2-20-13537/115 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Üllar Roostoja

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 11. oktoober 2024

Tsiviilasja number

2-20-13537

Tsiviilasi

Suvilaühistu XX, Hille Hovintali, Erna Urmi, Aimi Ravva,

Mart Alveri, Audra Mišinite, Inari Leimani, Toomas Hüti,

Kadri Külma, Margus Vahtramäe, Marit Vahtramäe ja

Birgit Gahleri avaldus avalikult kasutatavale teele

juurdepääsu määramise muutmiseks

René Krause vastuavaldus Suvilaühistu XX, Hille Hovintali,

Erna Urmi, Aimi Ravva, Mart Alveri, Audra Mišiniene,

Inari Leimani, Toomas Hüti, Kadri Külma, Margus

Vahtramäe, Marit Vahtramäe ja Birgit Gahleri vastu

juurdepääsutasu suurendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 2. juuli 2024 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Suvilaühistu XX, Hille Hovintali, Erna Urmi, Aimi Ravva,

Mart Alveri, Audra Mišinite, Inari Leimani, Toomas Hüti,

Kadri Külma, Margus Vahtramäe, Marit Vahtramäe ja Birgit

Gahleri määruskaebus

René Krause määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitajad (avaldajad/vastuavalduse vastustajad):

Suvilaühistu XX (rk: 80006655), Hille Hovintal (ik:

XXXXXXXXXXXX), Erna Urm (ik: XXXXXXXXXXXX),

Aimi Ravva (ik: XXXXXXXXXXXX), Mart Alver (ik:

XXXXXXXXXXXX),

Audra

Mišinite

(ik:

XXXXXXXXXXXX),

Inari

Leiman

(ik:

XXXXXXXXXXXX),

Toomas

Hütt

(ik:

XXXXXXXXXXXX), Kadri Külm (ik: XXXXXXXXXXXX),

Margus Vahtramäe (ik: XXXXXXXXXXXX), Marit

Vahtramäe (ik: XXXXXXXXXXXX), Birgit Gahler (ik:

XXXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Carel Kivimaa

Määruskaebuse esitaja (puudutatud isik/vastuavalduse esitaja):

René Krause (ik: XXXXXXXXXXXX), esindaja

vandeadvokaat Indrek Lillo

Puudutatud isik: Tiina Rätsep (ik: XXXXXXXXXXXX)

Puudutatud isik: Luunja vald (vallavalitsuse kaudu)

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 2. juuli 2024 määrus osas, milles maakohus jättis

avalduse rahuldamata juurdepääsuõiguse viisi täpsustamiseks ning jättis menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

2. Teha tühistatud osas uus määrus, millega täpsustada juurdepääsuõiguse viisi selliselt,

et juurdepääsuteed on õigus kasutada kõigil XX kinnisasjade igakordsetel omanikel ja

nendega seotud ning nende luba omavatel isikutel kõigi

liiklus- ja

kergliiklusvahenditega, jalgsi, koeraga jalutades, ning jätta avaldajate menetluskulud

30% ulatuses avaldajate endi ja 70% ulatuses René Krause kanda, René Krause ja

ülejäänud puudutatud isikute menetluskulud jätta nende endi kanda.

3. Parandada Tartu Maakohtu 2. juuli 2024 määruse resolutsiooni ja lugeda määruse

resolutsioonis YX, YY ja Y kinnistu nime asemel õigeks nimeks Y kinnistu.

4. Tartu Maakohtu 2. juuli 2024 määruse resolutsiooni terviktekst on järgmine:

4.1. Rahuldada avaldus osaliselt.

4.2. Muuta Tartu Maakohtu 15. aprilli 2013 kohtumäärust tsiviilasjas nr 2-12-21396

järgmiselt:

4.2.1. Määrata Y ja Z kinnistul kulgeva juurdepääsutee laiuseks kogu ulatuses 4 meetrit

ning määrata alates Z ja Y kinnistute piirist kulgeva juurdepääsutee pikkuseks 13

meetrit. Juurdepääsu asukoht on märgitud käesoleva määruse lahutamatuks lisaks

olevale plaanile punase joonega.

4.2.2. Täpsustada juurdepääsuõiguse viisi selliselt, et juurdepääsuteed on õigus kasutada

kõigil XX kinnisasjade igakordsetel omanikel ja nendega seotud ning nende luba

omavatel isikutel kõigi liiklus- ja kergliiklusvahenditega, jalgsi ja koeraga jalutades;

4.2.3. XX kinnistute igakordsetel omanikel on kohustus hooldada mööda Y ja Z

kinnistut kulgevat juurdepääsuteed;

4.2.4. Kanda Tartu Maakohtu 15. aprilli 2013 määruse muudatused juurdepääsu

mõõtmete ja juurdepääsuõiguse viisi kohta (käesoleva määruse p-d 4.2.1. ja 4.2.2.)

märkusena kinnistusraamatu kinnistusregistriosa nr XXXXXXXX kolmandasse jakku

ning lugeda käesolev kohtumäärus René Krause nõusolekuks märkuse kandmiseks XX

kinnistute igakordsete omanike kasuks.

4.2.5. Kanda Tartu Maakohtu 15. aprilli 2013 määruse muudatus, s.o XX kinnistute

igakordsete omanike kohustus hooldada mööda Y ja Z kinnistut kulgevat

juurdepääsuteed, märkusena kinnistusraamatu kinnistusregistriosade nr XXXXXXXX,

XXXXXXXX, XXXXXXXX, XXXXXXXX, XXXXXXXX, XXXXXXXX, XXXXXXXX,

XXXXXXXX, XXXXXXXX, XXXXXXXX, XXXXXXXX, XXXXXXXX kolmandasse

jakku ning lugeda käesolev kohtumäärus XX kinnistute omanike nõusolekuks märkuse

kandmiseks Y kinnistu igakordsete omanike kasuks.

4.2.6. Jätta rahuldamata avaldajate taotlused juurdepääsu kaitsevööndi mõõtmete

määramiseks, värava eemaldamiseks ja varem tehtud määruses sätestatud XX

kinnistute omanike juurdepääsutasu maksmise kohustuse asendamiseks juurdepääsutee

hooldamise kohustusega.

4.2.7. René Krause on kohustatud taluma XX kinnistute igakordsete omanike kasuks

seatud juurdepääsu Tartu Maakohtu 15. aprilli 2013 määruses tsiviilasjas nr 2-12-21396

sätestatud ulatuses.

4.2.8. Jätta René Krause vastuavaldus rahuldamata.

4.2.9. Jätta avaldajate menetluskulud 30% ulatuses avaldajate endi kanda ja 70%

ulatuses René Krause kanda, René Krause ja ülejäänud puudutatud isikute

menetluskulude nende endi kanda.

5. Rahuldada avaldajate määruskaebus osaliselt ja jätta René Krause määruskaebus

rahuldamata.

6. Jätta avaldajate menetluskulud ringkonnakohtus 30% ulatuses avaldajate endi kanda

ja 70% ulatuses René Krause kanda, René Krause ja ülejäänud puudutatud isikute

menetluskulude jätta nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult

või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Suvilaühistu XX, Hille Hovintal, Erna Urm, Aimi Ravva, Mart Alver, Audra Mišinite,

Leida-Erika Leiman (õigusjärglane Inari Leiman), Toomas Hütt, Kadri Külm, Margus

Vahtramäe, Marit Vahtramäe ja Birgit Gahler (hagejad, avaldajad) esitasid 17.09.2020

maakohtule René Krause (kostja, puudutatud isik) vastu hagi, milles soovisid tsiviilasjas nr 2-

12-21396 Tartu Maakohtu 15.04.2013 määrusega (edaspidi 2013 määrus) hagejatele antud

juurdepääsuõiguse muutmist, täitedokumendi tõlgendamist ning kostja kohustamist kinnisasju

niitma.

Avaldajad on Luunja vallas Kabina külas kinnisasjade XX X kuni XX X (v.a XX X)

omanikud. XX kinnisasjade omanikest koosnevale mittetulundusühingule Suvilaühistu XX

kuulub kinnisasi XX X, mis võimaldab juurdepääsu Sooääre teelt XX kinnisasjadele.

Tsiviilasjas nr 2-12-21396 määras Tartu Maakohus juurdepääsu XX kinnisasjadele avalikult

kasutatavalt Järveoja teelt mööda Sooääre teed, mis läbib Sooääre, YX, Y ja XX X kinnisasju.

Kitsenduse talumise eest määrati YX ja Y kinnisasjade igakordsele omanikule hüvitis 25

eurot aastas igalt kinnisasja omanikult, kelle kasuks kitsendus seati. Kitsendused kanti

kinnistusraamatusse.

René Krause YX, Y ja YY kinnisasjade omanikuna on piiranud hagejate õigust vabalt

kasutada juurdepääsu oma kinnisasjadele. Hagejad palusid, et maakohus lahendaks

küsimused, mis jäid varasemas tsiviilasjas lahendamata, nt juurdepääsutee mõõtmed. Kostja ei

hoolda juurdepääsuteed korrektselt, mistõttu on vaja asendada juurdepääsutasu hagejate

kohustusega teed korras hoida. Hagejad soovisid, et kohus selgitaks välja kohtumäärusega

hagejatele antud juurdepääsuõiguse ulatuse ja kohustaks kostjat hoiduma juurdepääsu

takistamisest. Kolmandaks esitasid hagejad kostja vastu kahjustavatest tegevustest hoidumise

nõuded.

