnud plaanis kannatanut

füüsiliselt rünnata. Kuna kannatanu tegi tema suunas „samme“ ja tegemist on endise

poksijaga, siis ta arvas, et kannatanu ründab teda ja seetõttu lõigi kannatanut. Kaitsja arvates

2

nähtub videosalvestiselt üheselt, kuidas hoopis kannatanu, tema abikaasa ja lapselaps käituvad

P. Loskutovi suhtes agressiivselt. Seejärel liikus kannatanu ähvardaval sammul P. Loskutovi

suunas, millest viimane tajus reaalselt ohtu enda tervisele. P. Loskutovi eesmärgiks oli üksnes

kannatanu „aktiivne tegevus maha suruda“.

3.3. Maakohus leidis, et süüdistatava ja kaitsja versioon ei ole kooskõlas asjas kogutud teiste

tõenditega. Kohtu hinnangul on süüdistus kogutud tõenditega kinnitust leidnud. Vaidlust ei

ole selles, et P. Loskutov lõi kannatanut ja põhjustas seeläbi talle valu ning tervisekahjustusi.

3.4. Kannatanu V.N.-i sõnul läks ta sel hommikul koos oma abikaasaga nende lapselapsele

järgi, et ta kooli viia. Maja juurde jõudes nägi ta eemalt nende suunas liikumas P. Loskutovi,

kes teda autost välja kutsus. Ta lasi signaali, et lapselapsele oma kohalolekust teada anda ja

tuligi autost välja. Seejärel hakkas P. Loskutov koheselt tema poega igasuguste sõnadega

mustama. Kannatanu ei tea, miks P. Loskutov sel hommikul tema poja maja juurde tuli.

Kannatanu sõnul oli ta rahulik ja ei kõrgendanud häält. Küll aga muretses ta oma abikaasa ja

lapselapse pärast. Seetõttu tegigi ta need kaks palju kõneainet pakkunud sammu oma naise

suunas, kuid tema eesmärgiks oli üksnes oma abikaasa autosse suunata, mitte P. Loskutovi

rünnata. Seejärel hakkas P. Loskutov teda rusikatega peapiirkonda peksma, kuniks tema

abikaasa põlvili laskus, anudes P. Loskutovi, et viimane peksmise lõpetaks. P. Loskutov

lõpetaski kannatanu abikaasa palvel peksmise ja lahkus. Seejärel tuli sündmuskohale politsei

ühes kiirabiga ja kannatanu viidi erakorralise meditsiini osakonda.

3.5. Kannatanu ütlustega on kooskõlas I.N. -i ütlused. I.N. -i sõnul oli süüdistatav kuri ja ta

polnud süüdistatavat kunagi sellisena näinud. Lähemale jõudes hakkas süüdistatav nende

poega ebatsensuursete sõnadega solvama ning muutus üha agressiivsemaks. V.N. oli terve

selle aja rahulik, ei karjunud ega vehkinud kätega. V.N. tahtis teda terve selle aja autosse

suunata ja sellepärast tegigi need paar sammu tema suunas, kuniks P. Loskutov tema

abikaasat lõi ja seejärel tema peksmist jätkas.

3.6. V.N.-i lapselapse V.N.-i sõnul ühel hetkel lõigi P. Loskutov tema vanaisa. Vähemalt

kolm-neli lööki tabasid tema vanaisa näopiirkonda. Ta kartis vanaisa tervise pärast, sest tal oli

äsja infarkt olnud. V.N.-i tunnistas, et hakkas karjuma.

3.7. Maakohus järeldas, et tõendid kogumis kinnitavad üheselt, et P. Loskutov on toime

pannud KarS § 121 lg-s 1 nimetatud teo ehk teise isiku kehalise väärkohtlemise, millega on

põhjustatud valu ja tervisekahjustus.

4. Kaitsja ja süüdistatav ei eita, et viimane lõi kannatanut, kuid nende hinnangul oli P.

Loskutov hädakaitseseisundis ehk tema tegevus ei olnud õigusvastane. Maakohus sellega ei

nõustunud ja põhjendas seda järgmiselt.

4.1. Kuigi kannatanu tegi süüdistatava suunas mingil hetkel keset sõnavahetust tõepoolest

paar sammu, ei olnud seda võimalik tõlgendada, kui võimalikku eesootavat rünnet, mida P.

Loskutov tõrjuma oleks pidanud. Videosalvestiselt on näha, kuidas süüdistatav, kannatanu ja

viimase abikaasa liiguvad majaesisel tänaval ringi ja ei seisa n-ö paigal. Videost nähtub, et

üksteisele läheneti ja eemalduti korduvalt. Samuti ei sekkunud kannatanu kuidagi n-ö P.

Loskutovi privaatsfääri ega rikkunud tema kehalist puutumatust. Teisisõnu ei saanud

kannatanu poolt astutud paar sammu süüdistatava suunas olla sedavõrd ootamatud ja

intensiivsed, et ta tajus neist ohtu oma õigushüvedele.

4.2. Nii ütlustest kui ka videolt nähtub, et agressiivselt oli meelestatud hoopiski P. Loskutov.

Lühikesest videolõigust ilmneb selgelt, et häält tõstab, solvavaid väljendeid kasutab ja kätega

vehib süüdistatav. Kannatanu oli väga rahulik, ei tõstnud kordagi häält ega vehkinud kätega.

Samuti polnud tal käes ühtki eset, mida oleks saanud kasutada ründeks süüdistatava vastu.

3

Mitmel korral püüab kannatanu konfliktist eemalduda rahustades nii abikaasat kui ka

lapselast.

4.3. Tähelepanuta ei saa jätta sedagi, et V.N. ja tema abikaasa olid sündmuse ajal 63-aastased.

Kannatanul oli sündmusele eelnevalt olnud infarkt ehk tema tervislik seisund oli kehv (mida

I.N. -i salvestiselt nähtuvalt P. Loskutovile ka korduvalt ütles). Nende lapselaps oli tol hetkel

aga 18-aastane tütarlaps. P. Loskutov oli aga 53-aastane, pigem heas vormis meesterahvas.

Objektiivselt olukorda hinnates ei ole võimalik väita, et kannatanu koos oma lähedastega

kujutas P. Loskutovile tõsiseltvõetavat ohtu. Vastupidi.

4.4. Seega ei ole kaitseversioon sellest, et P. Loskutov viibis hädakaitseseisundis, kinnitust

leidnud. Kannatanupoolset paari sammu P. Loskutovi suunas ei olnud võimalik tajuda, kui

rünnakut või agressiooni, mis oleks süüdistatava hädakaitseseisundisse asetanud.

5. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. P. Loskutov ei viibinud KarS § 28 lg

1 tähenduses hädakaitseseisundis, sest objektiivselt hinnates oht tema elule ja tervisele

puudus.

6. Puuduvad mistahes kaalukad argumendid, mille toel saaks tõsiseltvõetavalt eitada P.

Loskutovi tahtlust panna toime KarS § 121 lg-s 1 kirjeldatud kuritegu. Arvestades, et P.

Loskutov lõi kannatanut mitte ühel korral, vaid korduvalt rusikatega peapiirkonda, mille

tagajärjel hakkas kannatanul lausa ninast verd jooksma, pani P. Loskutov kohtu hinnangul teo

toime otsese tahtlusega. Ta teadis ja möönis, et peksab rusikatega mitmeid kordi teist inimest

peapiirkonda. Tegevuse katkestas ta alles siis, kui kannatanu abikaasa põlvili laskudes anus, et

ta peksmise lõpetaks. KarS § 121 lg 1 koosseis on seega tervikuna täidetud.

7. Karistuse osas märkis maakohus järgmist.

7.1. Prokuratuur taotleb P. Loskutovi karistamist kaheksa kuu pikkuse vangistusega, millest

arvata maha eelvangistuses viibitud aeg ja kandmisele kuuluv vangistus jätta KarS § 74 alusel

tingimisi täitmisele pööramata, kui P. Loskutov ei pane ühe aastasel katseajal toime uut

kuritegu ja täidab KarS §-s 75 toodud kontrollnõudeid- ja kohustusi.

7.2. Kohtu hinnangul ei vastanud prokuröri taotletud karistus P. Loskutovi süü suurusele.

Teisisõnu läks P. Loskutov sel päeval „õigust nõudma“ asjasse mitte puutuvatelt isikutelt ehk

kahelt pensionärilt ja nende teismeliselt lapselapselt, mis päädis lõpuks sellega, et P. Loskutov

lõi mitmel korral kannatanut rusikaga peapiirkonda. Kohus küsis P. Loskutovilt, miks peaks

kannatanu oma poja tegude eest vastutuse võtma, kuid viimane sellele üheselt vastata ei

osanudki. Kohtu hinnangul ei ole sellisel viisil probleemide lahendamine aktsepteeritav.

Samuti ei ole normaalne enda pahameele väljaelamine läbi vägivalla asjasse mitte puutuvate

isikute suhtes.

7.3. Seda arvesse võttes leidis kohus, et P. Loskutovi ei ole võimalik karistada rahalise

karistusega. See oleks võimalik, kui P. Loskutovi süü oleks võrdlemisi väike. Praegusel juhul

tuvastas kohus, et tema süü on aga keskmine. Seega tuleb P. Loskutovile mõista vangistus

sanktsiooni keskmises määras, milleks on kuus kuud. Kohtu hinnangul piisab

eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks praegusel juhul ilma kontrollnõueteta

üheaastasest katseajast.

8. Kaitsja esitas taotluse hüvitada P. Loskutovile mittevaraline kahju, sest viimane oli

kahtlustatavana kinni peetud ja tema suhtes kasutati käeraudu.

8.1. Kohus jättis taotluse hüvitada kahtlustatavana kinni peetud aja eest mittevaraline kahju

rahuldamata, sest selleks puudub alus. SKHS § 5 lg 1 p 2 sätestab, et kui isik mõistetakse

õigeks või tema suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus kriminaalmenetluse seadustiku § 199

lõike 1 punkti 1, 2 või 5 alusel, võib ta nõuda kahju hüvitamist juhul, kui see tekitati

4

kahtlustatavana kinnipidamisega. Praegusel juhul ei ole P. Loskutov õigeksmõistetu. Kohus

tuvastas, et P. Loskutov on KarS § 121 lg 1 järgi süüdi. P. Loskutovilt ei võetud

ebaseaduslikult vabadust. Ta peeti kahtlustatavana kinni ja allutati menetlustoimingule.

8.2. Küll aga nõustus kohus kaitsjaga selles, et P. Loskutovi suhtes ei olnud käeraudade

kasutamine vajalik. Nimelt kasutati tema suhtes kahtlustatavana kinnipidamisel 5. aprillil

2023 kella 19.29-st kuni 21.19-ni käeraudu.

Puuduvad viited sellest, et realiseerunud oleks mistahes (KorS) § 79 lg 1 märgitud ohtudest.

P. Loskutov peeti kinni ca 10 h pärast juhtunut oma elukohas (süüdistuse aluseks olev tegu

toime pandud kell 09.15; kahtlustatav peeti kinni kell 19.30). P. Loskutovi ei ole varasemalt

kriminaalkorras karistatud ehk polnud alust arvata, et ta võiks kinnipidamisel vastupanu

osutada või põgeneda. Käeraudade kasutamiseks puudus igasugune vajadus. P. Loskutov läks

politseiametnikega rahumeelselt kaasa. Käeraudade kasutamine oli seega õigusvastane,

inimväärikust alandav ja riivas P. Loskutovi liikumisvabadust (vt ka mutatis mutandis

RKKKm nr 1-22-5272, p-d 41-44).

8.3. Käsilolevas asjas nõutakse käeraudade õigusvastase kasutamise eest õiglase hüvitise

määramist. Inimväärikust alandavast kohtlemisest tingitud mittevaralise kahju peab hüvitama

mõistliku rahasumma maksmisega. P. Loskutovi suhtes kasutati käeraudu 1 tunni ja 50 minuti

jooksul. Eeltoodut arvestades loeb kohus mõistlikuks hüvitiseks 400 eurot. SKHS § 11 lg-te 2

ja 3 alusel tuleb kahju hüvitamise taotlus selles ulatuses rahuldada.

Apellatsioon ja vastus apellatsioonile

9. Tartu Maakohtu 7. juuni 2024 otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav P. Loskutovi

kaitsja vandeadvokaat Kaire Hänilene, kes palub tühistada maakohtu otsuse P. Loskutovi

süüditunnistamises ja karistamises ning mõista P. Loskutov õigeks. Samuti palub kaitsja

rahuldada täies mahus P. Loskutovi taotlus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks.

Menetluskulud jätta riigi kanda.

9.1. Vaidlustamise põhjuseks on tõendite hindamise kallutatus ja ühekülgsus, samuti eluliste

asjaolude ja hädakaitse teooria vahelise seose väärkäsitlus, mis on viinud materiaalõiguse

ebaõige kohaldamiseni ning kokkuvõttes alusetult süüdimõistva kohtulahendi tegemiseni.

