2-24-119965/9 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi

Määruse tegemise aeg ja koht

17. oktoober 2024, Tartu

Tsiviilasja number

2-24-119965

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi Raimonds Šaltenise

vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 25. septembri 2024. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktiva Finance Group OÜ määruskaebus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja (hageja): Aktiva Finance Group

OÜ (registrikood 10746479), lepinguline esindaja Sigrid

Rahkema

Vastustaja (kostja): Raimonds Šaltenis (isikukood

XXXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ määruskaebus.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 25. septembri 2024. a määrus ja saata tsiviilasi maakohtule

hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.

3. Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ taotlus määruskaebuse esitamisel tasutud

riigilõivu tagastamiseks.

4. Tagastada Aktiva Finance Group OÜ-le määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 70

eurot Julianus Inkasso OÜ arveldusarvele nr EE147700771000526428.

5. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus asjas tehtavas

lõpplahendis.

Edasikaebamise kord

Määruse peale ei saa esitada määruskaebust Riigikohtule.

ASJAOLUD

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 29. mail 2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse Raimond Šalteniselt (kostja) 940 euro 3 sendi väljamõistmiseks.

Makseettepaneku kostjale kättetoimetamise ebaõnnestumise tõttu anti asi 3. juuli 2024. a

määrusega üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Tartu Maakohus jättis 27. augusti 2024. a määrusega hagi käiguta ja andis hagejale tähtaja

nõuetekohase hagiavalduse esitamiseks, kostja tegeliku elukoha andmete märkimiseks,

kohtualluvuse põhjendamiseks ja täiendava riigilõivu tasumiseks. Hageja selgitas 24. septembri

2024. a hagiavalduses, et esitab hagi kostja viimase teadaoleva elukoha järgi.

MAAKOHTU SEISUKOHT

2. Tartu Maakohus jättis 25. septembril 2024. a määrusega hagi menetlusse võtmata ja

menetluskulud hageja kanda, märkides, et kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Kostja on Läti kodanik, kelle elukoht Eestis ei ole teada ja kelle elukoht võib olla Lätis, mistõttu

kontrollib kohus, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti

kohtule.

TsMS § 70 lg 1 kohaselt määratakse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi, millal võib asja

menetleda Eesti kohus. TsMS § 70 lg 4 sätestab, et tsiviilkohtumenetluse seadustikus

rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut kohaldatakse üksnes ulatuses, milles ei ole

sätestatud teisiti välislepingus või järgmistes Euroopa Liidu määrustes: 1) Euroopa Parlamendi

ja nõukogu määrus (EL) nr 1215/2012 [---]. Kostja on võlaõigusseaduse (VÕS) tähenduses

tarbija (VÕS § 1 lg 5). Krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud leping on kvalifitseeritav

tarbijakrediidilepinguna. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012

kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades

(uuesti sõnastatud) art 18 lõige 2 kohaselt võib teine lepingupool algatada menetluse tarbija

vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht.

Määruse art 62 lg 1 kohaselt, et teha kindlaks, kas poole alaline elukoht on selles liikmesriigis,

kelle kohtusse asja kohta on hagi esitatud, kohaldab see kohus riigisisest materiaalõigust. Isiku

elukoht on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg 1 järgi koht, kus isik alaliselt või

peamiselt elab.

Hagis on kostja elukohaks märgitud XXXXXXXX. Maksekäsu kiirmenetluses selgus, et kostja

sellel aadressil ei ela. Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri vastusest nähtub, et politseil

puuduvad andmed kostja võimaliku asukoha kohta. Rahvastikuregistrist nähtuvalt ei ole kostjal

Eestis alanejaid ega ülenejaid sugulasi, kostja emakeeleks on vene keel. Töötamise registrist

nähtuvalt ei ole kostja kunagi Eestis töötanud ning Maksu- ja Tolliameti andmetel ei ole kostja

kunagi Eestis maksustatavat tulu saanud. Kostja on Läti kodanik, kelle elukoht võib olla Lätis.

