3-24-1864/4 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kristjan Siigur, Maret Altnurme ja Veiko Vaske

Määruse tegemise aeg ja koht

10.10.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-1864

Haldusasi

A.D kaebus nõudega kohustada tervishoiutöötajat

kaebajale lisatoidu määramiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – A.D

Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja W.X

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 03.07.2024 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

A.D määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse A.D määruskaebus Tallinna Halduskohtu 03.07.2024 määruse peale

haldusasjas nr 3-24-1864.

2. Rahuldada A.D määruskaebus ning

2.1. tühistada Tallinna Halduskohtu 03.07.2024 määruse resolutsiooni punkt 1 ja saata

asi samale halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks;

2.2. tühistada Tallinna Halduskohtu 03.07.2024 määruse resolutsiooni punkt 2 ja teha

uus määrus, millega jätta A.D esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

SELGITUSED

Määrus toimetatakse kätte menetlusosalistele.

Määruse resolutsiooni punkti 2.1 vaidlustamiseks võib menetlusosaline esitada määruskaebuse

Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg 1 ja § 121 lg

4). Muus osas ei saa määruse peale edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja esitas 21.06.2024 halduskohutule kaebuse, millest taotles sisuliselt, et kohus teeks

vanglas tervishoiuteenuse osutajale ettekirjutuse määrata kaebajale lisatoit seoses kaebaja

alakaaluga. Kaebuse kohaselt lõpetas tervishoiutöötaja 20.06.2024 otsusega lisatoidu määramise.

Koos kaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse.

2. Tallinna Vangla teatas 02.07.2024 vastuses kohtunõudele, et kaebaja ei ole enne

halduskohtusse pöördumist esitanud vanglale vaiet, mistõttu ei ole tal õigust kaebust esitada.

Tervishoiutöötaja poolt antav korraldus menüü muutmiseks ei ole tervishoiuteenus, mille

vaidlustamiseks saaks halduskohtusse pöörduda kohustuslikku kohtueelset menetlust läbimata.

Lisaks sellele on kaebaja kohta on 25.06.2024 (ehk pärast kaebuse esitamist) tehtud

toitlustamisega seoses vangiregistrisse kanne: „R4, Töötaja lisa, TLV kk nr 5-3/24/334

3-24-1864

26.04.2024 JA Dr. C määratud lisatoit. Kehtib kuni 27.10.2024“, mistõttu on kaebaja saavutanud

oma eesmärgi ja tal puudub esialgse õiguskaitse vajadus.

3. Tallinna Halduskohus tagastas 03.07.2024. a määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 1

punkti 4 alusel, kuna kaebaja polnud läbinud vaidemenetlust enne kohtule kaebuse esitamist.

Sama määrusega jättis halduskohus kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata.

4. Kaebaja esitas 09.07.2024 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, paludes Tallinna

Halduskohtu 03.07.2024 määrus tühistada. Kaebaja leiab, et kaebuse tagastamiseks ja esialgse

õiguskaitse taotluse läbi vaatamata jätmiseks puudus alus, sest Riigikohtu 08.02.2024 otsusest nr

3-22-2312 tulenevalt ei pea kinnipeetav vangla tervishoiutöötaja tegevuse halduskohtus

vaidlustamiseks läbima kohustuslikku kohtueelset menetlust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Määruskaebus tuleb HKMS § 207 lg 1 alusel võtta menetlusse. Määruskaebuse esitamine

on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 121 lg 4, § 252 lg 7). Määruskaebus vastab

HKMS §-des 52–54 ja 205 sätestatud nõuetele määral, mis võimaldab selle lahendada.

Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1

punkt 9).

6. Määruskaebus tuleb rahuldada. Halduskohus on põhjendamatult kaebuse tagastanud ja

sellest johtuvalt esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata jätnud. Siinsel juhul ei olnud

vangistusseaduse (VangS) § 11 lõikes 5 nimetatud kohustusliku kohtueelse menetluse läbimine

kohustuslik ning seetõttu ei olnud alust kaebuse tagastamiseks HKMS § 121 lg 1 punkti 4 alusel.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole toimikust nähtuvad andmed ja tõendid piisavad ka üheseks

järelduseks, et esineb mõni muu HKMS §-s 121 sätestatud kaebuse tagastamise alus.

