1-14-3445/108 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse kuupäev

10.10.2024

Kohtuasja number

1-14-3445

Kohtukoosseis

Ingrid Kullerkann, Erkki Hirsnik ja Tiit Lõhmus

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 19.09.2024. a määrus Vilmar Venna

tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamata

jätmises

Määruskaebuse esitaja

süüdimõistetu Vilmar Vend (isikukood 36710192789)

Teine määruskaebemenetluse

pool

prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

abiprokurör Mairen Mangusson

Asja läbivaatamise viis

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Maakohtu 19.09.2024. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Käesoleva määruse saab vaidlustada prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja.

Määruskaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik

sai ringkonnakohtu määrusest teada või pidi teada saama.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Tartu Maakohtu 13.11.2014. a otsusega tunnistati Vilmar Vend süüdi

karistusseadustiku (KarS) § 114 p 4 järgi (kehtivas redaktsioonis KarS § 114 lg 1 p 4) järgi ja

karistuseks mõisteti 15 aastat ja 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 järgi suurendati mõistetud

karistust Tartu Maakohtu 04.01.2013 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 7 kuud

vangistust võrra ja kandmisele kuuluvaks liitkaristuseks mõisteti 16 aastat ja 1 kuu vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel loeti eelvangistus karistusaja hulka ja ärakandmisele kuuluvaks

karistuseks mõisteti 15 aastat 1 kuu ja 15 päeva vangistust. Karistuse kandmine algas

14.11.2014 ja lõpeb 29.12.2029.

2. Tartu Vangla esitas 19.08.2024 Tartu Maakohtule materjalid kinnipeetav V. Venna

vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamiseks. Vangla ja prokuratuur toetavad

kinnipeetava karistuse kandmise jätkamist kriminaalhooldusametniku järelevalve all.

3. Tartu Maakohtu 19.09.2024. a määrusega jäeti V. Vend vangistusest tingimisi enne

tähtaega vabastamata. Kuigi formaalsed alused süüdimõistetu vabastamiseks on olemas, pole

materiaalsed eeldused täidetud.

4. Maakohus tõi välja, et õiguskuulekas käitumine karistuse kandmise ajal,

sotsiaalprogrammides ja kinnistavatel vestlustel osalemine, töötamine ning autokooli

õppetegevuses osalemine, kindla elu- ja töökoha olemasolu vabaduses, venna toetus,

võlgnevuste puudumine ning rahaliste vahendite olemasolu iseloomustavad süüdimõistetut

positiivselt ning räägivad tema vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise poolt. V.

Vend on kohtule esitanud ka motivatsioonikirja, mille kohaselt on ta vangistuses oma tegude

üle järgi mõelnud ning mõistab, et alkohol ei sobi tema ellu. Vanglas läbitud

sotsiaalprogrammidest on õppinud palju, eelkõige kuidas tulla toime sõltuvusega, hoida

enesekontrolli ja hoiduda õigusrikkumistest. On vanglas töötanud ja pannud kõrvale raha, et

vabaduses toime tulla. Vabanedes plaanib töötamist jätkata.

5. Siiski leidis maakohus, et vaatamata eelkirjeldatud positiivsetele faktoritele, tuleb

vabastamise otsustamisel hinnata ka süüdistatava isikut ja tema varasemat elukäiku. V. Venda

on kriminaalkorras karistatud 11 korda, millest 9 karistust on kustunud ja 2 karistust on

kehtivad. Vanglas viibib V. Vend kuuendat korda. Käesolevalt kannab süüdimõistetu karistust

KarS § 114 p 4 järgi mõrva eest (tapmise eest, mis on toime pandud vähemalt teist korda).

