3-22-2378/11 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

3-22-2378

Otsuse kuupäev

11. oktoober 2024

Kohtunik

Maria Lõbus

Haldusasi

Liudmila Bogdanova kaebus Politsei- ja Piirivalveameti vastu varalise

kahju 577,73 eurot hüvitamise nõudes

Menetlusosalised

Kaebaja – Liudmila Bogdanova, esindaja vandeadvokaat Kristel Viru

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Kärt Kasepõld

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Liudmila Bogdanova kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse

esitamiseks on 11. november 2024.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem

kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lõike 1 punkt 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).

3-22-2378

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Venemaa Föderatsiooni kodanik Liudmila Bogdanova (edaspidi kaebaja) soovis 8.

oktoobril 2022 siseneda Narva piiripunkti kaudu Eesti Vabariiki. Politsei- ja Piirivalveamet

(PPA) koostas 8. oktoobril 2022 kaebajale piiril väljastatud sisenemiskeelu. Sisenemiskeelu

põhjenduseks oli see, et kaebajat peetakse ohtlikuks ühe või mitme Euroopa Liidu liikmesriigi

avalikule korrale, sisejulgeolekule, rahvatervisele või rahvusvahelistele suhetele.

Sisenemiskeelus viidati Vabariigi Valitsuse korraldusele nr 247.

2. Kaebaja esitas 7. novembril 2022 Tallinna Halduskohtule PPA vastu kaebuse

sisenemiskeelu tühistamiseks ja varalise kahju 577,73 eurot hüvitamiseks. Tallinna

Halduskohus andis 16. novembri 2022. a määrusega kaebuse vastavalt kohtualluvusele üle

Tartu Halduskohtule. Asi saabus Tartu Halduskohtusse 8. detsembril 2022.

3. Tartu Halduskohus tagastas 18. septembri 2023. a määrusega kaebuse sisenemiskeelu

tühistamise nõude osas ning võttis kaebuse menetlusse varalise kahju 577,73 eurot hüvitamise

nõude osas.

4. Vastustaja palus 20. novembri 2023. a vastuses jätta kaebuse rahuldamata.

5. Kaebaja esitas 3. jaanuaril 2024 täiendava seisukoha.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

6. Kaebaja selgitas kaebuses, et tema tütar I. Chikalova elab Šveitsis koos abikaasaga, kes

on Saksamaa kodanik. I. Chikalovale on väljastatud elamisluba kuni 12. veebruarini 2023. I.

Chikalova peres sündis 27. veebruaril 2022 tütar, kes on Saksamaa kodanik. Kaebajale on

väljastatud Šveitsi viisa tähtajaga kuni 17. märts 2023. Kaebaja planeeris oma pereliikmete

(sh tütar ja lapselaps) külastamist 9. oktoobril 2022, milleks tal oli ostetud lennupilet

Tallinnast Šveitsi. Eestit oli plaanis kasutada transiitriigina. Kaebaja saabus Eesti Vabariigi

piiriületuspunkti 8. oktoobril 2022. Tal olid kaasas järgmised dokumendid: 1) I. Chikalova

põhjendus ja kutse, milles oli selgitatud, et külastus on humanitaarsetel kaalutlustel; 2)

lapselapse sünnitunnistus ning tõendid sugulussidemete kohta; 3) tõend lennupileti ning

tervisekindlustuse kohta; 4) tõend I. Chikalova Šveitsi elamisloa kohta. Narva

piiriületuspunktis teatati kaebajale, et tal ei ole võimalik riiki siseneda, ja väljastati

sisenemiskeeld. Piiriületuspunktis selgitati kaebajale, et piiriületus on võimalik vaid

lähisugulase juuresolekul, millest kaebaja teavitas kohe oma tütart I. Chikalovat. I. Chikalova

oli vastustaja ametnike juhistest lähtudes sunnitud viivitamatult suunduma Tallinnasse. I.

