2-23-113518/8 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kaie Almere

Otsuse tegemise aeg ja koht

08.10.2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-113518

Tsiviilasi

OÜ GS Core hagi A. M. vastu võlgnevuse, intressi

ja viivise nõudes

Hagihind

2872,14 eurot

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja OÜ GS Core (registrikood 16183586)

Hageja lepinguline esindaja Alar Liivamägi

Kostja A. M. (isikukood xxxx, elukoht kohtule

teadmata)

Asja läbivaatamine

kirjalik menetlus, lihtmenetlus

Resolutsioon

1. Rahuldada OÜ GS Core hagiavaldus A. M. vastu osaliselt.

2. Jätta rahuldamata OÜ GS Core intressinõue 123,71 eurot, laenuhaldustasu 14,50 eurot,

sissenõudekulu 33,95 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 436,02 eurot ja edasiulatuv

viivis ühe aasta eest 31,28 eurot.

3. Mõista A. M.´ilt OÜ GS Core kasuks välja põhivõlgnevuse jääk 1207,91 eurot.

4. OÜ GS Core menetluskulud jätta 58 % ulatuses A. M. kanda ning A. M. menetluskulud

42 % ulatuses OÜ GS Core kanda.

5. Välja mõista A. M.´ilt OÜ GS Core kasuks menetluskuluna (riigilõiv + maksekäsu

kiirmenetluse kulu) 234,90 eurot.

6. Välja mõista A. M.´ilt OÜ GS Core kasuks viivis väljamõistetud menetluskulude

tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses käesoleva

kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni.

7. Jätta A. M. kasuks hüvitatavad menetluskulud rahaliselt kindlaksmääramata nende

puudumise tõttu.

8. Toimetada otsus A. M.´ile kätte avaliku teavitamisega väljaandes Ametlikud

Teadaanded.

Edasikaebamise kord ja selgitused

Kohus menetles asja TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 405 lg 1 alusel lihtmenetluses. Kohus

ei anna luba kohtuotsuse edasikaebamiseks.

TsMS § 637 lg 21 kohaselt käesoleva seadustiku § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud

apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse

normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see

võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule esitamise tähtaeg on

30 päeva alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viis kuud

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest.

Hageja esitatud väited ja nõue

1. Xxxx Eesti filiaal ja kostja sõlmisid 16.03.2020 kirjalikus vormis laenulepingu, mille alusel sai

kostja laenu 3300 eurot. Lepingu eritingimuste kohaselt pidi kostja maksma lepingutasu 165 eurot,

mille vastavalt kokkulepitule jäi kostja võlgnema laenuna, seega laenujääk jäi 3465 eurot,

väljamakse arvelduskontole tehti 3300 eurot. Laenusumma 3465 eurot anti 3 aastaks lepingu

lõpptähtpäevaga 10.03.2023.

2. Lepingus on avaldatud aastane krediidi kulukuse määr 23,37 % ning see on arvestatud eeldusega,

et laenusumma on 3300 eurot, mis võetakse kasutusele kohe, laenuperiood 36 kuud, lepingutasu on

165 eurot, intressimäär aastas 15,9%, laenuhaldustasu 2,90 eurot kuus, igakuine laenumakse on

esimene makse 115,37 eurot, järgnevad 124,55 eurot, laenu tagastamine annuiteetgraafiku alusel

igakuiste maksetega 10. kuupäevaks ja laenusaaja täidab lepingut kokkulepitud viisil.

Laenulepingu krediidi kulukuse määr aastas 23,37 % ei ületanud toona Eesti Panga viimati

avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra (30.11.2019 seisuga 20,61 %) enam

kui kolm korda. Lepingus kokkulepitud viivisemäär on avaldatud aasta- ja päevamäärana 15,90 %

aastas, so 0,044 % päevas, mis on võrdne lepingus kokkulepitud intressimääraga 15,90 % aastas e

0,044 % päevas ja on kooskõlas VÕS § 415 lg-ga 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Lepingus

on avaldatud tarbija poolt tasumisele kuuluvate maksete kogusumma 4474,57 eurot, mis sisaldab

kõiki lepingu alusel tasumisele kuulunud summasid.

