2-23-101674/26 · Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus

K O H T U O T S U S

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Mari Schihalejev

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. oktoober 2024, Võru kohtumaja

Tsiviilasja number

2-23-101674

Tsiviilasi

Z.O hagi I.E vastu 6050 euro ja viivise

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

6050 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Z.O (isikukood XXX)

Kostja: I.E (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat J.I

Kohtuistungi toimumise aeg

18. september 2023

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud Z.O kanda.

3. Mõista Z.O-lt I.E menetluskulude katteks välja 827 eurot.

4. Välja mõistetud menetluskuludelt (827 eurot) tuleb Z.O-l tasuda I.E-le viivist

alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras.

5. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda

apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. Z.O (hageja) esitas 11. jaanuaril 2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse I.E-lt (kostja, võlgnik) 6050 euro saamiseks. Kostja esitas nõudele vastuväite. Pärnu

Maakohus lõpetas 27. jaanuari 2023. a määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis hageja

nõude kostja vastu üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

1.1. Hageja esitas 10. veebruaril 2023 maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista

6050 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 41 eurot 77 senti ja viivise võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt (6050 eurot) alates hagi

esitamise järgnevast päevast kuni põhinõude tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta

kostja kanda koos kohustusega tasuda menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates lahendi jõustumisest kuni tasumiseni.

Hagiavalduse kohaselt olid pooled mitteabielulises kooselus, mis lõppes märtsis 2021.

Hagejal on kostja vastu nõue, mis põhineb lepingulisel ja lepinguvälisel suhtel.

Poolte vahel oli sõlmitud suuline laenuleping. Hageja sõlmis 24. mail 2017 Skylive Telecom

AS-ga (uus ärinimi Elevi AS) järelmaksuga lepingu. Tegu oli kostja kohustusega. Kuivõrd

kostja ei olnud krediidivõimeline, vormistati kohustus hageja nimele. Ka lepingut täitis

hageja, kuid poolte kokkuleppel kohustus kostja hagejale lepingu alusel makstu tervikuna

kompenseerima. Lepingu alusel on hageja sooritanud makseid kokku 2850 eurot 34 senti.

Hagejal on kostja vastu kulutuste hüvitamise nõue. Kooselu kestel parendati üksmeelselt

korteriomandit asukohas xxxxxxxxx-xxxxxxxx). Korter ei kuulu ega ole kuulunud hagejale.

Parenduste eesmärk oli vähemalt näiliselt ühise väärtuse loomine. Hageja panus ühise

majapidamise parendamisse on kokku vähemalt 13 000 eurot. Kooselu lõppemise järel sai

sellest kasu üksnes kostja. Hageja panuse tulemusena tehtud parendused ei ole ära võetavad,

mistõttu tuleb need kostjal hüvitada hagejale rahas.

Pooled sõlmisid 19. märtsil 2021 suulise kokkuleppe, mille kohaselt kohustus kostja maksma

hagejale eeltoodud nõuete katteks 7500 eurot 100 euro suuruste osamaksetena alates juunist

2021. Kokkuleppe kehtivust kinnitavad kostja laekumised hagejale alates juunist 2021. Kostja

täitis seda kuni oktoobrini 2022. Siis osamaksed ja kontakt kostjaga katkes. Juunist 2021 kuni

oktoobrini 2022 laekus kostjalt hagejale kokku 1450 eurot, millest ei piisa kohustuse

täitmiseks. Hageja nõuab kostjalt rahalise kohustuse täitmist.

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Hageja ja kostja vahel ei ole sõlmitud kokkulepet, mille alusel oleks kostjale tekkinud

kohustus hüvitada hagejale 7500 eurot. Taolise kokkuleppe olemasolu ei ole tõendanud ka

hageja.

