3-22-1629/52 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Monika Laatsit, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

18.10.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1629

Haldusasi

MTÜ Eesti Suurkiskjad kaebus Keskkonnaameti

29.07.2022 korralduse nr 1-3/22/384 õigusvastasuse

tuvastamiseks

Menetlusosalised ja esindajad

Kaebaja MTÜ Eesti Suurkiskjad, esindaja J.J

Vastustaja Keskkonnaamet, esindaja N.D

Kaasatud haldusorgan Keskkonnaagentuur, esindaja

L.O

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 06.04.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Keskkonnaameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 14.05.2024, seejärel kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Võtta asja juurde Keskkonnaameti 04.06.2024 seisukoha ja MTÜ Eesti Suurkiskjad

25.06.2024 seisukoha lisad.

Jätta Keskkonnaameti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

06.04.2023 otsus muutmata.

Jätta menetlusosaliste menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse

hiljemalt 18.11.2024

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS §

215 lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

3-22-1629

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnaamet (KeA) kehtestas 29.07.2022 korraldusega nr 1-3/22/384 jahiseaduse

(JahiS) § 22 lg 2 alusel 2022/2023. jahiaastal pruunkaru (Ursus arctos) küttimismahuks Eesti

Vabariigi territooriumil 90 isendit ning kinnitas küttimismahu jagunemise maakondade (13

ohjamisala) vahel ja küttimistingimused vastavalt korralduse lisale 1. Küttimismahust

kinnipidamise tagamiseks kehtestas KeA karujahi registreerimise ja karu küttimisest

teavitamise korra. KeA jättis endale õiguse muuta kehtestatud küttimismahtu ja ohjamisalade

piire.

JahiS § 22 lg 2 alusel kehtestab KeA igal jahiaastal pruunkaru küttimismahu, lähtudes JahiS §

21 lg-s 4 nimetatud aruandest ning jahindusnõukogu ettepanekust. Suurkiskjate kaitse- ja

ohjamise kavas aastateks 2022–2031 (tegevuskava) on ühe olulise eesmärgina välja toodud

vajadus säilitada Eestis igal aastal vähemalt 70 sama-aastaste poegadega karu pesakonda

(asurkonna üldarvukus ca 650 isendit) ning jätkata jahipidamist peamiselt liigi

inimpelglikkuse säilitamiseks ja karu tekitatud kahjustuste vähendamiseks (p 7.2.1).

Keskkonnaagentuuri aruande „Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2022”

(ulukiseire aruanne) andmetel on 2021. a-l karu pesakondade arvukuseks hinnatud 85. Karu

arvukus ja levik on olnud viimased 15 aastat tõusuteel ning asurkonna seisundit võib pidada

väga heaks. 2020. ja 2021. a-l oli pruunkaru tekitatud kahjustuste hulk mesindusele suurem

kui kunagi varem. 2022. a kevadel on võrreldes eelmise aasta sama perioodiga kahjustuste

hulk mõnevõrra vähenenud.

Ulukiseire aruandes on tehtud ettepanek määrata pruunkaru esialgseks küttimismahuks

2022/2023. jahiaastal Eestis maksimaalselt 90 isendit, mis jaguneb maakondade vahel.

Ettepaneku tegemisel on arvestatud pruunkaru asustustihedust, juurdekasvu näitajaid,

arvukuse muutust viimase nelja aasta jooksul, eelnevate aastate küttimisstruktuuri ning 2021.

ja 2022. a kahjustuste paiknemist ja ulatust. Arvestades vajadust suunata pruunkarude

küttimist eelkõige kahjustuskolletesse, jäetakse osa küttimismahust (kuni kuus isendit)

jahihooaja alguseks reservi, et kehtestada see vajadusel täiendavate karukahjustuste esinemise

korral. Kuna 2/3 kahjustustest toimub tavaliselt enne jahihooaja algust, on karujahi

tingimused seatud selliselt, et perioodil 01.08.– 31.08.2022 oleks võimalik küttida kõikides

kahjustuste piirkondades.

2. MTÜ Eesti Suurkiskjad esitas Tallinna Halduskohtule 01.08.2022 kaebuse KeA

29.07.2022 korralduse tühistamiseks. Seoses küttimismahu täitumise ja jahiaasta lõppemisega

taotles kaebaja võimalust minna üle 29.07.2022 korralduse õigusvastasuse tuvastamise

nõudele.

Karu tohib küttida vaid erandkorras ja eritingimustega, kui kõik muud alternatiivsed meetmed

pole tulemust andnud. Üldine luba 90 karu küttimiseks ei ole kooskõlas Euroopa Liidu

nõukogu 21.05.1992 direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku

ja taimestiku kaitse kohta (loodusdirektiivi) eesmärkidega. Pruunkaru on loodusdirektiivi järgi

rangelt kaitstud liik (loodusdirektiivi lisa IV). Vaidlustatud korralduses ei ole näidatud, et

tegemist on loodusdirektiivi art 16 lg-s 1 lubatud erandiga. Loodusdirektiivi art 16 lg-s 1

sätestatud erandeid ei või rakendada populatsiooni üldiseks piiramiseks, sh kahjusid tekitava

populatsiooni üldiseks piiramiseks (vt Euroopa Kohtu otsus C-342/05). Tegevuskavas puudub

juhendav raamistik selle kohta, kuidas karude küttimine saaks toimuda loodusdirektiiviga

kehtestatud rangete eritingimuste alusel, nt kuidas kütitavaks valitud isendid tuleb seostada

2(14)

3-22-1629

juba tekitatud konkreetsete kahjudega ja kuidas küttimisotsuse tegijad peaks eelnevalt

kaaluma alternatiivseid lahendusi letaalsete meetmete vältimiseks iga isendi puhul eraldi.

Korralduses viidatud tegevuskava ei põhine teaduslikult tõendatud andmetel. Näiteks ei ole

ühegi liigi puhul välja arvutatud, kui suur peaks olema Eesti asurkond, et need liigid oleksid

jätkusuutlikud pikas perspektiivis. Karu populatsiooni soodne seisund ei ole piisavalt

tõendatud. Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (International Union for Conservation of

Nature, IUCN) punases nimestikus on karu ametlik hinnang praegu „ohuväline“ ehk liik ei ole

ohustatud. Loodusdirektiivi esmane eesmärk on tagada liigi soodne seisund. Liigi seisundit ei

saa kahtlusteta soodsaks hinnata juhul, kui osa kriteeriumidest on jäetud andmete puudumisel

või ressursside nappusel hindamata. Osade indikaatorite hindamine (või selle jaoks vajalike

andmete kogumine) on ette nähtud alles tegevuskavas. Eesti teadlased kinnitavad, et karude

kohta ei ole piisavalt teaduslikke tõendeid. Hinnang karu arvukuse kohta põhineb jahimeestelt

saadud infol.

Karude küttimisega ei järgita ettevaatuspõhimõtet. Baasasurkondade sihtväärtused

tegevuskavas on tuletatud umbmääraselt, seostamata neid adekvaatsete soodsa seisundi

teaduslike analüüsidega. Keskkonnaagentuuri andmete järgi on kütitud karude keskmine

vanus aasta-aastalt vähenenud ning kütitud isendite hulgast on kadunud vanad loomad. Seega

luuakse praeguse küttimispraktikaga hoopis tingimusi kahjustuste tekitamiseks. Kõik

loendatud loomad ei pruugi olla pärit Eestist, vaid osa neist võib olla ka sissevool Venemaalt.

