3-22-1512/40 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja

Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. oktoober 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1512

Haldusasi

B.B kaebus Eesti Haigekassa 29. juuni 2022. a otsuse nr

1.1-3.5/229 tühistamiseks ning COVID-19 haiguse

vastu vaktsineerimisest põhjustatud tervisekahju

hüvitamiseks,

lisaks

vaktsineerimiskohustusega

tekitatud tervisekahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 6. märtsi 2023. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – B.B

Vastustaja – Tervisekassa, esindaja Z.O

Kaasatud haldusorgan – Ravimiamet, esindaja S.D

Menetluse alus ringkonnakohtus

B.B apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta B.B apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 6. märtsi

2023. a otsus haldusasjas nr 3-22-1512 muutmata.

2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 15. novembril 2024

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui

see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-22-1512

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. B.B esitas Eesti Haigekassale (alates 01.04.2023 Tervisekassa) 06.06.2022 taotluse

vaktsiinikahju hüvitise saamiseks. Taotluse kohaselt tekkis tervisekahju 23.09.2021, mil

taotleja vaktsineeriti COVID-19 haiguse vastu vaktsiiniga Janssen. Vasakus õlavarres, kuhu

vaktsiinisüst tehti, tekkis tugev valu, mis kestis üle nelja kuu ja kestab veidi ka veel taotluse

esitamise ajal. Kui valu ei olnud kahe nädalaga möödunud, pöördus taotleja e-kirja teel arsti

poole, kes arvas, et ilmselt vigastas nõel süstimisel närvi. Paistetust ei tekkinud ja massaaž ei

aidanud. Muid terviseprobleeme ei ole taotlejal kunagi olnud. Füüsilise pingutuse korral valu

tugevneb ja väheneb tunduvalt koormuse (tempo) alandamisel. Taotleja peab selle tõttu

liikuma varasemast oluliselt aeglasemalt.

2. Eesti Haigekassa jättis 29.06.2022 otsusega nr 1.1-3.5/229 taotluse rahuldamata, sest

puudusid arsti poolt dokumenteeritud andmed tervisekahju kohta, mis oleks kestnud vähemalt

4 kuud. Ravimiseaduse (RavS) § 9916 ning tervise- ja tööministri 25.04.2022 määruse nr 36

„Vaktsiinist põhjustatud tervisekahjustuste tunnused“ (määrus nr 36) kohaselt hüvitatakse

isikule kahju, kui on korraga täidetud kõik järgnevad tingimused: 1) isikut on Eestis

vaktsineeritud; 2) patsiendil on tekkinud raske tervisekahjustus, mis kestab vähemalt neli

kuud või patsient sureb; 3) tervisekahjustus on arsti poolt dokumenteeritud; 4)

vaktsineerimise ja tervisekahjustuse tekkimise või surma vahel on vähemalt tõenäoline

põhjuslik seos. Taotlejat on COVID-19 vastu vaktsineeritud 23.09.2021, kuid tervise

infosüsteemi andmetest ei selgu, et taotlejal oleks tekkinud taotluses kirjeldatud

tervisekahjustus, mis kestaks vähemalt neli kuud ja oleks arsti poolt dokumenteeritud. Taotlus

tuleb RavS § 9922 p 1 kohaselt jätta rahuldamata, sest tegemist ei ole kindlustusjuhtumiga.

Taotlejal on õigus esitada uus taotlus, kui tervisekahju on kestnud vähemalt neli kuud.

3. B.B esitas Tallinna Halduskohtule 13.07.2022 kaebuse Eesti Haigekassa 29.06.2022

otsuse nr 1.1-3.5/229 tühistamiseks ning Tervisekassa kohustamiseks hüvitada

vaktsineerimisest põhjustatud püsiv raske tervisekahju, samuti palus kaebaja hüvitada temale

vaktsineerimiskohustusega tekitatud tervisekahju. Enne vaktsineerimist oli kaebaja terve ning

heas füüsilises vormis, kuid kohe pärast vaktsiini süstimist tekkis vasakus õlavarres tugev

valu, mis on kestnud ligi aasta. Valu tugevneb füüsilise koormuse suurenemisel.

Koormustaluvus on langenud 50%. Vasak käsi on ilmselt kaotanud töövõime. Kaebaja on

oma vaevustega korduvalt pöördunud temale vaktsineerimisel kaasa antud kontaktidel ja tema

arusaamist mööda vastasid talle erialaarstid. Kaebaja on järginud kõiki saadud juhiseid.

