3-23-22/91 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Maili Lokk ja Tanel Saar

Määruse tegemise aeg ja koht

14. oktoober 2024, Tartu

Haldusasja number

3-23-22

Haldusasi

X.X.-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti vastu

mittevaralise kahju hüvitamise nõudes (kainenema

toimetamine 06.07.2018)

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i määruskaebus Tartu Halduskohtu 19. juuni 2024.

a määruse peale

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X.X.

esindaja v.adv Veiko Parts

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

RESOLUTSIOON

1. Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 19. juuni 2024. a määrus

muutmata.

2. Määruse avaldamisel asendada kaebaja ja Enna X.X.-i nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättesaamisest arvates (HKMS § 21 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja esitas 4. jaanuaril 2023 halduskohtule kaebuse ja menetluse käigus korduvalt

täiendavaid avaldusi. Kohus määras kaebajale riigi õigusabi ning kaebaja esitas 17. oktoobril

2023 esindaja vahendusel kaebuse tervikteksti.

Kaebuse kohaselt taotleb kaebaja mittevaralise kahju hüvitamist õiglases suuruses kohtu

äranägemisel. Kaebuse aluseks on see, et politsei toimetas 6. juulil 2018 kell 11.15 kaebaja

kainenema. Arestikambris viibides muutus kaebaja närviliseks ning lõi käe ja jalaga vastu

seina. Kaebaja murdis käeluu ja põrutas jalga. Kaebaja vabastati kainenemiselt sama päeva

õhtul. Kaebaja oli kerges joobes, see ei kujutanud endast ohtu. Kaebaja viibis kodu lähedal,

teda oleks saanud viia koju, kutsuda tema juurde lähedased vms. Alandatud on kaebaja

väärikust, kuna kainenema toimetamine mõjub stigmatiseerivalt. Kaebajal on raske

psüühikahäire ning kainenema paigutamine oli talle eriliselt traumeeriv.

Alternatiivselt taotles kaebaja kainenema toimetamise õigusvastasuse tuvastamist.

Ühes kaebuse terviktekstiga esitas kaebaja taotluse kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebaja

selgitas, et sai kahjust ja selle põhjustanud isikust teada 6. juulil 2018, kuid ei saanud esitada

kaebust kolme aasta jooksul oma tervisliku seisundi tõttu. Lisaks seati Tartu Maakohtu 17.

augusti 2018. a määrusega kohtuasjas xxx kaebaja üle eestkoste, mis kehtis kuni 17.

veebruarini 2022.

2. Tartu Halduskohus 19. juuni 2024. a määrusega jättis rahuldamata kaebetähtaja

ennistamise taotluse ja lõpetas asja menetluse.

Halduskohus sedastas, et 17. augustil 2018 määras kohus kaebaja eestkostjaks Võru

Linnavalitsuse. 18. novembril 2020 vabastas kohus Võru Linnavalitsuse eestkostja

ülesannetest ja määras eestkostjaks Enna X.X.-i (kaebaja ema) tähtajaga kuni 17. augustini

2021. 17. veebruaril 2022 lõpetas kohus kaebaja üle seatud eestkoste. Määrus kehtis ja kuulus

täitmisele alates Enna X.X.-ile teatavaks tegemisest, s.o alates 21. veebruarist 2022.

Kaebaja kinnitusel sai ta toimingust, kahjust ja selle põhjustanud isikust teada 6. juulil 2018.

Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 3 ja HMKS § 46 lg 5 järgi tuli kaebus esitada seega

hiljemalt 6. juulil 2021. Kaebaja esitas kaebuse 4. jaanuaril 2023, s.o pärast kaebetähtaja

möödumist.

