2-22-218/43 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Priit Kama

Otsuse tegemise aeg ja koht

07. oktoober 2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-22-218

Tsiviilasi

A.J-i (N.X) hagi N.X-i (N.X), F.G (N.X) vastu

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades

xxx ja xxx

Tsiviilasja hind

3 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: A.J (isikukood XXX, elukoht XXX, XXX-i , e-

post xxx)

Kostja I: N.X (isikukood XXX, elukoht XXX, XXX-i)

Kostja II: F.G (isikukood XXX, elukoht XXX, XXX-i)

Kostjate seaduslik esindaja: A U.Z (isikukood xxx,

elukoht XXX, XXX-i)

Kostjate

lepinguline esindaja:

advokaat L.K

(Advokaadibüroo Tibar & Partnerid, e-post xxx)

Kohtuistungi toimumise aeg

16.09.2024

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata A.J-i (N.X) hagi N.X-i (N.X) ja F.G (N.X) vastu

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades xxx ja xxx.

2. Menetluskulud jätta täies ulatuses hageja A.J-i kanda.

3. Rahuldada kostjate N.X-i

ja F.G

avaldus menetluskulude

kindlaksmääramiseks.

4. Määrata kostjate N.X-i ja F.G menetluskulude suuruseks maakohtus 1132,60

eurot (sisaldab käibemaksu).

5. Mõista hagejalt A.J kostjate N.X-i ja F.G kasuks välja menetluskulud summas

1132,60 eurot (sh käibemaks). Välja mõistetud menetluskulud kanda A U.Z

pangakontole xxx E.J.E-is.

6. Mõista hagejalt A.J kostjate N.X-i ja F.G kasuks välja viivis menetluskulude

1132,60 eurot tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul, alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses,

kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. 06.01.2022 esitas A.J lepingulise esindaja E.G kaudu Harju Maakohtusse hagiavalduse

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Hagiavalduse kohaselt edastati A.J-ile 26.11.2021 e-posti

teel täitmisteade, täitedokument ja kohtutäituri tasu otsus täiteasjades nr xxx ja xxx. Täitmisteate

järgi on täitedokumendiks Harju Maakohtu 25.10.2016 lahend tsiviilasjas nr 2-16-103139,

millega mõisteti hagejalt A.J-ilt välja tagasiulatuv elatis N.X-i kasuks perioodi 16.02.2015 kuni

15.02.2016 eest summas 2370 eurot ja tagasiulatuv elatis F.G kasuks perioodi 16.02.2015 kuni

15.02.2016 eest summas 2370 eurot. Võlgnevus 30.11.2021 seisuga on kokku 30599,36 eurot,

ühele lapsele võlgnetav summa 15299,68 eurot.

Hageja põhjendas oma nõuet sellega, et täitmisteates märgitud nõue on täidetud vahetu

ülalpidamisega, samuti ei täida sundtäitmise nõue elatise maksmise põhieesmärki, milleks on

lapsele elatise maksmine ette ja igapäevaste vajaduste rahuldamine. Hageja kinnitusel puudub

vaidlus, et laste isa täidab ülalpidamiskohustust vabatahtlikult. Hagejal oli laste emaga suuline

kokkulepe, et kui lapsed midagi vajavad, siis annab ema sellest isale teada, mispeale ostab isa

vajalikud riided või kooliasjad lastele ise või teeb ema soovil ülekande lastele asjade ostmiseks.

Kuna laste ema vajas 26.08.2020 juhtunud liiklusõnnetuse tõttu pikaajalist ravi, siis elasid lapsed

isa juures 25.08.2020 kuni 21.02.2021, mil isa pidas neid üleval. Hageja leiab, et hageja nõue tuleb

TMS § 221 lg 1 alusel rahuldada, kuna nõue on eelnimetatud ajaoludel täidetud. Hageja leiab, et

täitetoimingute tegemine oleks ilmselges vastuolus laste huvidega, kes elavad oma isa ja ema

juures võrdse aja. Täiendavate rahaliste vahendite arestimine või kinnipidamine seab ohtu hageja

võimalused kostjatele ülalpidamist pakkuda.