7. Riigikohus selgitas 08.02.2024 määruses haldusasjas nr 3-22-2321, et kuigi HKMS § 4 lg 1

kohaldamisel loetakse kõik kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud

vaidlused avalik-õiguslikeks, tekib tervishoiuteenuse osutamisel kinnipeetava ja riigi vahel siiski

lepingulaadne võlasuhe ning tervishoiutöötaja ei osuta tervishoiuteenust haldusmenetluses.

Samas tõdes Riigikohus, et VangS § 11 lõikes 5 osutatud vaidega saab kinnipeetav nõuda

haldusakti andmist või toimingu sooritamist haldusmenetluses. Eeltoodust järeldub, et

kinnipeetav ei saa vanglale esitatava vaidega nõuda tervishoiuteenuse osutamist. Seega ei saa

vaidemenetluse läbimine olla halduskohtule sellise kohustamiskaebuse esitamise eelduseks.

8. Ringkonnakohus leiab, et tervishoiuteenuse osutaja otsus kinnipeetavale lisatoidu

määramise või määramata jätmise kohta on käsitatav tervishoiuteenuse osutamisega hõlmatud

tegevusena. Tervishoiuteenus on tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse

ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära

tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist (tervishoiuteenuste

korraldamise seaduse § 2 lg 1). Sotsiaalministri 01.01.2010 määruses nr 150 „Toidunormid

kinnipidamisasutustes“ § 1 lõikes 5 on sätestatud, et tervishoiutöötaja ettekirjutusel

kindlustatakse erivajadustega kinnipeetava dieettoitlustamine või antakse tavalisele toidunormile

lisaks igapäevast lisatoitu. Kõnealuse ettekirjutuse näol on tegemist sisuliselt tervishoiutöötaja

meditsiinilise otsusega selle kohta, et konkreetne kinnipeetav vajab haiguse raviks, haigusest

tingitud vaevuste leevendamiseks või tervise seisundi halvenemise vältimiseks teatavat erilist

toitu või lisatoitu. Sellise ettekirjutuse tegemine on hõlmatud eelviidatud tervishoiuteenuse

mõistega. Vastustaja vastupidine seisukoht ei ole õige. Ringkonnakohus möönab, teatavatel

juhtudel võib tervishoiutöötaja tegevus kinnipeetava terviseseisundi hindamisel väljuda

tervishoiuteenuse osutamise piiridest ja olla käsitatav näiteks eksperdi arvamusena

haldusmenetluses. Nii näiteks on Tallinna Ringkonnakohus 13.08.2024 haldusasjas nr 3-24-1874

tehtud kohtumääruses asunud varasemale kohtupraktikale viidates seisukohale, et arsti hinnang

2(4)

3-24-1864

selle kohta, kas kinnipeetavat võib tema terviseseisundist tulenevalt täiendava

julgeolekuabinõuna või distsiplinaarkaristuse kandmiseks hoida üksikvangistuses, antakse

vanglateenistuse korraldatava avalik-õigusliku menetluse osana, mitte tervishoiuteenuse

osutamise käigus patsiendi ravimise eesmärgil. Seevastu dieet- või lisatoidu andmist puudutava

ettekirjutuse tegemine on üheselt seotud kinnipeetava kui patsiendi ravimisega ja võrreldav arsti

otsusega teatava ravimi või abivahendi välja kirjutamise kohta või arsti poolt patsiendile tehtud

ettekirjutusega ravi eesmärgil teataval kindlal viisil käituda või teatavatest tegevustest hoiduda.

9. Ringkonnakohtu hinnangul ei too 01.07.2024 jõustunud VangS muudatused kaasa muutusi

kinnipeetavate ravivaidlustega seotud kohtualluvuses. Sõltumata tervishoiuteenuste korraldamise

seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (699 SE)

seletuskirjas märgitust ei saa alates 01.07.2024 kehtiva VangS §-de 49–53 sõnastusest järeldada,

et kinnipeetavate ravivaidluste lahendamine on edaspidi maakohtute pädevuses. Kuni

seadusandja ei ole sõnaselgelt sätestanud teistsugust pädevusjaotust kui see, mis tuleneb eelkõige

Riigikohtu üldkogu määrusest asjas nr 3-21-30 ja Riigikohtu erikogu määrusest asjas nr 3-21-

924, kuulub kinnipeetava ravivaidluse lahendamine jätkuvalt halduskohtu pädevusse (vt

riigikohtunik Ivo Pilvingu täiendav arvamus Riigikohtu halduskolleegiumi määrusele asjas nr 3-

22-2321). Ringkonnakohus tõdeb, eelviidatud riigikohtuniku täiendava arvamusega nõustudes, et

iseäranis olukorras, kus varasemas kohtupraktikas on halduskohtu pädevusse kuuluvaks loetud ka

sellised kinnipeetava ravivaidlused, mida osutab vanglaväline tervishoiuteenuse osutaja, ei saa

pelgalt seaduseelnõu seletuskirjas esitatule tuginedes võtta seisukohta, et alates 01.07.2024

kuuluks kinnipeetavate ravivaidluse lahendamine jälle maakohtu pädevusse.