Chikalova saabus Narva piiriületuspunkti 9. oktoobril 2022 ning kohapeal teatati, et

hoolimata lähisugulase saabumisest, ei ole võimalik kaebajat riiki lubada. Lõpuks kaebajal

siiski lubati riiki siseneda.

Sisenemiskeeld on vastuolus Vabariigi Valitsuse 8. septembri 2022. a korralduse nr 247

(edaspidi korraldus nr 247) punkti 2 alapunktiga 10 ning Euroopa Parlamendi ja Nõukogu

määruse (EL) 2016/399, 9. märts 2016, mis käsitleb isikute üle piiri liikumist reguleerivaid

liidu eeskirju (Schengeni piirieeskirjad) (edaspidi määrus nr 2016/399) artikli 6 lõikega 1.

Korralduse nr 247 punkti 2 alapunkti 10 kohaselt on riigipiiri lubatud Eestisse sisenemise

eesmärgil ületada Venemaa Föderatsiooni kodanikul, kelle Eestisse saabumine on vajalik

3-22-2378

humaansetel kaalutlustel. Korralduse nr 247 punkti 2 alapunkti 10 kohta on korralduse

seletuskirjas märgitud järgmist: „Lisaks on alapunktis 10 sätestatud PPA-le võimalus

arvestada humaanseid põhjuseid (raske haigus ja Eestisse reisimine ravi eesmärgil, olulised

perekondlikud sündmused), mida hinnatakse igal üksikul juhul eraldi“. Eeltoodust tuleneb, et

antud juhul oli vastustaja kaalutlusotsus, kas kaebajale antakse luba riigipiiri ületada või

mitte. Vastustajal tuli kaaluda kaebajaga seonduvaid alljärgnevaid asjaolusid: kaebaja soovis

Eestit kasutada üksnes transiitriigina – tema soovi sõita kohe Tallinnast edasi Šveitsi

tõendasid lennupilet ja muud tõendid, mis kinnitasid, et reisi eesmärk oli lapse ja lapselapse

külastamine; kaebajal on kehtiv Šveitsi viisa; kaebaja otsene alaneja sugulane (tütar) elab

Šveitsis elamisloa alusel; kaebaja lapselaps (perekonnaliige) on Saksamaa kodakondsusega, ta

on sündinud 27. veebruaril 2022 ning ta elab Šveitsis. Kuna korralduse nr 247 punkti 2

alapunkt 10 nimetab üheks erandiks riiki sisenemisel humaansed kaalutlused, milleks on ka

seletuskirja kohaselt perekondlikud põhjused, siis on kahtlemata selliseks kaalutluseks ja

põhjuseks Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikuks oleva lapselapse sünd ja lapselapse

külastus. Loa andmata jätmine tähendaks seda, et kaebajal ei oleks võimalik oma lapselast

näha ega külastada, mis oleks ebainimlik. Sisenemiskeelu väljastamisel on rikutud

kaalutlusreegleid ning sellest ei nähtu, et oleks üldse kaalutud kaebajaga seonduvaid

asjaolusid ning korralduse nr 247 punkti 2 alapunkti 10 rakendamist. Kaebaja puhul olid

täidetud kõik määruse nr 2016/399 artikli 6 lõikes 1 loetletud kriteeriumid. Esiteks, kaebajal

on kehtiv reisidokument, mis on välja antud 26. oktoobril 2021 ja mis kehtib kuni 26.

oktoobrini 2031. Teiseks, kaebajal on kehtiv Šveitsi viisa, mis kehtib kuni 17. märtsini 2023.

Kolmandaks, kaebaja tõendas piiriületusel, et tema viibimise eesmärk on Eesti läbimine

sooviga külastada Šveitsis elavat tütart ja hiljuti sündinud lapselast. Kaebajal on piisavalt raha

nii viibimise ajaks kui ka tagasipöördumiseks. Neljandaks, kaebaja kohta ei olnud Schengeni

infosüsteemi kantud hoiatust sisenemise keelamise eesmärgil. Viiendaks, kaebaja ei ohusta

mitte kuidagi ühegi liikmesriigi avalikku korda, sisejulgeolekut, rahvatervist ega ka

rahvusvahelisi suhteid, vaid kaebaja on üle 60-aastane vanaema, kes soovis külastada oma

hiljuti sündinud lapselast ja tütart ning abistada oma tütart lapselapse eest hoolitsemisel.