2. René Krause leidis, et hagejate nõue tuleb lahendada hagita menetluses.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 6185 eeldused ei ole täidetud, kuna asjaolud ei ole

oluliselt muutunud ja puuduvad asjaolud, mille alusel eeldada, et kohtumääruse muutmine on

vajalik raskete tagajärgede ärahoidmiseks. Kostja pole õigustatud isikutel juurdepääsu

takistanud. Hagejatel puudub tuvastushuvi. Kohustamisnõue on õiguslikult perspektiivitu.

René Krause esitas hagejate vastu vastuhagi, milles palus muuta Tartu Maakohtu 15.04.2013

määrust tsiviilasjas nr 2-12-21396 (2013. a määrus) selliselt, et määrata juurdepääsutasu 300

eurot aastas iga õigustatud kinnisasja (XX X) omaniku kohta.

3. Avaldajad leidsid, et vastuhagi tuleb jätta läbi vaatamata, kuna hagita menetluses tehtud

määrust on võimalik muuta hagita menetluses. Nõutav juurdepääsutasu on ka liiga suur.

4. Tartu Maakohus rahuldas 07.03.2022 otsusega avalduse osaliselt, muutes Tartu Maakohtu

15.04.2013 määrust tsiviilasjas nr 2-12-21396, ning määras juurdepääsutee laiuseks 4,5

meetrit kogu ulatuses; igakordsetel XX X kinnisasjade omanikel on kohustus hooldada mööda

YX, YY ja Y kinnisasju kulgevat juurdepääsuteed. Rahuldamata jäeti hagejate taotlus

juurdepääsu kaitsevööndi mõõtmete määramiseks ning taotlus asendada XX kinnisasjade

omanike juurdepääsutasu maksmise kohustus juurdepääsutee hooldamise õigusega.

Maakohus tuvastas, et 2013. a määruse alusel on hagejatel juurdepääsuõigus kõigi tavapäraste

liikumisvahenditega ja jalgsi, mis kehtib ka pereliikmetele, külalistele, teenusepakkujatele ja

teistele isikutele, kellel on selleks mõne hageja nõusolek, ning kostjal puudub õigus neid

peatada ja küsitleda ning keelata neil juurdepääsutee kasutamist. Kostja koera ligipääs

Sooääre teele on käsitatav juurdepääsuõiguse rikkumisena ning kostja on kohustatud

välistama oma koera ligipääsu juurdepääsuteele. XX kinnisasjade omanikel on õigus läbida

juurdepääsuteed peatumata, värav rikub juurdepääsuõigust ja kostja on kohustatud värava

eemaldama.

Maakohus jättis rahuldamata vastuhagi ja hagejate nõude kohustada kostjat kaks korda aastas

kinnisasju niitma ning likvideerima kostja kinnisasjadelt lähtuv tuleoht hagejate

kinnisasjadele.

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p-d

2a, 2c, 2e, 3, 4, 5, 7, 8 ja 9, st osas, milles hagi rahuldati ja vastuhagi jäeti rahuldamata, ning

menetluskulude jaotuse osas. Kostja palus teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi

rahuldamata ja rahuldada vastuhagi või saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

6. Tartu Ringkonnakohus tühistas 13.05.2022 otsusega Tartu Maakohtu 07.03.2022 otsuse

osas, milles hagejate hagi rahuldati ja kostja vastuhagi jäeti rahuldamata, ning menetluskulude

jaotuse osas. Ringkonnakohus saatis asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Ringkonnakohtu otsuse järgi on maakohtu otsus resolutsiooni p-de 2b, 2d ja 6 osas jõustunud.

7. Riigikohus tühistas 14.06.2023 otsusega Tartu Ringkonnakohtu 13.05.2022 otsuse

resolutsiooni p 5 osas ning jättis ülejäänud osas ringkonnakohtu otsuse muutmata, arvestades

Riigikohtu otsuse põhjendusi. Riigikohus tühistas Tartu Maakohtu 07.03.2022 otsuse

resolutsiooni p-de 2b ja 2d osas ning saatis asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tartu

Maakohtule. Tartu Ringkonnakohtule saadeti asi tagasi Hille Hovintali, Inari Leimani,

Toomas Hüti, Kadri Külma ja Birgit Gahleri kinnisasjadelt lähtuva tuleohu likvideerimise

ning kinnisasju niitma kohustamise hagi osas vastuapellatsioonkaebuse esitamise

võimaldamiseks.

8. Vastuapellatsioonkaebust ringkonnakohtule ei esitatud.

9. Asja uuel läbivaatamisel esitasid avaldajad maakohtule avalduse juurdepääsuõiguse

muutmiseks TsMS § 6185 kohaselt järgmiste taotlustega:

- määrata kindlaks juurdepääsutee ja selle kaitsevööndi mõõtmed;

- asendada 2013. a määrusega sätestatud XX X kinnistute omanike juurdepääsutasu maksmise

kohustus juurdepääsutee hooldamise kohustusega. Alternatiivselt kohustada YX, YY ja Y

kinnistute igakordseid omanikke juurdepääsuteed hooldama vähemalt kord aastas piisaval

määral, et tagada tee hea seisukord, või anda XX X kinnistute omanikele õigus juurdepääsutee

hooldamiseks; määrata kindlaks XX X omanikele juurdepääsutasu maksmiseks iga-aastane

tähtpäev ning kostja konto, kuhu tasu kandmisel loetakse tasu maksmise kohustus täidetuks;

- muuta 2013. a määrust nii, et XX X kinnistute omanikel ja elanikel ning nende

pereliikmetel, külalistel, teenuseosutajatel ja teistel isikutel, kellel on vähemalt ühe XX X

kinnistu omaniku nõusolek, on juurdepääsuõigus XX X kinnistutele mööda YX, YY ja Y

kinnistuid läbivat juurdepääsuteed kõikide tavapäraste liikumisvahenditega (sõidu- ja

veoautod, mootor- ja jalgrattad, mopeedid, tõukerattad jne) ja jalgsi (sh koos

lemmikloomadega, joostes, kepikõnniga, ratastoolis jne). Alternatiivselt, kui kohus leiab, et

2013. a määruse muutmise eeldused ei ole täidetud, käsitleda taotlust tuvastusnõudena ning

tuvastada, et maakohtu 2013. a määrusest tulenevalt on XX X kinnistute omanikel ja elanikel

ning nende pereliikmetel, külalistel, teenuseosutajatel ja teistel isikutel, kellel on vähemalt

ühe XX X kinnistu omaniku nõusolek, juurdepääsuõigus XX X kinnistutele mööda YX, YY

ja Y kinnistuid läbivat juurdepääsuteed kõikide tavapäraste liikumisvahenditega (sõidu- ja

veoautod, mootor- ja jalgrattad, mopeedid, tõukerattad jne) ja jalgsi (sh koos

lemmikloomadega, joostes, kepikõnniga, ratastoolis jne);

- sätestada, et YX kinnistu igakordne omanik on kohustatud eraldama YX kinnistut läbiva

juurdepääsutee ala YX kinnistu elamu poolsest osast aiaga, et takistada YX kinnistu omanike

lemmikloomade ligipääsu juurdepääsutee alale;

- sätestada, et juurdepääsuteel on võimalik kasutada väravaid vaid teeniva kinnisasja omaniku

ja XX X kinnistute omanike enamuse otsuse alusel. Kui teeniva kinnisasja omanik ja XX X

kinnistute omanikud on võtnud vastu otsuse värava kasutamise kohta, otsustavad nad värava

kasutamise tingimused samuti häälteenamuse alusel. Alternatiivselt käsitleda taotlust

tuvastusnõudena ning tuvastada, et 2013. a määrusega XX X kinnistute omanike kasuks

seatud juurdepääsuõigusest tulenevalt on juurdepääsuteel võimalik kasutada väravaid vaid

teeniva kinnisasja omaniku ja XX X kinnistute omanike enamuse otsuste alusel.

Avalduse kohaselt on avalduse aluseks puudutatud isiku pahatahtlik tegevus

juurdepääsuõiguse kitsendamisel ja takistamisel pärast 2013. a määrust. Juurdepääsutee on

puudutatud isiku poolt hooldamata jätmise ja teepeenrale takistuste paigutamise tõttu

kitsenenud ning ei võimalda talvel lume ladustamist ega taga ohutut liiklemist. Tee halb

seisukord põhjustab avaldajatele ja teistele tee kasutajatele otsest kahju. Takistatud on kiirabi-

ja tuletõrjeautode kiire ligipääs. Kuigi 2013. a määruse eesmärgiks oli sätestada, et avaldajatel

on võimalik teed vabalt kasutada kõigi liikumisvahenditega, ei nähtu see selgelt määruse

resolutsioonist. Puudutatud isik kasutab seda asjaolu pahatahtlikult ära ning takistab tee

kasutamist jalgratastel ja lemmikloomadega jalutades ning peatab avaldajate külalisi,

kullereid ja muud teenindavat personali, et nõuda selgitusi. Juurdepääsualal liigub vabalt

puudutatud isiku koer, kes on korduvalt rünnanud teel liikuvaid inimesi ja nende

lemmikloomi. Probleemid on tekkinud ka seoses juurdepääsuteele paigutatud värava

kasutamisega. Seega on oluliselt muutunud juurdepääsutee tingimused.