Praktika lubada karujahti kui ennetavat tegevust kahjude ärahoidmiseks on vastuolus

loodusdirektiivi art 16 lg-ga 1. Karude tekitatud kahju mesinikele on võimalik vähendada

elektrikarjuste paigaldamisega. Paljud mesitarud on paigaldatud metsa või selle lähedusse,

meelitades selliselt karusid ligi. Karude põhjustatud kahjustused ei ole seotud vaid karude

arvukusega, vaid ka keskmise õhutemperatuuri ja metsaraiega. Metsaraiete vähendamine

aitaks ära hoida karude tekitatavaid kahjusid. Kaheldav on väide, et küttimine tekitab karudes

inimpelglikkust, sest karud ei ole karjaloomad ja ühe karu küttimine jahimehe söödaplatsil ei

pane teisi karusid inimesi kartma.

3. KeA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud korralduse põhjenduste juurde.

4. Keskkonnaagentuur palus jätta kaebus rahuldamata.

5. Tallinna Halduskohus lubas 06.04.2023 otsusega kaebajal minna KeA 29.07.2022

korralduse tühistamise nõudelt üle selle õigusvastasuse tuvastamise nõudele (resolutsiooni p

1), rahuldas kaebuse (resolutsiooni p 2), tuvastas 29.07.2022 korralduse õigusvastasuse

(resolutsiooni p 3) ning mõistis KeA-lt kaebaja kasuks välja menetluskulud 40 eurot, jättes

muus osas menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (resolutsiooni p 4).

Kaebaja taotlus minna tühistamisnõudelt üle tuvastamisnõudele on põhjendatud preventiivsel

eesmärgil. Kaebaja pöördus õigeaegselt tühistamisnõudega kohtusse ja kohtumenetluse

jätkamine on vajalik, sest vastustaja otsustab küttimismahu igaks jahiaastaks uuesti.

Küttimismahu kehtestamine JahiS § 22 lg 2 alusel on kaalutlusotsus, mille vastuvõtmisel

tuleb lähtuda Keskkonnaagentuuri koostatud ulukite seire aruandest ja jahindusnõukogu

ettepanekust. Vaidlustatud korralduses on nende dokumentidega arvestatud.

Kaebaja leiab, et korraldus on vastuolus loodusdirektiiviga. See ei ole otsekohaldatav, nagu

väidab kaebaja, vaid on üle võetud mh keskkonnaministri 28.05.2013 määrusega nr 32

„Jahieeskiri“. Jahieeskirja § 5 lg-t 1 tuleb tõlgendada kooskõlas loodusdirektiivi art 16 lg 1 p-

ga b (vt Euroopa Kohtu otsus C-573/17, p 55). Seega tuleb jahieeskirja § 5 lg-t 1 mõista

selliselt, et pruunkarule on lubatud pidada jahti üksnes olulise kahjustuse vältimiseks ning

3(14)

3-22-1629

juhul, kui puuduvad muud selle eesmärgi saavutamiseks sobivad alternatiivid.

Loodusdirektiivi art 16 lg 1 p-s b nimetatud erandit tuleb tõlgendada kitsalt (vt Euroopa

Kohtu otsus C-6/04, p 111; C-508/04, p-d 110 ja 128). Otsuse teinud asutus peab tõendama, et

erandis sätestatud tingimus on täidetud (vrd Euroopa Kohtu otsus C-60/05). Euroopa

Komisjon on 12.10.2021 teatises C(2021) 7301 „Juhenddokument ühenduse tähtsusega

loomaliikide range kaitse kohta“ (komisjoni teatis) välja toonud kriteeriumid loodusdirektiivi

art 16 lg 1 kohaldamiseks.

Vaidlustatud korralduses on põhjendatud küttimismahtu esiteks eesmärgiga vältida (ennetada)

karu tekitatud kahjusid mesindusele. Küttimine on soovitud suunata eeskätt

kahjustuskolletesse. Korralduses on märgitud, et 2020. ja 2021. a-l oli pruunkarude tekitatud

kahju mesindusele suurem kui kunagi varem. Korraldusest ei selgu aga, millises piirkonnas ja

millises mahus on varem kahjustused ilmnenud. Puuduvad seosed maakondade kaupa

määratud küttimismahtude ja tekitatud kahjude vahel konkreetses piirkonnas. Tegevuskavas

on välja toodud, et Eesti on üks väiksema kahjunõuete hulgaga riike (0,1 kahjujuhtumit karu

kohta aastas), mis tekitab küsimuse, kas tegemist on olulise kahjuga või pelgalt tavapärase

äririskiga. Vastustaja ei ole korralduses sisustanud mõistet „oluline kahju“ ning kohus ei saa

teostada kaalutlusõigust vastustaja asemel (HKMS § 158 lg 3). Asjaolu, et puudub seos

tekitatud kahju ja maakondade kaupa määratud küttimismahtude vahel, kinnitavad ka

ulukiseire aruandes toodud tabelid kahjustatud mesitarudest ja küttimismahtude määramise

ettepanek. Eelneval aastal aset leidnud kahjustuste ja vaidlustatud korralduses märgitud

küttimismahtude vahel puudub korrelatsioon (nt Harjumaal teatati 2021. a-l 126 kahjustusest

mesindusele ja küttida lubatud isendite arv on 12; Ida-Virumaal oli samal aastal 6 kahjustust,

kuid küttida lubatud isendite arv on 13; Põlvamaal oli 2021. a-l kahjustuste arv 105, kuid

küttida lubatud isendite arv 3). Seega pole tõendatud, et pruunkaru küttimine on suunatud

kahjustuskolletesse, mistõttu ei ole tõendatud ka väide, et küttimismahtude määramise

eesmärk oli ennetada kahjustusi. Ainuüksi seetõttu on küttimismahtude määramine

õigusvastane.

Kuigi olulise kahju ennetamine ei eelda, et kahju oleks juba tekkinud, ei saa küttimismahte

määrata meelevaldselt, seostamata neid konkreetses piirkonnas toimunud kahjustustega.

Teaduslike andmete põhjal peab olema tekkinud põhjendatud kahtlus, et tulevikus tekib

konkreetses piirkonnas varale ulatuslik kahju. Selline lähenemine on kooskõlas

ettevaatuspõhimõttega. Vastustaja ei ole esitanud asjakohaseid teaduslikke andmeid.

Loodusdirektiivi art 16 lg-s 1 nimetatud erandi põhjendamiseks välja toodud eesmärgid

peavad erandi tegemise otsuses olema kindlaks määratud selgelt, täpselt ja põhjendatult (vt

Euroopa Kohtu otsus C-60/05, p 34). Seetõttu on ekslik vastustaja seisukoht, et erandi

kohaldamiseks on piisav, kui on täidetud loodusdirektiivi art 16 lg-s 1 toodud tingimus, et

sellega ei kahjustata asjaomaste liikide populatsioonide soodsa kaitsestaatuse säilimist nende

looduslikus levialas. Komisjoni teatise järgi on see vaid üks kolmest tingimusest, mida tuleb

kontrollida. Küttimismahu varjatud eesmärk on olnud piirata isendite juurdekasvu kiirust,

kuid see ei ole kooskõlas loodusdirektiivi range kaitse süsteemiga (vt art 2 lg 1).

Küttimismahu määramine on prognoosotsus, kuid selle aluseks peavad olema teaduslikud

andmed, mis kinnitaks põhjendatud kahtlust, et piirkonnas, kuhu suunatakse küttimine,

tekitavad karud mesindusele ulatuslikku kahju. Vastustaja ei ole tõendanud, et karu tekitatud

kahjustuste ja populatsiooni kasvu vahel on põhjuslik seos. See tähendab, et rakendatud

abinõu – pruunkaru küttimine korralduses määratud mahus – ei pruugi ära hoida olulist

kahjumesindusele.