Selleks, et teha kaebajale etteheide, justkui ta ohustaks Eesti või mõne teise riigi

sisejulgeolekut või rahvusvahelisi suhteid, peaks selline hinnang põhinema kaebaja isikul,

mitte tema rahvusel. Eeltoodust tulenevalt on korralduse nr 247 punkt 1 vastavas osas

vastuolus Euroopa Liidu õigusega, kuivõrd määruse nr 2016/399 artikli 6 lõike 1 punkt e ei

anna siseriiklikult õigust kehtestada üldsõnaliselt ühe riigi kodanike suhtes sisenemiskeeldu

ilma, et oleks konkreetsetele tõenditele või asjaoludele tuginedes võimalik väita, et

konkreetne isik ohustab liikmesriigi avalikku korda, sisejulgeolekut, rahvatervist või

rahvusvahelisi suhteid.

Kaebajale on vastustaja õigusvastase tegevuse tulemusena tekkinud kahju, kuivõrd kaebaja on

pidanud paluma oma tütrel sõita Eestisse selleks, et kaebajal oleks võimalik Eestist edasi sõita

Šveitsi. Sellised juhised andis kaebajale vastustaja, sest vastustaja ametnikud selgitasid, et

kaebaja riiki sisenemiseks peab kaebaja kutsuma endale järgi mõne sugulase, kes viibib

Euroopa Liidus seaduslikul alusel. Jääb arusaamatuks, millest tulenevalt selline korraldus on

kaebajale antud. Kui vastustaja oleks kaebaja lubanud riiki ilma õigusvastase otsuse

tegemiseta ning ilma õigusvastaseid juhiseid andmata, siis ei oleks kulu tekkinud. Kaebaja ja

kaebaja tütre vahelise kokkuleppe järgi peab kaebaja tütrele kulud hüvitama. Kaebajale on

seoses vastustaja õigusvastase tegevusega tekkinud alljärgnev kahju (577,73 eurot):

lennupileti kulu seoses kaebaja tütre lennuga Šveitsist kokku summas 472,49 eurot;

rongipileti kulu seoses kaebaja tütre sõiduga Tallinnast Narva summas 12,92 eurot;

hotellikulu summas 92,32 eurot.

3-22-2378

7. Vastustaja selgitas vastuses kaebusele, et kaebaja ei esitanud 8. oktoobril 2022 Narva

piiripunktis I. Chikalova kutset, lapselapse sünnitunnistust, tõendeid sugulussidemete kohta,

tõendeid lennupileti ja tervisekindlustuse kohta ega tõendit I. Chikalova Šveitsi elamisloa

kohta.

Korralduse nr 247 punkt 1 sätestab, et Venemaa Föderatsiooni agressiooni tõttu Ukrainas

ajutiselt piirata Eestisse sisenemise eesmärgil kehtiva lühiajalise viisaga Venemaa

Föderatsiooni kodanike välispiiri ületamist. Korralduse seletuskirja kohaselt rakendatakse

riiki sisenemise keeldu sõltumata sellest, et isikul on kehtiv lühiajaline viisa ja ta täidab muud

Schengeni piirieeskirjadega kehtestatud riiki sisenemise tingimused. Välispiiri ületamise

piirang rakendub kõikidele Venemaa Föderatsiooni kodanikele, kes soovivad Eestisse

siseneda, sõltumata sisenemise eesmärgist või reisi sihtriigist. Põhimõtteliselt on korralduse

näol tegu mittehädavajaliku reisimise piiramisega ning piirangu subjektideks olevatel

