3-21-2477/46 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tanel Saar, Einar Vene, Maili Lokk

Otsuse tegemise aeg ja koht

17.10.2024, Tartu

Haldusasja number

3-21-2477

Haldusasi

X.X.-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 17.09.2021. a

otsuse nr 15.3-3.1/374-3 tühistamiseks sissesõidukeelu

kohaldamist puudutavas osas

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 29.12.2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant ‒ X.X. , esindaja riigi õigusabi korras

advokaat Andrei Matvejev

Vastustaja ‒ Politsei- ja Piirivalveamet

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29.12.2023. a otsus

muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 20 eurot Eesti

Vabariigi kanda ning menetlusosaliste muud võimalikud menetluskulud nende endi

kanda.

3. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, so 17.10.2024, arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.X. on 1986. a Eestis sündinud Venemaa Föderatsiooni kodanik, kellele 1999. a anti Eesti

Vabariigi alaline elamisluba, mis 2006. a jõustunud välismaalaste seaduse (VMS)

muudatustega loeti pikaajalise elaniku elamisloaks. Viru Vangla ettepanekul tunnistas

Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) 17.09.2021. a otsusega nr 15.3-3.1/374-3 X.X.-i pikaajalise

elaniku elamisloa alates 17.09.2021 kehtetuks, tegi talle ettekirjutuse Eesti Vabariigist

lahkumiseks kohaselt pärast vangistusest vabanemist ning kohaldas isiku suhtes

sissesõidukeelu Schengeni õigusruumi neljaks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest.

2. X.X. esitas Tartu Halduskohtule 29.10.2021 kaebuse PPA 17.09.2021. a otsuse nr

15.3-3.1/374-3 tühistamiseks. Kaebuse lõplikuks nõudeks jäi tühistada nimetatud otsus

sissesõidukeeldu puudutavas osas. Kaebuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

2.1. Kaebaja leiab, et tema suhtes nelja aasta pikkuse sissesõidukeelu kohaldamine ei ole

põhjendatud ja on ebaproportsionaalne. PPA ei ole kaebajast lähtuva ohu hindamisel võtnud

arvesse kõiki kaebajaga seotud asjaolusid, näiteks seda, et kaebaja käitumine

kinnipidamisasutuses on olnud viisakas ja probleemideta ning ta on seal probleemideta

töötanud. Kaebaja käitumine kinnipidamisasutuses näitab, et ta teeb pingutusi selleks, et

muuta oma käitumist ja elustiili seaduskuulekaks. Positiivne käitumine vangistuses annab

võimaluse asuda seisukohale, et kaebaja käitumine teiste isikutega võib olla ka tulevikus

normaalne ja ohutu. Kaebaja on talle määratud karistused täies mahus ära kandnud, need on

oma eesmärgi täitnud ning kaebaja on oma käitumist muutnud. Seda näitab näiteks see, et

kuigi kaebaja ei olnud esmalt vangistuses nõus majandustöödel töötama, nõustus ta sellega

hiljem. PPA on tuvastanud kaebaja käitumise vangistuses 2019. a koostatud ettepaneku

pinnalt. Puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja käitumine ei muutunud ettekande

koostamisest möödunud aja jooksul paremaks.

2.2. Sissesõidukeelu kohaldamine kaebaja suhtes riivab tugevalt tema era- ja perekonnaelu.

Kaebaja on Eestis sündinud, siin kooli lõpetanud ja töötanud. Kaebajat kasvatas pärast isa

surma tema onu. Seaduse järgi peaks nüüd tema hoolitsema onu eest. Venemaal ei ole

kaebajal kedagi, aga Eestis on tal kaks poega ja tütar. Vaatamata sellele, et kaebaja suhted

poegadega ei ole lähedased, kavatseb ta seda muuta. Korteri, kus elavad kaebaja lapsed,

kinkis kaebaja nende emale ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Samuti soovib kaebaja luua

positiivseid suhteid oma tütrega, kuna tal on head suhted tema kasuperekonnaga.

