3-23-47/30 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Villem Lapimaa ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

18.10.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-47

Haldusasi

X. X-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 27.12.2022

ettekirjutusega

nr

1052263475

kohaldatud

sissesõidukeelu tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X. X, esindaja advokaat Merili Laansoo

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja D.W

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 10.04.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X. X-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja juurde kaebaja 07.06.2024 menetlusdokumendi lisad. Tagastada

kaebajale 09.06.2024 menetlusdokumendi lisad.

2. Jätta X. X-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10.04.2023

otsus muutmata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse

hiljemalt 18.11.2024

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-23-47

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tegi India kodanikule X. X-ile (kaebaja) 27.12.2022

ettekirjutuse nr 1052263475 lahkuda Eestist kohe, kuid hiljemalt 27.12.2022 (sundtäidetav

alates 27.12.2022), ning kohaldas kaebajale sissesõidukeeldu Schengeni alale viieks aastaks.

PPA tugines väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 7 lg-le 1, § 72 lg 2 p-dele

1 ja 4 ning § 74 lg-le 2.

Prantsusmaa väljastas kaebajale lühiajalise viisa kehtivusajaga 28.09.2022–25.03.2023.

Kaebaja saabus Schengeni alale viimati 08.12.2022 Indiast Prantsusmaa kaudu. Viisa kohaselt

oli reisi eesmärgiks sugulaste ja sõprade külastamine. Kaebaja selgituse kohaselt saabus ta

Schengeni alale, et laiendada siin oma ettevõtlust.

23.12.2022 sai Tallinna piiripunkti patrull korralduse minna Tallinna Sadama D-terminali

Tallinki kassasse, sest kassapidajale tundusid temale esitatud reisidokumentides olevad viisad

kahtlased. Patrulli saabudes esitasid kolm meest oma dokumendid, mis näisid ka PPA

ametnikele kahtlased ja nad otsustasid dokumente lähemalt kontrollida. Ametnikud palusid

meestel oodata ja suundusid oma ametiruumidesse. Siis märkas PPA ametnik, et kaebaja

hakkas trepist alla minema, ja peatas ta. Kaebaja soovis tagasi saada enda ja kaaslaste

dokumente. Vastuseks PPA ametnike küsimusele, kus on tema kaaslased, vastas kaebaja, et

läksid õue suitsetama. Patrull ei leidnud õuest teisi mehi.

PPA alustas 23.12.2022 kaebaja suhtes kriminaalmenetluse karistusseadustiku (KarS) § 259

lg 1 ja § 25 lg 2 tunnustel (välismaalase ebaseaduslikult üle Eesti Vabariigi riigipiiri

toimetamise katse) ning pidas ta kahtlustatavana kinni kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS)

§ 217 lg 2 p 1 ning lg 3 p-de 3 ja 4 alusel. PPA koostas kaebajale KrMS § 219 lg 1 alusel

kahtlustatavana kinnipidamise asendamise akti, mille alusel kaebaja maksis riigituludesse 400

eurot.

PPA vestles kaebajaga 23.12.2022, et selgitada välja tema Eestis viibimise asjaolud.

PPA tunnistas 27.12.2022 otsusega kaebaja viisa kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu

13.07.2009 määruse (EÜ) nr 810/2009 (viisaeeskiri) art 34 lg 2 alusel, sest kaebaja Eestis

viibimise eesmärgi ja tingimuste kohta esitatud põhjendused ei olnud usaldusväärsed ning

esines oht avalikule korrale või sisejulgeolekule. Viisa kehtetuks tunnistamise tõttu puudub

kaebajal Eestis ja Schengeni alal viibimiseks õiguslik alus.

Kaebaja esitas 27.12.2022 sissesõidukeelu kohaldamisele vastuväite, et tal on vaja külastada

Euroopat ärilistel eesmärkidel. Kaebaja avaldas ka soovi saada Prantsusmaalt kätte oma

isiklikud asjad. Kaebajal puuduvad tugevad perekondlikud sidemed Euroopa riikidega.

