3-23-2730/60 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Villem Lapimaa ja Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

17.10.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-2730

Haldusasi

D.Z-i , V.D , Y.M ja R.W kaebus Politsei- ja

Piirivalveameti 30.10.2023 otsuste nr 12305310052-1,

nr 12305310054-1, 12305310053 ja 12305310051-1

ning nr 12305310051-1 tühistamiseks ning Politsei- ja

Piirivalveameti kohustamiseks vaadata nende

rahvusvahelise kaitse taotlused uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja I – D.Z ,

Kaebaja II – V.D ,

Kaebaja III – Y.M

Kaebaja IV – R.W ,

kaebajate esindaja v-adv Aleksei Ratnikov

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet,

esindaja U.S

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 12.04.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

D.Z-i , V.D , Y.M ja R.W apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde kaebajate apellatsioonimenetluses esitatud tõend (dtl

1510–1511).

2. Jätta D.Z-i , V.D , Y.M ja R.W apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna

Halduskohtu 12.04.2024 otsus muutmata.

3. Jätta kaebajatele antud menetlusabi kulud riigi kanda. Muus osas jätta

apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda.

4. Kohtuotsuse avaldamisel asendada otsuses kaebajate nimed, Venemaa linnade ja

oblastite nimed, samuti kohtuotsuse kirjeldava osa punktis 1 nimetatud kuupäevad

tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

3-23-2730

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.11.2024.

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja I saabus XXXX. a XXX viisa alusel Eestisse, et asuda õppima kutsekooli. Tema

abikaasa (kaebaja II) järgnes koos lastega (kaebajad III ja IV) talle XX.XX.XXXX ning asus

õppima Tervishoiu Kõrgkooli. Ehkki Eestisse saabumiseks väljastati perekonnaliikmetele

viisad, keelduti hiljem nende pikendamisest ning samuti keelduti abikaasadele elamislubade

andmisest. Perekond lahkus Eestist XX.XX.XXXX Rootsi, kus nad XX.XX.XXXX esitasid

rahvusvahelise kaitse taotluse. Rootsi saatis perekonna XX.XX.XXXX Dublini III määruse1

alusel Eestisse, kus nad samal päeval esitasid rahvusvahelise kaitse taotluse. Kaebaja I

esitatud taotluse kohaselt vajab ta rahvusvahelist kaitset, kuna ta ei soovi Venemaal elada

ning teda võidakse spetsialistina kaasata Ukraina sõtta. Kaebaja II vajab taotluse kohaselt

rahvusvahelist kaitset põhjusel, et ta ei nõustu Venemaa poliitilise režiimiga ning on oht, et

abikaasa võidakse kutsuda sõtta.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 30.10.2023 otsusega nr 12305310054-1 (otsus I)

kaebaja I rahvusvahelise kaitse taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse

(VRKS) § 20 lg 2 kohaselt põhjendamatuks ja tegi VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse

tagasilükkamise kohta (p 1), pidades taotlust selgelt põhjendamatuks VRKS § 201 lg 6 alusel

(p 2); tegi kaebajale I väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg-te 1, 11 ja

4 alusel ettekirjutuse lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni vabatahtliku täitmistähtajaga 14

päeva (p 3); kohaldas kaebajale I VSS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel sissesõidukeelu 3 kuuks (p 4).

Kaebaja I hirm Venemaal toimuva mobilisatsiooni ees ei ole objektiivselt põhjendatud.

Päritoluriigi info põhjal võib järeldada, et uus mobilisatsioon oleks Venemaal äärmiselt

ebapopulaarne ja võimud on keskendunud vabatahtlike värbamisele. Kaebaja I ei kuulu

aktiivsesse sõjaväelisse reservi. Samuti ei ole ta saanud mobilisatsioonikutset ning kaebajal I

puudub ka info, et teda oleks kutse üleandmiseks otsimas käidud. See näitab, et Venemaa

ametivõimudel puudub kaebaja I vastu huvi. Kui kaebajat I käiksid tema isa juures otsimas

sõjaväevormis isikud või muud ametnikud, kes soovivad tema pojale mobilisatsiooni kutset

edasi anda, siis ei jääks see kaebaja I isal märkamata. Lisaks ei kuulu kaebaja I enam vanuse

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 määrus (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja

mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või

kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest.

2(13)

3-23-2730

(54 aastat) tõttu Venemaa sõjaväe reservkoosseisu. Kaebaja I sõjaväepileti kohaselt on talle

omistatud sõjaväe auaste 2. järgu vanem, reservteenistuse arvestuslik kategooria number 1 on

maha tõmmatud ja asendatud numbriga 2. Venemaa sõjaväekohustuse ja -teenistuse seaduse

järgi kuuluvad vanemad reservkoosseisu 1. kategoorias kuni 35. eluaastani, 2. kategoorias

kuni 45. eluaastani ja 3. kategoorias kuni 50. eluaastani. Kuigi Venemaal tõsteti

mobilisatsiooni alla minevate meeste vanusepiirangut viie aasta võrra, viiakse see muudatus

sisse aegamööda nii, et aastas kasvab vanusepiir ühe eluaasta võrra. Isegi kui kaebaja I

kuuluks 3. kategooriasse, on ta ajaks, kui tõstetav vanusepiir 55. eluaastani jõuab, peaaegu 60-

aastane. Ehkki Venemaal tõsteti ka mobiliseeritud reservi kuulujate vanusepiirangut (tavalised

reservistid 55, madalama auastmega 65 ja kõrgema auastmega 70 eluaastat), ei kuulu kaebaja

I nende hulka. Päritoluriigi info kinnitab, et paljud 2022. a-l mobilisatsiooni eest põgenenud

venelased on kodumaale tagasi pöördunud ning tagasipöördujad ei ole intervjuudes öelnud, et

neile oleks piiril antud mobilisatsioonikutse või kutse ilmuda sõjaväekomissariaati. Alates

2023. a algusest kuni 17.09.2023 on Venemaa kodanikud ületanud Eesti-Venemaa piiri

mõlemas suunas veerand miljonit korda ning kui Venemaa kodanikele jagataks piiril

mobilisatsioonikutseid, väldiksid nad piiripunktide ületamist. Tõenäoline ei ole, et kaebajat I

ootaks Ukraina vastu sõtta minekust keeldumise eest vangistus. Lisaks põeb kaebaja C-

hepatiiti. 2023. a suvel avaldas Venemaa kaitseministeerium algse nimekirja haigustest, mille

põdemisel ei saa inimene sõlmida sõjaväega lepingut ei mobilisatsiooni ega ka sõjaseisukorra

ajal, ning sellesse kuulub ka C-hepatiit.

Perekond ei põgenenud Venemaalt. Tegemist oli teadliku ja läbimõeldud sammuga ümber

kolida. On arusaadav, et Eestisse saabudes oli perekonnal viisa näol olemas seaduslik alus

Eestis viibida ning puudus vajadus taotleda rahvusvahelist kaitset . Kuna kaebaja I lootis

saada elamisluba töötamiseks ja talle keelduti uue viisa andmisest, esitas ta rahvusvahelise

kaitse taotluse ainult lahkumiskohustuse vältimiseks. Seega on tema taotlus selgelt

põhjendamatu VRKS § 201 p 6 alusel.