2.3. Kaebajal ei ole Venemaal sugulasi. Puuduvad ka elukoht ja sotsiaaltoetused. Kuigi

väidetavalt elab kaebaja ema Venemaal, puudub kaebajal tema kohta igasugune teave.

Kaebaja on haige ja võtab eluliselt vajalikke tablette, mida Venemaal ei ole. On tõenäoline, et

väljasaatmisel Venemaale ei saa ta seal kohe tema esmaste eluvajaduste tagamiseks vajalikku

töökohta ega sotsiaaltoetusi. Samuti on raske eeldada, et ta leiab endale Venemaal kiiremas

korras üürikorteri. Kaebaja elutase ja elukvaliteet halveneb vältimatult. PPA ei ole kaebaja

vajadusi ja reaalseid võimalusi analüüsinud.

2.4. Kaebaja on vangistuses õppinud eesti keelt ning ta soovib sooritada Eesti Vabariigi

kodanikuks saamise eksami. Ka pärast vaidlustatud PPA otsuse tegemist on kaebaja olnud

vangistuses hõivatud tööga, tal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused, ta on soovinud

jätkata eesti keele õppimist, kuid temast sõltumatul põhjusel ei saanud ta seda teha, ning

taotledes ennetähtaegset vabastamist, väljendas ta nõusolekut asuda vabanemisel elama

rehabilitatsioonikeskusesse.

3. Tartu Halduskohus jättis 29.12.2023. a otsusega kaebuse rahuldamata järgnevatel

põhjendustel.

3.1. Vaidlustatud otsusega tunnistas PPA kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

põhjusel, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule (VMS § 241 lg

1 p 2). Sama otsusega tegi PPA kaebajale sundtäidetava lahkumisettekirjutuse ning sedagi

põhjusel, et kaebaja kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule (väljasõidukohustuse

ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p 4). Vastavas osas on PPA otsus jõustunud ning

kaebaja on käesolevaks ajaks Eestist Venemaa Föderatsiooni lahkunud. Seega on vaidluse

esemeks üksnes see, kas PPA on õigesti kohaldanud kaebaja suhtes nelja aasta pikkust

sissesõidukeeldu.

3.2. VSS § 74 lg-st 2 tuleneb, et kui lahkumisettekirjutuses ei anta välismaalasele vabatahtliku

lahkumise tähtaega ehk talle tehakse sundtäidetav lahkumisettekirjutus, kohaldatakse

välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks. VSS § 74 lg 3 jätab PPA-le võimaluse

kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks juhul, kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on

kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne. Tulenevalt VSS § 74 lg-st 4

võib jätta sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel kohaldamata.

3.3. Halduskohus leidis, et PPA ei ole teinud kaalutlusvigu VSS § 74 lg 3 alusel kaebajale

kohaldatava sissesõidukeelu kestuse üle otsustamisel. PPA on otsuses arvetanud ka kaebajaga

seonduvaid positiivseid ajaolusid, näiteks seda, et kaebaja on vangistuses asunud õppima eesti

keelt, ta on vangistuses töötanud probleemideta ning läbinud mitmeid sotsiaalprogramme.

Samuti on PPA arvesse võtnud kaebaja väljendatud soovi enda käitumist ja elustiili muuta.

