2-23-7429/44 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Gea Lepik ja Kaija Piirmets

Määruse tegemise aeg ja koht

09.10.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-7429

Kohtuasi

O. F hagi K.D vastu 55 000 euro ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 21.08.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

K.D apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Apellant (kostja) K.D (isikukood XXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Anto Kasak

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta K.D 25.09.2024 apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 21.09.2024 otsuse peale

tsiviilasjas nr 2-23-7429 Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.

2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud K.D kanda. O.F-il

ei ole

apellatsioonimenetluses veel tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

2-23-7429

1. O.F (hageja) esitas 20.05.2023 Harju Maakohtule K.D (kostja) vastu hagi, milles palus

mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 55 000 eurot ja alates 01.09.2021 kuni põhivõla

tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätesatud määras viivise.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 12.07.2021 lepingu Harju Maakonnas Harku

vallas Türisalu külas Pärgma tee 25 asuva elamuga kinnisasja (kinnisasi) müümiseks. Lepingu

järgi kohustus kostja andma kinnisasja hageja omandisse ja hageja kohustus tasuma kostjale

selle eest 275 000 eurot. Hageja viibis lepingu sõlmimise ajal Venemaal ja lepingu

vormistamisega tegeles kostja. Kuigi lepingu sisust paistab, nagu oleks lepingu koostanud

notar Liivi Laos, kinnitas notar, et ta ei ole lepinguga seotud ega ole seda tõestanud. Seega on

leping vorminõude rikkumise tõttu tühine.

Hageja ei tundnud Eesti õigust ja kandis 23.08.2021 lepingu p-de 4.2.1 ja 4.2.2 alusel kostjale

üle kaks esimest ostuhinna osamakset (kokku 55 000 eurot).

Lisaks ei saanudki kostja lepingust tulenevaid kohustusi täita, sest selgus, et kinnisasi on

kostja ja tema abikaasa ühisomandis.

1.2. Hageja nõuab kostjale õigusliku aluseta ülekantud raha tagastamist ja seadusjärgses

määras viivist alates 01.09.2021, s.o ajast, mil kostja kinnitas, et raha on käes. Hagi esitamise

aja seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 9920,34 eurot.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

2.1. Kostja vastuväidete kohaselt tuleb hagi jätta rahuldamata, sest pooled ei ole sõlminud

kirjalikku kinnisasja müügilepingut. Kostja ei ole hageja esitatud lepingut koostanud ega

allkirjastanud, leping on võltsitud. Pooltel oli suuline kokkulepe kinnisasja müümise kohta.

Pooled leppisid suuliselt kokku müügitingimustes ja hageja tasus kostjale ettemaksuna 55 000

eurot. Lepingut ei olnud võimalik notariaalselt tõestada, sest hageja viibis Venemaal. Pooled

leppisid kokku, et kui kõik hagejast tulenevad formaalsused on täidetud, siis vormistatakse

kinnisasja müük notariaalselt. Kinnisasja müüki ei takistanud see, et kinnisasi oli kostja ja

tema abikaasa ühisomandis. Hageja jättis kostjast sõltumatutel asjaoludel kinnisasja ostmata.

Kuna hageja taganes lepingust, siis müüs kostja hiljem kinnisasja kolmandatele isikutele.

2.2. Hageja viivisenõue on igal juhul põhjendamatu ka seetõttu, et kostjal ei ole õnnestunud

tagastada hagejale 55 000 eurot, sest pärast Ukraina-Venemaa sõja algust kehtestati Vene

Föderatsioonile sanktsioonid ning Eesti makseasutused lõpetasid kõik maksed Vene

Föderatsiooni pankadesse. Lisaks on viivisenõue kostja suhtes ebaõiglane, sest maja ostmisest

loobumisega rikkus hageja pooltevahelist kokkulepet ning kostja kandis seoses maja

müümisega täiendavaid kulusid ning sai kahju. Viivist tuleb vähendada.

Menetluse edasine käik

3. Kostja esitas 08.03.2024 taotluse, milles palus võltsituse tõttu jätta tõendina arvestamata

hagile lisatud lihtkirjaliku müügilepingu, kohustada hagejat välja andma selle lepingu

originaal ning korraldada selle lepingu ehtsuse, päritolu, vanuse, allkirjastanud isikute ja

reaalsete allkirjastamise kuupäevade tuvastamiseks ekspertiis.