Teiseks on vaidlustatud korralduses viidatud eesmärgile suunata küttimismahud suurema

pruunkarude asustustihedusega piirkondadesse. Korralduses puuduvad konkreetsed arvulised

näitajad või arvutused maakondade lõikes. Soov suunata küttimismahud piirkondadesse, kus

4(14)

3-22-1629

pruunkarusid on eeldatavasti rohkem, ei ole kooskõlas loodusdirektiivi art 16 lg 1 p-s b

nimetatud eesmärgiga. Kui lähtuda eeldusest, et kõrgem isendite arvukus toob tõenäoliselt

kaasa suurema kahju, siis ei ole vastustaja tõendanud, et küttimismahud on ka tegelikult

suunatud tihedamalt asustatud piirkondadesse. Vastustaja pole siiski tõendanud, et

pruunkarude kõrgem asustustihedus on korrelatsioonis tekkinud kahjuga. Tegevuskava järgi

võivad põhjustada karule oluliste toiduressursside vähenemist erinevad tegurid, nt intensiivne

metsaraie, eutrofeerumine, väetamine ja laialdase monokultuurse puistu rajamine. Elupaikade

degradeerumist ja killustumist võivad põhjustada nt pikad tarad teede ääres ja riigipiiril,

tiheasustusalad ja tihedalt paiknevad arvukad raielangid. Vaidlustatud korralduses, ulukiseire

aruandes või tegevuskavas ei ole terviklikku analüüsi metsamajandamise ja inimtegevuse

mõjudest kaitsealuse liigi elupaikadele ja kahjustuste tekkimisele maakondade lõikes. Seetõttu

pole võimalik kontrollida, kas vastustaja võetud meede on taotletava eesmärgi saavutamiseks

sobiv (vt tõendamiskohustuse kohta ka Euroopa Kohtu otsus C-674/17, p 27). Vastustaja ei

ole tuginenud vaidlustatud korralduses väitele, et karude küttimine aitab ennetada nende

salaküttimist. Puuduvad andmed, et Eestis toimuks ulatuslik karude salaküttimine. Selline

küttimismahu määramise eesmärk ei oleks ka kooskõlas loodusdirektiiviga, sest korralduses

puudub asjakohane sisuline analüüs (vt Euroopa Kohtu otsus C-647/17).

Kolmandaks on seatud eesmärgiks tagada karude inimpelglikkus. Seda eesmärki ei ole

loodusdirektiivi art 16 lg-s 1 erandite hulgas välja toodud, mistõttu ei ole see kooskõlas range

kaitse süsteemi põhimõttega. Tegevuskava kohaselt väldivad karud üldiselt aktiivse

inimtegevuse (nt linnade) lähedust (lk 25), kuid harjuvad kiiresti inimese antava kunstliku

söödaga ja seeläbi ka inimestega, mistõttu võivad sellistest loomadest kergesti saada

probleemsed isendid (lk 27). Seega võib ka inimeste vastutustundetu käitumine viia suuruluki

tekitatavate kahjustusteni. Seepärast on väga oluline analüüsida kahjusid, veendumaks, kas

karude küttimine vaidlustatud haldusaktis määratud mahus aitab kahju ära hoida. Vaidlustatud

korralduses puuduvad andmed, millistes piirkondades, mitmel korral ja mis põhjusel on karud

liikunud asulate läheduses. Teaduskirjanduse järgi võib jooksuajal (maist juunini) kohata

poegadega emasloomi vähesobivates elupaikades või isegi üsna tiheda inimasustusega

paikades; niiviisi püütakse kõrvale jääda isakarude tavapärastest liikumisteedest. Samas

keelab jahieeskirja § 5 lg 1 sel ajal jahi pidamise poegadega emasloomale. Seega ei aitaks

küttimismahu määramine vähemalt jooksuajal vältida poegadega emalooma sattumist asulate

lähedusse. Vastustaja ei ole seda aspekti nõuetekohaselt analüüsinud. Vastustaja viidatud

artikkel pruunkarude rünnakute kohta puudutab Venemaad ega ole seetõttu asjakohane.

Vastustaja väide, et suurkiskjate tekitatud kahjustuste hüvitamine suurendab kaudselt kõigi

maksumaksjate maksukoormust ning pruunkarude arvukuse vähendamine on ka kari- ja

lemmikloomapidajate huvides, ei ole samuti asjakohane. Vastustaja on olulise kahjuna

määratlenud kahjustused mesitarudele, mitte kari- või lemmikloomadele ning tegevuskava

järgi (lk 36) on karude ründed kariloomadele väga harvad. Vastustaja viitab ka soovile tagada

inimeste turvalisus, kuid pelgalt pruunkarude asurkonna suurenemisest ei saa järeldada

suuremat rünnakute ohtu inimesele. Selleks tuleks hinnata ka karule sobilike elupaikade

olemasolu, toidu kättesaadavust jms asjaolusid. Ka tegevuskavades on märgitud, et

suurulukite rünnakuid inimesele on võimalik ennetada (lk 39).

Kuna loodusdirektiivi art 16 lg-s 1 ettenähtud erandi kohaldamise esimene eeldus on täitmata,

pole vaja kontrollida teisi eeldusi. Kui siiski lähtuda sellest, et küttimismahu kinnitamine

vaidlustatud korraldusega määratud ulatuses oli kantud soovist vältida olulisi kahjusid

mesindusele, ei ole vastustaja nõuetekohaselt hinnanud ja tõendanud, et selle eesmärgi

saavutamiseks ei ole alternatiivseid lahendusi, mis võimaldaks eesmärgi saavutada rahuldaval

viisil, järgides seejuures loodusdirektiivi nõudeid (vt Euroopa Kohtu otsused C-345/05, p 31;

C-182/02, p 14; C-557/15 p-d 50 ja 51).

5(14)

3-22-1629

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. KeA palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus,

millega jätta kaebus rahuldamata.

Kuna kaebus on esitatud avalikes huvides, ei olnud kaebajal lubatud minna tühistamisnõudelt

üle tuvastamisnõudele. Kuna tuvastamiskaebust ei saa esitada avalikes huvides, ei peaks

olema lubatud ka avalikes huvides jätkutuvastuskaebus HKMS § 152 lg 2 alusel.

Vaidlustatud korraldus on kooskõlas riigisiseste õigusaktide ja loodusdirektiiviga. KeA on

kohaldanud erandit kooskõlas komisjoni teatisega. Halduskohus tõlgendab loodusdirektiivi art

16 lg 1 p-i b liiga kitsendavalt ja vastuolus Euroopa Kohtu otsusega C-342/05. Halduskohtu

tõlgendus viiks selleni, et riigil ei olegi võimalik võtta ennetavaid meetmeid kahjustuste

vältimiseks ning tegeleda saaks üksnes juba tekkinud kahjudega.

Halduskohtu järeldus, et karu arvukuse hinnang ja küttimismahu määramine ei põhine

teaduslikel meetoditel, ei ole kooskõlas ringkonnakohtu 01.09.2022 määrusega (p 15).

Küttimismahtude määramise eesmärk on ennetada kahjustusi ning seda tehakse teaduslikel

alustel koostatud ettepanekute alusel selliselt, et pruunkarude asurkond ei saaks kahjustatud.

Küttimine on lubatud piirkondades, kus karude arvukus on suurem ning kus on esinenud

karude tekitatud kahjustusi või on nende tekkimine tõenäoline. Küttida ei lubata piirkondades,

kus asurkond on haavatavam. Küttimissoovituse (ulukiseire aruande) on koostanud kindla

metoodika alusel mh teaduskraadi omavad erialaspetsialistid.

Karu asurkond Eestis on väga heas seisus (vt ka ringkonnakohtu 01.09.2022 määrus).