Eestis seadusliku aluseta viibivale isikule tuleb teha lahkumisettekirjutus ja kohaldada

sissesõidukeeldu, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja

Eestis viibimist. Kohe sundtäidetava ettekirjutuse tegemise korral kohaldatakse

sissesõidukeeld viieks aastaks. Puudub alus vähendada sissesõidukeelu kestust. Kaebaja ei

täida kaasaaitamiskohustust. Esineb kaebaja põgenemise oht, sh üritas ta sadamas PPA eest

põgeneda. Arvestades kaebaja käitumist ja tema vastuväiteid, on viieaastane sissesõidukeeld

proportsionaalne.

2. Kaebaja saadeti 10.01.2023 Eestist välja.

2(8)

3-23-47

3. X. X esitas Tallinna Halduskohtule 06.01.2023 kaebuse (hiljem täiendatud), milles taotles

27.12.2022 ettekirjutusega kohaldatud sissesõidukeelu tühistamist.

Ei saa nõustuda, et viisa andmise tingimused ei olnud enam täidetud. Kaebaja taotles viisat

mh eesmärgiga luua Schengeni alal tutvusi ja sõprussidemeid, mis aitaksid tal alustada

äritegevusega (erinevate India kaupade müügiga). Seega vastas kaebaja reisi eesmärk

tegelikkusele. Täidetud olid kõik välismaalaste seaduse (VMS) § 62 lg-s 2 nimetatud viisa

andmise tingimused.

Ettekirjutuses ei ole põhjendatud, milles seisneb kaebajast lähtuv oht avalikule korrale või

sisejulgeolekule. Nõustuda ei saa PPA hinnanguga, et esines kaebaja põgenemise oht, kuna

väidetavalt üritas kaebaja sadamas PPA eest põgeneda ning kaebajaga koos olnud kaks meest

olid seda juba teinud. Kaebaja ei tundnud teisi mehi. Kuna nad on samast rahvusest, siis

hakkasid nad reisi ajal suhtlema, kuid kaebajal ei ole teiste meestega pikemat tutvust. Kaebaja

ei nõustu ka sellega, et ta oleks sadamaterminalist põgenenud.

PPA on kaebajale ette heitnud, et ta ei täida kaasaaitamiskohustust, kuid pole välja toonud,

milles see seisneb. Kaebaja on kogu teadaoleva info PPA-le edastanud.

Sissesõidukeelu kehtestamine VSS § 74 lg 2 alusel on õigusvastane. Lahkumisettekirjutuse

tegemine ilma vabatahtliku täitmise tähtajata ei ole põhjendatud. PPA on jätnud

kaalutlusõiguse teostamata. Kaebaja tõi välja, et plaanib alustada Schengeni alal äritegevust

ning sissesõidukeeld välistab selle. Seega on sissesõidukeeluga piiratud kaebaja põhiõigusi

(liikumis- ja ettevõtlusvabadust). PPA ettekirjutus on puudulikult põhjendatud. Kuna

lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmisega kaasneb imperatiivne

sissesõidukeeld, on põhjendamiskohustuse rikkumine iseäranis raske.

PPA seisukoht, et kaebaja suhtes alustati kriminaalmenetlust ning kahtlustatava kinnipidamise

asendamine tähendab seda, et kaebaja on toime pannud kuriteo, on ekslik. Kaebaja ei ole süüd

omaks võtnud. PPA ei ole esitanud oma väidete kinnituseks mingeid tõendeid.

4. PPA palus jätta kaebus rahuldamata.

PPA tegi kindlaks, et kaebaja kahe kaaslase dokumendid olid võltsitud ning sama nime ja

sünniajaga isikud põgenesid 04.11.2022 Läti pagulaskeskusest. PPA alustas 23.12.2022

kaebaja suhtes kriminaalmenetlust KarS § 259 lg 1 ja § 25 lg 2 tunnustel ning pidas ta

kahtlustatavana kinni. Kriminaalasja lõpuni menetlemine ei olnud otstarbekas, sest kaebaja

viibis Eestis lühiajaliselt ja oli nõus maksma riigituludesse 400 eurot. Kahtlustatava

kinnipidamise asendamine tähendab nentimist, et isik on süüteo tunnustele vastava teo toime

pannud ja kannab selle eest vastutust. PPA tunnistas kaebaja viisa kehtetuks, sest tema Eestis

viibimise eesmärgi ja tingimuste kohta esitatud põhjendused ei olnud usaldusväärsed ning

kaebaja oli ohtlik avalikule korrale ja sisejulgeolekule. Välismaalase ebaseaduslikult üle

riigipiiri toimetamise katse on kriminaliseeritud nii Eestis kui ka teistes Euroopa Liidu

liikmesriikides. See süütegu on suunatud avaliku julgeoleku vastu. Kaebaja käitumine ei

olnud õiguskuulekas. Kaebaja viisa kehtetuks tunnistamisega langes ära tema õigus viibida

Schengeni alal.