2-23-7429

4. Harju Maakohus jättis 25.06.2024 määrusega kostja taotluse tõendi kogumiseks ja

ekspertiisi korraldamiseks TsMS § 238 lg 1 alusel rahuldamata, sest asjas esitatud alusetu

rikastumise nõude lahendamise seisukohast ei ole oluline, millistel asjaoludel tekkis

dokument, mille hageja esitas hagiavalduse lisana, sest vorminõude järgimata jätmise tõttu

puudub poolte vahel kehtiv leping kinnisasja omandiõiguse üleandmiseks ja selleks

kohustamiseks. Asjaolu, et hagiavalduse lisana esitatud dokument ei ole Eesti notari poolt

tõestatud tehing, on kohtule selge juba sellele dokumendile peale vaadates. Seda kinnitab nii

selle dokumendi sõnastus kui ka notari allkirja ja pitseri puudumine. Ka pooled ei vaidle selle

üle, et nad ei ole sõlminud kehtivat lepingut kinnisasja müümiseks hagejale.

5. Kostja esitas 25.07.2024 maakohtu tegevuse peale taotluse lahendamisel vastuväite, mille

kohaselt on lepingu koostamise ja tekkimise asjaolud nõude lahendamisel olulised, sest

tegemist on hageja nõude aluseks oleva faktilise asjaoluga (pooled sõlmisid lihtkirjaliku

lepingu, mille alusel kandis hageja kostjale raha üle). Kostja ei ole seda lepingut sõlminud

ning hageja ei ole viidatud lepingu alusel kostjale midagi üle kandnud. Juhul kui poolte vahel

ei olnud lihtkirjalikku kinnistu müügilepingut, siis ei ole hageja nõude aluseks olevad asjaolud

õiged ning kohus ei saa sellisel kujul rahuldada hageja alusetust rikastumisest tulenevat nõuet.

Raha tagastamise nõude puhul on tähtis, millisel alusel raha üle kanti ja millised olid

kokkulepped. Kostjal võib olla kohustus raha tagastada, kuid mitte hagis nimetatud

asjaoludel.

Maakohtu otsus ja põhjendused

6. Harju Maakohus jättis 21.08.2024 otsusega kostja vastuväite rahuldamata, rahuldas hagi

osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 55 000 eurot ja kohtuotsuse tegemise

aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 16 646,55 eurot ning alates kohtuotsuse

tegemisest kuni jõustumiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise. Menetluskulud jättis

maakohus kostja kanda.

6.1. Maakohus tuvastas järgmised olulised asjaolud:

-

kostja oli Harju Maakonnas Harku vallas Türisalu külas Pärgma tee 25 asuva

kinnisasja ühisomanik;

-

pooled pidasid kinnisasja müügiläbirääkimisi, kuid kinnisasja (notariaalne)

müügileping jäi sõlmimata;

-

hageja kandis kostja pangakontole 23.08.2021 55 000 eurot; maksekorralduses on

märgitud raha ülekandmise eesmärgiks kinnistu Pärgma tee 25 müük;

-

pooled pidasid 20.09.2021 sõnumivahetust, millest on aru saada, et kinnisasja

müügitehingut ei toimu;

-

hageja saatis kostjale esimese pretensiooni 15.12.2022, teise pretensiooni 10.02.2023

ning sama sisuga e-kirja veelkord 28.02.2023. Kostja saatis 03.03.2023 vastuse.

6.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg

55 000 eurot.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 120 järgi peab kinnisasja müügileping olema sõlmitud

notariaalselt. Pooled pidasid läbirääkimisi kinnisasja müügi üle, kuid tehing jäi tegemata.

Oluline ei ole põhjus, miks tehing jäi tegemata. Kostja väited selle kohta, et kohus peab

tuvastama, kas pooled sõlmisid lihtkirjaliku või suulise müügilepingu, ei ole asjakohased. Nii

lihtkirjalik kui ka suuline müügileping on igal juhul vastuolus AÕS § 120 sätestatud

vorminõudega ja seega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 järgi tühine. Tühise

tehingu alusel saadu tuleb VÕS § 1028 lg 1 alusel tagastada.

2-23-7429

6.3. Kostjal oli VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi kohustus tasuda ajavahemikul 21.09.–30.09.2021

hagejale saadud summalt intressi ja alates 01.10.2021 kuni kohtuotsuse tegemiseni

seadusjärgses määras viivist.

