1-24-4976/15 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise kuupäev,

koht ja asja läbivaatamise viis

21. oktoober 2024, Tallinn,

kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-24-4976 (kohtueelses menetluses 24231750317)

Kohtukoosseis

Markus Kärner, Pavel Gontšarov, Elina Elkind

Kohtuasi

Aleksandr Savrinovitši süüdistuses KarS § 263 lg 1 p 1

järgi

Vaidlustatud kohtulahend ja

menetluse liik

Harju Maakohtu 10. septembri 2024. a otsus

kokkuleppemenetluses

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kannatanu B.C, apellatsioon

Prokurör

Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Dagne

Mihkels

Süüdistatav

Aleksandr Savrinovitš

isikukood 39307066818, Eesti Vabariigi kodanik,

elukoht: XXX, kehtivaid kriminaalkaristusi ei ole

Kaitsja

Vandeadvokaat Leelo Viil

Kannatanu

B.C

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 10. septembri 2024. a otsus muutmata.

2. Jätta kannatanu B.C taotlused prokuröri taandamiseks, riigi õigusabi andmiseks

ja tõendite kogumiseks täiendava tähtaja andmiseks rahuldamata.

3. Jätta kannatanu B.C apellatsioon läbi vaatamata süüdistatava teo

kvalifikatsiooni ja talle mõistetud karistuse vaidlustamist puudutavas osas.

4. Muus osas jätta kannatanu B.C apellatsioon rahuldamata.

1-24-4976

OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse saab vaidlustada Riigikohtus, esitades selle peale kassatsiooni.

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kannatanu ja süüdistatav saavad kassatsiooni esitada üksnes

advokaadi vahendusel. Riigikohtusse kaebamise kord on sätestatud kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) 12. peatüki 1. jaos.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Kohtueelne menetlus

1. Kriminaalasjas kohtueelse menetluse numbriga 24231750317 kahtlustati Aleksandr

Savrinovitšit karistusseadustiku (KarS) § 263 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanemises, mis kokkuvõtvalt seisnes selles, et ta tungis 27. jaanuaril 2024

ühissõidukis kallale kannatanu B.Cle ning lõi viimast vähemalt 30 korda käega ja 5 korda

jalaga pea piirkonda. Seeläbi tekitas ta kannatanule füüsilist valu ja nina lahtise haava,

nina verejooksu ning kõrva pindmise vigastuse.

2. Kannatanu kuulati üle 15. märtsil 2024. Ülekuulamisel andis kannatanu nõusoleku

kokkuleppemenetluseks. Kannatanu märkis, et soovib esitada tsiviilhagi ja tutvuda

toimikuga, samas ei soovi osaleda kohtuistungil ega avaldada arvamust süüdistuse ja

karistuse kohta.

3. Prokurör lisas 22. augustil 2024 kriminaaltoimikusse õiendi, milles võetakse kokku

2. augustil 2024 kannatanuga toimunud videokohtumise sisu (tl 68). Õiendi sisu on

järgmine:

Kuna kannatanu B.C on teatanud, et soovib tsiviilhagi, korraldas prokurör Tallinna

Vanglaga (kus kannatanu oma karistust kannab) videokohtumise. Videokohtumisel

02.08.2024 selgitas prokurör kannatanule hagi võimalusi ja pakkus kannatanule, et

aitab hagi koostada. Kannatanu väidab küll nii hammastele tekkinud kahju kui

telefoni kadumist kuriteo jooksul, kuid hambavigastusi pole fikseeritud ja telefoni

kadumise kohta teatas ta alles nüüd. Kummagi väidetava kahju kohta pole ühtegi

tõendit, kuriteosündmuse videosalvestisest nähtub selgelt, et kahtlustatav ei võtnud

kannatanult mobiiltelefoni. Prokurör selgitas, et varalise kahju hüvitamise üheks

eelduseks on kuriteoga tekitatud kahju ja selle suuruse tõendamine. Samuti selgitas

prokurör mittevaralise kahju hüvitamise võimalusi ning hüvitiste kohtupraktikat.

Videokohtumisel jäi kannatanuga kokkulepe, et prokurör aitab kannatanul koostada

hagi, kannatanu allkirjastab selle ja saadab kümne päeva jooksul prokuratuuri tagasi.

Prokurör koostas kannatanu jutu põhjal kannatanule hagi (mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 1000 eurot), mille saatis 07.08.2024 allkirjastamiseks

kannatanu inspektor-kontaktisiku H. C kaudu vanglasse. Kannatanu B.C ei saatnud

prokuratuuri allkirjastatud hagi. 22.08.2024 selgitas B.C inspektor-kontaktisik H. C

Skype vahendusel, et kannatanu ei olnud nõus hagi allkirjastama. Prokurör palus

inspektor-kontaktisikul kannatanule teada anda, et kannatanu B.C saab oma hagiga

pöörduda ise tsiviilkohtusse.

