3-24-2068/9 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtunik

Tanel Saar

Määruse tegemise aeg ja koht

11. oktoober 2024, Tartu

Haldusasja number

3-24-2068

Haldusasi

X.X. (X.X.) esialgse õiguskaitse taotlus Viru Vangla

kohustamiseks taotleja vabastades vabanemistoetuse

maksmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 30. juuli 2024. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X. määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Taotleja/määruskaebuse esitaja X.X.

RESOLUTSIOON

1. Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30. juuli 2024. a määrus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määrus ei ole edasi kaevatav (HKMS § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.X. esitas 14. juulil 2024 Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus

kohustada Viru Vanglat teda vabastades (22. augustil 2024) maksma talle vabanemistoetust,

mis tagaks talle vabanedes hakkama saamise.

Vangla selgitas taotlejale, et talle makstakse vabanemisel toetust 22,37 eurot. Taotleja leiab,

et vanglast vabaneval isikul, kellel puuduvad rahalised vahendid, on põhjendatud õigus

vabanemistoetusele samas määras nagu VangS § 44 lg-s 3 sätestatud, s.o kolmekordse

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuutöötasu alammääras, vastasel juhul on tegemist

diskrimineerimisega.

Taotleja palus jätta kohaldamata vangistusseaduse (VangS) § 75 alusel antud justiitsministri

25. jaanuari 2001. a määruse nr 11 „Kinnipeetava vanglast vabastamise kord“ (määrus nr 11)

§ 231 ja anda talle toetust vähemalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuu toimetulekupiiri, s.o

240 euro ulatuses.

2. Tartu Halduskohus jättis 30. juuli 2024. a määrusega taotluse rahuldamata.

Halduskohus leidis, et esialgse õiguskaitse taotlus on lubatav HKMS § 249 lg 5 alusel, kuna

taotleja esitas 13. juulil 2024 vanglale esialgse õiguskaitse taotlusega samasisulise vaide.

Taotleja õiguste riive seisneb tema hinnangul selles, et vanglast vabanedes 22,37 euro suuruse

toetuse saamine alandab taotleja inimväärikust, kuivõrd see takistab vabanemisel

seaduskuulekalt hakkama saamist.

VangS § 75 lg 4 sätestab: „Vabastamisel makstakse kinnipeetavale välja tema isikuarvel

olevatest summadest hoiustatud vabanemistoetus ja vanglasiseseks kasutamiseks jäetud raha.

Kui kinnipeetava isikuarvelt väljamakstav summa on väiksem toetuse määrast, siis makstakse

kinnipeetavale ühekordset toetust kehtestatud määra ja isikuarvelt väljamakstava summa vahe

ulatuses.“ Nimetatud toetuse määr on kehtestatud määrusega nr 11 (VangS § 75 lg 42), mille §

231 kohaselt on VangS § 75 lg 4 alusel kehtestatud toetuse määrad järgmised: 1) 12,79 eurot,

kui kinnipeetava tegelik elukoht on samas linnas või vallas, kus asub vangla, kust kinnipeetav

vabastatakse; 2) 22,37 eurot, kui kinnipeetava tegelik elukoht on vallas või linnas, mille

keskus on kuni 250 kilomeetri kaugusel vanglast, kust kinnipeetav vabastatakse; 3) 31,96

eurot, kui kinnipeetava tegelik elukoht on vallas või linnas, mille keskus on üle 250 kilomeetri

kaugusel vanglast, kust kinnipeetav vabastatakse. Rahvastikuregistri andmete järgi oli taotleja

elukoht enne vangistust Rakvere linnas. Seega on talle ette nähtud VangS § 75 lg-s 4

nimetatud ja määruse nr 11 §-ga 231 kehtestatud toetus 22,37 eurot.

Esialgse õiguskaitse kohaldamist taotleja soovitud viisil ei õigusta vaide vähene perspektiiv.