PPA küsitles kaebajat 23.12.2022 seoses Eestis ja Schengeni alal viibimisega ning andis

kaebajale 27.12.2022 võimaluse esitada lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohta oma

arvamus. Enne küsitluste algust tutvustati kaebajale välismaalase õigusi ja kohustusi.

Kaebajale jäeti lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg määramata, sest esines tema

põgenemise oht (vt ka haldusasi nr 3-22-2701, milles PPA taotles kaebaja paigutamist

kinnipidamiskeskusesse, sisustades põgenemisohtu VSS § 68 p 6 alusel, ning selle kohta

tehtud halduskohtu määrus) ning kaebajast lähtus oht avalikule korrale.

3(8)

3-23-47

Sundtäidetava lahkumisettekirjutusega kohaldatava sissesõidukeelu tähtaeg on reeglina viis

aastat ning seda võib vähendada, kui kohaldatav keeld ei ole proportsionaalne. Kaebaja puhul

ei saa lähtuda humaansetest kaalutlustest ning ei esine ka asjaolusid, mis tingiksid lühema

sissesõidukeelu või sissesõidukeelu kohaldamata jätmise. Kaebajal puuduvad Eestis ja

Schengeni konventsiooni liikmesriikides kaitsmist väärivad isiklikud, majanduslikud või

muud sidemed. Asjaolu, et kaebaja soovib Eestis või Schengeni alal töötada ja sissetulekut

teenida, ei ole nii kaalukas, et see tooks endaga kaasa sissesõidukeelu tühistamise.

Välimaalasel puudub üldine põhiõigus Eestis viibida, elada ja töötada.

5. Tallinna Halduskohus

jättis 10.04.2023

otsusega

kaebuse rahuldamata ja

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Vaidlus käib üksnes sissesõidukeelu õiguspärasuse üle. PPA lähtus asjakohastest normidest ja

kaalus olulisi asjaolusid.

PPA pidas kaebaja 23.12.2022 kinni ning esitas talle kahtlustuse selles, et ta püüdis abistada

India kodanikke ebaseaduslikult üle Eesti riigipiiri Rootsi reisimisel. Kaebajaga kaasas olnud

India kodanikel puudus seaduslik alus viibida Schengeni alal. Sellega pani kaebaja toime

KarS § 259 lg 1 ja § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritud kuriteo. Kaebaja selgitas PPA-le 23.12.2022,

et soovis osta piletid Rootsi kruiisile endale ning koos temaga Riiast saabunud India

kodanikele. Kaebaja tutvus nendega Riias Ibise hotelli lähedal. Kaebaja teab meeste nimesid,

kontaktandmeid ja nad räägivad kaebajaga sama keelt. PPA 23.12.2022 ettekandest nähtub, et

ajal, mil PPA kontrollis kaebaja ja temaga kaasas olnud inimeste dokumentide õigsust ning

palus neil oodata, püüdis kaebaja sadama territooriumilt lahkuda. Kui PPA töötaja järgnes

kaebajale, nõudis kaebaja kaaslaste dokumente tagasi. Kaebajaga kaasas olnud mehed

lahkusid enne kaebajat. Eelneva põhjal ei ole usutav, et kaebaja ei tundnud temaga koos

reisivaid inimesi. Kui inimesed on võõrad, siis puudub vajadus osta neile reisimiseks

vajalikke pileteid. Ilmselt saadeti kaebaja piletit ostma põhjusel, et temal olid olemas

reisimiseks vajalikud dokumendid, kuid teistel mitte. Usutav ei ole kaebaja väide, et ta ei

soovinud sadama territooriumilt lahkuda, sest ta proovis lahkuda olukorras, kus tal selge

sõnaga paluti oodata PPA menetlustoimingute lõpuni. Pigem on usutav, et kaebaja teadis oma

kaaslaste võltsitud dokumentidest, mistõttu üritas koos nendega sadamast lahkuda. Eelnevat

kinnitab ka asjaolu, et kaebaja ei loovutanud oma telefoni vabatahtlikult PPA ametnikele.

