3-23-1009/12 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Enno Loonurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

09. oktoober 2024; Tallinna Halduskohus

Haldusasja number

3-23-1009

Haldusasi

X

kaebus

Politsei-

ja

Piirivalveameti

27.04.2023

lahkumisettekirjutuse nr 1052267336 tühistamise nõudes

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – X, esindaja Kaili-Helina Kolts;

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus osaliselt ning tühistada Politsei- ja

Piirivalveameti 27.04.2023 lahkumisettekirjutus nr

1052267336 sissesõidukeelu kohaldamist puudutavas osas;

2. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt osalise menetluskuluna

kaebaja kasuks välja 20 euro suurune summa

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on

09.10.2024. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja saabus Eestisse esmakordselt 21.07.2022 lühiajalise töötamise eesmärgil ning omas

lühiajalise töötamise registreeringut (edaspidi LTR) ajavahemikul 19.10.2022-08.11.2023 töötamiseks

ettevõttes AS SAARMAS (reg. kood 10065408). Töötamise registri kanne lõpetati 23.04.2023.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA) tunnistas 27.04.2023 kehtetuks X LTR-i kuna kaebaja

töösuhe tööandjaga oli TÖR andmete järgi lõpetatud ja ka kaebaja viisa nr EST100371176.

3. PPA koostas 27.04.2023 X’ile ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1052267336 väljasõidukohustuse

ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi VSS) § 7 lg 1, § 72 lg-te 11 ja 4, § 73 lg 1 ja § 11 lg 1 alusel

vabatahtliku lahkumisajaga 7 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 04.05.2023 ning kohaldas tema

suhtes VSS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel Schengeni sissesõidukeelu pikkusega 1 aasta ja 6 kuud.

4. X esitas 08.05.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 27.04.2022

lahkumisettekirjutuse nr 1052267336 tühistamiseks. Kaebus sisaldas ka esialgse õiguskaitse taotlust

PPA ettekirjutuse nr 1052267336 täitmise peatamiseks kuni käesolevas haldusasjas tehtava

kohtulahendi jõustumiseni ja kaebajal ettevõtluskonto alusel Eestis töötamise lubamiseks.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 19.05.2023 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ning

peatas PPA 27.04.2023 lahkumisettekirjutusega nr 1052267336 kohaldatud sissesõidukeelu kehtivuse.

6. X esitas 31.05.2023 Tallinna Halduskohtu 19.05.2023 määruse peale määruskaebuse.

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 02.06.2023 määrusega Xi määruskaebuse rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 19.05.2023 määruse muutmata.

8. Tallinna Halduskohus võttis 20.06.2023 määrusega kaebuse menetlusse.

9. Politsei- ja Piirivalveamet vastas kaebusele 20.07.2023.

10. Tallinna Halduskohtu 03.07.2024 määrusega määrati haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus

menetluses ning 08.10.2024 määrusega muudeti kohtulahendi teatavakstegemise aega.

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

11. Kaebaja hinnangul rikkus PPA haldusakti andmisel ja menetluste läbiviimisel õigust heale

haldusele ning õiguspärasele menetlusele ja õigusnormide järgimisele täidesaatva võimu poolt, samuti

haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 4 sätestatud kaalutlusõiguse teostamise põhimõtteid ja HMS § 56

lõigetes 1–3 toodud haldusakti põhjendamise nõudeid. Menetlustoimingute käigus ei selgitatud

kaebajale võimalust õigusabi saamiseks, ega tagatud tõlki. Kaebajale jäid tema suhtes läbiviidud

menetlustoimingud ja dokumendid, mida kaebajat sunniti allkirjastama, arusaamatuks.

12. Kaebaja leiab, et tema suhtes väljaantud haldusaktid ja kohaldatud Schengeni alale sissesõidukeeld

on ebaproportsionaalne ning ei ole põhjendatud. Kaebaja möönab, et seoses töösuhte lõppemisega AS-s

Saarmas, mis lõpetas töötamise kande töötajate registris 23.04.2023, oli tekkinud olukord, kus ta sattus

VMS § 109 ¹ lg 1 sätestatud nõuetest tulenevalt formaalselt rikkumisse. Arvestades ajalist raami,

töötamise lõpetamise kanne registreeriti töötamise registris 23.04.2023, ei olnud kaebajal piisavat

võimalust enda õiguste kaitseks või menetlustoimingute sooritamiseks, mis oleks seadustanud kaebaja

Eesti Vabariigis viibimise jätkumise.

