2-22-149182/13 · Tartu Maakohus Valga kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Karina Kukkes

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. oktoober 2024, Võru kohtumaja

Tsiviilasja number

2-22-149182

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi J.R vastu põhivõla 2000

euro, intressi, viivise ja sissenõudmiskulude saamiseks

Tsiviilasja hind

3093 eurot 13 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479),

lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja: J.R (isikukood XXX)

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista J.R-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja 2198 eurot 82 senti (s.o põhinõue

2000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 118 eurot 82 senti ja sissenõudmiskulud 80

eurot).

3. Mõista J.R-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis põhinõudelt (2000 eurolt)

alates 20. aprillist 2023 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

4. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ intressinõue (139 eurot 44 senti). Jätta

rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ viivinõue 217 euro 27 sendi ulatuses ja

sissenõudmiskulude nõue 20 euro ulatuses.

5. Jätta menetluskuludest 85% J.R ja 15% Aktiva Finance OÜ kanda.

6. Mõista J.R-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja menetluskulud 578 eurot.

7. Mõista J.R-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt (578 eurolt) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

8. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).

Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on

antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates

otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks

tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses

märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 20. detsembril 2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse J.R-ilt (kostjalt) 2447 euro 45 sendi saamiseks. Kuivõrd

makseettepanekut ei õnnestunud kostjale mõistliku aja jooksul kätte toimetada, andis Pärnu

Maakohus nõude Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 19. aprillil 2023 Tartu Maakohtule kostja vastu hagi, milles palub mõista

kostjalt enda kasuks välja põhivõla 2000 eurot, intressi 139 eurot 44 senti, sissenõutavaks

muutunud viivise 336 eurot 09 senti ja sissenõudmiskulud 100 eurot. Samuti palub hageja

mõista kostjalt enda kasuks välja viivise alates 20. aprillist 2023 kuni põhinõude täitmiseni

järgmiselt: 1) lepingust nr SR3808438 tulenevalt põhinõudelt (1000 eurot) määraga 20,90%

aastas; 2) lepingust nr SR3810801 tulenevalt põhinõudelt (1000 eurolt) määras 30,86% aastas.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Placet Group OÜ (esialgne võlausaldaja) ja kostja 12. mail

2022 laenulepingu nr SR3808438, mille alusel sai kostja 1000 euro suuruse laenu (leping I).

Samuti sõlmisid esialgne võlausaldaja ja kostja 16. mail 2022 laenulepingu nr SR3810801, mille

alusel sai kostja 1000 euro suuruse laenu (leping II). Kostja pidi tasuma maksegraafiku alusel.

Kostjalt pole laenulepingute katteks ühtegi laekumist toimunud. Seetõttu ütles esialgne

võlausaldaja laenulepingud üles.

Esialgne võlausaldaja loovutas oma nõuded kostja vastu hagejale.

3. Kostja ei ole hagile vastanud.

KOHTU SEISUKOHT

4. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

5. Praeguses asjas on hageja esitanud kostja vastu nõude tulenevalt esialgse võlausaldaja ja

kostja vahel 12. mail 2022 sõlmitud laenulepingust nr SR3808438, mille alusel sai kostja 1000

euro suuruse laenu (dtl 30 – 32; Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht dtl 33 – 34;

üdltingimused dtl 35 – 38). Kostja kohustus tagastama laenu maksegraafiku alusel (dtl 31).

Samuti on hageja esitanud kostja vastu nõude tulenevalt esialgse võlausaldaja ja kostja vahel

16. mail 2022 sõlmitud laenulepingust nr SR3810801, mille alusel sai kostja 1000 euro suuruse

laenu (dtl 41 – 43; Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht dlt 44 – 45; üldtingimused dtl

46 – 49). Kostja kohustus tagastama laenu maksegraafiku alusel (dtl 42).

6. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele

isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi

maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu

laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

7. Vaidlust ei ole selles, et esialgse võlausaldaja ja kostja vahel olid sõlmitud

tarbijakrediidilepingud VÕS § 402 lg 1 mõttes. Esialgne võlausaldaja oli oma majandus- ja

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis laenu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi

tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5).

Tarbijakrediidilepingute puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406),

samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034

p-d 1 ja 2 ning lg 2). Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib

tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt

kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt

kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja

jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla

tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2).

8. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda. Lepingu I kohaselt on krediidi kulukuse määr 45,90% ja lepingu II

kohaselt on krediidi kulukuse määr 49%. Lepingute sõlmimise ajal (12. mail 2022 ja 16. mail

2022) oli oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt

eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 16,95% (kolmekordne määr seega 50,85%).

Seega ei ületa lepingute järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude

kulukuse määra enam kui kolm korda.

9. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama

teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja

hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate

asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral

küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet

koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma

tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49

lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

· tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu,

dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised,

toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

· tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena

(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

· tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);

· tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-

13098, p 18).

10. Hageja on hagi p-s 2.5 selgitanud, et esialgne võlausaldaja omandas mh kostja varalise

seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta taotluses esitatud andmete,

konto väljavõtte ja kogutud andmete alusel. Hagile on lisatud kostja konto väljavõte.

Kohus selgitas 17. mai 2024 kohtunõudes, et hagis esitatud andmed ei võimalda kohtul

kontrollida, kas esialgne võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud.

Selliselt ei nähtu hagiavaldusest, millised olid kostja sissetulekud ja kohustused lepingu

sõlmimise ajal. Kohtu hinnangul ei ole jälgitav, kuidas esialgne võlausaldaja jõudis positiivse

otsuseni. Eelneva tõttu palus kohus hagejal selgitada, kuidas on praegusel juhul järgitud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (sh tuua välja konkreetsed asjaolud).

Hageja on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist selgitanud 13. juuni 2024

menetlusdokumendis. Kohus peab vajalikuks märkida, et nimetatud menetlusdokument on

raskesti loetav (eelkõige rohkete väljavõtete kopeerimise tõttu) ning kohtul on keeruline aru

saada, milline teave käib millise lepingu kohta. Kohus saab hageja menetlusdokumendist aru

selliselt, et lepingute sõlmimisel hinnati kostja krediidivõimekust kasutades kostja esitatud

andmeid kulude ning kohustuste kohta ning kostja pangakonto väljavõte analüüsi (tulud

novembris 2021 summas 250 eurot; detsembris 2021 summas 431 eurot 35 senti; jaanuaris 2022

summas 430 eurot 98 senti, veebruaris 2022 summas 675 eurot 04 senti, märtsis 2022 summas

2987 eurot 99 senti, aprillis 2022 summas 781 eurot 56 senti ja mais summas 697 eurot 47

senti).

Lepingu I puhul on esialgne võlausaldaja laenuotsuses arvestanud sissetulekuna 1285 eurot,

milles on maha arvanud kulud ülalpeetavatele (339 eurot) ja elamiskulud (225 eurot), samuti

taotletava laenu osamakse (76 eurot 69 senti). Esialgne võlausaldaja on arvestanud, et kostja

reservi jääb 644 eurot 83 senti. Seega on esialgne võlausaldaja lähtunud kostja taotluses

märgitud sissetulekust (1285 eurost).

Lepingu II puhul on esialgne võlausaldaja laenuotsuses arvestanud sissetulekuna 1116 eurot 76

senti, millest on maha arvestanud igakuised väljaminekud (415 eurot 69 senti), elamiskulud

(225 eurot), samuti taotletava laenu osamakse (85 eurot 80 senti). Esialgne võlausaldaja on

arvestanud, et kostja reservi jääb 390 eurot 27 senti.

Kohus märgib, et kostja konto väljavõttest (dtl 71 – 108) nähtuvalt laekus kostja kontole A. A.

J.R (ilmselt lapse) sotsiaaltoetus. Kohtu hinnangul ei saa lapsele makstavat sotsiaaltoetust

arvestada tema vanema sissetulekuna. Lisaks nähtub konto väljavõttest, et kostja sai

toimetulekutoetust (ca 300 eurot kuus). Veebruaris 2022 sai kostja sünnitoetust (eelduslikult sai

kostja sel perioodil veel ühe lapse). Alates märtsist 2022 on kostja sissetulekuks vanemahüvitis.