Kaebaja I ei vaja täiendavat kaitset. Ta on Venemaa kodanik, kellel puuduvad tõsised

tervisehädad ning ta ei ole Venemaal tagasiotsitav. Samuti ei oota kaebajat I Venemaal ees

kriminaalkaristus. Kaebaja I on korduvalt ületanud Venemaa piiri ning praegu ei toimu

Venemaa territooriumil sellist riigisisest või rahvusvahelist relvakonflikti, mis võiks ohtu

seada iga Venemaa territooriumil elava isiku elu.

Kaebajale I on põhjendatud teha vabatahtliku täitmistähtajaga lahkumisettekirjutus, kuna ta on

avaldanud valmisolekut lahkuda vabatahtlikult Eestist ja Schengeni viisaruumist. Venemaa on

Eesti piirinaaber, ent perekonnaga seotud asjaolusid arvestades tuleb lahkumiskohustuse

täitmiseks määrata 14 päeva. Kaebajale I on põhjendatud kohaldada sissesõidukeeldu kolmeks

kuuks, kuna tema poeg elab Eestis ning on abielus Eesti kodanikuga.

3. PPA luges 30.10.2023 otsusega nr 12305310051-1, 12305310052-1, 12305310053 (otsus

II) kaebajate II–IV rahvusvahelise kaitse taotluse VRKS § 20 lg 2 kohaselt põhjendamatuks ja

tegi VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta (p 1), pidades taotlust

selgelt põhjendamatuks VRKS § 201 lg 6 alusel (p 2).

Kaebaja II hirm Venemaale tagasipöördumise ees ei ole objektiivselt põhjendatud. Ehkki

kaebaja II noorima poja vahistamine ning sellega kaasnenu on negatiivsed sündmused kaebaja

II elus, ei ole see pagulasseisundi andmise aluseks olev tagakiusamine. Rahvusvahelise kaitse

andmise aluseks ei ole ka kaebaja II soov tuua oma poeg Venemaalt ära. Tõenäoline ei ole, et

kaebaja II võiks poliitilise meelsuse väljendamise tõttu olla Venemaal tagakiusamise ohus,

kuna ta ei ole oma meelsust kunagi avalikult väljendanud. Samuti ei too Eestis sõjavastase

meelsuse kõva häälega väljendamine ning ukrainlastele moraalse toetuse avaldamine ja neile

asjade andmine kaasa tagakiusamise ohtu Venemaal. Kaebaja II kardab, et naastes ei suuda ta

3(13)

3-23-2730

oma meelsust tagasi hoida, kuid on ebatõenäoline, et isik, kes ei ole kunagi oma poliitilist

meelsust avaldanud ning on kartnud isegi Youtube’is avaldatud videotele meeldimisi

märkida, hakkab Venemaale tagasipöördumisel ühtäkki oma meelsust sedavõrd väljendama,

et see satub ametivõimude huviorbiiti.

Kaebaja II hirm, et perekond kuulutatakse välisagendiks ning neilt võetakse kõik ära, on

liialdatud. Päritoluriigi info ei kinnita, et tavakodanikke oleks üksnes Venemaalt lahkumise

tõttu välisagendiks nimetatud. Samuti ei too välisagendiks nimetamine Venemaal endaga

kaasa kriminaalkaristust või vara ära võtmist. Kaebaja II hirm repressioonide ja piiride

kinnipaneku pärast on tugevalt liialdatud. Kaebaja II kolis Venemaale vabatahtlikult ja elas

seal üle 20 aasta. Selle aja jooksul oli tal üks negatiivne kokkupuude Venemaa võimudega,

kui tema poeg vahistati meeleavaldusel osalemise eest. Kaebajal II ei ole Venemaal elades

olnud probleeme poliitilise meelsuse, religiooni, rassi või rahvuse pärast. Venemaa

ametivõimud ei ole talle teinud takistusi igapäevaelu elamiseks ja teda ei ole Venemaal

karistatud. Kaebaja II tõi välja, et elas Venemaal XXX, mis on eraldiseisev moslemi vabariik,

kus oli väga mugav ja ohutu elada. Lisaks on kaebaja II elanud ka QQQ linnas, kus samuti oli

ohutu elada. Kaebaja II ei ole toonud välja, et tema tütardel oleks Venemaal koolis käies

olnud probleeme poliitilise meelsuse või selle väljendamise pärast. Kaebaja II tütred on

tavalised noored inimesed, kes ei tegele poliitilise ega ka ühiskondlikult aktiivse tegevusega.

Kaebaja II hirm abikaasa mobiliseerimise ja Ukrainasse sõdima saatmise ees ei ole

objektiivselt põhjendatud. Kaebaja II ei lahkunud Venemaalt tagakiusamise tõttu ega

taotlenud siin kaitset sel põhjusel. Perekond kavandas lahkumist pikalt ning kaebaja II esitas

taotluse rahvusvahelise kaitse saamiseks pärast seda, kui mõisteti, et nende viisasid ei

pikendata. Seega esitati taotlus üksnes põhjusel, et vältida lahkumiskohustuse täitmist (VRKS

§ 201 p 6).

Kaebaja II ei vaja täiendavat kaitset. Ta on Venemaa kodanik, kellel puuduvad tõsised

tervisehädad ning ta ei ole Venemaal tagasiotsitav. Praegu ei toimu Venemaa territooriumil

sellist riigisisest või rahvusvahelist relvakonflikti, mis võiks ohtu seada iga Venemaa

territooriumil elava isiku elu. Ehkki Venemaa suhtes kohaldatud sanktsioonid mõjutavad

pikas plaanis oluliselt Venemaal elavate inimeste igapäevaelu, tekib puudus teatud kaupadest

ja hinnad hakkavad tõusma, jäävad majandussanktsioonid ja nendest tingitud ebameeldivused

väljapoole VRKS § 4 lg-s 3 sätestatud täiendava kaitse mõistet. Sanktsioonidest tingitud

ebameeldivused ei kujuta tõsist ohtu kaebaja II elule ja tervisele.

Laste antud ütlused peegeldavad vanemate hirme, kuid kaitsevajadust nendest ei nähtu.

Lapsed tõid välja, et perekond taotleb Eestis rahvusvaheliste kaitset elamise eesmärgil ning et

Venemaal elades probleeme ei olnud.

4. PPA tegi otsusega nr 12305310051-1 (otsus III) kaebajale II VSS § 72 lg-te 1, 11 ja 4

alusel ettekirjutuse lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni vabatahtliku täitmistähtajaga 14

päeva (p 1) ning kohaldas talle VSS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel sissesõidukeelu 3 kuuks (p 2).

Kaebajale II tuleb teha vabatahtliku täitmistähtajaga lahkumisettekirjutus. Kaebaja II ei õpi

ega tööta Eestis ega ole toonud välja lahkumist takistavaid põhjusi. Kaebaja II ei ole

integreerunud ühiskonda nii märkimisväärselt, et tal oleks võimatu täita lahkumiskohustust.