4. Kriminaalasja materjalides on ka 22. augusti 2024. a kuupäevaga kannatanu allkirjastatud

tsiviilhagi (tl 74-75). Kannatanu on tsiviilhagi põhjana kasutatud prokuröri poolt ette

valmistatud tsiviilhagi, kuid lisanud sinna omakäeliselt täiendusi. Prokuröri poolt ette

2(10)

1-24-4976

valmistatud tsiviilhagi esemeks oli mittevaralise kahju hüvitamine summas 1000 eurot.

Sellele lisas kannatanu 1500 euro suuruse nõude oma keskmise palga ulatuses 3 nädala

eest, sest kuriteo tõttu oli ta 3 nädalat töövõimetu ja kaotas eramaja objekti, mille

maksumus on 6000 €. Jope eest nõutakse 100 eurot, teksapükste eest 120 eurot ning

vöökoti eest 250 eurot. Koos mittevaralise kahju hüvitisega (1000 eurot) nõuab kannatanu

2950 euro hüvitamist (üksiksummade liitmisel tuleks tegelikult kokku 2970 eurot –

ringkonnakohtu märkus).

5. Seejärel tegi prokuratuur 28. augustil 2024 KrMS § 2441 lg 1 alusel tsiviilhagi läbi

vaatamata jätmise määruse (tl 76-77). Määruse põhjenduste kohaselt selgitati

kannatanule 2. augustil 2024, et varalise kahju tõendamiseks on vaja esitada tõendeid,

kuid sellest hoolimata neid ei esitatud. Seetõttu on tsiviilhagi olulises osas põhjendamatu.

Määruses selgitati ka kannatanu õigust esitada sama hagi riigilõivuvabalt

tsiviilkohtumenetluses.

6. Harju Maakohus mõistis 10. septembri 2024. a otsusega kokkuleppemenetluses Aleksandr

Savrinovitši süüdi KarS § 263 lg 1 p 1 järgi.

Apellatsioon

7. Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni kannatanu B.C. Apellant ei ole nõus karistuse

määra ja tsiviilhagi rahuldamata jätmisega. Lisaks väidab B.C, et rahuldamata on jäetud

taotlus riigi õigusabi korras esindaja määramiseks, samuti ei ole tal võimaldatud tutvuda

toimikuga. Kannatanu pidi käima jalaproteesiga, mis maksis 65 eurot, lisaks purunesid

peksmise tagajärjel kolm hammast, millest üks on vangla arsti poolt parandatud, kuid kaks

tuleb asendada implantaatidega. Prokurör ei tahtnud hammaste purunemisest midagi

kuulda, vaid sõimas video teel, et kannatanu oli purjus ja ei tea asjast midagi. Kuriteoga

tekitatud mittevaralise kahju hüvitised jäid juba aastaid tagasi kõrgemale tasemele, kui

1000 eurot. Intsidendi käigus kadus ka mobiiltelefon, mille väärtus on 380 eurot. Kuna

apellant leiab, et prokurör on tema õigusi rikkunud, soovib ta ka prokuröri taandamist.

Menetlus ringkonnakohtus

8. KrMS § 322 lg-s 3 sätestatud tähtaja jooksul apellatsiooni kohta kirjalikke seletusi ega

vastuväiteid ei esitatud.

9. Tallinna Ringkonnakohtu 4. oktoobri 2024. a määrusega jäeti kannatanu taotlus prokuröri

taandamiseks rahuldamata. Apellatsioon võeti menetlusse ning apellatsioonimenetluse

pooltele anti õigus esitada ringkonnakohtule taotlusi ja kirjalikke seisukohti kuni 11.

oktoobrini 2024. Lahendi avalikult teatavaks tegemise ajaks määrati hiljemalt 21.

oktoober 2024.

10. Prokuratuur taotlusi ega kirjalikke seisukohti ei esitanud.

11. 9. oktoobril 2024 esitati e-posti aadressilt XXX ringkonnakohtule kiri, milles kinnitatakse,

et W OÜ'l (XXXXXXXX) oli maalritööde teostamise leping C OÜ'ga (XXXXXXXX)

6000.00 EUR ulatuses objektil XXX, mis oleks pidanud algama 01.02.2024, kuid jäi

teostamata juhatuse esimehe tervislikel põhjustel. Kirja autorina märgiti „CC C OÜ.“

12. 9. oktoobril 2024 esitati samalt e-posti aadressilt ning sama nime alt kiri, milles selgitati,

et kannatanu palvel saadetakse lisamaterjalina kahjunõudes esitatud kahe purihamba

3(10)

1-24-4976

taastamise keskmise maksumuse hinnakirjad: 2 implantaati ja 2 krooni summas 3300

eurot.