Samas nähtub väljavõttest, et märtsis 2022 on kohtutäituri Anne Böcklerile läinud järgmised

summad - 123 eurot 45 senti, 395 eurot 90 senti ja 936 eurot 52 senti. Veebruaris 2022 on

kohtutäiturile läinud 18 eurot 99 senti. See viitab kohtu hinnangul omakorda asjaolule, et kostjal

olid täiendavad kohustused teiste võlausaldajate ees. Kohtule esitatud andmetest ei nähtu, et

esialgne võlausaldaja oleks neid kohustusi arvestanud või küsinud kostjalt täiendavat teavet

võlgnevuste kohta.

Kohtule jääb praegusel juhul arusaamatuks, mis põhjusel on esialgne võlausaldaja lähtunud

lepingu I puhul 1285 euro suurusest sissetulekust ning lepingu II puhul (leping on sõlmitud neli

päeva hiljem) 1116 euro 76 sendi suurusest sissetulekust. Samuti jääb kohtule arusaamatuks,

kuidas on võimalik, et lepingu I puhul jääb kostjale reservi 644 eurot 83 senti ja lepingu II

puhul (mis on sõlmitud neli päeva hiljem) jääb reservi oluliselt väiksem summa ehk 390 eurot

27 senti. Kohtu hinnangul ei saa erinevus tuleneda üksnes lepingute järgsetest maksetest.

Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtet.

11. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus

kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud

intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning

need tarbijale teatavaks tegema.

Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine,

vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu

hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest

(vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Tasuna ei

saa VÕS § 4034 lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest

tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise

tagamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-

134930, p 10).

12. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja

nõuda selle täitmist. Hageja saab nõuda kostjalt põhivõlgnevust. Hageja on hagi p-s 3.1 toonud

välja põhivõla Kohus peab põhjendatuks lähtuda hageja toodud arvestusest. Seega tuleb kostjalt

mõista hageja kasuks välja põhivõlg 2000 eurot (1000 + 1000).

13. VÕS § 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta

intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslik tasu laenu

kasutamise eest. Leping I oli sõlmitud 12. mail 2022 ja selle lepingu ütles esialgne võlausaldaja

25. augustil 2022. Lepingus I on kokkulepitud intressimääraks 20,90% aastas. Leping II oli

sõlmitud 16. mail 2022 ja selle lepingu ütles esialgne võlausaldaja üles samuti 25. augustil

2022. Lepingus II on kokkulepitud intressimääraks 30,86% aastas. VÕS § 4034 lg-st 7

tulenevalt saab hageja intressi VÕS §-s 94 sätestatud määras. Kuni 31. detsembrini 2022 (k.a)

oli intressimäär 0%. Seega on hageja intressinõue 0 eurot.

14. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud

kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga

ettenähtud intressimäär.

TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks

selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Lepingu tingimuste kohaselt võrdub viivisemäär intressimääraga (s.o lepingu I puhul on

viivisemääraks 20,90% aastas ja lepingu II puhul 30,86% aastas). VÕS § 4034 lg 7 järgi

kohaldub praegusel juhul VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Kohtu hinnangul ei ole

vastutustundliku laenamise põhimõttega kooskõlas olukord, kus lepingus kokku lepitud

seadusjärgset viivisemäära ületav viivisemäär jääks kehtima. Seega tuleb kohtu hinnangul

kohaldada seadusjärgset viivisemäära, mitte lepingujärgset viivisemäära (vastavalt 20,90% ja

30,86% aastas).

Eelneva tõttu on viivis põhivõlalt (kokku 2000 eurolt) alates 26. augustist 2022 (ülesütlemisele

järgnevast päevast) kuni 19. aprillini 2023 (hagi esitamiseni) 118 eurot 82 senti (siinkohal

kasutas kohus viivisekalkulaatorit). Lisaks tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja viivis

põhinõudelt 2000 eurolt alates 20. aprillist 2023 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras.

15. Sissenõudmiskulude kohta märgib kohus järgmist.

Hageja nõuab kostjalt kummagi lepinguga seoses 50 euro suuruse sissenõudmiskulu

väljamõistmist. Eelnevalt on kohus leidnud, et hageja saab nõuda kummagi lepingu puhul

põhivõlgnevust 1000 eurot, kuid mitte intressi. Seega kohaldub praegusel juhul VÕS § 1132 lg 2

p 2 (mitte p 3, nagu on leidnud hageja).

