1-10-7973/104 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-10-7973

K O H TU M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 25. august 2011, Tartu Kriminaalasja number 1-10-7973 (10240100473, 10922700096) Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 10. juuni 2011 otsus lühimenetluses Kaebuste esitajad ja kaebuste liik

süüdistatav G.V (G.V), süüdistatav Z.P

(Z.P) ja süüdistatav M.J. (J.) kaitsja vandeadvokaat Toomas Liiva apellatsioonid

RESOLUTSIOON

1. Juhindudes KrMS § 326 lg 2 jätta süüdistatav G.V , süüdistatav Z.P

ja süüdistatav M.J. kaitsja vandeadvokaat Toomas Liiva apellatsioonid Viru Maakohtu 10. juuni 2011 otsusele läbi vaatamata.

2. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo

Valdma&Partnerid kaudu 273,91 eurot (kakssada seitsekümmend kolm eurot ja

üheksakümmend üks senti), sealhulgas käibemaks 45,65 eurot (nelikümmend viis eurot ja

kuuskümmend viis senti), vandeadvokaat Toomas Liivale tema poolt M.J. nile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

3. KrMS § 175 lg 1 p 4 ja § 185 lg 2 alusel

välja mõista M.J. nilt menetluskulud, so kaitsja tasu vandeadvokaat Toomas Liiva poolt

osutatud õigusabi eest 273,91 eurot riigituludesse.

4. M.J. nil tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr

10220034796011 või Swedbank nr 221023778606 või Danske Bank AS Eesti filiaal nr 333416110002. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus „M.J. n 1-10-7973 kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

2

KrMS § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

Asjaolud ja menetluse käik

Viru Maakohtu 10.06.2011 otsusega mõisteti süüdi KarS § 199 lg 2 p 7,8,9 järgi, G.V mille eest mõisteti talle karistuseks 3 aastat vangistust, ja KarS § 275 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 3 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti G.V-le liitkaristuseks 3 aastat vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra, mõistes G.V-le karistuseks 2 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg 26.-27.01.2010 ja 31.01.-1.02.2010, so 4 päeva, ja alates 02.02.2010 kuni 10.06.2011, so 1 aasta 4 kuud 7 päeva, karistuse aja hulka. Ärakandmisele kuuluvaks loeti 7 kuud 19 päeva vangistust seisuga 10.06.2011.

Vastavalt KarS § 65 lg-le 1 liideti G.V-le mõistetud karistusele Viru Maakohtu 15.03.2010 otsusega mõistetud ja ärakandmata karistus 5 kuud 28 päeva vangistust, mõistes G.V-le ärakandmiseks liitkaristuse 1 aasta 1 kuu 17 päeva vangistust.

Sama maakohtu otsusega mõisteti süüdi KarS § 199 lg 2 p 7,8,9 järgi, mille eest

M.J.

mõisteti talle karistuseks 2 aastat vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe

kolmandiku võrra, mõistes M.J. ile karistuseks 1 aasta 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel liideti M.J. ile mõistetud karistusele Viru Maakohtu 15.03.2010 otsusega mõistetud ja 24.05.2011 Viru Maakohtu määrusega täitmisele pööratud ärakandmata karistus, so 1 kuu 28

päeva vangistust, mõistes ärakandmiseks liitkaristuse 1 aasta 5 kuud 28 päeva vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg alates 26.04.2011 kuni 10.06.2011 karistusaja hulka ning ärakandmisele kuuluvaks seisuga 10.06.2011 1 aasta 4 kuud 13 päeva vangistust.

Eelnimetatud maakohtu otsusega mõisteti süüdi ka KarS § 199 lg 2 p 7,8,9 järgi, Z.P

mille eest mõisteti talle karistuseks 2 aastat vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel

vähendati ühe kolmandiku võrra, mõistes Z.P-le karistuseks 1 aasta 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1, § 64 lg 1 ja KarS § 68 lg 1 alusel liideti Z.P-le mõistetud

karistusele, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeimaga, so Viru Maakohtu 21.10.2010

otsusega mõistetud karistusega, mõistes Z.P-le ärakandmisele 2 aastat 10 kuud 3 päeva vangistust.