Seega on ainetud kaebaja väited, et ta täitis kaasaaitamiskohustust.

KrMS § 219 lg 1 sätestab, et kui isik on toime pannud teise astme kuriteo, mille eest võib

mõista rahalise karistuse ja tal ei ole Eestis alalist või ajutist elukohta, võib uurimisasutus

kahtlustatavana kinnipidamise isiku nõusolekul asendada menetluskulusid ning võimaliku

karistusena mõistetavat rahalist karistust ja kuriteoga tekitatud kahju katva maksega

riigituludesse. KrMS kommenteeritud väljaandes täpsustatakse, et KrMS § 219 kohaldamine

eeldab teatud menetlustoimingute tegemist ja asjaolude tuvastamist, mis üldjuhul tähendab

kriminaalmenetluse alustamist. Seetõttu tuleb nimetatud normi käsitada eriregulatsioonina,

milles toodud eelduste täitmise korral ei loeta kriminaalmenetlust alanuks. KrMS § 219

kohaldamisel ei koostata kriminaalmenetluse lõpetamise määrust. Isiku soostumine

kinnipidamise asendamisega tähendab ühtlasi, et isik loobub talle inkrimineeritud kuritegudes

kohtulahendi taotlemisest, seega ka enda võimalikust õigeksmõistmisest. Samas ei eelda

nõusolek seda, et isik peaks ennast süüdi tunnistama, samuti ei saa seda järeldada tema

nõusolekust. Samuti peab isik olema nõus tegema makse riigituludesse, mis katab

menetluskulud ning võimaliku karistusena mõistetava rahalise karistuse ja kuriteoga tekitatud

kahju (lk 533–534). Tuginedes KrMS § 219 lg-le 1, koostas PPA 25.12.2022 kahtlustatavana

kinnipidamise asendamise akti ning kaebaja tasus riigituludesse 400 eurot. Kaebaja

allkirjastas selle akti. Seega ei saa väita, et kaebaja ei ole süütegu toime pannud, kuigi

tulenevalt KrMS § 199 lg-st 2 loetakse, et kriminaalmenetlust ei ole alustatud.

4(8)

3-23-47

PPA tunnistas kaebajale väljastatud viisa 27.12.2022 kehtetuks. Kaebaja on kinnitanud oma

allkirjaga otsuse kättesaamist ning seda, et on teadlik vaidlustamise kohast ja tähtaegadest.

Viisaeeskirja art 34 lg 6 järgi edastatakse otsus viisa kehtetuks tunnistamise kohta ning selle

põhjused taotlejale VI lisas esitatud standardvormi kasutades. Tulenevalt VMS § 79 lg-st 2 ei

avaldata välismaalasele ega muule isikule viisa tühistamise ja kehtetuks tunnistamise põhjust

ega sellega seotud asjaolusid. Eelneva tõttu ei olnud PPA kohustatud edastama kaebaja

esindajale viisamenetlusega seonduvaid haldusmenetluses kogutud tõendeid. Viisa

tühistamise otsuses on välja toodud õiguslike alustena VMS § 78 lg 2 p 6 (võib kujutada ohtu

avalikule korrale) ja VMS § 78 lg 2 p 7 (on põhjendatud alus kahelda välismaalase esitatud

avalduste usaldusväärsuses). Seega on täidetud VMS § 79 lg-s 1 sätestatud tingimused.

Kaebaja ei vaidlustanud tähtaegselt viisa kehtetuks tunnistamise otsust ning seega on see

kehtiv.