Neid asjaolusid kõrvutas PPA aga sellega, et kaebaja pani varasemalt Eestis toime tõsiseid

kuritegusid ning katseajal olles ka süütegusid. Karistusregistri väljavõtte kohaselt mõisteti

kaebaja esimest korda süüdi 2008. a röövimises ja avaliku korra rikkumises vägivallaga (Viru

Maakohtu 02.04.2008. a otsus nr 1-07-470), kusjuures kaebaja toime pandud vägivalda

sisaldavaid kuriteoepisoode oli viis. Järgmisena mõisteti kaebaja Viru Maakohtu 10.12.2009.

a otsusega nr 1-09-17914 süüdi vägivalla rakendamises enda elukaaslase ja lapse ema suhtes

(vähemalt kolm episoodi, kvalifikatsiooniks piinamine sel ajal kehtinud karistusseadustiku

(KarS) § 122 järgi) ja talle mõisteti reaalne vanglakaristus kolm aastat, kolm kuud ja 28

päeva. Kaebaja kandis vanglakaristuse lõpuni. Veel on kaebaja süüdi mõistetud

mootorsõiduki juhtimise eest süstemaatiliselt omamata vastava kategooria juhtimisõigust

(Viru Maakohtu 12.05.2016. a otsus nr 1-16-4105; Viru Maakohtu 02.10.2017. a otsus nr 1-

17-8433) ning Harju Maakohtu 11.10.2018. a otsusega nr 1-18-5249 narkootilise aine suures

koguses ebaseadusliku käitlemise eest grupis. PPA arvestas asjakohaselt ka seda, et kaebaja

oli enne viimast vangistust pannud toime hulgaliselt väärtegusid, sh narkootiliste ja

psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse rikkumisi; kaebaja oli viimase

vangistuse ajal kinnipidamisasutuses teist isikut rünnanud, millest tulenevalt oli tema suhtes

kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid; ning et tema toime pandud kuritegude tõsidusest

ja sõltuvusainetega seotusest tulenevalt tuli pidada tema poolt korduvate kuritegude

toimepanemise ohtu ja seega ka ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule piisavalt tõsiseks

ja reaalseks. PPA on eelnevalt välja toodud asjaolusid omavahel kaalunud ega ole

kaalutlusreeglite vastu eksinud.

3.4. Halduskohus leidis, et PPA ei ole eksinud ka kaebaja eraeluliste sidemete arvestamisel

ning on asjakohaselt põhjendanud, et muu hulgas kaebaja sugulastega seotud asjaolusid

arvestades on õigustatud vähendada sissesõidukeelu kestust ühe aasta võrra. Asja

materjalidest lähtuvalt on kaebaja 2017. a sündinud tütar lapsendatud ning oma kahe poja

kasvatamises ei ole ta osalenud, suhtlemine nendega on olnud vähene ning ta ei ole neid ka

materiaalselt toetanud. Poegade ema sõnul kaebaja Eestist väljasaatmine laste elu ei mõjutaks.

Halduskohus leidis, et sissesõidukeelu kohaldamist ja selle kestuse määramise õiguspärasust

ei mõjuta kaebaja väited sellest, et ta soovib suhteid enda lastega taastada, ega see, et kaebaja

on ka reaalselt poegadega kontakti otsinud ja nendega kontaktis olnud ning üks poegadest on

kohtule 20.01.2023 esitatud avalduses kinnitanud, et soovib oma isaga pärast tema

vangistusest vabanemist suhteid säilitada, ja palunud isa mitte välja saata. Halduskohus

märkis, et puudub alus arvata, et kaebajal ei oleks võimalik hoida oma poegadega kontakti

Venemaal olles ning jätkata võimalusel nendega suhtlemist pärast sissesõidukeelu kestuse

lõppu võimalikul Eestisse naasmisel. Sissesõidukeelu ebaproportsionaalsust ei ole võimalik

järeldada ka kaebaja väitest, et tema onu on eakas ning vajab tema hoolt, kuivõrd kohtul

puuduvad andmed, millest nähtuks, et kaebaja onu saaks käsitada kaebaja perekonnana VSS §

29 lg 4 tähenduses.