9.2. Nõustuda saab selles, et P. Loskutov tõepoolest lõi süüdistuses nimetatud ajal ja kohas

V.N.-i . Kõik sellest tulenevad kohtu elulised ja õiguslikud järeldused on paraku ekslikud.

Kohus, nii nagu ka prokurör, on teinud vägivallajuhtumite õiglase lahendamise kõige

tüüpilisema vea, s.o lasknud end eksitada näilisest ja järeldanud kergekäeliselt isiku süü.

9.3. Niisiis on kohus ka antud asjas ehitanud kogu tõendianalüüsi üles täiesti ebakohasele

vundamendile ehk illusioonile, justkui olnuks P. Loskutov agressoriks ja tunginud V.N.-ile

kallale. Kohus ei ole tõendeid objektiivselt ega erapooletult analüüsinud, vaid sobitanud neid

riimuma tõekauge eelarvamusega.

9.4. Et faktid loogilises järjekorras ja tegelikes elulistes seostes esile tuua, tuleks alustada

sellest, mis põhjusel P. Loskutov üldse 5. aprill 2023 kella 09.15 paiku Valga linnas XXX

V.N.-i elukoha juures viibis. Süüdistatav soovis inimestega avalikus kohas suhelda. Just seda

ta tegigi. Kohus on palju tähelepanu omistanud sellele, et P. Loskutov oli häälekas. Pole

kahtlust, et inimene, kellel on vanematele edastada pretensioon nende poja suhtes, ei ole

rahulik ega suhtumiselt neutraalne. Ei eksisteeri ühtki mõistlikku ega õiglast põhjust P.

Loskutovile ette heita, et ta tänaval, avalikus ruumis, vanematele nende pojaga seotud

pretensioonid teatavaks tegi.

5

9.5. P. Loskutov on üksikasjalikult selgitanud, et kuivõrd V.N. sammus talle otse peale, oli ta

täiesti kindel, et järgneb V.N.-i , kui endise poksija poolne füüsiline rünnak, mille eest ta

peab ennast kiiresti ja efektiivselt kaitsma. P. Loskutov tajus olukorda enda jaoks sedavõrd

ohtlikuna, et oli vahetult pärast sündmust veendunud, et V.N. juba püüdiski teda lüüa.

9.6. Kohtuotsuse punktist 16 võib lugeda, et kohtu hinnangul ei sekkunud V.N. kuidagi P.

Loskutovi privaatsfääri. See ei vasta video põhjal absoluutselt tõele. Antud juhul oli aga V.N.

jõudnud P. Loskutovi vastu liikudes juba keskdistantsistki kaugemale – tal oli võimalik

sooritada nii tabav löök, kui haare ning kuivõrd P. Loskutov lähtus lisaks eelteadmisest, et

tegemist on endise poksijaga, asuski ta end aktiivselt kaitsma.

9.7. Ründe kestvuse ja lõpetamisega on mõistlik ka käsiloleva sündmuse analüüsi jätkata.

Maakohus on otsuse punktis 27 võtnud täielikult omaks V.N.-i ja I.N. -i üliemotsionaalse

narratiivi, kuidas P. Loskutov peksis armutult V.N.-i ja lõpetas alles siis, kui kannatanu

abikaasa põlvili peksmise lõpetamist anus. Mitte miski ei saaks tegelikult tõest kaugemal olla

ning eelarvamusvaba õigusemõistmise korral oleks kohus pidanud seda märkama, et

objektiivsed tõendid V.N.-i ütlusi ei kinnita, liiatigi olid nad juba osutunud tõendiallikatena

ebausaldusväärseteks.

9.8. Videosalvestuse objektiivsel ja tähelepanelikul vaatlusel ilmneb, et mingist intensiivsest

peksmisest ja põlvili palumisest ei ole alust rääkida, need väited on eksitavad ja otseselt valed.

Otse vastupidi, kui P. Loskutov on teinud esimese löögi olukorras, mida tema tajus enda

füüsilist puutumatust ohustava vahetult eesseisva ründena ning püüab ohu täielikuks

neutraliseerimiseks V.N.-i kinni hoida, sekkub tõepoolest I.N. -i. Videosalvestiselt on

eksimatult näha, kuidas P. Loskutovi tähelepanu liigub I.N. -ile, ta laseb V.N.-ist lahti,

lõpetab jõu kasutamise ja taandub V.N.-iga füüsilisest kontaktist. Sel hetkel on P. Loskutov

valmis lõpetama aktiivse kaitse. V.N. aga kasutab olukorda ära ja ründab füüsiliselt P.

Loskutovi, asudes temaga maadlema (Lisad 2.1 – 2.7). P. Loskutov jätkab hädakaitset alles

pärast seda, kui V.N. teda konkreetselt ise ründab.

9.9. Eeltoodu valguses on täielikult ebaõiglane ja asjakohatu kohtuotsuse punktis 21 leiduv

järeldus, et arvestades, et kuivõrd P. Loskutov lõi kannatanut mitte ühel korral, vaid korduvalt

rusikatega peapiirkonda, mille tagajärjel hakkas kannatanul lausa ninast verd jooksma, pani P.

Loskutov kohtu hinnangul teo toime otsese tahtlusega. Erinevalt kohtu tõdemusest kinnitavad

tõendid, et P. Loskutovi tahtlus oli eranditult suunatud vahetult eelseisva ja käimasoleva

ründe tõrjumisele hädakaitsele seadusega sätitud raamides.

9.10. Et olukorda õiglaselt hinnata, võiks püstitada küsimuse, et kui eeldada, et P. Loskutovi

reaktsioon olukorrale oli vale, siis kuidas ta oleks pidanud käituma. Oluline ei ole jõuda

järeldusele, et P. Loskutovi reaktsioon oli ainuvõimalik lahendus, vaid et see oli kõiki

asjaolusid ex ante printsiibil hinnates üks võimalik adekvaatne ja õiguslikesse raamidesse jääv

lahendus.

9.11. Maakohus on paraku liikunud ex ante hindamisega täpselt vastupidises suunas, korrates

muuhulgas mitmes otsuse punktis, et V.N.-i poolt P. Loskutovi suunas astutud paar sammu

„ei saanud olla“ sedavõrd ootamatud ja intensiivsed, et ta tajus neist ohtu oma õigushüvedele.

Kohtu selline turvalises keskkonnas ex post tehtud järeldus ei haaku kuidagi olukorraga,

milles viibib inimene, kellele teine isik parajasti tõtakal sammul otsa kõnnib või kellele äsja

haardest vabastatud isik võitlust jätkata soovides kallale tormab.