13. Kaebaja taotleb VMS § 109 ¹ lg 1 viimase lause tunnistamist Eesti Vabariigi põhiseaduse § 9

sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus olevaks ja palub viidatud õigusnormi suhtes

algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Praeguses sõnastuses VMS § 109 ¹ lg 1 ja sellest

tulenev registreeringu kehtetuse rakendamise kord soodustab lühiajalise töötamise registreeringu (LTR)

alusel töötavate välismaalaste ebavõrdset kohtlemist ning annab tööandjatele võimaluse kohaldada

välimaalastest töötajate suhtes tööturu keskmisest ebasoodsamaid tingimusi, sest sisuliselt puudub

LTRi alusel töötaval välismaalasel tõhus võimalus enda õiguste kaitsmiseks, töölepingu tööandja

poolse rikkumise või ebaseadusliku töölepingu lõpetamise korral.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

14. Vastustaja palub kaebuse rahuldamata jätta.

14.1. PPA27.04.2023 ettekirjutus Eestist lahkumiseks nr 1052267336 on õiguspärane, on antud pädeva

haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne,

kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. PPA on kaebajale ettekirjutuse koostamisel koos selles

sisalduva sissesõidukeelu kohaldamisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ning ei ole vääralt

kohaldanud VSS norme. PPAon vaidlustatud haldusakti andmisel piisava põhjalikkusega ja kooskõlas

seadusega kaalunud kõiki huve ning langetanud õiguspärase otsuse.

14.2. Kaebaja esitas 03.10.2022 PPA-sse taotluse LTR-i saamiseks ettevõttesse AS SAARMAS. PPA

rahuldas kaebaja taotluse ning väljastas kaebajale LTR-i nr 1060742596/LT1 ajavahemikuks

19.10.2022-08.11.2023. Kaebaja töösuhe ettevõttega AS SAARMAS oli registreeritud TÖR-s alates

19.10.2022 kuupäevast. TÖR kanne lõpetati 23.04.2023 TLS § 85 lg 1 alusel (töötaja soov). PPA

teostas 27.04.2023 järelevalvelisi tegevusi sõidujagamisplatvormi teenust pakkuvate välismaalaste

suhtes. Kontrollimisel selgus, et kaebaja omas alates 03.03.2023 ettevõtluskontot ning töötas perioodil

03.03.2023-27.04.2023 taksoteenuse osutajana Bolt driver rakenduse kaudu, omamata selleks vastavat

LTR-i. Kaebaja andmete järelkontrolli käigus selgus, et tema töösuhted ettevõttega AS SAARMAS

olid lõpetatud, seega PPA tunnistas 27.04.2023 kehtetuks kaebaja LTR-i nr 1060742596/LT1, kuna

kaebaja töösuhe tööandjaga oli TÖR andmete järgi lõpetatud alates 23.04.2023. Kaebaja andmete

kontrollimise hetkel PPA andmebaasides puudusid kaebaja nimele registreeritud uued LTR taotlused.

PPA otsusega nr 0674/2023 tunnistati kehtetuks kaebaja pikaajaline D-liiki viisa nr EST100371176.

Kuna kaebaja on Türkmenistani kodanik, kellel ei ole õigust viibida Schengeni viisaruumis viisavabalt

Türkmenistani kodaniku passi alusel, puudus kaebajal seaduslik alus Schengeni viisaruumis, sh Eestis,

viibimiseks. 27.04.2023 oli kaebaja suhtes alustatud illegaalimenetlus.

14.3. VSS § 7 lg 1 kohaselt tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutust Eestis

lahkumiseks. PPA-l ei ole kaalutlusõigust selles osas, kas ettekirjutus koostada või mitte, vaid

ettekirjutus Eestist lahkumiseks tuleb välismaalasele koostada. Vastustaja hinnangul on PPA

lahkumisettekirjutuse osas rakendanud kaalutlusõigust ning nägi võimalust anda kaebajale võimalust

vabatahtlikuks lahkumiseks. Kaebajale anti võimalus arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Samuti oli

kaebajale arusaadav lahkumisettekirjutuse tegemise põhjused.