Lisaks eeltoodutele, mõisteti maakohtu otsusega süüdi ka O.S , kelle osas apellatsiooni esitatud ei ole.

G.V-le esitati süüdistused KarS § 199 lg 2 p 7,8,9 ja § 275 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises. G.V tunnistas enda süüd KarS § 199 lg 2 p 7,8,9 järgi ning talle esitatud süüdistuses KarS § 275 järgi ta ennast süüdi ei tunnistanud.

Z.P-le esitati süüdistus KarS § 199 lg 2 p 7,8,9 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises, milles Z.P ennast süüdi tunnistas.

M.J. ile esitati süüdistus KarS § 199 lg 2 p 7,8,9 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises, milles M.J. ennast süüdi tunnistas.

Maakohus leidis, et G.V , Z.P ja M.J. on neile inkrimineeritud kuritegude toimepanemises süüdi.

Maakohus leidis, et G.V on eelnevalt kriminaalkorras korduvalt karistatud nii tingimisi

kui ka reaalse vangistusega, kuid eelnevad karistused ei ole olnud piisavad selleks, et ära

hoida tema poolt uute kuritegude toimepanemist. G.V on mitmete uute kuritegude toimepanemise initsiaator. G.V oli seoses kuritegude jätkuva toimepanemisega kinni

peetud kaheks käevaks, so 26.-27.01.2010, kuid vaatamata sellele jätkas vabanenuna

3

järjepidevalt uute kuritegude toimepanemist. Varguse toimepanemisel esines eriliselt küüniline ja hoolimatu suhtumine kannatanute materiaalsetesse väärtustesse, mida G.V

lõhkus või muutis kasutamiskõlbmatuks. Varguste toimepanemises oli G.V valdavalt

initsiaator ja sel teel saadud vara pööras enamuses enda kasuks. Maakohus leidis, et G.V

ei elanud alaliselt kodus, vaid ööbis oma tuttavate pool (Z.P juures),

alaealisena pani kuritegusid toime öösiti. Seega leidis maakohus, et uute kuritegude toimepanemise eest mõistetav karistus peab olema üksnes reaalne vangistus, mis oleks piisav piirang G.V poolt uute kuritegude toimepanemise ärahoidmiseks.

Maakohtu hinnangul on G.V vastutust kergendavaks asjaoluks tema süü ülestunnistamine ja kuritegude toimepanemine alaealisena. Süüdlase vastustust raskendavad asjaolud maakohtu arvates puuduvad.

G.V-le pidas maakohus põhjendatuks mõista vangistuseks kolm aastat, vähendades mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra. Maakohus leidis, et M.J. on kriminaalkorras varem karistatud tingimisi vangistusega. Enne kohtuotsuse kuulutamist aga pani M.J. toime uusi kuritegusid, mis näitab, et kartus eeldatava karistuse ees ei hoidnud tema poolt ära uute kuritegude toimepanemist, mistõttu on maakohtu

arvates põhjendatud mõista M.J. ile karistuseks vangistus, mis hoiaks tema poolt ära uute kuritegude toimepanemise. Maakohus märkis, et M.J. ei ilmunud kohtuistungile ja ei elanud

kohtu määratud elukohas ning jätkas kuritegude toimepanemist. Kohus kuulutas M.J. i tagaotsitavaks, mistõttu kohtuistungi toimumise aeg tuli edasi lükata kohtust mitteolenevatel põhjustel. Maakohus leidis, et alaealine M.J. pani toime varavastaseid kuritegusid nii enda

kui ka G.V initsiatiivil, põhjustades oma süülise käitumisega kannatanutele märkimisväärset materiaalset kahju.