Avaldajad täpsustasid, et õigusselguse huvides tuleks määrata kindlaks juurdepääsutee pikkus

Y kinnistul, määrates selleks 30 meetrit. Y kinnistul asuvat juurdepääsuteed kasutavad XX X

kinnistu omanikud ning see on neile ainus võimalik ligipääs. Z kinnistu kuulub XX X ja X

omanikele ning nemad ei takista avaldajatel seda osa teest kasutada.

Avaldajad palusid jätta puudutatud isiku taotlus juurdepääsutasu suurendamiseks

rahuldamata. Juurdepääsu määramisega puudutatud isiku kinnistute väärtus ei muutunud.

2013. a määruse tagajärjeks oli sisuliselt ajaloolise juurdepääsutee kinnitamine ja

juurdepääsutasu määramine.

10. Puudutatud isik avaldusega ei nõustunud. TsMS § 6185 kohased alused 2013. a määruse

muutmiseks puuduvad. Puudutatud isik ei ole XX X kinnistute juurdepääsuõigust takistanud.

Juurdepääsutee on kasutatav. Puudutatud isik on juurdepääsuteed hooldanud iga-aastaselt

juurdepääsutasu ulatuses, arvestades maha taluvustasu. Juurdepääsutee peab jääma praeguse

asukoha piiridesse ja kulgema XX X kinnistute juurdepääsudeni kooskõlas XX

detailplaneeringuga. XX X kinnistu juurdepääs tuleb tagada üle XX X kinnistu. Y kinnistust

piisaks XX X kinnistule juurdepääsuks 3 meetri pikkusest alast. Juurdepääsutasu maksmise

kohustuse asendamine juurdepääsutee hooldamise kohustusega riivab eraomandi puutumatust

ja ei ole seadusega lubatud. 05.04.2024 menetlusdokumendis palus puudutatud isik määrata

juurdepääsutasu suuruseks 687,98 eurot aastas iga valitseva kinnisasja kohta.

11. Luunja Vallavalitsus toetas avaldust. 2013. a määruses on õigused ja kohustused

sätestatud liiga üldiselt, mis annab ruumi erinevateks tõlgendusteks ning väärkasutuseks.

Juurdepääsuteed ei ole hooldatud, tee on auklik ja kitsas.

12. Tiina Rätsep leidis, et avaldus on põhjendamatu. 2013. a määrust ei ole vaja muuta.

Juurdepääs avaldajate kinnistutele on tagatud ja tee heas seisukorras.

MAAKOHTU LAHEND

13. Tartu Maakohus rahuldas 2. juuli 2024 määrusega avalduse osaliselt ja muutis Tartu

Maakohtu 15. aprilli 2013 määrust tsiviilasjas nr 2-12-21396 järgmiselt:

a) määras mööda YX, YY ja Y kinnistuid kulgeva Sooääre tee juurdepääsutee laiuseks 4

meetrit kogu ulatuses;

b) määras mööda Y kinnistut kulgeva Sooääre tee juurdepääsutee pikkuseks 13 meetrit;

c) jättis rahuldamata avaldajate taotluse juurdepääsu kaitsevööndi mõõtmete määramiseks;

d) jättis rahuldamata avaldajate taotluse värava eemaldamiseks;

e) jättis rahuldamata avaldajate taotluse juurdepääsu viisi täpsustamiseks;

f) jättis rahuldamata avaldajate taotluse asendada 15. aprilli 2013 määruses sätestatud XX

kinnistute omanike juurdepääsutasu maksmise kohustus juurdepääsutee hooldamise õigusega;

g) määras, et igakordsetel XX X kuni XX X kinnistu omanikel on kohustus hooldada mööda

YX, YY ja Y kinnistuid kulgevat Sooääre teed kui juurdepääsuteed;

h) määras, et täpsustused juurdepääsu mõõtmete ja juurdepääsutee hooldamise kohta tuleb

kanda kinnistusraamatusse ning lugeda kohtulahendi YX, YY ja Y kinnistute omaniku René

Krause (puudutatud isik) nõusolekuks kanda täpsustus juurdepääsu kohta

kinnistusraamatusse;

i) määras, et puudutatud isik on kohustatud taluma valitsevate kinnisasjade igakordsete

omanike kasuks seatud juurdepääsu Tartu Maakohtu 15. aprilli 2013 määruses tsiviilasjas nr

2-12-21396 ja Tartu Maakohtu 2. juuli 2024 määruses tsiviilasjas nr 2-20-13537 sätestatud

ulatuses. Kohtumäärust täiendab kaart, mis on kohtumääruse lahutamatuks osaks.

Vastuavalduse jättis maakohus rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

Määruse kohaselt on avaldajad esitanud avalduse juurdepääsuõiguse muutmiseks. Seega ei ole

tegemist varasemas tsiviilasjas arutatud õiguste ja kohustuste tuvastamisega. Riigikohus on

14.06.2023 määruse p-s 29 märkinud, et tegemist on TsMS § 6185 mõttes selliste avaldustega

juurdepääsuasja määruse muutmiseks, mis tuleb lahendada hagita menetluses. Seega ei

pidanud maakohus võimalikuks lahendada avaldajate alternatiivseid tuvastusnõudeid TsMS §

368 lg 2 alusel, kuna juurdepääsuõiguse muutmine ei ole samastatav kohtulahendi

selgitamisega.

Kohus selgitas, et ei aruta uue võimaliku juurdepääsu määramist, kuna juurdepääsuõigus on

avaldajatele antud tsiviilasjas nr 2-12-21396. Kohus kontrollib üksnes TsMS § 6185 alusel

jõustunud määruse muutmise aluseks olevate eelduste olemasolu: 1) kas varasema määruse

tegemise aluseks olnud asjaolud on oluliselt muutunud ja 2) kas varasema määruse muutmata

jätmisega kaasneksid isikule rasked tagajärjed. Esitatud asjaoludega on tuvastatud, et

varasema määruse tegemise aluseks olnud asjaolud ei ole olulises osas muutunud, st

juurdepääs avaldajate kinnistutelt avalikult kasutatavale teele on jätkuvalt võimalik üksnes

varasemalt kindlaks määratud teed mööda, kuid muutunud on asjaolud tee korrashoiu ja

puudutatud isiku käitumise osas, mis määruse tegemise ajal ei olnud ettenähtavad.

Juurdepääsuõigus hõlmab juurdepääsutee kasutamist, mis on heas seisukorras ja ohutu

liiklemiseks. Seda peab saama läbida nii sõiduautodega kui ka kinnistute

kasutamiseks/teenindamiseks vajalike sõidukitega (nt prügiauto). Kohus on 2013. a määruses

tuvastanud, et paikvaatluse ajal oli tee hooldatud ja korralik. 2018. aastaks oli tee seisukord

avaldajate hinnangul muutunud halvaks, mistõttu pöördusid nad abipalvega Luunja

Vallavalitsuse poole. Vallavalitsus hoiatas puudutatud isikut, et kui viimane keeldub täitmast

enda kohustusi tee omanikuna, tuleb avaldajate kaitseks kasutusele võtta muud abinõud, nt

sundvalduse seadmine. 07.03.2019 on vallavalitsus puudutatud isikule selgitanud, et

puudutatud isikul on kohustus tagada avaldajatele juurdepääsutee ka siis, kui Maa-ameti

kaardil teed märgitud ei ole. Seega on puudutatud isik soovinud teed Maa-ameti kaardilt

kustutada, mis viitab otseselt soovile mitte lubada avaldajatel juurdepääsuteed kasutada.

08.06.2021 paikvaatlusel veendus kohus, et tee oli läbivalt rohkete aukude ja ebatasasustega.

15.01.2024 paikvaatlusel tuvastati, et tee on lumest lahti lükkamata, tee seisukorda ei olnud

võimalik paksu lume tõttu hinnata. Puudutatud isiku väite, et ta on tee korrashoiu kohustust

täitnud, lükkab ümber tema esitatud Asfalten OÜ hinnapakkumine, millest nähtub, et

juurdepääsutee remondiks kulub 4850 eurot. Lisaks nähtub pakkumisest, et ainuüksi

teehooldus maksaks aastas 1600 eurot. Arvestades, et avaldajad pidid 2013. a määruse

kohaselt tasuma 300 eurot aastas, ei ole puudutatud isiku väited tee korrashoidmise osas

tõsiseltvõetavad. Tee seisukord on aastatega halvenenud, sest puudutatud isik ei panusta tee

korrashoidu, ei luba täita rööpaid ja auke, mistõttu tee sõidetav osa vajub maapinna suhtes

järjest madalamale, nähtavale on ilmunud puujuured, mis ohustavad autosid. Seega on

juurdepääsutee laiuse määramine vajalik ja põhjendatud. Paikvaatluste käigus on tuvastatud,

et tee laius varieerub 3 meetrist 4 meetrini. Maa-Ameti 03.07.2023 kaardi väljavõttest nähtub,

et tee laius on 4 meetrit. Kohtu hinnangul ei ole juurdepääsutee nii pikk, et tee kasutajatel

oleks ülemäära raske vajadusel paarkümmend meetrit tagurdada. Seega on põhjendatud

määrata tee laiuseks varasem laius, s.o 4 meetrit.