14.4. PPA on ettekirjutuses Eesti Vabariigist lahkumiseks nr 1052267336 otsuses lähtunud seadusest

tulenevatest nõuetest ning ei ole vääralt kohaldanud VMS ning VSS norme. Vastustaja peab vajalikuks

välja tuua, et olukord, kus kaebaja peab ettekirjutuse alusel Eestist lahkuma, kuna ta viibis Eestis

seadusliku aluseta, on täiesti õiguspärane olukord. Lisaks esineb kaebajal vajadus taotleda endale

seaduslik alus viibimiseks, kui ta soovib Eestis töötada ning selle realiseerimiseks on ainukene

võimalus teha seda väljaspool Eestit ja Schengeni ala. Seadusest tulenevalt ei ole kaebajal võimalik

seda siseriiklikult teha. Kaebajal puuduvad võimalused Eestis viibimise seadustamiseks, kuna tal

puuduvad võimalused viisa (VMS § 911 lg 1) või elamisloa taotlemiseks (VMS § 216 lg 1 p 1) Eestis.

14.5. Arusaamatuks jääb kaebaja väide, et PPA koostatud ettekirjutus ja sellega määratud

sissesõidukeeld on ebaproportsionaalsed ja ei ole põhjendatud. Sissesõidukeelu võib jätta kohaldamata

üksnes humaansetel kaalutlustel (VSS § 74 lg 4) ning PPA hinnangul kaebaja juhtumis ei esinenud

asjaolusid, mis tingiksid humaansetel kaalutlustel sissesõidukeelu kohaldamata jätmist. Sissesõidukeelu

näol ei ole tegemist karistusega, vaid meetmega õiguskorra tagamiseks. Sissesõidukeeldu ei saa

tõlgendada kui lisakaristust. Sissesõidukeeld võib olla kehtiv kogu Schengeni alal või üksnes Eesti

territooriumil. Kaaludes sissesõidukeelu kohaldamist territoriaalselt, hindab PPA kõiki asjaolusid ja

välismaalase poolt esitatavate andmete ja ütluste usutavust ja õiguspärasust (VSS § 272).

14.6. PPA märgib, et VMS § 43 lg 31 kohaselt ei ole haldusaktiga pandud kohustus Eestist lahkuda

välismaalase Eestis viibimise seaduslik alus VMS § 43 lg 1 p 5 tähenduses. Seega, isegi kui

vaidlustatud lahkumisettekirjutus päädiks kaebaja jaoks soodsa lahendiga, viibiks kaebaja endiselt

Eestis ebaseaduslikult (vt VMS § 43 lg 1 – seaduslikud alused Eestisse saabumiseks ja Eestis ajutiselt

viibimiseks). Seega olukorras, kus kohus tunnistaks kehtetuks PPA 27.04.2023 otsuse nr 1052267336,

tuleks kaebajal ikkagi riigist lahkuda, sest tal ei oleks endiselt Eestis viibimiseks seaduslikku alust ning

selle taotlemiseks tuleks tal Eesti Vabariigist, sh Schengeni liikmesriikide territooriumilt lahkuda.

PPA-s ei oleks kaebajal õigust viisataotlust esitada (VMS § 911 lg 1).

15. Kaebaja palub rahuldada taotluse põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamiseks ja

tunnistada VMS § 1091 lg 1 viimane lause põhiseaduse §-ga 9 vastuolus olevaks. Kui kohus peab

vajalikuks saada seisukohta kaebaja eelmainitud taotlusele, siis vastustaja palub kaasata selle seisukoha

saamiseks Siseministeeriumi.

KOHTU PÕHJENDUSED

16. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti 27.04.2023

lahkumisettekirjutust nr 1052267336 ja taotletud selle tühistamist. Taoliselt on kaebus Tallinna

Halduskohtu 20.06.2023 määrusega menetlusse võetud ning seonduvalt nõude fikseerimisega ei ole

hiljem vastuväiteid või täpsustusi ega taotlusi esitatud. Seega lähtub kohus eelnimetatust. Siinkohal

peab kohus vajalikuks veel selgitada, et haldusakti õiguspärasuse küsimust hinnatakse vastava

haldusakti andmise ajahetke seisuga.

17. Vaidlustatud ettekirjutusega kohustati kaebajat 7 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 04.05.2023

Eesti Vabariigist lahkuma ning tema suhtes kohaldati ka Schengeni ala sissesõidukeeldu üheks aastaks

ja kuueks kuuks. Ettekirjutuse täitmise tagamiseks oli X kohustatud järgima väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduse (edaspidi ka – VSS) § 10 lg 2 punktides 1, 3, 4 , 5 ja 6 sätestatud

järelevalvemeetmeid.

