2-22-138602/32 · Viru Maakohus Narva kohtumaja

2-22-138602

:

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Kohtunik

Tamara Šabarova

Otsuse teatavaks tegemise aeg ja

koht

15. oktoober 2024, Narva

Tsiviilasja number

2-22-138602

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ (endine ärinimi OK Incure OÜ) hagi

G K vastu võlgnevuse nõudes

Tsiviilasja hind

4485,74 eurot

Asja lahendamise viis

Kirjalik menetlus, lihtmenetlus

Menetlusosalised ja esindajad

Hageja B2 Impact OÜ (endine ärinimi OK Incure

OÜ) (registrikood 11542046, postiaadress: Mustamäe

tee 16, 10617, Tallinn, Harju maakond), lepinguline

esindaja Dmitri Santašev

Kostja G K (isikukood XXX, elukoht XXX)

RESOLUTSIOON

1. Jätta B2 Impact OÜ (endine ärinimi OK Incure OÜ) hagi rahuldamata.

2. Jätta B2 Impact OÜ menetluskulud tema enda kanda. G K menetluskulud jätta

B2 Impact OÜ kanda.

3. Jätta menetluskulud kindlaks määramata. Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud

puuduvad.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 ei anna kohus

menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks.

Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on

antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebus tuleb

esitada 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest Tartu Ringkonnakohtule.

Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta

kohtuistungi pidamist.

Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel

ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks,

1(11)

2-22-138602

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või

tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Menetluse käik

1. OK Incure OÜ (uus ärinimi B2 Impact OÜ, edaspidi hageja) esitas 11.10.2022 Pärnu

Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse G K (edaspidi kostja) vastu 3473,78 euro

saamiseks. 30.11.2022 koostas kohus maksekäsu. 13.03.2023 rahuldas Pärnu Maakohus G K

määruskaebuse, tühistas maksekäsu määruse ja andis hageja nõude kostja vastu Viru

Maakohtu Narva kohtumajale menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 28.03.2023 hagiavalduse kostja vastu võlgnevuse nõudes. Kohus võttis hagi

menetlusse 29.03.2023 ning 18.04.2023 tagaseljaotsusega rahuldas hagi. Kostja esitas kaja

tagaseljaotsuse peale, milles esitas ka kirjaliku vastuse hagile. Kohus 09.06.2024 määrusega

rahuldas kaja, taastas menetluse tsiviilasjas ja andis hagejale tähtaja hagi asjaolude

täiendamiseks ja vastutustundliku laenamise põhimõtete (edaspidi ka VTL) järgimise kohta

tõendite esitamiseks. Hageja esitas 12.07.2023 seisukoha kostja vastusele ja selgitused seoses

VTL kontrolli täitmisega. 05.09.2024 kohtunõudega selgitas kohus õiguslikku olukorda,

selgitas uuesti hagejale VTL kontrolli nõudeid, tõendamiskoormist ja tegi ettepaneku

ümberarvestuste tegemiseks. Kohus määras pooltele tähtajad avalduste, täienduste ja

vajalikuks peetud tõendite esitamiseks, menetluskulude nimekirjade esitamiseks ning teatas

otsuse teatavaks tegemise päeva. Ükski pool ei esitanud kohtule dokumente.

Kohtu selgitused

3. Kohus on menetlenud tsiviilasja esemeks olevat hagi lihtsustatud korras vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 ning on seda pooltele selgitanud

29.03.2023 määruses (dtl 243). Menetlusosalised enda ärakuulamist taotlenud ei ole. TsMS §

444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb käesoleva seaduse § 405 lõikes 1 nimetatud hagi

lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja

tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.

Hageja nõue ja asjaolud

4. Hageja esitas hagiavalduse kostja vastu nõudega mõista kostjalt välja hageja kasuks

lepingust tulenev põhivõlgnevus 2418,16 eurot, intress 196,90 eurot ja sissenõutavaks

muutunud viivis 1870,68 eurot. (dtl 164-171)

Hagiavalduses toodud asjaolude kohaselt esitas kostja 05.10.2016 laenutaotluse F (uus ärinimi

M )edaspidi krediidiandja või esialgne võlausaldaja) iseteeninduskeskkonnas järgides saadud

juhiseid. Samal kuupäeval edastas krediidiandja läbi iseteeninduskeskkonna kostja poolt

taotluses märgitud e-posti aadressile teavituskirja, millega edastas kostjale lepingu

üldtingimused koos hinnakirja ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehega (lepingu

lahutamatu osa). Pärast kostja poolt esitatud andmete töötlemist ning krediidivõimelisuse

kontrollimist avas krediidiandja kostjale konto, kelle krediidiandja esimest korda kliendina

kinnitab, mistõttu loetakse antud olukorras leping sõlmituks 05.10.2016.