Kohus ei rahuldanud taotlust määrata lisaks juurdepääsutee laiusele kindlaks tee kaitsevöönd.

Puudutatud isik on teinud toiminguid XX X kinnistule juurdepääsu takistamiseks mööda Y

kinnistut, teavitades sellest nii XX X kinnistul tegutsevat ehitajat kui ka Luunja valla

ametnikku. Politsei selgitas puudutatud isikule õiguslikku olukorda. Vaatamata sellele lasi

puudutatud isik 17.07.2023 kaevata XX X sissesõidu ette kaks suurt auku, kuhu püstitas

väravate jaoks raudpostid. 2013. a määrusega on juurdepääs määratud mööda teed, mis kulgeb

mööda YX, YY ja Y kinnistut kuni Sopi karjäärini. Kuna puudutatud isiku tegevus Y

kinnistule värava paigutamise osas ei olnud 2013. a määruse tegemisel ettenähtav, siis pidas

kohus põhjendatuks määrata kindlaks juurdepääsutee pikkus Y kinnistul 13 meetri ulatuses.

Riigikohtu kinnitusel tähendab asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 lg 1 alusel seatud

juurdepääsuõigus vabadust kasutada juurdepääsuteed oma kinnistule pääsemiseks piiramatult

mis tahes viisil ja ajal. Maakohus kinnitas 2013. a määruses sama. Avaldajatel on sisuliselt

õigus kasutada juurdepääsuteed samaväärselt avalike teedega. Puudutatud isik on keelanud tee

kasutamist mh jalgrataste ja lemmikloomadega, tuginedes 2013. a määruse resolutsioonile,

milles seisab, et juurdepääs peab olema tagatud „jalgsi ja mootorsõidukitega“. Puudutatud isik

ei ole tegutsenud heauskselt. Juurdepääsutee on omandi kitsendus. Nii määrusest kui

juurdepääsuõiguse tavapärasest tähendusest lähtudes peab avaldajate ligipääs oma kinnistutele

olema võimalik kõikide tavapäraste mootorsõidukitega, ilma mootoriteta sõidukitega ja jalgsi

nii lemmikloomaga kui muuga. Kohus jättis avaldajate taotluse rahuldamata, kuna 2013. a

määruses on juurdepääsu viis piisava täpsusega kindlaks määratud. 2013. a määruse

resolutsiooni p 2 on täitedokumendiks, millest tuleneb puudutatud isikule kohustus mitte

takistada avaldajatele jalgsi ja igat liiki transpordivahenditega ligipääsu nende kinnistutele.

Samuti on puudutatud isikul kohustus tagada juurdepääsuala ohutu läbimine, seega

lemmikloom ei tohi häirida ega ohustada inimesi ega teisi lemmikloomi ega kahju tekitada.

Põhjendatud ei ole avaldajate nõue seoses juurdepääsuteele paigaldatud väravaga. Puudutatud

isikul on õigus piirata oma kinnistu aia ja väravaga, et vältida juhuslike inimeste sisenemist

kinnistule. Kuna tegemist on juurdepääsuteega, mida võivad kasutada kolmandad isikud, kes

on seotud avaldajatega, ei ole puudutatud isikul õigus teostada kontrolli isikute osas nende

küsitlemise ega peatamise ja juurdepääsutee kasutamise keelamisega. Puudutatud isikul on

küsitlemise õigus siis, kui võõrad inimesed peatuvad kinnistul või jäävad kinnistule.

Puudutatud isikul ei ole õigust väravat lukustada, kuna tuleb tagada takistamatu läbipääs

operatiivautodele.

Juurdepääsutasu maksmise kohustuse asendamine juurdepääsutee hooldamise kohustusega ei

ole õiguslikult võimalik, sest AÕS § 156 lg 1 järgi on juurdepääsuga koormatava kinnisasja

omanikul õigus saada tasu, mis hõlmab hüvitist maamaksu, juurdepääsutee korrashoiukulude

ja omandiõiguse riive eest, mis peab vastama juurdepääsutee kasutamisest saadavale

kasutuseelisele. Kuna avaldajad on avaldanud valmisolekut teed hooldada, on mõistlik jätta

kõik tee korrashoiukulud avaldajate kanda, kes saavad ise otsustada tee korrashoiu küsimused

ja mõistlikud kulud. Kui tee hooldamise kohustus jääks puudutatud isikule, ei suudaks pooled

saavutada üksmeelt, milline peaks tee seisund olema. Kui puudutatud isik ei peaks teed korras

hoidma, oleks avaldajate juurdepääs takistatud.

Tulenevalt eeltoodust muutis maakohus 2013. a määrust. Kohus määras juurdepääsutee

laiuseks 4 meetrit kogu ulatuses ja juurdepääsutee pikkuse Y kinnistul 13 meetri ulatuses.

Igakordsetel XX X kinnistute omanikel on kohustus hooldada juurdepääsuteed.

Puudutatud isiku vastuavalduse juurepääsutasu suurendamiseks 687,98 euroni iga valitseva

kinnisasja kohta jättis kohus rahuldamata. Uusi asjaolusid, mis tingiksid tasu suurendamise, ei

esine. Juurdepääsutee hooldamise kohustuse pani kohus avaldajatele ning puudutatud isikul

puudub õiguslik alus võrrelda oma kinnistu väärtust koos juurdepääsuteega ja ilma selleta.

Ajalooline juurdepääsutee oli juba toona kinnistu väärtuse ja hinna kujunemise komponent.

Kuna asja lahendamine on mõlema poole huvides, pidas kohus põhjendatuks jätta

menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel poolte endi kanda.

MÄÄRUSKAEBUSTE ESITAJATE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

14. Avaldajad esitasid määruskaebuse, milles paluvad:

- tühistada Tartu Maakohtu 2. juuli 2024 määruse resolutsiooni p 2a osas, millega jäeti

rahuldamata avaldajate taotlus muuta 2013. a määrust selliselt, et mööda YX, YY ja Y

kinnistuid kulgeva juurdepääsutee laiuseks määratakse 4,5 meetrit. Avaldajad paluvad teha

uue määruse, millega täpsustatakse, et juurdepääsutee laius on 4,5 meetrit kogu tee ulatuses.

Alternatiivselt paluvad avaldajad täpsustada, et juurdepääsutee laius on kogu tee ulatuses

vähemalt 4 meetrit ning 4,5 meetrit alal, mis on paralleelne XX X ja XX X kinnistute

lõunaservaga, ja kurvis 30 meetri pikkusel alal, mis algab YX ja Sooääre kinnistute piirist 70

meetrit kauguselt;

- tühistada maakohtu määruse resolutsiooni p 2d ja teha uus määrus, millega täpsustatakse

2013. a määrust selliselt, et selgelt nähtuks valitsevate kinnisasjade omanike ning nendega

seotud ja nende luba omavate isikute õigus kasutada juurdepääsuteed kõigi tavapäraste

liiklusvahenditega ja jalgsi, sh koeraga jalutades ning kõikvõimalike kergliiklusvahenditega.

Alternatiivselt paluvad avaldajad saata asi selles küsimuses tagasi maakohtusse, et lahendada

avaldajate tuvastusnõue ning kinnitada, et 2013. a määrusest tulenevalt on XX XX kinnistute

omanikel ja elanikel ning nende pereliikmetel, külalistel, teenuseosutajatel ja teistel isikutel,

kellel on vähemalt ühe XX XX kinnistu omaniku nõusolek, juurdepääsuõigus XX XX

kinnistutele mööda YX, YY ja Y kinnistuid läbivat juurdepääsuteed kõikide tavapäraste

liikumisvahenditega (sõidu- ja veoautod, mootor- ja jalgrattad, mopeedid, tõukerattad jne) ja

jalgsi (sh koos lemmikloomadega, joostes, kepikõnniga, ratastoolis jne);

- tühistada maakohtu määruse resolutsiooni p 2e ja teha uus määrus, millega täpsustatakse

2013. a määrust selliselt, et juurdepääsuteel on võimalik kasutada väravaid teeniva kinnisasja

omaniku ja XX XX kinnistute omanike enamuse otsuse alusel. Kui teeniva kinnisasja omanik

ja XX XX kinnistute omanikud on võtnud vastu otsuse värava kasutamise kohta, otsustavad

nad värava kasutamise tingimused samuti häälteenamuse alusel. Kuivõrd avaldajad ei ole YX

kinnistul oleva värava kasutamisega nõus, märkida, et värav tuleb eemaldada;

- tühistada maakohtu määruse resolutsiooni p 5, millega jäeti menetluskulud poolte endi

kanda, ja teha uus määrus, millega jäetakse kõik menetluskulud puudutatud kanda.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt:

1) tuleb tee laiuseks määrata 4,5 meetrit. 08.06.2021 paikvaatlusel on tuvastatud, et tee on YY

kinnistul kurvi läheduses laiem kui 4 meetrit (s.o 4,8 meetrit). Ka 2013. a aerofotolt nähtub, et

tee on selles kohas laiem. Samuti on tee olnud laiem YX kinnistul asuvas kurvis. 4,5 meetrit

on õigustatud ka tee projekteerimise nõuete järgi (kliimaministri 25.11.2023 määruse „Tee

projekteerimise normid“ § 10 lg 2). Alternatiivselt tuleb määrata kohad, kus tee laius on 4,5

meetrit (kus tee on ajalooliselt laiem olnud), et sõidukid saaksid teineteisest ohutult mööduda.