Hageja on põhjendanud oma nõuet Riigikohtu seisukohtadega viidates, et 28.09.2011 otsuses

tsiviilasjas 3-2-1-60-11 ning mitmetes muudes lahendites (vt nt 31.01.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-134-07, 02.06.2008 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42- 08, 17.06.2009 määrus tsiviilasjas nr 3-

2-1-64-09, 27.01.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-09) on Riigikohus selgitanud, et

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse

kõrvaldamine ja seda iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis

puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet. Ühtlasi on hageja viidanud, et lahendis 3-2-1-

177-16, p-s 11 on Riigikohus leidnud, et olukorras, kus lapsevanemalt on kohtulahendiga välja

mõistetud elatis alaealise lapse kasuks, ei ole välistatud ülalpidamiskohustuse täitmine muul

viisil kui kohtulahendis märgitud elatise maksmisega. Samuti leiab hageja, et algatatud

täitemenetlus on vastuolus TsÜS § 138 lg 1 sätestatud hea usu põhimõttega.

2. 16.01.2023 seisukohas kostjate hagivastusele märgib hageja, et jääb arusaamatuks, kuidas

täidab eesmärki elatise tagasiulatuvalt väljamõistmine, kui elatis on ette nähtud laste igapäevaste

vajaduste rahuldamiseks. Samuti jääb arusaamatuks, miks alustati täitemenetlust ligi 5 aastat

peale kohtuotsust. Elatist tagasiulatuvalt välja nõudes tuleb arvestada seda, et kohustatud

vanemat ei asetataks äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda põhjusel, et õigustatud isik ei

ole kohe vajaduse ilmnedes tema vastu nõuet esitanud, vaid on teinud seda hoopis 5 aastat

hiljem.

3. 05.08.2023 menetlusdokumendis palus hageja rahuldada hagi tagaseljaotsusega või kui kohus

asjas tagaseljaotsust ei tee, täitemenetluse peatada, täitmist pikendada või ajatada. Hageja on

seisukohal, et kuna kostjate ema saab tänu täitemenetlusele hageja käest iga kuu keskmiselt 1000

eurot ja hagejale jääb arvele 372,50 eurot, paneb see eelkõige kostjad väga ebavõrdsesse

olukorda. Selline ebavõrdsus pole kindlasti laste huvides olukorras, kus just suvekuudel viibivad

lapsed märkimisväärse osa ajast hageja juures vastavalt suhtluskorra kohtumäärusele.

Täitemenetluse jätkamine on hageja suhtes ebaõiglane, kuna 372,50 euroga ei saa hageja

pakkuda lastele täisväärtuslikku elu. Samuti ei täida täitemenetlus oma eesmärki, kuna elatisvõla

välja mõistmine ei täida elatise maksmise eesmärki, milleks on igapäevaste vajaduste

rahuldamine.

4. 22.05.2024 menetlusdokumendis märgib hageja, et on nõus perioodilise elatise täitmisega, aga

leiab, et täies mahus samaaegne võlgnevuse sissenõue ei täida eesmärki. Hageja leiab, et elatise

võlgnevuse igakuine kinnipeetav summa võiks olla vahemikus 50-75 eurot. Kuna sissenõudjad

saavad korrektselt igakuist ehk siis perioodilist elatis, on samaaegne võlgnevuse täiemahuline

sissenõudmine pigem karistus kui mõjutus. Kuna hageja elab praeguseks üksi, jääb 410 eurot,

mis hagejale iga kuu alles jääb (miinus pangalaen summas 130 eurot kuus) ilmselgelt väheseks,

et inimlikult ära elada. See takistab omakorda ka aja veetmist oma lastega, mis kindlasti pole

nende huvides.