Venemaa Föderatsiooni kodanikel puudub inimõigus Eestisse saabuda ja siin viibida. Erandid,

millal on Venemaa Föderatsiooni kodanikul lubatud riigipiiri Eestisse sisenemise eesmärgil

ületada, on loetletud korralduse nr 247 punktis 2. Kuna 8. oktoobril 2022 teada olnud info

põhjal ei kohaldunud kaebajale ükski korralduse nr 247 punktis 2 sätestatud erand, puudus

kaebajal õigus Eestisse transiidi eesmärgil siseneda, mistõttu väljastas vastustaja kaebajale

sisenemiskeelu. Korralduse nr 247 punkti 2 alapunkti 10 sõnastusest nähtub, et humaansed

põhjused peavad olema seotud Eestiga. Näiteks olulise perekondliku sündmuse korral peab

sündmus toimuma Eestis. Praegusel juhul ei olnud Eesti kaebaja sihtriigiks, vaid kaebaja

soovis Eestisse siseneda transiidi eesmärgil, et külastada Šveitsis elavat tütart ja lapselast.

Kaebajal ei olnud hädavajalik just Eesti kaudu Šveitsi lennata. Transiidi eesmärgil Eestisse

sisenemine, et külastada sihtriigis elavaid lähisugulasi, ei ole humaanne kaalutlus korralduse

nr 247 tähenduses. Korralduse nr 247 üheks eesmärgiks on survestada Venemaa

Föderatsiooni lõpetama sõjalist agressiooni Ukraina vastu. Venemaa Föderatsiooni kui

agressorriigi kodanike ilmajätmine välisriikide hüvedest (nt välisriigi transiitriigina

kasutamine), toetab korralduse nr 247 eesmärgi saavutamist. Tallinna Halduskohus on asjas

nr 3-23-59 sedastanud, et iga üksiku kodaniku osas sanktsiooni kohaldamine saabki

lõpptulemusena mõjutada ka agressorriigi poliitilist juhtkonda või rahvast tegemaks õigeid

valikuid, s.o rünnakut lõpetama. Kui võimaldada Venemaa Föderatsiooni kodanikel

piiranguteta teistesse riikidesse reisida, puuduks Venemaa Föderatsioonil vajadus oma

tegevust muuta.

Sisenemiskeelu väljastamisel selgitati kaebajale ning telefoni teel ka tema tütrele korduvalt, et

Eestisse saab siseneda ainult juhul, kui sisenetakse koos Euroopa Liidu kodanikust

pereliikmega. Tegemist oli selgitamise, mitte kaebaja kohustamisega kutsuda tütar piiripunkti

vastu. 9. oktoobril 2022 soovis kaebaja uuesti Eestisse siseneda, aga seekord oli kaebaja tütar

tulnud Šveitsist kaebajale piiripunkti vastu. Kuna kaebaja tütar ei olnud Euroopa Liidu, vaid

Venemaa Föderatsiooni kodanik, kellel oli Šveitsi elamisluba, siis selgitati neile, et kaebajal

puudub jätkuvalt alus Eestisse siseneda. Kaebaja ja tema tütrega vesteldes selgus, et kaebaja

lapselaps on Saksamaa kodanik. Hinnanud kogu juhtumit igakülgselt ning arvestanud asjaolu,

et kaebaja lapselaps oli Euroopa Liidu kodanik, tegi vastustaja väga suure erandi ning lubas

kaebajal siiski humaansetel kaalutlustel Eestisse siseneda.

Kuigi vastustaja on seisukohal, et kahju hüvitamiseks puudub alus, juhib vastustaja

tähelepanu asjaolule, et hotellis ööbimise eest on tasutud 7. oktoobril 2022 ehk päev enne

seda, kui kaebajale väljastati sisenemiskeeld. Seega ei saa hotellis ööbimise kulu olla

põhjuslikus seoses kaebaja sisenemiskeeluga. Lisaks ei ole kaebaja tõendanud, et tal on

kohustus tütrele tema reisikulud hüvitada.

3-22-2378

8. Kaebaja selgitas täiendavas seisukohas, et korralduses nr 247 ei ole täpsustatud, et on

välistatud Eestisse sisenemine vaid transiidi eesmärgil, kui lõppeesmärk on siiski seotud

humaanse kaalutlusega. Vastupidine tõlgendus ei oleks ka loogiline, sest kui kõik riigid

keelduksid kaebajat riiki lubamast, ei olekski tal võimalik Šveitsi oma lapselapse juurde

pääseda, kuivõrd lapselaps ei ela üheski Venemaaga piirnevas riigis. Otse Šveitsi ei ole

Venemaalt võimalik sõita. Ometigi on aga lähisugulase (lapselapse) nägemine ilmselgelt

inimese põhiõigus ja enam humaansemat kaalutlust oleks keeruline leida.

Vastustaja tagantjärele otsitud väited, justkui oleks vastustaja saanud teadlikuks kaebaja

lapselapse olemasolust alles 9. oktoobril 2022, on ilmselge vale. Kaebaja ainus argument,

miks ta üldse Eestit läbida soovis, oli seotud sellega, et ta läheb külla oma lapselapsele, kes

elab Šveitsis. Seda seletas 8. oktoobril 2022 piiriametnikule kaebaja. Kaebajal olid

piiriületusel kaasas lapselapse sünnitunnistus ja ka teised dokumendid, mida ta ametnikule 8.

oktoobril 2022 tutvustas. Kaebajal oli kaasas ka kaebaja tütre 1. oktoobri 2022 selgitus, milles

on sõnaselgelt viidatud lapselapsele ja sellele, et kaebaja külastab oma tütart ja lapselast, et

neid aidata. Kaebaja tütar ja tema abikaasa andsid kaebajale 2022. a märtsis üle kõik

dokumendid, et ta saaks need piiri ületades ametnikele esitada.

Kaebaja tütar broneeris hotelli, mille broneeringut oli võimalik tühistada kuni 8. oktoobrini

2022 kella 14.00-ni. Kaebaja tütar oleks hotelli broneeringu tühistanud kohe, kui kaebaja

oleks Eestisse saanud siseneda, kuid kahjuks ei olnud 8. oktoobril 2022 kell 14.00 veel selge,

kas kaebajal lubatakse Eestisse siseneda. Samuti oli tegemist äärmiselt stressirohke päevaga,

sest kaebajaga olid pidevalt telefoniühenduses kõik tema Šveitsi pereliikmed, et teda kuidagi

distantsilt aidata. Seetõttu ei olnudki kaebajal võimalik informeerida tütart, et ta broneeringu

tühistaks ning tütrel ei olnud võimalik broneeringut ka õigeaegselt tühistada.

KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

9. Kohtu menetluses on kaebaja poolt PPA vastu esitatud varalise kahju 577,73 eurot

hüvitamise nõue. Kaebaja leiab, et varaline kahju on põhjustatud seetõttu, et PPA ei lubanud

tal 8. oktoobril 2022 Narva piiripunkti kaudu Eestisse siseneda ning PPA andis kaebajale

eksliku juhise, et piiriületuseks peab kaebaja tütar piiripunkti kohale tulema.

10. Riigivastutuse seaduse § 7 lõike 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja

õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

Kahjuhüvitise väljamõistmiseks peavad olema täidetud kõik viidatud sättes loetletud

tingimused. Kui kasvõi üks tingimustest on täitmata, tuleb hüvitamiskaebus jätta rahuldamata.

11. Kohus hindab esmalt seda, kas 8. oktoobril 2022 kaebajale väljastatud sisenemiskeeld

oli õigusvastane.

12. Kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik ja tal oli 8. oktoobril 2022 kehtiv Šveitsi

lühiajaline viisa (C-viisa). Eesti Vabariigi Valitsus on 8. septembril 2022 andnud riigipiiri

seaduse § 17 lõike 1 punkti 1 alusel välja korralduse nr 247, mis jõustus 19. septembril 2022.

Korralduse nr 247 punkti 1 kohaselt piiratakse ajutiselt Venemaa Föderatsiooni agressiooni

tõttu Ukrainas Venemaa Föderatsiooni kodanike poolt välispiiri ületamist Eestisse sisenemise

3-22-2378

eesmärgil kehtiva lühiajalise viisaga. Erandid, millal Venemaa Föderatsiooni kodanik võib

siiski riigipiiri Eestisse sisenemise eesmärgil ületada, on toodud korralduse nr 247 punktis 2.

Kaebaja leiab, et tema puhul esines korralduse nr 247 punkti 2 alapunktis 10 sätestatud alus

ehk Eestisse saabumine on vajalik humaansetel kaalutlustel. Kaebaja selgitas, et tema tütar

elab koos Saksamaa kodanikust abikaasaga Šveitsis. Kaebaja tütre perre sündis 27. veebruaril

2022 laps, kes on Saksamaa kodanik. Kaebaja soovis 8. oktoobril 2022 Eestisse siseneda

transiidi eesmärgil, et Tallinnast lennata Šveitsi tütart ja lapselast vaatama.

13. Korralduse nr 247 seletuskirjas1 on märgitud, et korralduse punkti 2 alapunktis 10 on

PPA-le antud võimalus igal üksikul juhul eraldi hinnata, kas esinevad humaansed põhjused

Eestisse sisenemiseks. Seega on PPA-l korralduse nr 247 punkti 2 alapunkti 10 kohaldamisel

kaalutlusõigus. Kohus saab hinnata, kas vastustaja on kaalutlusõigust teostanud

nõuetekohaselt.

14. Vastustaja on selgitanud, et lähtus kaebaja Eestisse mittelubamisel korralduse nr 247

eesmärgist survestada Venemaa Föderatsiooni lõpetama provotseerimata ja põhjendamatu

sõjaline agressioon Ukraina vastu, jättes Venemaa Föderatsiooni kodanikud ilma välisriikide

hüvedest (nt välisriigi transiitriigina kasutamine). Vastustaja märkis, et kui võimaldada

Venemaa Föderatsiooni kodanikel piiranguteta teistesse riikidesse reisida, puuduks Venemaa

Föderatsioonil vajadus oma tegevust muuta. Kohus leiab, et tegu on asjakohase kaalutlusega.

Mistahes riik on juriidiline konstruktsioon ning tegutseb ja kannab vastutust oma inimeste,

ennekõike kodanike kaudu. Iga üksiku kodaniku osas sanktsiooni kohaldamine saabki

lõpptulemusena mõjutada ka agressorriigi poliitilist juhtkonda või rahvast tegemaks õigeid

valikuid, s.o rünnakut lõpetama. (Vt Tallinna Halduskohtu 2. mai 2023. a otsus asjas

nr 3-23-59, punkt 6.) Venemaa Föderatsiooni kodanike võimaluste piiramise kaudu Venemaa

Föderatsiooni survestamine sõjalist agressiooni lõpetama on poliitiliselt oluline Eestile kui

rahvusvahelist õigust ja teiste riikide territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust

austavale ja inimõigusi kaitsvale riigile. Taolisest kaalukast ja rahvusvaheliselt tähtsast

eesmärgist kõrvalekaldumist määruse nr 247 punkti 2 alapunkti 10 kaudu saab õigustada

üksnes konkreetse Venemaa Föderatsiooni kodanikuga seotud väga mõjuv inimlik põhjus,

mille tõttu on tal vältimatult vajalik siseneda Eestisse.

Vastustaja leidis, et kaebaja soov kasutada Eestit transiitriigina eesmärgil, et külastada

Šveitsis elavat tütart ja lapselast, ei olnud niivõrd kaalukas, et lubada tal Eestisse siseneda,

sest kaebajal ei olnud hädavajalik just Eesti kaudu Šveitsi lennata. Kohtu hinnangul on tegu

asjakohase kaalutlusega. Eesti ei ole Venemaa Föderatsiooni kodanike jaoks ainus riik, mille

kaudu on võimalik Šveitsi reisida. On mitmeid riike, kes Venemaa sõjalisest agressioonist

hoolimata lubavad Venemaa Föderatsiooni kodanikel oma territooriumile siseneda ja mille

kaudu on võimalik reisida Šveitsi. Seetõttu on asjakohatud kaebaja arutlused selle kohta, et

kui ükski riik ei lubaks tal oma territooriumile siseneda, ei saakski ta oma lapselast näha.

Kaebajal ei olnud vältimatult vajalik Eesti kaudu Šveitsi reisida. Kaebaja soov oma lapselast

näha võib kvalifitseeruda humaanseks kaalutluseks määruse nr 247 punkti 2 alapunkti 10

tähenduses siis, kui kaebaja lapselaps elaks Eestis või kui Eesti oleks kaebaja jaoks ainus riik,

mille kaudu oleks võimalik Šveitsis elava lapselapse juurde pääseda. Praeguses olukorras ei

olnud tegu kummagi juhtumiga. Asjaolu, et kaebaja soovis lapselapse juurde reisida just Eesti

kaudu, mitte mõne teise riigi kaudu, ei ole käsitatav kaaluka põhjusena Eestisse sisenemiseks.

Kohtupraktikas on ka varem rõhutatud, et korraldusest nr 247 nähtuvalt ei saa riiki lubada

Venemaa Föderatsiooni kodanikku, kelle eesmärk on riik transiidi korras läbida, et külastada

1 https://kriis.ee/sites/default/files/documents/2022-09/20220908_k247_sk.pdf

3-22-2378

mõnes teises riigis elavat lähisugulast (vt Tartu Halduskohtu 10. aprilli 2024. a otsus asjas nr

3-23-3015, punkt 15).

Kohus leiab, et praegusel juhul ei ole määravat tähendust ka sellel, kas vastustaja sai 8.

oktoobril 2022 teada, et kaebaja lapselaps on Saksamaa kodanik, sest ka see asjaolu ei oleks

eelnevalt esile toodud kaalutlusi arvestades olnud tõlgendatav humaanse kaalutlusena määruse

nr 247 punkti 2 alapunkti 10 tähenduses. Nagu öeldud, ei elanud kaebaja lapselaps Eestis ja

kaebajal oli võimalik lapselapse juurde reisida teiste riikide kaudu, mistõttu ei olnud kaebaja

sisenemine Eestisse vältimatult vajalik. See, et vastustaja otsustas sündmuste käiku arvestades

(kaebaja teistkordne katse piiri ületada järgmisel päeval ehk 9. oktoobril 2022 ning kaebaja

tütre kiire kohale reisimine Šveitsist Narva piiripunkti 9. oktoobriks 2022, jättes Šveitsi maha

oma umbes seitsmekuuse lapse) omistada 9. oktoobril 2022 kaebaja lapselapse

kodakondsusele erandkorras kaalukama tähenduse ja lubada kaebajal Eestisse siseneda, ei

tähenda, et vastustaja oleks 8. oktoobril 2022 teinud kaalutlusvea.

Kokkuvõttes leiab kohus, et korralduse nr 247 eesmärki arvestades on vastustaja 8. oktoobril

2022 õigesti leidnud, et kaebaja soov kasutada Eestit transiitriigina Šveitsis elava tütre ja

lapselapse külastamiseks ei ole piisav selleks, et lubada kaebajal siseneda Eestisse

humaansetel kaalutlustel. Vastustaja keelas 8. oktoobril 2022 kaebajal Eestisse siseneda

õiguspäraselt. Argumendid kaebaja sisenemise keelamise kasuks olid ülekaalukad.

15. Kaebaja on vastustaja õigusvastase ja kahju põhjustava tegevusena esile toonud ka selle,

et vastustaja nõudis 8. oktoobril 2022, et kaebaja piiriületuse lubamiseks peab piiripunkti

kohale tulema lähisugulane, mistõttu pidi Šveitsist kohale reisima kaebaja tütar.

Vastustaja on kohtule esitanud 8. oktoobril 2022 kaebajale sisenemiskeelu väljastanud

ametniku M. Lazareva seletuskirja, kus ta kirjeldab, et kaebajale ja telefonis ka tema tütrele

selgitati 8. oktoobril 2022, et erisust saab kaebajale humaansetel kaalutlustel teha, kui ta reisib

koos perekonnaliikmega, kes on Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik. M. Lazareva sõnul

kaebaja tütar sellega ei nõustunud ning oli seisukohal, et tema emal on õigus Šveitsi reisida

läbi Eesti. Kohtul ei ole mõistlikku põhjust M. Lazareva selgitustes kahelda. Seega selgitas

vastustaja 8. oktoobril 2022 nii kaebajale kui ka tema tütrele, et vastustaja saaks käsitada

humaanse kaalutlusena üksnes seda, kui kaebaja sooviks Eestisse siseneda koos

perekonnaliikmega, kes on Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik. Kaebaja tütar on Venemaa

Föderatsiooni kodanik, mistõttu tema kohalolek poleks kaebaja Eestisse sisenemiseks õigust

andnud. Vastustaja selgitustest hoolimata otsustas kaebaja tütar Šveitsist Narva piiripunkti

kohale reisida. Reisimisega seotud kulud ei ole vastustajale etteheidetavad, sest kaebaja tütar

otsustas ise vastustaja selgitusi eirata ja kohale tulla. Vastustaja ei ole kaebajale ega tema

tütrele ekslikke juhiseid andnud, mistõttu pole alust pidada vastustaja tegevust õigusvastaseks.

16. Kohus jätab tähelepanuta kaebaja väited selle kohta, et ta ei ohustanud ühegi

liikmesriigi sisejulgeolekut ega rahvusvahelisi suhteid ning et korralduse nr 247 punkt 1 on

vastuolus Euroopa Liidu õigusega, sest kehtestab üldsõnaliselt ühe riigi kodanikele

sisenemiskeelu, ilma et kontrollitaks, kas konkreetsest isikust lähtub oht. Kohus märgib, et

kaebaja ei ole tähtaegselt tühistamisnõudega vaidlustanud korraldust nr 247, mis on

üldkorraldus ehk haldusakt haldusmenetluse seaduse § 51 lõike 2 tähenduses. Seega tuleb

kohtul lähtuda sellest, et korraldus nr 247 on kehtiv ja täitmiseks kohustuslik haldusakt.

Kohus osutab siiski, et praeguses kriitilises rahvusvahelises julgeolekuolukorras ei pea Eesti

riik võtma endale kohustust selgitada välja iga Eestisse saabuva Venemaa Föderatsiooni

kodaniku ohtlikkus ja maailmavaade. Piisav on tugineda avalikest allikatest pärinevale

3-22-2378

teabele, mille kohaselt toetab valdav osa Venemaa Föderatsiooni kodanikest Venemaa

Föderatsiooni võimude alustatud sõda Ukraina vastu ja selle laiendamist. Seda arvestades on

põhjendatud eeldada, et igast Venemaa Föderatsiooni kodanikust võib lähtuda Eesti Vabariigi

julgeolekule ja avalikule korrale oht. Korraldus nr 247 on ennetav abinõu Eesti Vabariigi

julgeoleku ja stabiilsuse tagamiseks. Korraldus nr 247 on ajutine ning selle kehtivusaeg sõltub

otseselt Venemaa Föderatsiooni võimude ja kodanikkonna tegevusest.

17. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustaja tegevust ei ole alust pidada

õigusvastaseks. Kuna puudub vastustaja õigusvastane tegevus, pole alust kaebust rahuldada.

Kohus jätab kaebuse rahuldamata.

18. HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks

otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, on menetluskulude kandmise kohustus kaebajal.

Kuna vastustaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja

kuludokumente esitanud, jäävad tema menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lõige 1).

Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)