Ehkki kaebaja II täisealine poeg elab Eestis, ei ole see lahkumisettekirjutuse tegemata jätmise

põhjuseks. Perekonda arvestades on kaebajal II lahkumiskohustus võimalik täita 14 päeva

jooksul. Kaebajale II on põhjendatud kohaldada sissesõidukeeldu kolmeks kuuks, kuna tema

poeg elab Eestis ning on abielus Eesti kodanikuga.

5. Kaebajad esitasid 30.11.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse otsuste I–III tühistamiseks

ning PPA kohustamiseks vaadata nende rahvusvahelise kaitse taotlused uuesti läbi.

4(13)

3-23-2730

Vastustaja leitu, et kaebajal I puudub Venemaal oht saada mobiliseeritud, on arusaamatu,

kuna mobilisatsioon on ikkagi vahetu oht kaebajale I ning vastustaja oleks pidanud sellega

arvestama. PPA rikkus otsuse I tegemisel uurimispõhimõtet ning see sunnib kaebajat elama

mobilisatsioonipunkti ametnike eest põgenedes. See ei ole humaanne ega proportsionaalne.

Põhjendamata ja tõendamata on vastustaja hinnang, et Venemaa võimudel ei ole kaebaja I

vastu huvi ja teda ei taheta mobiliseerida. Sõjaväkke kutsumist ei välista asjaolu, et kaebaja I

läbis sõjaväeteenistuse enam kui 30 aastast tagasi. Kaebajal I on teadmised mereväe

suurtükisüsteemist ning see võib olla oluline asjaolu. Samuti ei saa mobiliseerimisel olla

määrav asjaolu, et kaebaja I ei tea, kuhu üksusesse ta mobiliseerimisel kuuluks ja milliseid

teenistusülesandeid täitma peaks. Kaebaja I ei tea, kas talle on kutse saadetud või mitte, kuna

tema Venemaal elav isa ei võta kutseid vastu. Kaebaja I vanus ei oma tähendust, kuna

võitlejate puudumisel sobivad armeesse kõik isikud. Vastustaja ise märgib otsuses I, et kui

2022. a-l mobilisatsioon välja kuulutati, siis loodi Kasahstani, Gruusia ja Soome piiril olevate

erinevate piiripunktide juurde inimeste väljavoolu takistamiseks n-ö mobiilsed

sõjaväekomissariaadid. Lisaks väitsid Venemaa ametnikud 2022. a septembris, et nad

annavad piiril mobilisatsiooni alla minevatele ja riigist lahkuda soovivatele inimestele

sõjaväekutseid. Eesti-Venemaa piiri ületajatel ei ole võimalik piiriületust vältida, sest nad

teevad seda lähedaste või suguluste külastamiseks või muudel olulistel põhjustel. On

arusaamatu, mille põhjal järeldab vastustaja, et mobilisatsioon Venemaal on lõppenud,

keskendutakse vabatahtlike värbamisele ja kaebaja I ei kuulu vanuse poolest enam

mobilisatsiooniealiste isikute hulka.

Kaebaja II selgitas menetluses, et otsus Venemaalt lahkumiseks tekkis pärast juhtumit tema

pojaga 2019. a-l, kus poeg vahistati meeleavaldusel osalemise eest. Poeg pidi olema kaks

päeva eeluurimisvanglas ning seejärel hakkas asjaga tegelenud uurija kaebajat II taga

kiusama. On tõenäoline, et Venemaal elav poeg mobiliseeritakse pärast ülikooli lõpetamist.

Kaebaja II selgitas PPA-le, miks ta ei ole poliitilist meelsust väljendanud. Ta on teadlik, et

Venemaa võimuorganid jälgivad digitaal- ja sotsiaalmeediat. Üksikisikuna ei ole võimalik

Venemaa režiimi vastu võidelda ning selle avalik tegemine oleks seadnud ohtu pere ja lapsed.

Eestis olles on kaebaja II meelsust avaldanud ning Venemaal selle tegevusega jätkates satuks

kaebaja II tõenäoliselt tagakiusamise ohvriks. Ka vastustaja märgib otsuses II, et Venemaa

võimud jälgivad kriitilisi sotsiaalmeediaplatvorme, inimeste digitaalne jälgimine on

hoogustunud ning see võimaldab inimesi poliitiliselt represseerida. Kaebaja II noorima poja

kui rahumeelsel meeleavaldusel osaleja vahistamine ja kinnipidamine ei ole muud kui

tagakiusamine. Kaebaja II märkis, et tema poeg kardab mobilisatsiooni. Kaebaja II selgitas

põhjendatult, et teda võidakse Venemaale naastes määratleda välisagendina ning see toob

kaasa erinevad kohustused ja piirangud. Kaebaja II on koolides valitsust toetavate

seisukohtade propageerimise vastu. Asjaolu, et pärast Eestisse elama asumist ja Venemaa

täiemahulise sõja algust Ukrainas on kaebaja II käinud Venemaal, ilma et tal oleks piiri

ületamisel olnud probleeme, ei tähenda, et naastes ei või neid tekkida. Päritoluriigi infost

nähtub, et Venemaa koolides on sisse viidud propaganda õppetunnid ning nendele

vanematele, kelle lapsed sellistest tundidest keelduvad, avaldatakse survet.

PPA ei arvestanud laste huvidega. Lastele meeldib Eestis ning nende tervisele võib

negatiivselt mõjuda teadmatus, kui nad peaksid koos vanematega naasma tagasi Venemaale.

Lastel võib tekkida oht, et nad jäävad Venemaale naastes vanematest ilma, kuna isa võidakse

mobiliseerida ja ema võidakse karistada pikaajalise karistusega.

Kaebajatele I ja II tehtud ettekirjutused Eestist lahkumiseks ei ole õiguspärased ning on

vastuolus VSS §-ga 171. Kaebajate elukeskkond Eestis on turvaline ning nende väljasaatmine

ei ole põhjendatud, seda enam, et kaebajate hulgas on alaealised lapsed. Kaebajatele I ja II

kohaldatud sissesõidukeeld ei ole põhjendatud. Kaebajate tervislik seisund ja majanduslike

5(13)

3-23-2730

huvide puudumine ei saa olla aluseks sissesõidukeelu kehtestamisele. Kaebajad ei ole

ohustanud Eesti julgeolekut.

6. PPA palus jätta kaebus rahuldamata.

Venemaa alustas täiemahulist sissetungi Ukrainasse 2022. a veebruaris ning ei ole infot, et

keegi oleks püüdnud kaebajaga I ühendust võtta seoses võimaliku mobiliseerimisega. Seega

on kaebaja I mobiliseerimine hüpoteetiline. Ent isegi kui kaebaja I oleks saanud

mobilisatsioonikäsu, ei tähendaks see automaatselt, et ta on pagulane. Päritoluriiki naasmise

tagajärgi tuleb prognoosida minevikusündmuste ja päritoluriigi teabe baasil. Kaebaja II ei ole

oma poliitilist meelsust või sõjavastasust väljendanud. Sellest saab järeldada, et tema

poliitiline meelsus pole püsiv ega temale endale nii fundamentaalselt oluline, et päritoluriiki

naastes asuks ta seda avalikult väljendama. Kaebaja II selgitused tagakiusamise hirmu kohta

olid üsna üldsõnalised. PPA hindas poja vahistamist üksnes kaebaja II tagakiusamise hirmu

kontekstis. Kaebaja II Venemaal elav poeg ei ole varjupaigataotlust esitanud ning praegu ei

lahendata küsimust, kas ta võiks olla pagulane. Ehkki valitsevale režiimile oponeerivate

vaadetega inimese pereliikmeid võidakse Venemaal taga kiusata, ei ole kaebaja II väitnud, et

tema noorim poeg kuuluks prominentsete opositsionääride kategooriasse, kelle suhtes

Venemaa seda teeks.