3. Nähtuvalt hagiavalduse punktis 1,5 toodud tabelist on kostja tasunud maksegraafiku järgseid

makseid perioodil 10.04.2020 kuni 19.01.2022 kokku summas 2257,09 eurot. Alates 2021

oktoobrist on tasumata kõik kohustused ning kostja ei ole pärast lepingu ülesütlemist hagejale

midagi maksnud.

4. Tasumata maksete makseviivituse tõttu saatis laenuandja kostjale korduvalt tasuta meeldetuletused

ning tasulised meeletuletused, hinnaga 4,85 eurot saadeti 19.11.2021, 20.12.2021, 20.01.2022 ja

08.02.2022 kirjadega. 08.02.2022 saatis laenuandja kostjale viimase hoiatusena laenulepingust

ülesütlemise hoiatuse ning 23.02.2022 ütles laenuandja kirjalikku taasesitamist võimaldavas

vormis teatega laenulepingu üles ning nõudis kogu laenulepingu alusel võlgnetava summa

tasumist.

5. Hageja nõue on hagiavalduse kohaselt 2872,14 eurot, mis koosneb alljärgnevatest nõuetest:

põhinõue 1950,68 eurot. Põhiosa võlg moodustub 3465 – põhiosa tagasi maksed 1514,32 eurot.

Intressivõlg koosneb lepingu kehtivuse ajal tasumata jäänud intressimaksetest. Lepingu

ülesütlemise järgselt ei ole intressi arvestatud ega nõutud. Kostjal on tasumata maksegraafiku

intressimaksed alates 10.10.2021 maksest kuni ülesütlemiseni, so alates 10.10.2021 (k.a) maksest

kuni 10.02.2022 makseni, lisaks muutus ülesütlemisega sissenõutavaks ka proportsionaalne osa

(13/30) 2022. aasta märtsi intressimaksest (19,13 eurot) ajavahemiku eest eelmisele

maksetähtpäevale järgnenud päevast kuni ülesütlemiseni (11.02.22 – 23.02.22), s.o 13 päeva eest:

19,13 / 30 x 13 = 8,29 eurot. Kostja intressivõlg kujunes järgmiselt: 25,66 + 24,39 + 23,10 + 21,80

+ 20,47 + 8,29 = 123,71 eurot. Laenuhaldustasu oktoober 2021 kuni veebruar 2022 ehk 5 x 2,90,

s.o. 14, 50 eurot. Võlg tasumata viivise osas hagi koostamise päeva seisuga kokku 436,02 eurot,

sissenõudekulu 33,95 eurot ning ühe aasta eest viivis 313,28 eurot.

6. Hageja hinnangul täitis laenuandja kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet

nõuetekohase hoolsusega ning järgis VÕS § 4034 sätestatud nõudeid. Kostja oli laenulepingut

sõlmides krediidivõimeline, mida mh kinnitab ka fakt, et kostja täitis lepingulisi kohustusi oluliste

tõrgeteta ligi 1,5 aasta jooksul. Kostjale lepingust tekkinud igakuine kohustus – 124,55 eurot - oli

väga väike, mistõttu väga põhjalik krediidivõime hindamine ei olnud vajalik.

7. Enne laenulepingu sõlmimist kontrollis krediidiandja kostja krediidivõimet. Selleks esitas kostja

ise oma krediidivõimet puudutavaid andmeid ja krediidiandja viis läbi ka täiendava andmete

kontrolli. Kostja esitatud andmete põhjal oli tema regulaarne netosissetulek 648,00 eurot, kostja ei

olnud mängur, koos võetavast laenust tekkivate kohustustega oli tema igakuine finantskohustuste

suurus 285,00 eurot, mis moodustas 44 % kostja sissetulekust. Laenuandja kontrollis kostja

sissetulekut päringuga Pensioniregistrisse, mis kinnitas kostja avaldatud regulaarse sissetuleku

olemasolu ja suurust – viimase 6 kuu eest tasutud kohustusliku pensionikindlustuse maksete põhjal

arvestatud igakuine sissetulek moodustas tegelikult 688,75 eurot ehk oli 40,75 euro võrra kostja

avaldatust suurem. Kostjale jäi igakuiselt keskmiselt 403,75 eurot vaba raha. Laenuandja kontrollis

ka kostja kontoväljavõtet, mille laekumiste kohaselt oli kostja palk ja puhkusetasud viimasel 6 kuul

enne lepingu sõlmimist kokku 3740,23 eurot ehk keskmine igakuine sissetulek faktiliselt 623,37

eurot. Konto ei olnud arestitud, selle jääk oli püsivalt plussis ja sellelt ei nähtunud makseid

kohtutäituritele või inkassofirmadele. See kinnitas püsiva sissetuleku olemasolu ja piisavat suurust.