Pooled ei ole sõlminud kehtivat kohtualluvuse kokkulepet Eesti kohtu kasuks kooskõlas

määruse nr 1215/2012 artikliga 19 ja TsMS § 104 lg-ga 3 ning kuna kostja elukoht võib olla

Lätis, allub asi Läti kohtule. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus hagiavalduse menetlusse võtmata

TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel.

MÄÄRUSKAEBUS

3. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu

määrus täielikult, saata asi tagasi Tartu Maakohtusse menetlusse võtmise otsustamiseks ning

tagastada hagejale määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 70 eurot.

Määruskaebuse kohaselt on kostja aadress rahvastikuregistris XXXXXXXX, Tartu maakond,

Eesti. Nimetatud elukoht on hagejale teadaolevalt kostja viimane elukoht, mille hageja on ka

hagiavalduses välja toonud. Rahvastikuregistris nähtub, et kostjal on Eesti telefoninumber –

5614 6383. Asjaolu, et kostja on Läti kodanik ning talle ei õnnestunud materjale üle anda ei

tähenda, et kostja ei ela Eestis.

Kohus ei saa määruste koostamisel lähtuda eeldustest. Rahvastikuregistri seadus (RRS) § 6 lg-

s 1 sätestatu kohaselt rahvastikuregistrisse kantud andmete õigsust eeldatakse. Olukorras, kus

isik ise on antud aadressi elukohana märkinud, tuleb lähtuda eeldusest et see on õige.

Nimetatud elukoht on ka hagejale teadaolevalt kostja viimane elukoht, mille hageja on ka

hagiavalduses välja toonud.

Vastavalt (EÜ) nr 1215/2012 sätetele peab olema kostja alaliseks elukohaks Läti Vabariik.

Kostja ei tõendanud, et on oma alalise elukoha registreerinud Lätis. Asjaolu, et kostjat ei ole

võimalik leida, ei tähenda et kostja ei ela Eestis. Ka Eesti kodanike suhtes on olukordi, kus ei

suudeta võlgnikku üles leida ja dokumente üle anda, mis ei tähenda, et nad Eestis ei ela.

Võlgnik võib elada korraga nii Eestis kui Lätis. Vastavalt Riigikohtu 6. aprilli 2016 määruse 3-

2-1-13-16 p-le 13 tuleb kaaluda TsÜS § 14 lg 2 kohaldamist. TsÜS § 14 lg 2 järgi võib isiku

elukoht olla üheaegselt mitmes kohas. Igal elukohal on õiguslikult sama tähendus, nagu

ainukesel elukohal. Isik võib elada vaheldumisi kord ühes, kord teises kohas (vt RKTKo

19.10.2005, 3-2-1-89-05, p 24), sel juhul on mõlemad kohad elukohad ning ajutisel

viibimiskohal ei ole elukoha tuvastamiseks tähtsust. /………./ Ühel ajal mitmes kohas elukoha

omamine tuleb aga täpsemalt välja selgitada tõendite kogumise abil.

Kohtutel on rohkem võimalusi elukoha välja selgitamiseks, nt on võimalik teha päringuid

Politsei-ja Piirivalveametile piiriületuste osas, samuti on võimalik teha järelpäring

Välisministeeriumile. Maakohus ei ole tegelikkuses tuvastanud, kus on kostja alaline elukoht,

kuigi selle kohta on võimalik erinevatelt asutustelt tõendeid koguda.

TsMS § 79 lg 2 kohaselt kui kostja elukoht ei ole teada, võib hagi esitada tema viimase

teadaoleva elukoha järgi. Hageja on hagi esitanud kostja viimase teadaoleva elukoha järgi.

Kostja elukoht on Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja teeninduspiirkonnas.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada (TsMS § 657 lg 1 p 3 ja § 659).

Asi tuleb saata samale maakohtule hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks.

Ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse. Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse riigilõivu

tagastamiseks.