Asjaoludest nähtub, et kaebaja tervislik seisund ega teovõime piiramine ei takistanud kaebajal

esitada kaebust tähtaegselt. Enne praeguses asjas kaebuse esitamist esitas kaebaja

halduskohtule kaebuse juba 4. septembril 2020 (haldusasi nr 3-20-1655) ja korduvalt kaebusi

(haldusasjad nr 3-21-1920, 3-21-2577, 3-22-451, 3-22-658, 3-22-1475, 3-22-2370), mille

tekst suuresti kattus praeguses asjas algselt esitatud kaebuse tekstiga. Kaebaja tugines 6. juuli

2018. a juhtumile esmakordselt juba haldusasjas nr 3-21-1920 22. augustil 2021 esitatud

kaebuses, s.o ligikaudu 1,5 kuud pärast kaebetähtaja möödumist. Kaebus jäi menetlusse

võtmata, kuna kaebaja eestkostja E. X.X. ei kiitnud kaebuse esitamist heaks. See näitab, et

kaebajal oli (esindaja vahendusel) võimalik esitada kaebus hiljemalt 2021. aasta augustis. See,

et eestkostja seda vajalikuks ei pidanud, võib kaebajale anda aluse esitada nõue E. X.X.-i

vastu, see kuulub lahendamisele maakohtus.

Isegi kui möönda, et kaebajal oli tema teovõime piiramise perioodil kaebuse esitamine

takistatud, lõppes see takistus 21. veebruaril 2022. Kaebus ja kaebetähtaja ennistamise taotlus

oleks tulnud esitada 14 päeva jooksul sellest arvates, hiljemalt 7. märtsil 2022. Kaebaja on

pärast eestkoste lõpetamist esitanud halduskohtule neli kaebust, milles kaebaja tugineb

kaebuse alusena 6. juuli 2018. a juhtumile. Haldusasjas nr 3-22-1475 selgitas kohus kaebajale

konkreetselt võimalust esitada kahju hüvitamise nõue PPA vastu, kuid kaebaja seda ei teinud.

HKMS § 152 lg 1 p 1 sätestab, et kohus lõpetab menetluse, kui kaebaja on halduskohtule

varem juba esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ning selle kohta on jõustunud

kohtumäärus menetluse lõpetamise kohta. Kui kaebaja on sedavõrd mitmel korral esitanud

sama sisuga kaebuse, mida kohus ei saanud menetleda kaebaja enda tegevuse või

tegevusetuse tõttu, siis ei ole kaebetähtaja ennistamine enam võimalik. Kaebaja esitatud

kaebusest kohtuasjas xxxx on üheselt mõistetav, et kaebaja soovis esitada uuesti kaebuse,

mille ta varem esitas haldusasjas nr xxx ja xxx. Kohus tegi kohtuasjas xxx määruse menetluse

lõpetamise kohta ja see on jõustunud.

3. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 19. juuni 2024. a määruse peale Tartu

Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles taotleb halduskohtu määruse tühistamist ja uue

määruse tegemist, millega ennistada kaebetähtaeg.

Kaebaja leiab, et põhjendamatu on seisukoht, et kaebaja tervislik seisund või kaebaja

teovõime piiramine ei takistanud kaebajal esitada kaebust tähtaegselt. Põhjusteks, mis on

takistanud kaebajal ilma professionaalse abita koostada ja tähtaegselt kohtule esitada nõuded

seoses tema kainenema toimetamisega 6. juulil 2018, olid kaebajal diagnoositud

psüühikahäired.

Põhjendamatu on etteheide, et kaebajal oli (eestkostjast esindaja vahendusel) võimalik esitada

kaebetähtaja ennistamise taotlus kaebuses, mille kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule 22.

augustil 2021. Kas sellel ajal oli kaebajal jätkuvalt diagnoositud psüühikahäired. See, et

kaebuses muu seas ühes lauses üldsõnaliselt mainiti, et politsei viis mõni aeg tagasi kaebaja

arestikambrisse selle asemel, et viia ta koju, ei tähenda, et kaebaja selgelt tugines 6. juuli

2018 juhtumile.

E. X.X. on kaebaja ema, kellel puuduvad õigusalased teadmised. Põhjendamatu on heita

kaebaja eestkostjale ette, et ta jättis kaebuse puuduste kõrvaldamiseks määratud tähtaja

jooksul kasutamata võimaluse taotleda kaebetähtaja ennistamist, vaid lihtsalt jättis puudused

äärmiselt segases kaebuses kõrvaldamata.

Põhjendamatu on etteheide, et kaebaja jättis kohtuasjas nr xxx kõrvaldamata puudused

kaebuses, mille kaebaja esitas 8. juulil 2022. Asjaolu, et kaebaja on esitanud kohtutele sisult

sama kaebust korduvalt ega ole kõrvaldanud kaebuse puudusi isegi kohtu selgituste korral,

kinnitab, et kaebaja ei suuda iseseisvalt oma õigusi halduskohtumenetluses teostada ning see

on mõjuvaks põhjustavaks HKMS § 71 lg 1 mõttes.

Kaebaja ei ole varem esitanud kaebust hüvitis- või tuvastamisnõudega PPA vastu seoses

kaebaja kainenema toimetamisega 6. juulil 2018. Nimetaud nõue nimetatud alusel on esitatud

kohtule esmakordselt alles käesolevas kohtuasjas.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohus on seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

5. Kaebaja leiab, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude tähtaegne esitamine PPA vastu

6. juuli 2018. a intsidendi tõttu oli takistatud tema tervisliku seisundi ja eestkostja

õigusteadmiste puudumise tõttu ning tegemist on kaebetähtaja rikkumise mõjuva põhjusega

HKMS § 71 lg 1 mõttes.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

6. Ringkonnakohus jagab halduskohtu arusaama, et haldusasjas nr 3-20-1655 esitatud

omakäelises kaebuses ja 12. jaanuari 2021. a menetlusdokumendis on kaebaja suutnud

arusaadavalt ja loogiliselt jälgitavalt selgitada, millise avaliku võimu tegevusega ta rahul ei

ole ja mida ta soovib kohtult saada. Sealjuures nähtub, et kaebaja on teadlik riigivastutuse

üldistest reeglitest ning sellestki, et hüvitamisele kuulub mittevaraline kahju muu hulgas

tervisekahju tekitamise korral. Selles haldusasjas jäi algselt Võru linna vastu esitatud kaebus

lõpuks menetlusse võtmata põhjusel, et kaebaja eestkostja ei kiitnud heaks kaebuse esitamist

ja kaebajal endal puudus teovõime halduskohtumenetluses. Algselt tagastas halduskohus

kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, leides, et kaebusega kaitstava õiguse riive on

väheintensiivne ja kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kaebaja suutis iseseisvalt esitada

määruskaebuse ringkonnakohtule ning saavutada halduskohtu määruse tühistamise.

Ringkonnakohtu hinnangul on väljaspool kahtlust, et kaebaja oli kaebuse esitamise ja kaebuse

kohtus menetlemise ajal teadlik õigusest nõuda avaliku võimu kandjalt halduskohtusse

kaebuse esitamise kaudu rahalist hüvitist isiku põhiõiguste õigusvastase piiramise korral.

Samuti on väljaspool kahtlust, et kaebaja oli endale teadvustanud kokkupuuted avaliku

võimuga, mis võisid kaasa tuua kaebaja õiguste õigusvastase piiramise ning oli võimeline

arusaadavalt väljendama oma tahet selles küsimuses. Hiljem, 2021. ja 2022. aastal

halduskohtule esitatud korduvad kaebused kinnitavad seda arusaama. Samuti nähtub Tartu

Maakohtu 17. veebruari 2022 määrusest asjas nr 2-17-11108, et kohus veendus kaebajaga

kohtudes, et kaebaja puhul ei ole tegemist kestva suutmatusega oma tegudest aru saada või

neid juhtida, kaebaja vastas küsimustele adekvaatselt ning suutis oma vastuseid põhjendada.

Kokkuvõttes saab järeldada, et kaebajal oli võimalik väljendada tahet kaebuse esitamiseks 6.

juuli 2018 intsidendiga seoses enne kaebetähtaja möödumist. Nendel asjaoludel, kui kaebaja

kolmeaastase kaebetähtaja jooksul ei tulnud mõttele esitada kahju hüvitamise nõue seoses

tema kainenemisele paigutamisega, siis ei saa seda pidada mõjuvaks põhjuseks kaebetähtaja

möödalaskmisel. Valdav enamus Eestis avaliku võimu tegevusega kokku puutuvaid inimesi ei

ole õigusalaste teadmistega, kuid kannavad siiski kaebetähtaja möödumisel oma õiguste kaitse

võimaluse minetamise riski.

7. Kahju hüvitamise kaebuse esitamiseks seaduses ettenähtud kolmeaastane tähtaeg on

piisavalt pikk selleks, et isik jõuaks pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse ka olukorras, kus

tema tervislik seisund ajuti takistab kaebuse esitamist. Seetõttu ei ole nõutav, et kaebaja oleks

kaebetähtaja jooksul igal ajahetkel võimeline kaebust kohtule esitama. Olukorras, kus

kaebajale oli määratud eestkostja, pidi viimane hoolitsema kaebaja õiguste teostamise eest.

Seega oli eelduslikult kaebuse esitamine võimalik igal ajal, mil kaebajale oli määratud

eestkostja. Kui õigusalaste teadmiste puudumine tõttu oli eestkostja jaoks kaebuse koostamine

või kohtuga suhtlemine ebamõistlikult keerukas, pidi eestkostja sellele vaatamata tagama

kaebaja õiguste kaitse ja vajadusel pöörduma abi saamiseks asjatundja poole. Kohtupraktikas

on omaks võetud seisukoht, et ka õiguslikult kogenematu isik ei saa eeldada, et kohtusse

pöördumine on võimalik kui tahes pika aja jooksul. Seetõttu ei ole kaebetähtaja

möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks see, kui eestkostja ei soovinud kaebaja esindajana

kohtumenetluses osaleda või leidis, et kahju hüvitamise kaebuse lahendamine halduskohtus ei

ole kaebaja õiguste kaitsmiseks vajalik. Nagu halduskohus märkis, kui seetõttu jäid kaebaja

õigused kaitseta, võib kaebajal olla kahju hüvitamise nõue eestkostja vastu.

8. Määruskaebuses leiab kaebaja, et ta mõistis kahju hüvitamise kaebuse esitamise võimalust

alles pärast seda, kui käesolevas asjas riigi õigusabi korras määratud esindaja tegi analüüsi,

milliseid nõudeid on kaebajal üldse võimalik esitada.

Kaebaja vaatab aga mööda sellest, et võimalikke nõudeid analüüsides sai esindaja tugineda

kaebaja enda selgitustele selle kohta, kuidas avalik võim on kaebaja õigusi piiranud.

Ringkonnakohus ei näe, et käesolevas asjas oleks seetõttu saanud selguda uued asjaolud ning,

et mõnes episoodis kaebaja õiguste piiramise tõttu kahju hüvitamise nõude esitamise

võimalus ei pidanudki kaebaja jaoks varem selguma. Ringkonnakohus leidis eelnevalt, et

kaebaja enda tegevusest nähtub teadlikkus nii tema õiguste rikkumise võimalikkusest kui ka

kahju hüvitamise nõude esitamise võimalusest sellisel juhul. Kaebaja oli varem korduvalt

sarnastel asjaoludel kohtusse pöördunud. Sellest ilmneb selgelt, et kaebaja oli mõelnud

sellele, millistes episoodides avalik võim võis olla kaebaja õigusi rikkunud. Kaebuste tekstist

ilmneb, et ka kaebaja kainenemisele paigutamine ja selle kahjulik mõju oli kaebajale varem

teada.

9. Ringkonnakohus osutab veel sellele, et haldusasjas nr 3-22-658 andis Tallinna

Halduskohus 22. märtsi 2022. a määrusega kaebajale riigi õigusabi õigusnõustamiseks seoses

võimaliku kahju hüvitamise nõude esitamisega Võru Linnavalitsuse ja Eesti Vabariigi vastu

selgitamaks välja, milliseid nõudeid ja millisel alusel on üldse võimalik esitada ja isiku

esindamiseks võimalikus halduskohtumenetluses, sh kohtule nõuetekohase kaebuse

esitamiseks. Seega isegi juhul, kui kaebajal oli segadus selles, millise rikkumistega seoses ta

saab nõuda kahju hüvitamist, oli tal võimalik oma selgitused ja küsimused esitada

õigusteadmistega isikule 2022. aasta kevadel. 21. aprilli 2022. a menetlusdokumendis teatas

esindaja halduskohtule, et ta selgitas kaebajale, et kaebaja nõuded on perspektiivitud või väga

väheste eduvõimalustega ja kaebaja otsustas jätta kaebuse puudused kõrvaldamata. Riigi

õigusabi osutamisel suhtles esindaja kaebajaga telefoni teel, samuti toimus vahetu kohtumine,

mis kestis kaks tundi. Seega oli kaebajal tegelik võimalus avaldada esindajale kõik tema

kaebuses nimetatud episoodidega, sh kaebaja kainenemisele paigutamisega, seotud asjaolud

ning saada õiguslik hinnang kahju hüvitamise väljavaadete kohta. Kuna kaebaja nõustus

esindaja arvamusega, et menetluse jätkamine halduskohtu asjas nr 3-22-658 ei olnud

otstarbekas, siis ei ole alust väita, et enne praeguses asjas esindaja tehtud analüüsi ei

pidanudki kaebaja mõistma kainenemisele paigutamise tõttu riigi vastu kahju hüvitamise

nõude esitamise võimalust.

10. Riigi õigusabi andmine kaebajale asjas nr 3-22-658 kummutab kaebaja väite, nagu

kinnitaks korduvalt samasisulise kaebuse esitamine ja seejärel kaebuse puuduste

kõrvaldamata jätmine, et kaebaja ei mõistnud ega pidanudki mõistma tema kainenemisele

paigutamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise võimalust. Ringkonnakohus

kordab, et kaebajale oli hiljemalt 2022. aasta kevadel tagatud võimalus avaldada

õigusteadmistega esindajale kõik probleemsed kokkupuuted avaliku võimuga ja saada

hinnang kahju hüvitamise väljavaadete kohta. Kui kaebaja alles praeguses asjas riigi õigusabi

korras määratud esindajaga suhtlemisel jõudis äratundmisele, et soovib esitada kahju

hüvitamise nõude tema kainenemisele paigutamise tõttu, ei tähenda see, et oleks esinenud

objektiivne või kaebaja vaimsest seisundist tulenev takistus nõude varasemaks

formuleerimiseks. Nõuete aegumise regulatsioon tähendab paratamatult, et isik võibki

hilineda õiguskaitsevahendi kasutamisega ega saa seetõttu oma õigust maksma panna.

11. Nendel asjaoludel nõustub ringkonnakohus, et kaebajal puudub mõjuv põhjus

kaebetähtaja möödalaskmiseks. Samuti oli kaebajal pärast eestkoste lõpetamist juba 2022.

aasta alguses tegelik võimalus esitada konkreetselt tema kainenemisele paigutamisega

tekitatud kahju hüvitamise nõue ning taotleda kaebetähtaja ennistamist. Seega on kaebaja

ilmselt hilinenud ka kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamisega. Kokkuvõttes puudub alus

kaebetähtaja ennistamiseks ning halduskohus lõpetas põhjendatult asjas menetluse.

12. Olukorras, kus menetlus tuli lõpetada kaebetähtaja möödalaskmise tõttu, ei ole asja

lahendamisel oluline, kas täiendavalt esines alus menetluse lõpetamiseks ka HKMS § 152 lg 1

p 1 järgi. Seetõttu ringkonnakohus ei analüüsi küsimust, kas praeguses asjas esitatud nõudes

on varasemas asjas jõustunud kohtulahendiga menetlus lõpetatud.

13. Määruskaebus jääb rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)