Hageja väitel sõlmis ta Skylive Telecom AS-ga lepingu, millest tulenev kohustus oli kostja

kohustus. Kostja vaidleb hageja väitele vastu. Ühestki tõendist ei nähtu, et hageja sõlmitud

lepingust tulenev kohustus on kostja kohustus. Kohtule esitatud tõendid kinnitavad, et lepingu

on sõlminud hageja ning sellest tulenevaid kohustusi on täitnud hageja. Seega ei saa hageja

nõue kostja vastu järelmaksu lepingust tuleneda. Hageja ja kostja ei ole sõlminud suulist

laenulepingut.

Hageja väitel on ta panustanud ühise majapidamise parendamisse 13 000 eurot, mille peaks

kostja hagejale hüvitama rahas. Ühestki tõendist ei nähtu, et hageja oleks panustanud

majapidamisse 13 000 eurot. Ka jääb kostjale ebaselgeks, mille alusel on hageja tuletanud

nõude kostja vastu olukorras, kus hageja ja kostja elasid koos üürikorteris ja kandsid

üürikorteriga seoses kulusid. Kostjal ei saa tekkida hageja ees kohustust hüvitada hagejale mis

tahes kulutusi, mida hageja on teinud üürikorterile ehk kolmandale isikule kuuluvale varale.

Hageja on väitnud, et kooselu lõppemise järgselt saabus kasu üksnes kostjale, kuid tegemist

on ebaõige väitega, sest hageja ja kostja elasid üürikorteris, mitte kostjale kuulunud korteris.

Seega kui hageja ja kostja tegid kooselu ajal korterile kulutusi, ei saa tehtud kulutuste osas

tekkida hagejal nõuet kostja vastu, sest kulutused tehti üürileandja varale. Kostja on korteri

omanikuna kinnistusraamatusse kantud 2. veebruaril 2023. Korter ei ole kostja nimele lihtsalt

kirjutatud, vaid kostja on ostnud korteri 34 000 euroga ning kandnud kulusid, sh võtnud laenu.

Seetõttu on alusetud hageja väited, justkui oleks kostja hageja arvel alusetult rikastunud.

Kuivõrd kostja vaidleb vastu hageja põhinõudele, vaidleb kostja vastu ka hageja

viivisenõudele.

KOHTU SEISUKOHT

3. Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

4. Hageja väitel on tal kostja vastu suulisest laenulepingust tulenev ja korteri parendamisest

tekkinud kulutuste hüvitamise nõue, mille katteks pidi kostja pooltevahelise kokkuleppe

alusel hagejale maksma 7500 eurot, kuid sellest on täitmata 6050 eurot. Kostja vaidles hageja

nõuetele vastu.

5. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust. Nii

sätestab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1, et hagi menetletakse poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning sama paragrahvi teise lõike järgi

on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber

lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks

esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki

pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited,

kui seadusest ei tulene teisiti. See tähendab, et kui hageja soovis kostjalt laenusuhtest tuleneva

rahasumma ja kulutuste hüvitise väljamõistmist, pidanuks ta tõendama vastavate nõuete

eelduseid.

Kohus märgib, et on hagejale asjas tõendamiskoormust 18. septembri 2023. a istungil

selgitanud (dtl 97) ning andnud hagejale võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks (dtl-d

133–134). Hageja ei ole pärast 18. septembril 2023 toimunud istungit ühtegi

menetlusdokumenti ega tõendit esitanud. See tähendab, et hageja ei ole peale hagiavalduse

ega koos sellega esitatud tõendite ühtegi muud menetlusdokumenti ega tõendit esitanud, ehkki

kohus on hagejale selgitanud, et tal tuleb oma nõuet hagi rahuldamiseks täiendavalt tõendada.

6. Esmalt tugines hageja hagiavalduses sellele, et sõlmis kostjaga 19. märtsil 2021

suulise kokkuleppe VÕS § 30 tähenduses, mille alusel kohustus kostja hagejale laenusuhtest

ja kulutuste hüvitamise kohustusest tulenevate nõuete katteks tagasi maksma 7500 eurot,

millest praeguseks on tasumata 6050 eurot. Kohus leiab, et VÕS § 30 lg 2 alusel on

võlatunnistusele kehtestatud autonoomsed vorminõuded. Kirjalik vorm tähendab

võlatunnistuse puhul kirjalikku dokumenti, millele on kohustatud pool (kostja) alla kirjutanud.

