3-24-652/10 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Kadri Palm

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. oktoober 2024, Tartu

Haldusasja number

3-24-652

Haldusasi

X-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 2. veebruaril 2024

piiril väljastatud sisenemiskeelu nr 2101240017742 ja 3.

veebruaril 2024 piiril väljastatud sisenemiskeelu nr

2101240018427 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X, volitatud esindaja Natalja Kutepova

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Artjom Fedjajev

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Politsei- ja Piirivalveameti taotlus kaebuse läbivaatamata jätmiseks.

2. Rahuldada X-i kaebus osaliselt.

3. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 2. veebruaril 2024 piiril väljastatud

sisenemiskeelu otsus nr 2101240017742. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

4. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja menetluskulud 610 eurot.

5. Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 14. novembril 2024.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-24-652

1. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Narva-1 piiripunkti ametnik koostas 2. veebruaril

2024 X-ile sisenemiskeelu otsuse nr 2101240017742, mille kohaselt keelduti teda

riigipiiri seaduse (RiPS) § 91 alusel riiki lubamast põhjusel, et tal puuduvad

asjakohased dokumendid, mis õigustaksid reisi eesmärki ja tingimusi (digitaalse

kohtutoimiku leheküljed (dtl) 17-18).

2. PPA Narva-1 piiripunkti ametnik koostas 3. veebruaril 2024 kaebajale sisenemiskeelu

otsuse nr 2101240018427, mille kohaselt keelduti teda RiPS § 91 alusel riiki lubamast

põhjusel, et teda peetakse ohtlikuks ühe või mitme Euroopa Liidu liikmesriigi avalikule

korrale, sisejulgeolekule, rahvatervisele või rahvusvahelistele suhetele (dtl 24-25).

3. Kaebaja esitas 4. märtsil 2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 2. veebruaril

2024 piiril väljastatud sisenemiskeelu nr 2101240017742 ja 3. veebruaril 2024 piiril

väljastatud sisenemiskeelu nr 2101240018427 tühistamiseks (dtl 3-6).

4. Tallinna Halduskohus andis 6. märtsi 2024. a määrusega kaebaja kaebuse

kohtualluvuse järgi üle Tartu Halduskohtule (dtl 30-31). Haldusasja toimik saabus

Tartu Halduskohtusse 25. märtsil 2024.

5. Tartu Halduskohus võttis 27. märtsi 2024. a määrusega kaebuse menetlusse,

tunnistas vastustajaks PPA ning kohustas vastustajat kaebusele vastama (dtl 41-42).

6. PPA esitas 27. aprillil 2024 vastuse kaebusele (dtl 60-64).

7. Kaebaja esitas 2. septembril 2024 menetluskulude nimekirja (dtl 74-75).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

8. Kaebaja vaidlustab PPA 2. ja 3. veebruaril 2024 piiril väljastatud sisenemiskeelu

otsused, väites järgmist.

1) Kaebaja saabus 2. veebruaril 2024 kella 13 paiku Narva piiripunkti Eesti territooriumi

läbimiseks oma elukohariiki, s.o Serbia Vabariiki jõudmiseks. Enne Eesti piirile jõudmist olid

kaebajal ostetud lennupiletid lähimale reisile nõutavas suunas (Itaaliasse), samuti ka

bussipiletid, et jõuda Itaaliast Serbiasse. Kaebajal oli kaasas Venemaa Föderatsiooni kodaniku

pass, milles olid kehtivad Schengeni viisa ja Serbia elamisluba, ning ostetud lennu- ja

bussipilet. Seega olid kaebajal kaasas kõik dokumendid, mille alusel võis järeldada, et pärast

Eesti Vabariigi riigipiiri ületamist 2. veebruaril 2024 suundub kaebaja lennujaama, lahkub

samal kuupäeval Eestist Milanosse ning sealt edasi elukohariiki. Jääb arusaamatuks, mida pidi

kaebaja piirikontrolli teostanud isikule esitama selleks, et too lubaks kaebaja Eestisse.

2) Kaebaja saabus samal eesmärgil uuesti Narva piiripunkti 3. veebruaril 2024 kella 16 paiku.

Kaebajal olid kaasas Venemaa Föderatsiooni kodaniku pass ning uus lennu- ja bussipilet.