Lastega seotud väited on teoreetilised. Kui ema ja isa suhtes tagakiusamist ei esine, ei ole ka

põhjust laste perest äravõtmiseks. Lastel ei esine isiklikke asjaolusid, mille tõttu saaks nad

kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, vaid need on seotud nende vanematega seotud

asjaoludega. Venemaa kodanikena on lapsed integreerunud Venemaa ühiskonda, nad

valdavad päritoluriigi keelt ning ka Venemaal õppides ei esinenud kaebajatel probleeme, mis

omaksid mingit tähtsust rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamisel.

Kaebajad on rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitajad. Seega on põhjendatud kohaldada

sissesõidukeeldu, heidutamaks isikuid rahvusvahelise kaitse taotlemise ja Schengeni alal

viibimise õigusi mitte kuritarvitama.

7. Tallinna Halduskohus jättis 12.04.2024 otsusega kaebuse rahuldamata,

nõustudes vaidlustatud otsuste põhjendustega (HKMS § 165 lg 2).

Kaebaja I väidab, et ta võib sattuda päritoluriigis tagakiusamise ohvriks, kuna ta ei soovi

mobiliseerituna Ukrainasse sõdima minna. VRKS § 19 lg 2 p 5 kohaselt käsitatakse

tagakiusamisena mh süüdimõistmist või karistamist sõjaväekohustuse täitmisest keeldumise

eest olukorras, mis toob kaasa kuritegude või VRKS §-s 22 sätestatud tegude toimepanemise.

Samuti on tagakiusamisena käsitatav diskrimineeriv või ebaproportsionaalne süüdimõistmine

või karistuse kehtestamine (VRKS § 19 lg 2 p 3). Kohtupraktikas on leitud, et hirm võimaliku

mobiliseerimise ees Ukraina vastasesse sõtta ei ole aluseks isiku tunnustamiseks pagulasena.

Kaebaja I hirm, et tema teadmistega isiku vastu võib Vene sõjaväes olla eriline huvi, ei ole

millegagi põhjendatud. Erilist huvi ei saa põhjendada ka sellega, et kaebajal I on sõjaaja amet

ja ta tunneb süsteeme, millega Ukrainat rünnatakse. Vastasel juhul oleks Venemaa

ametivõimud püüdnud kaebajat I leida ning talle kutset edastada. Kaebajad ei ole toonud välja

ühtegi sellist olukorda. Ühendust ei ole võetud kaebaja I Venemaal elava isaga ega ülikoolis

õppiva pojaga. Ehkki abikaasad tõid mõlemad välja, et kaebaja I isa ei võta midagi vastu, ei

ole usutav, et kaebaja I isa ei ole viimase kahe aasta jooksul kellegagi suhelnud. Kuigi

kaebajate väitel ei ela nende Venemaal õppiv ja elav poeg registreeritud elukohas ja käib

päevavalges vähe väljas, oleks Venemaa ametivõimud reaalse soovi korral tema kaudu

püüdnud kaebajaga I kontakti saada. PPA ei saagi tõendada väidet, et Venemaa võimud ei

soovi kaebajat I mobiliseerida, sest sellise info saamiseks tuleks pöörduda päritoluriigi poole,

kuid rahvusvahelise kaitse asjades on see keelatud. PPA järeldus on aga põhistatud, tuginedes

kaebaja enda ütlustele, mille kohaselt ei ole Venemaa ametivõimud teda otsimas käinud.

6(13)

3-23-2730

Ei ole esitatud päritoluriigi infot, mille järgi vajaks Venemaa Musta mere laevastiku

mehitamiseks täiendavaid sõjaväelasi. PPA analüüsis otsuses I igakülgselt Venemaa

päritoluriigi infot ning tegi sellest põhjendatult järelduse, et kaebaja I mobiliseerimine on

ebatõenäoline ning kaebajate hirmud alusetud.. PPA ei saa lõpuni välistada, et kaebajat I

soovitakse mobiliseerida, aga arvestades päritoluriigi infot, on see vähetõenäoline. Lisaks on

kaebajal I võimalik taotleda asendusmeetmete kohaldamist või vaidlustada enda

mobiliseerimine põhjusel, et see on vastuolus Venemaa seadustega.

Päritoluriigi info ei kinnita Eesti-Venemaa piiril mobiliseerimise juhtumite toimumist.

Nõustuda saab PPA järeldusega, et kui piiriületajatele jagataks Eesti-Venemaa piiril

mobilisatsiooni- või sõjaväekomissariaati ilmumise kutseid, siis väldiksid Venemaa kodanikud

piiripunkti läbimist ning selle kohta oleks võimalik leida infot erinevatest

massiteabevahenditest või oleks see info vähemalt kättesaadav päritoluriigi teavet koguvatele

organisatsioonidele. Ei ole eluliselt usutav, et sugulaste külastamise soov oleks kaalukam kui

hirm mobilisatsiooni ja rindele saatmise ees. Ei ole teada, et mobiliseerimispunkte oleks

loodud Eesti-Venemaa piirile. Vastasel juhul oleks iga päev piiri ületavad isikud neid ka

maininud.

PPA on väga üksikasjalikult selgitanud vanusegruppidega seonduvat (dtl 25–30) ning kaebaja

I ei ole esitanud tõendeid või päritoluriigi infot selle koha, et sellekohane PPA otsuse aluseks

olev teave on väär või et seda on valesti tõlgendatud. Üksnes väide, et Venemaal nagunii

seadusi ei järgita, ei ole piisav. Üksikuid erandeid võib ikka ette tulla, kuid selle alusel ei saa

teha üldistavaid järeldusi. Seega saab nõustuda PPA järeldusega, et kaebaja I subjektiivne

hirm võimaliku mobiliseerimise ees on objektiivsete asjaoludega tõendamata.

PPA järeldus, et mobilisatsioon Venemaal on lõppenud ja uus mobilisatsioon oleks äärmiselt

ebapopulaarne ning Venemaa võimud on keskendunud vabatahtlike värbamisele, tugineb

päritoluriigi infole. Praegu Venemaal mobilisatsiooni ei toimu. Ehkki oletati uut

mobilisatsioonilainet pärast Venemaa presidendivalimisi, mis leidsid aset 15.–17.03.2024, ei

ole siiani andmeid mobilisatsiooni ettevalmistamisest. Arvestades Venemaa elanikkonna (eriti

seniste mobiliseeritute lähedaste) kasvava rahulolematusega pikaajalise sõjaga2, ei saa

välistada, et mobilisatsiooni kui sellist ei pruugi üldse tulla3. Venemaa on pigem otsustanud

minna üle lepingulisele teenistusele – üritatakse värvata isikuid, kes sõlmivad tegevteenistuse

lepingu, lähtudes oma põhimõtetest ja ka majanduslikest huvidest. Ka meedias kajastatakse, et

pigem püüab Venemaa 2024. a-l värvata sõjaväelasi lepinguga4.