5. 16.09.2024 toimunud kohtuistungil ei teadnud hageja täpselt öelda, kui palju ta on kohustatud

igakuiselt maksma perioodilist elatist ja milline on elatise võlgnevus. Hageja märkis, et teab

ainult summasid, mille tööandja kinni peab ja see on keskmiselt 1000 eurot kuus. Hagejale

teadaolevalt on jooksev elatis umbes 300 eurot lapse kohta. Kogunenud elatise võlgnevus on

ühel lapsel umbkaudu 15000 eurot ja teisel umbkaudu 17000 eurot. Hiljem täpsustas hageja, et

Eesti.ee andmetel (väljavõte tehtud 16.09.2024) on elatise võlg ühe lapse eest 14231,35 eurot

(täitemenetluse nr xxx, N.X ) ja teise lapse eest 15104,28 eurot (täitemenetluse nr xxx F.G ).

Hageja märkis, et Eesti.ee järgi võlgnevus vähenenud ei ole, kuigi tema palgast on iga kuu kinni

peetud ja see ei saa olla õige. Hageja leidis, et kohtutäituri enda saadetud andmed on õigemad.

Hageja märkis kostjate esindaja poolt kohtuistungil kohtule ja hagejale e-posti teel saadetud

elatise võla arvutustabeli kohta, et on selle tabeli varem kohtutäiturilt saanud. Hageja selgitas, et

28.12.2019 - 28.12.2021 on ta teinud ülekandeid summas 800 eurot A U.Z arvele ja märkis, et

hetkel ei näe, et tabelist oleksid mõned laste jaoks nende emale üle kantud summad puudu.

Hageja kinnitas kohtule, et seda summat, mil lapsed olid hageja juures, ei ole temalt sisse

nõudma asutud. Kui kohus palus hagejal selgitada, millest lähtuvalt hageja siis sundtäitmise

lubamatuks tunnistamist nõuab, selgitas hageja, et kirjutas 16.08.2024 menetlusdokumendis, et

topelt sundtäitmine (elatis ja võlgnevus) ei täida eesmärki ning on pigem karistus kui kohustus.

Samuti osundas hageja, et on toonud välja nõuete rahuldamise järjekorra (TMS § 65 lg 4).

Hageja märkis, et ei ole soovinud väita, et keegi on tahtnud tema juhtimisõigust peatada, aga

perioodilise elatise ja võlgnevuse sundtäitmine koos paneb ta paratamatult majanduslikult

raskesse olukorda. Eelisjärjekorras tuleb täita täitedokumenti, milles on mõistetud elatis lapse

ülalpidamiseks, mitte tagasiulatuvalt nõutavat elatist (RK lahend 3-2-1-14-11, p 11). Hageja

märkis, et loeb viidatud Riigikohtu lahendist välja, et elatise võla nõue PKS § 100 tähenduses ei

ole elatisenõue ja senikaua, kui lapsed saavad perioodilist elatist, on nende vajadused kaetud ja

võlgnevuse sissenõudmine samal ajal ei ole vajalik. Hageja enda menetluskulude väljamõistmist

kostjatelt ei taotlenud.

Kostjate vastus hagile

6. Kostjad leidsid oma 29.12.2022 hagivastuses, et hagi on mõistetamatu. Hagiavaldusest ei

nähtu hagi aluseks olevaid sundtäitmise lubamatust tingivaid faktiväiteid, mistõttu on arusaamatu

hagi nõue kogu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Hagejal on läbi aegade olnud kostjate

ees kokku umbes 30000 euro suurune elatisevõlg. Esitatud hagis ei ole isegi väidetud, rääkimata

tõendamisest, et kogu 30000 euro suurune võlg on makstud. Millise õigusnormi järgi oleks

kohtul sellises olukorras võimalik kogu sundtäitmine lubamatuks tunnistada, on õiguslikult

arusaamatu.