13. 10. oktoobril 2024 edastas apellant kohtule avalduse, mis oli pealkirjastatud kaebusena

prokuratuuri tegevuse peale. Selles kordab apellant soovi prokuröri taandamiseks. Samuti

selgitab apellant, et on tõendanud, et prokurör on tsiviilhagi koostamisel nõuet

vähendanud. Kannatanu oli nõus kokkuleppega nii, et süüalune saab süüdistuse KarS §

121 lg 2 järgi ja avaliku korra raske rikkumise eest KarS § 263 lg 1 p 1 järgi ning ühtlasi

rahuldatakse tsiviilhagi. Otsusest selgus, et KarS § 121 lg 2 järgi on süüdistus sootuks

esitamata. Prokurör surus peale 800 € suurust nõuet ning teda ei huvitanud katkine

hammas, kuigi kannatanu ütles, et saaks teha ekspertiisi. Samuti ütles kannatanu, et kadus

mobiiltelefon. Prokurör solvas ja ütles, et kannatanu ei mäleta midagi. Kohtupraktika

uurimise järel on kannatanu esitanud uue tsiviilhagi, mille suurus on 7070 eurot. Lisaks oli

kokkulepe, et uurija tutvustab toimikut. Kannatanu suhtes ei ole käitutud õiglaselt.

14. 10. oktoobril 2024 esitas kannatanu ka täiendavate tõendite kogumise taotlusena

pealkirjastatud avalduse, milles palub lisaaega täiendavate tõendite esitamiseks, ennekõike

selleks, et hammastele ekspertiis teha. Ekspertiisi tegemise taotlemisega seoses soovib

kannatanu advokaadi määramist riigi õigusabi korras. Samuti palutakse lisaaega

täiendavate dokumentide esitamiseks.

15. 10. oktoobril 2024 edastas kannatanu ringkonnakohtule ka täiendava tsiviilhagi, milles

nõuab süüdistatavalt 7070 euro hüvitamist (2500 eurot mittevaraline kahju, 2600 eurot

kahe hamba paigaldus, 1500 eurot kahjutasu keskmise palga ulatuses, 100 eurot jope, 120

eurot Hilfigeri teksad ja 250 eurot Hilfigeri vöökott).

16. 11. oktoobril 2024 edastati ringkonnakohtule aadressilt XXX e-kiri, milles kirjutati, et

kannatanu palvel edastatakse rikutud riiete loetelu koos maksumusega. Kirjas tuuakse

välja, et teksad maksid 98,95 eurot, kott 84,98 eurot ja sulejope 100 eurot. Kirja autoriks

märgiti „CC.“

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

17. Ringkonnakohus jätab kannatanu apellatsiooni osaliselt läbi vaatamata ja ülejäänud osas

rahuldamata. Kolleegium jätab esmalt prokuröri taandamise taotluse rahuldamata (I), siis

selgitab, millises osas on kannatanul apellatsiooniõigus (II), kolmandaks põhjendab, miks

jäetakse kannatanu taotlus riigi õigusabi andmiseks ja täiendavate tõendite kogumiseks

lisatähtaja andmiseks rahuldamata (III) ning viimaks lahendab apellatsioon sisuliselt (IV).

(I)

18. Esmalt võtab kolleegium seisukoha prokuröri taandamise taotluse osas. Kannatanu taotles

prokuröri taandamist juba apellatsioonis. Kolleegiumi eesistuja jättis selle taotluse

eelmenetluses rahuldamata. Apellatsiooni menetlusse võtmise järel kordas kannatanu oma

taotlust. Kriminaalasja lahendav kolleegium jääb ka asja sisulisel lahendamisel

eelmenetluses väljendatud seisukoha juurde ning jätab prokuröri samadel põhjustel

taandamata.

19. On ilmselge, et käsiloleval juhul ei esine KrMS § 49 lg-s 1 sätestatud taandumise aluseid.

Seega saaks kaalumisele tulla üksnes KrMS § 49 lg-s 6 sätestatu: prokurör ei saa olla

erapooletu mingil muul põhjusel. Ringkonnakohus selgitab, et prokuröri taandamiseks ei

4(10)

1-24-4976

anna alust üksnes see, et apellant esitab prokuröri tegevuse osas vastuväiteid või peab

prokuröri tegevust ebaseaduslikuks. Mõistetavalt tekib selles osas teatav rollikonflikt, kus

riiklikku süüdistust esindav prokurör peab mh esitama seisukohti ka enda tegevuse

seaduslikkuse osas. Vähemasti üldjuhul selline olukord aga prokuröri taandamiseks alust

ei anna. Olukorrad, kus menetlusosaline (tavaliselt nt süüdistatav või tema kaitsja)

kritiseerivad kohtus prokuröri tööd ja peavad seda mingis osas ebaseaduslikuks, on

praktikas tavapärased ega tingi prokuröri taandamist. Kohus saab sellistel juhtudel

prokuröri tegevuse seaduslikkust hinnata poolte poolt esitatud asjaolude ja tõendite põhjal

prokuröri taandamata (seda isegi siis, kui kohus peakski mõne etteheitega nõustuma).