Kui tee laius on kogu ulatuses 4 meetrit, on sõidukitel võimatu teineteisest mööduda ka

paarikümnemeetrise tagurdamise järel;

2) jättis maakohus ebaõigesti rahuldamata taotluse juurdepääsu viiside täpsustamiseks. See on

vajalik õiguskindluse ja -selguse tagamiseks. Et avaldajad saaksid oma õigust pahatahtliku

puudutatud isiku vastu tulemuslikult jõustada, peab määruse resolutsioonist selgelt nähtuma

juurdepääsuõiguse sisu – juurdepääsuõigus on kõigi tavapäraste liiklusvahenditega (sh

jalgrataste ja muude kergliiklusvahenditega) ja jalgsi (sh lemmikloomadega);

3) seab värav ja see, kuidas puudutatud isik väravat omavoliliste reeglite pealesurumiseks

kasutab, piirangud juurdepääsuõigusele. Värava tõttu on piiratud ka ligipääs teenustele – kui

värav on suletud, ei sisene taksod, posti- ja toidukullerid, Ominva ei paigalda postkaste

avaldajate kodudele lähemale kui 300 meetrit. Võõraste sisenemise YX kinnistule hoiaks

väravaga samaväärselt ära sisenemist keelav silt või märk. Avaldajate taotlus oli suunatud

sellele, et kohus näeks ette korra, mille alusel oleks võimalik värava küsimus lahendada.

Kohus jättis avaldajate taotluse sisuliselt lahendamata;

4) oleks maakohus pidanud lahendama avaldajate alternatiivsed tuvastusnõuded. Avaldajad

selgitasid, et juurdepääsu viiside muutmise taotlust ja väravat puudutavat taotlust on võimalik

hoolimata Riigikohtu juhistest käsitleda tuvastusnõuetena. Mõlemad on suunatud sellele, et

selgitada välja, millised õigused ja kohustused 2013. a määrusest tulenevad. Kui maakohus

jättis avaldajate taotluse juurdepääsu viiside täpsustamiseks rahuldamata, tulnuks

tuvastusnõue sisuliselt lahendada. Kohus kinnitas, et juurdepääsuõigusel on selline sisu, nagu

avaldajad on selgitanud. Samas ei jõudnud kohtu järeldused resolutsiooni ja määrus ei anna

vajalikku õiguskaitset;

5) oleks kohus pidanud jätma menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel õiglusest tulenevalt

puudutatud isiku kanda. Kohtusse pöördumise tingis puudutatud isiku käitumine.

15. Rene` Krause esitas määruskaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 2. juuli 2024 määruse

tühistamist osas, milles kohus avalduse rahuldas ja jättis vastuavalduse rahuldamata, ning uue

määruse tegemist, millega jätta avaldajate avaldus tervikuna rahuldamata ja rahuldada

vastuavaldus ning määrata juurdepääsutasuks 687,98 eurot ühe juurdepääsu kasutamiseks

õigustatud majapidamise kohta aastas. Kõik menetluskulud jätta avaldajate kanda.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt:

1) puudub TsMS § 6185 kohane alus 2013. a määruse muutmiseks. Ühtegi oluliselt muutunud

asjaolu ei ole esile toodud ega tuvastatud. Asjaolud, millele avaldajad tuginesid (et

juurdepääsutee seisukord võib ajas halveneda ja teed tuleb regulaarselt hooldada) olid

sellised, mis esinesid juba 2013. aastal või mille tekkimist sai ette näha. Maakohus tuvastas ka

ise (määruse p-s 20), et puudub TsMS§-s 6185 sätestatud alus 2013. a määruse muutmiseks.

Isegi kui peaks leitama, et asjaolud on oluliselt muutunud, ei kaasneks 2013. a määruse

muutmata jätmisega avaldajatele raskeid tagajärgi;

2) on maakohus tõendeid ebaõigesti hinnates ja kaalutlusõigust rikkudes ekslikult leidnud, et

TsMS § 6185 kohaseks aluseks on juurdepääsutee halb seisukord. Juurdepääsutee seisukord on

hea, st tee on eesmärgipäraselt kasutatav ning läbitav nii jalgsi kui igat liiki sõidukitega.

08.06.2021 paikvaatlusel tehtud fotodelt nähtuvad väikesed augud ja ebatasasused ei ole

sellised, mis takistaksid tee eesmärgipärast kasutamist. 15.01.2024 paikvaatluse ajal oli tee

lumekatte all. Ühestki tõendist ei nähtu teel puujuuri. XX X kinnistu omanik, avaldaja M.

Alver on 25.03.2024 kohtuistungil ja XX X kinnistu omanik T. Rätsep 23.01.2024 arvamuses

kinnitanud, et juurdepääsutee on olemas ja läbitav. M. Alver kinnitas, et on juurdepääsuga

rahul. Ekspert A. Kendra on 12.02.2024 ekspertiisiga tuvastanud, et juurdepääsutee vastab

sellistele teedele kohalduvatele nõuetele. Puudutatud isiku esitatud fotodelt ja

videosalvestistelt nähtuvalt saavad nii lumelükkajad, prügivedajad kui postiljonid teed

kasutada;

3) on puudutatud isik hooldanud juurdepääsuteed juurdepääsutasu ulatuses. Vähem kui 300

euro eest aastas ei ole võimalik hooldada teed avaldajate soovitud ulatuses. Asfalten OÜ ja

Demirek OÜ hinnapakkumiste kohaselt maksaks tee iga-aastane hooldus 1500–1600 eurot;

4) on kohus ekslikult leidnud, et juurdepääsutee laiuseks tuleb määrata läbivalt 4 meetrit ja

pikkuseks Y kinnistul 13 meetrit. Juurdepääsutee laiuse osas on põhjendatud lähtuda tee

looduslikult kujunenud olukorrast. Tegemist on pinnaseteega, mille mõõtmed varieeruvad.

Kui juurdepääsuteele määratakse kindel laius, võib see muuta lahendi ebaselgeks ja tekitada

probleeme lahendi täitmisel. Juurdepääsuteed ei ole võimalik rajada läbivalt laiusega 4

meetrit, sest see eeldaks suurema osa teeäärsete põlispuude maha raiumist. XX X kinnistule

tuleks AÕS § 156 lg-t 3 arvestades rajada juurdepääs läbi XX 11 kinnistu (XX X kinnistu

ligipääs oli kavandatud läbi XX XX kinnistu ja toimuski sealt seni, kuni XX X omanikud

ehitasid ligipääsu pahatahtlikult kinni) või kasutada 3 meetri pikkust ala Y kinnistust

(põhiseaduse § 32 ja AÕS § 156). XX XX kinnistule juurdepääsuks ei ole vaja suuremat ala Y

kinnistust. Kohus on jätnud puudutatud isiku vastuväited tähelepanuta;

5) esineb TsMS §-s 6185 sätestatud alus juurdepääsutasu suurendamiseks. Seadusest ei tulene

õiguslikku alust juurdepääsutee korrashoiukohustuse panemiseks avaldajatele. YX kinnistul

asub puudutatud isiku ja tema pere kodu ning juurdepääsutee kulgeb vahetult maja kõrval,

poolitades hoovi kaheks. Kohus andis korrashoiukohustuse avaldajatele ilma, et avaldajad

peaksid küsima puudutatud isikult nõusolekut tema kinnistutel toimetamiseks või töid

kooskõlastama. Tegemist on puudutatud isiku omandipõhiõiguse olulise ja alusetu riivega.

Kuivõrd korrashoiukohustus lasub juurdepääsu talumiseks kohustatud isikul, tuleb talle

tagada korrashoiuks piisavad rahalised vahendid. Eesti Statistikaameti andmetel on

tarbijahinnaindeks ajavahemikus 2013–2023 tõusnud 47,9%. 2013. aastal määratud

juurdepääsutasu ei ole enam piisav ega õiglane. Kinnisvarabüroo Uus Maa OÜ 04.04.2024

arvamushinnangust tulenevalt vähendab juurdepääsutee YX, YY ja Y kinnistute väärtust 70

000 euro võrra. Juurdepääsutee keskmine korrashoiukulu on Asfalten OÜ ja Demirek OÜ

hinnapakkumiste kohaselt 1550 eurot aastas. Lähtudes Riigikohtu 01.06.2022 määrusest nr 2-

19-20416 (p 15.5) on juurdepääsutasu põhjendatud suurus 8943,75 eurot ((70 000 + 1550) ×

12,5%), s.o ühe juurdepääsutee kasutamiseks õigustatud majapidamise kohta 678,98 eurot

aastas.

16. Rene` Krause palub jätta avaldajate määruskaebuse rahuldamata.

Vastuväidete kohaselt:

1) on juurdepääsutee laius kogu aeg olnud alla 4 meetri või selle lähedane, mistõttu ei ole

põhjendatud määrata juurdepääsutee laiuseks enam kui 4 meetrit. Mõlemal paikvaatlusel

tuvastati, et juurdepääsutee laius on valdavalt vahemikus 3,1–3,5 meetrit. 4,8 meetrit mõõdeti

tee laiuseks vaid ühes kurvis. Maa-ameti 03.07.2023 kaardiväljavõtte, mille kohaselt oli

juurdepääsutee laiuseks 2023. aastal (mitte 2013. aastal) 4 meetrit, esitasid kohtule avaldajad.