9.12. Kohus on lisanud otsuse põhistustele veel mitmeid asjasse mitte puutuvaid või eluliselt

ebaadekvaatseid argumente, näiteks, et kannatanu oli väga rahulik, ei tõstnud kordagi häält

ega vehkinud kätega, samuti polnud tal käes ühtki eset, mida oleks saanud kasutada ründeks

süüdistatava vastu. Sündmuse osas järelduste tegemine selle põhjal, kuidas isikud end

6

kohtusaalis ülal peavad või millise temperamendiga tunduvad olevat, on aga sootuks

ebakohane, võib isegi öelda, et diskrimineeriv.

9.13. Kohus on ka otsuse punktis 18 käsitlenud asjaolusid, millele on omistanud täiesti

ebakohase tähenduse - nimelt on kohtunik nentinud, et tähelepanuta ei saa jätta sedagi, et

V.N. oli sündmuse ajal 63-aastane, tal oli olnud infarkt ja tema tervislik seisund oli kehva,

seevastu P. Loskutov oli 53-aastane, pigem heas vormis meesterahvas, mistõttu ei saa

järeldada, et V.N. koos oma lähedastega kujutas P. Loskutovile tõsiseltvõetavat ohtu. Kaitsja

hinnangul on selline järeldus mitte ainult meelevaldne, vaid ka ohtlik, sest sellele on rajatud

inimsaatust mõjutav süüdimõistev kohtulahend.

9.14. Samas ei ole kohtu järelduse ebakohasuse osas vaja isegi keskenduda P. Loskutovi

subjektiivsele tajule või hinnangutele, vaid videost selgelt nähtavale tõsisajale, et seal leiab

aset tasavägine kähmlus, kus P. Loskutovile toovad edu üksnes paar vastase jaoks ootamatult

sooritatud kiiret lööki.

9.15. Kokkuvõttes palub kaitsja ringkonnakohtul jätta tähelepanuta kohtusaalist maakohtu

otsusesse kandunud emotsioonid ning faktidest irduvad järeldused ja hinnata elulist olukorda

õiglaselt, ex ante kriteeriumist lähtudes. Alati ei pea pingelises konfliktsituatsioonis esinema

karistusõiguslikku süüd, vahel kukuvad asjad lihtsalt halvasti välja.

10. P. Loskutov esitas maakohtule taotluse hüvitada temale mittevaraline kahju seoses tema

kahtlustatavana kinnipidamise ja käeraudade kasutamisega. Kohus jättis rahuldamata taotluse

mittevaralise kahju hüvitamiseks kahtlustatavana kinnipidamise eest. Kohtuotsusest ei selgu,

miks maakohus on pidanud P. Loskutovi kahtlustatavana kinnipidamise põhjendatuks ja

seaduslikuks. Tõepoolest on uurimisasutus koostanud kahtlustatavana kinnipidamise

protokolli, kuhu on märkinud kolm KrMS §-s 217 sätestatud kinnipidamise alust. Sellise

protokolli koostamine aga ei tähenda automaatselt, et tegemist oleks olnud põhjendatud

kinnipidamisega. Kohus on jätnud kontrollimata, kas protokollis märgitud kinnipidamise

alused P. Loskutovi suhtes ka tegelikult esinesid, st kas P. Loskutovi suhtes esinesid PS §-st

20 ja KrMS §-st 217 tulenevad alused vabaduse võtmiseks.

Kaitsja on seisukohal, et objektiivselt puudus alus P. Loskutovi kahtlustatavana

kinnipidamiseks ning seetõttu on kinnipidamine olnud õigusvastane. Kahtlustatavana

kinnipidamise protokollis markeeritud, väidetavalt kinnipidamist tinginud andmed – isik võib

jätkuvalt toime pannad kuritegusid või menetlusest kõrvale hoiduda, ei tuginenud mitte

millelgi, neile ei osuta ükski tõend, P. Loskutovi minevik ega eluviis.

SKHS § 7 lg 1 kohaselt on isikul juhul, kui menetleja rikub süüliselt menetlusõigust ja

põhjustab isikule seeläbi kahju, õigus nõuda sellise kahju hüvitamist sõltumata sellest, milline

on selle süüasja lõpptulemus, mille raames isikule kahju tekitati.

P. Loskutov on seisukohal, et menetleja on tema kahtlustatavana kinnipidamisega rikkunud

süüliselt menetlusõigust ja põhjustanud seeläbi temale kahju. Neil põhjustel palub P.

Loskutov SKHS § 1 lg 2 ja 11 lg 2 koostoimes määrata temale õigusvastase kahtlustatavana

kinnipidamise eest mittevaralise kahju hüvitis õiglases määras ka juhul, kui ringkonnakohus

jätab maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse muutmata. Taotleja on seisukohal, et

kahtlustatavana kinnipidamise õigusvastasuse tuvastamine ei ole praeguses asjas kahju

hüvitamiseks piisav ning seda ei ole võimalik heastada muude vahenditega kui seaduses

sätestatud määras hüvitise tasumisega (vt 7. mai 2024 maakohtule esitatud taotluse p 10),

kuna piiratud on intensiivselt põhiõigust, so õigust vabadusele.

11. Tartu Ringkonnakohtu 13. augusti 2024 määrusega võeti apellatsioonid menetlusse ning

anti menetlusosalistele apellatsioonide kohta seisukohtade, taanduste ja taotluste esitamiseks

tähtajaks hilisemalt 20. september 2024.

7

12. Nimetatud ajaks esitas seisukoha prokurör, kes palub apellatsiooni kui põhjendamatu jätta

rahuldamata.

12.1. Apellatsioonis ei sisaldu maakohtu järeldusi kummutavat veenvat tõendite analüüsi.

Prokuratuuri seisukohalt on maakohus otsust nii P. Loskutovi õigusvastasust välistava asjaolu

ehk kaitseversiooni kohaselt hädakaitse kummutamise kui ka mõistetud karistuse küsimuses

piisavalt põhjendanud ning see rajaneb kõigi kohtus uuritud tõendite kogumis hindamisel,

eelistamata üht tõendit teisele.

12.2. Prokurör leiab, et käsitletavat sündmust tuleb vaadelda ühe tervikuna ja hinnata kõiki

maakohtus uuritud tõendeid kogumis – nii nagu tegi seda maakohus, mitte kaasa minna

kaitsja poolt apellatsioonis välja pakutud kaitsepositsioonile sobiva ajalise kitsendusega, mh

et „sündmuse nö sõlmpunkt tuleb nihutada ajateljel hilisemaks, kui seda on teinud

maakohus“. Prokurör nõustub maakohtu põhjendustega ja apellandi vastuväited neid

põhjendusi ümber ei lükka.