VÕS 1132 lg 2 p 2 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses

tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga

solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40

eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20

eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500

euro ja kuni 1000 eurot.

Seega saab hageja nõuda kummagi lepinguga seoses maksimaalselt 40 euro suuruse

sissenõudmiskulu väljamõistmist. Mõlema lepingu puhul on hageja tuginenud sellele, et ta on

saatnud kostjale kolm tasulist meeldetuletuskirja. Need kirjad on kohtule ka esitatud (dtl 111 –

120). Lisaks nõuab hageja kostjalt ka muude makseviivitusega tekkinud kulude hüvitamist

kummagi lepingu kohta summas 15 eurot (kokku 30 eurot). Hageja on esitanud kohtule

tööprogrammi väljavõtted (dtl 121 – 122) tehtud toimingute kohta. Kohus märgib, et 40 euro

suuruse piirmäära tõttu ei saa hageja nõuda muude makseviivitusega tekkinud kulude

hüvitamist summas 15 eurot. Seega saab hageja nõuda kolme tasulise meeldetuletuskirja eest

kokku 30 eurot (20 + 5 + 5) ja muude kulude eest 10 eurot. Kokku on hageja

sissenõudmiskulude nõue 80 eurot (40 x 2).

16. Eelneva tõttu rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 2198

eurot 82 senti (s.o põhinõue 2000 eurot + sissenõutavaks muutunud viivis 118 eurot 82 senti +

sissenõudmiskulud 80 eurot). Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise

põhinõudelt (2000 eurolt) 20. aprillist 2023 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras. Kohus jätab rahuldamata hageja intressinõude täies ulatuses (139

eurot 44 senti), viivisenõude 217 euro 27 sendi ulatuses (336,09 – 118,82) ja

sissenõudmiskulude nõude 20 euro ulatuses (100 – 80).

17. Arvestades hagi rahuldamise ulatusest (hageja nõuded olid kokku 2575 eurot 53 senti ja

kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 2198 eurot 82 senti, seega rahuldab kohus hagi ca

85% ulatuses), jääb TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskuludest 85% kostja ja 15% hageja kanda.

18. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud 947 eurot (riigilõiv 420

eurot ja lepingulise esindaja kulud 527 eurot). Kohtu määratud tähtajaks ei ole hageja

täiendavat menetluskulude nimekirja esitanud.

Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest ja seega on tegemist põhjendatud kuluga. TsMS

§ 4842 järgi on maksekäsu kiirmenetluse põhjendatud kuluks 20 eurot.

19. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja

põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1 esimene lause).

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja lepingulise esindaja kulud 845 eurot (5 h x

169 eur/h). Kohtu hinnangul saab tasumäära 169 eurot tunnis pidada põhjendatuks

vandeadvokaadist esindaja puhul. Praegusel juhul esindas kostjat mitteadvokaadist esindaja

ning sellist tasumäära ei saa kohtu hinnangul Eesti õigusteenuse turu keskmist hinda

mõistlikuks pidada. Kohtu hinnangul on mitteadvokaadist esindaja puhul mõistlikuks

tunnitasuks 120 eurot.

Ka hageja lepingulise esindaja ajakulu (3 h) ei ole kohtu hinnangul täies ulatuses põhjendatud.

Praegusel juhul on tegemist lihtsa tüüphagiga (hageja tugines sellele, et kostja ei täitnud kahest

laenulepingust tulenevaid kohustusi), see ei sisalda erilist õiguslikku analüüsi ja koosneb suurel

määral vaid asjaolude kirjeldamisest ja õigusnormide viidetest. Kostja ei ole menetluses oma

vastuväiteid esitanud. Eelneva tõttu on põhjendatud ajakuluks 2 tundi. Hageja lepingulise

esindaja kulu on seega 240 eurot (120 x 2).

20. Hageja põhjendatud ja vajalikud kulud on kokku 680 eurot (420 + 20 + 240). Kostjalt tuleb

mõista hageja kasuks välja menetluskulud 578 eurot (680 x 0,85). Vastavalt hageja taotlusele

tuleb kostjal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (578 eurolt) VÕS § 113 lg

1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karina Kukkes

kohtunik