2-22-6281/57 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-22-6281

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 14. oktoober 2024

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi Sanatoorium Tervis hagi aktsiaseltsi

Olerex vastu 121 125 euro 39 sendi ja viivise

väljamõistmiseks

Osaühingu Tervise Paradiis hagi aktsiaseltsi

Olerex vastu 159 513 euro 67 sendi ja viivise

väljamõistmiseks

Aktsiaseltsi Olerex vastuhagi aktsiaseltsi

Sanatoorium Tervis ja Osaühingu Tervise

Paradiis vastu lepingu tingimuste muutmise

tahteavalduste andmiseks kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 27. märtsi 2024. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

aktsiaseltsi Olerex apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

Aktsiaseltsi Sanatoorium Tervis hagi osas 133 843

eurot 56 senti

Osaühingu Tervise Paradiis hagi osas 176 262 eurot

61 senti

Kohtuistungi toimumise aeg

24. september 2024

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hagejad (vastustajad) aktsiaselts Sanatoorium

Tervis (registrikood 10044777) ja Osaühing

Tervise Paradiis (registrikood 10559955), hagejate

esindaja vandeadvokaat Arne Ots

Kostja (apellant) aktsiaselts Olerex (registrikood

10136870), esindajad vandeadvokaadid Aarne

Akerberg ja Indrek Lillo

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 27. märtsi 2024. a

otsus muutmata.

2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud aktsiaseltsi Olerex kanda.

3. Määrata aktsiaseltsi Olerex poolt hagejatele apellatsiooniastme hüvitatavate

menetluskulude (esindajakulu) suuruseks 2950 eurot 25 senti ning mõista välja

aktsiaseltsilt Olerex aktsiaseltsi Sanatoorium Tervis kasuks 1475 eurot 13 senti

ning Osaühingu Tervise Paradiis kasuks 1475 eurot 13 senti.

4. Välja mõistetud menetluskulude summadelt tuleb aktsiaseltsil Olerex tasuda

aktsiaseltsile Sanatoorium Tervis ja Osaühingule Tervise Paradiis viivist alates

käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras.

5. Rahuldada aktsiaseltsi Sanatoorium Tervis ja Osaühingu Tervise Paradiis

taotlused hagiavalduselt enamtasutud riigilõivude tagastamiseks.

6. Tagastada aktsiaseltsile Sanatoorium Tervis enamtasutud riigilõiv 840 eurot ja

Osaühingule Tervise Paradiis enamtasutud riigilõiv 1260 eurot ning kanda

tagastatavad summad Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ kontole numbriga

EE502200221001145400.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast

viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Aktsiaselts Sanatoorium Tervis (hageja I) ja Osaühing Tervise Paradiis (hageja II)

esitasid 28. aprillil 2022 Tartu Maakohtule hagiavalduse aktsiaseltsi Olerex (kostja) vastu

hagi, milles palusid 6. märtsi 2023. a hagimuudatusi arvestades mõista kostjalt hageja I

kasuks välja põhinõudena 121 125 eurot 39 senti ja viivise põhinõudelt VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud määras alates 6. märtsist 2023 kuni põhinõude täitmiseni ning

hageja II kasuks välja põhinõudena 159 513 eurot 67 senti ja viivise põhinõudelt VÕS §

113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates 6. märtsist 2023 kuni põhinõude

täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hagejad ostjatena ning kostja müüjana 27. märtsil 2020

elektrienergia müügilepingud, millega kostja kohustus müüma hagejatele alates 1. juulist

2020 kuni 31. detsembrini 2022 elektrit hinnaga 35 eurot 63 senti/MWh. 21. veebruaril

2022 teatas kostja, et kui hagejad ei nõustu ostma alates 1. märtsist 2022 kuni

31. detsembrini 2022 elektrit hinnaga 35,63 €/MWh + Nord Pooli Eesti ja Soome

hinnaerinevus - 2,5 €/MWh, siis kostja rohkem hagejatele elektrit ei müü.

2(15)

Hagejad vastasid 25. veebruaril 2022 kostjale, et kostjal ei ole õigust nõuda

müügilepingutes fikseeritud elektrienergia hinna suurendamist ning kostjal ei ole õigust

müügilepinguid üles öelda, kui hagejad keelduvad kostja esitatud müügilepingute

muutmise ettepanekust. Hagejad teavitasid kostjat samas, et tasuvad elektrienergia

tarnete katkemise vältimiseks alates 1. märtsist 2022 kostjale küsitud hinda, kuid seda ei

saa ühelgi juhul käsitleda või tõlgendada kui hagejate nõustumist ettepanekuga ja selles

toodud müügilepingute muudatustega ning nõustumist ettepanekus toodud elektrienergia

uue hinnaga. Alates aprillist 2022 hakkaski kostja esitama hagejatele arveid, mis lähtusid

mitte lepingutes kokkulepitud, vaid kostja enda määratud hinnast.

31. detsembril 2022 lõppes lepingute periood ja kostja esitas hagejatele viimased arved.

Kokku esitas kostja ajavahemiku märts kuni detsember 2022 eest hagejatele arveid

summas 539 021 eurot 88 senti, millest 258 382 euro 82 sendi ulatuses vastasid arved

lepingutes kokkulepitud hinnale ja 280 639 euro 6 sendi ulatuses puudus arvete

esitamiseks alus. Elektrikatkestuse vältimiseks tasusid hagejad arved täies ulatuses,

eristades maksekorraldustes lepingutele vastavaid summasid ja õigusvastaselt arveldatud

summasid.

Kokku esitas kostja ajavahemiku märts kuni detsember 2022 kohta alusetult arveid

hagejale I 121 125 euro 39 sendi ulatuses ning hagejale II 159 513 euro 67 sendi

ulatuses. Hagejad paluvad kostja poolt alusetult arveldatud summad kostjalt välja mõista,

tuginedes VÕS §-le 115 või alternatiivselt VÕS §-le 1028.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

Hagi tuleb jätta rahuldamata eelkõige kostja vastuhagi rahuldamise tõttu.

Isegi kui kohus ei rahulda vastuhagi, ei ole kostja hagejatele kahju tekitanud, mistõttu

puudub alus kostjalt hagejate kasuks kahjuhüvitiste väljamõistmiseks. Kostja esitatud

elektrienergia müügilepingule mittevastavate arvete esitamine ei saanud hagejatele kahju

tekitada ega ole põhjuslikus seoses väidetavalt tekkinud kahjuga.

Samuti ei ole võimalik rahuldada hagi VÕS § 1028 alusel, kuna hagejatel puudus tahe

teha sooritus olemasoleva või tulevase kohustuse täitmiseks. Hagejad on esile toonud, et

nad maksid arveid kahes osas, eristades lepingutele vastavaid summasid ja hagejate

hinnangul õigusvastaselt nõutud summasid. Seega hagejad teadsid, et hagis nõutu

ulatuses ei ole tegemist kohustuse täitmisega kostja ees.

3. Kostja esitas hagejate vastu vastuhagi, milles palus muuta hagejatega 27. märtsil

2020 sõlmitud elektrienergia müügitingimusi selliselt, et 1. märtsist 2022 kuni 31.

detsembrini 2022 müüdava elektri hind arvutatakse järgmise valemi alusel: 35 eurot 62

senti/MWh + Nord Pool AS Eesti ja Soome elektribörsi tarnekuu keskmise hinna

erinevus – 2,50 € /MWh = elektri hind eurodes/MWh (käibemaksuta). Selleks palus

kostja kohustada hagejaid andma vastavaid tahteavaldusi hagejatega sõlmitud

elektrienergia müügilepingute tingimuste muutmiseks.