Hageja ei tugine väitele, et nõuded tema vastu oleks ajatatud või tasaarvestatud (hagejal ei saagi

olla nõudeid kostjate vastu). Seega saab hagi esitamisest järeldada, justkui oleks kostja kõik

kohtuotsusest tulenevad kohustused täitnud, kas vastavalt otsusele, mis tähendab raha

ülekandmisega ema pangakontole, mille kohta ei ole hageja esitanud ühtki tõendit, või on kostjad

(nende seaduslik esindaja) võtnud kohtuotsuse täitmise täies ulatuses vastu muul viisil. Ka selle

kohta pole hageja esitanud ühtki tõendit.

Ebaõige on hageja väide, justkui oleks täitmisteates märgitud nõue hageja poolt täidetud vahetu

ülalpidamisega. Eriti raskesti mõistetav on hagiavalduse väide, justkui „puuduks vaidlus, et laste

isa täidab ülalpidamiskohustust vabatahtlikult“ - pole ka märgitud, kellega hagejal selline vaidlus

puudub. Samuti on väär hagiavalduse väide, justkui olnuks hagejal laste emaga suuline

kokkulepe, et isa ostab vastavalt ema soovile lastele asju või kannab selleks emale raha üle.

Kohus on teinud otsuse, mille järgi tuleb elatist maksta ja kostjate ema ei ole sõlminud hagejaga

kokkulepet, et hageja teeb ülekandeid ainult siis, kui lastele on midagi vaja osta.

Kostjad nõustuvad väitega, et nad elasid emaga 26.08.2020 juhtunud õnnetuse järgselt oma isa

juures, kuid nad kolisid 15.02.2021 ema juurde tagasi. Vastab tõele, et perioodil 26.08.2020-

21.02.2021 olid kostjad hageja vahetul ülalpidamisel, s.t. et kostjate seaduslik esindaja võttis

kohtuotsuse täitmise vastu muul viisil kui otsuse alusel elatise ülekandmine. Hageja enda poolt

kohtule esitatud täitmisteadetest ja nendele lisatud kostjate võlaarvestustabelist seisuga

30.11.2021 nähtub siiski, et sundtäitmisele esitatud nõue ei sisaldanudki otsuse järgi perioodil

26.08.2020 kuni 15.02.2021 maksmisele kuulunud elatist, see oli juba välja arvestatud. Kogu

ülejäänud aja on korraldanud ja korraldab laste igapäevaelu praktilisi küsimusi ja annab põhilise

panuse laste eest hoolitsemisse kostjate ema ning tema perekond, lapsed veedavad isaga iga teise

nädalavahetuse. Samuti nähtub hageja esitatud arvestustabelist, kui hageja on faktiliselt midagi

üle kandnud või kui laste ema on aktsepteerinud lastele rõivaste ostmist, ka need on välja

arvestatud. Sellele vaatamata oli seisuga 30.11.2021 hageja võlg kohtuotsuse järgi kummagi

kostja ees 15 299,68 eurot.

Kostjad peavad õiguslikult asjakohatuks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise asjas tuginemist

väitele, et sundtäitmise nõue ei täida elatise maksmise põhieesmärki, milleks on lapsele elatise

maksmine ette ja igapäevaste vajaduste rahuldamine. Samuti on asjakohatu viide Riigikohtu

12.12.2007 otsusele 3-2-1-119-07. Hagejal on segadus tsiviilasjade liigis, kui ta peab käesolevat

vaidlust perekonnaasjaks. Praeguses hagimenetluses kohtuotsuse täitmise seaduslikkuse üle TMS

§ 221 lg 1 järgi ei kohaldu PKS ega selle elatise väljamõistmist reguleerivad sätted. Kohtuotsuse

täitmise seaduslikkuse üle toimuvas vaidluses puudub kohtul pädevus hinnata täitedokumendi

seaduslikkust. Vastupidi, TMS § 221 lg 1 järgi isegi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Kahtlematult on laste

igapäevavajadused olnud kaetud ja täidetud, kuid selles puudub hageja panus. Seda on tehtud

kostjate ema ja ema perekonna arvel. Otseses vastuolus nii kehtivast õigusest tuleneva loogikaga

kui praktikaga kohtuotsuste täitmisel on hageja arusaam, justkui ta saaks vabaneda seadusjõus

elatiseotsuse täitmisest seetõttu, et keegi teine on tema eest lapsi üleval pidanud. Asjakohatud on

ka hageja viited Riigikohtu lahenditele tsiviilasjades 3-2-1-60-11, 3-2-1-134- 07, 3-2-1-42- 08, 3-