PPA analüüsis sissesõidukeelu kohaldamist. Tallinna Halduskohus hindas kaebaja

põgenemise ohtu 28.12.2022 määruses nr 3-22-2702, leides järgmist: „Põgenemisohu

lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ja hinnata ka muid välismaalast ja juhtumit

iseloomustavaid asjaolusid (Riigikohtu 31.05.2017 otsus asjas nr 3-3-1-93-16, p 13). Kohtu

hinnangul esineb puudutatud isiku puhul põgenemisoht ja PPA on tema käitumisest õigesti

järeldanud soovimatust lahkumiskohustust täita. Ehkki isik avaldas kohtuistungil soovi naasta

enne uut aastat kodumaale ja valmidust osta endale ise lennupilet, tõi ta seejuures välja

vajaduse käia eelnevalt läbi Pariisist, et võtta sealt oma asjad. Olukorras, kus isik soovib

eelnevalt käia ja asju ajada teises riigis, on lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkus

ohustatud. Seejuures tuleb arvestada ka puudutatud isiku varasemat käitumist (politseinike

korralduse eiramine Tallinna sadamas ja põgeneda üritamine; ühes kalendrikuus juba

vähemalt teistkordne ilma sisulise põhjenduseta Riia kaudu läbi Tallinna Stockholmi kruiisile

sõitmine koos äsja kohatud kaaslastega; viisa kasutamine ärilistel eesmärkidel), mille

põhjendamiseks antud selgitused ei ole kohtu jaoks eluliselt usutavad. Isiku käitumismuster

viitab pigem PPA-l isiku osas olevate kahtluste põhjendatusele. Kohtu arvates ei saa selliselt

käituva välismaalase puhul eeldada, et ta aitaks nõuetekohaselt kaasa enda välja saatmisele, ei

hakkaks sellest kõrvale hoidma ja end Eestis või ka mujal Schengeni alal varjama. Samuti

arvestab kohus isiku olukorda (puuduvad seosed Eestiga ja elukoht) ning vanust ja

terviseseisundit. Eeltoodud asjaolude põhjal esineb kohtu hinnangul põgenemise oht VSS § 68

p 6 mõttes.“ Puudub alus asuda siinses asjas teistsugusele järeldusele.

Kaebaja andis sissesõidukeelu määramise kohta 27.12.2022 selgitused ning ta tõi välja, et taei

soovi sissesõidukeelu kohaldamist, sest tal on viisat vaja äritegevuse toimimiseks, samuti

soovib laiendada Euroopas oma äritegevust. Kuna kaebaja pani toime KarS § 259 lg-s 1

nimetatud teo ning tuvastati kaebaja põgenemise oht, samuti kuna kaebajal puuduvad

mistahes lähemad seosed Eesti või Schengeni alaga, ei ületanud PPA sissesõidukeelu

kohaldamisel kaalutlusõiguse piire. Kaebaja pole esile toonud olulisi asjaolusid, mis tema

arvates jäid PPA-l kaalumisel arvesse võtmata. Märkimisväärselt pikka sissesõidukeeldu

õigustab oluline avalik huvi tagada, et kaebaja ei saaks toime panna uusi kuritegusid.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. X. X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega

kaebus rahuldada.

Kaebajale ei antud võimalust täita lahkumisettekirjutust vabatahtlikult, kuigi ta seda taotles.

PPA põhjendas seda kaebaja põgenemise ohuga ning ohuga avalikule korrale või

sisejulgeolekule. Mõlema aluse kohaldamist tuleb kaaluda, kuid PPA ei teinud seda.

Kaebaja ei ole pannud toime KarS § 259 lg-s 1 ja § 25 lg-s 2 nimetatud tegu. Väär on

halduskohtu seisukoht, et kaebaja on süüteo toime pannud, kuna ta allkirjastas kahtlustatavana

5(8)

3-23-47

kinnipidamise asendamise akti ja tasus riigituludesse 400 eurot. KrMS § 219 lg 1 kohaldub

kahtlustatavale ja sel alusel kriminaalmenetluse alustamata jätmise korral ei saa rääkida teo

toimepanemise tuvastamisest. Isiku nõusolekust ei saa järeldada, et ta on end süüdi

tunnistanud, eriti kuna kaebaja on algusest peale väitnud, et ta ei tundnud temaga koos

reisinud inimesi. Seega ei saa kriminaalmenetluse alustamata jätmisest tuleneda kaebajale

samasuguseid tagajärgi kui süüdimõistvast otsusest. Kaebajale on ebaõiglane ette heita, et ta

oli nõus tasuma kohtuvaidluse vältimiseks 400 eurot. Kaebaja ei tunne Eesti õigussüsteemi ja

ning ei saanud inglise keele tõlgist täielikult aru. PPA ei ole esitanud tõendeid, et KarS § 259

lg-s 1 nimetatud süüteo koosseis on täidetud. Seda tõendamiskoormust ei saa asetada

kaebajale.