Nimetatud otsuse sisust nähtuvalt oli V. Venna ja kannatanu vahel konflikt, misjärel V. Vend

korterist lahkus. Ent õige pea tuli alkoholijoobes V. Vend korterisse tagasi, kaasas trepikojast

võetud pruss. Selle prussiga lõi V. Vend kannatanut korduvalt pea piirkonda, millise tegevuse

tõttu sai kannatanu mitmeid vigastusi: pea kinnine tömp trauma peaajupõrutuse, traumaatiliste

ämblikvõrkkestaaluste verevalumite ja koljuluude murdudega, mis põhjustasid kannatanu

surma. Teo pani V. Vend toime, kui oli veel KarS § 74 alusel määratud katseajal. Varasemalt

on V. Venda karistatud eriliigiliste kuritegude eest, sh mitmete vägivallategude eest. V.

Venna puhul on riskiteguriks alkoholi tarvitamine. Alkoholi tarvitanuna on ta varasemalt

käitunud vägivaldselt ja pannud toime kuritegusid. Kohus ei ole veendunud, et vabaduses

suudab V. Vend edaspidi alkoholi tarvitamisest hoiduda, kuna varasem pikk vangistus teda

alkoholist lõplikult ei võõrutanud. Samuti ei takistanud alkoholi tarvitamist Tartu Maakohtu

4.01.2013 otsusega määratud kohustus katseajal alkoholi mitte tarvitada. Kokkuvõtvalt leidis

maakohus, et V. Venda positiivselt iseloomustavad asjaolud ei kaalu üles negatiivseid.

Arvestades V. Venna isikut ja varasemat elukäiku, pole seni ära kantud karistusaeg kohtu

arvates veel piisav olemaks veendunud, et vabaduses suudab V. Vend alkoholist ja uute

kuritegude toimepanemisest hoiduda. Eelmise katseaja täielik ebaõnnestumine (alkoholi

tarvitamise keelu rikkumised ja uue kuriteo toimepanemine) muudab kaheldavaks uue

määratava katseaja edukuse.

Määruskaebus

6. Maakohtu määruse vaidlustas 08.10.2024. a määruskaebusega V. Vend, kes palub

määruse tühistada ja end vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastada. V. Venna sõnul on ta

oma käitumist, suhtumist ja tegusid tõsiselt analüüsinud ja kahetseb siiralt katseaja

ebaõnnestumist. V. Vend mõistab hukka enda varasemat elukäiku, alkoholi tarvitamist ja

suhtlemist vale seltskonnaga. Edaspidi soovib süüdimõistetu elada alkoholi vaba ja

seadusekuulekat elu. Vanglas on V. Vend kasutanud kõikvõimalikke sotsiaalprogramme ja -

teenuseid, et alkoholi tarvitamisest loobuda. Kaebuse kohaselt on süüdimõistetu end piisavalt

rehabiliteerinud, et naasta vabadusse. Sellele on kaasa aidanud ka avavanglas viibimine ja tööl

käimine. V. Vend palub kohtul endasse uskuda, nagu seda teevad vangla ja prokuratuur ning

anda talle võimalus tõestada endale ja teistele, et on motiveeritud muutuma ja

seadusekuulekalt elama.

Ringkonnakohtu seisukoht

7. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna määruskaebuses esitatu alust asuda maakohtuga

võrreldes teistsugusele seisukohale V. Venna vangistusest tingimisi enne tähtaega

vabastamata jätmises.

8. KarS § 76 lg 4 kohaselt tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel

arvestatakse kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning

käitumist karistuse kandmise ajal, elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa

tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. See säte annab kohtule süüdimõistetu

vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise hindamisel ulatusliku otsustusruumi

(RKKKm nr 1-15-2671/174, p 12). Ringkonnakohus saab maakohtu kaalutlusõigusesse

sekkuda eeskätt siis, kui kohus on teinud seda sätet kohaldades sellise kaalutlusvea, mille

tulemiks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine ja millest tingituna võis

süüdimõistetu jääda ebaõigesti vabastamata (RKKKm nr 1-09-3703/83, p 8).