2-1-64-09 jt. Hagejal on jäänud tähelepanuta, et kehtiva õiguse järgi saab materiaalõigusliku

vaidluse täitedokumendi üle avada sellise sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

esitamisega, mille täitedokumendiks on muu täitedokument kui kohtulahend (seega ennekõike

lepinguks oleva täitedokumendi puhul). TMS § 221 lg 2 kohaselt võib kohtulahendi korral

vastuväide põhineda vaid sellisel asjaolul, mis on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Neid

asjaolusid, mis on tuvastatud jõustunud kohtulahendiga, ei ole võimalik sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagis vaidlustada. Asjakohatu on hageja seisukoht, justkui täitetoimingute tegemine

oleks vastuolus laste huvidega isegi siis, kui lapsed elaksid oma vanemate juures võrdse aja.

Hagejal tuleb leida endale võimetekohane töö ja töökohta pidada.

7. 16.09.2024 toimunud kohtuistungil märkisid kostjad, et jooksev elatis on vanema lapse puhul

seadusjärgselt 287,72 eurot ja noorema lapse puhul 244,56 eurot kuus. Vastavalt kohtutäitur K P

06.05.2024 saadud infole on võlgnevus N.X-i ees 9005,73 eurot ja F.G ees 10453,15 eurot.

Iga kuu on elatist laekunud, nii jooksvat elatist kui ka võla tagasimakseid. Kostjad märkisid, et

usaldavad kohtutäituri esitatud andmeid. Kostjad kinnitasid, et vaidlust perioodi üle, mil lapsed

viibisid hagejaga ei ole (periood 25.08.2020-21.02.2021). Kostjate esindaja edastas kohtuistungil

kohtule ja hagejale e-posti teel elatise võla arvutustabeli ning selgitas, et tabelist nähtuvalt on

rahasumma, mida ei ole sisse nõutud nelja ja poole kuu eest, kokku kummagi lapse pealt 1387

eurot. Hageja on kahel korral ostnud lastele riideid, 2021. aasta detsembris 100 euro eest ja see

kajastub samuti tabelis. Kostjad leidsid seoses hageja viidatud Riigikohtu praktikaga, et hageja

on ilmselt pidanud silmas, et täitemenetluse käigus täidetakse koos nii jooksvat elatist kui võlga

ning hageja loeb võla tagasiulatuvaks elatiseks, kuid see ei ole tõsi. 2016. aasta kohtulahendis

mõisteti välja elatis kummalegi lapsele alates maksekäsu esitamisest 12.02.2016. 2016. aastale

eelneva aasta eest ei ole elatist nõutud. Seega ei ole tegemist tagasiulatuva elatisega. Samas

möönsid kostjad, et õiguskäsitlus ei peaks muutuma, kui tegemist oleks ka tagasiulatuva

elatisega.

Kohtuotsuse põhjendused

8. Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause

kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste

tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab

hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui

seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt,

täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise

esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole

kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

9. Hageja A.J on esitanud kohtule hagiavalduse kostjate N.X-i ja F.G vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades xxx ja xxx.

10. Täitemenetluse seadustik (TMS) § 221 lõigete 1 ja 11 kohaselt võib võlgnik esitada

sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige

põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Muu kui kohtulahendi sundtäitmise

puhul, iseäranis sama seadustiku § 2 lõike 1 punktides 18–191 nimetatud täitedokumentide

puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited

täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. TMS § 221 lg 2 kohaselt on

käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui

alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.