Kostjal oli võimalik iseteeninduskeskkonnas jälgida oma laenukonto seisu st maksetega

seonduvat infot, arveid, laenulimiidi jääki, esitada laenulimiidi väljamaksetaotlusi.

Laenulimiidikonto on kliendi personaalne konto, mida võib kasutada üksnes klient.

2(11)

2-22-138602

Laenulimiit on korduvkasutatav, mis tähendab, et tagasimakstud põhiosade osas vabaneb

krediit, mida saab jälle uuesti kasutada. G K on kasutanud laenuandja M poolt võimaldatud

laenulimiiti kuni 1200 eurot. Kostja poolt avatud krediidilimiidi suhtes kehtib Euroopa

Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe p 3 kohaselt intressimäär 46,72% aastas ja

krediidikulukuse määraks on 58,16% aastas. Krediidi kulukuse määr on arvutatud eeldusel, et

krediit võetakse kasutusele viivitamata ja täies mahus ning makstakse tagasi 12 võrdse

tagasimaksena. Viivisemäär on võrdne intressimääraaga, s.o 46,72% aastas (Euroopa

Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe p 3). Krediidiandja üldtingimuste punkt 9.1. näeb ette,

et klientidel on õigus taotleda laenu suurendamist. Pooled leppisid 22.01.2020 kokku

krediidilimiidi suurendamises kuni 5000 eurot.

Vastavalt lepingu tingimustele kohustus kostja tagastama laenu igakuiselt krediidiandja poolt

edastatud arvete alusel. Arved väljastatakse läbi iseteeninduskeskkonna 15 päeva pärast algse

laenu väljamaksmist laenuandaja poolt. Lepingu üldtingimuste p 10.2 tulenevalt näidatakse

arvel miinimumsumma, laen, teenustasu, tähtpäev ja muud kliendi poolt lepingu alusel

maksmisele kuuluvad summad, sealhulgas viivis. Miinimumsumma moodustab: a) 5%

laenuvõtja poolt laenuandjale võlgnetavast summast (laenust ja teenustasust) või b) 10 eurot,

sõltuvalt sellest kumb on suurem; tingimusel et kui kogu laenusumma koos teenustasudega on

väiksem kui b), loetakse miinimumsummaks kogu laenusumma koos kohaldavate tasudega.

Ebapiisavate maksesummade korral on tagasimaksete jaotumise järjekord järgmine: a)

maksmisele kuuluvate summade sissenõudmiskulud; b) Laen; c) intress; d) leppetrahvid,

teenustasu ja muud kliendi poolt võlgnetavad summad (üldtingimuste p 10.6.).

Kuna kostja rikkus lepingust tulenevat kohustust, jättes tagastamata kokkuleppelised

osamaksed (juuni, juulikuu ja augustikuu osamaksed) ning krediidiandja nõue on muutunud

sissenõutavaks, edastas krediidiandja kostjale 27.08.2021 lepingu ülesütlemise teatise.

Krediidiandja teavitas kostjat, et leping lõpeb automaatselt 15. päeval teate saatmisest.

Krediidilepingu jätkamiseks tuli kostjal tasuda vähemalt 328,05 eurot 14 päeva jooksul alates

kirja saatmisest. Kostja võlgnevust ei likvideerinud, mistõttu loetakse leping automaatselt üles

öelduks 11.09.2021. Lepingu üldtingimuste punkt 12.1. näeb ette, et lepingu sõlmimisega

nõustub klient sellega, et kõik asjakohased teated ja muu teave võidakse saata talle

elektrooniliselt läbi konto. Eelpool mainitud teate, sh arved edastas krediidiandja

iseteeninduskeskkonnas. Seega tahteavaldused võib lugeda kostjale kätte toimetatuks.

Krediidiandja teavitas kostjat 18.03.2022 nõude loovutamisest.

Lepingu kehtivuse ajal teostas laenuandja kostjale väljamakseid kogusummas 6376 eurot.

Lepingu kehtivuse ajal tasus kostja krediidisumma katteks 3417,84 eurot. Kostja viimane

tagasimakse oli 29.03.2021 summas 52,97 eurot. Seega nõude loovutamise hetkeks kostja

põhivõlgnevus oli 2958,16 eurot (6376 – 3417,84). Pärast lepingu lõppemist tasus kostja

põhivõla katteks 540 eurot. Kostja põhivõlgnevus hageja ees hagi esitamise seisuga 2418,16

eurot.

Vastavalt laenuandja üldtingimustele ja Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe

tingimustele on hagejal õigus arvestada tasumata intressi 46,72% aastas krediidilimiidi

kasutamise eest. Intressi arvestatakse igapäevaselt kasutusse antud laenusaldolt. Kuivõrd

kostja krediidisumma oli 3958,16 eurot, siis arvestati sellelt summalt iga päeva eest intressi.