Kaebaja ei püüdnud sadamas PPA eest põgeneda. Mõistetav oli kaebaja soov sõita kõigepealt

Pariisi, et võtta sealt oma isiklikud asjad. Kaebaja jaoks oli selline ilma konkreetse plaanita

ringi reisimine tavapärane ja tal puuduvad varasemad süüteod. PPA ei ole kaebaja tausta üldse

arvesse võtnud. Lihtsalt oma kaasmaalastega koos ajaveetmise eest viieaastase

sissesõidukeelu kohaldamine ei ole proportsionaalne.

7. PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

PPA jääb varasemate seisukohtade juurde ja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega.

Kaebajal puudus alates viisa kehtetuks tunnistamise otsuse kättesaamisest õiguslik alus Eestis

viibida. Viibimisaluseta välismaalasel on VSS-st tulenev kohustus Eestist lahkuda.

Lahkumisettekirjutuses üksnes tuvastatakse lahkumiskohustuse olemasolu. Kaalutlusõigus on

PPA-l vaid küsimuses, kas anda tähtaeg lahkumiskohustuse vabatahtlikuks täitmiseks ning

kas kohaldada sissesõidukeeldu ja milliseks tähtajaks. Halduskohus tuvastas õigesti kaebaja

põgenemisohu, s.o soovimatuse täita lahkumiskohustust. Õige on ka halduskohtu järeldus, et

kaebaja pani toime KarS § 259 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo. Kuna kaebaja ei järginud Eestis

kehtivaid õigusakte, ohustas ta avalikku korda. Kaebaja ei ole ka kohtumenetluses välja

toonud ühtki sellist olulist asjaolu, mille tõttu tulnuks kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks

ajaks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

8. Kaebaja esitas apellatsioonimenetluses uusi tõendeid, millega soovib näidata oma töö- ja

ärialaseid sidemeid Euroopa Liidus ning sellega seoses vajadust reisida Schengeni alale, s.o

sisuliselt seda, et vaidlustatud haldusaktiga kohaldatud sissesõidukeeld on

ebaproportsionaalne (07.06.2024 ja 09.06.2024 menetlusdokumentide lisad).

9. Kaebaja 09.06.2024 menetlusdokumendi lisa on Itaalia äriühingu 07.06.2024 kiri (koos

tõlkega), milles viidatakse isikliku kohtumise vajadusele, et sõlmida vürtside impordi leping.

See tõend tuleb kaebajale tagastada (HKMS § 62 lg 2). Sissesõidukeelu kehtestamise

õiguspärasust tuleb hinnata ettekirjutuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2; Riigikohtu

01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 18). Kõnealust tõendit ei olnud sissesõidukeelu kohaldamise

ajal olemas, mistõttu ei saanud PPA sellega arvestada. Kaebaja ei väida ka, et kirjas viidatud

läbirääkimised või ärikontaktide loomine Itaalia äriühinguga olid sissesõidukeelu

kohaldamise ajal juba alanud. Eeltoodut arvestades ei ole sellel tõendil asja lahendamise

tähtsust. See 07.06.2024 kiri ei muuda PPA kohaldatud sissesõidukeeldu tagantjärgi

õigusvastaseks.

10. Kaebaja 07.06.2024 menetlusdokumendi lisad, mis puudutavad kaebaja tegevust 2022.

a detsembris, võtab ringkonnakohus asja õigemaks lahendamiseks vastu (HKMS § 198 lg 3;

vt täpsemalt allpool).

II

6(8)

3-23-47

11. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebajale

kohaldatud sissesõidukeelu tühistamiseks ei ole alust.

12. Lahkumisettekirjutuse tegemisel tuleb kaaluda lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise

tähtaja määramata jätmist, mh põhjusel, et sellega kaasneb imperatiivselt sissesõidukeelu

kohaldamine (VSS § 74 lg 2; Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p-d 33 ja 34).

13. PPA tugines vaidlustatud ettekirjutuses esiteks VSS § 72 lg 2 p-le 1, mille kohaselt võib

lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse

kohe sundtäita, kui esineb välismaalase põgenemise oht. Kuigi kõnealuses ettekirjutuses ei ole

selge sõnaga viidatud ühelegi VSS §-s 68 nimetatud alusele, on ettekirjutuse asjaoludest aru

saada, et PPA hindas kaebaja põgenemise ohtu VSS § 68 p 6 alusel, s.o välismaalane on PPA-

le teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi

lahkumiskohustust täita. Lisaks tuleb põgenemisohu sisustamisel arvestada muude kaebajat ja

konkreetset juhtumit puudutavate asjaoludega.

14. Kaebajal oli kohustus lahkuda Eestist ja Schengeni alalt. Ringkonnakohtu hinnangul

võis PPA kaebaja seletustest ja käitumisest järeldada, et kaebaja ei soovinud tegelikult

lahkumiskohustust täita.

14.1. Kaebaja selgitas 23.12.2022 (dtl 67 jj), et soovib enne Indiasse tagasi pöördumist minna

tagasi Pariisi, et võtta sealt mõned isiklikud asjad (lapsele ostetud šokolaad ja riided). Kaebaja

väitel olid need asjad tema sõbra korteris, kuid kaebaja ei osanud PPA-le nimetada sõbra

elukohta. Seega kaebaja ei teadnud täpselt, kuhu ta jättis oma isiklikud asjad, mis tekitab

kahtluse, et kaebaja selgitus Pariisi tagasi pöördumise vajaduse kohta ei olnud tõene. Lisaks

on PPA asjakohaselt välja toonud, et kaebaja eiras 23.12.2022 Tallinna Sadama D-terminalis

politseipatrulli korraldust oodata, kuni patrull kontrollib kaebaja ja tema kahe kaaslase

dokumentide ehtsust, ning püüdis sadamast lahkuda. Seda kinnitab PPA ametniku 23.12.2022

ettekanne (dtl 82). Kaebaja selgitused oma käitumise põhjuste kohta ei ole usutavad.

14.2. Usutav ei ole kaebaja 23.12.2022 selgitus, et ta tuli sel päeval juba teist korda

detsembrikuu jooksul Eestisse, et minna siit Rootsi suunduvale kruiisile, kuna see on väga hea

kruiis ja Indias ei ole selliseid. Kaebaja tegevuses on näha n-ö mustrit, sest 23.12.2022

selgituste kohaselt lendas kaebaja mõlemal korral kõigepealt Riiga, viibis seal lühikest aega

ning otsustas seejärel minna Tallinnast Stockholmi suunduvale kruiisile koos kahe inimesega,

kellega ta tutvus väidetavalt alles Riias, kusjuures laevapiletid ostis (23.12.2022 püüdis osta)

kaebaja. Seejuures ei olnud kaebajal kummalgi korral plaane jääda Stockholmi pikemaks

ajaks (esimesel korral lahkus ta Stockholmist väidetavalt samal päeval). Kaebaja esimese reisi

kaks kaaslast jäid kaebaja selgituse kohaselt Rootsi. Teise reisi kaaslased aga põgenesid

sadamast. PPA tegi kindlaks, et tegemist oli meestega, kelle reisidokumendid olid võltsitud

ning Läti ametiasutusele tehtud päringust selgus, et selliste nimede ja sünniaegadega inimesed

olid 2022. a novembris põgenenud Läti pagulaskeskusest. Seega on PPA põhjendatult

leidnud, et kaebaja tõenäoliselt ei andnud oma reisi põhjuste kohta tõeseid ütlusi.

14.3. Lisaks on kaebaja 23.12.2022 selgitused vastuolus tema 07.06.2024 esitatud tõenditega.

Nimelt selgitas kaebaja 23.12.2022 PPA-le, et saabus viimati Schengeni alale marsruudil

Chennai-Delhi-Pariis-Riia-Tallinn, kusjuures Delhist lahkus ta väidetavalt 08.12.2022 ja

Pariisist Riiga 22.12.2022. Kui PPA märkis, et kaebaja viibis Pariisis pikka aega ja küsis,

mida kaebaja seal nii pikalt tegi, selgitas kaebaja, et otsis äripartnereid. Kuid 07.06.2024

esitatud tõendite hulgas on 09.12.2022 kinnituskiri (dtl 217, tõlge dtl 233), millest saab

järeldada, et kaebaja elukoht on kinnituse andmise ajal hoopis Portugalis. Samuti esitas

kaebaja 09.12.2022 kuupäeva kandva töölepingu (dtl 219 jj, tõlge dtl 235 jj), mis kehtis kuni

08.01.2023, ning muud dokumendid, mis viitavad, et kaebaja võis viibida 2022. a detsembri

7(8)

3-23-47

alguses hoopis Portugalis, et leida seal tööd, mitte Pariisis ärikontakte loomas, nagu ta väitis

PPA-le. Seega ei saa kaebaja seletusi pidada usaldusväärseteks.