11. Vaidlust ei ole, et täiteasjades xxx ja xxx on täitedokumendiks Harju Maakohtu 25.10.2016

tagaseljaotsus tsiviilasjas nr xxx, millega kohus rahuldas N.X-i ja F.G hagiavalduse A.J-i

vastu elatise vaidluses. Pooled ei vaidle ka selle üle, et täitmisele anti kostjate nõue, mis

vastavalt hagiavalduse lisana esitatud võlaarvestustabelile oli 30.11.2021 seisuga kokku

30599,36 eurot, seejuures võlgnevus ühele lapsele 15299,68 eurot.

12. Kuivõrd käesoleval juhul on täitedokumendi näol tegu kohtulahendiga, siis saab kohus

hageja vastuväited arvesse võtta üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast

kohtulahendi jõustumist. TMS § 221 lg 1 esitatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluste

loetelu on avatud. Lisaks sättes sõnaselgelt nimetud nõude rahuldamisele, ajatamisele ja

tasaarvestamisele võib sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluseks olla ka näiteks

kompromiss, võlasuhtest taganemine, taganemine koos hinna alandamisega või võlasuhte

ülesütlemine.

13. Hageja on hagiavalduses väitnud, et täitmisteates märgitud nõue on täidetud vahetu

ülalpidamisega, samuti, et hageja täidab kohustust vabatahtlikult ning, et hagejal on laste emaga

suuline kokkulepe, mille kohaselt kui lapsed midagi vajavad, siis annab laste ema sellest laste

isale teada ning laste isa siis, kas ostab vajalikud asjad lastele ise või teeb laste emale ülekande

lastele asjade ostmiseks.

14. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus hagejalt on kohtulahendiga välja mõistetud elatis

alaealise lapse kasuks, ei ole välistatud ülalpidamiskohustuse täitmine muul viisil kui

kohtulahendis märgitud igakuise elatise maksmisega. Elatise maksmise kohustus on

lapsevanemal perekonnaseaduse (PKS) § 100 lg 2 esimesest lausest tulenevalt juhul, kui ta ei

täida lapse ülalpidamise kohustust vahetult, s.o lapse kasvatamises osalemisega. Üldjuhul tuleb

juba elatise väljamõistmisel arvestada seda, kui suure osa ajast viibib laps lahuselava vanema

juures, ning vastavalt elatise suurust vähendada või üldse elatis välja mõistmata jätta (vt

Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12). Kui aga asjaolud pärast

kohtulahendi tegemist muutuvad ning elatist maksma kohustatud lapsevanem hakkab lapsega

koos elama või muul viisil rohkem tema kasvatamises osalema, võib täies ulatuses elatise

sissenõudmine täitemenetluses olla alusetu, sest vanem täidab ülalpidamiskohustust

vabatahtlikult. Osas, milles elatise sissenõudmine on alusetu, saab kohtulahendi täitmist takistada

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega, isegi kui ei ole esitatud TsMS § 459

järgset hagi kohtulahendi muutmiseks (vt RKTKm nr 3-2-1-177-16, p 11).

15. Pooled ei vaidle, et kostjate emaga 26.08.2020 juhtunud õnnetuse järgselt elasid kostjad

perioodil 26.08.2020 - 21.02.2021 oma isa juures ja hageja täitis oma ülalpidamiskohustust sel

perioodil vahetult, s.t kostjate seaduslik esindaja võttis kohtuotsuse täitmise vastu muul viisil kui

otsuse alusel elatise ülekandmine. Kostjad on 29.12.2022 vastuses hagiavaldusele osundanud, et

hageja enda poolt kohtule esitatud täitmisteadetest ja nendele lisatud kostjate võlaarvestustabelist