Kaebaja I esitas 01.04.2024 tõendi, mille kohaselt tunnistati ta juba 29.01.2024 C-hepatiidist

tervenenuks, kuid see asjaolu ei too kaasa otsuse I tühistamist ega kaebaja I pagulasena

tunnustamist. Otsuses I ei leidnud PPA, et kaebaja I mobiliseerimise välistab C-hepatiidi

diagnoos. PPA leidis, et kaebaja I mobiliseerimine on ebatõenäoline juba ainuüksi vanuse

pärast ning samuti põhjusel, et kaebajale I ei ole esitatud mobilisatsioonikutset ja Venemaal

mobilisatsiooni ei toimu. Sel põhjusel ei lükka kaebaja I väidetav tervenemine ümber ka PPA

otsuse I lõppjäreldusi, mille kohaselt kaebaja I ei ole rahvusvahelist kaitset vajav isik.

Võttes aluseks PPA otsuse I ning päritoluriigi info, ei ole piisavalt tõenäoline, et Venemaale

tagasi pöördumisel peab kaebaja I osalema sõjategevuses Ukraina vastu. Kuigi ei saa

välistada, et kaebajat I võidakse Venemaa piiril põhjalikumalt küsitleda, sh uurida tema

Venemaalt eemal viibimise põhjuseid ja vaateid sõjategevusele Ukrainas, ei saa pelgalt

2 Nt „Mobiliseeritud Vene sõdurite abikaasade rahulolematus Putiniga kasvab“ – ERR, 22.01.2024 –

https://www.err.ee/1609229172/

3 Vt ka

https://coi.euaa.europa.eu/administration/easo/PLib/2023_10_EUAA_COI_Query_Response_Q47_Russian_Fed

eration_Military_service.pdf

4 https://www.pravda.com.ua/eng/news/2024/04/10/7450578/

7(13)

3-23-2730

küsitlemist, kinnipidamist ja asjade läbivaatamist käsitada tagakiusamisena (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 21.12.2023 otsus nr 3-23-365, p 26). Kaebaja I väide, et teda võidaks otse

piirilt saata sõjaväekomissariaati ja sealt edasi Ukrainasse sõdima, on selgelt liialdatud.

Kaebaja II sõnul võib ta saada Venemaal taga kiusatud poliitiliste vaadete tõttu, kuna ta ei

poolda sõda Ukraina vastu ning olemasolevat režiimi. Tagakiusamisena on käsitatav

diskrimineeriv või ebaproportsionaalne süüdimõistmine või karistuse kehtestamine (VRKS §

19 lg 2 p 3). Poliitilise meelsuse tõttu rahvusvahelise kaitse taotleja peab näitama, et ta kardab

tagakiusamist oma meelsuse pärast ning et tema vaated on saanud ametivõimudele teatavaks

või on ametivõimud neid taotlejale omistanud. Vaidlust ei ole, et kaebaja II ei avaldanud oma

meelsust Venemaal elades. Ka Eestis elades ei ole kaebaja II olnud aktiivne sõjavastaste

sotsiaalmeedia postituste tegija. Ehkki ei ole alust arvata, et võimuvastased vaated ei oleks

kaebajale II omased, ei nähtu asjaoludest, et talle oleks omane sõjavastase meelsuse avalik

väljendamine, mistõttu võiks ta seda Venemaal teha. Kaebaja II ei ole esitanud tõendeid, et ta

kritiseeriks sõjategevust ning Venemaa poliitilist režiimi süstemaatiliselt või avalikult. Seega

ei ole kaebaja II poliitiline meelsus ka Venemaa ametivõimudele teada. Kuigi asjas kogutud

päritoluriigi teabe järgi võib Venemaal olla haldus- või kriminaalkorras karistatav igasugune

tegevus, mida saab käsitada Venemaa riigivõimu kritiseerimisena ja eriti sõjas Ukraina

toetamisena, tuleb arvestada, et Venemaal elab ligikaudu 140 miljonit inimest, kellest paljud

on Venemaa riigivõimu ja Ukraina vastase sõja suhtes kriitilised. Kõigi võimu- ja sõjavastaste

vaadetega inimeste tegevuse (sh nende sotsiaalmeedia) jälgimine ja karistamine ei ole

Venemaa ametiasutustele ilmselt jõukohane, mida kinnitab päritolumaa info. Kuna kaebaja II

ei ole sotsiaalmeedias oma vaateid avaldanud, siis ei ole asjakohased ka kaebuse väited, mille

kohaselt sotsiaalmeediat jälgitakse ning seal postitusi teinud isikuid karistatakse. Seega ei ole

kaebaja II profiili arvestades kokkuvõttes piisavalt suur tõenäosus, et teda võidakse

päritoluriiki tagasi pöördumisel karistada riigivõimu kritiseerimise eest viisil, mis ületab

VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud tagakiusamise künnise. Pelgalt Venemaa riigivõimust erinevate

poliitiliste vaadete omamine, aga ka selliste vaadete avaldamise tõttu kinnipidamine,

küsitlemine (sh Venemaa piiril) või rahaline karistus ei oleks käsitatav tagakiusamisena VRKS

§ 4 lg 1 tähenduses. Kaebaja II väited seoses Venemaal elava pojaga ei ole asjakohased.

Otsuses II hinnati poja vahistamist üksnes kaebaja II tagakiusamise hirmu hindamise

kontekstis. Kuna kaebaja II kõnealune poeg ei ole varjupaigataotlust esitanud, ei lahendata

praegu tema pagulaseks tunnistamise küsimust. Ei nähtu, et kaebajat II ja tema perekonda

oleks pärast pojaga toimunut VRKS § 19 tähenduses taga kiusatud.

Kaebajad ei vaja ka täiendavat kaitset ning kohus ei pea vajalikuks selles osas PPA otsuste

põhjendusi korrata. Täiendava kaitse andmiseks peab väärkohtlemine ületama teatava raskuse

künnise, mis reeglina eeldab tegelike kehavigastuste tekitamist või intensiivseid füüsilisi ja

psüühilisi kannatusi (vrd nt Euroopa Kohtu otsus C-353/16, p-d 38–43 ja seal viidatud

kohtupraktika). Euroopa Kohtu praktika järgi peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne

(vt nt Euroopa Kohtu otsused C-465/07, C-285/12 ja C-542/13). Abikaasad tuginevad

täiendava kaitse puhul samadele asjaoludele nagu pagulase staatuse puhul. Eeltoodud

põhjendusi arvestades ei nähtu, et kaebajaid ähvardaks Venemaale tagasipöördumise korral

reaalne risk sattuda tõsisesse ohtu.