3.5. Kuigi kaebaja on väitnud, et on haige ning võtab eluliselt vajalikke tablette, ei ole kaebaja

ega tema esindaja avanud kohtule haiguse täpsemaid asjaolusid või selgitanud, millised

ravimid kaebajale Venemaal kättesaadavad ei ole. Viru Vanglas kaebaja kohta 25.08.2022

koostatud iseloomustusest nähtub, et kaebajal esinevad kroonilised haigestumised, ta vajab

pidevat ravi ja jälgimist, kuid samas on iseloomustusse märgitud ka see, et isik ise hindab oma

tervist heaks ega kurda probleemide üle. Kaebaja sõnul oli tal varasemalt, st üle 10 aasta

tagasi diagnoositud psüühikahäire ja ta oli ravil kliinikus. Seejuures oli tema psüühiline

seisund tingitud pereprobleemidest ning iseloomustuse koostamise ajal ei olnud need

probleemid enam päevakorras. PPA on aga kohtumenetluses osutanud sellele, et kaebajal on

varasemalt tuvastatud liigesevalu (põlvedes) ja HIV (PPA 24.03.2023. a e-kiri).

Kohtupraktika kohaselt saavad isiku tervislik seisund ja ravivõimalused sihtriigis olla

lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist välistavaks asjaoluks vaid väga

erandlikel juhtudel (vt RKHK 26.01.2022 otsus asjas nr 3-20-915, p 25; 03.05.2019. a otsus

asjas nr 3-18-89, p 25). Halduskohtu hinnangul ei anna kaebaja väited praegusel juhul

piisavalt alust arvata, et tema haiguste ravi ei oleks vajadusel Venemaal tagatud ning sellest

tulenevalt oleks pidanud jätma sissesõidukeelu kaebajale üldse kohaldamata.

3.6. Kaebajale on haldusmenetluses antud korduvalt võimalus olla ära kuulatud. Seejuures on

PPA kaebajalt seisukohtade küsimisel selgelt viidanud sellele, et elamisloa kehtetuks

tunnistamisega võib kaasneda lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu

kohaldamine.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. Kaebaja esitas 29.01.2024 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub

halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus.

4.1. Kui lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld vaidlustatakse eraldi elamisloa kehtetuks

tunnistamise otsusest, tuleb neid eraldi hinnata.

4.2. Kaebaja leiab, et tema varasem kriminaalkorras karistatus ei ole asjakohane

sissesõidukeelu kehtestamisel, eriti kui ta saabub Eestisse näiteks viisa alusel. Varasemad

karistused ei anna alust eeldada, et ta jätkaks kuritegelikku tegevust Eestis. Kaebaja

soovimatus korrata varasemaid kuritegusid ja tema püüdlused elumuutusteks vangistuses

peaksid olema olulised kaalutlused tema suhtes kohaldatava sissesõidukeelu pikkuse

määramisel. Kaalutlusotsuse tegemisel tuleks arvestada ka tema hiljutiste positiivsete

pingutustega, sealhulgas õppimise ja töötamisega vangistuses.

4.3. Sisesõidukeelu kehtestamisega võetakse kaebajalt ära õigust siseneda Eestisse või mõnda

teise Euroopa Liidu (EL) liikmesriiki. Elamisloa kehtetuks tunnistamisel kaotab kaebaja

õiguse siseneda EL-i ilma viisata või elamisloata. Seega soovides külastada Eestit või mõnda

muud EL-i riiki, peab ta taotlema Eestilt või mõnelt teiselt EL-i riigilt viisat või elamisluba.

Kui kaebaja näiteks taotleb viisat sugulaste külastamiseks, siis viisa andjal on võimalus veel

kord hinnata, kas varasemad kriminaalkaristused ja kaebaja käitumine tema koduriigis

(Venemaal) õigustavad ohtu Eesti ja laiemalt EL-i julgeolekule. Sama kehtib ka elamisloa

taotlemisel.

4.4. Kaebajal on Eestis sugulasi, sh onu, kes tegeles tema kasvatamisega. Samuti elavad

Eestis kaebaja lapsed. Kaebaja hinnangul ei oma tähtsust asjaolu, et tema vanemlikud õigused

on ära võetud, kuna kaebaja on menetluse kestel mitu korda väljendanud soovi taastada

vanemlikud õigused.