M.J. i vastutust kergendavaks asjaoluks on maakohtu hinnangul tema alaealisus ja süü tunnistamine. Vastutust raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Maakohus leidis, et Z.P on varem kriminaalkorras karistatud 2-aastase vangistusega,

2-aastase katseajaga. Nimetatu, kriminaalasjas kohaldatud tõkend ega järgnevalt karistuseks mõistetud tingimisi vangistus ei olnud küllaldane mõjutusvahend hoidmaks ära Z.P poolt uute kuritegude toimepanemist. Z.P pani vabaduses olles järjekindlat toime uusi

kuritegusid küll oma initsiatiivil aga ka isikute grupis ning põhjustas oma küünilise käitumisega kannatanutele märkimisväärset materiaalset kahju.

Z.P vastutust kergendavaks asjaoluks on maakohtu hinnangul tema süü ülestunnistamine. Vastutust raskendavad asjaolud puuduvad.

Maakohus märkis, et käesoleval ajal kannab Z.P karistust 21.10.2010 kohtuotsuse

järgi mõistetud vangistust. Seega on Z.P-le põhjendatud mõista karistuseks üksnes

vangistus. Kinnipeetaval puuduvad rahalised vahendid või alaline sissetulekuallikas, mis võimaldaks kohaldada rahalist karistust.

Apellatsioonides esitatud taotlused

G.V apellatsioon

G.V taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist karistuse osas ning palub teda talle mõistetud karistusest tingimisi vabastada.

G.V on seisukohal, et ta on oma karistusaega kandnud piisavalt kaua ning on aru saanud oma kuritegudest ja kahetseb tehtut väga. Ühtlasi soovib G.V kuriteoga tehtut

heastada ning hoiduda uute kuritegude toimepanemisest. Lisaks soovib ta jätkata enda harimist õppimisega ning omandada ülikoolihariduse. G.V selgitab, et kui ta pani toime kuritegusid, oli ta liiga noor ega arvestanud tagajärgedega.

Z.P apellatsioon Z.P taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist karistuse osas ning palub vähendada talle mõistetud šokivangistuse kestust.

4 M.J. i kaitsja apellatsioon

M.J. i kaitsja taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist karistuse osas ning palub M.J. ile

mõista KarS § 74 lg 2 alusel maksimaalselt pooleaastane šokivangistus. Alternatiivsena taotleb kaitsja KarS § 87 alusel M.J. i karistusest vabastamist ning KarS § 87 lg 4 alusel tema paigutamist kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli (so saata tagasi T erikooli). Kaitsja leiab, et maakohtu poolt M.J. ile mõistetud karistus ei vasta tema poolt toimepandud kuriteo raskusele.

Kaitsja hinnangul on maakohus küll ära märkinud kergendava asjaolu – puhtsüdamliku kahetsuse, kuid jätnud selle sisuliselt arvesse võtmata.

Kaitsja viitab Riigikohtu lahenditele kriminaalasjades nr 3-1-1-99-06 ja 3-1-1-14-07 ning märgib, et eelviidatute koosmõjust tulenevalt võib karistuse mõistmisel arvestada süüdistatava

isikuomadustega, kuid seda üksnes kergendavate või raskendavate asjaolude ilmnemise

korral. Käesolevas asjas on kaitsja arvates oluline, et M.J. on kahetsenud kuritegude toimepanemist ning KarS § 57 lg 1 p 3 alusel on puhtsüdamlik kahetsus karistust kergendav

asjaolu. Lisaks on maakohus karistust kergendava asjaoluna ära märkinud alaealisuse. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Sellele vaatamata on maakohus asunud analüüsima M.J. i isikuomadusi ning seda pigem negatiivsest aspektist.