9. Vaidlust ei ole selles, et V. Venna puhul on täidetud vangistusest tingimisi

ennetähtaegse vabastamise formaalsed eeldused. Vabastamise materiaalsed eeldused on aga

täitmata. Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine materiaalne eeldus on

isiku edasine õiguskuulekas käitumine: kinnipeetava vabastamine eeldab positiivset

retsidiivsusprognoosi, st peab olema piisav alus eeldada, et süüdimõistetu ei pane enam toime

kuritegusid (RKKKm nr 3-1-1-12-17, p 21).

10. Maakohus on süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamata jätmist

motiveerinud põhjalikult. Vaidlustatud määruses on V. Venna vabastamise üle otsustamisel

aluseks võetud KarS § 76 lg-s 4 loetletud asjaolud ning maakohus on nõustumisväärselt

põhjendanud, miks ei saa teda vabastada, vaatamata tema kasuks kõnelevatele asjaoludele.

Seejuures ei jätnud esimese astme kohus süüdimõistetu vabastamise seisukohalt olulisi

asjaolusid arvesse võtmata ega omistanud ühelegi asjaolule ebaõiget kaalu. Maakohus on

arvestanud kõiki seaduses toodud asjaolusid, sh süüdimõistetu vangistust iseloomustavat,

tema minevikku kui ka tulevikuväljavaateid. Kohtukolleegiumi hinnangul leidis maakohus

õigustatult, et käesoleval hetkel ei võimalda V. Venna retsidiivsusprognoos teda

ennetähtaegselt vabastada.

11. Ringkonnakohus on sarnaselt maakohtuga seisukohal, et kuigi V. Vend on vanglas

astunud kiiduväärt samme võitlemaks alkoholisõltuvusega ning muutmaks oma suhtumist ja

käitumismustrit. Siiski ei võimalda tema isik ja varasem elukäik kohut veenda selles, et

hoiakud ja elustiil on just käesoleva vangistuse tulemusena muutunud piisavalt selleks, et

elada edaspidi õiguskuulekalt. Kuigi vanglatingimustes viibides inimese hoiakud tihti tõesti

muutuvad, vähemalt mõtetes ja sõnades ning tekib soov vabanedes enda elustiili muuta, siis

paraku see väga paljudel juhtudel ei õnnestu. Ebaõnnestumise riski suurendab kindlasti ka

alkoholi kuritarvitamise probleem. Asjaolu, et V. Vend tunnistab oma probleeme ja soovib

ennast muuta, on oluline samm õiguskuuleka elu suunas. Kuigi süüdimõistetu palub

võimalust tõestada, et ta on võimeline vabaduses elama õiguskuulekalt, näitavad varasemad

menetlused selgelt, et seni mõistetud karistustest ükski isiku käitumist muuta ei suutnud.

Kokkuvõtvalt on kohtukolleegium seisukohal, et tulenevalt süüdimõistetu varasemast

elukäigust ja käitumisest on uute kuritegude toimepanemise oht vangistusest ennetähtaegselt

vabastamiseks praegu veel liiga suur.

12. Süüdimõistetu saab vangistuses jätkata temale individuaalse täitmiskava raames

planeeritud tegevusi, sh osaleda avavanglas tööhõives, lõpetada autokool, läbida

vabanemiseelne nõustamine ja sotsiaalprogrammi „Agressiivsuse asendamise treening“

kinnistav vestlus. Avavanglasse paigutatuna ja tööhõivesse kaasatuna on võimalik V. Venna

taasühiskonnastamist hõlbustada ning seeläbi temast tulenevaid kuritegelikke riske vähendada

enne järgmise ennetähtaegse vabanemise taotluse esitamise võimaluse avanemist. V. Vennal

on võimalus karistuse edasisel kandmisel jätkata kohtutele enda tõestamist. Senisel kursil

jätkamine viib suure tõenäosusega vangistusest ennetähtaegse vabanemiseni.

13. Kokkuvõttes ei teinud maakohus V. Venda vabastamata jättes kaalutlusviga –

süüdimõistetust lähtuv uute kuritegude toimepanemise oht ei ole piisavalt maandatud.

Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1

p-st 1, tuleb jätta Tartu Maakohtu 19.09.2024. a määrus muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)