Kostja viimane tagasimakse intressi katteks oli 21.07.2021 summas 14 eurot. Hageja palub

kostjalt välja mõista tasumata intress alates 22.07.2021 kuni lepingu ülesütlemiseni, so

11.09.2021 summas 196,90 eurot (periood 22.07.2021 kuni 11.09.2021, intressimäär 46,72%

põhinõudelt 2958,16 eurolt). Hageja arvestas viivist alates laenulepingu ülesütlemisele

järgnevast päevast 12.09.2021 kuni hagiavalduse esitamiseni 27.03.2023 intressiga võrdses

3(11)

2-22-138602

määras, so 46,72% aastas (0,128% päevas). Kostja sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus

on 1870,68 eurot.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kogus krediidiandja teavet kliendi kohta

erinevatest allikatest. Tulenevalt lepingu tingimusest punktist 3.4.10. pidi kostja kinnitama, et

tal ei ole maksehäireid ühegi isiku ees, sealhulgas ei ole maksehäirete registrites registreeritud

kehtivaid maksehäireid ja klient ei ole seotud ühegi vaidlusega, mis võib mõjutada tema

võimet teha laenu tagasimakseid. Krediidiandja kontrollis teabe õigsust ning lepingu

sõlmimise ajal kostjal ei olnud ühtegi maksehäiret. Krediidivõimelisuse hindamiseks lähtus

krediidiandja ka kostja poolt esitatud tulu andmetest. Andmete kogumis tekkis krediidiandjal

põhjendatud veendumus, et kostja on krediidivõimeline ning suudab tagastada krediiti.

12.07.2023 esitatud hageja seisukohas (dtl 624-626) hageja märgib, et on ekslik kostja

seisukoht, et kõnealune leping peab ilmtingimata kandma kellegi allkirja. Tegemist oli

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis sidevahendite, so interneti, vahendusel sõlmitud

laenulepinguga. VÕS § 52 lg 1 p 1, 3 ja 4 alusel loetakse sidevahendi abil sõlmitud lepinguks

lepingut eseme üleandmiseks või teenuse osutamiseks seda eset või teenust oma majandus- või

kutsetegevuses pakkuva isiku (pakkuja) ja tarbija vahel, kui: •leping sõlmitakse pakkuja poolt

selliste lepingute sõlmimiseks kasutatavas turustus- või teenindussüsteemis ja •pakkuja ja

tarbija ei viibi lepingu sõlmimisel üheaegselt koos samas kohas ja •pakkumine ja tarbija

tahteavaldus võtta endale lepingulised kohustused (tellimus) edastatakse sidevahendi abil.

Käesolev tarbijakrediidileping on sõlmitud sidevahendi abil, mistõttu on kõik lepingu

dokumendid, sh. poolte andmed jms., edastatud poolte vahel kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis. Kuivõrd kostja kasutas krediidiandja teenuseid peaaegu 5 aasta jooksul

(mida kostja ise tunnistab), siis antud olukorras on piisvalt selge, et poolte vahel leping oli

ikkagi sõlmitud. Lepingu üldtingimuste punkt 3.3. sätestab, et lepingu sõlmimiseks peab klient

külastama veebilehte ja järgima seal toodud juhiseid või helistama eespool toodud

kontakttelefoninumbril ja järgima saadud juhiseid. Enne lepingu sõlmimist loeb klient läbi

lepingu projekti, mis talle kättesaadavaks tehakse.

Kostja väidab, et ta on täielikult täitnud F sõlmitud lepingut 2021. aastal. Hageja on

arvamusel, et kostja seisukoht on põhjendamatu ja arusaamatu. Esiteks tekib küsimus, milleks

kostja tasus peale lepingu ülesütlemist otse hagejale kuni 08.09.2022. Kui kostja nõue sattus

hageja kohtuvälise menetlusse, siis kostja ei esitanud ühtegi vastuväidet ega maininud

võlgnevuse täieliku tasumisest, vaid hoopis kinnitas kostja telefonivestlusel, et saab kõigest

aru ja on valmis tasuma lähtudes oma võimalustest maksimaalselt 50 eurot kuus. Alles esitades

vastuväite makseettepanekule kiirmenetluses avaldas esmakordselt kostja, et nõue on tema

arvates juba tasutud 2021. aastal. Hageja juhib tähelepanu sellele, et kostja poolt edastatud

maksekorraldused kinnitavad küll kohustuste täitmist krediidiandja ees, kuid ei tõenda lepingu

ja nõude täieliku tasumist. Hageja rõhutab, et peale krediidisumma tagasimakse kohustust pidi

kostja tulenevalt lepingu tingimustest tasuma ka intressi ja muid tasusid. Intressi arvestatakse

igapäevaselt kasutusele võetud summast. Kostjal ei või tekkida veendumus, et võlgnevus on

täies ulatuses tasutud.

Hageja selgitas hagiavalduses, et kostja poolt esitatud tulu andmed ning maksehäire puudus

viisid positiivse krediidiotsuse tegemisele. VÕS § 4034 ega finantsinspektsiooni (edaspidi FI)

soovituslik juhend ei kohusta krediidiandjat ilmtingimata nõudma potentsiaalselt laenusaajalt

pangakonto väljavõtet. Nii seadus kui ka FI juhend näevad ette, et krediidivõimelisuse

hindamiseks peab krediidiandja tegema mõistlike pingutusi ning toimima nõuetekohase

hoolsusega. Laenu väljastamisel kehtisid vastutustundliku laenamise nõuete täitmiseks

krediidiasutuses asjakohased sise-eeskirjad, millest F ka lähtus. KAVS § 44 lg 2 sätestab, et

4(11)

2-22-138602

sise-eeskiri peab tagama, et krediidiandja või -vahendaja teenuste osutamine on õiguspärane ja

kooskõlas krediidivaldkonna majandus- või kutsetegevuses järgitava hoolsuse nõudega,

sealhulgas vastutustundliku laenamise põhimõttega. Krediidiandja või -vahendaja hindab

regulaarselt sise-eeskirja rakendamist ning ajakohastab sise-eeskirja nii, et oleks tagatud

tarbijate huvide ja õiguste kaitse. Hageja juhib tähelepanu sellele, et kui krediidiandja sise-

eeskirjadest tulenevalt puudub kohustus nõuda arvelduskonto väljavõtet, siis krediidiandja oli

õigustatud tegutseda vastavalt enda sise-eeskirjade sätestatule. Hageja märgib, et krediidi

võtmisel ei lasu kogu vastutus krediidiandjal, vaid ka tarbija ise peab käituma

vastutustundlikult ning esitama krediidiandjale vaid tõest informatsiooni. VÕS § 4034 lg 3

teine lause sätestab, et tarbija peab esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on

vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Finantsinspektsiooni juhend punkt 6.1 sätestab,

et krediidi võtmise otsustab tarbija, kes hindab krediidiandja või - vahendaja poolt esitatud

teabe ja hoiatuste põhjal krediiditoote ja krediiditingimuste sobivust oma isikliku krediidihuvi,

-vajaduse ja finantsolukorraga ning vastutab krediidilepingu sõlmimisega kaasnevate

tagajärgede eest. Kostja puhul tegu on täiskasvanu inimesega, kes lähtuvalt

finantskirjaoskusest peab ise adekvaatselt hindama oma maksevõimelisust ning mõistma, et

krediidi võtmine on vastutus ja kohustus, mida ta endale vabatahtlikult võtab.

5. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja pole sõlminud hagejaga lepinguid. Puuduvad

dokumendid kostja allkirjaga, puudub kostja allkirjastatud kokkulepe limiidi suurendamiseks.

Võlgnevuse summa 4485,47 eurot on ebaselge. Kostja on maksnud võlgnevuse F ees

kooskõlas maksegraafikuga 2021 aastal. Kostja pole allkirjastanud ega sõlminud uut lepingut

F. ega hagejaga.

Kohtuotsuse põhjendused

6. Kohus, tutvunud menetlusosaliste seisukohade ja tõenditega, leiab, et hagiavaldus tuleb jätta

rahuldamata.

7. 20.03.2023 hagiavalduses palub hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 2418,16 eurot,

intressi 196,90 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 1870,68 eurot (dtl 164-170).

8. Poolte vahel on vaidlus selles, kas M (endise ärinimega F) ja kostja vahel 05.10.2016

krediidileping oli sõlmitud, kas krediidiandja ja kostja leppinud kokku 22.01.2020

krediidilimiidi suurendamises ning kas krediidisummad on tagasimakstud.

9. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 2 lg 1 sätestab, et võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe

isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja)

kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda

võlgnikult kohustuse täitmist. Vastavalt VÕS § 3 võib võlasuhe tekkida lepingust või seaduses

sätestatud lepinguvälisest või lepingusarnasest võlasuhtest. VÕS § 9 lg 1 järgi leping

sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil

tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud

kokkuleppe. VÕS § 11 lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes

muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Kohtu hinnangul on

haginõude aluseks oleva lepingu puhul tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1

mõttes. VÕS § 404 lg 1 1. lause kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus

kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kirjalikku

taasesitamist võimaldav vorm tähendab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 79

tulenevalt, et tehing peab olema tehtud püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil ja

sisaldama tehingu teinud isikute nimesid, kuid ei pea olema omakäeliselt allkirjastatud. VÕS §

5(11)

2-22-138602

408 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui järgimata on jäetud VÕS § 404 lõikes 1

sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 või 405 sätestatud

andmetest. VÕS § 408 lg 2 sätestab, et VÕS § 404 lõikes 2 või 23 sätestatud andmete

puudumisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab

krediiti kasutama.

Hagejal tuli TsMS § 230 lg 1 mõttes tõendada lepingu sõlmimist kostjaga. Hageja on lepingu

sõlmimise osas esitanud järgmised tõendid: laenutaotlused (dtl 172-198); F laenulimiidi

üldtingimused (dtl 199-207); hinnakiri (dtl 208); Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo teabelt

(dtl 209-212).

Euroopa Tarbijakrediidiinfo Standardinfo teabeleht, lepingu üldtingimused, hinnakiri,

laenutaotlused ei kinnita selgelt kostja tahet 05.10.2026 krediidilepingu sõlmimiseks. tegemist

on dokumentidega, mille koostamine ei eelda kostjapoolset tegevust. Seega VÕS § 404 lg-s 1

sätestatud vorminõuet täidetud ei ole. Hageja ei tõendanud laenulimiidi suurendamise lepingu

sõlmimist. Krediidilimiidi suurendamise leping ega teabeleht pole kohtule esitatud.

Võlaõigusseaduses reguleerivad tarbijakrediidilepingu tühisust erisätted. VÕS § 408 lg 1

sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui järgimata on jäetud VÕS § 404 lõikes 1

sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 või 405 sätestatud

andmetest. VÕS § 408 lg 2 kohaselt VÕS § 404 lõikes 2 või 23 sätestatud andmete

puudumisel, ka vorminõude täitmata jätmisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui

tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama. Hagiavalduse kohaselt kostjale on

lepingu kehtivuse ajal teostatud väljamakseid summas 6376 eurot (summa vastab

laenutaotlustes esitatud andmetele, dtl 172-198). Kostja on krediidiandjale teostanud

tagasimakseid krediidisumma katteks 3417,84 eurot ning peale lepingu lõppemist tasus veel

hagejale 540 eurot ning hageja nõuab sellest tulenevalt kostjalt lepingu rikkumisest tingitult

põhivõlgnevuse 2418,16 euro väljamõistmist (6376– 3417,84 - 540).

Hagejal lasub tõendamiskoormus osas, mis puudutab hagejapoolset kohustuse täitmist ehk

rahasumma (krediidi) kostja käsutusse andmist (VÕS § 401). Hagiavalduse p-s 12 ja hagi lisas

9 ja 10 toodud tabeli (dtl 219-224) ning arvete nr 390570, 398240, 405949, (dtl 213-215)

alusel ei ole krediidiväljamaksed tõendatud.

Kostja ei vaidlusta krediidi kättesaamist ja kasutamist. Kostja esitas laenukonto väljavõtte

iseteeninduskeskkonnast mis kajastab andmed laenu väljamaksetest ja kostja tagasimaksetest

(dtl 250-268). Andmed ühtivad hageja poolt esitatud tabelis „väljamaksed ja kostja

tagasimaksed“ (dtl 219-224) esitatud andmetega. Krediidiandja on teinud kostjale väljamaksed

järgmiselt: 17.10.2016 summas 996 eurot, 09.04.2017 summas 319 eurot, 14.07.2017 summas

330 eurot, 30.08.2017 summas 51 eurot, 16.09.2017 summas 52 eurot, 18.11.2017 summas

650 eurot, 22.11.2017 summas 100 eurot, 25.11.2017 summas 100 eurot, 16.12.2017 summas

137 eurot, 08.10.2018 summas 550 eurot, 18.10.2028 summas 250 eurot, 24.10.2018 summas

75 eurot, 13.11.2018 summas 350 eurot, 23.11.2028 summas 50 eurot, 26.11.2018 summas

180 eurot, 28.11.2018 summas 150 eurot, 13.12.2018 summas 550 eurot, 17.12.2018 summas

45 eurot, 31.12.2018 summas 100 eurot, 15.09.2019 summas 300 eurot, 19.02.2019 summas

100 eurot, 20.02.2019 summas 300 eurot, 04.04.2019 summas 38 eurot, 14.07.2019 summas

138 eurot, 16.10.2019 summas 238 eurot, 14.02.2020 summas 145 eurot, 09.05.2020 summas

82 eurot ehk kokku 6376 eurot.