Asurkonna juurdekasvu kiiruse piiramine ei muuda seda olukorda. Halduskohus on ebaõigesti

samastanud arvukuse kasvu kiiruse piiramise ja arvukuse vähendamise.

Halduskohus asus haldusakti ise kaaluma, mis ei ole lubatud. Arvestades mh tegevuskava, on

ilmne, et KeA ei pea küttimist esimeseks abinõuks. Esmased ennetusmeetmed on võimalike

kahjukannatajate poolne ohustatud vara (nt mesitarude) kaitsemeetmete võtmine ja selle

riiklik toetamine, kahjustuste kompenseerimine riigi poolt ning avalikkuse ja sihtrühmade

teadlikkuse tõstmine. Karude küttimisele puudub muu rahuldav alternatiiv, sest eeltoodud

meetmed üksi ei ole osutunud tõhusaks (kahjustuste arv suureneb jätkuvalt). Seega on

täiendava meetmena kasutatud ka küttimist. Kuigi ka küttimine pole karude tekitatud kahjusid

ära hoidnud, ei näita see meetme ebatõhusust. Küttimiseta oleksid kahjud tõenäoliselt oluliselt

suuremad. Kõik ennetusmeetmed kogumis (sh küttimine) aitavad saavutada riigi seatud

eesmärki hoida ära kahjusid, samuti säilitada karude inimpelglikkust. Halduskohus on

põhjendamatult tuginenud kaebaja eksitavatele väidetele, mis puudutab elektrikarjuseid ja

karude tekitatud kahjude hüvitamist, jättes vastustaja selgitused tähelepanuta. Meelevaldne on

pidada mesitarude rüüstamist pelgalt äririskiks, kui isik on võtnud kasutusele meetmed oma

vara kaitsmiseks.

Ekslik on halduskohtu järeldus, et puudub korrelatsioon eelneval aastal aset leidnud

kahjustuste ja vaidlustatud korralduses määratud küttimismahu vahel. Korrelatsioon esineb

juhul, kui võrrelda omavahel juhtumite, mitte ainult mesitarude arvu. Halduskohus on jätnud

võrdlemata kahjustusjuhtumite arvu ja kütitavate isendite arvu maakonniti. Arvestatud pole ka

seda, et karud liiguvad kõrge arvukusega aladelt (Ida-Virumaa, Jõgevamaa) madalama

arvukusega aladele (sh Harjumaale, Lääne-Virumaale, Järvamaale), kus tekitavad kahjustusi.

Halduskohus jättis hindamata, kui palju peetakse erinevates maakondades mesilasi. Kõrge

metsasusega maakondades (sh Ida-Virumaa ja Jõgevamaa), kus on vähem mesilaid, esineb ka

vähem karude põhjustatud kahjustusi.

6(14)

3-22-1629

Halduskohus määratles vääralt piirkonnana üksnes maakonna. Küttimismaht määratakse riigi

kogu territooriumi kohta. Küttimismahu määramine maakondlikul tasandil puudutab üksnes

jahindusnõukogu ülesannete täitmist ja jahipiirkondi.

Inimpelglikkuse säilitamise puhul ei arvestanud halduskohus ringkonnakohtu 01.09.2022

määruses (p 15) tooduga. Karu inimpelglikkuse tagamine on kooskõlas loodusdirektiivi art 16

lg 1 p-ga b. Ilmestamaks karude asurkonna ja rünnakute vahelist seost kui faktilist asjaolu, oli

asjakohane tugineda mh tõenditele, mis puudutavad kolmandaid riike. Halduskohus on jätnud

tähelepanuta karude ohtlikkuse inimestele ja asjaolu, et pruunkarude suure arvukuse tõttu

suureneb ka inimese vigastuste või surmaga lõppevate olukordade tekkimise oht. Halduskohtu

arusaam on vastuolus loodusdirektiivi art 2 lg-ga 3.

7. Keskkonnaagentuur toetab KeA apellatsioonkaebust ja palub see rahuldada.

8. MTÜ Eesti Suurkiskjad palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja jääb

varasemate seisukohtade juurde ning nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega.

Halduskohus lubas kaebajal õigesti üle minna tuvastamiskaebusele.

Vaidlustatud korralduse andmisel jäi loodusdirektiivi art 16 lg-s 1 ettenähtud erandite

kohaldatavuse kontroll nõuetekohaselt tegemata. Seda ei saa teha tagantjärele

kohtumenetluses. Vastustaja ei ole esitanud ka apellatsioonimenetluses ühtki teaduslikult

kontrollitavat põhjendust, mis oleks kooskõlas loodusdirektiivi art-ga 16.

Vastustaja pole tõendanud, et adekvaatne tarastamine ei töötaks küttimisaladel kahjusid

ennetava meetmena. Teadusandmed kinnitavad vastupidist. See ei oleks ka eriliselt

töömahukas ega kulukas ennetusviis. Eestis kehtiv looma tekitatud kahjude hüvitamise kord

ei eelda teaduslikult kinnitatud efektiivsete ennetusmeetmete kasutamist. Usutav pole

vastustaja väide, et kõik alternatiivid on juba ära proovitud. Rangem kahjude hüvitamise kord

motiveeriks mesinikke oma vara paremini kaitsma. Praegu see motivatsioon puudub, sest

kompensatsioon on piisavalt suur. Võimalikuks meetmeks on ka karu kinni püüdmine ja tema

viimine suurema loodusmaastikuga aladele. Komisjoni teatise järgi on tapmine kõige viimane

alternatiiv.

Eesmärk tagada karude inimpelglikkus ei ole kooskõlas loodusdirektiivi art 16 lg 1 p-ga b.

Teadusandmete järgi ei ole küttimisel ja inimpelglikkusel seost, mistõttu ei kvalifitseeruks see

kõnealuses normis viidatud erandiks ka ebaproportsionaalsuse tõttu. Loodusdirektiivi eesmärk

on vältida üksnes olulist kahju. Tavapärane äririsk ei õigusta erandi tegemist. Vaidlustatud

korralduse aluseks olevate dokumentide järgi on karude tekitatud kahjud kuni 250 000 eurot

aastas, kuid vaidlustatud korralduses pole hinnatud, kui suur oleks kahju kohaste

ennetusmeetmete võtmise korral.

Vaidlus ei keskendu pruunkaru soodsale seisundile, mistõttu ei puutu vastustaja sellekohased

selgitused asjasse. Tartu Ülikooli teadlaste arvamuse järgi võib siiski kahelda vastustaja

väites, et suurkiskjate seire andmed on teaduslikud.

Vaidlustatud korralduses viidatud tegevuskava suhtub karusse kui jahiliiki, mitte kui rangelt

kaitstavasse liiki, ei selgita suurkiskjate tapmise alternatiive ja nende tõhusust ega saa

Euroopa Kohtu praktikat arvestades olla automaatne alus loodusdirektiivi art-s 16 toodud

erandite kohaldamisel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

7(14)

3-22-1629

I

10. Põhjendatud pole vastustaja seisukoht, et kaebaja kui keskkonnaorganisatsioon ei saa

tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üle minna. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §

30 lg 2 ega HKMS § 152 lg 2 ei sätesta sellist piirangut. Kohtumenetlus siinse asjaga

sarnastes asjades kestab üldjuhul kauem, kui kehtib haldusakt, millega määratakse

küttimismahud konkreetseks jahiaastaks. Kui keelata sellistes asjades jätkutuvastamiskaebuse

esitamine, ei oleks keskkonnaorganisatsioonidel sageli võimalik kohtusse pöördumise

eesmärki saavutada. Tuvastamiskaebuse läbivaatamine teenib ka preventiivset huvi, sest

usutavasti järgib KeA kohtute seisukohti järgmisteks jahiaastasteks pruunkaru

küttimismahtude määramisel (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 15.02.2024 otsus nr 3-21-2778, p

11; vt ka Riigikohtu 28.09.2023 otsus nr 3-21-979).