Seekord ei lubatud kaebajat riiki uuel põhjusel – kaebajat peetakse ohtlikuks ühe või mitme

Euroopa Liidu liikmesriigi avalikule korrale, sisejulgeolekule, rahvatervisele või

rahvusvahelistele suhetele, kuid täpsemad põhjendused puudusid. Märkustes tugines

piirikontrolli teostanud isik Vabariigi Valitsuse määrusele nr 247, kuigi sellist määrust ei ole

olemas. Ametnik ei täpsustanud, millise „määruse“ sättele või muule konkreetsele faktilisele

asjaolule ta tugineb.

3-24-652

3) Riigipiiri seaduse (RiPS) § 17 lg 1 p 1 ja Vabariigi Valitsuse 8. septembri 2024. a

korralduse „Venemaa Föderatsiooni kodanike riigipiiri ületamise ajutine piiramine“ § 2 p 7

kohaselt on riigipiiri lubatud Eestisse sisenemise eesmärgil ületada Venemaa Föderatsiooni

kodanikul, kes on transiidil Eesti territooriumi viivitamata läbimiseks oma elukohariiki

jõudmiseks. PPA jättis uurimiskohustuse täitmata, kuna ei selgitanud välja menetletavas asjas

olulise tähendusega asjaolud ja jättis kogumata tõendid selle kohta, et kaebajal oli õiguslik

alus siseneda Eestisse.

4) Vaidlusalused haldusaktid on põhjendamata. Kaebajale ei selgitatud edasikaebamise korda

(venekeelses selgituses puudub kaebuse esitamise tähtaeg).

9. Vastustaja on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

Vastustaja seisukohad on järgmised.

1) 2. veebruaril 2024 suunati kaebaja tollikontrolli asjade läbivaatuseks, mille käigus tuvastati

kaebaja asjades Eesti Vabariiki toimetamiseks keelatud esemeid (värvikihi paksuse mõõtja ja

sõiduki diagnostikaseade). Peale tollikontrolli tekkis piirikontrolli teostanud politseiametnikel

põhjendatud kahtlus isiku ütluste usaldusväärsuses, kaebaja piiriületus tõkestati ning väljastati

sisenemiskeelu otsus nr 2101240017742.

2) Vaidlustatud 3. veebruari 2024. a otsuse näol on tegemist Vabariigi Valitsuse 8. septembri

2022. a korraldusega nr 247 „Venemaa Föderatsiooni kodanike riigipiiri ületamise ajutine

piiramine“ (edaspidi korraldus nr 247) kehtestatud sanktsiooni rakendamisega. Korralduse 2.

punkti alapunkt 7 sätestab, et Eestisse sisenemine on lubatud Eestisse sisenemise eesmärgil

ületada Venemaa Föderatsiooni kodanikul, kes on transiidil Eesti territooriumi viivitamata

läbimiseks oma elukohariiki jõudmiseks. Tegemist on eelkõige juhtudega, kus välispiiri

ületatakse lennujaama piiripunktis, ning sellisel juhul tohib Venemaa Föderatsiooni kodanik

Eestisse siseneda ja naasta koju. Seoses sellega puudus kaebajal õigus Eesti Vabariiki

sisenemiseks transiidi eesmärgil Serbiasse reisimiseks ning PPA-l puudus kaalutlusõigus

korralduse kohaldamata jätmiseks.

3) Riigil on suveräänne õigus kontrollida välismaalaste riiki sisenemist, riigis viibimist ja

riigist väljasaatmist. Rahvusvahelisest õigusest ega Euroopa Liidu õigusest ei tule kolmanda

riigi kodanikule põhiõigust viisa alusel Schengeni alale sisenemiseks. Euroopa Parlamendi ja

nõukogu 13. juuli 2009. a määruse (EÜ) nr 810/2009, millega kehtestatakse ühenduse

viisaeeskiri, art 30 kohaselt ei anna ühtse viisa või piiratud territoriaalse kehtivusega viisa

omamine automaatset sisenemise õigust.