Kaitsja leiab, et maakohus on otsuse langetamisel talitanud KarS § 56 mõtte vastaselt ning seetõttu tuleks M.J. ile mõista kergem karistus. Lisaks on kaitsja hinnangul maakohtu väide selle kohta, et “kartus eeldatava karistuse ees ei hoidnud ära uute kuritegude toimepanemist” vastuolus PS §-ga 22. Kaitsja arvates tuleb

karistuse mõistmise seisukohast lähtuda asjaolust, et M.J. i näol tegemist on siiski varem karistamata isikuga: esimene kohtuotsus M.J. i suhtes kuulutati 15.03.2010, käesolevas asjas

on M.J. viimases episoodis osalenud 08.03.2010; hilisemaid episoode ei ole. Sellest võib pigem järeldada, et 15.03.2010 kohtuotsus on M.J. ile mõjunud eripreventiivselt.

Kuivõrd nii 15.03.2010 kohtuotsus kui ka 10.06.2011 otsus käsitlevad mõlemad episoode

perioodist enne 15.03.2010, siis õigusemõistmise huvides pidanuks asjad hoopis liidetama

ning kõiki episoode arutatama üheskoos (et mitte minna vastuollu Riigikohtu lahendites

kriminaalasjades nr 3-1-2-1-00, 3-1-1-16-07 ja 3-1-1-84-09 välja toodud juhistega). Selle

asemel on maakohus kriminaalmenetlusliku vajakajäämist (kahe kohtuasja mitteliitmist) presenteerinud kui M.J. i isiklikku puudujääki.

Kaitsja märgib, et maakohtu väide selle kohta, et “J. ei ilmunud kohtuistungile ja ei elanud kohtu määratud elukohas ning jätkas kuritegude toimepanemist” on vastuolus tegelikkusega.

Pärast eelmise kohtuotsuse kuulutamist 15.03.2010 ei ole M.J. toime pannud mitte ühtegi kuritegu. Süüdistuskõnes märkis prokurör, nagu oleks M.J. T erikoolist põgenenud, ka see ei vasta tegelikkusele: ta lihtsalt ei pöördunud puhkuselt tagasi. Asjaolu, et M.J. istus käesoleva kohtuasja arutamisel vahialuste barjääri taga, mitte saalis, tuleneb 15.03.2010 otsusest, mille

puhul tingimisi vangistus on täitmisele pööratud – M.J. ei pöördunud T erikooli puhkuselt tagasi – seda ei saa nimetada uue kuriteo

toimepanemiseks, üksnes käitumiskontrolli tingimuste (õigupoolest mõjutusvahendite) rikkumiseks. Taotluse osas KarS § 87 mõjutusvahendi kohaldamiseks, viitab kaitsja KarS § 56 lg-le 2 ning märgib, et käesolevas asjas ei ole maakohus põhistanud, miks ei saa XXX-aastasele M.J. ile mõista vangistuse kõrval muid, kergemaid karistusi. Kaitsja selgitab, et tal on olnud võimalus jälgida M.J. i arengut ja käitumist perioodil alates märts 2011 (ülekuulamine politseis) kuni

käesoleva ajani. Kui esimestel ülekuulamistel ja vastastamistel käitus M.J. ülevoolava enesekindlusega, siis pärast vahistamist käesoleva aasta aprillis on M.J. i bravuur kadunud, ta

on muutunud ilmselt alandlikuks. M.J. on avaldanud soovi pöörduda T erikooli ning ta on lubanud oma käitumist muuta. Ilmselgelt on vangistus M.J. ile mõjunud šokeerivalt. Lisaks märgib kaitsja, et tal on olnud võimalus suhelda ka M.J. i vanaemaga, kelle sõnul on

M.J. i õnnetuseks tema ilmne XXXX. Kahju oleks, kui looduse vingerpuss saab karistatud kohtusüsteemi ükskõiksuse tõttu.

5 Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

1. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, on seisukohal, et G.V, Z.P ja M.J. i kaitsja apellatsioonid tuleb jätta läbi vaatamata.