12.3. Prokurör palub ringkonnakohtul kirjalikus apellatsioonimenetluses uurida-vaadata

tõendeid.

12.4. Kuna prokuratuuri seisukohalt oli P. Loskutovi kahtlustatavana kinnipidamine

põhjendatud ja seaduslik ning P. Loskutov mõisteti maakohtus kuriteos ka süüdi, siis puudub

igasugune seaduslik alus kaitsja poolt maakohtus tõstatatud süüteomenetluses tekitatud kahju

hüvitamise taotluse rahuldamiseks täies mahus.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

13. Ringkonnakohus, olles uurinud asjas kogutud tõendeid, kohtuistungi protokolli,

maakohtu otsust, esitatud apellatsiooni ja prokuröri vastust apellatsioonile, leiab, et

apellatsioon süüdistatava süüküsimuses ja karistamises jääb rahuldamata ning maakohtu otsus

selles osas muutmata. Rahuldada tuleb aga kaitsja apellatsioon taotluse osas hüvitada P.

Loskutovile süüteomenetluses seoses tema kahtlustatavana kinnipidamisega tekitatud kahju.

14. Esmalt võtab kolleegium seisukoha süüdistatava süüküsimuses kuriteos KarS § 121 lg 1

järgi (I), seejärel lahendab apellatsiooni taotluse hüvitada süüdistatavale süüteomenetluses

seoses tema kahtlustatavana kinnipidamisega tekitatud kahju (II), võtab kokku

apellatsioonimenetluse tulemuse (III) ja lahendab apellatsiooniastme menetluskuludega

seonduva (IV).

I

15. Kolleegium ei nõustu apellatsiooni väitega, et maakohtu otsusest on väljaloetav tõendite

hindamise kallutatus ja ühekülgsus, samuti eluliste asjaolude ja hädakaitse teooria vahelise

seose väärkäsitlus ning materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Vastupidi, vajalik tõendite

analüüs, maakohtu siseveendumuse kujunemine ning järeldusteni jõudmine on kolleegiumile

jälgitav.

16. Asja materjalid ei kinnita ringkonnakohtule kuidagi kaitsja väidet, et süüdistatava P.

Loskutovi süü on tõendamata. Süüdimõistev otsus ei rajane ainult kannatanu ütlustel, vaid

tõendite kogumil. Apellatsioonis püütakse tähelepanu omistada muuhulgas asjaoludele, mis

konkreetse vägivalla süüdistuse lahendamiseks tähtsust ei oma.

17. Asjas on tuvastamist leidnud, et 5. aprillil 2023 kella 09.15 paiku tuli Valga linnas XXX

V.N.-i elukoha juurde sõjakas meeleolus süüdistatav P. Loskutov. Vaatamata sellele, et P.

Loskutovil olid tekkinud arusaamatused V.N.-i poja R. iga, asus ta V.N.-i autot nähes

probleemile lahendust leidma hoopis V.N.-iga. Kaitsja püüab väita, et süüdistatav soovis

8

V.N.-iga „lihtsalt rahumeelselt suhelda“, kuid asja materjalid seda ei kinnita. Maakohus on

õigustatult rõhutanud asjaolu, et süüdistatav oli suhtluse algusest juba häälekas. Seega ei saa

rääkida süüdistatavast kui rahumeelsest suhtekorraldajast, mida kaitsja püüab väita.

Ebatsensuurse, sõjaka häälestusega süüdistatava sõnavalingu puhul on tõenditest nähtuvalt

kannatanu V.N. jäänud isegi silmnähtavalt vaoshoituks.

18. Apellatsioonis soovitakse süüdistatava järgnevat vägivaldset käitumist mahendada

omapärase seisukohaga. Nimelt, et „inimeste vahel tuleb aeg-ajalt ikka ette arusaamatusi ja

ka valjuhäälseid vaidlusi ja siin ei ole midagi tavatut ega sotsiaalselt ebaadekvaatset.

Vastuolud ja konfliktid on elu paratamatu osa, just nagu ka asjade selgeks rääkimine,

leppimine või andestamine.“

19. Kolleegium leiab, et apellatsioonis püütakse sündmuse fookust ähmastada ja omistada

tähtsust mittevajalikule. Tegemist pole mingi keeruka ööhämaruses kahe joobes isiku vahel

toimuva konfliktsituatsiooniga, vaid valgel ajal asetleidnud sündmusega, kus rahumeelsed

vanavanemad koos lapselapsega langevad esmalt süüdistatava jõulise ebatsensuurse verbaalse

terrori alla. Kuna kaitsjal mingeid tõsiseltvõetavaid kaitseargumente süüdistusele vastu

esitada pole, siis asutakse asjakohatult rekonstrueerima mingit elukauget nägemust

sündmuse sõlmpunktist ajateljel jne.

20. Olukorras, kus süüdistatav sai aru, et V.N.-i poega maja juures ei ole, otsustas ta sündmust

hoopis eskaleerida ja mitte rahumeelselt lahkuda. Kaitsja püüab näidata kannatanut ja tema

peret P. Loskutovi ründajana, aga unustab asjaolu, et P. Loskutov on siiski isikuks, kes

hommikul tuleb rahumeelselt argitoimetusi läbiviivale perele esmalt ebatsensuurse

sõnavalinguga, seejärel juba vägivallaga (V.N.-i suhtes) kallale. Apellatsioonis esitatud

kuvand, et süüdistatava sooviks oli V.N.-iga mingit küsimust rahumeelselt arutada ei ole

tuvastamist leidnud. Asjas on tõendina kesksel kohal videosalvestis, mille jäädvustas

telefoniga kannatanu V.N.-i lapselaps V.N.. Salvestiselt on näha ja kuulda kuidas V.N.-i pere

liikmed paluvad agressiivselt ja ebatsensuurselt käituval P. Loskutovil korduvalt lahkuda,

kuid seda ta ei tee ja palvetele ei reageeri.

21. Kaitsja väidab, et kannatanu V.N. oli jõudnud P. Loskutovi vastu liikudes juba

keskdistantsistki kaugemale – tal oli võimalik sooritada nii tabav löök kui haare ning ta asus

end aktiivselt kaitsma. Kaitsja leiab, et P. Loskutov on üksikasjalikult selgitanud, et kuivõrd

V.N. sammus talle otse peale, oli ta täiesti kindel, et järgneb V.N.-i , kui endise poksija

poolne ohtlik füüsiline rünnak, mille eest ta peab ennast kiiresti ja efektiivselt kaitsma.

22. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse punkti 16 seisukohaga, et V.N. ei sekkunud kuidagi

P. Loskutovi privaatsfääri. Samuti pole asjakohane apellatsioonis rõhutatud väide, et

kannatanu näol oli tegemist endise poksijaga ja seetõttu kujutas V.N. P. Loskutovile suurt

ohtu. Siinkohal märgib kolleegium, et salvestusel nähaolevalt ei kasuta kannatanu mingeid

poksivõtteid, 2022. aasta detsembris oli ta üle elanud infarkti ja varases nooruses ligi pool

sajandit tagasi kogetud poksitrennis käimine ei teinud temast küll arvestatavat ohtu sportlikus

vormis nooremale P. Loskutovile.

23. Kaitsja esitab veel arutluskäigu sellest, et konfliktsituatsioonis ja potentsiaalses

ohuolukorras ei juhindu inimesed intellektuaalsest analüüsist, vaid tegutsevad instinktiivselt,

lähtudes võitle-või-põgene reaktsioonist. Samas jätab kaitsja kolleegiumi arvates

tähelepanuta, et süüdistatava ja kannatanu vahel asetleidnud käitumissituatsioon ei olnud

võitluseks valmistumine.

24. Apellatsioonis seatakse kannatanu V.N.-i ja tunnistaja I.N. -i ütlusi kahtluse alla ja

väidetakse, et kannatanu oli see, kes P. Loskutovile kallale tormas. Asjas kogutud tõendid ja

videosalvestus ei anna kuidagi aga alust järelduseks, et süüdistatav sai tajuda

9

kannatanupoolset rünnet. Küll saab salvestuselt järeldada, et süüdistatav P. Loskutov oli see,

kes oli agressiivselt meelestatud ja püüdis V.N.-i rünnates ja rusikaga lüües taolisel moel

ennast „maha laadida.“

25. Tagajärjetuks jääb seega apellatsioonimenetluses korratud kaitseväide, et kujunenud

situatsioon kujutas P. Loskutovile suurt ohtu ja ta pidi ennast ilmtingimata kaitsma.

Kolleegium uuris samuti asja juures olevat videosalvestist ja nõustuvalt maakohtuga ei näe

alust järelduseks, et süüdistatav tegutses hädakaitseseisundis. Asjas pole tõsiseltvõetavaid

fakte sellest, et V.N. kavatses P. Loskutovi rünnata. Kuna kannatanul polnud midagi käes ja

ka tema kehakeel ja liigutused ei andnud märku sellest, et ta valmistus P. Loskutovi mingil

moel ründama, siis jääbki kolleegiumile arusaamatuks kaitsja väide, et mille vastu pidi P.

Loskutov ennast kaitsma. Kolleegium ei tuvastanud kannatanu käitumises midagi

õigusvastast.

26. Asjaolu, et kannatanu tegi kaks sammu oma naise suunas, kelle läheduses oli ka P.

Loskutov ei tähenda veel kuidagi, et ta kavatses P. Loskutovi rünnata, sest ka objektiivse

kõrvalt vaataja pilgu läbi ei andnud kannatanu V.N.-i eelnev rahumeelne käitumine mingit

põhjust arvamuseks, et ta asub P. Loskutovi ründama. Seega taoline kaitsetaktika, mis soovib

kuidagi õigustada süüdistatava põhjendamatut vägivalda kannatanu suhtes ei kanna vilja.

Seejuures oli vägivald koheselt massiivne (rusikalöögid kannatanu pähe). Salvestiselt on

mitmel korral kuulda, kuidas kannatanu abikaasa I.N. -i püüab süüdistatava vägivaldset

tegevust peatada, öeldes, et kannatanul oli hiljaaegu infarkt, millele P. Loskutov vastab

ükskõikselt „no mul on savi.“ (Ko To tl 75)

27. Kannatanu V.N.-i liikumisele on selgitus ka tunnistaja I.N. -i ütlusi uurides. Nimelt ei ole

alust kahelda tema ütlustes, et abikaasa V.N. püüdis teda kui naisterahvast P. Loskutovi

võimaliku toorutseva vägivalla eest eemale sõidukisse suunata. Tekkinud

käitumissituatsioonis on jälgitav süüdistatava ja kannatanu mõningane lähenemine ja

kaugenemine, mis ei anna aga väliselt aimu, et V.N. asuks P. Loskutovi ründama või kujutaks

ohtu tema õigushüvedele.

28. Kolleegium märgib, et asjas on lisaks usaldusväärsetele isikulistele tõenditele (I.N. -i,

V.N.-i ütlused) kesksel kohal ka eelpool nimetatud V.N.-i poolt telefoniga filmitud salvestis,

mis ei võimalda järeldada, et P. Loskutov viibis enne vägivaldse käitumise alustamist

hädakaitseseisundis. Õige on osundus ka sellele, et V.N.-i kehv tervislik seisund (hiljaaegu

läbielatud infarkt), millest I.N. -i P. Loskutovile korduvalt teada andis, ei teinud V.N.-i

isikust kuidagi ohuallikat. Apellatsiooni katsed näidata hoopis kannatanut aktiivse ründajana

ei leia seega kolleegiumi jaoks kinnitust. Maakohus tuvastas õieti, et süüdistatav ei viibinud

KarS § 28 lg 1 tähenduses hädakaitseseisundis, sest oht tema elule ja tervisele puudus.

29. Samas ei vabaneks P. Loskutov vastutusest isegi siis, kui V.N.-i tema poole liikumist

tõepoolest lugeda ründeks või kui leida, et P. Loskutov pidas sellist liikumist ebaõigesti

ründeks. Sellises olukorras võiks tõepoolest hädakaitsesituatsiooni (KarS § 28 lg 1) või

vääralt ettekujutatavat hädakaitsesituatsiooni (KarS § 31 lg 1 koostoimes § 28 lg-ga 1)

jaatada. See aga ei tähendaks automaatselt seda, et P. Loskutovi reaktsioon – V.N.-i löömine –

oli õiguspärane. Nimelt peab kaitsetegevus olema ka nõutav ehk sotsiaaleetiliselt

aktsepteeritav (vt nt Sootak – KarS. Kommentaar. 5. trükk, § 28, komm 20). Teatud juhtudel

pole kaitsetegevus hoolimata õigusvastasest ründest üldse lubatav – st rünnet tuleb taluda –

või on kaitsmine küll õiguslikult võimalik, aga seda tavapärasemast märksa piiratumas

mahus/piiratuma intensiivsusega. Kaitsetegevuse sotsiaalse aktsepteeritavuse küsimus

tõusetub muu hulgas hädakaitseprovokatsiooni korral. Tuntakse kaht liiki

hädakaitseprovokatsiooni: tahtlikku ja süülist. Tahtliku hädakaitseprovokatsiooni puhul on

tegemist olukorraga, kus isik kutsub enda vastu suunatud ründe esile meelega ja

10

eesmärgipäraselt, et kahjustada teise isiku õigushüvesid näilise hädakaitseseisundi kattevarjus.