Prokuröri taandamiseks KrMS § 49 lg-s 6 sätestatud alusel ei ole seega põhjust pelgalt

siis, kui menetluse pool esitab prokuröri tegevuse suhtes vastuväiteid. Järelduseks, et

prokurör ei saa olla erapooletu või ta ei näiks erapooletu, peavad esinema kaalukad

asjaolud. Selliseid asjaolusid apellatsioonimenetluses esitatud taotluste põhjal kohus ei

tuvasta, mistõttu jääb prokuröri taandamise taotlus rahuldamata.

20. Ringkonnakohus märgib sedagi, et kuivõrd prokuratuur apellatsioonimenetluses ühtki

seisukohta ei esitanud, polnuks prokuröri taandamisel apellatsioonimenetluse käigule ka

sisulist mõju.

(II)

21. KrMS § 318 lg 4 järgi võib kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale esitada

apellatsiooni juhul, kui tegemist on KrMS kokkuleppemenetluse peatüki (9. peatüki 2.

jao) sätete või KrMS § 339 lõike 1 rikkumisega. Üksnes süüdistatav ja kaitsja võivad

esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui

kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti

kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle

eest ette ei näe.

22. Kannatanul ei ole apellatsiooniõigust süüdistatavale mõistetud karistuse ega tema teo

kvalifikatsiooni osas. Seega jääb kannatanu apellatsioon KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi

vaatamata osas, millega vaidlustatakse süüdistatava teo kvalifitseerimist üksnes KarS §

263 lg 1 p 1 järgi ning süüdistatavale mõistetud karistuse määra. Kuigi kannatanul ei ole

selles osas apellatsiooniõigust, selgitab ringkonnakohus siiski, et kannatanu lähtub ka

põhimõtteliselt valest materiaalõiguslikust arusaamast. Süüdistatava tegu kvalifitseeriti

KarS § 263 lg 1 p 1 järgi, s.o avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumine, kui see on

toime pandud vägivallaga. Vägivallana käsitatigi kannatanu kehalist väärkohtlemist, mis

tavajuhul kvalifitseeritaks tõesti KarS § 121 järgi. Kuna vägivalda kasutades rikuti ka

avalikus kohas käitumise üldnõudeid, tuli süüdistatava tegu spetsiaalsuspõhimõtte järgi

kvalifitseerida üksnes KarS § 263 lg 1 p 1 järgi, sest see koosseis hõlmab ka kannatanu

suhtes toime pandud vägivallateo. See ei tähenda, et kannatanu vastu toime pandud

kehaline väärkohtlemine oleks kuidagiviisi süüetteheitest välja jäänud. Vastupidi:

süüdistatav mõisteti süüdi kuriteo eest, mis hõlmab nii vägivallateo kui ka seeläbi avalikus

kohas käitumise üldnõuete rikkumise.

23. Ülejäänud osas heidab kannatanu ette enda menetlusõiguste rikkumist. Ringkonnakohus

märgib, et mitte igasugune võimalik menetlusõiguste rikkumine ei anna kannatanule

õigust kokkuleppemenetluses tehtud otsuse vaidlustamiseks. Nagu eespool märgitud, on

kannatanul apellatsiooniõigus vaid siis, kui tegemist on KrMS kokkuleppemenetluse

peatüki (9. peatüki 2. jao) sätete või KrMS § 339 lõike 1 rikkumisega. Apellatsiooniõigus

ei sõltu sellest, kas neid sätteid ka tegelikult rikuti, vaid sellest, et apellant sellisele

5(10)

1-24-4976

rikkumisele tugineb (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2020. a määrus asjas

nr 1-19-2113, p 7). Kolleegium mõistab apellatsiooni nii, et apellant vaidlustab eeskätt

prokuratuuri poolt kannatanu esitatud tsiviilhagi tagastamist KrMS § 2441 lg 1 alusel. See

norm asetseb KrMS 9. peatüki 2. jaos, mistõttu on kannatanul apellatsiooniõigus.

(III)

24. Kannatanu on apellatsioonimenetluses esitanud uue tsiviilhagi, esitanud tsiviilhagi

tõendamiseks tõendeid ning kirjalike seisukohtade ja taotluste eelviimasel päeval

taotlenud oma tsiviilhagi tõendamiseks lisaaja andmist (ekspertiis hammastele) ning riigi

õigusabi määramist selleks, et ekspertiisi taotleda. Need taotlused jätab ringkonnakohus

rahuldamata.