11. Ringkonnakohus võtab asja õigemaks lahendamiseks vastu pärast ringkonnakohtu

15.05.2024 istungit jätkunud kirjalikus menetluses esitatud tõendid (HKMS § 62 lg 2, § 198

lg 3).

II

12. KeA hindas vaidlustatud korralduses tegevuskava ja ulukiseire aruande põhjal

pruunkarude pesakondade arvuks 2021. a-l 85 ning viitas tegevuskavas toodud eesmärgile

säilitada iga-aastaselt vähemalt 70 sama-aastaste poegadega karu pesakonda (asurkonna

üldarvukus ca 650 isendit). Sellest lähtuvalt määras KeA 2022/2023. jahiaastal

küttimismahuks 90 isendit ning kuni 6 isendit jäi esialgu reservi.

13. Küttimismahu määramisel arvestas vastustaja kahjustuste esinemise sagedust ja paigutust

ning pruunkaru arvukuse ja levikuala suurenemist, võttes aluseks ulukiseire aruandes toodud

soovituse (p 2.6). Üldine küttimismaht jagati korralduse lisas 1 maakondade vahel järgmiselt:

Harju – 12, Ida-Viru – 13, Jõgeva – 9, Järva – 12, Lääne – 2, Lääne-Viru – 15, Põlva – 3,

Pärnu – 5, Rapla – 3, Tartu – 7, Valga – 2, Viljandi – 6, Võru – 1. Lisa 1 kohaselt on

maakonna küttimismaht ajavahemikul 01.–31.08.2022 omakorda jagatud jahipiirkondade

vahel, seejuures ajavahemikul 01.09.–31.10.2022 on lubatud küttida kõikides

jahipiirkondades kuni küttimismahu täitumiseni, v.a mõned erandid. Maakondliku

küttimismahu jagamisel jahipiirkondade vahel võeti vaidlustatud korralduse kohaselt arvesse

kahjustuste esinemist jahipiirkondades ja jahindusnõukogu esitatud ettepanekuid (p 2.6). KeA

pidas oluliseks, et küttimismaht suunatakse eeskätt kahjustuskolletesse (p 2.8) ning selgitas, et

ajavahemikul 01.–31.08.2022 peaks olema võimalik küttida kõigis kahjustuspiirkondades

ning väiksemas mahus on lubatud küttimist ka piirkondades, kus karude kõrge arvukuse tõttu

on kahjustuste tekkimine tõenäoline (p 2.9). Kui kahjustuspiirkonna jahipiirkonnad augusti

jooksul küttimismahtu ei realiseeri, võivad septembris ja oktoobris realiseerimata

küttimismahtu edasiste kahjustuste vältimise eesmärgil kasutada ka teised maakonna

jahipiirkonnad (p 2.9).

14. Vaidlus käib eeskätt selle üle, kas pruunkaru küttimismahu määramine vaidlustatud

korraldusega on kooskõlas loodusdirektiiviga ning piisavalt põhjendatud.

15. JahiS § 22 lg 2 kohaselt kehtestab pruunkaru küttimismahu igal jahiaastal KeA, lähtudes

JahiS § 21 lg-s 4 nimetatud ulukiseire aruandest ning jahindusnõukogu ettepanekust.

Vaidlustatud korralduse andmise ajal kehtinud jahieeskirja § 5 lg 1 järgi võib karule, välja

arvatud poegadega emakarule, pidada varitsus- või hiilimisjahti 1. augustist 31. oktoobrini

karu tekitatud kahjustuste piirkonnas kahjustuste vältimise eesmärgil.

8(14)

3-22-1629

16. Loodusdirektiivis on loetletud ühenduse tähtsusega liigid, mille kaitseks tuleb moodustada

kaitsealad (lisa II) ja mis vajavad ranget kaitset (lisa IV). Direktiivi II lisa punktis a on

nimetatud mh pruunkaru (Ursus arctos), välja arvatud Eesti, Soome ja Rootsi populatsioonid.

Direktiivi IV lisa punktis a on samuti nimetatud pruunkaru.

17. Loodusdirektiivi art 12 lg 1 järgi võtavad liikmesriigid vajalikke meetmeid, et kehtestada

IV lisa punktis a loetletud loomaliikide range kaitse süsteem nende levilal, keelates mh kõik

nende liikide isendite looduses tahtliku püüdmise või tapmise viisid (punkt a). See säte

kohaldub ka nende liikide osas, mille puhul on juba saavutatud soodne kaitsestaatus (Euroopa

Kohtu 11.07.2024 otsus C-601/22, p 44).

18. Direktiivi art 16 lg 1 järgi võib liikmesriik teha teatud juhtudel direktiivi artiklite 12, 13 ja

14 ning artikli 15 punktide a ja b sätetest erandi, kui muud rahuldavat alternatiivset lahendust

ei ole ja erand ei kahjusta kõnealuste liikide populatsioonide soodsa kaitsetaseme säilitamist

nende looduslikul levialal, mh järgmistel tingimustel: /…/ b) eriti oluliste saagi-, karja-,

metsa-, kalamajandus-, veemajanduskahjude ja muud liiki omandiga seotud kahjude

ärahoidmiseks; /…/. Erandi kohaldamise eelduste olemasolu peab tõendama vastustaja

(Euroopa Kohtu 11.07.2024 otsus C-601/22, p 50).

19. Vastustaja on selgitanud, et pruunkaru jahti korraldatakse Eestis kooskõlas

loodusdirektiivi art 16 lg 1 punktis b nimetatud erandiga, mis on Eesti õigusesse üle võetud

jahieeskirja § 5 lg-ga 1. Jahieeskirja § 5 lg-t 1 tuleb seega tõlgendada ja kohaldada kooskõlas

Euroopa Liidu õigusega. Halduskohus selgitas õigesti, et loodusdirektiivi art 16 lg 1 punktis b

nimetatud erandile tuginedes tohib pruunkarule jahti pidada üksnes eriti oluliste kahjustuste

vältimiseks ja juhul, kui selle eesmärgi saavutamiseks puuduvad muud rahuldavad lahendused

ning jahipidamine ei kahjusta pruunkarude soodsa kaitsestaatuse säilitamist. Vaidlustatud

korraldusega määratud pruunkaru küttimismahu kooskõla Euroopa Liidu õigusega on

asjakohane kontrollida kolmeastmelise skeemi alusel, mida on täpsemalt kirjeldatud

komisjoni teatise p-s 3.2 (dtl 245 jj). Ringkonnakohus ei korda selles osas halduskohtu otsuse

p-des 17–19 toodud põhjendusi (HKMS § 201 lg 4).