Kaebaja ei saanud valuga seoses konkreetset juhist pöörduda perearsti poole ja kuna talle ei

osatud määrata põhiravi, siis olnuks taastusravile suunamiseks perearstile pöördumine

ennatlik. Kui kaebaja pöördus valede arstide poole, tulnuks neil edastada materjalid õigetele

arstidele. Kaebajal puudub arstidega varasem kogemus. Vaktsineerimisel selgitati, et käsi võib

valutada üle nädala ja see on tavapärane ning seetõttu pöördus kaebaja arstide poole alles siis,

kui valu ei möödunud. Sellel ajal ei olnud veel vaktsiinikahjude kompenseerimist ette nähtud.

Kaebaja ei soovinud kompensatsiooni, vaid käe tervenemist. Kaebaja haiguslugu on detailselt

2(9)

3-22-1512

dokumenteeritud ning arstide järeldus oli, et valu tekkis vaktsiini süstimisel närvi tabamise

tõttu. Kaebaja hinnangul oli valu tingitud trombist. Mõlemal juhul on tegemist

vaktsineerimisel tekkinud tervisekahjustusega. Määruses nr 36 on sätestatud meelevaldsed

eeldused vaktsiinikahju hüvitamiseks, mis sisuliselt välistab igasuguse hüvitise maksmise.

Vaktsineerimine oli sunduslik, mitte vabatahtlik valik. Kaebaja pidi Soomes tööl käimiseks

(sh laevale saamiseks) laskma ennast kas testida või olema vaktsineeritud. Kuna pidev

testimine oli valulik, otsustas kaebaja kui pere ainus toitja töötamise jätkamiseks ennast

vaktsineerida. Kaebajal ei olnud vajadust vaktsineerida end haiguse vastu, millest ei tulenenud

temale mingit ohtu. Vaktsineerimine teiste inimeste kaitsmiseks on põhiseadusevastane. Kitsa

grupi omakasu nimel on pettusega seatud ohtu rahva tervis.

3. Tervisekassa palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja tervisekahjustuse kohta

puudub dokumentatsioon. Tervise infosüsteemi järgi ei ole kaebaja enda viidatud

tervisemurega kordagi arstide poole pöördunud. Kaebaja ei esitanud taotluses mh andmeid

selle kohta, et käis mõne tervishoiuteenuse osutaja juures, kes on jätnud andmeid digilukku

edastamata. Kaebaja ja Ravimiameti ametniku kirjavahetus ei kujuta endast suhtlust arsti või

muu tervishoiuteenuse osutajaga. Kirjavahetusest nähtub, et Ravimiamet on korduvalt

palunud kaebajal pöörduda oma tervisemure põhjuse selgitamiseks ja abi saamiseks arsti

poole. Tervisekassa ja Ravimiamet ei tegele tervisekahjustuste diagnoosimise ega raviga, vaid

selleks tuleb esmalt pöörduda perearsti poole, kes suunab vajaduse korral edasi eriarsti juurde.

Kaebaja vaktsineerimise kõrvalmõjude kohta saadetud info on alles ja registreeritud.

Vaktsiinikahju hüvitamise eeldused pole täidetud, sest puudub erialaspetsialisti diagnoos ja

tervishoiutöötaja poolt tuvastatud tervisekahjustuse kestus. Hüvitise saamiseks ei piisa

ainuüksi kaebaja enda hinnangust. Tervisekassa ei kohusta inimesi vaktsineerima, vaid osales

protsessis üksnes vaktsiinide soetamise ja vaktsineerimise korraldamise rahastaja rollis.

Vaktsineerimata isikutele kehtestas piirangud Vabariigi Valitsus, mitte Tervisekassa.

Vaktsineerimis- või läbipõdemistõendi olemasolu ja kiirtestimine Soome sisenemisel oli

seejuures Soome Vabariigi nõue alates 28.12.2021. Kaebajat ei sunnitud ennast

vaktsineerima, vaid ta jõudis ise erinevaid piiranguid arvestades järeldusele, et

vaktsineerimine on mõistlik. Vaktsiini manustamistehnikast ehk ravivea tagajärjel tekkinud

kahju hüvitamist on võimalik nõuda vaktsiinisüsti teinud tervishoiuteenuse osutajalt

võlaõigusseaduse alusel.

4. Ravimiamet leidis seisukohas, et kaebajaga telefoni teel suhelnud ametnikud ei osanud

meenutada täpseid kuupäevi, kõnede kestusi või sisu, kuid saavad kinnitada, et kuna nendel

puudub õigus telefoni teel diagnoosida või ravida, siis suunasid nad kaebajat igas

telefonikõnes pöörduma perearsti poole. Kaebajale ei saanud jääda telefonivestlustest

ekslikku muljet, et ta suhtleb perearstiga või mõne eriarstiga, kes telefoni teel diagnoosib ja

ravib. Vaktsiinikahjuna käsitatakse seaduses vaktsiini kui toote (ravimi) koostisest või selle

omadustest põhjustatud tervisekahjustust. Ravimiamet on pädev hindama vaktsiini kui ravimi

omadusi, sh võimalikku seost tervisekahjuga, kuid ei anna hinnanguid vaktsineerimise kui

tervishoiuteenuse kohta.