Millestki sellisest ringkonnakohtu meelest praegu rääkida ei saa. Süülise provokatsiooni all

peetakse silmas situatsiooni, kus isik põhjustab enda õigushüvede vastu suunatud ründe küll

õigusvastase ja/või sotsiaaleetiliselt hukkamõistetava käitumisega, kuid selle käitumise

eesmärgiks ei ole ründe väljameelitamine. Sellisel juhul ei ole ründe esile kutsunud isiku

hädakaitseõigus välistatud, küll aga piiratud: esialgu peaks taanduma, seejärel rakendama

passiivset kaitsetegevust ja alles viimase võimalusena asuma ründe all olevat objekti aktiivselt

kaitsma. (RKKK otsus nr 1-20-3535/52, p 17.) P. Loskutov panigi toime süülise

hädakaitseprovokatsiooni: läks isaga tema poja tõttu n.ö räuskama, tegi seda pikalt ja

agressiivsel moel, solvas V.N.-i ega lasknud end segada ka I.N. -ist ega V.N.-ist. Niisuguselt

käitunud inimene ei tohiks end tema vastu suunatud ründe vastu kaitsta nõnda, nagu seda

tohiks teha inimene, kes ise midagi etteheidetavat teinud pole. Sellisel juhul oleks P. Loskutov

pidanud hoopiski taanduma: nt kõrvale või alla põikama, tagasi astuma (hüppama) vms – ja

V.N.-i juurest ära minema (vajadusel kasvõi joostes). Niisiis oleks P. Loskutovi tegu olnud

selliselgi juhul (tegelik või ettekujutatav rünne) õigusvastane – tulenevalt selle

sotsiaaleetilisest mitteaktsepteeritavusest. P. Loskutov ei saaks niisugusel puhul tugineda ka

KarS § 28 lg-le 2, mille kohaselt tuleb õigeks mõista selline hädakaitse piiri ületav isik, kes

tegutseb vastava piiri ületamise osas üksnes kaudse tahtlusega. P. Loskutovil oli kindel

teadmine tema teo sotsiaaleetilist aktsepteerimatust sisustavate ülal kirjeldatud faktiliste

asjaolude osas.

30. Kaitsja heidab maakohtule alusetult ette sedagi, et kohus kaalus võrdlevalt ohuanalüüsis

süüdistatava ja kannatanu tervislikku seisundit ning füüsilist võimekust. Kolleegium leiab, et

käesolevas asjas on V.N.-i ja P. Loskutovi vanuse ning füüsilise võimekuse võrdlus igati

asjakohane.

II

31. P. Loskutov esitas 7. mai 2024 maakohtule taotluse hüvitada temale mittevaraline kahju

seoses tema kahtlustatavana kinnipidamise ja käeraudade kasutamisega. Käeraudade

õigusvastase kasutamise eest määrati maakohtu otsusega süüdistatavale hüvitiseks 400 eurot.

Kohus jättis aga rahuldamata taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks kahtlustatavana

kinnipidamise eest. Kolleegium leiab, et apellatsiooni argumendid väärivad tähelepanu osas,

mis puudutavad P. Loskutovi kinnipidamise õigusvastasust ja sellega mittevaralise kahju

tekitamist.

32. Kaitsja seisukohaga saab nõustuda selles, et maakohtu otsusest ei selgu, miks kohus on

pidanud P. Loskutovi kahtlustatavana kinnipidamist põhjendatuks. Maakohtu põhjendused

otsuses põhiosa punktis 32 on selles osas napid. Leitakse, et praegusel juhul ei ole P.

Loskutov õigeksmõistetu. Menetleja ei rikkunud süüliselt menetlusõigust ja P. Loskutovilt ei

võetud ebaseaduslikult vabadust. Ta peeti kahtlustatavana kinni ja allutati

menetlustoimingule.

33. Kolleegium, uurides asja materjale, leiab, et alust P. Loskutovi kinnipidamiseks polnud.

Asjas on määratletud kuriteosündmuse toimumise ajaks 5. aprill 2023 kella 09.14 paiku.

Kahtlustatavana kinnipidamise aja ja kohana on märgitud 5. aprill 2023 kell 19.30 Valga

linnas XXX. Miks oli vaja P. Loskutov kinni pidada 10 tundi hiljem peale uuritavat sündmust

ja võtta temalt vabadus 7. aprillini 2023 kell 13.45 jääb sisuliselt arusaamatuks.

34. Uurimisasutus on koostanud kahtlustatavana kinnipidamise protokolli, kuhu on märkinud

kolm KrMS §-s 217 sätestatud kinnipidamise alust (Ko To tl 55-57).

11

Ühe alusena on KrMS § 217 lg 2 järgi märgitud, et kuriteo pealtnägija või kannatanu osutas

temale kui kuriteo toimepanijale. Viidatud alus pole käesolevas asjas kohane, sest kannatanu

ja süüdistatav tundsid teineteist. Liiatigi on õiguskirjanduses leitud, et kõnesolev alus

aktualiseerub eeskätt olukorras, kus kuritegu on just toimunud ja tarvilik on välistada tõendite

rikkumine (Aas – KrMS. Kommentaar, § 217, komm 3). KrMS § 217 lg 3 kinnipidamise

alustena on veel märgitud, et P. Loskutov võib jätkuvalt toime panna kuritegusid. Seegi on

kummastav, sest isik on varem kriminaalkorras karistamata. Samuti pole põhjendatud

kolmandat alust, mille kohaselt võib P. Loskutov kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või

seda muul viisil takistada. Isik omas kindlat elukohta eramajas Valga linnas ja pole mingeid

andmeid, et ta oleks võinud asuda kriminaalmenetlust takistama. Tõsiseltvõetavaid

ohuprognoose asja materjalidest ei tulene. Pole ühtegi viidet sellele, et P. Loskutov oleks

olnud tugevas joobes, märatsenud, politseitöötajatele vastupanu avaldanud vmt. Kolleegium

leiab, et uuritavas asjas ei esinenud KrMS § 217 lg 2 p-s 3, lg 3 p-des 3 ja 4 sätestatud

seaduslikku alust P. Loskutovi vabaduse võtmiseks ning tema kahtlustatavana

kinnipidamiseks ajavahemikus 5. aprill 2023 kell 19.30 kuni 7. aprill 2023 kell 13.45. Kuna

tegemist ei olnud kohase viisiga kriminaalmenetlust läbi viia, vaid ebaproportsionaalse sunni

kasutamisega, oli P. Loskutovi kinnipidamine õigusvastane. Seetõttu tuleb maakohtu otsus

tühistada osas, millega kohus jättis rahuldamata taotluse tuvastada P. Loskutovi

kahtlustatavana kinnipidamise õigusvastasus.