Kohus selgitab, et tarbijakrediidilepingu kirjaliku taasesitamist võimaldava vormi järgimata

jätmine ei too praegusel juhul kaasa lepingu tühisust seetõttu, et VÕS § 408 lg 2 kohaselt

6(11)

2-22-138602

muutub krediidileping kehtivaks, kui tarbija saab krediidi kätte. Seega tuleb VÕS § 408 lg 2

alusel lugeda pooltevaheline 05.10.2016 krediidileping kehtivaks ehk sõlmituks ja kostja

vastuväide allkirjastatud lepingu puudumisega seonduvalt ei ole siinkohal asjakohane. Kostja

ei ole esile toonud ühtegi asjaolu, mis õigustaks krediidi tagastamata jätmist. Eeltoodult on

tõendatud, et kostja on hagejalt saanud krediiti kogusummas 6376 eurot.

Kostja väidab, et tema on tasunud kogu krediidisumma 2021. aastal. Vaatamata kohtu

ettepanekule, pole kostja esitanud arvestust tehtud tagasimaksetest. Tagasimaksed nähtuvad

kostja poolt esitatud laenukonto väljavõttest ja kostja pangakonto väljavõtetest. Kohus märgib,

et kostja on esitanud neid korduvalt. Kohus arvestab koos kajaga esitatud väljavõtted (dtl 334-

409). Samad andmed on olemas ka hageja esitatud tabelis (dtl 219-224). Hagiavalduses märgib

hageja, et kostja on teinud tagasimakseid krediidisumma katteks kokku 3417,84 eurot. Hageja

esitatud tabeli kohaselt kokku tegi kostja tagasimakseid summas 7787,48 eurot (viimane

21.07.2021). Hagiavalduse kohaselt maksis kostja lisaks veel hagejale 540 eurot. Seega kohtu

arvutuste järgi tasus kostja krediidiandjale ja hagejale kokku 8327,48 eurot.

10. Kohus hindab, kas lepingust tulenevad nõuded on hagejale kehtivalt loovutatud.

VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda

lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või

loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu

muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Nõude loovutamine loetakse VÕS

§

170 järgi võlgniku suhtes toimunuks, kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude

loovutanud

uuele võlausaldajale, või kui uus võlausaldaja esitab endise võlausaldaja poolt nõude

loovutamise kohta välja andnud dokumendi. Kohtupraktikas on leitud, et nõude loovutamiseks

on piisav senise ja uue võlausaldaja kokkulepe, üldist vorminõuet nõude loovutamise lepingule

selle kehtivuse eeldusena seaduses sätestatud ei ole (vt RKTKo nr 3-2-1-149-13, p 27; RKTKo

nr 3-2-1-62-07, p 12). VÕS § 171 lg-d 1 ja 2 sätestavad vastuväited, mida võib võlgnik uue

võlausaldaja nõude vastu esitada (vt VÕS § 170 ja § 171 lg 1 kohaldamise kohta ka RKTKo nr

3-2-1-35-05, p 17). VÕS § 170 esimene lause ei välista võlgniku vastuväidet selle kohta, et

nõude loovutamine ei ole kehtiv. Seega võib võlgnik VÕS § 171 lg 2 alusel esitada ka need

vastuväited, mis tulenevad nõude loovutamisest (RKTKo nr 3-2-1-35-05, p 17). Samuti võib

võlgnik VÕS § 172 kohaselt keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei

anta senise võlausaldaja väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul,

kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Hageja kui

loovutusega nõude omandanud võlausaldaja ülesandeks on TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada, et

ta on nõude omandanud loovutusega (RKTKo 3-2-1-74-15, p 18).

Hageja on esitanud kostjale 18.03.2022 teate, millest nähtub, et krediidiandja on teavitanud

kostjat nõuete loovutamisest hagejale (dtl 218). Hageja saatis ka kostjale 05.04.2022 teate F

nõude omandamisest kostja vastu (dtl 217). Kohus selgitab, et kui võlgnik vajab oma õiguste

kaitsmiseks tõendit, et talle on nõude loovutamisest teatatud, saab ta VÕS § 172 kohaselt

nõuda senise võlausaldaja kirjalikku (TsÜS § 78) või elektrooniliselt allkirjastatud (TsÜS 80

lg 1) teadet nõude loovutamise kohta. Seega annab seadus kostjale kaitsenormid, kui kostjal on

põhjendatud kahtlus nõude loovutamise üle. Kostja ei ole varasemalt hagejale vastuväidet

esitanud, samuti ei nähtu asjaoludest, et kostja oleks nõude loovutamise kohta tõendit

nõudnud. Hagiavalduse ja hageja esitatud tõendi (dtl 225, laekumised hagejale) järgi peale

nõude loovutamist tegi kostja hagejale makseid 540 eurot, millele kostja ei ole vastu vaielnud.

Arvestades eelnevat, leiab kohus, et kostja tehes ülekandeid hagejale, on vaikimisi

7(11)

2-22-138602

loovutamisega nõustunud ning seega on nõue kehtivalt loovutatud.

11. VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele

kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati

avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude

kulukuse määra enam kui kolm korda. Kostja ei ole tühisusele tuginenud. Riigikohus on

märkinud, et kohus võib menetluses ka omal algatusel ilma vastava vastuväiteta tuvastada

tehingu tühisuse, sest kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus

imperatiivselt ei tunnusta (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06 p 14, 3-2-1- 122-08

p 19). Krediidi kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase

protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et

tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija

täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel (VÕS

§ 406 lg 1).

Lepingu sõlmimise ajal 05.10.2016 oli viimati Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude

kulukuse määr 19,49%, seega peaks VÕS § 4062 lg 1 kohaldumiseks olema krediidikulukuse

määr vähemalt 58,47 % aastas. Kohus möönab, et lepingujärgne krediidikulukuse määr 58,16

% on piiripealne, kuid ei ületa kolmekordset keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kulukuse määra. Eeltoodust tulenevalt ei ole 05.10.2016 leping tühine

krediidikulukuse määra suuruse tõttu (VÕS § 4062 lg 1 ).

12. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu

sõlmimist järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet, st krediidiandja on kohustatud

koguma teavet tarbija krediidivõimelisuse kohta ning hindama tarbija krediidivõimet.

Laenuandja ja laenusaaja vahelises suhtes on vastutustundliku laenamise põhimõtte

rakendamise kohustuse põhisisuks hinnata piisavalt laenusaaja krediidivõimekust, tagamaks, et

laenu ei anta isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda oma jooksvast sissetulekust

või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Krediidiandja peab

krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 44 lg 2 ja lg 3 p 2 kohaselt kehtestama sise-

eeskirja, milles tuleb reguleerida krediidivõimelisuse hindamise metoodika ja selle

rakendamise kord, sealhulgas teabe kogumise kord. Täpsemad nõuded sellele eeskirjale

tulenevad KAVS §-st 49. Seejuures ei saa tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimuda

üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab KAVS § 50 lg-te 3 ja 4

kohaselt tarbija esitatud teavet kontrollima. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja

tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida 9 tarbija esitatud teavet, arvestades KAVS-is ja

VÕS-is sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle

iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt kontrollib krediidiandja tarbija

esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija

esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks. Vastavalt VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja

tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise

aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline. Kui krediidiandja ja tarbija lepivad kokku tarbija kasutusse võetava

krediidisumma või krediidi ülempiiri muutmises pärast tarbijakrediidilepingu sõlmimist, peab

krediidiandja VÕS § 4034 lg 9 järgi ajakohastama tema käsutuses oleva teabe tarbija

krediidivõimelisuse kohta ning hindama tarbija krediidivõimelisust iga kord enne

krediidisumma või krediidi ülempiiri muutmist. VÕS § 4034 lg 13 järgi peab vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks VÕS § 4034 lg 7 kohaselt on, et

tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei

8(11)

2-22-138602

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte rakendamise kohustuse põhisisu on hinnata krediidisaaja krediidivõimelisust

piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda

jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades

selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla

sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt

31.01.2018 lahend nr 2-14-21710, p 25.3; 19.02.2014 lahend nr 3-2-1-169- 13, p 21). Seega ei

saa krediidiandja lähtuda laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi esitatud informatsioonist,

seda kontrollimata. Vastasel juhul ei saavutaks vastutustundliku laenamise põhimõte oma

eesmärke. Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimist omal algatusel (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus asjas nr C-679/18, p-d 17-

24).

Hageja toob välja, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kogus krediidiandja

teavet kliendi kohta erinevatest allikatest. Tulenevalt lepingu tingimusest punktist 3.4.10. pidi

kostja kinnitama, et tal ei ole maksehäireid ühegi isiku ees, sealhulgas ei ole maksehäirete

registrites registreeritud kehtivaid maksehäireid ja klient ei ole seotud ühegi vaidlusega, mis

võib mõjutada tema võimet teha laenu tagasimakseid. Krediidiandja kontrollis teabe õigsust

ning lepingu sõlmimise ajal kostjal ei olnud ühtegi maksehäiret. Krediidivõimelisuse

hindamiseks lähtus krediidiandja ka kostja poolt esitatud tulu andmetest. Andmete kogumis

tekkis krediidiandjal põhjendatud veendumus, et kostja on krediidivõimeline ning suudab

tagastada krediiti. Hageja märgib, et seadus ega finantsinspektsiooni soovituslik juhend ei

kohusta krediidiandjat nõudma arvelduskonto väljavõtet. Krediidiandja sise-eeskirjadest

tulenevalt puudub kohustus nõuda arvelduskonto väljavõtet, siis krediidiandja oli õigustatud

tegutseda vastavalt enda sise-eeskirjade sätestatule. Hageja märgib, et kostja puhul tegu on

täiskasvanu inimesega, kes lähtuvalt finantskirjaoskusest peab ise adekvaatselt hindama oma

maksevõimelisust ning mõistma, et krediidi võtmine on vastutus ja kohustus, mida ta endale

vabatahtlikult võtab.