Juurdepääsutee on ühes kohas laiem kui 4 meetrit, sest avaldajad on tee omavoliliselt

laiemaks sõitnud. Asjakohatu on viide kliimaministri määrusele „Tee projekteerimise

normid“. Tegemist on olemasoleva juurdepääsuga, mis ei kuulu avalike teede hulka, ja

määrus võeti vastu 13 aastat pärast juurdepääsu määramist. Avaldajate alternatiivne taotlus

määrata juurdepääsuteel mõned 4,5 meetri laiused kohad, on uus nõue, mida ei saa esitada

maakohtu määruse vaidlustamisel;

2) leidis maakohus õigesti, et 2013. a määrus on juurdepääsu kasutamise viiside osas piisavalt

selge ja puudub TsMS § 6185 kohane alus määruse muutmiseks;

3) on maakohtu seisukoht värava osas kooskõlas kohtupraktikaga, mille järgi ei ole

juurdepääsuteele värava paigaldamine keelatud, kui on tagatud, et see ei välista

juurdepääsutee kasutamist (vt RKTKo 27.09.2005, 3-2-1-85-05, p 21; TlnRnKo 17.11.2020,

2-20-13849, p 8). Värav ei piira juurdepääsuõigust, kuivõrd see ei ole lukustatud ja on lihtsalt

kasutatav. Mistahes teenusepakkujad saavad teed kasutada ja on seda ka teinud. Kinnistule

sisenemist keelav märk ei ole sama efektiivne kui värav. Kui avaldajad ja nendega seotud

isikud värava korrektselt sulgevad, ei ole puudutatud isikul juurdepääsutee kasutamise osas

avaldajatele etteheiteid;

4) Riigikohus leidis, et tegemist on avaldustega juurdepääsulahendi muutmiseks TsMS § 6185

mõttes. Seega ei saanud nõudeid lahendada tuvastusnõuetena TsMS § 368 lg 2 alusel.

17. Avaldajad vaidlevad Rene` Krause määruskaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt:

1) on 2013. a määruse muutmise alused täidetud. Riigikohus on selgitanud (2-17-12857, p

17.4), et varasema juurdepääsulahendi muutmine on lubatud juurdepääsutee kasutamise

intensiivsuse või muude asjaolude muutumisel. Õiguskirjanduse kohaselt piisab, et asjaolude

muutumine on ebasoodne ja koormav. TsMS § 6185 tähenduses on puudutatud isiku

pahatahtlik käitumine (mis ei olnud ettenähtav) ning tee seisukorra halvenemine oluliseks

muutuseks, mille rasketeks tagajärgedeks on avaldajate juurdepääsuõiguse kitsenemine, teel

liikumise ohtlikkus ja asjaolu, et 2013. a määruse ebaselguse tõttu ei ole võimalik seda

täitemenetluses täita;

2) on juurdepääsutee seisund väga halb ja puudutatud isik ei ole teed kordagi hooldanud.

08.06.2021 paikvaatluse protokoll kinnitab, et tee oli läbivalt rohkete aukude ja

ebatasasustega ning tee kõrval oli erinevaid takistusi (kive, puuronte). Tänaseks on tee

seisund veelgi halvenenud. Tee väga halba seisundit on kinnitanud Luunja vald, Omniva

esindajad, Luunja Varahalduse SA juht ja avaldajad. Ka avaldaja M. Alver selgitas

25.03.2024 istungil, et tee seisnud on kehv. Asjatundja A. Kendra arvamus on asjakohatu.

Arvamus on koostatud dokumentide ja 2021. a juuni paikvaatluse protokolli fotode pinnalt.

Lisaks selgitab asjatundja, et ebatasasusi tuleb mõõta 3-meetrise lati või profilomeetriga;

3) määrati 2013. a määrusega juurdepääs mööda „olemasolevat teed“. Toona oli tee laius

läbivalt vähemalt 4 meetrit, kurvides ja XX X teekinnistu lähedal vähemalt 4,5 meetrit. XX

12 kinnistule oli tee aktiivse juurdepääsuna kasutuses vähemalt 27 meetri ulatuses, sest nii

kaugel asus kinnistu jalgvärav (tee ulatus Sopi järveni). Avaldajad esitasid selle kohta 2007. a

aerofoto. Seega maakohus kitsendas juurdepääsuõigust ning vähendas Y kinnistul

juurdepääsuala 13 meetrini. Teeäärsed põlispuud ei takista 4-meetri laiust teed;

4) jättis kohus õigesti puudutatud isiku nõude rahuldamata. Juurdepääsuala suhtes on kinnistu

omaniku omandiõigus piiratud. Puudutatud isiku pahatahtlikkust arvestades on õigustatud

võimalikult täpselt reguleerida teeniva ja valitseva kinnisasja omanike suhted, et tagada

õigusrahu ja -selgus. Kuivõrd puudutatud isik ei ole täitnud oma kohustusi tee omanikuna, oli

õigustatud muuta 2013. a määrust nii, et tee hooldamise kohustus pandi avaldajatele.

Juurdepääsutasu määramisel ei saa võrrelda kinnistu väärtust koos ajaloolise teega ja ilma,

sest tee oli kinnistu osa juba 30 aastat enne seda, kui puudutatud isik kinnistute omanikuks

sai.

KOHALIKU OMAVALITSUSE SEISUKOHT

18. Luunja Vallavalitsus teatas, et jääb maakohtus esitatud seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

19. Avaldajad vaidlustasid maakohtu määruse osas, milles maakohus muutis Tartu Maakohtu

15. aprilli 2013 määrust tsiviilasjas nr 2-12-21396 ja määras mööda YX, YY ja Y kinnistuid

kulgeva juurdepääsutee laiuseks 4 meetrit kogu ulatuses; jättis rahuldamata avaldajate

taotlused juurdepääsuteel värava eemaldamiseks ja juurdepääsu viisi täpsustamiseks ning

jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (maakohtu määruse resolutsiooni p-d 2a, 2d,

2e ja 5).

Avaldajad palusid vaidlustatud osas maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega

määrata juurdepääsutee laiuseks kogu ulatuses 4,5 meetrit (alternatiivselt osaliselt 4 meetrit),

kohustada René Krauset eemaldama YX kinnistul asuv värav ning jätta menetluskulud René

Krause kanda. Avaldajad palusid täpsustada 2013. aasta määrust selliselt, et sellest nähtuks

valitsevate kinnisasjade omanike ja nendega seotud ja nende luba omavate isikute õigus

kasutada juurdepääsuteed kõigi tavapäraste liiklusvahenditega ja jalgsi, sh koeraga jalutades

ning kõikvõimalike kergliiklusvahenditega (alternatiivselt palusid avaldajad saata nimetatud

nõude osas asi maakohtule uueks lahendamiseks).

Puudutatud isik René Krause vaidlustas maakohtu määruse osas, milles maakohus avalduse

rahuldas ja määras mööda YX, YY ja Y kinnistuid kulgeva juurdepääsutee laiuseks 4 meetrit

kogu ulatuses ja mööda Y kinnistut kulgeva Sooääre tee juurdepääsutee pikkuseks 13 meetrit;

määras, et XX kinnistute igakordsetel omanikel on kohustus hooldada mööda YX, YY ja Y

kinnistuid kulgevat juurdepääsuteed; määras kanda täpsustused juurdepääsutee mõõtmete ja

juurdepääsutee hooldamise kohta kinnistusraamatusse; luges kohtumääruse YX, YY ja Y

kinnistute omaniku René Krause nõusolekuks kanda täpsustused juurdepääsu kohta

kinnistusraamatusse ning jättis vastuavalduse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste

endi kanda (maakohtu määruse resolutsiooni p-d 2a, 2b, 2d, 2h, 4 ja 5).

Puudutatud isik René Krause palus vaidlustatud osas maakohtu määruse tühistada ning teha

uue määruse, millega jätta avaldus tervikuna rahuldamata, rahuldada vastuavaldus, määrata

juurdepääsutasuks 687,98 eurot iga õigustatud kinnistu (XX) omaniku kohta ning jätta

menetluskulud avaldajate kanda.

Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 (koostoimes TsMS §-ga 659) kontrollib ringkonnakohus

maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust vaidlustatud osas.

Maakohtu määrust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus jättis rahuldamata avaldajate

taotluse juurdepääsu kaitsevööndi mõõtmete määramiseks ning XX kinnistute 1-12 omanike

juurdepääsutasu maksmise kohustuse asendamiseks juurdepääsutee hooldamise õigusega

(maakohtu määruse resolutsiooni p-d 2c ja 2f).

Nimetatud osas ringkonnakohus maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust ei kontrolli.

20. Kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXXXX väljavõtte kohaselt kanti puudutatud isik

René Krause Y kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse 22.08.2008 Y kinnistu koosneb

kolmest katastriüksusest, s.o YX, YY ja Y.

2013 määruses on maakohus määranud avaldajatele juurdepääsu mööda Sooääre teed YX ja

Y kinnistu kaudu. Vaidlustatud määruses on maakohus muutnud maakohtu 2013 määrust ja

määranud juurdepääsu mööda Sooääre teed YX, YY ja Y kinnistute kaudu.