5. Õige on maakohtu seisukoht, et avalduse saanud kohus peab TsMS § 75 lg 1 esimese lause

järgi kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib üldse avalduse Eesti

kohtule esitada. TsMS § 70 lg 4 p 1 järgi kohaldatakse praeguses asjas esitatud nõude puhul

TsMS-is rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut üksnes ulatuses, milles Brüsseli I

määrus (uuesti sõnastatud) ei sätesta teisiti. Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 123 tuleneb, et

rahvusvahelised lepingud omavad prioriteeti riigisiseste seaduste (sh tsiviilkohtumenetluse

seadustiku) suhtes.

Kui kohus leiab, et asi ei allu rahvusvahelise kohtualluvuse järgi Eesti kohtule, peab kohus

TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel keelduma hagiavalduse menetlusse võtmisest.

Arvestades hageja nõuet ja hagiavalduses kirjeldatud asjaolusid, saab asuda seisukohale, et

hageja esitas kostja vastu hagi tarbijaga sõlmitud lepingutest tuleneva nõude rahuldamiseks.

Selline nõue kuulub Brüssel I määruse (uuesti sõnastatud) art 17 lg 1 p-de a ja c

kohaldamisalasse. Brüsseli I määruse (uuesti sõnastatud) 4. jaos on reguleeritud kohtualluvust

tarbijalepingute puhul ja maakohus leidis õigesti, et art 18 lg 2 järgi saab hageja esitada kostja

kui tarbija vastu hagi selle liikmesriigi kohtus, kus on kostja alaline elukoht.

Hageja märkis hagiavalduses kostja aadressiks Eestis asuva aadressi. Samuti asub kostja

elukoha aadress Eestis rahvastikuregistri andmetel. Maakohus leidis tuginedes Politsei- ja

Piirivalveameti Lõuna prefektuuri, rahvastikuregistri, töötamise registri ning Maksu- ja

Tolliameti andmetele, et kostja elukoht ei asu Eestis. Kuna kostja on Läti kodanik, võib

maakohtu hinnangul olla kostja elukoht Lätis.

Ringkonnakohtu hinnangul tegi maakohus piisavalt pingutusi, et tuvastada, kas kostja elukoht

asub Eestis. Maksekäsu kiirmenetluses vastas XXXXXXXX korteri omanik, et kostja ei ela

alates mai kuust antud aadressil. Kostja ei ole märkinud rahvastikuregistrisse uut Eesti aadressi.

Samuti ei tuvastanud maakohus kostja elukoha aadressi Eestis mingil muul moel.

6. Hoolimata eeltoodust on maakohus ennatlikult keeldunud hagi menetlusse võtmast.

TsMS § 372 lg 3 sätestab kohtule võimaluse vajaduse korral küsida kostja seisukohta hagi

menetlusse võtmise kohta. Ringkonnakohus leiab, et kui hagi menetlusse võtmisel tekib

küsimus, kas hagi allub Brüsseli I määruse (uuesti sõnastatud) järgi Eesti kohtule, on vajalik

küsida selle kohta ka kostja seisukohta. Maakohtul tulnuks selleks kasutada teadaolevaid

sidevahendeid. Kohtute infosüsteemis (KIS) on salvestatud kostjaga seonduvalt kaks e-

postiaadressi ja mitmed telefoninumbrid. Asja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks üldse

ise üritanud kostjaga ühendust võtta. Kohus peab tegema mõistlikult võimaliku, et kostjat hagi

esitamisest teavitada. Seda seisukohta toetab ka Brüsseli I määruse (uuesti sõnastatud) art 28

lg 1, mille kohaselt deklareerib kohus omal algatusel, et ta ei ole asjas pädev, kui kostja, kelle

alaline elukoht on ühes liikmesriigis, kaevatakse teise liikmesriigi kohtusse ning ta ei ilmu

kohtusse, välja arvatud juhul, kui pädevus tuleneb sama määruse sätetest. Seega on kohtu omal

algatusel hagi menetlemisest keeldumise eelduseks kostja kohtusse mitteilmumine (vt nt

RKTKm 21.11.2012, 3-2-1-123-12, p 11). Ringkonnakohtu arvates saab mitteilmumisega

samaväärseks lugeda ka olukorda, kus kostja ei vasta kohtule.