Kuna VÕS § 30 lg 2 kohaselt võib võlatunnistus olla antud muus vormis kui kirjalik ainult

seaduses ettenähtud juhtudel, siis tuleb eeldada, et kirjaliku vorminõude järgimata jätmine

toob kaasa võlatunnistuse tühisuse kõigil juhtudel, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.

Võlatunnistus võib olla muus kui kirjalikus vormis siis, kui see antakse jooksva arve alusel

või majandus- või kutsetegevuses. Praegu hageja nendele asjaoludele ei ole tuginenud. Seega

ei ole pooled kohtu hinnangul saanud sõlmida suuliselt kehtivat võlatunnistust VÕS § 30 lg 2

järgi. Kohus selgitas eelnevat hagejale 18. septembril 2023 toimunud

istungil, mille järgselt hageja loobus tuginemast VÕS §-le 30.

7. Vaatamata kohtu selgitustele (dtl 97) ei ole hageja tõendanud ka seda, et ta oleks

kostjaga sõlminud mis tahes muu kokkuleppe, mille alusel kohustus kostja hagejale

laenusuhtest ja kulutuste hüvitamise kohustusest tulenevate nõuete katteks tagasi maksma

7500 eurot, millest praeguseks on tasumata 6050 eurot. Igasuguse lepingu ja kokkuleppe

sõlmimine eeldab poolte vahel vastavate tahteavalduse vahetamist (VÕS § 9 lg 1). Peab

olema piisavalt selge, et pooled on saavutanud kokkuleppe.

7.1.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg 1 sätestab, et kindlale isikule tehtud

tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja

seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet

ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse

saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kohtu arvates on hageja

iseenesest 23. märtsi 2021. a elektronkirjas sõnaselgelt väljendanud, et ta soovib, et kostja

tagastaks talle 7500 eurot alates 2021. a juunist 100 euro suuruste osamaksetena (dtl 48).

7.2.

Kostja ei ole sõnaselgelt väljendanud, et ta nõustub hageja 23. märtsi 2021. a

elektronkirjas toodud kokkuleppe sõlmimisega. Kohtule sellekohaseid tõendeid esitatud ei

ole. Iseenesest võib tahteavaldus TsÜS § 68 lg 3 järgi olla kaudne, väljendudes teos, millest

võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (RKTKo 05.11.2014, 3-2-1-110-14, p 12),

nagu on hageja praegu väitnud (dtl 97). Kaudne ehk konkludentne on selline tahteavaldus,

millest vastavalt tahteavalduse tegemise asjaoludele võib välja lugeda avalduse tegija tahte

tuua kaasa õiguslik tagajärg (RKTKo 21.10.2020, 2-18-109972/115, p 12). Kohtu hinnangul

ei saa aga üksnes kostja poolt ajavahemikul 10. juuni 2021 kuni 10. detsember 2021 ja 10.

märts 2022 kuni 10. oktoober 2022 tehtud maksete (dtl-d 49–50) järgi lugeda hageja väidetud

tingimustel kokkulepet sõlmituks. Samuti ei saa seda järeldada kostja 25. oktoobri 2021. a

vastusest hageja 23. oktoobri 2021. a elektronkirjale (dtl 51). Kõnealuses

elektronkirjavahetuses juhib hageja kostja tähelepanu ülekande tegemisele üldiselt, kuid

puuduvad mis tahes viited pooltevahelisele kokkuleppele, mille alusel kohustuks kostja

hagejale maksma laenusuhte alusel rahasumma ja kulutused hüvitama. Kostja on ka hagejaga

sellise kokkuleppe sõlmimisele vastu vaielnud, väites, et kandis hagejale raha pärast kooselu

lõppemist hageja majanduslikuks toetamiseks. Lisaks ei tähista sõna „ülekanne" mis tahes

kokkuleppe sõlmimist, laenu tagastamist või kulutuste hüvitamist. Ühestki kohtule esitatud

tõendist seega ei nähtu, et pooled oleksid vastastikku teinud tahteavaldusi hageja väidetud

tingimustel kokkuleppe sõlmimiseks.

8. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud, nagu ta oleks sõlminud kostjaga mis tahes

eraldiseisva kokkuleppe, mille alusel kohustus kostja hagejale laenusuhtest ja kulutuste

hüvitamise kohustusest tulenevate nõuete katteks tagasi maksma 7500 eurot, analüüsib kohus

alljärgnevalt hageja kõnealuseid nõudeid eraldi.

9. Esmalt analüüsib hageja laenusuhtest tulenevat nõuet. Hageja on tuginenud sellele, et

sõlmis kostjaga suulise laenulepingu 24. mail 2017 Skylive Telecom AS-i (uus ärinimi Elevi

AS) ja hageja vahel sõlmitud lepingust tuleneva kohustuse täitmiseks, kuna kostja ise ei olnud

krediidivõimeline. Hageja arvates on tegu võlasuhtega, mis on vormistatud laenuna VÕS §

396 lg 2 alusel. Kostja väitel ei ole ta hagejaga laenulepingut sõlminud ning hageja ei ole seda

ka tõendanud. Seega vaidlevad pooled selle üle, kas poolte vahel on laenusuhe ning kas

kostjal on kohustus hageja väidetud summa (2850 eurot 34 senti) tagasi maksta. Kohus leiab,

et hageja ei ole oma nõuet tõendanud.

9.1.

Laenulepingu sõlmimine on lubatud mis tahes vormis (sh suuliselt) ning samuti on

lubatud VÕS § 396 lg 2 kohaselt muu kohustuse vormistamine laenuna. See tähendab, et

pooled võivad kokku leppida võlasuhte puhul, mille sisuks on rahasumma, asendatava asja

või muu eseme üleandmine, et vastava kohustuse täitmine võlgnetakse kohustatud isiku

(kostja) poolt õigustatud isikule (hageja) laenuna VÕS § 396 lg 2 alusel. VÕS § 396 lg 2

kohaldamise eelduseks on seega võlasuhte olemasolu, mille saab ümber kujundada õigustatud

ja kohustatud isikute vaheliseks laenulepinguks (RKTKo 17.01.2012, 3-2-1-146-11, p 11;

RKTKo 02.04.2014, 3-2-1-162-13, p 37). Nõude rahuldamiseks pidanuks hageja tõendama

pooltevahelist laenusuhet, mida on kohus hagejale ka selgitanud (dtl 97).

9.2.

Hageja ei ole tõendanud, et leppis kostjaga kokku, et 24. mail 2017 Skylive Telecom

AS-i (uus ärinimi Elevi AS) ja hageja vahel sõlmitud lepingust tuleneva kohustuse täitmisena

hageja poolt makstud summad kuuluvad hagejale tagastamisele kostja poolt. Selleks pidanuks

hageja omakorda tõendama, et tema ja kostja vahel oli muu võlasuhe, mille pooled

vormistasid ümber laenusuhteks. Hageja ei ole ka seda tõendanud. Asja materjalidest nähtub

üksnes see, et hageja sõlmis enda nimel 24. mail 2017 Skylive Telecom AS-iga (uus ärinimi

Elevi AS) osamaksetega tasumise müügilepingu (dtl-d 39–40) ning millest tulenevaid

kohustusi täitis hageja ise (dtl-d 41–45). Ühestki kohtule esitatud tõendist ei nähtu, et poolte

vahel olnuks üldse võlasuhe, millest tulenevalt pidanuks kostja hagejale maksma 24. mail

2017 Skylive Telecom AS-i (uus ärinimi Elevi AS) ja hageja vahel sõlmitud lepingust

tuleneva kohustuse täitmisena hageja poolt tasutud summad.