18. Vaidlustatud ettekirjutuse koostamisel on vastustaja lähtunud väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduse § 7 lg 1 (lahkumisettekirjutuse tegemine viibimisaluseta välismaalasele), § 72

lõigetest 11 (lahkumiskohustuse vabatahtliku tähtaja määramine) ja 4 (lahkumiskohustuse vabatahtliku

täitmise kohustuse ajavahemik), § 73 lg 1 (sundtäitmise võimalus), 74 lõigetest 1 ja 3 (sissesõidukeelu

kohaldamine kolmeks aastaks või lühemaks tähtajaks kui kõiki tähtasust omavaid asjaolusid arvestades

oleks taoline tähtaeg ebaproportsionaalne) ning § 11 lg 1 (vastustaja pädevus lahkumisettekirjutuse

tegemisel). Eelkõige on seonduvalt lahkumisettekirjutuse koostamisega asjakohane VSS § 7 lg 1, mille

kohaselt tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks.

Olukorras, kus tööandja oli registreerinud isiku töötamise lõpetamise töötamise registris ning

lühiajalise töötamise registreering ja viisa olid kehtetuks tunnistatud, seaduslikku alust tal riigis

viibimiseks enam ei olnud. Seega taandub vastava kaebuse halduskohtusse esitamise järgselt

põhiküsimus peamiselt sellele kas sissesõidukeeldu on õiguspäraselt kohaldatud ja kas vastustaja on

vaidlustatud ettekirjutustes õigustatult asunud seisukohale, et väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu

seaduse § 9 lõikes 1 loetletud asjaolusid eelnimetatud paragrahviga võimaldatava

seadustamisettekirjutuse tegemiseks ei esinenud.

19. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 9 lg 1 võimaldab teha viibimisaluseta

välismaalasele ettekirjutuse kohustusega taotleda kehtestatud korras Eestis viibimise seadustamiseks

elamisluba kui välismaalane on eesti rahvusest või on asunud Eestisse elama enne 1990. aasta 1. juulit

ega ole siit lahkunud elama mõnda teise riiki ning kelle jätkuv Eestis viibimine ei kahjusta Eesti riigi

huve. Haldusasja materjalist ei nähtu, et eelnimetatud tingimused oleksid võinud antud juhul täidetud

olla ning seetõttu on vastustaja asunud põhjendatult seisukohale, et VSS § 9 lg 1 nimetatud asjaolusid

ei esinenud.

20. Sissesõidukeelu kohaldamise alusena on vastustaja viidanud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu

seaduse § 74 lõigetele 1 ja 3. Vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 74 lõikele 1

kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu üldjuhul kolmeks aastaks.

Vastavalt sama paragrahvi lõikele 3 võib kohaldada sissesõidukeeldu ka lühemaks ajaks kui

sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades

ebaproportsionaalne. Antud juhul ongi vastustaja taoliselt toiminud kohaldades sissesõidukeeldu üheks

aastaks ja kuueks kuuks. Kaebaja on aga seisukohal, et töötamise lõpetamise kande registreerimise

järgselt töötamise registris seisuga 23.04.2023 ei olnud piisavalt aega ja võimalust oma õiguste

kaitsmiseks, mistõttu ta sattus olukorda, mille puhul oli formaalselt tegemist rikkumisega ja et taolises

situatsioonis ei ole sissesõidukeeld põhjendatud ning on ebaproportsionaalne. Lähtuvalt eeltoodust on

vaja hinnata kas vastustaja ei ole teinud sissesõidukeelu määramisel kaalutlusvigu.

21. Välismaalaste seaduse § 43 lg 31 kohaselt ei ole haldusaktiga pandud kohustus Eestist lahkuda

välismaalase Eestis viibimise seaduslik alus VMS § 43 lg 1 p 5 tähenduses. Sellest järeldub, et

lahkumisettekirjutuse koostamine väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 7 lg 1 alusel oli

õiguspärane, kuid sissesõidukeelu tähtaja määratlemine on eraldi teema.