25. Kolleegium selgitab, et apellatsioonimenetluses ei toimu tsiviilhagi sisulist lahendamist

ega ka selle tarbeks tõendite kogumist. Apellatsioonimenetluses ei ole võimalik uut

tsiviilhagi esitada. Seega jääb kannatanu taotlus täiendava tähtaja andmiseks ja tõendite

kogumiseks rahuldamata. Ringkonnakohus hindab apellatsioonimenetluses apellatsiooni

piires seda, kas maakohus, tehes kokkuleppemenetluses süüdimõistva otsuse, rikkus

KrMS 9. ptk 2. jao sätteid ulatuses, mis tingiks kohtuotsuse tühistamise. Siinjuures märgib

kolleegium, et kannatanu on apellatsioonimenetluses esitanud ka nõudeid, mida tema 22.

augusti 2024. a tsiviilhagis ei olnud. Nimelt nõuab kannatanu nüüd juba 7070 euro

hüvitamist. Võrreldes kohtueelses menetluses esitatud tsiviilhagiga on 1500 euro võrra

suurenenud mittevaralise kahju hüvitise nõue ning lisandunud on 2600 euro suurune

hüvitise nõue seoses hammaste paigaldamisega. Kohtueelses menetluses esitatud

tsiviilhagis hammaste parandamisega seoses ühtegi nõuet ei esitatud. Kolleegium selgitab,

et apellatsioonimenetluses on oluline see, kas prokuröri poolt kannatanu 22. augustil 2024

esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmisel tehti selline selge kaalutlusviga, mis välistas

maakohtu poolt süüdimõistva otsuse tegemise. Selle hinnangu andmisel saab lähtuda

üksnes hagist, mille kannatanu 22. augustil 2024 esitas, mitte apellatsioonimenetluses

lisandunud nõuetest.

26. Riigi õigusabi taotlusega seoses selgitab kolleegium, et kannatanu näol ei ole tegemist

isikuga, kellele antaks riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg-de 22-23 alusel riigi õigusabi

sõltumata tema majanduslikust seisundist. Seega tulnuks taotlusele (lisaks teiste RÕS §-

des 12-13 sätestatud nõuete järgimisele) lisada ka RÕS § 13 lg-s 1 nimetatud

majandusliku seisundi teatis. Ringkonnakohus ei pea aga põhjendatuks riigi õigusabi

taotluse käiguta jätmist ning nõuetekohase taotluse esitamiseks lisaaja andmist. Nimelt ei

anta riigi õigusabi RÕS § 7 lg 1 p 5 järgi ka siis, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja

võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene. Kolleegium möönab, et riigi õigusabi

andmine apellatsiooni esitamiseks võinuks – teiste eelduste esinemise korral – olla

põhjendatud. Siis kannatanu riigi õigusabi ei taotlenud. Kannatanu taotles riigi õigusabi

alles pärast seda, kui ringkonnakohus oli apellatsiooni menetlusse võtnud ning sedagi

KrMS § 331 lg 11 p-s 2 sätestatud kirjalike seisukohtade, taotluste ja taanduste tähtaja

eelviimasel päeval. KrMS § 331 lg 11 p-s 2 sätestatud tähtaeg on ennekõike mõeldud

selleks, et teised apellatsioonimenetluse pooled saaks materjalidega tutvuda ja oma

seisukoha kujundada (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. aprilli 2018. a otsus asjas

nr 1-16-8601, p 30). Ringkonnakohus arutab kriminaalasja apellatsiooni piires (KrMS §

331 lg 2). Apellatsiooni piirid said aga paika kannatanu esitatud apellatsiooniga ning

kuupäeval, mil lõppes apellatsioonitähtaeg. KrMS § 331 lg 11 p-s 2 sätestatud tähtajal

esitatud seisukohad, taotlused ja taandused ei võimalda apellandil oma apellatsiooni piire

laiendada (vt ka KrMS § 3211 lg 1 ning vrd KrMS § 331 lg 4). Ringkonnakohus selgitas

6(10)

1-24-4976

eespool, miks ei tule käsiloleval juhul määrata tõendite esitamiseks täiendavat tähtaega,

samuti seda, et apellatsioonimenetluses ei koguta tsiviilhagi tõendamiseks tõendeid. Neil

põhjustel ei oleks ka KrMS § 331 lg 11 p-s 2 sätestatud tähtaja eelviimasel päeval riigi

õigusabi andmisel mingit mõtet, sest advokaadist esindajat taotletakse selliste tõendite

esitamiseks, mida esitada tarvis ei ole ning ka riigi õigusabi korras määratud esindaja

peaks oma seisukohtades ja taotlustes jääma apellatsiooni piiridesse. Neil põhjustel tuleb

riigi õigusabi taotlus jätta RÕS § 7 lg 1 p 5 järgi rahuldamata, sest asjaoludest tulenevalt

on kannatanu võimalus oma õiguste kaitsmiseks ilmselt vähene.