Kuna poolte 20.09.2021 sõnumivahetusest võis aru saada, et kinnisasja müügitehingut ei

toimu, sai kostja teada, et saadu tuleb tagastada 21.09.2021. Arvestades seda, et pooled ei

leppinud kokku raha tagastamise tähtaega, tuli raha VÕS § 82 lg 3 järgi tagastada mõistliku

tähtaja jooksul, milleks on kohtu hinnangul 10 päeva (30.09.2021). Alates sellest ajast on

kostja kohustuse täitmisega viivituses.

Kuna 21.09.2021–30.09.2021 oli VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär 0%, tuleb selle aja

osas jätta viivisenõue rahuldamata.

Ajavahemikul 01.10.2021–21.09.2024 on viivis kokku 16 646,55 eurot, mis tuleb kostjalt

hageja kasuks välja mõista.

6.4. Arvestades seda, et kohus jättis hagi marginaalses osas rahuldamata, tuleb menetluskulud

jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

6.5. Kostja vastuväide kohtu tegevusele tuleb jätta rahuldamata, sest asjas ei ole ekspertiisi

tegemine oluline, kuna tehingu tühisus tuleneb vorminõude järgimata jätmisest. Kinnisasja

võõrandamise puhul on nii lihtkirjalik kui ka suuline leping vorminõude järgimata jätmise

tõttu tühine.

Apellatsioonkaebus

7. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt oleks maakohus pidanud jätma hagi rahuldamata, sest

hagi alusena nimetatud lihtkirjalikku lepingut ei ole pooled kunagi sõlminud ning see on

võltsitud.

Hagi aluseks oleva asjaolu äralangemise tõttu ei saanud maakohus asuda seisukohale, et

kostja peab lihtkirjaliku lepingu tühisuse tõttu raha hagejale tagastama. Kui poolte vahel ei

olnud sõlmitud lihtkirjalikku lepingut, ei ole hageja nõude aluseks olevad asjaolud õiged ja

kohus ei saa rahuldada sellistel asjaoludel põhinevat alusetu rikastumise nõuet. Küsimus

sellest, millisel õiguslikul alusel kandis hageja kostjale raha, ei ole õigusliku hinnangu

küsimus. Asjas on tähtis, millisel õiguslikul alusel hageja kostjale raha kandis.

Maakohus jättis põhjendamatult arvestamata lihtkirjaliku lepingu võltsimist puudutavad

väited, samuti kogumata tõendid ja korraldamata ekspertiisi, võttest kostjalt sellega võimaluse

tõendada oma väiteid ja koheldes pooli ebavõrdselt.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia

kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata.

Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2

sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku

2-23-7429

aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei

tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.

9. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi

apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei

saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik

perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui

faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (RKTKm

24.04.2013, 3-2-1-35-13, p 12). Kohus peab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel

apellatsioonkaebuse aluseks olevate faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on

olemas sellele faktikogumile vastav õigusnorm, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks

(RKTKm 03.04.2018, 2-16-18835/64, p 10.1). Seega hindab ringkonnakohus praeguses

menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud

tõendeid.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja peab tagastama hagejale 55 000 eurot.

Kolleegium selgitab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva

või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt VÕS § 1028 lg 1 järgi tagasi

nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära.

Riigikohus on leidnud, et selle sätte kohaldamiseks tuleb hagejal tõendada, et ta tahtis kostja

rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem

ära, seejuures peab olema selge, milles seisnes sooritus ja milline kohustus langes ära või jäi

tekkimata. Kui hageja tõendab VÕS § 1028 lg 1 järgse alusetu soorituse, saab kostja

omakorda tõendada, et tal on õigus keelduda saadu tagastamisest VÕS § 1028 lg 2 järgi või

seetõttu, et poolte vahel oli muu tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest

tulenevalt oli kostjal õigus raha saada ning ta ei pea seda tagasi maksma (vt RKTKo

17.06.2020, 2-18-7948, p 20; RKTKo 10.12.2019, 2-16-10632, p-d 11.1‒11.4; RKTKo

26.11.2014, 3-2-1-122-14, p 10).

Siinses asjas palus hageja hagiavalduses mõista kostjalt enda kasuks välja õigusliku aluseta

kostjale üle kantud 55 000 eurot, tuues hagiavalduses esile, et ta kandis selle summa kostjale

üle tühise müügilepingu alusel, sest kinnisasja müügileping oli sõlmitud lihtkirjalikus, mitte

seaduse järgi nõutavas notariaalses vormis. Kostja vaidles vastu asjaolule, et pooled sõlmisid

lihtkirjaliku lepingu, sh esitas lihtkirjaliku lepingu võltsituse vastuväite ja taotles oma väite

tõendamiseks tõendite kogumist ning ekspertiisi tegemist, kuid kinnitas, et pooled sõlmisid

kinnisasja müümiseks suulise kokkuleppe.

Seega tõi hageja hagis esile, et ta tegi kostjale ülekandeid, kuid ülekannete aluseks ei olnud

notariaalselt tõestatud vormis kinnisasja müügilepingut. Samas kinnitas ka kostja, et pooled ei

olnud sõlminud notariaalselt tõestatud vormis müügilepingut, kuid väitis, et pooltel oli suuline

kokkulepe. Arvestades seda, et AÕS § 119 lg 1 järgi pidi tehing, millega kohustutakse

omandama või võõrandama kinnisasja, olema notariaalselt tõestatud, ning TsÜS § 83 lg 1

järgi oli selline tehing seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tühine, tuleks kostjal

nii lihtkirjaliku kui ka suulise kinnisasja müügilepingu alusel saadud raha hagejale tagastada,

sest mõlemal juhul oleks hageja kandud kostjale raha üle tühise lepingu alusel. Seda

arvestades ei oleks vaidluse lahendamise tulemust saanud mõjutada ka see, kui kostja oleks

tõendanud seda, et hagiavaldusele lisatud lihtkirjalik leping on võltsitud ja sellel ei ole kostja

allkirja. Ka juhul, kui lihtkirjalik leping oleks võltsitud, ei muudaks see olematuks asjaolu, et

hageja ei ole teinud kostjale ülekandeid kehtiva müügilepingu alusel. Suulise kokkuleppe

2-23-7429

korral on hageja samamoodi teinud kostjale ülekandeid tühise tehingu alusel, s.o õigusliku

aluseta. Seda, et hageja kandis kostjale raha üle muul kui suulise müügilepingu alusel, ei ole

kostja väitnud ega tõendanud. Samuti ei ole kostja toonud esile ega tõendanud asjaolusid,

mille alusel saaks järeldada, et ta ei pea õigusliku aluseta saadud raha hagejale tagastama.

11. Ülalmärgitud põhjendusi arvestades ei saaks kolleegium apellatsioonkaebuses toodud

väidete õigsust eeldades kaebust rahuldada. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse

menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.

12. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse

kulud TsMS § 168 lg 1 järgi koosmõjus TsMS § 639 lg-ga 1 apellandi kanda. Kuigi hageja

esitas 02.10.2024 ringkonnakohtule kostja apellatsioonkaebuse kohta arvamuse, milles märkis

mh, et kaebus on perspektiivitu ja tuleb jätta menetlusse võtmata, ei loe ringkonnakohus selle

menetlusdokumendi koostamise kulu hageja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks, sest

ringkonnakohus ei palunud hagejal seisukohta esitada. Ringkonnakohus loeb, et hagejal ei ole

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid

tekkinud. Seega ei tule apellandil vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.

13. Lisaks on apellandil apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus

nõuda määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt

tasutud riigilõiv (1540 eurot).

14. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle

esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada.

Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega

paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile

kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et

apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

15. Määruse peale, millega ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast,

võib TsMS § 696 lg 1 esimese lause ja § 638 lg 9 järgi esitada määruskaebuse.

16. Kuigi kostja esitas apellatsioonkaebuse isiklikult, mitte teda maakohtu menetluses

esindanud vandeadvokaadi vahendusel, ei ole ringkonnakohtule teada, et vandeadvokaadi

volitus oleks TsÜS § 125 lg 2 tähenduses lõppenud. Kuna kostja ega teda esindanud

vandeadvokaat ei ole kohtule volituse lõppemisest teatanud, ei ole ringkonnakohtul TsMS §

225 järgi alust pidada vandeadvokaadi volitusi siinses menetluses lõppenuks.

(allkirjastatud digitaalselt)