Kuna kohus nõustub PPA-ga, et abikaasadel ei ole õigust rahvusvahelisele kaitsele, ei saa

nendega seotud asjaolud olla aluseks lastele rahvusvahelise kaitse andmiseks. Ehkki nii PPA

kui ka kohtud on kohustatud arvestama lapse õigusi ja huve (VRKS § 17 lg 1, vt ka lapse

õiguste konventsiooni art 3, lastekaitseseaduse § 5 p 3 ja § 21), ei tähenda see, et

rahvusvahelise kaitse asjades oleks lastega pered kuidagi eriliselt koheldavad. Kuigi võrreldes

Venemaaga võib laste elu Eestis parem olla, ei ole see rahvusvahelise kaitse andmise aluseks

(Riigikohtu 15.02.2023 otsus nr 3-20-1115, p 27).

8(13)

3-23-2730

Varjupaigaõiguse eesmärk ei ole tagada sisserändeõigust kõigile autoritaarsetest riikidest pärit

isikutele (vt Riigikohtu 12.12.2023 otsus nr 3-22-2509, p 18) ning asendada viisat ja

elamisluba, mille andmisest on keeldutud.

Abikaasadele tehtud ettekirjutused lahkuda Venemaale vabatahtliku täitmistähtajaga 14 päeva

olid nende tegemise ajal õiguspärased. PPA arvestas kaebajate vanust, sidemeid Eesti ja

päritoluriigiga ning muid asjakohaseid kaalutlusi. PPA põhjendas, miks ei anta kaebajatele

vabatahtlikuks lahkumiseks pikemat aega kui 14 päeva ning miks määratakse sihtriigiks

Venemaa. Kaebajad ei ole kohtumenetluses esitanud asjaolusid, mis lükkaks ümber PPA

järeldused, et kaebajatele lahkumisettekirjutuse tegemine ja nende väljasaatmine Venemaale ei

riku VSS § 171 sätestatud keeldu. Ei ole tõenäoline, et kaebajaid ähvardaks Venemaale

tagasipöördumise korral tagakiusamine või tõsine oht. Puuduvad tõendid, et kaebajatel on

selliseid terviseprobleeme, mis takistaks Venemaale tagasipöördumist. C-hepatiidist on

kaebaja I tervenenud.

Kaebajatele on õiguspäraselt kohaldatud sissesõidukeeldu. Kui välismaalase puhul ei ilmne

selliseid erandlikke asjaolusid, mis tingiksid tema suhtes sissesõidukeelu kohaldamata jätmise

(VSS § 74 lg 4) või sissesõidukeelu kohaldamise lühemaks ajaks (VSS § 74 lg 3), siis on

seadusandja hinnanud proportsionaalseks kohaldada lahkumisettekirjutuses välismaalasele

sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates (VSS § 74 lg

1). PPA kohaldas abikaasadele kolmeaastase sissesõidukeelu asemel sissesõidukeelu kolmeks

kuuks. Kaebajad ei toonud haldusmenetluses välja selliseid asjaolusid, mille alusel oleks PPA

pidanud jätma sissesõidukeelu üldse kohaldamata. Ei nähtu, et vastustaja oleks jätnud

tähelepanuta mõne olulise asjaolu. Asjaolu, et kaebajate sõnul ei lähtu nendest ohtu Eesti

julgeolekule, ei ole sissesõidukeelu kehtestamata jätmise aluseks. Kaebajate väite, et

Venemaale tagasipöördumise korral ähvardab neid tagakiusamine, lükkab ümber eelnevalt

tuvastatud asjaolu, et kaebajad ei kvalifitseeru rahvusvahelisele kaitsele ning nende hirm

tagakiusamise ees ei ole põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. Kaebajad paluvad apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 12.04.2024 otsus ja teha

uus otsus, millega rahuldada kaebus.

Asjaolu, et kaebajale I teadaolevalt ei ole talle veel mobilisatsioonikutset esitatud, ei tähenda,

et seda ei ole juba tehtud või ei võidaks lähiajal teha. Kaebaja I kvalifikatsiooni arvestades on

ülimalt tõenäoline, et ta kutsutakse sõtta. Kuna kaebaja I on Venemaal läbinud

sõjaväeteenistuse ja tunneb Ukraina vastu kasutatavat ründetehnikat, on tema sellekohane hirm

põhjendatud. Halduskohus ei saa teada täpseid Venemaa mobilisatsiooni asjaolusid, seega ei

ole realistlik kohtu hinnang, et reaalse huvi korral oleks Venemaa ametivõimud püüdnud

kaebajat I üles leida. Samuti on arusaamatu, kust pärineb kohtu teave, et huvi korral oleks

võetud ühendust kaebaja I Venemaal elava poja või isaga. Kuna mobiliseeritaks kaebaja I,

esitatakse kutse temale, mitte tema sugulastele või lähedastele. Lisaks keeldub kaebaja I isa

dokumente vastu võtmast. Arusaamatu on ka see, millisel teabel põhineb kohtu seisukoht, et

Venemaa ei vaja Musta mere laevastiku mehitamiseks täiendavaid sõjaväelasi. Lisaks on

kohus ise märkinud, et vanusegruppidega seoses võib esineda erandeid. Kokkuvõttes ei saa

vastustajal ega kohtul olla kindlat teavet, et teda ei mobiliseerita. Kaebaja jääb selle juurde, et

Eesti-Venemaa piiri ületajad on sunnitud seda tegema kas lähedaste külastamise või

töökohustuste tõttu vaatamata sellele, et neile võidakse esitada piiriületusel

mobilisatsioonikutse. Kaebaja I subjektiivne hirm võimaliku mobiliseerimise ees on

objektiivsete asjaoludega tõendatud. Kaebaja I hinnangul suurendab C-hepatiidist tervenemine

kindlasti võimalust tema mobiliseerimiseks ning seega on tema tervenemine asjaolu, mille

9(13)

3-23-2730

alusel saab teda lugeda pagulaseks VRKS § 4 tähenduses. Kuna halduskohtu arvates on

võimalik, et kaebajat I võidakse Venemaa piiril põhjalikumalt küsitleda, on kohus ka ise

võimaliku tagakiusamise osas kahtleval seisukohal.

Halduskohtul ei saa olla teavet ka selle kohta, et kaebaja II poliitiline meelsus ei ole Venemaa

ametivõimudele teada. Nagu kohus ise märkis, on päritoluriigi infost nähtuvalt Venemaal

haldus- või kriminaalkorras karistatav igasugune tegevus, mida saab käsitada Venemaa

riigivõimu kritiseerimisena ja eriti sõjas Ukraina toetamisena. Vaidlust ei ole selles, et

Venemaal jälgitakse sotsiaalmeediat ja seal postitusi teinud isikuid karistatakse. Võimalus, et

kaebajat II karistatakse päritoluriiki tagasipöördumisel riigivõimu kritiseerimise eest ja teda

ohustab seega tagakiusamine, on olemas. Kaebajate Venemaal elava poja vahistamisest nähtub

selgelt, et see võib olla seotud ka tema vanemate mõjutamise katsega.

Kaebajad jäävad seisukohale, et nad peaks saama täiendava kaitse, sest neid ähvardab

Venemaale naastes potentsiaalne tagakiusamine ning kaebajat I rindele saatmine.

Kaebajad jäävad seisukohale, et otsuste tegemisel ei ole arvestatud laste õiguste ja huvidega.

Halduskohus on ka ise välja toonud, et võrreldes Venemaaga võib laste elu Eestis parem olla.