20. Vastuseks KeA apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et loodusdirektiivi

IV lisas ei ole Eestile tehtud pruunkaru puhul mingeid erandeid (erinevalt II lisast, mis

puudutab kaitsealade moodustamist; vrd ka IV lisas nimetatud hunt ja ilves, kelle puhul

kehtivad Eestile erandid, mille kohta on Eesti Euroopa Liiduga ühinemise lepingu

ratifitseerimise seaduse eelnõu 77 SE seletuskirjas märgitud järgmist: „Erandeid taotleti

seoses nende liikide populatsioonide hea seisundiga Eestis ning nende võimaliku negatiivse

mõjuga teistele ulukiliikidele, inimese varale ja tervisele isendite suure asustustiheduse

korral. Nende liikide puhul ei ole põhjendatud range kaitse vajalikkus ning pikaajalise kaitse-

eesmärgil on otstarbekas jätkata reguleeritud jahipidamist.“). Teistsugust järeldust ei saa teha

ka asjaolust, et Eesti tegi koos tolleaegsete liikmesriikidega Euroopa Liiduga ühinemise

lepingu lõppaktis järgmise ühisdeklaratsiooni: „Pruunkarude osas täidab Eesti täielikult

looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitset käsitleva direktiivi

92/43/EMÜ (elupaikade direktiivi) nõudeid. Hiljemalt ühinemise ajaks kehtestab Eesti range

kaitsesüsteemi, mis vastab nimetatud direktiivi artiklile 12. Ehkki üldist pruunkarude jahti ei

saa lubada, märgib konverents, et elupaikade direktiivi artikli 16 lõike 1 alusel võib Eesti

teatavatel tingimustel ning artikli 16 lõigetes 2 ja 3 sätestatud korda järgides pruunkarude

jahti lubada.“ Eelnõu 77 SE seletuskirjas on märgitud selle deklaratsiooni kohta järgmist:

„Ühinemisakti sõlmimisel tehakse üks keskkonnakaitset käsitlev deklaratsioon. See on

praeguste liikmesriikide ja Eesti ühisdeklaratsioon pruunkarude jahi kohta Eestis.

Pruunkarude kõrge arvukuse ja asurkonna hea seisundi tõttu taotles Eesti loodusdirektiivi

lisades IV ja V pruunkaru Eesti asurkonna suhtes samasugust muudatust nagu seda tehti

9(14)

3-22-1629

kopra, ilvese ja hundi Eesti asurkondade suhtes. Seega Eesti taotles, et loodusdirektiiv

võimaldaks ka pruunkarude asurkonna majandamist küttimise kaudu. Tulenevalt

pruunkarude Eesti asurkonna heast seisundist tehti asjakohane muudatus vaid direktiivi

lisasse II (liikide loetelu, mille kaitseks on vajalik erikaitsealade loomine). Läbirääkimistel oli

komisjon seisukohal, et ka direktiivi lisasse IV kantud liikide osas on teatud juhtudel

jahipidamine võimalik, ning seda võimaldab direktiivi artikkel 16. Kuna direktiivi artikli 16

tõlgendus ei ole siiani olnud niivõrd üheselt mõistetav, taotles Eesti, et sellist tõlgendust

kinnitataks ühisdeklaratsiooniga. Seega on pruunkarudeklaratsioonil tõlgendust toetav

tähendus“. Ringkonnakohtu hinnangul järeldub ühisdeklaratsiooni sõnastusest, et pruunkaru

küttimine on lubatud loodusdirektiivi art-s 16 nimetatud tingimustel ja korras ning

ühisdeklaratsioon üksnes kinnitab selle võimalikkust, kuid ei tee Eestile teiste

liikmesriikidega võrreldes mingeid üldisi erandeid loodusdirektiivi art-te 12 ja 16

kohaldamisel.

21. Nõustuda ei saa KeA apellatsioonkaebuse väidetega, mille kohaselt viib eespool toodud

liiga kitsas tõlgendus selleni, et riigil on võimalik tegeleda üksnes juba tekkinud kahjustustega

ning see tõlgendus välistab võimaluse kasutada küttimist kahjustuste ennetamiseks. Erandi

kohaldamiseks ei pea kahjustused olema juba tekkinud, kuigi esinema peab oluliste

kahjustuste tekkimise suur tõenäosus (vrd Euroopa Kohtu 11.07.2024 otsus C-601/22, p-d 70–

72). Oluliste kahjustuste tekkimise suurt tõenäosust saab KeA siiski põhjendada mh

varasemate kahjustuste juhtumitega. Sellele viitab ka jahieeskirja § 5 lg 1, mis lubab küttimist

justnimelt karu tekitatud kahjustuste piirkonnas tulevaste kahjustuste vältimise eesmärgil.

22. Komisjoni teatises toodud kontrolliskeemi kohaselt pidi vastustaja esiteks ära näitama, et

90 pruunkaru isendi küttimine 2022/2023. jahiaastal aitab ära hoida oluliste kahjustuste

tekkimise suure tõenäosuse, s.o täidetud on loodusdirektiivi art 16 lg 1 punktis b nimetatud

tingimus.

23. Küttimismahu määramist on KeA 29.07.2022 korralduses põhjendanud esiteks vajadusega

hoida ära kahjusid mesindusele, märkides lühidalt järgmist: „2020 ja 2021. aastal oli

pruunkaru tekitatud kahjustuste hulk mesindusele suurem kui kunagi varem teadaolevalt.

Samas tänavu kevadel on võrreldes eelmise aasta sama perioodiga kahjustuste hulk

mõnevõrra vähenenud.“ (p 2.3).

24. Korralduse aluseks olnud ulukiseire aruandes on välja toodud, et „2021. aastal oli karu

rünnakuid mesilatele varasemate aastatega võrreldes märksa rohkem. Viimase aastakümne

kõrgeimad kahjustusmäärad registreeriti Harju-, Järva-, Põlva-, Pärnu- , Valga-, Viljandi- ja

Võrumaal, päris puutumata ei jäänud aga mesilad üheski Mandri-Eesti maakonnas. Kõrge

karu asustustihedusega maakondadest on jätkuvalt mesilate kahjustusi suhteliselt

tagasihoidlikult Ida-Viru- ja Jõgevamaal. Tänavu kevadel on samuti kõigis Mandri-Eesti

maakondades mesilate kallal käidud, kuid kokkuvõttes mõnevõrra vähem kui eelneval kahel

aastal. Nii viimase kolme aasta võrdluses kui ka absoluutarvudes on karu rünnakud

mesilatele olnud tänavu kevadel suurimad Järvamaal.“ (lk 79). Ulukiseire aruandes toodud

väidet iseloomustavad tabelid, millest on näha karu kahjustatud mesitarude arv aastatel 2012–

2021 (nt 2018. a-l oli kahjustatud mesitarusid kõigi maakondade peale kokku 267, 2019. a-l

429, 2020. a-l 511 ja 2021. a-l 790), samuti karu tekitatud kahjustusjuhtumite arv maakonniti

aastate 2020–2022 kevadperioodil (ajavahemikul 01.03.–20.06; 2020. a-l oli juhtumeid kokku

136, 2021. a-l 144 ja 2022. a-l 127).

25. Tegevuskavas on välja toodud, et karu põhjustab enim probleeme mesinduses (lk 33) ning

seal on märgitud järgmist (lk 35): „Euroopas tehakse igal aastal ca 3 200 karukahju

sissenõuet, millest 59% on seotud kariloomade murdmisega, 21% mesilate rüüstega ning

10(14)

3-22-1629

17% põllumajandusrüüstega. Enim kahjunõudeid toimub Vahemeremaades ning Ida-Euroopa

riikides. Eesti on üks väikseima kahjunõuete hulgaga riike, 0,1 kahjujuhtumit karu kohta

aastas, suurimaks on Norra (8,5; Bautista et al., 2017). Eestis hakati suurkiskjate kahjusid

kompenseerima ja kahjustuste ennetuseks tehtud kulutusi toetama aastal 2007. Üldiselt

soovitatakse maailmas suurkiskjate kahjustuste puhul toetada kahjustuste ennetusmeetmeid

ning kompenseerida kahjustusi vaid juhul, kui omanik on oma karja kaitseks ise meetmeid

rakendanud. Piisava motivatsiooni puudumisel kahjustuste ennetuseks meetmeid rakendada

pole kahjustuste kompenseerimine ei majanduslikult ega ka suurkiskjate kaitse seisukohalt

jätkusuutlik (Gervasi et al., 2021). Aastal 2019 laekus Keskkonnaametile (KeA) suurkiskjate

tekitatud kahjude hüvitamiseks 364 taotlust 270-lt kahjusaajalt ning KeA hüvitas suurkiskjate

kahjud kokku 234 663 euro ulatuses. Aastal 2020 olid vastavad väärtused 458 taotlust 325

kahjusaajalt, mille alusel tehti kahjuhüvitiste väljamakseid kokku 246 232 eurot (T. Talvi,

KeA; joonis 7A).“ Tegevuskavas ei ole täpsemalt välja toodud, millises ulatuses on

kahjuhüvitised seotud karuga ja millises osas muude suurkiskjatega, kelle tekitatud kahjusid

samuti hüvitatakse (nt hunt).