Y kinnistu registriosa väljavõttest nähtub veel see, et 09.12.2013 kinnistamisavalduse alusel

on Y kinnistust eraldatud osa ja sellest on moodustatud Z kinnistu (registriosa nr

XXXXXXXX). Z kinnistu omanikud on Margus Vahtramäe ja Marit Vahtramäe, kes on

käesolevas menetluses avaldajad.

Maakohus on asja lahendamisel jätnud nimetatud asjaolud tähelepanuta ning sellele ei ole

tähelepanu juhtinud ka määruskaebuste esitajad. Tegemist on hagita menetlusega ning

ringkonnakohus saab eelmärgitud ebatäpsused kõrvaldada sõltumata menetlusosaliste

taotlustest. Seetõttu tuleb lugeda õigeks, et juurdepääsutee avaldajate kinnistutele tuleb

määrata mööda olemasolevat Sooääre teed Y ja Z kinnistute kaudu. Vastavalt tuleb parandada

maakohtu määruse resolutsiooni.

Z kinnistu omanikud on teadlikud juurdepääsutee vaidlusest ning vastuväiteid pole esitanud.

21. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis

rahuldamata avaldajate taotluse juurdepääsuõiguse viisi täpsustamiseks ning jättis

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega täpsustab juurdepääsuõiguse viisi

selliselt, et juurdepääsuteed on õigus kasutada kõigil XX kinnisasjade igakordsetel omanikel

ja nendega seotud ning nende luba omavatel isikutel kõigi liiklus- ja kergliiklusvahenditega,

jalgsi ja koeraga jalutades. Ringkonnakohus jätab avaldajate menetluskulud 30% ulatuses

avaldajate endi kanda ja 70% ulatuses René Krause kanda ning René Krause ja ülejäänud

menetlusosaliste menetluskulud jäävad nende endi kanda.

Avaldajate määruskaebuse kuulub osaliselt rahuldamisele, René Krause määruskaebus tuleb

jätta rahuldamata.

22. Maakohus jättis rahuldamata avaldajate taotluse 2013 määruse täpsustamiseks

juurdepääsu viiside osas. Maakohus põhjendas taotluse rahuldamata jätmist sellega, et 2013

määruses on kohus piisava täpsusega määranud kindlaks juurdepääsu viisi.

Ringkonnakohus maakohtu seisukohaga ei nõustu.

Maakohtu 2013 määruse resolutsiooni p-st 2 tulenevalt peab juurdepääs olema tagatud „jalgsi

ja mootorsõidukitega.“ Maakohus leidis, et 2013 määrusega avaldajatele tagatud

juurdepääsuõigust tuleb mõista võimalikult laialt ning seega tuleneb 2013 määrusest, et

avaldajatel peab olema võimalik ligipääs oma kinnistutele kõikide tavapäraste

mootorsõidukite, ilma mootorita sõidukitega ja ka jalgsi liikudes, mh koos lemmikloomaga.

Samas on maakohus tuvastanud, et René Krause teeb takistusi juurdepääsutee mõistlikuks

kasutamiseks ja seda ka jalgrattaga ning koeraga liikudes. René Krause arvamuse kohaselt

otsustab tema, kes ja kuidas saab kasutada tema kinnistut ning järgida tuleb tema kehtestatud

kodukorda. Ta ei saa aru, et juurdepääsuõiguse näol on tegemist kinnisasja kitsendusega.

Ringkonnakohus leiab, et arvestades konkreetse vaidluse faktilisi asjaolusid ja avaldajate

õigustatud huve, tuleb avaldajate taotlus 2013 määruse täpsustamiseks juurdepääsuõiguse

viiside osas rahuldada. Põhjendatud on siinkohal avaldajate seisukoht, et juurdepääsuõiguse

viiside täpsustamine on vajalik nii õigusselguse kui René Krause kuritarvituste vältimiseks.

Seetõttu tuleb 2013 määruse resolutsiooni p-i 2 täpsustada ja märkida, et avaldajate kasuks on

seatud juurdepääsutee avalikult kasutatavale teele mööda olemasolevat Sooääre teed Y ja Z

kinnistu kaudu kõigi tavapäraste liiklusvahenditega ja jalgsi, sh koeraga jalutades.

Ringkonnakohus juhib siinkohal menetlusosaliste tähelepanu sellele, et 2013 määruse

resolutsiooni p-i 2 tõlgendamisel tuleb juhinduda LS §-s 2 sätestatud asjakohastest mõistetest.

Avaldajate määruskaebus kuulub selles osas rahuldamisele.

23. Maakohus jättis menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda ning põhjendas seda

sellega, et asja lahendamine toimus menetlusosaliste endi huvides. Selline ühelauseline

põhjendus ei ole kooskõlas TsMS § 465 lg 2 p-s 8 sätestatud määruse põhjendamise nõudega.

Maakohtu poolt menetluskulude menetlusosaliste endi kanda jätmine on ka sisuliselt ebaõige.

TsMS § 172 lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend

tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud

kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane,

muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi.

Praeguses menetluses osalesid avaldajad ja kolm puudutatud isikut ning menetluskulude

jaotusele kohaldub TsMS § 172 lg 1 teine lause.

Riigikohus on mitmetes lahendites (vt näiteks 02.06.2008 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08,

p 18) asunud seisukohale, et mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane

jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti. Samuti on Riigikohus

märkinud (vt 20.12.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-19-6901, p 17), et TsMS § 172 lg 1 teine

lause annab kohtule menetluskulude jaotamisel laia kaalutlusruumi, kuid kaalutlusõigust

teostades tuleb muu hulgas arvestada kõiki olulisi asjaolusid ja isikute põhjendatud huve.

Maakohus on eelmärgitud TsMS § 172 lg 1 teisest lausest tulenevad põhimõtted jätnud

tähelepanuta ning seetõttu jätnud põhjendamatult avaldajate menetluskulud täielikult

avaldajate endi kanda.

Avaldajad esitasid maakohtule TsMS § 6185 järgi avalduse muuta 2013 määrusega määratud

juurdepääsuõigust (alternatiivselt tuvastusnõude 2013 määruse tõlgendamiseks TsMS § 368

lg 2 alusel) ning puudutatud isik René Krause esitas vastuavalduse 2013 määrusega määratud

juurdepääsutasu suurendamiseks.

Avaldajate TsMS § 6185 alusel esitatud avaldus rahuldati osaliselt (s.o juurdepääsutee

mõõtmete ja juurdepääsuõiguse viiside ning juurdepääsutee korrashoiukohustuse

kindlaksmääramise osas). Rahuldamata jäeti avaldus, milles paluti määrata kindlaks

juurdepääsutee kaitsevööndi mõõtmed, eemaldada juurdepääsuteel värav ning asendada

juurdepääsutasu maksmise kohustus juurdepääsutee hooldamise kohustusega. Vastuavalduse

jättis maakohus rahuldamata.

Samas tuvastas maakohus põhjendatult, et avaldajate kohtusse pöördumise juurdepääsuõiguse

täpsustamiseks oli tingitud René Krause käitumisest avaldajatele 2013 määrusega määratud

juurdepääsu takistamisel. Asja materjalidest nähtub, et Luunja Vallavalitsus on püüdnud

mitmel korral avaldajate ja René Krause erimeelsusi seoses 2013 määrusega määratud

juurdepääsuga lahendada (vt Luunja Vallavalitsuse 07.07.2018 ja 07.03.2019 ettepanekud, I

kd, tl 201-203 ja 205-206). Samuti on avaldajad pakkunud René Krausele võimalust

lahendada erimeelsused kokkuleppel (vt avaldajate vastavasisulised kirjad, I kd, tl 204 ja

207). Lisaks tõendavad 04.03.2020 Luunja Vallavalitsuses toimunud nõupidamise protokoll (I

kd, tl 26-43) ning avaldajate 16.06.2020 ja 07.07.2020 nõudekirjad (I kd, tl 45-50; 53-58), et

avaldajad on üritanud kohtuväliselt 2013 määrusega nendele antud juurdepääsuõigust

lahendada. Nimetatud asjaolusid tuleb menetluskulude jaotamisel arvestada. Maakohus ei ole

aga põhjendanud, et miks olukorras, kus avaldus suures osas rahuldati ja vastuavaldus jäeti

rahuldamata, on õiglane jätta avaldajate menetluskulud täies ulatuses avaldajate endi kanda.

Ringkonnakohus leiab, et õiglane ei ole jätta avaldajate menetluskulusid täielikult René

Krause kanda. Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, rahuldati avaldus 2013 määruse

muutmiseks osaliselt. Lisaks esitasid avaldajad alternatiivselt TsMS § 368 lg 2 alusel

tuvastusnõuded, mis jäeti rahuldamata. René Krause seisukohtadest nähtub, et ta käsitles

avaldust TsMS § 6185 järgse muutmisavaldusena ning tema menetluskulud seetõttu oluliselt

ei suurenenud.

Arvestades eelnevat on õiglane, et avaldajate menetluskulud jäävad 30% ulatuses nende endi

kanda ja 70% ulatuses kannab avaldajate menetluskulud René Krause. Lisaks jäävad René

Krause kanda tema enda menetluskulud.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva määruse

jõustumist.

Avaldajate määruskaebus on selles osas põhjendatud.

24. Muus osas on maakohtu määrus seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub

alus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 ja

§ 659 alusel ei korda neid kõiki käesolevas määruses.