4.5.Vaatamata sellele, et kaebaja hakkas täitma lahkumisettekirjutust hilinemisega, täitis ta

selle siiski lõpuks vabatahtlikult. Pärast vangistusest vabanemist saadeti kaebaja

kinnipidamiskeskusesse, kus ta viibis enne lahkumisettekirjutuse täitmist. Selle tõttu ei olnud

tal võimalust korraldada oma asju Eestis enne lahkumist. Kaebajal on rasked

terviseprobleemid. Eelnevalt nimetatud asjaolud võiksid moodustada aluse kaebaja

lühiajaliseks Eesti külastamiseks. Sisenemiskeelu kehtestamine võtaks temalt antud võimaluse

ära. Seetõttu ei saa sisenemiskeelu kehtestamist proportsionaalseks pidada.

4.6. Olukorras, kus kaebaja nõustub elamisloa kehtetuks tunnistamisega ja lahkub

vabatahtlikult Eestist, on PPA kohustatud andma eraldi hinnangu sellele, kas antud

asjaoludest lähtudes sissesõidukeelu kehtestamine on põhjendatud ja proportsionaalne,

arvestades eespool välja toodud asjaolusid.

5. Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata.

5.1. Vastustaja peab halduskohtu otsust õiguspäraseks. Halduskohus selgitas välja olulise

tähtsusega asjaolud, hindas asjas kogutud tõendeid ning leidis õigesti, et kaebajale kohaldatud

lühem sissesõidukeeld on õiguspärane ning puuduvad alused PPA otsuse tühistamiseks

kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamist puudutavas osas.

5.2. Kuigi kaebaja esitas esialgu kaebuse kogu PPA otsuse peale, loobus kaebaja ise hiljem

kogu otsuse vaidlustamisest ning kohtu menetlusse jäi vaid nõue tühistada PPA otsus

sissesõidukeeldu puudutavas osas. Seega ei ole sissesõidukeeldu vaidlustatud eraldi elamisloa

kehtetuks tunnistamise otsusest, vaid kohtumenetlus jätkus üksnes sissesõidukeeldu

puudutavas osas.

5.3. Vastustaja on vaidlustatud otsuses analüüsinud sissesõidukeelu kohaldamise põhjendatust

ja pikkust. Kaebajale anti võimalus esitada arvamusi ja vastuväiteid sundtäidetava

lahkumisettekirjutuse tegemisel kaasneva kuni viieaastase sissesõidukeelu kohaldamisele.

Vastustaja kaalus kaebajast tulenevat ohtu ja tema eraelulisi sidemeid Eesti Vabariigis ja

leidis, et kaebajale tuleb kohaldada maksimaalsest võimalikust sissesõidukeelust lühemat, so

nelja aasta pikkust sissesõidukeeldu. Samuti on vastustaja hinnanud sissesõidukeelu

kohaldamisel kaebaja terviseseisundit ja võtnud arvesse, et puuduvad humaansed kaalutlused

sissesõidukeelu täielikult kohaldamata jätmiseks. Vastustaja ei ole teinud sissesõidukeelu

kestuse üle otsustamisel kaalutlusvigu ning sissesõidukeelu pikkust ei saa pidada

ebaproportsionaalseks.

5.4. Kaebaja väidab, et täitis lahkumisettekirjutuse vabatahtlikult. Vastustaja selgitab, et

kaebajal ei olnud vabatahtlikku lahkumisettekirjutuse täitmise võimalust, vaid PPA

17.09.2021. a otsusega tehti kaebajale sundtäidetav lahkumisettekirjutus tulenevalt sellest, et

kaebaja on välismaalane, kes kujutab endast ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ja

julgeolekule. Samuti tulenevalt ohust, et isik jätkab lühikese aja jooksul pärast

kinnipidamisasutusest vabanemist raskete kuritegude toimepanemist, leidis vastustaja, et

vajalik on kohaldada lahkumisettekirjutuse sundtäitmist. Kaebaja saadeti Eestist välja

Venemaa Föderatsiooni sundtäitmisega 26.06.2023. Asjaolu, et kaebaja loobus kaebusest

osaliselt, ei tähenda, et kaebaja oleks täitnud lahkumisettekirjutuse vabatahtlikult. Kaebaja

vabastati kinnipidamiskeskusest vaid Venemaa Föderatsiooni väljasaatmise võimaldamiseks

(VSS § 24 lg 1), millega täideti ühtlasi PPA 17.09.2021. a otsusega koostatud

lahkumisettekirjutus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohtu

hinnangul leidis halduskohus vaidlusaluses otsuses õigesti, et PPA 17.09.2021. a otsus

nr 15.3-3.1/374-3 on õiguspärane ka sissesõidukeeldu puudutavas osas. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning ei pea HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes

vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

7. PPA tunnistas 17.09.2021. a otsusega nr 15.3-3/374-3 kehtetuks kaebaja pikaajalise elaniku

elamisloa VMS § 241 lg 1 p 2 alusel, kuna kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale ja

riigi julgeolekule. Sama otsusega tegi PPA kaebajale lahkumisettekirjutuse VSS § 72 lg 2 p 4

ja § 74 lg 2 alusel lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtajata, sest isik kujutab ohtu

avalikule korrale või riigi julgeolekule. Sissesõidukeeldu kohaldati kaebaja suhtes neljaks

aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Kohtumenetluses on vaidluse all PPA kõnealune

otsus vaid osas, millega isiku suhtes kohaldati nelja aasta pikkust sissesõidukeeldu, kuna

elamisloa kehtetuks tunnistamist ja lahkumisettekirjutust puudutavas osas loobus kaebaja PPA

otsust vaidlustamast ning halduskohus lõpetas 28.06.2023. a määrusega nimetatud osas asja

menetluse. PPA otsus on jõustunud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise ja

lahkumisettekirjutuse kohaldamise osas, mistõttu ei kuulu nimetatud otsus eeltoodud osas

enam analüüsimisele ning kaebaja sellekohased väited ei oma asja lahendamisel tähtsust.

8. Kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse

lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks vastavalt VSS § 74

lg-le 2. Viidatud sättest tuleneb, et vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaja määramata jätmisega

kaasneb imperatiivselt sissesõidukeelu kohaldamine. Seega ei vasta tõele kaebaja arusaam, et

ta lahkus Eestist küll hilinemisega aga siiski vabatahtlikult. Ka vastustaja selgitas, et kaebaja

saadeti Eesti Vabariigist välja Vene Föderatsiooni sundtäitmisega 26.06.2023. Kaebaja

vabastati kinnipidamiskeskusest vaid Venemaa Föderatsiooni väljasaatmise võimaldamiseks

(VSS § 24 lg 1) ning sellega täideti ühtlasi vaidlusaluse PPA otsusega koostatud

lahkumisettekirjutus. Ka asjaolu, et kaebaja hiljem loobus vaidlustamast elamisloa kehtetuks

tunnistamist ja lahkumisettekirjutust, ei muuda tema lahkumist riigist vabatahtlikuks.

9. Mis puudutab sissesõidukeeldu, siis VSS § 6 kohaselt on sissesõidukeeld tõkend, mille

eesmärgiks on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja siin viibimist. Samas

näevad VSS § 74 lg-d 3 ja 4 haldusorganile ette kaalumiskohustuse, sätestades, et kui

sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades

ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks

või jätta selle humaansetel kaalutlustel kohaldamata. Käesoleva vaidluse kontekstis märkis

halduskohus õigesti, et oluline on hinnata, kas kaebajale saanuks kohaldada lühemat

sissesõidukeelu kestust või loobuda sissesõidukeelu kohaldamisest üldse humaansetel

kaalutlustel. Õige on ka see, et sissesõidukeelu kohaldamise õiguspärasust tuleb hinnata

haldusakti andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2; RKHK otsus 01.10.2019 asjas nr 3-18-

1891, p 18).