26. Tegevuskavas on märgitud veel järgmist: „Aastal 2020 kahjustasid pruunkarud KeA-le

teadaolevalt 221 korral 179 mesilas 511 mesitaru (aastal 2019 vastavalt 193 korral 163

mesilas 354 tk; joonis 9). Viimaste aastate keskmine registreeritud karu kahjustatud

mesilasperede arv on ca 300. Lisaks rüüstasid karud üle 230 silorulli. Karude tekitatud

registreeritud kahjude arv on viimastel aastatel kasvanud, kuid tuleb arvestada, et ilmselt on

kasvanud ka teadlikkus kahjude teatamise ja hüvitise saamise võimalusest. See omakorda

võib olla tõstnud kahjuteadete edastamise aktiivsust.“

27. Korduvkahjustuste kohta on tegevuskavas selgitatud järgmist: „Suurkiskjate hulgas

võivad tekkida nuhtlusisendid (probleemisendid), kes on sattunud edukalt kari- või koduloomi

murdma ning õppinud seda käitumist kordama. Tulemusena murravad need isendid kari- või

koduloomi keskmisest oluliselt sagedamini ning põhjustavad samas piirkonnas korduvaid

kahjustusi. Arvestuslikult loetakse korduvkahjustuseks olukorrad, kui ca 10 km ulatuses

toimuvad sarnased kahjustusjuhtumid vähemalt 3 korda ühekuuse perioodi jooksul. Enamasti

määratletakse nuhtlusisenditeks karud, kuna mesilakahjustused on sageli koondunud

üksikutele piiratud aladele. Veenvaid isendeid tuvastavaid korduvkahjustuste otseseid

vaatlusi Eestis (nt DNA põhjal) seni tehtud ei ole. Seega on probleemisendite määratlemine

olnud pigem hinnanguline.“

28. Tegevuskava kohaselt loetakse karude ennetustegevused edukaks, kui kahjustuste sagedus

mesilasperede koguarvu suhtes on praegusega samal tasemel või väiksemad (lk 64). Mesilaste

kohta on selgitatud, et „aasta jooksul suurkiskjate kahjustatud mesilasperede arv on ≤ 0,6%

Eesti mesilasperede koguarvust samal aastal (vastavalt PRIA ja Statistikaameti arvestusele).

Juhul, kui täpsemad andmed puuduvad, kasutada mesilasperede arvestusliku koguarvuna ca

50 000 peret (Pulver et al., 2018) ja sellisel juhul peaks aasta jooksul kahjustatud

mesilasperede koguarv olema ≤ 300.“

29. Kohtumenetluses on KeA täiendavalt selgitanud, et 2021. a-l lõhkusid karud vähemalt 881

mesitaru ja kompensatsiooniks maksti kahjusaajatele pruunkaru tekitatud kahjude eest välja

üle 250 000 euro (17.10.2022 seisukoha p 9.3; sama apellatsioonkaebuse p 11). Vastustaja ei

ole aga esitanud andmeid, kuidas hüvitiste summa jagunes maakondade või jahipiirkondade

vahel ning kui palju oli nt korduvkahjustusi. Vastustaja ei ole välja toonud ka seda, kui palju

kahjustusjuhtumeid on viimastel aastatel tekkinud seetõttu, et mesitarude omanik ei ole

kasutanud tõhusaid kaitsemeetmeid. Kaebaja on 25.06.2024 seisukohas märkinud, et nt

aastatel 2013–2018 teatatud 510 mesilaskahjustuse juhtumi puhul kasutati elektriaeda ainult

25 juhtumi korral, vaid üksikutel juhtudel oli kasutusel tõhusaim, s.o viie elektritraadiga

11(14)

3-22-1629

piirdeaed ning mitmed kahjusaajad esitasid korduvaid kahjustusteateid, ilma et oleks võtnud

efektiivsemaid ennetusmeetmeid (vt ka lisas 7 olev tabel, dtl 1575 jj). Kuigi võib nõustuda, et

KeA ei pidanud esitama selliseid põhjalikke arvutusi vaidlustatud korralduses, tulnuks need

esitada vähemalt kohtumenetluses, sest juba halduskohtus käis vaidlus selle üle, kas

loodusdirektiivi art 16 lg 1 punktis b nimetatud erandi tegemine on piisavalt põhjendanud.

Kui vastustaja arvestas vaidlustatud korralduses mh juba tekkinud kahjustuste ja nende eest

makstud hüvitistega ning seadis eesmärgiks suunata küttimismahud eeskätt

kahjustuskolletesse või vähemalt sinna, kus kahjustused tõenäoliselt tekivad, tuleb eeldada, et

need andmed on vastustajal olemas.

30. Tuleb ka märkida, et jahieeskirja § 5 lg-st 1 tulenevalt on karu küttimine lubatud karu

tekitatud kahjustuste piirkonnas kahjustuste vältimise eesmärgil. Sellele, et küttimismaht tuleb

suunata eelkõige kahjustuskolletesse, on viidatud ka vaidlustatud korralduses. Samas ei ole

KeA arusaadavalt selgitanud, millise arutluskäigu tulemusel ning milliste andmete põhjal on

jõutud vaidlustatud korralduses toodud jaotuseni. Nimelt on küttimismaht 2022/2023.

jahiaastaks jagatud maakondade ja osaliselt ka jahipiirkondade kaupa (vt korralduse lisa 2, dtl

29), kuid küttimismahtu ei ole vaidlustatud korralduses (ega ka ulukiseire aruandes või

tegevuskavas) seostatud konkreetsete kahjustuskolletega, kus kahjustusi on juba esinenud või

kus need tõenäoliselt tekivad. Apellatsioonimenetluses selgitas vastustaja, et maakonna piirid,

karude arv, küttimismahud ja kahjustusjuhtumite arv ei ole korrelatsioonis (04.06.2024

seisukoha lk 3). Vastuseks ringkonnakohtu 14.05.2024 istungil tekkinud küsimusele

küttimismahu määramise ja kahjustuskollete vahelisest seosest viitas KeA ka 04.06.2024

seisukohas (lk 3) üldsõnaliselt, et kahjustuste levik ja arvukuse hinnang maakonniti on välja

toodud ulukiseire aruandes. Seega jäävad ka KeA kohtumenetluses esitatud andmed üksnes

maakonna tasandile. See ei võimalda kontrollida, kas küttimismaht on ka tegelikult suunatud

varasematesse või tõenäoliselt tekkivatesse kahjustuskolletesse.