Kohus märgib, et asja materjalidest ei nähtu ka seda, et pooled oleksid sõlminud laenulepingu

VÕS § 396 lg 1 tähenduses.

10. Järgmisena käsitab kohus hageja korteri parendamisest tekkinud kulutuste hüvitamise

nõuet. Hageja on tuginenud sellele, et pooled parendasid kooselu kestel korterit, mis ei

kuulunud hagejale ja mille eesmärk oli vähemalt näiliselt ühise väärtuse loomine, kuid poolte

kooselu lõppemise järel sai sellest kasu üksnes kostja. Kostja vaidleb hageja nõudele vastu,

kuna hageja ei ole tõendanud, et oleks panustanud majapidamisse ning lisaks ei saa kostjal

tekkida hageja ees kohustust hüvitada hagejale kulutusi, mida hageja on teinud üürikorterile

ehk kolmandale isikule kuuluvale varale.

10.1.

Kohtu ette toodud asjaolusid arvestades võiks hagejal olla kostja vastu kulutuste

hüvitamise nõue VÕS § 1042 lg 1 järgi, mille kohaselt teise isiku esemele õigusliku aluseta

kulutusi teinud isik võib nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle

esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused

on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes.

Rikastumise ulatuse kindlakstegemisel võetakse aluseks aeg, mil isik, kelle esemele kulutusi

tehti, saab oma eseme tagasi või saab muul viisil eseme väärtuse suurenemist kasutama

hakata. Selle nõude eeldused on järgmised: 1) kulutusi on tehtud teise isiku eseme suhtes; 2)

õiguslik alus kulutuste tegemiseks puudub; 3) VÕS § 1042 lg-s 2 nimetatud nõuet välistavad

asjaolud puuduvad.

10.2.

Üldreegli kohaselt tekib kulutusi kandnud isikul VÕS § 1042 lg-s 1 sätestatud eelduste

täitmise korral tema poolt kantud kulutuste hüvitamise nõue isiku vastu, kelle eseme suhtes

kulutusi tehti. Kulutuste hüvitamiseks on seega üldjuhul kohustatud isik, kellele kuulus ese

kulutuste tegemise ajal (RKTKo 09.11.2011, 3-2-1-99-11, p 16). Asja materjalide järgi kuulus

korter kostjale 2009. a detsembrist kuni 2014. a oktoobrini ning uuesti alates 2023. a

veebruarist (dtl 104, 107–119). Poolte vahel ei ole aga vaidlust selle üle, et korter väidetavate

kulutuste tegemise ajal kostjale ei kuulunud (dtl-d 97, 98).

Iseenesest ei ole välistatud, et kostja olukorras, kus ta ei olnud hageja väidetud kulutuste

tegemise ajal korteri omanik, kuid saab kõnealuse korteri omanikuks tulevikus, rikastuda

hageja arvel alusetult seetõttu, et hageja tegi korterile enne seda mingil ajal parendusi. Sellisel

juhul ei ole kulutused tehtud otseselt küll kostja korterile, kuid võivad olla tehtud kostjale

tulevikus kuuluva korteri jaoks, mille tõttu kostja säästab oma vältimatuid kulutusi. Samas ei

ole hageja praegu esile toonud ühtegi asjaolu, millest saaks eelnevat järeldada. Nõudes

kulutuste hüvitamist alusetu rikastumise sätete alusel, oli hagejal kohustus tõendada mh seda,

mil viisil ja millises ulatuses on kostja hageja arvel rikastunud. Hageja ei ole seda vaatamata

kohtu selgitustele põhjendanud ega tõendanud (dtl 97).