9.1. Vaidlustatud PPA otsuse kohaselt põhjendati sissesõidukeelu kohaldamist sellega, et isik

kujutab endast reaalset ja piisavalt tõsist ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ja julgeolekule.

Sellele eelnevalt oli PPA oma otsuses tuvastanud, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamise aluseks on kaebajast lähtuv oht Eesti riigi avalikule korrale ja julgeolekule ning,

et kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise eelduseks olev

ohulävend on samuti ületatud, sest kaebajast lähtuv oht on tegelik ja piisavalt tõsine.

PPA viitas mh sellele, et kaebaja on toime pannud rahvatervisevastaseid kuritegusid, mis on

oma olemuselt piiriülesed kuriteod, lisaks ka liikluskuritegusid ja raskeid

vägivallakuritegusid, ning need teod on tõenäolised realiseeruma ka tulevikus (PPA otsuse p

29), st ka tulevikus esineb tõenäoliselt kaebajast tulenev piisav ja tegelik oht Eesti riigile.

Sissesõidukeelu kohaldamist põhjendades viitas PPA ka sama otsuse p-le 25, kus analüüsiti

kaebajast tulenevat ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ja julgeolekule pikaajalise elaniku

elamisloa kehtetuks tunnistamise kontekstis, pidamata vajalikuks sedasama uuesti

sissesõidukeelu osas eraldi välja tuua. Samas ei olnud kaebajaga seonduv ohuhinnang ainus

põhjendus, millele PPA sissesõidukeelu kohaldamisel ja selle pikkuse üle otsustamisel

tugines. Nimelt käsitles vastustaja ka kaebaja enda poolt välja toodud asjaolusid (soov elada

edasi Eestis, riigikeele õpe vanglas jne), sh tema tervislikku seisundit ning leidis, et arvestades

tema pikaajalisi sidemeid Eestiga, kaebaja vanust ja seda, et Eestis elavad tema onu ja pojad,

tuleb tema suhtes siiski kohaldada mitte maksimaalset viie aasta pikkust sissesõidukeeldu,

vaid lühemat, nelja aasta pikkust sissesõidukeeldu. Seda, et kaebaja osas esineksid lisaks

eelnevale veel mingid asjaolud, mis võimaldaksid talle näiteks humaansetel kaalutlustel

sissesõidukeelu üldse kohaldamata jätta, vastustaja ei tuvastanud ja ka kaebaja ei ole

varasemalt ega ka kohtumenetluses selgelt välja toonud selliseid asjaolusid, mida võiks nn

humaansete kaalutluste aluseks pidada.

PPA on seega vaidlusaluses otsuses kaalunud nii sissesõidukeelu pikkust, kui ka otsustust, kas

kohaldada kaebajale sissesõidukeeldu või mitte. PPA arvestas kaalumisel nii kaebajast

avalikule korrale lähtuva ohu suurust kui ka tema Eestis elamise kestust, samuti lähisugulaste

Eestis elamist ning kaebaja Eestisse lõimumise ulatust (sh kaebaja eesti keele taset jms). PPA

kontrollis ja kaalus sissesõidukeelu kohaldamisel ka lühema pikkusega sissesõidukeelu

kohaldamist ning asuski seisukohale, et kaebajale ei ole siiski vajalik kohaldada maksimaalse

lubatud pikkusega sissesõidukeeldu, vaid talle kohaldatakse nelja aasta pikkust

sissesõidukeeldu.