5. Tallinna Halduskohus jättis 06.03.2023 otsusega kaebuse rahuldamata. RavS § 9916

p-st 1 ja § 9919 lg-st 2 ning RavS § 9919 lg 3 alusel kehtestatud määruse nr 36 §-st 2 tuleneb, et

kõigi kindlustusjuhtumite eelduseks on arsti poolt ravi määramine või muul viisil

(ekspert)arsti poolt isiku terviseseisundi tuvastamine. Vaidlust ei ole, et kaebaja ei ole pärast

vaktsineerimist pöördunud ühegi tervishoiutöötaja ega tervishoiuteenuse osutaja (nt haigla või

perearstikeskus) poole. Kaebaja pöördus Ravimiameti poole ja talle vastas ravimiohutuse

järelevalve osakonna juhataja. Terviseameti registrite kohaselt ei ole Ravimiametil

tegevusluba tervishoiuteenuse osutamiseks ja kaebajale vastanud ametnik ei ole

3(9)

3-22-1512

tervishoiutöötaja. Kaebaja keskne väide on, et tema sai aru, et täidab vaktsineerimisel saadud

juhiseid ja Ravimiameti poole pöördumisega pöörduski kaebaja arstide poole, kes tuvastasid

tervisekahju tekkimise. Vaktsineerimisel anti kaebajale infoleht, mis suunas vaktsineeritut

kõrvaltoimete tekkimisel pidama nõu oma arsti või meditsiiniõega. Kaebaja vaktsineeriti

23.09.2021 ning ta pöördus 08.10.2021 OÜ Pärnu Perearstid poole autojuhi tervisetõendi

vormistamiseks. Sama perearstikeskus on kutsunud teda sama aasta mais sõeluuringusse.

Seega oli kaebajal n-ö oma arst või meditsiiniõde, kelle poole kõrvaltoimete tekkimise korral

nõu pidamiseks pöörduda. Infolehe järgi võib kõrvaltoimetest ka ise Ravimiametit teavitada.

Kaebaja kirjutaski 28.11.2021 Ravimiametile ja Terviseametile. Ravimiamet korraldab siiski

vaid ravimite kõrvaltoimetest teatamist ja sellekohast aruandlust, kuid mitte kõrvaltoimete

ravi ning vastupidist ei olnud väidetud ka kaebajale antud infolehes.

Ravimiamet on selgitanud, et ei salvesta telefonikõnesid, kuid ametnikud saavad kinnitada, et

kaebajat suunati pöörduma perearsti poole ning kaebajale ei saanud jääda muljet, et ta suhtleb

mõne arstiga, kes teda telefoni teel diagnoosib või ravib. Kaebaja ja Ravimiameti 28.11.2021–

06.01.2022 kirjavahetusest nähtuvalt on kaebajat kahel korral suunatud pöörduma arsti juurde

(30.11.2021 südame kontrollimiseks ning 06.01.2022 õlaliigese ja kaela kontrollimiseks) ning

üheski kirjas ei ole Ravimiamet asunud kaebaja suhtes korraldama uuringuid või määrama

ravi. Ka ei ole ametnik üheski kirjas määratlenud ennast arstina, konsiiliumina vms. Kaebajale

antud teabelehe alusel tuli esmalt pöörduda oma arsti või meditsiiniõe poole. Üldteada on

asjaolu, et arstid töötavad haiglates, tervise- või perearstikeskustes või erapraksisena.

Keskmine inimene ei pöördu tervishoiuteenuste saamiseks riigiorganite poole. Ravimiameti

ametnik on püüdnud olla abivalmis ja vähendada kaebaja hirmusid esmajoones seoses

võimaliku trombiga. Kuivõrd tromboos võib viidata mh eluohtlikule seisundile, siis on

rahustava teabe andmine inimlikult arusaadav ja kooskõlas ametnikueetikaga. Samas on

kaebajat suunatud pöörduma perearstile ja usutav on, et selliseid soovitusi anti kaebajale ka

telefoni teel. Ravimiamet ei pidanud kaebajat ise arsti juurde suunama, sest tervishoiuteenuse

saamine on üldjuhul vabatahtlik. Ravimiametil puudub pädevus leppida kaebaja eest kokku

arstivisiite või edastada kaebaja terviseandmeid. Kohtuistungil avaldatust nähtuvalt on

kaebajal olemas arusaam meditsiinisüsteemi toimimisest ja kirjavahetuse pinnalt ei saanud

Ravimiametile jääda samuti teistsugust muljet.