35. Põhiseaduse (PS) § 20 lg 1 kohaselt on igaühel õigus vabadusele ja isikupuutumatusele.

Seega tuleb sarnaselt vahistamisega isiku kahtlustatavana kinnipidamisel hinnata, kas tema

suhtes esinevad nii PS §-st 20 kui ka KrMS §-st 217 tulenevad alused vabaduse võtmiseks

(RKKKo nr 3-1-1-86-10, p 12.1). Sama paragrahvi lõige 2 annab ammendava loetelu

juhtudest, mil isikult vabaduse võtmine on lubatud. Prokuratuur pole kohtuliku arutamise

käigus ja vastuses apellatsioonile osanud põhjendada, miks oli vältimatult vajalik P.

Loskutovilt vabadus võtta. Jäädud on lihtsalt üldsõnalise konstateeringu juurde, et

„kinnipidamine oli põhjendatud ja seaduslik.“ Sellisest üldsõnalisest väitest, et oht oli justkui

olemas, ei piisa. Kohus on jätnud kontrollimata, kas kinnipidamise protokollis märgitud

alused P. Loskutovi osas ka tegelikult esinesid. Samuti ei päde käesoleval juhul maakohtu

põhjendus, et isik oli vaja allutada menetlustoimingutele. Riigikohus on asunud seisukohale,

et isiku kahtlustatavana kinnipidamise eesmärk ei ole luua võimalust kõigi menetluses tähtsate

tõendite kogumiseks kinnipidamise aja jooksul. (RKKKo nr 1-22-5272/12, p 34, 35)

36. P. Loskutov taotles õigusvastase kinnipidamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist,

paludes

hüvitada mittevaraline kahju rahas. Kuivõrd P. Loskutovi

kahtlustatavana kinnipidamine piiras intensiivselt tema põhiõigust, s.o

õigust vabadusele, ei ole seda võimalik heastada muude vahenditega.

37. SKHS § 11 lg 1 kohaselt hüvitatakse füüsilisele isikule mittevaraline kahju SKHS § 5

alusel üksnes juhul, kui isikult on süüteomenetluses võetud vabadus. Kuna kolleegium

tunnistas P. Loskutovi kahtlustatavana kinnipidamise ebaseaduslikuks, siis on tal kahju

hüvitamise nõude esitamise õigus SKHS § 7 lg 1 alusel. See võimaldab kahju hüvitamist

sõltumata süüasja lõpptulemusest, kui menetleja rikub süüliselt menetlusõigust. Vabaduse

võtmine on mittevaralise kahju hüvitamise aluseks (SKHS § 11 lg 2) ning mittevaralise kahju

tekkimist eeldatakse (§ 11 lg 3). Mittevaraline kahju hüvitatakse rahas ulatuses, milles see ei

ole heastatav muude vahenditega, sealhulgas eksimuse tunnistamise ja vabandamisega. SKHS

§ 11 lg 4 sätestab, et vabaduse võtmise korral hüvitatakse mittevaraline kahju päevamäära

alusel iga alanud kalendripäeva kohta, kui isikult oli vabadus võetud. Päevamäära suurus on

kahju hüvitamise nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali

keskmine brutokuupalk, mis on jagatud 30-ga.

12

38. Kahju hüvitamise nõue on maakohtule esitatud 2024. aasta maikuus.

Statistikaameti andmetel oli 2023 aasta IV kvartali keskmine brutokuupalk

1904 eurot (https://www.stat.ee/et). Seega on päevamäära suuruseks

63,47 eurot. Ajavahemikule 5. aprill – 7. aprill 2023 vastab päevamäära

alusel arvutatud hüvitis 190,41 eurot (3 päeva x 63,47eurot). Lähtuvalt

SKHS § 9 lg-st 2 võib menetleja hüvitise suurust muuta, kui see hüvitis ei ole õiglane,

arvestades üksikjuhtumi olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve. Kolleegiumi hinnangul pole

praegusel juhul esile toodud selliseid asjaolusid, mis tingiksid seadusest tuleneva hüvitise

suurendamise.

III

39. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, 338 p-st 3, 340 lg 2 p-st 6,

jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 7. juuni 2024 otsuse P. Loskutovi süüdi tunnistamises

ja karistamises muutmata. Kolleegium tunnistab õigusvastaseks P. Loskutovi kahtlustatavana

kinnipidamise ajavahemikus 5. aprillist 2023 kell 19.30 kuni 7. aprillini 2023 kell 13.45.

Mõistab Eesti Vabariigilt süüteomenetluses tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks P.

Loskutovi kasuks välja SKHS § 11 lg-te 2 ja 3 alusel 190 eurot 41 senti. Apellatsioon

rahuldada osaliselt.

IV

40. Kaitsja Kaire Hänilene on apellatsioonimenetluses esitanud taotluse riigi õigusabi tasu

suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks.

Tasutaotluse kohaselt kulus kaitsjal nõupidamisele kaitsealusega 15 minutit, maakohtu

otsusega tutvumiseks 54 minutit ja apellatsiooni koostamiseks 288 minutit, mille eest taotleb

ta tasu 523,38 eurot, sh käibemaks 94,38 eurot. Kolleegium, hinnates kaitsja toiminguid ja

apellatsiooni mahtu, leiab, et tasutaotlus tuleb lugeda põhjendatuks.

41. Ringkonnakohus rahuldab apellatsiooni taotluse süüteomenetluses tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamises osas ning teeb osaliselt KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, siis on

põhjendatud 1/3 apellatsiooniastme menetluskuludest jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.

Seega 174,46 eurot jääb riigi kanda.

Kuna suurem osa maakohtu otsusest jääb muutmata, siis ülejäänud osas tekkinud

menetluskulud summas 348,92 eurot jäävad süüdistatava P. Loskutovi kanda.

Tiit Lõhmus

Erkki Hirsnik

Ingeri Tamm

(allkirjastatud digitaalselt)

13