4) Julgeolekuolukord Euroopas on alates 24. veebruarist 2022 põhimõtteliselt muutunud ning

Vabariigi Valitsusel on rahvusvahelise sanktsiooni seadusest tulenevalt õigus kehtestada

piiranguid Venemaa Föderatsiooni kodanikele nii välispoliitiliste eesmärkide täitmiseks kui ka

Eesti julgeoleku ja huvide kaitseks.

KOHTU SEISUKOHT

10. Kaebaja on vaidlustanud tühistamisnõudega PPA Narva-1 piiripunktis 2. veebruaril 2024

piiril väljastatud sisenemiskeelu otsuse nr 2101240017742 ja 3. veebruaril 2024 piiril

väljastatud sisenemiskeelu otsuse nr 2101240018427, millega keelduti kaebajat riiki

lubamast.

11. Kuigi vastustaja leiab, et kaebus on õigesti menetlusse võetud (dtl 60), leiab vastustaja ka

seda, et kuivõrd sisenemiskeeld on oma olemuselt ühekordne tõkend, tuleb kaebus HKMS §

3-24-652

121 lg 2 p 2 alusel tagastada (dtl 63). HKMS § 121 lg 2 p 2 sätestab, et kohus võib tagastada

kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebuse rahuldamisega ei oleks võimalik saavutada

kaebuse eesmärki. Seega on tegemist kaebuse tagastamise diskretsioonilise alusega. HKMS-i

seletuskirja kohaselt on vastav kaebuse tagastamise alus mõeldud juhtumiks, mil kaebaja on

eksinud kaebuse liigi või nõude valikul ning keeldub eesmärgi saavutamiseks sobiva nõude

esitamisest. Kohtu hinnangul see praegusel juhtumil nii ei ole. HKMS § 151 lg 2 p 1 kohaselt

võib kohus jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist

ilmnevad HKMS § 121 lg-s 2 sätestatud asjaolud. Kuna vastustaja on oma taotluse esitanud

pärast kaebuse menetlusse võtmist, tõlgendab kohus vastustaja taotlust kaebuse läbivaatamata

jätmise taotlusena. Kohus jätab vastustaja taotluse rahuldamata ning hindab järgnevalt kaebust

sisuliselt.

12. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 282 lg 1 kohaselt keelab PPA

välismaalasel, kes ei vasta välispiiri ületamise nõuetele, Eestisse siseneda ning täidab tema

kohta Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2016/399, mis käsitleb isikute üle piiri

liikumist reguleerivaid liidu eeskirju (ELT L 77, 23.03.2016, lk 1–52), toodud vormi

(sisenemiskeelu otsus). Näidisvorm on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi

2016. a määrusega (EL) nr 2016/399 (Schengeni piirieeskirjad) (B-osa, standardvorm

sisenemisest keeldumise korral piiril). Schengeni piirieeskirjade art 6 lg 1 p-dest c ja e

tuleneb, et kolmandate riikide kodanikud peavad tõendama kavatsetava viibimise eesmärki ja

tingimusi ning ei tohi ohustada ühegi liikmesriigi sisejulgeolekut või rahvusvahelisi suhteid.

Riigil on suveräänne õigus kontrollida välismaalaste riiki sisenemist, riigis viibimist ja riigist

väljasaatmist.

13. Kaebaja suhtes on 2. ja 3. veebruaril 2024 eelnimetatud standardvorm täidetud ning tehtud

on sisenemiskeelu otsused (dtl 17-18, 24-25). Vaidlustatud otsustel on õigusliku alusena viide

RiPS § 91 lg-le 1. Selle sätte kohaselt peetakse isikud, transpordivahendid ja kaup, kellele või

millele piiriületamise luba ei antud, samuti ebaseaduslikult välispiiri ületanud isikud kinni ja

saadetakse Euroopa Liidu õigusaktide, välislepingute ning seadustega ettenähtud korras tagasi

riiki, kust või mille kaudu nad Eestisse saabusid või toimetati, arvestades Euroopa Liidu

kodaniku seaduses sätestatud erisusi. Otsuse nr 2101240017742 põhjendus on markeeritud

märkega lahtris (E) „Puuduvad asjakohased dokumendid, mis õigustaksid reisi eesmärki ja

tingimusi“ ja otsuse nr 2101240018427 põhjendus on markeeritud märkega lahtris (I)

„Peetakse ohtlikuks ühe või mitme Euroopa Liidu liikmesriigi avalikule korrale,

sisejulgeolekule, rahvatervisele või rahvusvahelistele suhetele“.

14. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja Vene Föderatsiooni kodakondsusega, kes saabus

Narva-1 piiripunkti esmalt 2. veebruaril 2024. Kaebaja selgitas piirikontrolli käigus, et soovib

minna transiidina Eestist Serbiasse ning esitas lennupileti marsruudil Tallinn-Milan Malpensa

(dtl 11-14) ja bussipileti marsruudil Milan-Zagreb-Belgrad (dtl 15-16). Samuti esitas kaebaja

Venemaa Föderatsiooni passi (dtl 7). Passis oli Prantsusmaa C-liiki viisakleebis kehtivusega

21. novembrist 2023 kuni 19. maini 2024 (dtl 8) ja Serbia elamisloakleebis kehtivusega 16.

juunini 2024 (dtl 9). Kaebaja suunati tolliseaduse §-de 64 ja 65 alusel asjade läbivaatuseks

Maksu- ja Tolliameti kontrolli, mille käigus tuvastasid tolliinspektorid kaebaja asjades Eesti

Vabariiki toimetamiseks keelatud esemeid (värvikihi paksuse mõõtja ja sõiduki

diagnostikaseade) (dtl 56-57). Vastustaja selgituste kohaselt tekkis peale tollikontrolli

politseiametnikel põhjendatud kahtlus isiku ütluste usaldusväärsuses ja tema piiriületus

tõkestati.

15. Kaebaja on kaebuses halduskohtule märkinud, et kaebajal olid kaasas kõik dokumendid,

mille alusel võis järeldada, et pärast Eesti Vabariigi riigipiiri ületamist suundub kaebaja

lennujaama, lahkub samal kuupäeval Eestist Milanosse ning sealt edasi elukohariiki – Serbia

3-24-652

Vabariigi pealinna Belgradi. Vaidlust ei ole, et kaebaja esitas kohtuotsuse p-s 14 nimetatud

dokumendid PPA ametnikule. Kuigi vastustaja märgib õigesti, et Euroopa Parlamendi ja

nõukogu 13. juuli 2009. a määruse (EÜ) nr 810/2009, millega kehtestatakse ühenduse

viisaeeskiri, art 30 kohaselt ei anna ühtse viisa või piiratud territoriaalse kehtivusega viisa

omamine automaatset sisenemise õigust, ei ole vastustaja selgitanud, millised dokumendid

kaebajal puudusid. Nõustuda saab kaebajaga, et tal olid kaasas kõik dokumendid, mille alusel

võis järeldada, et pärast Eesti Vabariigi riigipiiri ületamist 2. veebruaril 2024 suundub kaebaja

lennujaama, lahkub samal kuupäeval Eestist Milanosse ning sealt edasi elukohariiki.

16. Schengeni piirieeskirjade art 6 lg 1 p-i c ja lg 3 kohaselt peab kolmanda riigi kodanik

tõendama kavatsetava viibimise eesmärki ja tingimusi ning selle I lisa kohaselt on turismireisi

või isiklikel põhjustel tehtava reisi puhul nendeks tõenditeks näiteks organiseeritud reisi

broneeringu kinnitus, muu asjakohane dokument, tagasisõidupilet või edasi-tagasi pilet.

Kohtule jääb arusaamatuks, miks olukorras, kus kaebajal olid olemas pass, viisa, elamisluba,

piletid ning vastustaja avastas kaebaja asjade hulgas keelatud esemeid ja kahtles isiku ütluste

usaldusväärsuses, otsustas PPA kaebajat riiki mitte lubada põhjusel, et „Puuduvad

asjakohased dokumendid, mis õigustaksid reisi eesmärki ja tingimusi“. Vastustaja ei ole ka

kohtumenetluses selgitanud, millised olid need asjakohased dokumendid, mis kaebajal

puudusid.

17. Kohtu hinnangul on eelnevast tulenevalt PPA 2. veebruaril 2024 piiril väljastatud

sisenemiskeelu otsus nr 2101240017742 õigusvastane ja tuleb tühistada.