Ringkonnakohus, hinnates G.V , Z.P ja M.J. i kaitsja apellatsioonide

põhjendatust, nende kohtuliku läbivaatamise perspektiivi, olemasolevat kohtupraktikat ja võimalikku tulemust, leiab, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ja tuleb KrMS § 326 lg 2 alusel jätta läbi vaatamata.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on piisavalt põhjendatud, kohtu mõttekäik ja siseveendumuse kujunemine on lugejale selgelt jälgitavad ning ringkonnakohus ei tuvastanud, et maakohus oleks kriminaalmenetlusõigust rikkunud.

2. Ringkonnakohus käsitleb esmalt G.V poolt apellatsioonis taotletud tema osalist tingimuslikku vabastamist talle mõistetud karistusest.

Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine KarS § 74 või § 75 alusel ei ole iseseisev karistusliik ning selle mittekohaldamist ei pea kohus

eraldi põhjendama. Samas on kohtupraktikas (mh Riigikohtu lahendid kriminaalasjades nr

3-1-1-99-06, 3-1-1-10-09) asutud seisukohale, et karistuse kandmisest tingimuslik

vabastamine võib kõne alla tulla üksnes kergemate kuritegude puhul ning selle aluseks on peamiselt kuriteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes

muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

mõttekäiguga, mille tulemusena järeldas maakohus, et üksnes reaalne vangistus oleks G.V-le

piisavaks karistuseks, hoidmaks ära tema poolt uute kuritegude toimepanemist. Seega ei tulene kuritegude toimepanemise asjaoludest või tema isikust tulenevalt asjaolusid, mis võimaldaksid G.V tingimuslikku vabastamist talle mõistetud karistusest. Puutuvalt

G.V isikusse on oluline asjaolu, et G.V on varasemalt korduvalt

kriminaalkorras karistatud ning teda on varasemalt karistuse kandmisest tingimuslikult

vabastatud kui mõistetud ka reaalset vangistust. Õige on aga maakohtu järeldus, et sellest hoolimata ei ole varasemalt mõistetud karistused avaldanud G.V-le piisavat mõju, hoidmaks ära tema poolt uute kuritegude toimepanemist. Seega leiab ringkonnakohus, võttes arvesse eelkõige karistuse eripreventiivsete eesmärkide saavutamise vajalikkust, et maakohus

on õigustatult mõistnud G.V-le karistuseks vangistuse, mis kuulub täielikult ärakandmisele.

3. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus Z.P apellatsiooniga seonduvat, milles on Z.P taotlenud talle mõistetud šokivangistuse vähendamist.

Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et maakohus on mõistnud Z.P-le liitkaristuse, mis on määratud talle täielikult ärakandmiseks. Seega on Z.P ekslikult

nimetanud talle maakohtu poolt mõistetud karistust šokivangistuseks ning ringkonnakohus peab vajalikuks käsitada Z.P taotlust karistuse kergendamisena.

Maakohus on Z.P-le mõistetud karistuse liigi valiku puhul põhjendanud õigesti talle

karistusena reaalse vangistuse mõistmise vajadust sellega, et Z.P-le mõistetud

karistused ja kriminaalasjas kohaldatud tõkend ei ole taganud, et Z.P hoiduks uute

kuritegude toimepanemisest. Eeltoodu, võttes arvesse karistuse eripreventiivsete eesmärkide

saavutamise vajalikkust, annab ringkonnakohtu hinnangul alust tõepoolest arvata, et Z.P

ei ole võimalik muul viisil õiguskuulekusele suunata kui karistusena mõista Z.P-le reaalne vangistus.