Vaidlustatud otsuse tühistamiseks ei ole alust mh siis, kui Ravimiamet oleks pidanud

mõistma, et kaebaja peab ametnikku arstiks ning kaebajale tulnuks seetõttu selgitada

tervishoiuasutuste ülesehitust ja arstile pöördumise viise. Kaebajale ei ole määratud ravi,

ravimeid, protseduure ega operatsioone, mis on raske tervisekahju hüvitamise eelduseks.

Vaktsiinikahju hüvitamine eeldab, et isikule on tekkinud tervisehäire, mille leevendamiseks ta

pöördub arsti poole ja mis ei möödu iseseisvalt. Tervisekahju ei hüvitata ka juhul, kui isikul

oli vähemalt 4 kuud kestnud tervisehäire, kuid ta jättis arstile pöördumata. Võib eeldada, et

arstile pöördudes saab inimene ravi ning vaevused mööduvad kiiremini ja väiksemate

kannatustega. Esmaseks eesmärgiks ongi inimese tervenemine, mitte hüvitise maksmine.

Kaebaja tervisehäire ja selle ravimise kohta ei ole mingeid dokumente. Kaebajale vormistati

08.10.2021 autojuhi tervisetõend ning kaebajal puudusid mis tahes tervisekaebused, kuigi

kaebuse kohaselt oli tugev õlevarrevalu tekkinud kohe pärast 23.09.2021 vaktsiinisüsti.

Kaebaja on korduvalt väitnud töövõime kaotust, samas kinnitas istungil, et töövõimetuslehte

ei ole võtnud. Seega puuduvad mis tahes tõendid, mille alusel olnuks vastustajal võimalik

järeldada kindlustusjuhtumi esinemist. Vaidlustatud otsuses on viidatud, et kaebaja võib

esitada uue taotluse, kui tervisekahju on kestnud vähemalt 4 kuud. RavS § 9920 lg-s 7

sätestatud õigusest kasutada eksperte ei tulene vastustajale ega kaasatud haldusorganile õigust

ja kohustust asuda ise diagnoosima või protseduure ja ravi määrama, kui algandmed

4(9)

3-22-1512

puuduvad. Kuna kaebajale tervisehäire tekkimine on tõendamata, ei vasta kaebaja

vaktsiinikahju hüvitamise tingimustele ja taotlus on jäetud õiguspäraselt rahuldamata.

Kaebaja on lisaks palunud hüvitada vaktsineerimiskohustusega tekitatud tervisekahju. Sellise

nõude rahuldamine eeldab, et vastustaja on kehtestanud vaktsineerimise kohustuse ning see

on õigusvastane. Kohtule ei nähtu, et Tervisekassa oleks kehtestanud haldusakti, millest

tulenes kaebajale kohustus ennast vaktsineerida. Seega ei ole vastustaja oma tegevusega

kaebajale ka õigusvastaselt kahju tekitanud. Kohus selgitas 14.09.2022 määruses, et kuna ei

nähtu, et Eesti Vabariik oleks muul viisil seadnud vaktsineerimiskohustuse, siis puudub

vajadus tunnistada ka mõnda muud haldusorganit selle nõude osas vastustajaks. Kaebaja

vaktsineeris end 23.09.2021. Sellel ajal ei kehtinud kaudset vaktsineerimiskohustust, vaid

kaebajal oli võimalik tegevustes osaleda mh koroonaviiruse testi negatiivse tulemuse alusel

(vt ka Riigikohtu 31.10.2022 otsus nr 5-22-4, p-d 2, 20 ja 48). Kuigi kaebaja seisukohad on

olnud muutlikud, on ta vaktsineerimise otsust põhjendanud eeskätt sooviga jätkata Soomes

tööl käimist. Eesti kohtus ei saa vaidlustada Soome võimude tegevust (HKMS § 4 lg 3). Eesti

Vabariik ei ole keelanud ilma vaktsineerimata Eestist lahkuda (sh laevale minna). Tallinki

tegevus (sh testimisel või kontrollimisel) ei ole omistatav Eesti Vabariigile.

Vaktsineerimiskohustusena ei ole käsitatav mh Eesti riigi väidetav tegevusetus, et Soome ei

nõuaks testimist või vaktsineerimist. Kuna puudub vastustaja või muu Eesti riigiorgani või

avaliku võimu kandja tegevus, mis oleks tinginud kaebaja vaktsineerimise ja temale

tervisekahjustuse tekkimise, tuleb kahjunõue jätta rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. B.B palub 31.03.2023 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja uue

otsusega rahuldada tema kaebus. Halduskohus on rikkunud nii materiaalõiguse norme kui ka

menetlusnorme ning hinnanud tõendeid selgelt ebaõigesti, mis võis lahendit oluliselt

mõjutada. Kaebajalt ei ole küsitud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 236 lg 4 kohast

nõusolekut ning ta ei ole andnud ega anna sellist nõusolekut. Halduskohus on olnud

erapoolik, asudes ise tõendeid koguma ja seda vaid ühe poole kasuks. Kohus ei võinud

tugineda sellele, et kaebajale vastanud Ravimiameti ametnikul ei ole meditsiinilist haridust

ning järelikult ei ole kaebaja arsti poole pöördunud. Isegi kui kaebajaga suhelnud