10. Ringkonnakohus tõdeb, et vastustaja 02.07.2024 halduskohtule esitatud selgitusest

nähtuvalt on võimalik, et kaebaja on pärast kaebuse esitamist kaebuse eesmärgi tegelikult

saavutanud. Tallinna Vangla väidab 02.07.2024 seisukohas, et alates 25.06.2024 saab kaebaja

muu hulgas dr C ettekirjutuse alusel lisatoitu. Puuduvad siiski andmed eelviidatud arsti

ettekirjutuse täpse sisu kohta. Samuti ei ole vastustaja võtnud mistahes seisukohta kaebaja väite

osas, et vangla tervishoiutöötaja otsustas 20.06.2024, et kaebaja ei pea lisatoitu saama. Selles

olukorras ei saa ringkonnakohus kujundada seisukohta, et tervishoiuteenuse osutaja on teinud

kaebaja terviseseisundit arvesse võttes nõuetekohase otsuse talle lisatoidu määramise või

mittemääramise kohta. Seetõttu ei pea ringkonnakohus võimalikuks – olukorras, kus halduskohus

seda teinud ei ole – asuda kaaluma HKMS § 121 lõikes 2 sätestatud kaebuse tagastamise

diskretsiooniliste aluste või menetluse lõpetamise aluste esinemist.

11. Eeltoodud põhjustel tuleb halduskohtu määruse resolutsiooni punkt 1 tühistada ja saata

kaebus tagasi halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Kohustamiskaebuse menetlusse

võtmise korral tuleb halduskohtul muu hulgas kindlaks teha õige vastustaja (HKMS § 18 lg 1),

pidades silmas, et alates 01.07.2024 kehtiva VangS § 49 lg 3 kohaselt korraldab

tervishoiuteenuste osutamise kinnipeetavale Tervisekassa. Otstarbekas oleks seejuures nõuda

kaebajalt kaebuse täpsustamist, eelkõige küsida, kas kaebaja soovib jääda selle kaebuse juurde

olukorras, kus muutunud õigusnormidest tulenevalt ei saa kohustavat ettekirjutust kaebuses

vastustajana nimetatud vanglale.

12. Kuna halduskohus tagastas kaebuse põhjendamatult, oli põhjendamatu ka esialgse

õiguskaitse taotluse läbi vaatamata jätmine. Selleski osas tuleb halduskohtu määrus tühistada.

Ringkonnakohus teeb uue määruse, millega jätab esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

Kaebuse väidete pinnalt ei ole usutav, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise korral

kaasneksid kaebajale mingisugused pöördumatud või raskesti kõrvaldatavad tagajärjed.

Vastustaja esitas 02.07.2024 halduskohtule menüüd, millest nähtuvalt on kaebajale tagatud

vanglas juulist septembrini toit, mille keskmine kalorsus nädala lõikes on 3164 kcal päeva kohta.

Isegi kui peaks leidma kinnitust, et meditsiinis tunnustatud standardeid ja ravivõtteid arvestades

oleks tervishoiutöötaja pidanud kaebaja terviseseisundit silmas pidades tegema ettekirjutuse talle

suurema toidulisa andmise kohta, ei saa pidada uustavaks, et kaebajale vanglas tagatav

3(4)

3-24-1864

toidukogus seaks tõsiselt ohtu kaebaja elu või tervise. Vastupidist pole väitnud ega põhjendanud

ka kaebaja ise. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tohi esialgse õiguskaitse kohaldamine

üldjuhul kaasa tuua põhivaidluse ette ära otsustamist. See tähendab, et kohustamiskaebuse

esitamisel on esialgse õiguskaitse korras võimalik teha ettekirjutus, millega kaasneks sama

tagajärg, mis kaebuse rahuldamise korral, vaid juhul kui sellise esialgse õiguskaitse kohaldamata

jätmisega kaasneks kaebajale eriti raske tagajärg ning kui kaebuse eduväljavaateid saab samas

pidada vähemalt headeks. Siinsel juhul ei ole kumbki tingimus täidetud.

(allkirjastatud digitaalselt)

4(4)