6 Puutuvalt karistuse mõistmisse on Riigikohtu praktikas (Riigikohtu lahendid kriminaalasjades

nr 3-1-1-40-04, 3-1-1-99-06, 3-1-1-91-07, 3-1-1-10-09) korduvalt rõhutatud, et karistamisel tuleb lähtuda küll peamiselt isiku süüst, ent ei saa arvestamata jätta ka süüdlase isikut, seda

eelkõige eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks. Siinkohal on rõhutamist vääriv, et kui üldjuhul lähtutakse karistuse mõistmisel peamiselt isiku süüst ning seejärel eripreventiivsetest

eesmärkidest, siis kohtupraktikas (mh Riigikohtu lahendid kriminaalasjades nr 3-1-1-43-06, 3-1-1-24-07) on jätkuvalt avaldatud seisukohta, et alaealiste puhul on rõhuasetus vastupidine

ja nende karistuse mõistmise puhul on oluline isiksus, kuna eesmärk ei ole alaealisi niivõrd

karistada kui kasvatada. Seega on ringkonnakohtu hinnangul maakohus õigesti leidnud,

arvestades Z.P varasemat karistatust, kergendava asjaoluna süü tunnistamist, tema

järjekindlat kuritegude toimepanemist vabaduses nii tema enda initsiatiivil kui ka isikute

grupis, sealjuures põhjustades oma küünilise käitumisega kannatanutele märkimisväärset

materiaalset kahju, tuleb Z.P-le mõista 3-aastane vangistus, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada ühe kolmandiku võrra.

4. M.J. i kaitsja on apellatsioonis esitanud alternatiivsetena taotluse M.J. i osaliselt karistuse

kandmisest tingimisi vabastamiseks KarS § 74 lg 2 alusel või KarS § 87 lg 2 alusel paigutamiseks kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli.

4.1. Ringkonnakohus on arvamusel, et M.J. i kaitsja taotlus M.J. i suhtes muude

mõjutusvahendite, st eritingimusi vajavate õpilaste kooli paigutamiseks, ei ole põhjendatud ning seda järgnevatel põhjustel.

Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et KarS § 87 kohaldamine eeldab, et alaealise puhul, kes on toime pannud kuriteo, kuid kelle suhtes kaalutakse mõjutusvahendite

kohaldamist, tuleb tuvastada süüdlase piiratud süüdivus, st et alaealine ei ole oma vanusest

tulenevalt võimeline oma teo keelatusest aru saama või oma käitumist vastavalt sellele

arusaamisele juhtima. Käesoleval juhul on tuvastatud, et süüd välistavaid asjaolusid M.J. i suhtes ei esine. Põhjendusi vastupidiseks arvamuseks ei ole ka kaitsja apellatsioonis esitanud.

Ühtlasi on vajalik märkida, et mõjutusvahendite kohaldamine on põhjendatud eelkõige

olukorras, kus alaealise poolt toimepandud teod on juhuslikud, sest sel viisil on võimalik

saavutada alaealise mõjutamine õiguskuulekusele ilma tema karistamiseta, kohaldades

sealjuures eripreventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt muid mõjutusvahendeid.

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb käesoleval juhul M.J. i poolt toimepandud 6 varguse

episoodi, perioodidel 20.01.2010–28.01.2010 ja 07.03.2010–08.03.2010, pidada

süstemaatiliseks ning M.J. it kuritegelikult aktiivseks. Siinkohal on märkimisväärne, et ka

varasemalt on M.J. it paigutatud kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli (T E) 2 õppeaastaks (Viru Maakohtu 02.02.2010 määrus kriminaalasjas nr 1-10-1224), samuti on teda juba varasemalt kriminaalkorras karistatud, mõistes talle karistuseks tingimisi vangistuse, mis on hiljem kontrollnõuete mittetäitmise tõttu täitmisele pööratud.