(IV)

27. Ringkonnakohus leiab, et tsiviilhagi tagastades on prokuratuur jäänud seadusega lubatud

kaalutlusruumi piiresse. Seega ei rikkunud süüdimõistvat otsust tehes menetlusõigust ka

maakohus, mistõttu jääb apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

28. KrMS § 2441 lg 1 võimaldab prokuratuuril kokkuleppemenetluses tsiviilhagi määrusega

kannatanule tagastada, kui prokurör leiab, et tsiviilhagi on tervikuna või olulises osas

lubamatu või põhjendamatu. See määrus ei ole vaidlustatav. Kui kannatanu tsiviilhagi

tagastatakse, on tal KrMS § 2441 lg 3 järgi õigus esitada sama hagi tsiviilkohtumenetluse

korras riigilõivuvabalt. Seaduseelnõu seletuskirjas selgitati, et riigilõivuvabastus on

abinõu, mis tasakaalustab prokuratuuri määruse vaidlustamise võimaluse puudumist

(Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise

seadus, millega laiendatakse kannatanute õigusi kriminaalmenetluses 80 SE, seletuskiri

esimese lugemise juurde, lk 30).

29. Kannatanul on reeglina õigus eeldada, et ta saab kuriteoga rikutud hüveolukorra

taastamisele või heastamisele suunatud nõude panna maksma kriminaalmenetluse käigus

(KrMS § 381 lg 1 p 1). See õigus ei ole aga piiramatu ning kannatanu õiguste kõrval tuleb

arvestada ka ressursikaalutlusi ning süüdistatava õigusi. Ka direktiivi 2012/29/EL artikli

16 lg 1 jätab liikmesriikidele otsustusõiguse, kas võimaldada kannatanu õigus kurjategijalt

hüvitise saamiseks kriminaalmenetluses või väljaspool kriminaalmenetlust (eeskätt

tsiviilkohtumenetluses).

30. Seaduseelnõu seletuskirjas põhjendati prokuratuurile KrMS § 2441 lg-s 1 sätestatud õiguse

andmist vajadusega välistada olukordi, kus kannatanu nõue, mis ka prokuratuuri arvates

on tervikuna või olulises osas ilmselgelt alusetu, välistab kokkuleppemenetluse

kohaldamise. Seletuskirjas leiti, et see, mis konkreetsel juhul on lubamatu või

põhjendamatu, jääb prokuratuuri otsustada, kuid lubamatu võib hagi olla nt juhul, kui selle

aluseks olevad faktilised asjaolud ei kattu olulises osas süüdistuse alusfaktidega. Samuti

võib hagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse lugeda ilmselgelt tervikuna või osaliselt

põhjendamatuks, kui selles väljendatud nõue (nt hüvitis, rahaline kohustus) on ilmselgelt

liiga suur (eespool viidatud seletuskiri, lk 30).

31. Hinnates, kas kannatanu tsiviilhagi on tervikuna või olulises osas lubamatu või

põhjendamatu, on prokuratuuril ulatuslik kaalutlusruum. Kui kannatanu tsiviilhagi

tagastamisel on tehtud ilmselge kaalutlusviga, võib see anda aluse prokuratuurile

kriminaaltoimiku tagastamiseks KrMS § 248 lg 1 p 1 alusel. Süüdimõistva otsuse

tegemine kokkuleppemenetluses, milles on prokuratuur kannatanu õigusi kahjustades

ilmselgelt kuritarvitanud KrMS § 2441 lg-s 1 sätestanud õigust, on aga oluline

menetlusõiguse rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob kaasa maakohtu otsuse

tühistamise.

7(10)

1-24-4976

32. Kannatanu riiete määrdumine on kriminaalasja materjalidest mingil määral näha (tl 24-

27) ning seega oli ka ilmselge, et mingis ulatuses varaline kahju kannatanul tekkis. Sellise

kahju tõendamisele ei seataks ülemäära rangeid nõudeid ka asja arutamisel lühi- või

üldmenetluses (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. septembri 2021. a otsus asjas nr

1-20-2438, p-d 26-43). Kuigi see ei tulene vahetult KrMS § 2441 lg 1 tekstist, on olulises

osas põhjendamatu tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise õigus antud eeskätt juhuks, kui see

takistaks kokkuleppe sõlmimist (vt ka eespool viidatud seletuskirja põhjendusi).

Arvestades seda, et süüdistataval on ka muudes menetlusliikides õigus hagi õigeks võtta,

eeldanuks ainult selle nõude korral tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine kaalukamaid

põhjendusi. Eeskätt andnuks hagi tagastamiseks aluse see, kui süüdistatav ei nõustu riiete

ja koti kahjustamisega seonduva varalise kahju nõudega põhjusel, et kannatanu nõue on

liialt suur ning ka prokuratuur soostub selle hinnanguga. Tsiviilhagi tagastamise määruses

aga selliseid põhjendusi ei nähtu. Nagu ülal märgitud, võib süüdistatav ka kehvasti

tõendatud hagi õigeks võtta.