22. Lahkumisettekirjutus ja ettekirjutuses sisalduv sissesõidukeeld baseerus eelkõige asjaolul, et

kaebajal ei olnud haldusakti andmise ajahetkel õiguslikku alust Eestis viibida, mistõttu oli ettekirjutus

ka põhjendatud. Kaebaja möönab, et töösuhte lõpetamisega ja selle registreerimisega registris lõppes ka

sellekohane registreering vastavalt VMS § 1091 lg 1, kuid ta ei olnud töösuhte lõpetamisega nõus ja

kavatses selle (ilmselt esindaja vahendusel) vaidlustada. Kaebaja väidab, et töösuhe lõpetati siis, kui

tõstatus küsimus töötasunõude miinimumi täitmisest. Kaebaja on taotlenud selles osas ka

põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamist ja VMS § 1091 lg 1 põhiseadusega vastuolus

olevaks tunnistamist. Nimetatud taotluse rahuldamiseks ei ole alust. HKMS § 162 lg 2 selle kajastamist

lahendi resolutsioonis ei eelda, küll aga oleks olnud vaja teha vastav märge vastupidises situatsioonis.

Õigusnormi kohaldamata jätmiseks selle vastuolu tõttu põhiseadusega peaks see olema kogu vaidluse

lahendamise juures otseselt asjassepuutuv. Praegu see seda ei ole ning seostub töösuhte lõpetamise

(võimaliku) vaidlusega, mis aga ei kuulu halduskohtu pädevusse, kusjuures antud juhul ei saa olla

sisulist vaidlust selles, et peale töösuhte lõppemist AS-s Saarmas osutas kaebaja taksoteenust ilma, et

see oleks olnud nõuetekohaselt registreeritud, mis viitas viisa andmiseks vajalike tingimuste

puudumisele ning oli samuti üheks viisa kehtetuks tunnistamise aluseks. Käesolevas haldusasjas on

vaidlustatud lahkumisettekirjutust ning see koostati seetõttu, et kaebajal ei olnud riigis viibimiseks

enam seaduslikku alust, mistõttu VMS § 1091 lg 1 taolise vaidluse kontekstis enam asjassepuutuv ei

olnud.

23. Mis puutub sissesõidukeelu kohaldamisse, siis sissesõidukeelu kontekstis ei tundu konstateering

ebasoovitavast välismaalasest päris asjakohane olevat ning sellelt pinnalt kehtestatud 1 aasta ja 6-

kuuline sissesõidukeeld samuti. Kohus on seda põhjendanud 19.05.2023 määruse punktis 7 ja ei pea

vajalikuks kõiki sellekohaseid motiive enam käesolevasse lahendisse üle kanda. Nimetatud määrusega

peatati vaidlustatud lahkumisettekirjutusega kohaldatud sissesõidukeelu kehtivus. Siinkohal võib

nõustuda kaebajaga selles, et kogu taustsituatsiooni arvesse võttes oli tegemist ebaproportsionaalse

meetmega. Vaidlustatud haldusakti teisel leheküljel on vastustaja tõdenud, et kaebaja tegi küsitluste

käigus politseiga koostööd ning kaasaaitamiskohustuse eiramist ei esinenud, samuti ei olnud alust

arvata, et isikust võib lähtuda põgenemisoht või et ta ei kavatse lahkumisettekirjutust täita. Eraldi on

ära nimetatud, et varem ei ole isikut Schengeni ala liikmesriikidest sissesõidukeelu kohaldamisega välja

saadetud. Politsei- ja Piirivalveamet ei ole 19.05.2023 määrust ka vaidlustanud. Seega on

sissesõidukeelu tühistamist puudutav nõue põhjendatud, sest vaidlustatud ettekirjutuses ilmnevad

seonduvalt sissesõidukeelu põhjendamisega olulised kaalutlusvead. See, kas vastav viisa selle

taotlemise korral kaebajale ka väljastatakse, on eraldi küsimus ning käesoleva vaidlusega otseselt ei

seostu.

24. Lähtuvalt eeltoodust võib rahuldada kaebuse osaliselt ning tühistada vaidlustatud ettekirjutuse

sissesõidukeelu kehtestamist puudutavas osas. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt

kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on kaebus rahuldatud osaliselt.

Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Kaebaja on oma kaebuse esialgses redaktsioonis

menetluskulude väljamõistmist nimetanud. Arvestades asjaolu, et seonduvalt käesoleva vaidlusega on

kaebaja tasunud riigilõivudena kokku 40 eurot, kusjuures sisuliselt oli esitatud kaks erinevat nõuet ning

ühes osas on kaebus rahuldatud, teises mitte, siis on kaebuse rahuldamise osakaal 50 %, mis tähendab

seda, et vastustajalt välja mõistetav menetluskulu on 20 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

Enno Loonurm

Kohtunik