Asjaolu, et ka eestlased on elanud Venemaa okupatsioonirežiimi all, kus sõna- ja

arvamusvabadus oli piiratud, ei tähenda, et see peaks tänapäeva demokraatlikus maailmas

normiks olema.

Kaebajad leiavad jätkuvalt, et neile lahkumisettekirjutuse tegemine ja nende väljasaatmine

Venemaale rikub VSS §-s 171 sätestatud keeldu, sest neid võib oodata potentsiaalne

tagakiusamine. Kaebajad esitavad kuvatõmmise rakenduse Telegram 10.05.2024 teavitusest,

mille kohaselt on kaebajate kodune aadress piirkonnas, mis on potentsiaalselt sõjalise rünnaku

tsoonis. Praegu toimuvad mitmes Venemaa piirkonnas sõjalised operatsioonid. Ukraina on

rünnanud Venemaa eri piirkondades asuvaid taristuid droonide ja muude relvadega. See

tähendab, et kaebajate elu oleks tagasisaatmise korral ohus. Lisaks esineb nende puhul VSS §-

s 31 märgitud sissesõidukeelu määramist välistav asjaolu. Kaebajad ei ohusta Eesti Vabariigi

julgeolekut ja nad on õiguskuulekad.

Kaebajad paluvad võtta arvesse asjaolusid, et nende poeg on elanud Eestis juba viis aastat, ta

on abielus Eesti kodanikuga ja ta töötab koolis õpetajana. Kaebajad on alates 2022. a

veebruarist Eesti maksuresidendid ja nende lapsed õpivad Eesti koolis.

9. PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse

põhjendustega ning jäädes varasemate seisukohtade juurde.

Avalikest allikatest võib järeldada, et Venemaa keskendub vabatahtlike lepinguliste sõdurite

ja migrantide värbamisele. Alates 2022. a-st pole Venemaa relvajõududesse täiendavaid

inimesi mobiliseeritud (v.a lepingulised sõdurid). Arvestades päritoluriigi infot ning

mobilisatsioonikutse puudumist kaebajal I, ei ole talle rahvusvahelise kaitse andmine

mobilisatsioonihirmu tõttu põhjendatud. Teadaolevalt ei ole ka ühtegi inimest osalisest

mobilisatsioonist kõrvale hoidumise eest süüdi mõistetud ja sellekohaseid seaduseelnõusid

aktiivselt enam ei menetleta5. Kuna kaebajad ei ole oma poliitilist meelsust ega sõjavastasust

kuskil väljendanud, jääb arusaamatuks, millega seoses soovivad Venemaa ametivõimud nende

poja vahistamisega kaebajatele survet avaldada. Päritoluriigi teave ei kinnita, et vaikides sõja

vastu olevaid Venemaa kodanikke ootaks riigipoolne kohtlemine, mis küüniks

tagakiusamiseni või kujutaks reaalset ohtu nende elule või tervisele. Rahvusvahelise kaitse

andmise aluseks ei ole pelgalt soovimatus Venemaal elada. Halduskohus leidis õigesti, et

5 Vt

https://coi.euaa.europa.eu/administration/easo/PLib/2023_10_EUAA_COI_Query_Response_Q47_Russian_Fed

eration_Military_service.pdf, lk 14.

10(13)

3-23-2730

ainuüksi kaebajate päritoluriigis valitsev autoritaarne režiim ei saa olla rahvusvahelise kaitse

andmise aluseks. Seoses Venemaal toimuva sõjategevusega märgib vastustaja, et kaebajad ei

pea naasma just FFF oblastisse. Kogu Venemaal ei ole juhusliku vägavalla tase nii kõrge, et

kaebajate elu või tervis võiks tõsisesse ja reaalsesse ohtu sattuda pelgalt seal viibimise tõttu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Kaebajad esitasid 21.05.2024 ringkonnakohtule kuvatõmmise rakenduse Telegram

10.05.2024 teavitusest droonide suhtes haavatava Venemaa territooriumi kohta. See tõend on

asjakohane ja tuleb asja õigemaks lahendamiseks võtta toimiku materjalide juurde (HKMS §

62 lg 2 ja § 198 lg 3).

11. Kaebajate apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohus leidis õigesti, et kaebajad ei

vaja rahvusvahelist ega täiendavat kaitset. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata (HKMS § 201 lg 4).

12. Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist,

tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 nimetatud viiest põhjusest – rass, usk,

rahvus, poliitiline veendumus või kuulumine sotsiaalsesse gruppi – ning tagakiusamise ja

eespool nimetatud põhjuse vahel on põhjuslik seos. Tagakiusamine (tegu või teod) võib

seisneda füüsilises või vaimses vägivallas, seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu

diskrimineerivates meetmetes, ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või

karistamises jms (vt VRKS § 19 lg 2). Selleks et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see

olema: 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste

inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on

piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud p-s 1 (VRKS § 19 lg 1).

Põhilisteks inimõigusteks on eeskätt õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse

keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt. Tagakiusamise tuvastamisel on siiski

eeskätt määrav isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus

(vt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p 13).

13. Õige on halduskohtu hinnang, et kaebaja I mobiliseerimine Ukraina vastasesse sõtta ei ole

tõenäoline. Halduskohus on oma hinnangus põhjendatult tuginenud asjaoludele, et kaebajale I

ei ole mobilisatsioonikutset esitatud, eeldatavasti ei kuuluks ta mobiliseeritute hulka ka oma

vanuse tõttu ning päritoluriigi infost nähtuvalt Venemaal mobilisatsiooni ei toimu. Kaebaja I

ei ole esitanud teavet, mille põhjal tuleks halduskohtu sellekohane järeldus ümber hinnata. Ka

praeguse seisuga ei ole teada, et kaebajale I oleks juba saadetud mobilisatsioonikäsk või -

kutse, samuti puudub teave, et siinse otsuse tegemise aja seisuga oleks Venemaal välja

kuulutatud uus mobilisatsioon, mis võiks hõlmata ka selliseid isikuid, nagu kaebaja I. Kaebaja

väide, mille kohaselt võidakse talle mobilisatsioonikäsk juba Eesti-Venemaa piiri ületamisel

kätte anda, on üksnes oletuslik. Halduskohus on asjakohaselt põhjendanud, miks sellist

olukorda ei saa usutavaks pidada. Samuti nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et üksnes

C-hepatiidist tervenemine ei anna alust kaebajat I pagulasena tunnustada, sest kaebaja

mobiliseerimist saab pidada ebatõenäoliseks juba muudel põhjustel. Kokkuvõttes ei kinnita

haldus- ja kohtumenetluses tuvastatud asjaolud, et kaebaja I subjektiivne hirm võimaliku

mobiliseerimise ees võiks realiseeruda. VRKS § 4 lg 1 tähenduses tagakiusamisena ei ole

käsitatav pelgalt isiku küsitlemine, asjade läbivaatamine ja kinnipidamine, mis piiriületamisel

võib aset leida. Arvestades kaebaja I vanust ja PPA otsuses I toodud teavet võimaliku

mobilisatsiooni alla kuuluvate vanusegruppide kohta, ei ole seejuures tõenäoline, et

piiriületusel oleks tema vastu suurem huvi seetõttu, et teda võidaks käsitada mobilisatsioonist

kõrvalehoidjana (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2023 otsus nr 3-23-365, p-d 26–27).