31. Ringkonnakohus leiab eeltoodu põhjal, et vaidlustatud korraldusega seatud eesmärk ära

hoida karu tekitatavat olulist kahju mesindusele on põhimõtteliselt kooskõlas nii

loodusdirektiivi art 16 lg 1 punktiga b kui ka jahieeskirja § 5 lg-ga 1. Vastustaja ei ole aga

esitanud andmeid, mille põhjal saaks kohus täpsemalt hinnata, kas 90 isendi küttimata jätmine

2022/2023. jahiaastal tekitaks mesindusele suure tõenäosusega eriti olulisi kahjustusi ning

vastupidi, kas ja kui palju aitaks küttimine kahjustusi ära hoida. Kui pidada kahjustuste

ulatuse puhul määravaks kahjustuste eest makstavate hüvitiste suurust, ei ole KeA ära

näidanud, kuidas 90 isendi küttimine neid summasid mõjutaks. Samas tegevuskavas

mõõdetakse nt ennetustegevuse edukust hoopis kahjustuste sagedusega mesilasperede

koguarvu suhtes ning seda argumenti on KeA rõhutanud ka kohtumenetluses. Seega jääb

arusaamatuks, kuidas vastustaja tegelikult kahjustuste tekkimise tõenäosust ja ulatust

määratleb ning mille alusel ta hindab, et 2022/2023. jahiaastal 90 isendi küttimata jätmise

korral tekiks mesindusele suure tõenäosusega ulatuslik kahju. Eeltoodu põhjal on halduskohus

otsuse p-s 29 asjakohaselt tõstatanud kahtluse, et küttimismahu peamine eesmärk oli hoopis

piirata karu juurdekasvu kiirust. Sellele viitab ka vaidlustatud korralduse lisa 2, kus

septembri- ja oktoobrikuu jooksul on võimalik augustis jahipiirkondades täitmata jäänud

küttimiskvooti täita kogu maakonna piires (v.a üksikud erandid). Selline eesmärk ei ole aga

kooskõlas loodusdirektiiviga.

32. Loodusdirektiivi art 16 lg 1 punktiga b võib iseenesest olla kooskõlas ka eesmärk hoida

ära karu tekitatud kahju silorullidele. Vaidlustatud korralduses ei ole sellele tuginetud, kuid

kohtumenetluses on vastustaja välja toonud, et 2021. a-l rüüstasid karud 1200 silorulli.

Puuduvad aga muud andmed, mille põhjal saaks hinnata selle kahju olulisust loodusdirektiivi

art 16 lg 1 punkti b mõistes.

12(14)

3-22-1629

33. Kokkuvõttes saab eeltoodust järeldada, et vastustaja ei ole ära näidanud loodusdirektiivi

art 16 lg 1 punkti b kohaldamise eeldusi. Ainuüksi eeltoodud põhjustel on vaidlustatud

korraldus õigusvastane.

34. Kui siiski eeldada, et loodusdirektiivi art 16 lg 1 punktis b nimetatud erandit saab

kohaldada, ei ole KeA ära näidanud, et karu tekitatavatele olulistele kahjustustele puuduvad

küttimise kõrval muud mõistlikud alternatiivid. Nii näiteks on kaebaja tõendanud, et tõhus ja

mitte kuigi kulukas meede, vältimaks karu tekitatud kahjustusi mesindusele, on piirata

mesitarud korraliku (viie elektritraadiga) ja töökorras elektrikarjusega. Seda, et tegemist on

tõhusa meetmega, möönis ringkonnakohtu istungil ka vastustaja (sellele on viidatud ka

tegevuskavas, lk 45–46). Kaebaja on välja toonud ka selle, et paljud mesinikud ei kasuta

tõhusaid piirdeaedu. Vastustaja vastuväited on selles osas üldsõnalised ja ebaveenvad. Selles

küsimuses nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid

(HKMS § 201 lg 4).

35. Arvestades eeltoodut puudub vajadus hinnata erandi kohaldamise kolmandat aspekti ehk

seda, kas erandi kohaldamine kahjustaks karu populatsiooni soodsa kaitsestaatuse säilitamist.

36. Teiseks põhjendas KeA pruunkaru küttimismahu määramist 29.07.2022 korralduses

vajadusega säilitada liigi inimpelglikkus. Halduskohus seadis otsuse p-s 40 kahtluse alla, kas

inimpelglikkuse tagamine küttimise eesmärgina on loodusdirektiivi art 16 lg 1 kohaselt

lubatav. Ringkonnakohus mõistab vastustaja seisukohta selliselt, et karu inimpelglikkus aitab

ära hoida esiteks erinevat liiki majanduslikku kahju (inimpelglikumad karud satuvad harvem

inimasustuste lähedusse, kus inimeste vara kahjustamise tõenäosus on suurem) ning teiseks ka

kahju inimeste elule ja tervisele. Seega vähemalt osaliselt (kuigi kaudselt) seondub

inimpelglikkuse säilitamise eesmärk ka loodusdirektiivi art 16 lg 1 punktis b toodud erandiga.

37. Osaliselt võib karu inimpelglikkuse säilitamise eesmärk seonduda ka loodusdirektiivi art

16 lg 1 punktiga c, mille kohaselt tohib art-s 12 toodust erandeid teha rahva tervise ja

elanikkonna ohutuse huvides või muude üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel,

sealhulgas sotsiaalsed ja majanduslikud põhjused ning kasu, mida keskkond saab erandite

andmisest. Vastustaja ei ole siiski väitnud, et ta tugines vaidlustatud korralduse andmise ajal

karu küttimise lubamisel mh sellele erandile ning ka jahieeskirja § 5 lg-t 1 täiendati selles osas

alles 24.07.2023, s.o pärast vaidlusaluse korralduse andmist (uus sõnastus: „Karule, välja

arvatud poegadega emakarule, võib pidada varitsus- või hiilimisjahti 1. augustist 31.

oktoobrini karu tekitatud kahjustuste piirkonnas kahjustuste vältimise eesmärgil või inimese

elule või tervisele tekkiva ohu vältimiseks.“).

38. Halduskohus hindas sellegipoolest inimpelglikkuse argumenti ka sisuliselt (otsuse p-d 40–

45). Ringkonnakohus nõustub selles osas enamiku halduskohtu põhjendustega ega korda neid

(HKMS § 201 lg 4). Ekslik on siiski halduskohtu arusaam, et karurünnakute tõenäosuse

hindamisel ei ole üldse asjakohased tõendid, mis puudutavad Euroopa Liitu mittekuuluvaid

riike (siinsel juhul Venemaad). Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2022 otsusest nr 3-20-2368 (p

15) ei saa teha sellist järeldust, sest seal hindas ringkonnakohus, kas loodusdirektiivi

kohaldamisel saab hundi populatsiooni leviala määratlemisel arvesse võtta ka Euroopa Liitu

mittekuuluvaid riike. Siinses asjas soovib aga vastustaja tõendada faktilist asjaolu, et teistes

riikides on toimunud karurünnakuid, mistõttu on need vastustaja hinnangul tõenäolised ka

Eestis, s.o tegemist ei ole tuginemisega teise riigi keskkonnakaitselisele tegevusele, vaid

pruunkaru kui loomaliigi käitumist iseloomustavale teabele.

39. KeA möönis 04.06.2024 seisukohas (lk 4), et karude inimpelglikkuse tekitamine ei ole

vaidlustatud korralduse peamisi eesmärke. Seega ka juhul, kui eeldada, et küttimine aitaks

kaasa karude inimpelglikkuse tekitamisele või säilitamisele, ei kõrvaldaks see eespool toodud

13(14)

3-22-1629

puudusi, mille tõttu on vaidlustatud korraldus igal juhul õigusvastane. Seepärast ei pea

ringkonnakohus vajalikuks seda aspekti põhjalikumalt hinnata, eriti kuna jahieeskirja § 5 lg-t

1 on praeguseks muudetud.

40. Eelneva põhjal jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

41. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 24 lg 2, §

108 lg 1, § 109 lg-d 1 ja 11).

(allkirjastatud digitaalselt)

14(14)