24.1. Maakohus lahendas avalduse ja vastuavalduse TsMS § 6185 alusel ning tuvastas

põhjendatult, et avaldusest ja sellele lisatud tõenditest nähtuvalt esinevad TsMS §-s 6185

sätestatud alused 2013 määruse muutmiseks (2013 määrusele ei ole lisatud juurdepääsutee

kaarti, millest nähtuks mh juurdepääsutee laius ja koht, kus juurdepääsutee lõpeb, samuti on

ebapiisavalt määratud kindlaks juurdepääsu viis; võrreldes 2013 määrusega on oluliselt

muutunud juurdepääsutee korrashoiu ja selle kasutamisega seonduvad asjaolud).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega (vt maakohtu määruse p-d 16-

18) ega korda neid käesolevas määruses. René Krause määruskaebuses esitatud seisukoht, et

puuduvad TsMS §-s 6185 sätestatud alused 2013 määrust muuta, ei ole õige. Samuti ei ole

põhjendatud avaldajate väide, et osasid avaldajate nõudeid tulnuks maakohtul lahendada

tuvastusnõuetena TsMS § 368 lg 2 alusel.

24.2. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et juurdepääsutee laiuseks tuleb määrata 4 meetrit.

Maakohus on oma järeldust nõuetekohaselt põhjendanud ning andnud seejuures hinnangu

kõikidele kogutud tõenditele (maakohtu määruse p-d 18-20). Põhjendatud ei ole avaldajate

seisukoht, et juurdepääsutee laiuseks tuleks määrata 4,5 meetrit ega René Krause seisukoht, et

juurdepääsutee laiuse osas tuleks 2013 määrus jätta muutmata.

Maakohus viitas põhjendatult 2013 määruses tuvastatud asjaolule, mille kohaselt oli selles

menetluses teostatud paikvaatluse ajal juurdepääsutee hooldatud ja korralik. Maakohus

tuvastas, et juurdepääsutee on ajas muutunud väga halvaks, kuna René Krause teed ei hoolda

ning juurdepääsutee kõrvale on asetatud erinevaid takistusi – kive, puuronte jm, mis

takistavad autodel sõita laiemal alal kui sissesõidetud kruusatee. Nimetatud maakohtu poolt

tuvastatud asjaolu tõendavad mh avaldajate pöördumised Luunja Vallavalitsuse poole (I kd, tl

201-202 ja 205-206), Luunja Vallavalitsuses 04.03.2023 toimunud nõupidamise protokoll (I

kd, tl 26-43) ning avaldajate 16.06.2020 ja 07.07.2020 nõudekirjad René Krausele (I kd, tl 45-

50 ja 53-58). Maa-ameti 03.07.2023 kaardi väljavõtte (III kd, tl 103) kohaselt on vaidlusaluse

juurdepääsutee laiuseks 4 meetrit ning avaldajad ei ole tõendanud, et 2013 määruse tegemise

ajal oleks juurdepääsutee laiem kui 4 meetrit. Samuti nähtub asja materjalidest, et pärast 2013

määrusega juurdepääsutee määramist probleeme juurdepääsutee kasutamisel ei esinenud.

Seega ei ole põhjendatud avaldajate seisukoht, et juurdepääsutee laiuseks tuleb määrata 4,5

meetrit. Iseenesest on õige see René Krause väide, et 08.06.2021 paikvaatlusel tuvastati

mõnes kohas juurdepääsutee laiuseks 3,1-3,3 meetrit. Kuna René Krause on asetanud

juurdepääsuteele erinevaid takistusi, siis ei ole välistatud, et juurdepääsutee laius on mõnes

kohas kitsenenud tema enda tegevuse tulemusena.

24.3. Maakohus määras juurdepääsutee pikkuseks alates Z ja Y kinnistu piirist 13 meetrit ning

esitas vastavad põhjendused määruse p-s 22. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega.

Vaidlus juurdepääsuõiguse tagamiseks lahendatakse menetlusosaliste huvide kaalumise teel

ning kaalukaks asjaoluks, mida tuleb huvide kaalumisel arvestada, on väljakujunenud tava.

Ringkonnakohus kontrollis Maa-ameti kaardirakenduse kaudu XX X kinnistu omanike poolt

juurdepääsutee kasutamist oma kinnistule jõudmiseks ning tuvastas, et praeguse ajani on

juurdepääsuteed kasutatud 13 meetri ulatuses. Samas ei ole juurdepääsutee selles osas René

Krause poolt aktiivses kasutuses, kuna enda hooneteni jõudmiseks ei pea ta XX kinnistutele

viivat juurdepääsuteed kasutama. Seega on René Krause omandiõiguse riive minimaalne ning

põhjendatud ei ole määrata juurdepääsutee pikkuseks alates Z ja Y kinnistu piirist 3 meetrit.

24.4. Maakohus jättis põhjendatult rahuldamata avaldajate taotluse kohustada René Krauset

eemaldama juurdepääsuteel oleva värava. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate

põhjendustega.

Asja materjalide kohaselt ei ole värav lukustatud ning avaldajad soovivad läbida

juurdepääsutee peatumata. Ringkonnakohtu arvates ei ole avaldajate soov läbida

juurdepääsutee peatumata piisav, et kohustada René Krauset väravat eemaldama. Maakohus

tuvastas, et värav ei ole lukustatud ning juhtis samas René Krause tähelepanu sellele, et tal

puudub õigus väravat lukustada. Avaldajate viide Riigikohtu 27.09.2005 otsusele tsiviilasjas

nr 3-2-1-85-05 ei ole täpne, kuna viidatud otsuses oli tegemist lukustatud värava

eemaldamisega.

24.5. Maakohus jättis põhjendatult rahuldamata René Krause vastuavalduse, milles taotleti

2013 määruse muutmist juurdepääsutasu suurendamise osas.

2013 määrusega määrati juurdepääsutasu suuruseks 25 eurot aastas iga XX kinnistu omaniku

kohta. Vastuavalduses taotleti 2013 määruse muutmist selliselt, et iga XX kinnistu omanik on

kohustatud maksma aastas 687,98 eurot.

TsMS § 6185 järgi on alust varem tehtud määrust muuta, kui varasema määruse tegemise

aluseks olnud asjaolud on oluliselt muutunud ning varasema määruse muutmata jätmisega

kaasneksid isikule rasked tagajärjed. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et René Krause ei

ole selliseid asjaolusid tõendanud ning seetõttu polnud maakohtul alust varasemat määrust

juurdepääsutasu osas muuta.

René Krause on seisukohal, et juurdepääsutasu suurendamine on põhjendatud esmalt sellega,

et tee hooldamise kulud on suurenenud, ta soovib ise juurdepääsuteed hooldada ning

maakohus on AÕS § 156 lg-t 1 eirates pannud juurdepääsutee hooldamise kohustuse

avaldajatele. Ringkonnakohus leiab, et AÕS § 156 lg 1 võimaldab juurdepääsutee

hooldamise kulude panemist juurdepääsutee kasutajatele ning 2013 määrust muutes on

maakohus lähtunud sellest, et René Krause pole juurdepääsuteed senini sisuliselt hooldanud.

Seega on faktiline olukord tee hooldamise osas muutnud, kuid selline olukorra muutumine,

kus kohustatud isik vabaneb juurdepääsu tee hooldamise kohustusest, ei anna alust nõuda

juurdepääsutasu suurendamist.

René Krause on tuginenud veel sellele, et seoses avaldajate poolt juurdepääsutee

kasutamisega on vähenenud tema kinnistu väärtus. Ringkonnakohus märgib, et René Krause

omandas Y kinnistu 2008. a ning kinnistu omandamise ajal oli Y kinnistul juurdepääsutee,

mida olid avaldajad kasutanud juba eelnevalt aastakümneid. Eelduslikult ostu-müügilepingu

sõlmimisel ja ostusumma kindlaksmääramisel sellega arvestati ning vastupidist ei ole René

Krause tõendanud. Tuginemine Riigikohtu 01.06.2022 määruses tsiviilasjas nr 2-19-20416

sätestatud võimalusele määrata juurdepääsutasu kindlaks koormatiste vaba ja koormatud

kinnisasja väärtuste vahest lähtuvalt, ei ole praeguses vaidluses kohaldatav.

25. Seoses maakohtu määruse osalise tühistamisega tuleb muuta maakohtu määruse

resolutsiooni p-i 2h ja märkida, et lisaks juurdepääsu mõõtmete ja juurdepääsutee hooldamise

kohta tuleb märkusena kinnistusraamatu III jakku kanda ka juurdepääsu viisi täpsustus.

26. Avaldajate määruskaebus rahuldati osaliselt, s.o juurdepääsu viisi ja menetluskulude

jaotuse osas ning René Krause määruskaebus jäeti rahuldamata.

Kuna avaldajate määruskaebus rahuldati osaliselt, siis ei ole õiglane jätta avaldajate

menetluskulusid täielikult René Krause kanda. Seetõttu lähtub ringkonnakohus TsMS § 172

lg 1 teise lause regulatsioonist ning jätab avaldajate menetluskulud sarnaselt maakohtu

jaotusega ringkonnakohtus 30% ulatuses avaldajate endi ja 70% ulatuses René Krause kanda.

René Krause menetluskulud ringkonnakohtus jäävad tema enda kanda. Ülejäänud puudutatud

isikute menetluskulud jäävad nende endi kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva määruse

jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt)