3-24-1421/8 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Anu Maria Brenner

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. oktoober 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-1421

Haldusasi

Xi kaebus Sotsiaalkindlustusameti 31.03.2024 otsuse nr

P7-2024-258352 ja 25.04.2024 vaideotsuse nr 5.2-

3/11182-2 tühistamise ning vastustaja kohustamise nõuetes

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Merle

Magnus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Xi kaebus rahuldamata.

2. Jätta rahuldamata taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks.

3. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

4. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11.11.2024 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi,

tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks

peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

HKMS § 52 lg 1 kohaselt tuleb avaldus sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt.

Sekretäril saata kohtuotsus menetlusosalistele (esindajate kaudu).

3-24-1421

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sotsiaalkindlustusameti (SKA) 31.03.2024 otsusega nr P7-2024-258352 määrati Xile

perehüvitise (ema vanemahüvitis) ühe päeva suuruseks 58,12 eurot (bruto).

2. X esitas 04.04.2024 vaide SKA 31.03.2024 otsusele nr P7-2024-258352, mis jäeti SKA

25.04.2024 vaideotsusega nr 5.2-3/11182-2 rahuldamata. Vaideotsuse põhjendused olid

kokkuvõtlikult järgmised.

Vanema hüvitise suuruse arvutamine toimub perehüvitiste seaduses (PHS) sätestatud

korras. Vaide esitaja viitab PHS § 39 lg-le 61, mille kohaselt vanemahüvitise

arvestusperioodi kalendripäevade arvust tuleb lahutada peale töövõimetuslehe alusel

ajutiselt töölt vabastatud päevade arvu ka arvestusperioodi töötuna arvel oldud nende

päevade arv, mis töövõimetuslehe päevadega ei kattu. PHS muutmise eelnõu

seletuskirjas on selgesõnaliselt kirjas, et tegemist on tähtajalise meetmega, mida

rakendatakse ajavahemikus 01.01.2021-31.12.2023 sündinud laste eest määratud

vanemahüvitise arvutamisel. Riigikogu tahe on olnud, et vanematel, kelle laps on

sündinud 01.01.2021-31.12.2023 ja kellel on seetõttu õigus vanemahüvitist kasutada

kuni 31.12.2026, tuleb vanemahüvitise arvestamisel arvestada referentsperioodist

töötuna oldud päevade arv maha. Alates 1. jaanuarist 2024 sündinud laste puhul PHS

§ 39 lg 61 ei kohaldu. Vaide esitaja laps sünnib 2024 ja seega tema vanemahüvitise

arvestamisel PHS § 39 lg 61 alusel arvestusperioodil töötuna arvel oldud päevade arvu

enam maha ei arvestatud.

PHS § 636 ei ole võimalik tõlgendada viisil, et alates 01.01.2024 puudub vajadus PHS

§ 39 lg 61 tagasiulatuvaks kohaldamiseks ja selles sätestatu laieneb vahetult ka kõigile

neile vanematele, kelle lapsed sünnivad alates 1. jaanuarist 2024. Nimelt PHS § 636 ei

reguleeri üksnes § 39 lg 61 tagasiulatuvat kohaldumist, vaid selle jõustumise ajal

01.04.2022 reguleeris ka § 39 lg 61 edasiulatuvat kohaldumist kuni 31.12.2023. See

tähendab, et PHS § 636 on algusest peale sätestatud § 39 lg 61 tähtajalise kohalduvuse

üksnes vahemikus 01.01.2021 – 31.12.2023 sündinud laste puhul ja tegemist ei ole

üksnes õigusnormi tagasiulatuvat kohaldamist reguleeriva sättega.

3. X esitas 11.05.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA 31.03.2024 otsuse nr P7-2024-

258352 tühistamise ning SKA kohustamise nõuetes. Ühtlasi taotles kaebaja põhiseaduslikkuse

järelevalve menetluse algatamist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. Kaebaja leiab, et vaidlusalune otsus on õigusvastane, kuivõrd vanemahüvitise

arvestusperioodi sisse on arvestatud tema töötuna arvel oleku periood (131 kalendripäeva).

4.1. Vastustaja oleks pidanud kohaldama PHS § 39 lg-t 61. Kaebaja pere oli 26.02.2024

kindel, et ema vanemahüvitise määramise aluseks olev päevamäär tuleb 89,41 eurot, st

keskmine kalendrikuu tulu tuleb 2682,44 eurot. SKA kodulehel oleva kalkulaatori abi

kasutades otsustas kaebaja, et hüvitise saamise õigust soovib kasutada tema ning tema

vanemahüvitis tagaks ka järjestikku teise lapse sünni võimalikkuse (laste vanusevahe jääks

väiksemaks kui 30 kuud). Ema vanemahüvitise summa arvutamise aluseks olev

arvestusperiood on 01.08.2022-31.07.2023, mille hulgas 131 kalendripäeva töötukassa arvel

oldud päevad. Emapuhkus ja ema vanemahüvitise tasumise periood on 01.04.2024-

2(6)

3-24-1421

18.06.2024. Enne emapuhkusele jäämist on emal olemas kehtiv tööleping, töösuhte kestus

enne emapuhkuse algust on 224 päeva.

4.2. Vaadates „Perehüvitiste seaduse ja töölepingu seaduse muutmise seaduse 300 SE“

menetlemiskäiku Riigikogus ja võttes aluseks 13.05.2021 teise lugemise seletuskirja, oli

Riigikogu tahe 13.05.2021 teistsugune. Vabariigi Valitsuse 12.03.2020 otsusega nr 76

kuulutas Eesti Vabariigi haldusterritooriumil välja alates 12.03.2020, eriolukorra seoses

COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-

sisese leviku tuvastamisega ja laienemise suure tõenäosusega ja sellest tingitud massilise

nakatumise ohuga. Vabariigi Valitsuse 14.04.2022 korraldusega nr 124 tunnistati Vabariigi

Valitsuse 23.08.2021 korraldus nr 305 kehtetuks. Kehtestati kord, milles alates 3. aprillist

2022 ei kehti enam Eesti Vabariigi riigisisest tegevust puudutavad COVID-19 haiguse leviku

tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud ning koos eneseisolatsiooni kohustuse

kehtetuks tunnistamisega tunnistatakse kehtetuks ka selle erisusi ja rakendamist puudutavad

sätted. Vabariigi Valitsus tunnistas kehtetuks korralduse, millega nõuti kolmandatest riikidest

saabunud kodanikelt COVID-i tõendit ehk tõendit vaktsineerimise, läbipõdemise või enne

Eestisse saabumist tehtud negatiivse tulemusega koroonatesti kohta. Ühtlasi võttis valitsus

teadmiseks, et 1. juulist 2022 lõpetab kehtivuse ka COVID-i karantiinikorraldus.

4.3. Perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu (300 SE) algatas Vabariigi Valitsus

14.12.2020. Perehüvitiste seaduse ja töölepingu seaduse muutmise seaduse võttis Riigikogu

vastu 19.05.2021 (seadus jõustus 07.06.2021). Riigikogu ei võinud 19.05.2021 ette teada

maailmas esmakordselt tuvastatud nakkushaiguse leviku tõkestamiseks vajalike meetmete ja

piirangute ulatust ja/või kestust ning seetõttu tugineti Riigikogus 13.05.2021, SE 300

menetlemisel 2008. a majanduskriisist saadud kogemusele, et majanduse taastumine võttis

aega ligikaudu kolm aastat. Seetõttu on ka täna asjakohane lugeda PHS § 39 lg-t 61

normitehniline kirje „säte kehtib kuni 31.12.2026“ õigeks, sest Riigikogus 2021. a 300 SE

teises menetlustoimingus rakendatud ajavahemik 01.01.2021-31.12.2023 sündinud laste eest

määratud vanemahüvitise arvutamine tuleks käesoleval juhul lugeda õigeks ajavahemikus

01.01.2021-31.12.2026 sündinud laste eest määratud vanemahüvitise arvutamine.

4.4. PHS § 39 lg-t 61 on võimalik tõlgendada mitmel moel, mistõttu tuleb eelistada

põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust (vt Riigikohtu lahend nr 5-23-16/15, p-d 33 ja 44).

Kaebaja palub algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse (vt Riigikohtu lahend nr 5-

22-4/13, p-d 29-30).

5. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

5.1. PHS § 39 lg-t 61 on võimalik rakendada vaid kuni 31.12.2023 sündinud laste puhul.

Selline oli ka seadusandja tahe ning sellele on viidatud nii õiguskantsleri kirjas, kaebuses kui

ka vaideotsuse. PHS eelnõu seletuskirjast tuleneb selgelt seadusandja tahe ning tagantjärele,

aastaid hiljem, ei ole võimalik, seda enam teisiti sisustada, sh ka mitte põhjusel, et järgnevad

aastad on toonud kaasa uue teadmise või ka juhul, kui seadusandja sel hetkel ei suutnud kõiki

olukordi ette näha.

5.2. PHS § 39 lg-s 61 sätestatud põhimõtet rakendati tagasiulatuvalt, sest seda ei jõutud

jõustada enne 01.07.2021. 01.04.2022 muudatuse tõttu muutus PHS-i paragrahvide

numeratsioon ja varasemas versioonis § 37 lg-d 41-43 lisati alates 01.04.2022 jõustatud

redaktsiooni § 39 lg-teks 61-63. Seega põhimõte, et lisaks töövõimetuslehel oldud päevade

arvule lahutatakse arvestusperioodist ka töötuna arvel oleku päevade arv, jõustus PHS-s

01.07.2021 ja seda rakendati tagasiulatuvalt ka nende laste osas, kes olid sündinud alates

01.01.2021.

3(6)

3-24-1421

5.3. PHS § 636 sätestab lisaks tagasiulatuvale rakendamisele regulatsiooni ka edasiulatuva

rakendamise kohta ehk põhimõtte, et PHS § 39 lg-te 61-63 rakendatakse kuni 31.12.2023

sündivate laste puhul. Seletuskirjas (300 SE) on selgitatud, miks kehtivad PHS § 39 lg 61-63 ja

PHS § 636 kuni 31.12.2026. Seega oli seadusandja selgeks sooviks rakendada PHS § 39 lg 61-

63 perioodil 01.01.2021-31.12.2023 sündinud laste puhul ja sätted kehtivad kuni 31.12.2026

üksnes põhjusel, et neid saaks selles vahemikus sündinud laste puhul rakendada ka pärast

31.12.2023. Lugedes seadust tervikuna ehk PHS § 39 lg-te 61-63 ja § 636 koos, siis on see

ainuvõimalik tõlgendusviis.

5.4. Vanemahüvitise kalkulaatori nõuet PHS-st ei tulene ning sellel ei ole siduvat õiguslikku

tähendust. Vanemahüvitise tegelik suurus selgub vanemahüvitise määramisel pärast kõigi

asjaolude kontrollimist.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

11. Menetlusosaliste vahel on vaidlusaluseks küsimuseks, kas vastustaja on õiguspäraselt

ema vanemahüvitise arvutamisel võtnud arvesse ka kaebaja töötuna arvel oleku perioodi.

Sisuliselt on vaidlus selles, kuidas tõlgendada PHS § 39 lg-t 61.

12. Tulenevalt PHS § 39 lg-st 61, kui isik on olnud arvestusperioodi jooksul Eesti

Töötukassas töötuna arvel, lähtutakse vanemahüvitise suuruse arvutamisel PHS § 39 lg-s 6

sätestatud põhimõtetest, kuid arvestusperioodi kalendripäevade arvust lahutatakse peale

töövõimetuslehe alusel ajutiselt töölt vabastatud päevade arvu ka arvestusperioodil töötuna

arvel oldud nende päevade arv, mis töövõimetuslehe päevadega ei kattu. Töötuna arvel oleku

ajal ajutiselt töötamine tööturumeetmete seaduse § 11 kohaselt loetakse töötuna arvel olekuks

ja saadud tulu võetakse arvesse vanemahüvitise suuruse arvutamisel.

13. Vastavalt PHS § 636 rakendatakse PHS § 39 lg-tes 61-63 sätestatut tagasiulatuvalt

ajavahemikus 2021. aasta 1. jaanuarist kuni 2023. aasta 31. detsembrini sündinud laste puhul.

14. Vaidlust ei ole järgmistes asjaoludes: 1) kaebajale määrati 31.03.2024 perehüvitis (ema

vanemahüvitis) perioodi 01.04.2024-18.06.2024 eest, päeva suurusega 58,12 eurot; 2)

vanemahüvitise määramise aluseks olev kuumäär on 1743,59 eurot (bruto); 3) töötuna arvel

oleku päevade arvu arvestatud ei ole; 4) kaebaja oli töötuna arvel 131 kalendripäeva

vanemahüvitise suuruse arvestamise arvestusperioodil 01.08.2022-31.07.2023 ning 5)

vaideotsuse kohaselt sünnib kaebaja laps 2024. aastal. Seega vastustaja ei ole kaebaja

arvestusperioodist maha arvanud töötuna arvel oleku päevade arvu ning sellest sõltus ema

vanemahüvitise suurus.

15. Kohus nõustub kaebajaga osas, et kui lähtuda PHS § 39 lg 61 grammatilisest tõlgendusest,

siis peaks nimetatud norm laienema ka kaebajale. Samas ei ole grammatiline tõlgendusmeetod

ainus tõlgendusmeetod normi mõistmiseks. Nii tuleb analüüsida ka seadusandja tahet ning

vaadata seaduseelnõu seletuskirja.

16. Perehüvitiste seaduse ja töölepingu seaduse muutmise seaduse 300 SE (edaspidi PHS

muutmise seaduse eelnõu 300 SE) seletuskirjas on märgitud, et tegemist on tähtajalise

meetmega, mida rakendatakse ajavahemikus 01.01.2021-31.12.2023 sündinud laste eest

määratud vanemahüvitise arvutamisel; sel ajal sündinud laste puhul jääb vanemahüvitise

arvestusperioodi ajavahemik 01.03.2020-28.02.2023, hõlmates seega koroonaviiruse

pandeemilise leviku tõttu kehtestatud eriolukorra ja järgnenud majanduslanguse aja1. Eelnõu §

1 Perehüvitiste seaduse ja töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri (300 SE), lk 2. Kättesaadav

elektrooniliselt: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/2c1b7c4c-0670-4937-807e-5a8179e2cae4/

4(6)

3-24-1421

1 punkti 5 kohaselt täiendatakse seaduse 5. peatüki 1. jagu §-ga 634 järgmises sõnastuses „§

634. Paragrahvi 39 lõigete 61-63 rakendamine

Käesoleva seaduse § 39 lõigetes 61-63 sätestatut rakendatakse ajavahemikus 2021. aasta 1.

jaanuarist kuni 2023. aasta 31. detsembrini sündinud laste puhul.“

17. Eelnõu § 2 lõikega 2 sätestatakse rakendussätted järgmises sõnastuses: „Käesoleva

seaduse § 1 punktid 2 ja 5 jõustuvad 2022. aasta 1. aprillil ja need kehtivad kuni 2026. aasta

31. detsembrini.“ Eelnõu seletuskirjas on selgitatud eelnõu § 2 lõike 2 osas, et eelnõu § 1

punktid 2 ja 5 jõustuvad 2022. aasta 1. aprillil ja kehtivad 2026. aasta 31. detsembrini; sätete

kehtimise aeg tuleneb asjaolust, et eelnõuga tehtavat muudatust rakendatakse ajavahemikul

01.01.2021-31.12.2023 sündinud laste puhul, ja reeglist, et vanemahüvitist võib kasutada kuni

lapse kolmeaastaseks saamiseni (PHS-i § 34 lg 2); seega, kui laps sündis sel ajavahemikul, on

vanemahüvitist võimalik kasutada 2026. aasta 31. detsembrini2.

18. Ülaltoodust lähtuvalt nõustub kohus vastustajaga, et seadusandja tahe on olnud kohaldada

PHS § 39 lg-st 61 tulenevat töötuna arvel oleku perioodi välja jätmist vanemahüvitise

arvestusperioodist ajavahemikul 01.01.2021-31.12.2023 sündinud laste puhul.

Rakendussätted ei ole näinud ette selle normi rakendamist kuni 31.12.2026, vaid on

reguleerinud normi kehtivust, kuivõrd vanemahüvitist võib kasutada kuni lapse

kolmeaastaseks saamiseni (PHS § 34 lg 2).

19. Küll aga nõustub kohus kaebajaga, et asjassepuutuvad normid ei ole lihtsasti

tõlgendatavad, mistõttu tuleb analüüsida, kas on rikutud õigusselguse põhimõtet.

„Õigusselgus tähendab, et seadused ja muud õigusaktid peavad olema piisavalt selged ja

arusaadavad, et isikul oleks mõistlik võimalus riigi tegevust ette näha ja kohandada oma

tegevust sellele vastavalt. Mis tahes selgusetus ei too kaasa seaduse põhiseadusvastasust.

Õigusselgusetu olukorraga on tegemist juhul, kui normide tõlgendamisel tekkinud küsimusi ei

ole võimalik mõistlikult kõrvaldada ka normide eesmärki ja kujunemislugu, teisi õigusakte,

õiguse üldpõhimõtteid jms arvesse võttes ning selline selgusetus takistab seadusest tulenevate

kohustuste kindlakstegemist ja täitmist.“ (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 31.10.2022 otsus nr 5-22-4/13, p 62; 14.10.2015 otsus nr 3-4-1-23-15, p 98;

19.12.2019 otsus nr 5-19-38/15, p 68). Käesoleval juhul leiab kohus, et ehkki PHS § 39 lg 61,

§ 636 ja § 88 lg 8 pole normitehniliselt ega keeleliselt õnnestunud, ei ole need ka sedavõrd

selgusetud, et sätteid ei oleks võimalik tõlgendamismeetodeid kasutades mõistlikul viisil

sisustada.

20. Nii nähtub eelnevast, et vaadates eelnõu 300 SE seletuskirja, siis selgub sealt seadusandja

ühene tahe, et PHS § 39 lg-s 61 sätestatud erand (töötuna arvel oleku perioodi maha arvamine

vanemahüvitise arvestusperioodist) rakendub üksnes kuni 31.12.2023, mitte rakendussättes

(PHS § 88 lg 8) märgitud kehtivusajani 31.12.2026. Just nimelt seletuskiri on oluline allikas

tuvastamaks, milline on olnud normi kujunemislugu ja milline on olnud seadusandja tegelik

tahe. Seetõttu nõustub kohus vastustajaga, et PHS eelnõu 300 SE seletuskirjast nähtub, et

kaebaja suhtes PHS § 39 lg 61 ei rakendu, kuivõrd tema lapse sünniaeg on hilisem kui

31.12.2023. Seetõttu puudub ka vajadus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse

algatamiseks ning kohus jätab vastava taotluse rahuldamata.

21. Kaebaja on viidanud kaebuses haldusmenetluse seaduse § 55 lg-le 1 ja § 56 lg-le 1.

Samas ei ole kaebaja täpsustanud, milles nende normide rikkumine seisneb. Kui kaebaja on

silmas pidanud, et vaidlusaluses otsuses ei ole põhjendatud, miks PHS § 39 lg 61 ei kohaldu,

perehuvitiste-seaduse-ja-toolepingu-seaduse-muutmise-seadus/

2 Perehüvitiste seaduse ja töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri (300 SE), lk 6. Kättesaadav

elektrooniliselt:

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/2c1b7c4c-0670-4937-807e-5a8179e2cae4/

perehuvitiste-seaduse-ja-toolepingu-seaduse-muutmise-seadus/

5(6)

3-24-1421

siis seda ei pidanud vaidlusaluses otsuses põhjendama. Vastustaja on välja toonud, millisele

õiguslikule alusele on otsus rajatud ning kuivõrd vastustaja hinnangul PHS § 39 lg 61 ei

kohaldunud, siis sellele ka vaidlusaluses otsuses ei viidatud. Küll aga on vaideotsuses

selgitatud, miks PHS § 39 lg 61 kaebaja suhtes ei kohaldu.

22. Eeltoodust tulenevalt jääb kaebus tervikuna rahuldamata, kuivõrd vaidlusalused otsused

on õiguspärased.

23. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul on otsus tehtud kaebaja kahjuks, mistõttu jäävad menetluskulud kaebaja

kanda. Vastustaja menetluskulude välja mõistmiseks taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad

vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

24. Kohus asendab avaldatavas kohtuotsuse kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)