Ravimiameti ametnikul puudub meditsiiniline haridus, ei muudaks see midagi. Jääb

arusaamatuks, kellele see nn vaktsineerimiskahju fond on loodud, kui isegi kaebaja ei saanud

sealt midagi. Kaebaja on algusest peale väitnud, et oli kuni vaktsineerimiseni täiesti terve ja

sai kohe pärast vaktsineerimist raske tervisekahjustuse ning pöördus viivitamata arstide poole,

et terveks saada, täites kõiki arstidelt saadud juhiseid. Kohus on tarbetult palju tegelenud

väidetavate telefonikõnedega, sest kaebaja mäletamist mööda võis selliseid kõnesid olla vaid

üks ja seegi lühiajaline ning tähtsusetu. Tervisekahjustusega seonduv nähtub e-kirjadest.

Halduskohus on ületähtsustanud ka autojuhi tervisekontrolli, sest tegu on rutiinse toiminguga,

kuhu ei minda tervisehädasid kurtma ka siis, kui neid oleks. Kaebaja rõhutab veelkord, et ta

on kogu elu olnud terve ja tal pole olnud mingeid kokkupuuteid arstidega. Kaebajal ei ole

„oma arsti“ ning ta ei tea, kes on tema perearst, kuigi see võib talle olla seadusega määratud.

Kaebajal ei ole olnud vajadust minna perearsti juurde ja keegi pole kaebajat sinna kunagi

saatnud. Kohtu viidatud soovitused pöörduda perearsti poole ei olnud kaebajale

kohustuslikud. Keegi ei ole kaebajat perearstile suunanud. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et

kaotas töövõime, vaid üksnes märkis, et tema töövõime vähenes. Uue asjaoluna toob kaebaja

välja, et vaktsineerimine rikkus tema immuunsüsteemi, sest kohtumenetluse ajal haigestus ta

raskelt (köhis vahetpidamata 3,5 nädalat, varasemalt pole köha kunagi kestnud üle 2 päeva).

Kaebaja ei nõustu etteheitega, et ta pöördus valesse kohta, sest tema ei pea teadma, kuidas on

5(9)

3-22-1512

tervishoiusüsteemis ametid jagatud. Juba infolehele tulnuks kirjutada, et pöörduge perearsti

poole. Kaebaja eeldas, et tema asjaga tegeletakse ning ta ei pidanud vajalikuks sellega

täiendavalt perearsti juurde minna. Kohus on alusetult kahelnud, kas tervisekahju üldse

esines. Keegi peale kohtuniku ei ole vaidlustanud, et kaebajal tekkis raske tervisekahju.

Kaebajal oli tugev käevalu ja langes koormustaluvus, kuid kohusetundest jätkas ta siiski

töötamist. Valu oli tugev ja kestis aasta. Tervisekahju põhjustas vaktsineerimise korraldajate

hoolimatus ja vastutustundetus. Kui esineb mingigi tõenäosus, et terviserike tulenes

vaktsiinist, siis tuleb seda käsitada kui vaktsiinist põhjustatud terviseriket. Kaebaja käevalu

algas kohe pärast vaktsineerimist ning süstimiskoha lähedalt õlavarrest.

Vaktsineerimine oli alguses vabatahtlik, kuid hiljem enam mitte. Samas ei olnudki see

kaebuse aluseks. Kõik peale kohtuniku olid mh seda meelt, et kaebaja pöördus arstide poole.

Isegi kui kaebaja pöördus valede arstide poole, pidanuks need materjalid edasi saatma. Ravi ei

määratud ilmselt vaid seetõttu, et sellist ravi polegi veel olemas. Kaebaja ei jätnud täitmata

ühtegi arstide ettekirjutust. Kui olnuks konkreetne juhis pöörduda käevaluga seoses perearsti

poole, siis oleks kaebaja perearsti juurde ka läinud. Kaebaja ei olnud passiivne, vaid tegi

arstidega koostööd. Kuna vaktsiin oli uus, siis oli kaebaja nõus valu pikemalt kannatama, et

saada võimalikult hea ja täpne ravi. Perearstilt ei oleks kaebaja mingit ravi saanud.