18. PPA on 3. veebruaril 2024. a väljastanud kaebajale sisenemiskeelu otsuse nr

2101240018427, mille kohaselt keelduti kaebajat riiki lubamast põhjusel, et teda peetakse

ohtlikuks ühe või mitme Euroopa Liidu liikmesriigi avalikule korrale, sisejulgeolekule,

rahvatervisele või rahvusvahelistele suhetele. Seejuures on vastustaja märkuste lahtris

viidanud ka Vabariigi Valitsuse korraldusele (ekslikult märgitud määrus) nr 247.

19. RiPS § 17 lg 1 p 1 kohaselt on riigi julgeoleku huvides, avaliku korra tagamiseks, rahva

tervist ohustada võiva olukorra ennetamiseks või lahendamiseks, samuti välisriigi palvel

Vabariigi Valitsusel õigus ajutiselt piirata riigipiiri ületamist või see peatada. Nimetatud sätte

alusel otsustas Vabariigi Valitsus 8. septembri 2022. a korraldusega nr 247 Venemaa

Föderatsiooni agressiooni tõttu Ukrainas ajutiselt piirata Eestisse sisenemise eesmärgil

kehtiva lühiajalise viisaga Venemaa Föderatsiooni kodanike välispiiri ületamist. Korraldusest

nähtub, et selle eesmärk on kehtestada piirang Venemaa Föderatsiooni kodanikele, kes

soovivad Eesti või teise Schengeni konventsiooni osalisriigi antud lühiajalise viisaga ületada

välispiiri Eestisse sisenemise eesmärgil. Korralduse nr 247 p-s 2 on välja toodud erandid,

millistel juhtudel on Venemaa Föderatsiooni kodanikul õigus Eesti Vabariiki siseneda.

Muuhulgas on korralduse p 2 alapunkt 7 kohaselt lubatud riigipiiri Eestisse sisenemise

eesmärgil ületada Venemaa Föderatsiooni kodanikul, kes on transiidil Eesti territooriumi

viivitamata läbimiseks oma elukohariiki jõudmiseks.

20. Vastustaja hinnangul ei kohaldu kaebaja puhul korralduse nr 247 p 2 alapunkt 7 erand,

sest tegemist on eelkõige juhtudega, kus välispiiri ületatakse lennujaama piiripunktis, ning

sellisel juhul tohib Venemaa Föderatsiooni kodanik Eestisse siseneda ja naasta koju. Seoses

sellega puudus vastustaja hinnangul kaebajal õigus Eesti Vabariiki sisenemiseks transiidi

eesmärgil Serbiasse reisimiseks ning PPA-l puudus kaalutlusõigus korralduse kohaldamata

jätmiseks. Kohus nõustub vastustajaga. Korralduse nr 247 seletuskirja kohaselt sätestatakse

alapunktiga 7 erand olukordadeks, kus Venemaa Föderatsiooni kodanik siseneb Eestisse, et

naasta Venemaale. Tegemist on eelkõige juhtudega, kus välispiiri ületatakse lennujaama

piiripunktis, ning sellisel juhul tohib Venemaa Föderatsiooni kodanik Eestisse siseneda ja

3-24-652

naasta koju. Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei olnud ning kaebajale ei tulnud

korraldusest nr 247 õigust Eestisse sisenemise eesmärgil riigipiiri ületada.

21. Korraldusest nr 247 ilmneb, et Venemaa Föderatsiooni kodanikele on Eesti Vabariiki

sisenemise keeld kehtestatud riigi julgeoleku huvides ja avaliku korra tagamiseks. Korralduse

põhjendustes on märgitud, et avalike allikate kohaselt toetab valdav osa Venemaa

Föderatsiooni elanikest Venemaa Föderatsiooni võimude alustatud sõda ja selle laiendamist,

mistõttu tuleb hetke julgeolekuolukorras arvestada Venemaa kodanike puhul Venemaa

Föderatsiooni konstitutsiooni § 59 lõiget 1, mille kohaselt on isamaa kaitse iga Venemaa

Föderatsiooni kodaniku kohus ja kohustus, aga ka Venemaa mõjutustegevust, mis on

muutunud oluliselt aktiivsemaks ka väljaspool Venemaa Föderatsiooni, sh Eestis. Ühtlasi on

korralduse andmisel arvestatud võimalusega, et Venemaa Föderatsiooni valitsev režiim võib

kasutada ära enda kodanikest eraisikuid, et pääseda mööda Venemaa Föderatsioonile

kehtestatud sanktsioonidest, või muude tegude toimepanemiseks, mis kahjustaksid oluliselt