Vastuhagi kohaselt ostab kostja ise kogu elektri Nord Pool elektribörsilt ning seetõttu

koosneb kostja pakutud elektrihind 35 eurot 63 senti/MWh kolmest komponendist:

Soome alusvara (elektri) hinnast 30 eurot 63 senti/MWh, Eesti ja Soome elektri

hinnaerinevusest 2 eurot 50 senti/MWh ja marginaalist 2 eurot 50 senti/MWh. Eesti ja

Soome elektri hinnaerinevuse kalkuleerimisel arvestas kostja hagejatega müügilepingute

sõlmimisele eelneva 36 kuu (ajavahemik märts 2017 kuni veebruar 2020) keskmiste

hinnaerinevustega. Kolme aasta keskmine hinnavahe oli 90 senti/MWh. Sellest

statistikast lähtudes oli kostja poolt mõistlik eeldada, et keskmine hinnavahe on ka

edaspidiselt umbes sama suur ja sellele teadmisele tuginedes kalkuleeris kostja

3(15)

hinnaerinevuseks 2 eurot 50 senti/MWh. Müügilepingute sõlmimise ajal ei viidanud

mitte miski peatsele energiakriisile ega sellele, et Vene Föderatsiooni ja Ukraina vahel

võiks alata sõjategevus. Samuti ei olnud müügilepingute sõlmimise ajal teada Eesti ja

Soome vaheliste võrguühenduste läbilaskevõime ebapiisavus.

Kostja asus müügilepingute järgi hagejatele elektrienergiat tarnima 1. aprillil 2020.

Peatselt hakkasid elektri börsihinnad kõikuma oluliselt suuremas ulatuses kui varasemalt.

Alates 2020. aasta juulist hakkasid oluliselt erinema ka Eesti ja Soome börsihinnad.

Märtsist 2017 kuni veebruarini 2020 esines hinnaerinevus Eesti kasuks (st Eesti hind on

Soome hinnast odavam) kaheksal kalendrikuul. Ajavahemikul juuli 2020 kuni aprill 2022

ei esinenud hinnaerinevust Eesti kasuks mitte ühelgi kalendrikuul. Hinnaerinevuse

suurenemise põhjuseks olid järgmised asjaolud: 1) maagaasi hinna järsk tõus; 2) Vene

Föderatsiooni ja Ukraina vahelise sõjategevuse algus 24. veebruaril 2022, mille

tulemusena märtsi algusest piirati Balti võrku odavama elektri ostmist Vene

Föderatsioonist, alates juunist lõpetati Vene Föderatsioonist elektri ostmine Balti võrku

üldse, samuti katkes Vene gaasi import Baltikumi; 3) Soome piirkonna odavama elektri

tarnet Eesti piirkonda takistas Eesti ja Soome vaheliste võrguühenduste ebapiisav

läbilaskevõime.

Kõigi hagejatega sõlmitud müügilepingute puhul oleks juulist 2020 kuni juulini 2021

kostja kulud müügilepingute täitmiseks (ostjate jaoks elektrienergia ostmiseks) olnud

osadel kuudel väiksemad ja osadel kuudel suuremad kui ostjate poolt kostjale elektri eest

tasutud summad. Alates augustist 2021 on toimunud müügilepingute poolte kohustuste

vahekorra oluline muutumine, mistõttu on kostja kulud ostjate jaoks elektrienergia

ostmiseks oluliselt suurenenud võrreldes ostjate poolt kostjale elektri eest tasutud

summadega.

Vastuhagiga taotletud müügilepingute tingimuste muutmine taastaks poolte kohustuste

tasakaalu – hagejate makstavad summad kataksid kostja kulud hagejate jaoks börsilt

elektri ostmisele ja kostjale jääks enda kulude katmiseks ning vähese kasumi teenimiseks

marginaal 2 eurot 50 senti/MWh kohta. Hagejate jaoks ei tähenda müügilepingute selline

muutmine seda, et nad peaksid asuma elektrit ostma börsihinnaga, vaid üksnes seda, et

hagejad võtavad enda kanda Eesti ja Soome hinnaerinevuse. Kui Eesti ja Soome

hinnaerinevus puudub või kui see peaks muutuma Eesti kasuks, siis saavad hagejad

(sõltumata elektri) börsihinnast elektrit soodsama hinnaga kui müügilepingute seniste

tingimuste alusel. Selliselt taastatakse õiglus müügilepingute poolte vahelistes suhetes,

samas ei suurene hagejate kulud ülemääraselt.

Vastuhagi rahuldamine ei muudaks lepingute eesmärki ja olemust. Elektrienergia

müügilepingute eesmärgiks on elektrienergia müük, mitte elektrienergia müük

ilmtingimata hinnaga 35 eurot 63 senti/MWh. Müügilepingute tingimuste muutmisega

kaasneks hagejate jaoks üleminek fikseeritud hinnalt mitte börsihinnale, vaid

kombineeritud hinnale. Kuna müüdavaks energiaks on ka pärast müügilepingute

muutmist elektrienergia, siis ei muutu müügilepingute olemus.

Hagejate etteheide, nagu kostja sooviks säilitada endale kogu algselt planeeritud

marginaali ja teisalt lükata hagejate kanda kogu algselt võetud äririski, on eksitav, kuna

Eesti ja Soome hinnaerinevuse riski kandmiseks oli eraldi hinnakomponent, mis

müügilepingute muutmise korral ei kuuluks enam hagejate poolt tasumisele. Seega

müügilepingute muutmisel läheks ühelt poolt hagejatele üle Eesti ja Soome

hinnaerinevuse risk, kuid teiselt poolt ei peaks nad enam maksma kostjale vastava riski

maandamiseks mõeldud hinnakomponenti.

4(15)

Tegelikkusele ei vasta hagejate väited, nagu ei oleks kostja teinud enne lepingute

sõlmimist teatavaks ja hagejad ei olevat saanud teada, et kostja pakutud fikseeritud hind

koosnes vastuhagis (p-s 2.4) väidetud komponentidest ning kostja arvestas fikseeritud

hinda pakkudes Eesti ja Soome elektri hinnaerinevusega (2 eurot 50 senti/MWh).

Enne müügilepingute sõlmimist toimus 22. oktoobril 2019 Pärnus Sanatooriumi Tervis

kontoris kohtumine, millel osalesid hagejate poolt juhatuse liige J. Ratnik ja U. Niilisk

ning kostja poolt energiamüügi juht P. Kuusik ja energiakaubanduse juht A. Teesalu.

Nimetatud kohtumisel andsid kostja esindajad hagejate esindajatele ülevaate energiaturu

mõjuritest, hinnakujundusest, erinevatest ostulahendustest ja selgitasid elektrienergia

hinna fikseerimise põhimõtteid, muuhulgas tutvustasid Soome hinnapiirkonna futuuril

põhinevat hinna fikseerimise võimalust, selgitasid Eesti-Soome hinnariski mõju ja seda,

et kostja katab nimetatud hinnariski mõõduka ülekordajaga 2 eurot 50 senti/MWh. Kostja

esindajad demonstreerisid kohtumisel graafilist materjali võimaliku hagejate

elektristrateegia 2020– 2023 kohta, mis sisaldas ka graafikuid Eesti elektribörsi hindade

kohta ja Eesti-Soome hinnavahe kohta ajavahemikul 2015. a maist kuni 2019. a

septembrini.

Pärast eelkirjeldatud kohtumist saatis P. Kuusik 28. oktoobril 2019 J. Ratnikule ja U.

Niiliskile e-kirja, milles küsis: "Kas Te saite eelmisel nädalal minu poolt saadetud

elektriostu strateegiat vaadata ja arutada?" Nimetatud e-kirja manuses oli graafiline

materjal võimaliku hagejate elektristrateegia 2020–2023 kohta, mida kostja oli

kohtumisel demonstreerinud. Kuna 22. oktoobri 2019. a kohtumisel selgitati

hinnakujundust ning kohtumisel demonstreeritud ja 28. oktoobril 2019 e-kirjaga

edastatud materjalide hulgas olid lisaks Eesti elektribörsi hindade graafikule ka Eesti-

Soome hinnavahe graafik, siis olid hagejad müügilepingute sõlmimisel teadlikud hinna

fikseerimisel tähtsust omavatest asjaoludest, mh sellest, et hinna fikseerimisel omab

tähtsust ka Eesti ja Soome hinnavahe. Eesti ja Soome hinnavahe kuulub müügilepingute

sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulka ja selle olulise muutmisega kaasnes

müügilepingute poolte kohustuste vahekorra oluline muutumine, mis annab kostjale aluse

nõuda müügilepingute tingimuste muutmist.

Seadusest ega müügilepingutest ei tulene, et kostja kannaks asjaolude muutumise riisikot.

Kostja ei saa tõendada seda, et ta ei kanna asjaolude muutumise riisikot, kuna tegemist

on negatiivse asjaoluga.

4. Hagejad vaidlesid vastuhagile vastu.

Kehtiv õigus ei võimalda kohtul vastuhagi alusena toodud asjaoludel hagejate ja kostja

vahel sõlmitud lepinguid muuta. Kostja viidatud VÕS § 97 lg 1 järgi võib kahjustatud

lepingupool nõuda lepingu muutmist mitte kohtult, vaid teiselt lepingupoolelt. VÕS § 97

ja Riigikohtu praktika järgi võib lepingupool nõuda teiselt lepingupoolelt lepingu

muutmist konkreetsete eelduste täidetuse korral.

Vastuhagi rahuldamine muudaks müügilepingute eesmärki ja olemust. Hagejate ja kostja

vahel sõlmitud lepingute eesmärk oli ostetava ja müüdava elektri hind 2022. aasta lõpuni

fikseerida. Hagejad ja kostja sõlmisid lepingud, mis nägid ette fikseeritud hinnaga elektri

ostmise ja müümise. Elektri hinna fikseerimine oli lepingupoolte teadlik tahe, otsus ja

eesmärk. Hagejad teadsid, et peavad ostma elektrit fikseeritud hinnaga ka siis, kui elektri

börsihind langeb fikseeritud hinnast madalamale. Kostja pidi teadma, et peab müüma

elektrit fikseeritud hinnaga ka siis, kui sisendhinnad tõusevad fikseeritud hinnast

kõrgemale.

Vastuhagi järgi on kostja eesmärk muuta lepinguid selliselt, et säilitada endale ühelt poolt

kogu algselt planeeritud marginaal (2,5 €/MWh) ja teiselt pool lükata hagejate kanda

5(15)

kogu algselt võetud äririsk. See ei ole VÕS §-s 97 ettenähtud poolte kohustuste esialgse

vahekorra taastamine. Soovides muuta fikseeritud hinnaga lepinguid muutuva hinnaga

lepinguteks, soovib kostja muuta lepingute olemust ja eesmärki.

Kostja tugineb selliste asjaolude muutumisele, mis ei olnud lepingute sõlmimise aluseks.

Kostja ei teinud enne lepingute sõlmimist teatavaks ja hagejad ei saanud teada, et kostja

pakutud fikseeritud hind koosnes vastuhagis väidetud komponentidest ning kostja

arvestas fikseeritud hinda pakkudes vastuhagis väidetud Eesti ja Soome elektri

hinnaerinevusega (2,5 €/MWh). Kuna Eesti ja Soome elektri hinnaerinevus ei kuulu

lepingute sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulka, ei ole ka võimalik Eesti ja Soome

elektri hinnaerinevuse muutusele tuginedes VÕS §-i 97 kohaldada.

Kostja kannab asjaolude muutumise riisikot. Kostja kannab riski, et Eesti ja Soome

elektri hinnaerinevuse suurenemise tõttu võib hagejatega sõlmitud lepingutest tulenevate

kohustuste täitmine muutuda kostja jaoks koormavamaks ja kallimaks. Kostja ei ole

väitnud ega tõendanud, et pooled oleksid leppinud kokku teisiti.

MAAKOHTU LAHEND

5. Maakohus rahuldas 27. märtsi 2024. a otsusega hagi täies ulatuses ning mõistis

kostjalt hageja I kasuks välja põhinõudena 121 125 eurot 39 senti ja viivise VÕS § 113 lg

1 teises lauses sätestatud määras alates 6. märtsist 2023 kuni põhinõuete täitmiseni ning

hageja II kasuks põhinõudena 159 513 eurot 67 senti ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates 6. märtsist 2023 kuni põhinõuete täitmiseni. Kostja

vastuhagi jättis kohus rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

Maakohus määras menetluskulud kindlaks ning mõistis kostjalt hageja I kasuks

menetluskulude katteks välja 7167 eurot (sh riigilõiv 2100 eurot ja ½ õigusabikuludest

5061 eurot) ja kostja II kasuks 7581 eurot (riigilõiv 2520 eurot ja ½ õigusabikuludest

5061 eurot). Kohus märkis, et kostjal tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates otsuse jõustumisest

kuni menetluskulude tasumiseni.

5.1.

Otsuse põhjenduste kohaselt tuginevad hagejad järgmistele peamistele

asjaoludele. Hagejad ja kostja sõlmisid 27. märtsil 2020 elektrienergia müügilepingud,

millega kostja kohustus müüma alates 1. juulist 2020 kuni 31. detsembrini 2022

hagejatele elektrit hinnaga 35 eurot 63 senti/MWh (ilma käibemaksuta). Kostja tegi

hagejatele ettepaneku lepingute muutmiseks ja teatas 21. veebruaril 2022 hagejatele, et

kui hagejad ei nõustu ostma alates 1. märtsist 2022 kuni 31. detsembrini 2022 elektrit

hinnaga 35 eurot 63 senti/MWh + Nord Pooli Eesti ja Soome hinnaerinevus – 2 eurot 50

senti/MWh, siis ütleb kostja lepingud VÕS § 196 korras erakorraliselt üles. Hagejad

teatasid 25. veebruaril 2022 kostjale, et kostjal ei ole õigust nõuda müügilepingutes

fikseeritud elektrienergia hinna suurendamist ega müügilepinguid üles öelda, kui hagejad

keelduvad kostja esitatud müügilepingute muutmise ettepanekust. Hagejad teavitasid

kostjat, et tasuvad alates 1. märtsist 2022 kostja küsitud hinda elektrienergia tarnete

katkemise vältimiseks, kuid seda ei saa lugeda nõustumiseks ettepanekuga. Kostja esitas

alates aprillist 2022 (märtsi 2022 kohta) arveid, mis lähtusid kostja määratud hinnast,

mitte lepingutes kokku lepitud hinnast. Hagejad tasusid elektrikatkestuse vältimiseks

neile esitatud arved täies ulatuses, eristades maksekorraldustes lepingutele vastavaid

summasid ja seda ületava osa. Kostja ei ole eelkirjeldatud asjaoludele vastu vaielnud ning

kohus luges need tuvastatuks.

Kohus leidis, et tingimused kohustuse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamiseks VÕS

§ 115 alusel ei ole täidetud. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab kostja hüvitama hagejatele

tekkinud kahju juhul, kui hagejatele tekkinud kahju (enamtasutud summad) on esitatud

6(15)

arvete tagajärg. Hagejad on kohtule selgitanud, et neile oli arveid tasudes teada, et

arvetes toodud summad ei ole kooskõlas lepingutes kokkulepitud tingimustega. Seetõttu

on põhjendatud kostja seisukoht, et kostja esitatud elektrienergia müügilepingule

mittevastavate arvete esitamine ei ole põhjuslikus seoses hagejatele tekkinud kahjuga.

Eelmärgitut arvestades ei saa hagejad oma nõuet maksma panna kahju hüvitamise sätete

alusel.

Hagejad saavad nõuda enammakstu tagastamist VÕS § 1028 lg 1 alusel.

Kohustuse täitmisena saadu tagastamisele suunatud alusetu rikastumise nõude eeldused

on VÕS § 1028 lg 1 järgi seega järgmised: teisele isikule on midagi olemasoleva või

tulevase kohustuse täitmiseks üle antud (st on tehtud sooritus), mis on tehtud ilma

õigusliku aluseta, st kohustust, mida sooviti sooritusega täita, ei ole olemas, seda ei teki

või langeb see pärast soorituse tegemist ära. Soorituse all VÕS § 1028 lg 1 tähenduses

mõistetakse mistahes teadlikku ja eesmärgipärast võõra vara suurendamist.

Asja materjalidest nähtub, et kostja täitis müügilepingutest tuleneva elektrienergia

tarnimise kohustuse nõuetekohaselt, kuid hagejad on tasunud selle eest rohkem, kui nad

oleksid olnud müügilepingute alusel kohustatud. Seega puudub enammakstud osades

soorituseks õiguslik alus. Arvete tasumist, milles oli märgitud müügilepingutes

kokkulepitust suurem müügihind, saab kokku lepitud hinda ületavas osas pidada

soorituseks VÕS § 1028 lg 1 tähenduses. Kostja ei ole esitanud VÕS § 1028 lg 2 ega

VÕS § 1033 lg 1 kohaseid vastuväiteid, mis annaksid aluse välistada hagejate nõude

maksmapanemist.

VÕS § 1032 lg 1 näeb ette, et VÕS § 1028 lg-s 1 nimetatud juhul võib üleandja saajalt

tagasi nõuda saadu ja sellest saadud kasu. Seega tuleb rahasumma alusetu üleandmise

korral see rahasumma üleandjale tagasi maksta. Hagejad on välja toonud, et aprillist

detsembrini 2022 esitatud arvetes oli müügilepingutes kokkulepitut ületav osa hageja I

puhul 121 125 eurot 39 senti ja hageja II puhul 159 513 eurot 67 senti. Kostja ei ole

hagejate esitatud arvestusi vaidlustanud.

Eelnevat arvestades rahuldas kohus hageja I põhinõude 121 125 eurot 39 senti ja hageja

II põhinõude 159 513 eurot 67 senti.

Kohus rahuldas ka hagejate viivisenõue, mõistes kostjalt hagejate kasuks välja viivise

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Hagejad

esitasid alusetu rikastumise väljaandmise nõude muudetud hagiavalduses 6. märtsil 2023,

mistõttu on VÕS § 113 lg 2 järgi põhjendatud arvestada viivist alates 6. märtsist 2023.

5.2.

Kostja tugineb vastuhagis VÕS §-le 97 ja nõuab sõlmitud müügilepingute

tingimuste muutmist. Lepingupool võib nõuda teiselt lepingupoolelt lepingu muutmist,

kui on täidetud samas paragrahvis sätestatud eeldused.

Kostja on esitanud kohtule arvestused, millest nähtub, et 2022. a märtsist detsembrini

suurenesid kostja kulud hagejate jaoks börsilt elektri ostmisele oluliselt. Hagejad ei ole

kostja kulude suurenemisele vastu vaielnud. Kulude suurenemine seoses Eesti ja Soome

elektri hinnavahe suurenemisega leidis aset lepingute kehtivuse ajal.

VÕS § 97 alusel esitatud hagi lahendamisel peab kohus mh jälgima, et lepingutingimuste

muutmise tulemusel ei muutuks lepingu olemus ja eesmärk ja et oleks kinni peetud

lepinguvabaduse põhimõttest Hagejate ja kostja vahel sõlmitud müügilepingute eesmärk

oli elektri hind hagejate jaoks ajavahemikuks 1. juuli 2020 kuni 31. detsember 2022

fikseerida. Kostja pidi müüma hagejatele elektrit hinnaga 35 eurot 63 senti/MWh. See

kokkulepe kehtis lepingute järgi eeldusel, et eeldatav ostukogus aastas on 3800 MWh.

Pooled ei ole menetluses väitnud, et hagejad ületasid eeldatavat ostukogust. Lepingute

7(15)

sõlmimisele eelnenud läbirääkimiste käigus pakkus kostja hagejatele lepingu sõlmimist

ka teistel tingimustel, st valida oli erinevate hinnapakettide vahel. Hagejatel oli võimalus

sõlmida lepingud tingimustel, mis põhinesid elektribörsi hinnal, fikseeritud hinnal ja

kombineeritud ehk osaliselt fikseeritud hinnal. Hagejad valisid 100% fikseeritud hinnaga

lahenduse. Kohtu jaoks tuleneb sellest üheselt, et hagejate soov oli välistada võimalik

hinnakõikumine. Kui sõlmitud fikseeritud hinnaga lepingute tingimusi muuta kostja

soovitud viisil, muutub kohtu hinnangul lepingute olemus ja eesmärk ning tegemist ei

oleks enam fikseeritud hinnaga müügilepinguga, vaid kombineeritud ehk osaliselt

fikseeritud hinnaga lepinguga, mille sõlmimisest olid hagejad soovinud hoiduda. Kohus

ei nõustu kostja vastupidise seisukohaga, mille kohaselt müügilepingute eesmärgiks oli

elektrienergia müük, mitte elektrienergia müük hinnaga 35 eurot 63 senti/MWh.

Asjaoludest tulenevalt oli müügilepingute eesmärgiks elektrienergia müük fikseeritud

hinnaga.

Eesti ja Soome elektribörside hinnavahe ei kuulunud müügilepingu sõlmimise aluseks

olevate asjaolude hulka. Lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulka saab lugeda

ainult selliseid asjaolusid, mille olemasolu, saabumine või edasikestmine on hõlmatud

poolte ühisest arusaamast ja millel põhineb lepingu sõlmimise soov. Hagejate jaoks ei

omanud tähtsust asjaolud, millest lähtuvalt kostja hagejatele müüdava elektrihinna

määras, sh börsihindade erinevused, kuna hagejad valisid fikseeritud, st asjaoludest

sõltumatu ja püsiva hinnaga paketi.

Hagejate jaoks oli fikseeritud hinnaga lepingu sõlmimise eesmärk välistada võimalike

hinnakõikumiste riski enda kanda võtmine, samas oli kostja ise määranud fikseeritud

hinna, mis pidi katma võimaliku muutuste riski (VÕS § 97 lg 2 p 3).

Eeltoodut arvestades puuduvad VÕS § 97 kohaldamise alused.

5.3.

Menetluskulude jaotamisel lähtus kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 162 lg-st 1.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Kostja palub esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha

uue otsuse, millega jätta hagejate hagi täises ulatuses rahuldamata ning rahuldada kostja

vastuhagi. Menetluskulud palub kostja jätta hagejate kanda.

Kostja tugineb apellatsioonkaebuses järgmistele põhilistele väidetele:

6.1.

Maakohus leidis õigesti, et tingimused kohustuse rikkumisega põhjustatud kahju

hüvitamiseks VÕS § 115 alusel ei ole täidetud, mistõttu ei saa hagejad oma nõuet

maksma panna kahju hüvitamise sätete alusel. Samas leidis maakohus ebaõigesti, et

hagejad saavad nõuda enammakstud summad kostjalt tagasi VÕS § 1028 lg 1 alusel.

Esile toodud asjaolud ei võimalda hagi rahuldada ka VÕS § 1028 lg 1 alusel. Ebaõige on

maakohtu seisukoht, et arvete tasumist, milles oli märgitud müügilepingutes

kokkulepitust suurem müügihind, saab kokku lepitud hinda ületavas osas pidada

soorituseks VÕS § 1028 lg 1 tähenduses. VÕS § 1028 lg 1 tähenduses on soorituseks

üksnes niisugune sooritus, mille tegemisel on üleandja arvamusel, et ta täidab

olemasolevat või tulevast kohustust. VÕS § 1028 ei ole kohaldatav, kui üleandja teab, et

ta ei täida sooritusega (st millegi üleandmisega) oma kohustust saaja ega kolmanda isiku

ees (puudub soorituse tegemise tahe). Hagejate poolt esile toodud asjaoludel teadsid

hagejad, et nad ei täida oma kohustusi kostja ees. Maakohus ei ole võtnud otsuses

seisukohta asjaolu osas, et hagejad teadsid elektrienergia eest rohkem tasudes, et nad ei

täida oma kohustusi kostja ees.

8(15)

Kuna VÕS § 1028 lg 1 ei ole käesolevas asjas kohaldatav, siis oleks tulnud jätta hagejate

põhinõuded rahuldamata isegi olukorras, kus kostja vastuhagi jäi rahuldamata. Kuna

hagejate põhinõuded oleks tulnud jätta rahuldamata, oleks tulnud jätta rahuldamata ka

viivisenõuded.

6.2.

Maakohus määratles õigesti VÕS § 97 kohaldamise eeldused ja tuvastas õigesti,

et kostja kulude suurenemine hagejate jaoks börsilt elektri ostmisele seoses Eesti ja

Soome elektri hinnavahe suurenemisega on aset leidnud lepingute kehtivuse ajal. Samas

kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kui fikseeritud hinnaga sõlmitud lepingute

tingimusi muuta kostja soovitud viisil, muutub kohtu hinnangul lepingute olemus ja

eesmärk. Elektrienergia müügilepingute olemus ja eesmärk on elektrienergia müük, mitte

elektrienergia müük ilmtingimata hinnaga 35 eurot 63 senti/MWh. Maakohtu käsitluses

on VÕS § 97 muutunud sisutühjaks sätteks. Praegusel juhul oleks olnud maakohtul

võimalik muuta elektrienergia müügilepingutes kokkulepitud hinda. Müügilepingute

tingimuste muutmisega kaasneks hagejate jaoks üleminek fikseeritud hinnalt mitte

börsihinnale, vaid kombineeritud hinnale. Maakohus on sellest õigesti aru saanud, kuid

teinud ebaõige järelduse, et see välistab vastuhagi rahuldamise.

6.3.

Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et Eesti ja Soome elektribörside

hinnavahe ei kuulunud müügilepingu sõlmimise aluseks olevate asjaolude hulka.

Hagejad olid müügilepingute sõlmimisel teadlikud hinna fikseerimisel tähtsust omavatest

asjaoludest, mh sellest, et hinna fikseerimisel omab tähtsust ka Eesti ja Soome hinnavahe.

Maakohus jättis sellega seoses kõik kostja 29. novembri 2022. a menetlusdokumendi p-s

2.3 toodud asjaolud tuvastamata ja neid kinnitavad tõendid hindamata, millega rikkus

TsMS § 442 lõiget 8. Kuna kostja oli Eesti-Soome hinnavahe mõju hinna kujundamisele

hagejatele eelnevalt teatavaks teinud, saab Eesti-Soome hinnavahe (kostja ootuse selle

stabiilsena püsimise vastu) lugeda lepingu sõlmimise aluseks olevate asjaolude hulka.

6.4.

Kostja ei nõustu maakohtuga, et Eesti-Soome hinnavahe muutmise risk on kostja

kanda. Kostja arvates on esile toodud asjaoludel hinnaerinevuse ekstreemse suurenemise

tagajärgede panemine ainuüksi kostja kanda ebamõistlik ja vastuolus hea usu

põhimõttega (VÕS § 6 lg 2 ja § 7). Kostjalt ei saanud eeldada, et ta oleks pidanud ette

nägema maagaasi hinna järsku tõusu, Vene Föderatsiooni ja Ukraina vahelise

sõjategevuse algust 24. veebruaril 2022 või Eesti ja Soome vaheliste võrguühenduste

läbilaskevõime ebapiisavust. Maakohus oleks võinud muuta hindu ka väiksemas ulatuses

kui kostja vastuhagis nõudis. Hindade väiksemas ulatuses muutmisega oleks kohus

jaganud Eesti-Soome hinnavahe suurenemise riski kostja ja hagejate vahel omal õiglasel

äranägemisel. Lepingute siduvusest lähtumine (VÕS § 8 lg 2) ei saa viia hea usu

põhimõtte seisukohalt vastuvõetamatute lahendusteni (VÕS § 6 lg 2).

6.5.

Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, et börsihindade järsk muutumine

puudutas lepingute kestuse ajast alla aastast perioodi. See on vastuolus poolte menetluses

avaldatuga. Kostja tõi vastuhagiavalduses esile, et Eesti ja Soome börsihindade erinevuse

suurenemine toimus juba mõned kuud pärast lepingute sõlmimist. Samuti tuginesid

hagejad hagis sellele, et 13. oktoobril 2021 tegi kostja esimese ettepaneku hagejatega

sõlmitud lepinguid muuta. Kõnealune ebaõige maakohtu järeldus võis viia selleni, et

maakohus ei kaalunud hea usu põhimõtte kohaldamist ja vastuhagi osalist rahuldamist.

6.6.

Kostja tõi vastuhagis esile, et ei saanud müügilepingute sõlmimise ajal mõistlikult

arvata, et Eesti ja Soome elektri hinnaerinevus suureneb müügilepingute kehtivuse ajal

kümnete eurodeni MWh kohta ja jõuab märtsis 2022 tasemele 64 eurot 75 senti/MWh,

millega tõusis seitsmekümne kahe kordseks (7200%) võrreldes varasemaga. Kostja tõi ka

välja, et ei saanud ega saa mõjutada Eesti ja Soome elektri hinnaerinevuse suurenemist

ega seda põhjustavaid asjaolusid ning et kui kostja oleks teadnud, et Eesti ja Soome

elektri hinnaerinevus suureneb mitukümmend korda, ei oleks kostja müügilepinguid

9(15)

sõlminud nendes kokkulepitud tingimustel. Tegemist on VÕS § 97 lg 2 p-des 1, 2 ja 4

toodud VÕS § 97 kohaldamise eeldustega. Maakohus ei ole võtnud seisukohta, kas need

viidatud eeldused esinevad või mitte, samuti jättis kohus tähelepanuta kostja tõendid, mis

kinnitavad hinnaerinevuse suurenemist põhjustanud asjaolusid. Sellega rikkus maakohus

TsMS § 442 lg-t 8.

7. Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata.

Maakohus jättis vastuhagi õigesti rahuldamata ning leidis põhjendatult, et VÕS § 97 lg 1

ei ole asjas kohaldatav. Lepingu, mille sõlmimise eesmärk oli fikseerida hind

kokkulepitud perioodiks, hinna muutmine VÕS § 97 lg 1 alusel kujutaks endast lepingu

olemuse ja eesmärgi muutmist.

Maakohus leidis õigesti, et hinnavahe Eesti ja Soome elektribörsil ei olnud lepingute

sõlmimise aluseks olev asjaolu, mistõttu ei ole selle muutuse toimel võimalik VÕS § 97

lg-t 1 kohaldada. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust asuda maakohtust

erinevale seisukohale. Põhjendamatu on ka apellatsioonkaebuse väide, justkui oleks

kohus rikkunud põhjendamiskohustust, kuna jättis hindamata kostja väited selle kohta,

kas ja milliseid kostja poolt hindade kujunemisel arvesse võetavaid asjaolusid hagejad

teadsid. Maakohus põhjendas õigesti, et asjaolud, millest kostja hinna määramisel lähtus,

ei olnud hagejate jaoks lepingute sõlmimisel olulised ning hagejad ei pidanud nendega

arvestama. Seetõttu ei olnud ka oluline, kas kostja oli neist asjaoludest hagejaid

informeerinud või mitte.

Kostja andis hagejatele valida, kas sõlmida lepingud hinnaga, mis on kas turuhind või

täielikult või osaliselt sõltuv turuhinnast, või sõlmida lepingud fikseeritud hinnaga.

Hagejad valisid võimaluse sõlmida lepingud fikseeritud hinnaga ning kostja pidi

määrama hinna, mis talle sellise riski võtmist kompenseerib. Asjaolud, millest lähtuvalt

kostja vastava hinna määras, ei puutunud hagejatesse ega olnud lepingute sõlmimise

aluseks.

Maakohus leidis õigesti, et kostja kandis asjaolude muutumise riisikot.

Apellatsioonkaebuse väited ei anna põhjust asuda selles küsimuses maakohtust erinevale

seisukohale. Fikseeritud hinnaga elektrienergia müügilepingut eristabki fikseerimata

hinnaga lepingust see, et börsihinna muutumise riski võtab enda kanda täielikult müüja.

VÕS § 97 lg 2 p 1 kohaselt on muutuse ettenähtamatus eraldiseisev VÕS § 97 lg 1

kohaldamise eeldus, mis tähendab, et see ei saa ühtlasi välistada VÕS § 97 lg 2 p 3

kohaldumist. Samuti ei piira VÕS § 97 lg 2 p 3 kohaldumist see, kui suur on muudatus,

mille riski kahjustatud pool kannab. Kostja võttis börsihindade muutuse riski enda kanda

piiranguteta. Hea usu ega mõistlikkuse põhimõttega ei oleks kooskõlas järeldus, et kui

asjaolude muutusest tekkinud kahju on suur, siis ei pea seda kandma vastava riski enda

peale võtnud pool, vaid see pool, kelle kaitsmine vastava riski eest, oli lepingu

eesmärgiks.

Hagejad ei nõustu maakohtu hinnanguga kostja rikkumise ja hagejatele tekkinud kahju

põhjuslikule seosele. Hagejad olid kostjapoolse lepingurikkumise tõttu pandud olukorda,

kus neil oli valida vaid kahe kahjuliku tagajärjega käitumisviisi vahel. Kostja rikkumine

oli hagejatele kahju tekkimise põhjuseks ning põhjuslik seos on ilmne.

Samas tuvastas maakohus õigesti, et täidetud on VÕS § 1028 lg 1 nõude rahuldamise

eeldused. Kostja vastupidine seisukoht on ebaõige ja vastuvõetamatu. Arvete tasumine,

milles oli märgitud kokkulepitust suurem müügihind, kujutab endast sooritust. Kohus

tuvastas õigesti, et vastuhagi rahuldamata jätmise korral puudus lepingutega võrreldes

suurema hinna tasumisel sooritusel õiguslik alus.

10(15)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1

p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

9. Maakohus on kohaldanud materiaalõigust tuvastatud asjaoludele õigesti ning ei

ole rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis võinuks kaebuse sisu arvestades

mõjutada otsust. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS §

654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.

Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.

9.1.

Kostja arvates kohaldas maakohus ebaõigesti VÕS § 1028 lõiget 1. Kostja

hinnangul ei ole VÕS § 1028 lg 1 asjas kohaldatav ning hagejate nõuded tulnuks jätta

rahuldamata isegi olukorras, kus kostja vastuhagi jäi rahuldamata. Ringkonnakohus

kostjaga ei nõustu. Maakohus rahuldas hagejate põhinõuded põhjendatult VÕS § 1028

lg-le 1 tuginedes.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et olukorras, kus kostja täitis müügilepingutest

tuleneva elektrienergia tarnimise kohustuse nõuetekohaselt, kuid hagejad on tasunud

selle eest rohkem, kui nad oleksid olnud müügilepingute alusel kohustatud, puudub

enammakstud osades soorituseks õiguslik alus ning hagejad ostjatena saavad enamtasutu

VÕS § 1028 lg 1 alusel tagasi nõuda. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et

kuna sooritusega silmas peetavaks eesmärgiks peab olema teatava kohustuse täitmine,

kuid hagejate poolt esile toodud asjaoludel teadsid nad, et nad ei täida oma kohustusi

kostja ees, siis ei ole VÕS § 1028 kohaldatav. Arvete tasumist, milles oli märgitud

müügilepingutes kokku lepitust suurem müügihind, saab kokku lepitud hinda ületavas

osas pidada soorituseks VÕS § 1028 lg 1 tähenduses. Maakohtu käsitlust toetavad ka

Tartu Ringkonnakohtu poolt sarnases vaidluses 20. märtsil 2024 tsiviilasjas 2-22-6280

tehtud otsuse p-s 12 (ja selle alapunktides) väljendatud seisukohad.

9.2.

Maakohus leidis õigesti, et VÕS § 97 lg 1 alusel lepingutingimuste muutmise

tulemusena ei tohi muutuda lepingu olemus ja eesmärk. Kostja ei nõustu

apellatsioonkaebuses maakohtu seisukohaga, et kui muuta fikseeritud hinnaga sõlmitud

lepingute tingimusi vastuhagis soovitud viisil, muutuks lepingute olemus ja eesmärk.

Ringkonnakohtu arvates leidis maakohus õigesti, et poolte vahel sõlmitud lepingute

eesmärk oli fikseerida hind kokkulepitud perioodiks ning hinna muutmine VÕS § 97 lg 1

alusel tähendaks lepingute olemuse ja eesmärgi muutmist. Hagejate ja kostja vahel

sõlmitud

elektrienergia müügilepingute eesmärk oli elektrienergia hind

lepinguperioodiks fikseerida (kostja pidi müüma hagejatele elektrit hinnaga 35,63 eurot/

MWh). See kokkulepe kehtis lepingute järgi küll eeldusel, et eeldatavaid

tarbimiskoguseid ei ületata rohkem kui 20%, kuid pooled ei ole menetluses väitnud, et

hagejad neid eeldatavaid tarbimiskoguseid ületasid. Põhjendamatu on kostja seisukoht,

nagu olnuks lepingute eesmärk lihtsalt elektrienergia müük. Ostuhinna tasumine on

müügilepingu puhul ostja peamine kohustus (VÕS § 208 lg 1), mistõttu on

hinnakokkulepe vaieldamatult müügilepingu oluline tingimus. Kuigi kostja taotletud

müügilepingute tingimuste muutmine tähendaks üleminekut fikseeritud hinnalt üksnes

kombineeritud hinnale (mitte börsihinnale), muutuks sellega ikkagi lepingute olemus ja

eesmärk.

9.3.

VÕS § 97 lg-st 1 tulenevalt on sama sätte alusel esitatava lepingu muutmise

nõude üheks eelduseks lepingu sõlmimise aluseks olevate asjaolude muutumine pärast

lepingu sõlmimist. Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et Eesti ja Soome hinnaerinevus oli

11(15)

lepingute sõlmimise aluseks olevaks asjaoluks, kuna kostja oli hagejaid sellest

teavitanud. Ringkonnakohus kostja selle käsitlusega ei nõustu. Lepingu sõlmimise

aluseks olnud asjaolude hulka saab lugeda ainult selliseid asjaolusid, mille olemasolu,

saabumine või edasikestmine on hõlmatud poolte ühisest arusaamast ja millel põhineb

lepingu sõlmimise soov. Lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude määramisel ei saa

üldjuhul lähtuda ühe lepingupoole ootustest (vt P. Varul jt. Võlaõigusseadus I.

Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2016, § 97 komm 4.3.2.1; RKTKo 26.10.2010, 3-2-

1-76-10, p 14).

Pooled ei ole menetluses vaielnud kostja 29. novembri 2022. a menetlusdokumendi p-s

2.3 kirjeldatud sündmuste üle, sh selle üle, et poolte esindajad lepingute sõlmimisele

eelnenud läbirääkimiste käigus 22. oktoobril 2019 kohtusid ning et nimetatud kohtumisel

andsid kostja esindajad hagejate esindajatele ülevaate energiaturu mõjuritest,

hinnakujundusest ja erinevatest ostulahendustest. Hagejad ei eita, et lepingute

sõlmimisele eelnenud läbirääkimiste käigus pakkus kostja hagejatele fikseeritud hinnal

põhineva tasu kõrval ka teisi lahendusi, sh elektribörsi hinnal põhinevat tasu ja osaliselt

fikseeritud hinnal põhinevat tasu. Kokkuvõttes valisid hagejad aga paketi, mille järgi pidi

kostja neile müüma fikseeritud (st asjaoludest sõltumatu ja muutumatu) hinnaga

elektrienergiat.

Kostja pidi fikseeritud hinna pakkumisel ise otsustama, milline hind talle sellise riski

võtmist kompenseerib ning vajadusel leppima hagejatega lisaks kokku täiendavad

tagatised asjaolude muutumisest johtuvate riskide maandamiseks. Ringkonnakohus

möönab, et kostja enda jaoks võis Soome ja Eesti elektribörside hinnavahe olla toodete

hinnastamisel oluline, kuid see ja muud võimalikud asjaolud, millest lähtuvalt kostja

hagejatele müüdava elektri hinna määras, ei puutunud hagejatesse ega olnud lepingute

sõlmimise aluseks. Apellatsioonkaebuses viidatud Riigikohtu 5. mai 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-179-15 (p 34) ei ole praegusel juhul asjakohane. Riigikohus ei

käsitlenud selles otsuses sellist lepingut, mille eesmärgiks olnuks hind mingiks

ajaperioodiks fikseerida.

Eelmärgitut arvestades ei ole määravat tähtsust sellel, kas hagejad olid müügilepingute

sõlmimisel teadlikud, et kostja poolt fikseeritud hinna puhul omab tähtsust Eesti ja

Soome elektribörside hinnavahe. Seetõttu on põhjendamatu ka kostja etteheide, et

maakohus rikkus TsMS § 442 lg-s 8 sätestatut, kui ei käsitlenud otsuses eraldiseisvalt

kostja 29. novembri 2022. a menetlusdokumendi p-s 2.3 toodud asjaolusid ega hinnanud

neid kinnitavad tõendeid.

9.4.

Lepingupool võib nõuda VÕS § 97 lg 1 alusel lepingu muutmist, kui samaaegselt

on täidetud kõik paragrahvi lõikes 2 sätestatud eeldused, üheks nendest eeldustest on see,

et asjaolude muutumise riisikot ei kanna kahjustatud lepingupool (VÕS § 97 lg 2 p 3).

Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et Eesti ja Soome elektribörsi

hinnaerinevuse muutumise riski kandis kostja. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust

asuda maakohtust erinevale seisukohale.

Kostja arvates on hinnaerinevuse ekstreemse suurenemise tagajärgede jätmine üksnes

kostja kanda praeguse juhtumi asjaoludel ebamõistlik ja vastuolus hea usu põhimõttega

(VÕS § 6 lg 2 ja § 7). Ringkonnakohus sellega ei nõustu.

Lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude muutumise ettenähtamatus on VÕS § 97 lg 2

p 1 kohaselt eraldiseisev VÕS § 97 lg 1 kohaldamise eeldus, mis tähendab, et see ei saa

ühtlasi välistada VÕS § 97 lg 2 p 3 kohaldumist. Lepingu muutmist saab nõuda üksnes

juhul, kui asjaolude muudatus ei olnud kahjustatud poolele ettenähtav ja ta samal ajal ei

kanna vastava muudatuse riski. Muudatuse ulatus, mille riski kahjustatud pool VÕS § 97

lg 2 p 3 tähenduses kannab, võib ringkonnakohtu arvates iseenesest tähtsust omada, kuna

12(15)

lepingute siduvusest lähtumine (VÕS § 8 lg 2) ei saa viia hea usu põhimõtte seisukohalt

vastuvõetamatute lahendusteni (VÕS § 6 lg 2). Samas olid pooled praegusel juhul

lepingud sõlminud ja hinna fikseerinud määratud tähtajaks, s.o kuni 31. detsembrini

2022. Ringkonnakohus nõustub hagejatega, et hagejate kaitsmine Eesti ja Soome

elektribörsi hinnaerinevuse muutumise riski eest oligi lepingu eesmärgiks.

Ringkonnakohus iseenesest nõustub apellatsioonkaebuses märgituga, et poolte esile

toodud asjaoludel on ebaõige maakohtu järeldus, et börsihindade järsk tõus puudutas

lepingute kestuse ajast alla üheaastast perioodi. Asja materjalidest nähtuvalt soovis kostja

Eesti ja Soome börsihindade olulise erinevuse tõttu muuta lepingutes kokku lepitud

müügihinda juba 2021. a oktoobris (I kd, tl 17 pöördel–tl 18). See maakohtu minetus ei

saanud viia kohut siiski ebaõigete lõppjäreldusteni. Nagu eelnevalt märgitud, kandis

Eesti ja Soome elektribörsi hinnaerinevuse muutumise riski kokkuvõttes kostja. Samuti

rõhutab ringkonnakohus juba eespool märgitut, et Eesti ja Soome börsihindade erinevus

ei olnud lepingute sõlmimise aluseks olevaks asjaoluks VÕS § 97 lg 1 tähenduses.

9.5.

Kostja heidab apellatsioonkaebuses maakohtule ette, et kohus jättis vastuolus

TsMS § 442 lg-ga 8 otsuses kontrollimata VÕS § 97 lg 2 p-des 1, 2 ja 4 nimetatud VÕS

§ 97 lg 1 kohaldamise eeldused ning ei hinnanud tõendeid, mis kinnitavad

hinnaerinevuse suurenemist põhjustanud asjaolusid. Ringkonnakohtu arvates ei ole need

etteheited põhjendatud. Maakohus jättis kostja vastuhagi rahuldamata eelkõige põhjusel,

et Eesti ja Soome elektribörside hinnavahe ei kuulunud lepingute sõlmimise aluseks

olevate asjaolude hulka VÕS § 97 lg 1 mõttes ning nimetatud asjaolu muutumise riisikot

kandis kostja ise (VÕS § 97 lg 2 p 3). Kuna mõlemast viidatud maakohtu järeldusest juba

piisab vastuhagi rahuldamata jätmiseks, ei olnud maakohtul vaja lisaks analüüsida seda,

kas esineb mõni VÕS § 97 lg 2 p-des 1, 2 ja 4 nimetatud eeldustest. Menetlusökonoomia

seisukohalt polnuks see ka otstarbekas.

10. Ringkonnakohus ei muuda maakohtu määratud menetluskulude jaotust.

Apellatsioonimenetluse menetluskulud jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel

kostja (kaebuse esitaja) kanda.

11. Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg-st 3 lähtudes kindlaks ka

apellatsiooniastme menetluskulude rahalise suuruse.

11.1.

Hagejate 24. septembril 2024 ringkonnakohtule esitatud nimekirja kohaselt on

hagejate menetluskulud apellatsiooniastmes kokku 2699 eurot (käibemaksuta).

Menetluskulud koosnevad esindajakulust. Vandeadvokaat A. Ots on osutanud õigusabi

mahus 5,8 tundi tunnihinnaga 295 eurot (käibemaksuta) ning vandeadvokaat K. Linnart-

Herm (esindas hagejaid kuni 21. juunini 2024) on osutanud õigusabi mahus 5,2 tundi

tunnihinnaga 190 eurot (käibemaksuta). Menetluskuluse nimekirjas märgitule lisandub

esindaja A. Otsa poolt 24. septembri 2024. a ringkonnakohtu istungil avaldatu kohaselt

istungil osalemise kulu vastavalt esindaja tunnitasu 295 eurot ja istungi toimumisaja

korrutisele, samuti esindaja sõidukulu arvestusega 4 tundi tunnitasuga 190 eurot.

Ringkonnakohtu 24. septembri 2024. a istung kestis 45 minutit.

Hageja kinnitavad, et kulud on tekkinud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS §

176 lg 5) ning et menetluskulud, mille kindlaksmääramist hagejad taotlevad, ei sisalda

käibemaksu. Kumbki hageja palub mõista enda kasuks välja 1/2 hüvitamisele kuuluvatest

esindajakuludest.

11.2.

Kostja esindaja leidis 24. septembri 2024. a kohtuistungil, et hageja esindaja

tunnitasu 295 eurot on ebamõistlikult suur ning palus vähendada seda mõisliku suuruseni

kohtu äranägemisel. Hagejate esindaja transpordikulust Tallinn-Tartu-Tallinn saaks

hüvitatavaks menetluskuluks olla sõiduauto kasutamise kulu. Seadus ei võimalda mõista

13(15)

menetlusosaliselt välja hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud

aja eest.

11.3.

TsMS § 175 lg-st 1 tuleneb, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud

lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse

asjaoludega, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga

(vt nt RKTKo 03.04.2019, 2-16-3785/114, p 31.3; RKTKo 27.05.2020, 2-17-16812/57, p

19.2). Lisaks eeltoodule tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust

(vt nt RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14). Esindaja põhjendatud tunnitasu suurus

sõltub eelkõige asja ning vastava toimingu keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja

kvalifikatsioonist ja menetluse kestusest. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja

vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist

sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14;

13.11.2013, 3-2-1-115-13, p 25).

11.4.

Ringkonnakohus leiab, et hagejate esindajate toimingud apellatsioonimenetluses

on asja mahtu ning keerukust arvestades asjatundliku õigusteenuse osutamiseks TsMS §

175 lg 1 tähenduses põhjendatud ja vajalikud.

Hagejate menetluskulude nimekirjas märgitud esindaja K. Linnart-Hermi tunnitasu 190

eurot (käibemaksuta) ei ületa sarnase õigusteenuse eest makstavat keskmist tasu.

Esindaja A. Otsa tunnitasu 295 eurot (käibemaksuta) ei ületa samuti oluliselt

majandustegevuses tegutsevate isikute poolt ostetava sarnase õigusteenuse keskmist tasu.

Ringkonnakohus arvestab ka sellega, et hagejate menetluskulude nimekirjas märgitud

esindajatasu kogusumma 2699 eurot (millele lisandub esindaja istungil osalemise eest

221 eurot 25 senti) on asja keerukust ja mahtu arvestades mõistliku suurusega.

Võrdlusena on kostja esindajakulud apellatsioonimenetluses kulunimekirjast nähtuvalt

samas suurusjärgus – 2507 eurot 50 senti (arvestamata istungil osalemise kulu). Hagejate

esindajad on esindanud menetluses seejuures kahte esindatavat.

11.5.

Hagejad on palunud hüvitada ka esindaja A. Otsa ringkonnakohtu istungile ja

tagasi sõidule kulunud aja (Tallinn-Tartu-Tallinn), lähtudes tunnitasust 190 eurot.

Ringkonnakohtu hinnangul saab seda ajakulu hüvitada vaid osaliselt. Riigikohtu 12.

juuni 2013. a määrusest tsiviilasjas nr 3-2-1-64-13 tulenevalt ei võimalda TsMS §-d 174

ja 175 ega § 144 p 1 mõista menetlusosaliselt välja hüvitist teise menetlusosalise

lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest. Riigikohus on hilisemas praktikas pidanud

võimalikuks kohaldada lepingulise esindaja poolt sõidule kulutatud aja eest makstava

tasu hüvitamisele analoogia korras Justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16

"Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord" (kord) paragrahvi

151 (RKTKm 29.09.2021, 2-14-63261/149, p 12). Hagejate esindaja osutab

õigusabiteenust Tallinnas asuva advokaadibüroo kaudu. Kohtuistung toimus Tartu

kohtumajas (Veski tn 32, Tartu). Tallinna ja Tartu vahemaa on ühte suunda arvestades

180 kilomeetrit. Sellest lähtuvalt kuulub korra § 151 p 4 kohaldades esindaja ajakulu

hüvitamisele 30 euro ulatuses (käibemaksuta).

11.6.

Eelmärgitust lähtudes saab hagejate esindaja A. Otsa toimingute põhjendatud ja

vajalikuks ajakuluks apellatsioonimenetluses lugeda 6,55 tundi, sh osalemine

ringkonnakohtu istungil 45 minutit (ehk 0,75 tundi), ning põhjendatud tunnitasuks 295

eurot. Sellele lisandub hüvitis esindaja ringkonnakohtu istungile sõidule kulutatud aja

eest 30 eurot. Hagejate esindaja K. Linnart-Hermi toimingute põhjendatud ja vajalik

ajakulu apellatsioonimenetluses on 5,2 tundi ning põhjendatud tunnitasu 190 eurot.

14(15)

11.7.

Eeltoodut arvestades

määrab ringkonnakohus hagejate hüvitatavate

menetluskulude suuruseks apellatsiooniastmes 2950 eurot 25 senti [(6,55×295) + 30 +

(5,2×190)] ning mõistab lähtudes hagejate taotlusest kostjalt kummagi hageja kasuks

välja 1475 eurot 13 senti (1/2).

12. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4, märgib kohus vastavalt hagejate taotlusele otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

13. Hagejad on apellatsioonkaebusele esitatud vastuses taotlenud maakohtu

menetluses enamtasutud riigilõivu tagastamist. Ringkonnakohtu hinnangul on see taotlus

põhjendatud.

Maakohus on vaidlustatud otsusega muutnud TsMS § 136 lg 4 teisest lausest lähtudes

tsiviilasja hinda (hagihinda), leides, et hageja I muudetud nõuetelt arvestatud hagihind on

133 843 eurot 55 senti ja hageja II muudetud nõuetelt arvestatud hagihind 176 262 eurot

60 senti. Vastavad põhjendused on maakohus esitanud otsuse p-des 11 ja 16.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus hagihindu põhjendatult muutnud ning pooled ei

ole apellatsioonimenetluses väitnud, et maakohus oleks määranud otsuses hagihinnad

valesti.

Nimetatud hagihindadest lähtudes tuli hagejal I riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja sama

seaduse lisa 1 kohaselt tasuda hagiavalduselt lõivu vastavalt 2100 eurot ja hagejal II 2520

eurot. Hagejad on tasunud hagiavalduselt riigilõivu vastavalt 2940 eurot ja 3780 eurot.

Seega on hageja I tasunud riigilõivu 840 euro võrra (2940 – 2100) ja hageja II 1260 euro

võrra (3780 – 2520) ettenähtust rohkem võrra rohkem.

Lähtudes TsMS § 150 lg 1 p-st 1 ja § 150 lg-st 4 ning hagejate taotlustest, tuleb

hagejatele nende poolt enamtasutud riigilõiv seega tagastada, kandes need summad Ellex

Raidla Advokaadibüroo OÜ pangakontole.

(allkirjastatud digitaalselt)

15(15)