Krediidiandja kontrollis ka kostja võimalikke maksehäireid, tehes selleks päringu

maksehäireregistrisse. Maksehäireregistri päringu vastuse kohaselt ei olnud kostjal maksehäireid,

sh ka mitte minevikus eksisteerinud, kuid lõppenud maksehäireid, mis näitas kostjat usaldusväärse

ja maksejõulisena. Kostjale laenulepingu tagajärjel tekkinud kohustus tasuda kuumakseid -

esimene 115,37 eurot ja järgnevad 124,55 eurot - oli mõistliku kahtluseta kostjale jõukohane ja

asjaolude pinnalt oli krediidiandja veendunud, et kostja suudab oma lepingulisi kohustusi täita ja ei

satu laenu tõttu „laenuorjusse“. Pärast finantskohustuste kandmist jäi kostja käsutusse vaba raha

igakuiselt keskmiselt 338,37 eurot. Krediidivõime kontrollimise põhjalikkus ja ulatus sõltuvad

krediidi eripärast. Arvestades kostja võetud suhteliselt väikest kohustust, ei olnud põhjalikum

andmete kogumine ja kontroll põhjendatud ega vajalik. Krediidiandja täitis oma lepingueelset

kohustust kohaselt.

8. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevusena 1950,68 eurot,

intressivõlgnevuse 123,71 eurot, viivisvõlgnevuse 436,02 eurot ning põhivõlalt edasiulatuvalt

arvestatud viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisele järgnevast

päevast kuni põhivõla tasumiseni ühe aasta eest 313,28 eurot, laenuhaldustasu 14,50 eurot ja

sissenõudekulu 33,95 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja on tasunud

hagilt 385 eurot riigilõivu ning lisaks palub hageja välja mõista maksekäsu kiirmenetlusega

seonduvalt menetluskulu 20 eurot.

Kostja seisukohad

9. Kostjale on hagimaterjalid väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu kätte toimetatud 21.12.2023.

Samuti on kostjale kätte toimetatud 28.09.2024 Ametlikud Teadaanded kaudu 12.09.2024

kohtumäärus, milles määras otsuse teatavakstegemise ajaks 08.10.2024. Kostja ei ole hagile vastust

esitanud.

Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused

10. Kohus rahuldab hagi osaliselt.

11. Tulenevalt TsMS § 444 lg 2 märgib kohus otsuse põhjendavas osas ära üksnes need tõendid,

millele on rajatud kohtu järeldused.

12. VÕS (võlaõigusseadus) § 402 lg 1 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma

majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti

või laenu.

13. Hageja on esitanud 16.03.2020 väikelaenu laenulepingu, mille kohaselt on laenuandjaks Xxxx

Eesti filiaal ja laenusaajaks kostja ning laenusummaks 3300 eurot (väljamakse kontole), millele on

lisatud lepingutasu 165 eurot (3465 eurot), tagasimakseperiood maksegraafiku alusel 36 kuud ning

laenu tagastamise lõpptähtpäevaks on 10.03.2023.

14. VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks

olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda

lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt

ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave. Hagiavalduse lisa nr 2 nähtuvalt on

laenuvõtja digitaalselt allkirjastanud 16.03.2020 sõlmitud laenulepingu ehk laenuleping on

kirjalikus vormis. Lepingu allkirjastamisel nähtub laenuvõtja nimi, kui isikukood ning

allkirjastamise kuupäev ja kellaaeg. Seega on hageja hinnangul kostja lepingut allkirjastades

kirjaliku lepingu suhtes lepingu sõlmimise tahet avaldanud.