Kohtu praktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt

piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika

ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (vt nt Tallinna

Ringkonnakohtu 28.01.2021 otsus asjas nr 2-18-977, punkt 43, Tallinna Ringkonnakohtu

8.11.2021 otsus asjas nr 2-20-106661 punkt 55). Ringkonnakohus on leidnud, et ei saa lugeda

piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid

andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu

pangakonto väljavõtetest nähtuv.

Hageja on märkinud, et krediidiandja kontrollis krediidi väljastamisel krediidivõimelisust.

Hageja pole esitanud ühtki tõendit selle kohustuse lepingueelse täitmise kohta. Kohtule ei ole

esitatud ka kostja poolt täidetud laenutaotlust, millest nähtuks, milliseid andmeid kostja enne

laenulepingu sõlmimist esitas. Kohtule ei nähtu, et esialgne võlausaldaja oleks kogunud

andmeid kostja varalise seisundi kohta (nt registreeritud vallasvarana sõidukid jms ning

kinnisvara olemasolu, samuti hoiused, kogumispensioni olemasolu jmt), samuti ei ole küsitud

kostja pangakonto väljavõtet ega kontrollitud kostja varalist seisu, sissetulekute ja kohustuste

suurust ning regulaarsust kostjaga suheldes.

Kohus leiab, et hageja on rikkunud VÕS § 4034 lg 6 vastutustundliku laenamise põhimõtet,

kuivõrd hageja ei ole vastava põhimõtte järgimise (so kostja krediidivõimelisuse hindamise)

osas tõendeid esitanud. Kohus oma seisukoha selgitanud hagejale 05.09.2024 kohtunõudes.

9(11)

2-22-138602

Hageja pole vaatamata kohtu ettepanekule esitanud täiendavaid tõendeid, põhjendusi ja ei

teinud ümberarvestusi kostja tagasimakstud summade osas.

Kuivõrd hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis sel juhul kohaldub

VÕS § 4034 lg 7, mille kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt üksnes VÕS §-s 94 sätestatud

määras intressi ning viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Muid tasusid (nt

lepingutasu, haldustasu) tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja

muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, väljavõtutasu, ülekande tasu,

kiire väljamakse tasu, meeldetuletuskirjade tasu). Laenulepingu kohaselt olid pooled

05.10.2016 kokku leppinud lepingu sõlmimisel intressmääraga 46,72% aastas,

krediidikulukuse määraks oli 58,16% aastas. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingute

sõlmimise ajal 0%. Seega ei olnud krediidiandjal õigust kostjalt nõuda intressi. Kostja ei

võlgne tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest hagejale muid tasusid.

Lepingu alusel võimaldati kostjale krediiti summas 6376 eurot. Kostja on tagastanud krediiti

kokku 8327,48 eurot, millest põhiosana on esialgne võlausaldaja ja hageja arvestanud 3417,84

eurot, ülejäänud tagasimaksed on arvestatud intressi ja kulude ( katteks (dtl 219-224 ja dtl 250-

268).

13. Arvestades asjaolu, et hagejal ei ole seoses vastutustundliku laenamise põhimõtete

rikkumisega õigus nõuda kostjalt intresse ega muid tasusid, siis tuleb arvestada kostja poolt

juba hagejale tasutud maksed 8327,48 eurot laenu põhisumma s.o 6376 euro katteks. Seoses

krediidilepingu intressi osas tühiseks muutumisega ei ole leping kostjaga lõppenud

ülesütlemisega. Leping on lõppenud kohustuste täitmisega, mistõttu ei tekkinud hagejal

viiviste väljamõistmise nõuet.

14. Hagi jääb täies ulatuses rahuldamata. Kohus ei hinda muid poolte väiteid ja tõendeid, sest

need ei ole asja õigeks lahendamiseks vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu

olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldust hagi rahuldamata jätmise osas.

Menetluskulud

15. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda (TsMS § 162 lg

1).

16. TsMS § 174 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis,

kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks

menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

Kostja ei esitanud oma menetluskulude nimekirja. Toimiku materjalide alusel ei tuvastanud

kohus hageja poolt kostjale hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid.

Kohus jätab menetluskulud kindlaks määramata. Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud

puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)

10(11)

2-22-138602

Tamara Šabarova

kohtunik

11(11)