Halduskohus leidis ekslikult, et kuna Tallink nõudis vaktsineerimistõendit Soome soovituse

alusel, siis ei kuulu asi Eesti kohtu pädevusse. Tallink on Eesti äriühing ja kaebajat ei lubatud

laevale Tallinnas. Ei saa väita, et Tallink kehtestas ise oma reeglid. Kui Soome korraldas Eesti

inimeste selekteerimise piiril, piisanuks Eesti valitsusel vaid ähvardada sulgeda Eesti sadamad

Soome rekadele ning ebaseaduslik selekteerimine piiril oleks päevapealt lõpetatud. Elanikke

sundis vaktsineerima Eesti valitsejate aktiivne kaasaaitamine vaktsineerimisele ja piirangutele

ning teisalt nende tegevusetus eestimaalaste huvide kaitsmisel. Valitsus peab oma tegude eest

vastutama. Juba esimeste vaktsineeritute COVID-19 haigusega haiglasse sattumisel pidi

olema valitsejatele teada, et vaktsiinid on kasutud. Selle asemel jätkati teadlikult petmist

valedega, et vaktsiinid hakkavad mõjuma alles pärast teist, kolmandat jne süsti. Sisuliselt

varastati igaühe elust kaks aastat, et COVID-19 haiguse ettekäändel saaks grupp inimesi

rikastuda. Riigivõimu tegevusetus ühelt poolt ja tahtlik paanika õhutamine teiselt poolt ongi

kaebajale põhjustanud terviserikke. Määrus nr 36, mis välistab igasuguse tervisekahju

hüvitamise, on ebaseaduslik ja selle eesmärk on üksnes päästa riik vastutusest.

7. Tervisekassa palub 05.05.2023 vastuses jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata

ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja ei ole tuginenud uutele asjaoludele ning vastustaja

jääb oma varasemate seisukohtade juurde. Tervisekassa ei ole kunagi nõudnud, et inimesed

ennast vaktsineeriks. Tervisekassa on kutsunud üles vaktsineerima, kuid see on alati olnud

vabatahtlik. Vaktsineerimata isikutele kehtestatud (sh Vabariigi Valitsuse 23.08.2021

korraldusega nr 305) piiranguid ei ole seadnud Tervisekassa, mistõttu ei saa ta nende eest ka

vastutada. Kaebaja kohta ei ole tervise infosüsteemis sissekandeid, mis kinnitaksid

tervisevaeguseid. Kaebaja enda poolt Ravimiametile kirjeldatud asjaolusid ei saa võrdsustada

arsti poole pöördumisega. Arsti poole ei ole kaebaja vaktsineerimisega seoses pöördunud ja

pärast vaktsineerimist läbitud autojuhi tervisekontrollis tal kaebused puudusid. Vaktsiinikahju

hüvitamise eeldused ei ole täidetud, sest puuduvad RavS §-des 9916 ja 9919 ning määruse nr 36

§-s 2 toodud kindlustusjuhtumi asjaolud. Seda, kas ja millise tervisekahjustusega on tegemist,

saab hinnata spetsialist (tervishoiutöötaja). Tervisekahjustusega seotud asjaolude

dokumenteeritus on vajalik ka tervisekahjustuse kestuse tõendamiseks. Kaebajat on korduvalt

nõustatud pöörduma perearsti poole, kuid ta ei ole seda soovitust järginud. Kuna väidetav

tervisekahju ei ole nõuetekohaselt dokumenteeritud, siis ei olnud vastustajal võimalik taotlust

rahuldada.

6(9)

3-22-1512

8. Ravimiamet leiab 10.05.2023 seisukohas, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud

ning tuleks jätta rahuldamata. Kaasatud haldusorgan jääb oma varasemate põhjenduste juurde.

Kahju hüvitamiseks peab põhjuslik seos vaktsineerimise ja tekkinud tervisekahjustuse vahel

olema vähemalt tõenäoline ning tervisekahjustus peab vastama ka õigusaktides sätestatud

hüvitamise kriteeriumitele. Vaktsiinikahju juhtumiks on olukord, kus korrektselt säilitatud ja

manustatud vaktsiini kasutamise tagajärjel tekib inimesel tervisekahjustus, millel on kindel

või tõenäoline põhjuslik seos vaktsiini manustamisega. Põhjusliku seose olemasolu hindab