Kuivõrd VangS § 75 lg-s 4 ja määruse nr 11 §-s 231 märgitud toetuse määr on seatud

sõltuvusse vabaneva kinnipeetava elukohast, võib normi eesmärgiks pidada vabanenud

kinnipeetavale koju (elukohta) jõudmise võimaluse tagamist. Kuna vanglal puudub seadusest

tulenev kohustus taotlejale vabastamisel ühekordse toetuse määramiseks suuremas ulatuses

kui VangS § 75 lg-s 4 ja määruse nr 11 §-s 231 sätestatud määr ning taotleja soovitud abi

andmise kaalumiseks on kohustatud isikuks kohaliku omavalitsuse üksus, siis ei oma taotleja

poolt vanglale esitatud vaie suuri edulootusi.

Kaebajale on tagatud vajamineva toetuse saamine kohaliku omavalitsuse kaudu ning seetõttu

puudub alus pidada kinnipeetavale vabanemisel toetuste maksmist käsitlevat regulatsiooni, sh

määruse nr 11 §-i 231, põhiseadusevastaseks.

3. X.X. esitas määruskaebuse, mille taotleb halduskohtu määruse tühistamist ja uue

määruse tegemist, millega rahuldada esialgse õiguskaitse taotlus.

Taotleja leiab jätkuvalt, et määruse nr 11 § 231 on vastuolus põhiseadusega, sest vangistusest

vabanemisel 22-eurose toetusega ei ole tagatud taotleja hakkamasaamine vabaduses ning ta

võib toime panna varguse.

Arusaamatuks jääb, miks peetakse kinni kinnipeetavale laekuvatest vahenditest kinni ja

kantakse raha vabanemisfondi, kui toetuse eesmärk on ainult kojujõudmine.

Kohalik omavalitsus saab kaaluda taotleja vajadusi edaspidi, mis ei taga vabanejale reaalajas

hakkamasaamist, küll aga võib seaduse tõlgendamisel lugeda vangla objektiivseks

kohustuseks vabastada kinnipeetav rahaliste vahenditega mis on ilmselgelt suurem kui 22

eurot.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohus on seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

5. Ringkonnakohus jagab halduskohtu arusaama, et VangS § 75 lg-ga 4 ei ole vanglale

pandud kohustust maksta kinnipeetavale vabastamisel kinnipeetava enda vahenditele lisaks

toetust tema elamiskulude katteks vabaduses. Määruse nr 11 §-s 231 sätestatud toetuse

määradest suurema väljamaks teeb vangla juhul, kui kinnipeetava vabanemisfondi kogunenud

ja vanglasiseseks kasutamiseks vaba raha ületavad määrusega kehtestatud toetuse määra.

Vangistusseadus reguleerib vangistuse täideviimise ja korra (VangS § 1) ega sisalda sätteid

vangistuses vabaneva kinnipeetava sotsiaalsete tagatiste kohta vabaduses. Vabanemise järel

on isikud samad õigused ja kohustused nagu ühiskonna ülejäänud liikmetel. Halduskohus

märkis seetõttu põhjendatult abi isikule puuduse korral on korraldatud kohaliku omavalitsuse

üksuse kaudu. VangS § 75 lg 4 alusel määruse nr 11 §-s 231 sätestatud määras makstav toetus

tagab üksnes selle, et pärast vabanemist on kinnipeetaval võimalik jõuda oma elukohta.

Seetõttu ei saa pidada kinnipeetava PS §-s 28 sätestatud õigust ülemääraselt riivavaks seda, et

toetuse summa katab ühistranspordi kasutamise kulu, kuid ei ole isegi lühiajaliselt piisav

elamiskulude katteks vabaduses.

6. Sõltumata eelnevast ei saaks praegusel ajal esialgse õiguskaitse taotlust enam rahuldada.

Nimelt on kaebaja vangistusest vabanenud ning toetuse maksmine koheselt vabanemise ajal ei

ole enam võimalik. Seega puudub kaebajal praegusel ajal esialgse õiguskaitse vajaduse ning

HKMS § 249 lg 1 järgi ei ole alust esialgse õiguskaitse korras vanglale ettekirjutuse

tegemiseks.

(allkirjastatud digitaalselt)