Eesti rahvusvahelist mainet ning majandust, ning leitud, et Venemaa Föderatsiooni jätkuva

sõjategevuse tõttu Ukrainas tuleb ennetavalt maandada Venemaa Föderatsiooni kodanike

sisserändega kaasnevaid ohte julgeolekule, sest Venemaa Föderatsioonist lähtuv potentsiaalne

sõjaline ja mittesõjaline oht mõjuks realiseerumisel väga kahjustavalt Eesti Vabariigi

kultuurile ja majandusele ning riigi rahvusvahelisele mainele. Vabariigi Valitsuse hinnangul

võivad Venemaa sõda toetavad isikud kujutada ohtu riigi julgeolekule ja selle ohu

maandamiseks otsustati riigi julgeoleku huvides ja avaliku korra tagamiseks kehtestada

täiendavad piirangud riigipiiri ületamisele.

22. Riik ei pea võtma endale kohustust selgitada välja iga Eestisse saabuva isiku

maailmavaadet, mis ei olekski objektiivselt kontrollitav. See ei ole ka sisenemiskeelu

tegemise aluseks. Korralduse andmise põhjendusi arvestades saab nõustuda ohukahtlusega, et

välisriigis viibivad Venemaa Föderatsiooni kodanikud on sõjategevuse laienedes lojaalsed

kodakondsusriigile ning vajadusega ennetavalt maandada Venemaa Föderatsiooni kodanike

sisserändega kaasnevaid ohte julgeolekule.

23. Schengeni piirieeskirjade art 6 lg 1 p-i e kohaselt ei tohi kolmanda riikide kodanikud

ohustada ühegi liikmesriigi avalikku korda, sisejulgeolekut või rahvusvahelisi suhteid.

Arvestades muutunud julgeolekuolukorda, Vabariigi Valitsuse kehtestatud ajutist piirangut

Venemaa Föderatsiooni kodanikele Eestisse sisenemiseks ning kaebajaga seotud asjaolusid,

on kohus seisukohal, et vastustaja leidis põhjendatult, et kaebajat tuleb pidada ohtlikuks ühe

või mitme Euroopa Liidu liikmesriigi avalikule korrale, sisejulgeolekule, rahvatervisele või

rahvusvahelistele suhetele. Kujunenud rahvusvahelises olukorras on tegemist ka

proportsionaalse abinõuga, et tagada Eesti Vabariigi julgeolek ja stabiilsus ning kaitsta riigi

välispoliitilisi huve. Piirangute eesmärgi saavutamist tuleb pidada kaalukamaks hüveks kui

üksikisiku õigust riiki siseneda. Seega PPA ei pidanudki koguma andmeid kaebaja isikust

tuleneva ohu võimalikkuse kohta.

24. Seega puuduvad alused 3. veebruaril 2024. a piiril väljastatud sisenemiskeelu otsuse nr

2101240018427 tühistamiseks.

25. HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja

menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et

menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral

jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2).

Menetluskulude jaotamisel ja väljamõistmisel tuleb esmalt välja selgitada kantud

menetluskulude koosseis ja ulatus, siis tuleb otsustada, millised kantud menetluskuludest on

vajalikud ja põhjendatud, eristades seejuures lõivukulusid, ning seejärel tuleb jaotada need

3-24-652

menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamise ulatusega (Riigikohtu

halduskolleegiumi 14. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-33-12, p 25; 5. mai 2011. a otsus

asjas nr 3-3-1-17-11, p 13).

26. Kaebaja on palunud jätta menetluskulud vastustaja kanda (dtl 6, 74). Menetluskulud

koosnevad õigusteenuse kuludest 1200 eurot ja kaebuselt tasutud riigilõivust 20 eurot (dtl 26,

74-76). Kohus leiab, et menetluskulud on vajalikud ja põhjendatud. Kuna kaebus on

rahuldatud 50% ulatuses, mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 610

eurot.

27. Asjas tehtava kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (HKMS

§ 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Palm

kohtunik