15. Kohus leiab, et hageja on kohtu ette toonud faktiväited ning esitanud tõendid, mille pinnalt saab

kohus lugeda tõendatuks, et kostja tegi tahteavalduse laenu saamiseks ning krediidiandja edastas

talle lepingudokumendid VÕS § 404 lg-st 1 mõttes püsival andmekandjal ning et

lepingudokumendid sisaldasid VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teavet.

16. Kohus tuvastab, et Xxxx Eesti filiaal ja kostja sõlmisid 16.03.2020 laenulepingu, mille alusel

väljastati laen summas 3300 eurot (väljamakse kontole), millele on lisatud lepingutasu 165 eurot

(3465 eurot), krediidi kulukuse määraga 23,37 % aastas. Kostja kohustus laenu tagastama

intressiga 15,9 % aastas vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule igakuiste maksetena (36

tagasimakset) perioodil 10.04.2020 kuni 10.03.2023.

17. Nähtuvalt nõude loovutamise teatest loovutas Xxxx Eesti filiaal 16.03.2020 laenulepingust

tulenevad nõuded kostja vastu 23.02.2022 hagejale.

18. Kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (3-2-

1-32-06, p 14), mistõttu kontrollib kohus omal algatusel tarbijakrediidilepingu kehtivust.

Tulenevalt VÕS § 4062 lg 1 tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse

määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Nimetatud määr oli 16.03.2020 lepingu

sõlmimise ajal 20,61%. Kohus leiab, et lepingus märgitud krediidikulukuse määr 23,37% aastas

vastab tegelikkusele ning vastav määr VÕS § 4062 lg 1-järgset piirmäära ei ületanud.

19. VÕS § 4034 lg 1 p 1-2 järgi krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on

krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud:

-

omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus

kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja

-

hindama tarbija krediidivõimelisust.

20. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

21. Riigikohus on selgitanud, et kohtul on tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste

lahendamisel sõltumata menetlusliigist kohustus ka omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja

on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (2-21-13098, p 13, 17). Sama lahendi p 18 järgi

teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt

järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

-

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu,

dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised,

toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

-

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral

ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena

(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

-

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);

-

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

22. Tulenevalt KAVS (krediidiandjate ja -vahendajate seadus) § 50 lg 3 krediidiandja või -vahendaja

peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas

seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes

võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 järgi krediidiandja või -

vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes

võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole

piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole

tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on

piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (2-21-13098, p 18).

23. Tulenevalt KAVS § 49 lg 1 p 3 p 1-2 tuleb krediidiandjal tarbija krediidivõimelisuse hindamisel

mh arvesse võtta millised on tarbija sissetulekuallikad ning vastavate sissetulekute laekumise

regulaarsus, võttes sj aluseks piisava ajavahemiku. Riigikohus on selgitanud, et laenusaaja

krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult

ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (2-14-21710, p 29.2).

Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt

esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab

krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet (2-21-13098, p 21).

24. Hageja on selgitanud, et lepingu sõlmimisel 16.03.2020 hinnati kostja krediidivõimekust kasutades

selleks kostja pangakonto väljavõtet, kostjalt küsitud andmeid, päringut pensioniregistrisse ja

päringut Krediidiinfo maksehäireregistrisse (maksehäired puudusid). Hageja viitas hagiavalduses,

et kostja netosissetulek oli 648 eurot ja pensionikindlustusmaksete kohaselt 688,75 eurot.

Kontoväljavõtte andmete põhjal leidis kinnitust kostja püsiv netosissetulek, kostja ei olnud mängur

ning igakuine finantskohustuste suurus 285 eurot. Hageja hinnangul kostja lepingust tulenev

kohustus 124,55 eurot oli väike ning põhjalik krediidivõime hindamine ei olnud vajalik.

25. Kohus leiab, et krediidiandja ei selgitanud lepingu sõlmimisel välja kostja muude kohustuste

ulatust.