33. Süüdistatava arvamus ei ole aga alati ainumäärav. Tsiviilkohtumenetluses on hagi

õigeksvõtu näol (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 440) tegemist kostjale antud

võimalusega oma menetlusõigusi käsutada (nn menetlusõiguste dispositiivsus).

Tsiviilkohtumenetluses lähtutakse eeldusest, et pooled on võrdses positsioonis ja oma

tahtes vabad. Kriminaalmenetluses see päris nii ei ole. Kokkulepet sõlmida lootval

süüdistataval võib olla kaalul palju. Ilma KrMS § 2441 lg-s 1 sätestatud võimaluseta

sõltuks kannatanu tsiviilhagist otseselt see, kas süüdistatavaga on võimalik kokkulepe

sõlmida või mitte. See võib sundida süüdistatavaid (nt suurema karistuse või suuremate

menetluskulude hirmus), nõustuma ka selliste tsiviilhagide hüvitamisega, milleks

tegelikult vähimatki alust ei oleks. See kahjustaks aga süüdistatava õigusi ning viiks

kannatanute alusetu rikastumiseni. Ka neid põhimõtteid tuleb prokuratuuril KrMS § 2441

lg-s 1 sätestatud õiguse kasutamisel silmas pidada.

34. Eespool toodut arvesse võttes leiab kolleegium, et asjakohaste tõendite puudumisel oli

igal juhul alus põhjendamatuks pidada 1500 euro suuruse varalise kahju nõuet seoses

väidetavasti kaotatud objektiga. Selles osas oli tsiviilhagi väga üldsõnaline, sellise hagi

rahuldamise perspektiiv sõltuks väga mitmest tõendamist vajavast asjaolust ja sellise

kahju tekkimist ei maininud kannatanu ka oma ülekuulamisel. Neil põhjustel ei saa ka

eeldada, et tegemist oleks hagiga, mille õigeks võtmist võiks puuduvatest tõenditest

hoolimata süüdistatavalt eeldada. Ometigi moodustas see nõue kogu tsiviilhagist veidi

enam kui poole (1500 ÷ 2970 × 100 = 50,5%). Ka apellatsioonis ei ole kannatanu

prokuratuuri hinnangut nõude põhjendamatuse osas ümber lükanud. Kolleegium leiab

seega, et prokuratuur jäi seadusega lubatud kaalutlusõiguse piiresse, kui tagastas

kannatanu tsiviilhagi KrMS § 2441 lg-s 1 sätestatud alusel.

35. Kuigi, nagu eespool selgitatud, ei ole apellatsioonimenetluse eesmärgiks tsiviilhagi

tarbeks tõendite kogumine, ning prokuratuuril oli õigus tsiviilhagi tagastada, kinnitavad

kannatanu poolt apellatsioonimenetluses esitatud avaldused täiendavalt seda, mis nähtub

prokuratuuri õiendist: kannatanu nõuded on ajas muutuvad ja tekkinud kahju tõendamine

on problemaatiline.

36. Esiteks on kannatanu apellatsioonimenetluse käigus lisanud oma kohtueelses menetluses

esitatud tsiviilhagile täiendava 2600 euro suuruse hüvitisenõude seoses hammaste

parandamisega. Seda nõuet kohtueelses menetluses ei esitatud. Samuti on kannatanu 1500

euro võrra suurendanud tsiviilhagis esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõuet.

8(10)

1-24-4976

37. Teiseks, nõuete põhjendatusele antavat hinnangut ei muuda paremuse poole ka

apellatsioonimenetluse käigus kohtule menetlusvälise isiku poolt esitatud allkirjastamata

e-kirjad. Kirja autoriks on märgitud CC, keda kannatanu nimetas ülekuulamisel enda

elukaaslaseks (tl 1) ning kellele palus üle kanda tsiviilhagiga nõutud summad (tl 75).

Kirjades väidetakse, et need on saadetud kannatanu palvel. Ühest kirjast nähtub, et

hambaravi maksab 3300 eurot, seevastu kannatanu avalduses märgiti selleks 2600 eurot.

Nagu eespool selgitatud, ei esitatud aga hambaraviga seonduvat nõuet kohtueelses

menetluses, mistõttu ei oma see iseenesest tähtsust. Ühes e-kirjas püüti tõendada riiete

maksumust. Ka seal esineb teatav vastuolu kannatanu poolt esitatud nõudega. Näiteks on

koti maksumus ligi kaks ja pool korda kannatanu märgitust väiksem (vrd 98,95 eurot ja

250 eurot).