11(13)

3-23-2730

14. Halduskohus leidis õigesti, et kaebajat II ei saa tunnustada rahvusvahelise kaitse saajana

tema poliitiliste vaadete tõttu. Halduskohus on piisavalt põhjendanud, et seoses kaebajaga II

ei nähtu selliseid asjaolusid, mille põhjal tuleks järeldada, et ta oleks sattunud või satuks oma

poliitiliste ja sõjavastaste vaadete tõttu Venemaa ametivõimude huviorbiiti. Asjakohane on

halduskohtu põhjendus, et kõigi võimu- ja sõjavastaste vaadetega inimeste tegevuse jälgimine

ja nende karistamine ei ole Venemaa ametiasutustele ilmselt jõukohane. Pelgalt Venemaa

riigivõimust erinevate poliitiliste vaadete omamine aga ei ole käsitatav tagakiusamisena

VRKS § 4 lg 1 tähenduses.

15. Apellatsioonkaebuse väide, et kaebajate poja 2019. a-l aset leidnud vahistamise juhtum

võib olla seotud nende võimaliku mõjutamise katsega, ei ole põhjendatud. Kaebaja II on ise

vestlusel PPA-le kinnitanud, et ta ei ole Venemaal oma poliitilist meelsust avalikult

väljendanud ja tal pole oma poliitilise meelsuse pärast probleeme olnud (dtl 314, 326).

Selliste probleemide puudumist on kinnitanud ka kaebaja I (dtl 261). Samuti ei ole kaebajad

haldusmenetluses kõnealust poja vahistamisjuhtumit enda poliitilise meelsuse või selle

avaldamisega sidunud (vt nt kaebaja II 06.07.2024 ja 12.10.2023 vestluste protokollid, dtl

314, 325). Lisaks ei ole kaebajad haldus- ega kohtumenetluses väitnud, et pärast 2019. a

vahistamisjuhtumit oleks neil hiljem võimudega mingeid kokkupuuteid olnud. Kokkuvõttes ei

ole seoses kaebaja II võimaliku tagakiusamise ohuga ilmnenud apellatsioonimenetluses uusi

asjaolusid, mis halduskohtu järeldused kahtluse alla seaks. Rahvusvahelise kaitse vajaduse

jaatamiseks ei ole piisav üksnes isiku subjektiivne kartus tagakiusamise ees.

16. PPA ega halduskohus ei ole jätnud laste õiguste ja huvidega arvestamata. Nagu

halduskohus selgitas, ei ole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks üksnes asjaolu, et siin võib

laste elu parem olla. PPA on otsuses II piisavalt põhjendanud, et kaebajaid III ja IV ei ähvarda

Venemaale naasmisel mingi otsene oht, sh võimatus saada hädavajalikke teenuseid, käia

koolis, jääda ilma sõprade või lähedasteta (dtl 66). Üksnes asjaolu, et päritoluriik ei ole

demokraatlik ega taga sõnavabadust, ei ole varjupaiga andmise alus.

17. Kaebajad ei vaja ka täiendavat kaitset. VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse

saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse

andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või

väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas

surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise, tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või

inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise või konkreetselt tema

või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla

rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu. Nagu halduskohus märkis,

peab Euroopa Kohtu praktika kohaselt väärkohtlemine ületama teatava raskuse künnise ja risk

tõsisesse ohtu sattuda peab olema reaalne.

Kuigi praegu toimub sõjategevus Venemaal FFF oblastis, ei ole mingit põhjust arvata, et

kaebajad peaks Venemaale naastes sellesse oblastisse suunduma. Kaebajad on selgitanud, et

nad elasid varem XXX, kus elavad praegu ka nende üks poeg ning kaebaja I isa (nt dtl 50,

56), ning vahetult enne Eestisse tulekut WWW (dtl 256). Mõlemad piirkonnad jäävad FFF

oblastist piisavalt kaugele. Mujal Venemaal ei toimu sellist sõjategevust, et kaebajate elu

võiks seal viibimise tõttu reaalselt ohtu sattuda. Kaebajate esitatud Telegrami kuvatõmmis,

mille kohaselt jäi võimalikku droonide rünnakust ohustatud piirkonna lähedusse ka WWW,

kajastab 10.05.2024 olukorda. Ringkonnakohtul ei ole teavet, et sellel kajastatud oht kaebajate

kodulinnas või selle läheduses praeguseks realiseerunud oleks. Üldteadaolevalt ei ohusta

Ukraina droonid tsiviilelanikkonda, vaid need on suunatud Venemaa militaar- ja

energiatööstuse rajatiste vastu.

12(13)

3-23-2730

18. Kuna rahvusvaheline või täiendav kaitse antakse isikule, keda päritoluriigis ähvardab

piisavalt tõsine tagakiusamine või muu oht, ei ole nende andmise üle otsustamisel asjakohased

asjaolud, et kaebajate üks täiskasvanud poeg elab ja töötab Eestis ning ka kaebajad ise on siin

mõnda aega elanud. Nagu halduskohus märkis, ei ole rahvusvahelise kaitse eesmärk asendada

viisat ja elamisluba, kui viimaste andmisest on keeldutud.

19. Arvestades muu hulgas eeltoodut, leidis halduskohus õigesti, et kaebajatele

lahkumisettekirjutuse tegemine ei riku VSS §-s 171 sätestatud keeldu. Samuti ei saa pidada

ebaproportsionaalseks kaebajatele kohaldatud kolme kuu pikkust sissesõidukeeldu, arvestades

et üldjuhul kohaldatakse lahkumisettekirjutuses sissesõidukeeldu kolmeks aastaks (VSS § 74

lg 1). Kaebajate viide VSS §-le 31 ei ole praegusel juhul asjakohane. Vastavalt VSS §-le 27 ei

kohaldata lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu kehtestamise menetlusele ja

sissesõidukeelu kehtivusasja määramisele 5. ptk-s ehk sealhulgas VSS §-s 31 sätestatut. VSS

§ 31 lg-s 3 loetletud asjaolud võivad olla asjassepuutuvad ka VSS § 74 lg 3 või 4 kohaldamise

kontekstis, kuid kaalutlusotsuse tegemisel lähtub vastustaja siiski VSS § 74 sätetest, mitte VSS

§-st 31.

20. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebajad on saanud menetlusabi korras riigi õigusabi selle hüvitamise kohustuseta. Need

kulud jäävad riigi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3). Ülejäänud menetluskulud jäävad

menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).

21. Rahvusvahelise kaitse menetlus ei ole avalik (VRKS § 13 lg 1). Menetluse kinniseks

kuulutamise alust kahjustamata saab avalikustada käesoleva kohtuotsuse viisil, et kohtuotsuse

avaldamisel asendatakse kaebajate nimed ja käesolevas kohtuotsuses nimetatud Venemaa

linnade ja oblastite (WWW, XXX, FFF) tähemärgiga. Samuti tuleb avaldamisel välja jätta

andmed kaebajate Eestisse saabumise aja, samuti Rootsis rahvusvahelise kaitse taotluse

esitamise aja kohta.

(allkirjastatud digitaalselt)

13(13)