14.4.

Eespool toodud asjaolud kogumis viitavad kaebaja soovimatusele täita

lahkumisettekirjutust ja pöörduda tagasi Indiasse, s.o esines kaebaja põgenemise oht.

15. Põgenemise ohu tõttu võis PPA jätta kaebajale VSS § 72 lg 2 p 1 alusel

lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata. Puudub vajadus kontrollida, kas

kohe sundtäidetava ettekirjutuse oleks võinud teha lisaks VSS § 72 lg 2 p 4 alusel.

16. VSS § 74 lg 2 sätestab, et kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega,

kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks

lahkumisettekirjutuse tegemise päevast arvates. VSS § 74 lg 41 kohaselt kohaldatakse

välismaalase suhtes, kes ei ole Euroopa Liidu, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ega

Šveitsi Konföderatsiooni kodanik või tema perekonnaliige, Schengeni sissesõidukeeldu. VSS

§ 74 lg 3 näeb ette, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid

asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada

sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. VSS § 74 lg 4 alusel võib sissesõidukeelu jätta humaansetel

kaalutlustel kohaldamata. Humaansed kaalutlused VSS § 74 lg 4 tähenduses peaksid

seonduma esmajoones olukorraga, kus Eestisse või Schengeni alale sisenemise keeld riivaks

intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks

kaasa muu samalaadse tagajärje (Tallinna Ringkonnakohtu 03.07.2024 otsus nr 3-23-766, p

20; Riigikohtu 05.12.2019 otsus nr 3-16-2123, p 15).

17. Ringkonnakohus nõustub PPA-ga, et puuduvad humaansed kaalutlused, mille tõttu

tulnuks sissesõidukeeld jätta kohaldamata. Kaebaja ei toonud haldusmenetluses välja ka

selliseid kaalukaid asjaolusid, mille tõttu tulnuks kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks,

kuid mille PPA jättis arvesse võtmata. Kaebajal ei ole Eestis ega Schengeni alal mingeid

perekondlikke või lähedasi isiklikke sidemeid. Kaebaja ei ole ka ära näidanud, et tal olid

sissesõidukeelu kohaldamise ajal Schengeni alal olemas sellised olulised majanduslikud vms

huvid, mis muudaks viieaastase sissesõidukeelu ebaproportsionaalseks. Kaebaja selgituste

kohaselt oli ta 23.12.2022 seisuga alles loomas ärialaseid kontakte Schengeni alal, kuid tema

seletused on olnud väga üldsõnalised selles osas, et kellega ja milliseid kontakte oli tal

õnnestunud luua. Samas on kaheldav, et kaebajal oli ka tegelikult huvi leida Schengeni alal

ärialaseid kontakte, et hakata siia Indiast vürtse tarnima, sest tema 07.06.2024 esitatud tõendid

viitavad pigem sellele, et tema eesmärk oli minna Portugali tööle. Arvestades ka eespool

toodud selgitusi kaebaja põgenemise ohu kohta ja kahtlust, et kaebaja ei ole andnud PPA-le

tõeseid ütlusi, ei ole alust pidada viieaastast sissesõidukeeldu õigusvastaseks. Seaduses

ettenähtud kestusega sissesõidukeelu lühendamata jätmist õigustab siinsel juhul oluline avalik

huvi tagada, et Schengeni alal viibimise õigusi ei kuritarvitataks.

18. Asjaolude olulisel muutumisel pärast sissesõidukeelu kohaldamist on kaebajal võimalik

taotleda pädevalt asutuselt sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist või kehtetuks tunnistamist

(VSS §-d 75 ja 32).

19. Apellatsiooniastme menetluskulud jäävad poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109

lg-d 1 ja 11).

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)