4.2. Puutuvalt M.J. ile mõistetud karistusse ja tema tingimuslikku vabastamisse, peab

ringkonnakohus vajalikuks märkida järgnevat. Esmalt ei nõustu ringkonnakohus kaitsja

arvamusega selle kohta, et isikute karistamisel justkui poleks kohtul lubatud arvestada

süüdistatavate isikutega, v.a juhul, kui tegemist on erandjuhtumiga või kui esinevad

kergendavad või raskendavad asjaolud. Ringkonnakohus käsitles juba eelnevalt, et üldjuhul

tuleb karistuse mõistmisel arvestada süüdistatavate süüd ning seejärel eripreventiivsete

eesmärkide saavutamiseks süüdistatavate isikut, kuid alaealiste puhul on rõhuasetus

vastupidine ning seda olenemata ka sellest, kas kohus on tuvastanud kergendavaid või raskendavaid asjaolusid. Seega on kaitsja väide isiku arvestamise lubamatuse kohta väär.

Ühtlasi on oluline selgitada, et KarS § 56 järgi on vajalik arvestada lisaks isiku süüle ning üld- ja eripreventiivsetele eesmärkidele, ka karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid.

7 Ringkonnakohus märgib, et maakohus on M.J. ile karistuse mõistmisel korrektselt arvestanud

kergendavate asjaoludena M.J. i alaealisust ja süü tunnistamist ning kaitsja vastupidine

arvamus selle kohta, et maakohus on nimetatud asjaolud üksnes märkinud ja tegelikkuses mitte arvestanud, on põhjendamatu. Samuti on maakohus põhjendatult arvestanud asjaolu, et

M.J. on varasemalt karistatud isik. Siinkohal selgitab ringkonnakohus, et hilisemalt tuvastatud kohtuotsuste konkurents tähendab üksnes seda, et hiljem on leidnud kinnitust

asjaolu, et süüdistatav on kuritegusid toime pannud ka enne süüdimõistva kohtuotsuse

kuulutamist. Ühtlasi peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et maakohus on arvestanud õigesti asjaolu, et käesolevas kriminaalasjas etteheidetavad teod on M.J. i poolt toime pandud enne eelmise, so Viru Maakohtu 15.03.2010 kohtuotsuse kuulutamist, kuivõrd maakohus on

leidnud, et M.J. ei hoidunud kuritegude toimepanemisest olenemata sellest, et tal oli alust eeldada, et teda võidakse kriminaalkorras karistada.

4.3. M.J. i kaitsja on viidanud apellatsioonis asjaolule, et M.J. i suhtes menetletud

kriminaalasjad, sh käesolev kriminaalasi, pidanuks olema liidetud kriminaalasjaga, milles

M.J. mõisteti süüdi Viru Maakohtu 15.03.2010 kohtuotsusega. Siinkohal märgib

ringkonnakohus, et esmalt puudub käesoleval juhul alus arvata, et kriminaalasjade eraldi

arutamine on olnud põhjendamatu ning teiseks on oluline ka märkida, et juhul, kui

kriminaalasjade põhjendamatute eraldamistega on ka rikutud olulisi kriminaalmenetluse

põhimõtteid, kuid neid ei ole võimalik enam hilisemas menetlusstaadiumis parandada, ei

välista see sellegipoolest süüdistatavate suhtes süüküsimuse arutamist ning toimepandud kuritegude eest karistamist.

5. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas

selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning apellatsioonides väljatoodu ei ole põhjendatud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu poolt G.V-le, Z.P-le ja M.J. ile mõistetud karistused kooskõlas senise karistuspraktikaga.

Eeltoodud asjaoludel leiab ringkonnakohtu koosseis üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ja KrMS § 326 lg 2 kohaselt tuleb jätta läbi vaatamata.

6.

M.J. i kaitsja on ringkonnakohtule esitanud taotluse kaitsjatasu ja riigi õigusabi kulude hüvitamiseks. Kuna ringkonnakohus jätab M.J. i kaitsja apellatsiooni läbi vaatamata, tuleb M.J. il KrMS § 185 lg 2 alusel kanda õigusabi kulud.

Maarika Kuusk

Tiit Lõhmus

Aarne Sarjas