Ravimiamet (RavS § 9920 lg 5) ning see nõuab meditsiinilisi ja farmakoloogilisi eriteadmisi,

hõlmates patsiendi haigusloo analüüsi ja selle seostamist konkreetse vaktsiini statistilise

analüüsiga. Ravimiamet ei osuta tervishoiuteenuseid, vaid tugineb tervise infosüsteemis

dokumenteeritud epikriisidele, mis annavad vajalikku teavet patsiendi pöördumise põhjuste,

kaebuste, diagnooside, uuringute ja määratud ravi kohta. Üks oluline tingimus tõenäolise

põhjusliku seose hindamisel on ajaline seos vaktsineerimise ja tervisekahjustuse tekkimise

vahel. Seost vaktsineerimisega peetakse üldjuhul võimalikuks, kui tervisekahjustus tekib ühe

kuu jooksul pärast vaktsineerimist. Ravimiameti ülesanne on välistada juhuslikud ajalised

kokkulangevused muu haigestumisega ning hinnata, kas tervisekahjustuse põhjustas

tõenäolisemalt vaktsiin või kaasuvad riskifaktorid või haigused. Oluline on patogeneetilise

mehhanismi tõestatud olemasolu või teoreetiline võimalikkus. Hindamisel tuleb mh arvestada

tekkinud tervisekahjustuse esinemissagedusega üldpopulatsioonis jms. Kaebaja kohta ei

sisaldu tervise infosüsteemis ühtegi sissekannet seoses võimaliku tekkinud

tervisekahjustusega pärast vaktsineerimist. Kaebaja ei ole pöördunud pärast vaktsineerimist

ühegi tervishoiutöötaja ega tervishoiuteenuse osutaja poole. Seega puudusid mis tahes tõendid

võimaliku tekkinud tervisekahjustuse kohta. Ravimiamet tugineb hinnangu andmisel vaid

dokumenteeritud andmetele. Teaduslikke järeldusi ei ole võimalik rajada kaebaja tagantjärele

antud subjektiivsetele hinnangutele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et B.B apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta

rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja ei pea vajalikuks

neid korrata (HKMS § 201 lg 4).

10. Praeguses asjas on kaebaja taotlenud 23.09.2021 toimunud vaktsineerimise (COVID-19

vaktsiiniga Janssen) tagajärjel väidetavalt tekkinud tervisekahjustuse eest hüvitist 25 000

eurot kahel erineval alusel: 1) vaktsiinikahju kindlustusjuhtumi alusel – RavS § 9916 p 1, §

9918 lg 1; 2) õigusvastase vaktsineerimiskohustuse kehtestamise ning välisriikide kehtestatud

nõuete osas riigi tegevusetuse alusel – riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-d 1 ja 2, § 9 lg

1. Kaebaja ei ole taotletava hüvitise suuruse kujunemist täpsemalt avanud, vaid on arvatavasti

lähtunud RavS § 9919 lg 2 p-s 3 märgitud raske tervisekahjustuse korral ettenähtud hüvitise

suurusest. Asja materjalidest nähtub, et mõlemal alusel nõutakse sama kahju hüvitamist.

Kaebaja on kaasnenud tervisekahjustusena kirjeldanud vahetult pärast COVID-19 vaktsiini

süstimist tekkinud tugevat valu vasakus õlavarres, mis avaldus eriti füüsilise pingutuse korral

ja kestis üle aasta. Kaebaja ei ole väitnud hingelisi üleelamisi või muid kannatusi seoses

väidetava vaktsineerimiskohustuse kehtestamisega või riigi tegevusetusega.

11. Eeltoodud alustel kahju hüvitamise tingimused erinevad eeskätt selle poolest, et kui

RavS §-d 9916–9919 näevad sisuliselt ette hüvitise õiguspärase tegevuse eest, siis RVastS § 7

lg-te 1 ja 2 ning § 9 lg 1 alusel mittevaralise kahju hüvitamine eeldab vältimatult, et avaliku

võimu kandjale ette heidetav tegevus või tegevusetus oli õigusvastane ja ka süüline. RVastS-i

alusel hüvitise väljamõistmiseks peab esinema põhjuslik seos avaliku võimu kandja teo ja

kannatanul tekkinud kahju vahel (nt Riigikohtu 20.02.2020 otsus nr 3-16-2267, p 12), kuid

7(9)

3-22-1512

RavS § 9916 p 1 järgi piisab sellest, kui esineb vähemalt tõenäoline põhjuslik seos. Erinevalt

RavS-s sätestatud hüvitamismehhanismist (vt RavS § 9916 ja § 9920 lg 2 ning määruse nr 36 §

2) ei näe RVastS ette ka mingeid kriteeriume tervisekahjule, mille hüvitamist saab selle alusel

nõuda. Samas on mõlemal juhul hüvitise väljamõistmise üheks eelduseks, et isikule peab

olema tekkinud kahju. Kuna kahjunõude rahuldamise eelduste täidetuse kontrollimisel pole

oluline kontrolli järjekord, vaid see, et kõik eeldused oleksid täidetud (nt Riigikohtu

20.02.2020 otsus nr 3-16-2267, p 17), siis hindab ringkonnakohus esmalt, kas kaebajale kahju

tekkimine on tõendatud, ning kui kahju tekkimine on tõendamata, puudub vajadus analüüsida

muude eelduste täidetust.