9.2. Asja materjalidest ei nähtu, et vastustaja oleks jätnud tähelepanuta mõne olulise asjaolu,

mis oleks andnud aluse kohaldada kaebajale sissesõidukeeldu veelgi lühemaks ajaks kui neli

aastat või jätta see humaansetel kaalutlustel üldse kohaldamata. Nagu juba märgitud, kaebaja

onu ja laste Eestis elamist PPA arvestas. Sissesõidukeelu kohaldamata jätmist või täiendavat

lühendamist ringkonnakohtu hinnangul see ei tingi, sest kaebaja onu ja laste puhul pole

tegemist isikutega, kes oleksid kaebajast sõltuvad. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja

oma laste kasvatamises aktiivselt osalenud ning hakkas nende vastu rohkem huvi üles näitama

alles pärast seda, kui talle sai teatavaks, et ta võidakse Eestist välja saata. Ka väide, et kaebaja

on raskelt haige ja tema Eestis viibimine oleks seetõttu põhjendatud, on üksnes paljasõnaline

väide. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tervislikel põhjustel oleks pidanud

tema suhtes sissesõidukeelu kohaldamisest loobuma või selle kestust veelgi rohkem

vähendama. Halduskohus on eelnevalt kirjeldatud asjaolusid oma lahendis põhjalikult

analüüsinud ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks neil pikemalt peatuda.

10. Pärast sissesõidukeelu kohaldamist tekkinud asjaolud ei ole sissesõidukeelu õiguspärasuse

seisukohalt olulised. Asjaolude olulisel muutumisel pärast sissesõidukeelu kohaldamist on

kaebajal võimalik taotleda pädevalt asutuselt sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist või selle

kehtetuks tunnistamist (VSS § 32). Seega olukorras, kus kaebaja soovib taotleda viisat

Eestisse sisenemiseks, on kohane taotleda haldusorganilt sissesõidukeelu kehtivusaja

muutmist või kehtetuks tunnistamist, kuid käesolevas kohtumenetluses ei muuda kaebaja soov

Eestisse lühiajalise külastamise eesmärgil siseneda kuidagi vaidlustatud PPA otsuse

õiguspärasust sissesõidukeeldu puudutavas osas.

11. Halduskohus leidis ringkonnakohtu hinnangul seega igati põhjendatult, et 17.09.2021. a

otsuse tegemisel pole sissesõidukeelu kohaldamise osas rikutud kaalutlusreegleid ning PPA

otsusest ei saa järeldada ka seda, et kaebaja suhtes neljaks aastaks kohaldatud sissesõidukeeld

oleks ebaproportsionaalne. Isikut on menetluse algatamisest teavitatud ning talle on antud

õigus esitada kavandatud otsuse suhtes enda seisukohad ja vastuväited. Arvesse on võetud

kaebaja isikut, tema peresidemeid ning Eestis viibimise kestust. Ka ringkonnakohtu arvates

kaalub käesoleval juhul avalik huvi tagada riigis avalik kord ja julgeolek üles kaebaja huvi

selleks, et tema suhtes kohaldatud sissesõidukeeld tühistataks või vähendataks veelgi selle

pikkust põhjusel, et ta soovib siiski kasvõi lühiajaliselt külastada siin elavaid sugulasi.

12. Kõike eeltoodut arvestades ei anna kaebaja esitatud seisukohad alust apellatsioonkaebuse

rahuldamiseks.

13. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui

menetluskulud on kohustatud hüvitama menetlusabi saaja ja vastaspoolelt neid tema kasuks

välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda (HKMS § 118 lg 3). Kui kohtule

kuludokumente ja menetluskulude nimekirja ei esitata, menetluskulusid välja ei mõisteta

(HKMS § 109 lg 1 neljas lause). Ringkonnakohus jätkas 25.03.2023. a määrusega kaebajale

menetlusabi andmist ja vabastas ta apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 20 euro

tasumisest. Need menetluskulud jäävad HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Kaebaja muud

võimalikud menetluskulud ja ka vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad menetlusosaliste

endi kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 1 ls 4).

14. Ringkonnakohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime

initsiaalidega.

(allkirjastatud digitaalselt)