Eelnevat arvestades ei olnud maakohtul alust keelduda omal algatusel hagi menetlemast.

Maakohus peab asja uuel menetlusse võtmise otsustamisel tegema mõistlikke pingutusi selleks,

et küsida kostja seisukohta kohtualluvuse kohta. Eelkõige tuleb dokumenteerida kostjale

menetlusdokumendi

kättetoimetamise

viisid.

Telefoni

kasutamisel

saab

koostada

telefonogrammi, e-posti edastamine peab olema e-toimikust nähtav.

7. Hageja on seisukohal, et kuna kostja viimane teadaolev elukoha aadress on XXXXXXXX,

võib TsMS § 79 lg 2 järgi esitada tema vastu hagi selle järgi. Asjaolu, et nimetatud aadress on

märgitud kostja aadressiks rahvastikuregistris, ei tähenda, et see oleks tõepoolest olnud kostja

elukoht, mis oleks määrav kohtualluvuse või kohtu pädevuse üle otsustamisel. Brüsseli I

määruse (uuesti sõnastatud) art 18 lg 2 lubab tarbija vastu menetlust alustada üksnes selle

liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Seega, kui tarbija alaline elukoht

liikmesriigis ei asu, ei saa tarbija vastu menetlust alustada selles liikmesriigis asunud viimase

teadaoleva elukoha järgi.

8. Hageja on seisukohal, et maakohus oleks võinud kostja elukoha välja selgitamiseks teha

päringu Politsei- ja Piirivalveametile piiriületuste osas, samuti päringu Välisministeeriumile.

Ringkonnakohtu hinnangul ei oleks hageja viidatud päringud kostja asukohta täpsustanud. Eesti

ja Läti piiriületuste andmeid ei salvestata. Välisministeeriumil ei ole suure tõenäosusega

rahvastikuregistrist erinevaid andmeid Euroopa Liidu liikmesriigi kodaniku Eestis viibimise

kohta. Kohtul tuleb teha kostja asukoha tuvastamiseks kasutada kõiki eeldatavalt tõhusaid

meetmeid, mitte kõiki võimalikke, kuid eeldatavalt vähetõhusaid meetmeid. Kui kostja

maakohtu pöördumistele ei vasta, on maakohtul õigus hagi menetlusse võtmisest keelduda.

Hageja saab ise astuda samme, et kostja asukohta kindlaks teha, sh teha päringu Läti

rahvastikuregistrisse.

9. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi

ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu

otsustada. Seega tuleb maakohtul otsustada menetluskulude jaotus sõltuvalt asja lahendamise

tulemusest.

10. Ringkonnakohus rahuldab TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel taotluse kaebuselt makstud riigilõivu

tagastamiseks. Riigilõivu tagastamine TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel on põhjendatud ka juhul, kui

kohus rahuldab hageja määruskaebuse kohtualluvuse vaidlustamisel, samuti hagi või muu

avalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale. TsMS § 150 lg 4 järgi riigilõivu

tagastab kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel,

kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. Riigilõiv tagastatakse menetlusosalisele, kes

selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule. Määruskaebuse esitamisel tasutud

riigilõiv 70 eurot tuleb tagastada vastavalt esitatud taotlusele Julianus Inkasso OÜ

arveldusarvele nr EE147700771000526428.

11. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 372 lg 5

esimese lause kohaselt võib hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale

hageja esitada määruskaebuse. Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja saadab asja

menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule, siis ei saa käesoleva määruse peale

kaevata. Samuti ei saa vaidlustada riigilõivu tagastamist.

(allkirjastatud digitaalselt)