12. Eesti Haigekassa leidis 29.06.2022 otsuses nr 1.1-3.5/229, et kuna tervise infosüsteemis

ei ole arsti poolt dokumenteeritud andmeid kaebaja tervisekahjustuse kohta, siis ei ole

tegemist kindlustusjuhtumiga ja taotlus tuleb jätta RavS § 9922 p 1 alusel rahuldamata.

Vaidlust ei ole, et tervise infosüsteemis ei sisaldu kaebaja kohta mingeid terviseandmeid, mis

kajastaksid tema kaebusi seoses 23.09.2021 vaktsiinisüsti tagajärgedega (vt vastustaja

22.08.2022 vastuse lisad 3–8). Kaebaja ei ole ka väitnud, et ta oleks pärast 23.09.2021

toimunud vaktsineerimist käinud

pikaajalise käe- või õlavarrevalu tõttu mõne

meditsiinitöötaja vastuvõtul, kes ei ole selle kohta andmeid tervise infosüsteemi edastanud.

Samuti puuduvad andmed, et kaebaja oleks pöördunud oma tervisemurega nt Soome

tervishoiuteenuse osutajate poole. Kaebaja seisukohtadest saab sisuliselt järeldada, et tema

hinnangul on 23.09.2021 toimunud vaktsineerimise tagajärjel üle nelja kuu kestnud raske

tervisekahjustuse tekkimine dokumenteeritud Ravimiameti ametnikuga 28.11.2021–

06.01.2022 peetud kirjavahetusega (vastustaja 22.08.2022 vastuse lisa 2). Sellega ei saa

nõustuda. Kaebaja 28.11.2021 ja 27.12.2021 pöördumised Terviseameti ja Ravimiameti

üldistele meiliaadressidele olid sisuliselt käsitatavad vaktsineerimise kõrvalnähu teatisena1 või

vaktsiini kõrvaltoime teatisena2 ning Ravimiameti 06.01.2022 vastuse kohaselt registreeritigi

kaebaja kiri kõrvaltoime teatisena EE-SAM-689122010684. Asja lahendamisel ei oma

tähtsust, kas kaebajale vastanud Ravimiameti osakonnajuhataja on tervishoiutöötaja või

milline on tema haridus. Ravimiameti ametnik ei ole kirjavahetuse käigus pannud kaebajale

ühtegi diagnoosi ega määranud mingit ravi, vaid üksnes täpsustas teatatud kõrvaltoime

olemust (mh selgitades, et kaebaja kirjeldatu ei vasta trombile, vaid pigem närvivalule) ning

soovitas kaebajal pöörduda kontrolliks ja vajadusel (taastus)raviks perearsti poole (vt

30.11.2021 ja 06.01.2022 e-kirjad).

13. Olenemata sellest, kas ja millisel määral on kaebajal olnud varasemaid kokkupuuteid

oma perearstiga või muude tervishoiutöötajate või tervishoiuteenuse osutajatega, ei saa

inimene mõistlikult eeldada, et tervisekahjustuse fikseerimiseks piisab sellest e-kirja teel

teavitamisest ning arst määrab diagnoosi ja vajaliku ravi ilma patsienti reaalselt läbi

vaatamata. Kuna tervisekahju tekkimine ei ole üldse tõendatud, siis ei ole kahjuhüvitise

väljamõistmiseks alust ning puudub vajadus ja ka võimalus hinnata, kas tegemist sai olla

raske tervisekahjustusega RavS § 9916 ja § 9920 lg 2 ning määruse nr 36 § 2 tähenduses.

Ühtlasi ei ole asja lahendamiseks vaja analüüsida kaebaja väiteid, et RavS § 9920 lg-s 2

loetletud tervisekahjustuste raskusastmeid on määruses nr 36 sisustatud viisil, mis välistab

vaktsiinist põhjustatud tervisekahju eest hüvitise maksmise täielikult või piirab hüvitise

saamise võimalust ebamõistlikult (s.o määrus nr 36 ei ole kooskõlas volitusnormi mõtte ja

eesmärgiga).

14. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb B.B apellatsioonkaebus rahuldamata

ning Tallinna Halduskohtu 06.03.2023 otsus muutmata.

1 https://ravimiamet.ee/vaktsineerimise-korvalnahust-teatamise-vorm

2 https://ravimiamet.ee/korvaltoime-teatise-vorm-ja-teave-ravimi-kasutajale

8(9)

3-22-1512

15. B.B on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 20 eurot, kuid pole esitanud

andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata,

jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.

Tervisekassa ei ole apellatsioonimenetlusega seoses kulude kandmise kohta andmeid

esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema

enda kanda. Kaasatud haldusorgani Ravimiameti võimalikud menetluskulud jäävad HKMS §

24 lg 2 ja § 108 alusel samuti tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)