Hageja märkis, et konto väljavõttelt ei nähtunud makseid kohtutäituritele,

inkassofirmadele, hasartmängupakkujatele ega muud sellist, mis viidanuks võimalikele

makseraskustele. Kohtule nähtub kostja konto väljavõttet ainuüksi analüüsides, et kostjal on

kohustus erinevate laenuandjate eest ning kostja on teinud kontoväljavõte perioodil 01.10.2019

kuni 16.03.2020 enne laenu väljastamist väljamakseid B AS leping nr xxxx / xxxx alusel 113,47; S

AS leping nr xxxx / xxxx 20,27 eurot; C AS leping xxxx / xxxx 264,36 eurot, 159,44 eurot, 240,06

eurot, 279,18 eurot, 105,57 eurot (keskmiselt 209,72 kuus); I AS leping xxxx korduvalt summas

32,70 eurot jne.

26. Välja ei ole selgitatud infot kostja igakuiste finantskohustuste suuruse, samuti kohustuste põhiosa

ja intresside suuruse, lepingute kestuse ning sellest tulenevalt ka kohustuste võimaliku suurenemise

(sh intressimäära tõusu) mõju kohta kostja maksevõimele. Hageja esitatust ei nähtu, et konto

väljavõtte vm tõendi alusel oleks tuvastatud kostja tegelike nn majapidamiskulude suurus, s.o

igakuised vältimatud püsikulutused toidule, eluasemele jms. Samuti ei nähtu, et oleks selgitatud

välja, kas kostjal on ülalpeetavaid. Pangakonto väljavõttelt nähtuvalt küll kulud seoses toidu,

telekommunikatsiooni ja transpordiga, kuid tegelikke esmavajaduse kulusid välja selgitatud ei ole.

Esitatust ei nähtu, et krediidiandja oleks küsinud kostjalt täiendavaid selgitusi seoses vastuoludega

kostja enda esitatud andmete ja krediidiandja kogutud andmete vahel. Asjaolu, et 16.03.2020

seisuga kehtivaid maksehäireid ei nähtunud, nimetatut ei välista.

27. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust

piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda

jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks

laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma

uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (2-14-21710, p 25.3). Kohus leiab, et

teabe kogumine eelnevalt tuvastatud viisil ja ulatuses vastava kohustuse täitmiseks piisav ei olnud.

Kohus asub seisukohale, et krediidiandja rikkus 16.03.2020 lepingu sõlmimisel vastutustundliku

laenamise põhimõtet.

28. Kuivõrd hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet mõistab kohus VÕS § 108 lg 1

ja pooltevaheliste lepingu alusel kostjalt välja tasumata põhivõla jäägi, s.o. 1207,91 eurot (laen

3465 – kostja tehtud tagasimaksed summas 2257,09, mis kohus arvestab põhinõude katteks).

Ülejäänud hageja nõuded jäävad VÕS § 4034 lg 7 alusel rahuldamata.

Menetluskulud

29. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei

jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna hageja esitas hagi hinnaga

2872,14 eurot, kuid kohus rahuldas hagi ulatuses, mis oleks vastanud hinnale 1207,91 eurot, jagab

kohus menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele selliselt, et hageja kanda jääb 42 % ning

kostja kanda 58 % menetluskuludest.

30. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt tekkis hagejal kulu 405 eurot, millest 385 eurot

riigilõivule ja maksekäsu kiirmenetlusega seonduva menetluskuluna 20 eurot. Riigilõiv on

kohtukulu TsMS § 138 lg 2 ja § 139 lg-te 1 ja 2 järgi. Nähtuvalt kohtute infosüsteemist on hagi

esitamiselt tasutud 385 eurot riigilõivu.

31. TsMS § 144 lg 7 sätestab, et kohtuväliseks kuluks on maksekäsu kiirmenetluse kulud. TsMS §

4842 kohaselt saab maksekäsu kiirmenetluses kohus määrata avaldaja menetluskulude katteks 20

eurot ja muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata (vt Riigikohtu

08.03.2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-16 p 12.3), mistõttu on kohtu hinnangul maksekäsu

kiirmenetluse kulude katteks põhjendatud välja mõista taotletud summa 20 eurot.

32. Kohus mõistab vastavalt menetluskulude jaotusele kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu

234,90 eurot (405 x 58%).

33. TsMS § 177 lg 4 alusel märgib kohus vastavalt hageja taotlusele, et kostjal tuleb tasuda

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

34. TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaie Almere

kohtunik