Alusetu rikastumise kulutuste kondiktsiooni reguleerivate normide mõte ei ole võimaldada

teise isiku asjale kulutusi teinud isikul nõuda kõigi kulutuste hüvitamist, vaid üksnes nende

kulutuste hüvitamist, mida kostja oleks pidanud vältimatult ise tegema. Hageja ei ole

vaatamata kohtu selgitustele (dtl 97) tõendanud ka seda, kas ja milliseid kulutusi ta korterile

üldse tegi, samuti seda, kas kõik või osa kulutusi olid sellised, et kostja pidanuks need

korterile tingimata ise tegema ja et kostja tänu hageja tehtule säästis oma vältimatuid kulutusi.

Kostja on esile toonud, et ostis korteri 34 000 euroga (dtl-d 107–119), st kostja kandis korteri

ostmisel reaalseid kulusid. Hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, et tema väidetavalt

tehtud parendused kuidagi korteri hinda mõjutasid.

Kokkuvõttes kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et kostja hageja arvel alusetult rikastus.

11. Eelnevat arvestades jätab kohus hagi rahuldamata.

12. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1

kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jättis hagi

rahuldamata, st tegi otsuse hageja kahjuks, jätab kohus TsMS § 162 lg 1 järgi menetluskulud

hageja kanda.

12.1.

TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

12.2.

Kostja esindaja esitas 9. septembril 2024 kohtule menetluskulude nimekirja, mille

kohaselt on kostja kandnud menetluskulusid kokku 827 eurot. Menetluskulud koosnevad

lepingulise esindaja kulust 2023. a-l 705 eurot (käibemaksuga 20%) ja 2024. a-l 122 eurot

(käibemaksuga 22%). Kostja esindaja on nimekirjast nähtuvalt osutanud õigusabi 4 tunni 35

minuti ulatuses tunnitasuga 150 eurot (käibemaksuta). Kostja kinnitab, et kõik kulud on

kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5) ja tal ei ole tekkinud kuludelt

õigus käibemaksu tagasi arvestada.

12.3.

Hageja seisukohta kostja menetluskulude nimekirja kohta kohtule ei esitanud.

12.4.

TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise

esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige

õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta (vt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11).

12.5.

Taotluse kohaselt on kostja esindaja teinud järgmised toimingud: kohtus kliendiga,

tutvus hagimaterjalidega, koostas vastuse (1 tund 10 minutit), koostas hagi vastuse ja esitas

kohtule (1 tund), valmistus istungiks (15 minutit), osales istungil (30 minutit), koostas

kirjaliku seisukoha ja taotluse (1 tund), vastas kohtunõudele ja esitas selle (25 minutit) ning

koostas menetluskulude nimekirja (15 minutit).

Kohus leiab, et menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on märgitud ulatuses

põhjendatud ja vajalikud. Kohus ei ole tuvastanud, nagu oleks kostja esindaja teinud

põhjendamatuid, mittevajalikke või ülepaisutatud kulusid.

12.6.

Kohtu hinnangul on kostja esindaja tööühiku hind (tunnitasu) 150 eurot (lisandub

käibemaks) TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa oluliselt

keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

Kohus märgib, et menetluskulude nimekirjas kuni 5. oktoobrini 2023 märgitud toimingute

osas lisandub hageja esindaja tunnitasule käibemaks 20% ning alates 1. jaanuarist 2024 tehtud

toimingutele käibemaks 22%. Seega määrab kohus kostja õigusabikulude suuruseks 827 eurot

((150 eurot x 1,2 x 3 tundi 55 minutit) + (150 eurot x 1,22 x 40 minutit)).

12.7.

Eelmärgitut arvestades määrab kohus kostja maakohtu menetluses kantud hüvitatavate

kulude suuruseks 827 eurot 80 senti ning mõistab nimetatud summa hagejalt kostja kasuks

välja.

12.8.

Kohus märgib otsuses vastavalt kostja taotlusele (dtl 143) TsMS § 177 lg 4 järgi, et

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb hagejal tasuda menetluskulude suurust

kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses.

12.9.

TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi

kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt

võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks

õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude

summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

Mari Schihalejev

kohtunik