38. Eriti küsitav on viis, kuidas apellatsioonimenetluses püüti tõendada 1500 euro suurust

varalist kahju, mis väidetavalt tekkis võimetuse tõttu teha tööd. Allkirjastamata e-kirjas

kinnitab CC C OÜ nimelt, et W OÜ'l (XXXXXXXX) oli maalritööde teostamise leping C

OÜ'ga (XXXXXXXX) 6000.00 EUR ulatuses objektil XXX, mis oleks pidanud algama

01.02.2024, kuid jäi teostamata juhatuse esimehe tervislikel põhjustel. Äriregistri

andmetel on kannatanu W OÜ (XXXXXXXX) juhatuse liige ja osanik. CC aga C OÜ

(XXXXXXXX) osanik ja juhatuse liige. Nagu eespool märgitud, moodustas see nõue aga

kohtueelses menetluses esitatud tsiviilhagist enam kui poole. Kui isegi

apellatsioonimenetluses, s.o poolteist kuud pärast kohtueelses menetluses tsiviilhagi

esitamist, piirdutakse nõude põhjendamisel sellise väidetavalt elukaaslase poolt antud

kinnitusega, on veelgi enam põhjust nõustuda, et kohtueelses menetluses oli prokuröril

õigus pidada tsiviilhagi vähemasti selles osas põhjendamatuks.

39. Kannatanu on apellatsioonis heitnud ette ka seda, et talle ei antud riigi õigusabi ega

võimaldatud tutvuda kriminaaltoimikuga. Ringkonnakohus märgib, et kannatanu on küll

oma ülekuulamisel öelnud, et võtab endale läbi kontaktisiku advokaadi, et esitada

tsiviilhagi (tl 3), kuid toimikust ei nähtu ühtegi menetlejale esitatud riigi õigusabi taotlust.

Seega ei tuvasta kolleegium siin kannatanu õiguste rikkumist. Toimikuga tutvumise soovi

märkis kannatanu kokkuleppemenetluseks nõusoleku andmise vormile (tl 4). See

tähendab, et kannatanule tulnuks menetluse lõpuleviimisel ka toimikut tutvustada (KrMS

§ 224 lg 2). Kuna toimikust ei nähtu, et seda tehtud oleks, järeldab kolleegium, et

kannatanu toimikuga tutvuda ei saanud. Ainuüksi see minetus ei tähenda aga, et rikutud

oleks KrMS 9. ptk 2. jao sätteid või KrMS § 339 lg-s 1 sätestatut. Oluline on seegi, et

toimikuga tutvumise võimaluse puudumine ei mõjutanud käsiloleval juhtumil neid

asjaolusid, mis tingisid kannatanu tsiviilhagi tagastamise KrMS 2441 lg 1 järgi.

40. Lõpetuseks märgib ringkonnakohus, et on võrdlemisi kindel, et kuriteoga tekitas

süüdistatav kannatanule õigusvastaselt nii varalist kui ka mittevaralist kahju ning

kannatanul on õigus nõuda, et süüdistatav talle selle kahju hüvitaks. Siiski leiab

kriminaalkolleegium, hinnates konkreetse kriminaalasja asjaolusid, et prokuratuuril oli

õigus pidada tsiviilhagi olulises osas põhjendamatuks ning tagastada see kannatanule.

Kannatanu õigused ei jää aga seetõttu kaitseta. Prokuratuuri poolt kannatanu tsiviilhagi

tagastamisel on kannatanu kaitseks mitmed tasakaalustavad meetmed. Nimelt on

kannatanul õigus esitada sama hagi tsiviilkohtumenetluse raames riigilõivuvabalt vastavalt

KrMS § 2441 lg 3 ja riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 15 sätetele. Prokuratuuri hinnang

hagi põhjendatusele ei ole tsiviilasja lahendavale kohtule siduv. Kuigi kannatanu ei

esitanud kohtueelses menetluses hagi seoses hammaste kahjustamisega, ei tule selle hagi

pealt siiski ka tsiviilkohtumenetluses riigilõivu tasuda. Nimelt on tsiviilkohtumenetluses

võimalik ilma riigilõivuta esitada kehavigastuse või muu terviserikkega tekitatud kahju

9(10)

1-24-4976

hüvitamise hagi (RLS § 22 lg 1 p 12). Tsiviilkohtumenetluses on võimalik tõendina

esitada nii kokkuleppemenetluses tehtud otsus, millega tuvastati süüdistatava süü (vt ka

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 272 lg 2), kui ka muud riigi poolt kriminaalasjas

kogutud tõendid. See hõlbustab oluliselt tõendamiskoormise täitmist.

Tsiviilkohtumenetluse tarbeks ei ole vältimatult vajalik ka professionaalse õigusnõustaja

teenuseid. Hageja (kannatanu) ei pea oskama oma nõuet täpselt õiguslikult kvalifitseerida,

oluline on eeskätt välja tuua nõude aluseks olevad faktilised asjaolud, tõendid, mis kahju

tekkimist tõendavad ning see, kellelt ja mida nõutakse. Vajadusel on siiski võimalik

taotleda kohtult riigi õigusabi.

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)