(mille kostjate esindaja edastas e-posti teel ka 16.09.2024 kohtuistungil nii kohtule kui ka

hagejale) seisuga 30.11.2021 nähtub, et sundtäitmisele esitatud nõue ei sisaldanudki otsuse järgi

perioodil 26.08.2020 kuni 15.02.2021 maksmisele kuulunud elatist, st see oli juba välja

arvestatud. Hageja kinnitas 16.09.2024 toimunud kohtuistungil ka ise, et perioodi 26.08.2020

kuni 15.02.2021 eest temalt täitemenetluses elatist nõutud ei ole. Hageja hagiavalduses esitatud

väide, justkui elaksid lapsed käesolevalt isa ja ema juures võrdse aja, on jäänud paljasõnaliseks

ja tõendamata. Lähtudes eeltoodust on tuvastamist leidnud, et kuigi hageja on kostjaid perioodil

26.08.2020 kuni 15.02.2021 vahetult ülal pidanud, siis on seda täitmisele antud nõude

arvestamisel arvesse võetud. Seega ei ole käesoleval juhul alust pidada sundtäitmist täiteasjades

xxx ja xxx lubamatuks tulenevalt asjaolust, et hageja on andnud kostjatele ülalpidamist vahetult.

16. Arvestades hagiavalduses väidetut, mille kohaselt täidab hageja ülalpidamiskohustust

vabatahtlikult ning hagejal oli laste emaga suuline kokkulepe, et kui lapsed midagi vajavad, siis

ostab isa vajalikud asjad ise või teeb ema soovil lastele asjade ostmiseks ülekande, on võimalik,

et elatisenõue on rahuldatud, sest hageja ja kostjate seaduslik esindaja leppisid kokku (ajutiselt)

ülalpidamiskohustuse täitmises teistsugusel viisil (vt ka Riigikohtu 26. novembri 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 13).

17. Kohtul tuleb niisiis tuvastada, kas hageja on kohustuse täitmise osaliselt asendanud ja kostjad

on sellega nõustunud. Poolte tahteavaldused võisid seejuures olla konkludentsed ning vajadusel

tuleb poolte käitumist tõlgendada, lähtudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 75 ja

võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 29. Poolte käitumist on võimalik mõista nii, et hageja asendas

ülalpidamiskohustuse täitmisel VÕS § 89 lg 1 järgi elatise maksmise laste kasvatamises vahetult

osalemisega ning kokkuleppe teine pool võttis täitmise vastu.

18. Kostjad eitavad kokkuleppe olemasolu ja kinnitavad, et kostjate ema ei ole hagejaga

sõlminud kokkulepet, et hageja teeb ülekandeid ainult siis, kui lastele on midagi osta vaja. Samas

on kostjad 29.12.2022 vastuses hagiavaldusele ise esile toonud, et hageja esitatud

võlaarvestustabelist, mis kajastab hageja võlgnevust seisuga 30.11.2021, nähtub, et kui hageja on

faktiliselt midagi üle kandnud või kui laste ema on aktsepteerinud lastele rõivaste ostmist, siis ka

need summad on hageja võlgnevusest välja arvestatud. Seega on kostjate seaduslik esindaja

täitmise lastele asjade ostmise ja asjade ostmiseks raha kandmisega siiski vastu võtnud ehk, et

kokkulepe ülalpidamiskohustuse täitmiseks teistsugusel viisil oli olemas. Hageja nõustus

16.09.2024 toimunud kohtuistungil, et hagiavaldusele lisatud võlaarvestustabelis, mis kajastab

hageja võlgnevust seisuga 30.11.2021, on kajastatud kõik hageja poolt tehtud maksed ja soetatud

esemed. Lähtudes eeltoodust on tuvastamist leidnud, et 25.10.2016 tagaseljaotsusest tsiviilasjas

nr xxx tulenevat ülalpidamiskohustust on täidetud teistsugusel viisil, kuid see ei anna käesoleval

juhul alust sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, sest teistsugusel viisil elatise maksmise

kohustuse täitmist, on juba täitmisele esitatud võlgnevuse arvestamisel arvesse võetud.

19. Hageja on oma hagiavalduses leidnud, et tema suhtes täitemenetluse algatamine on vastuolus

hea usu põhimõttega. Üldjuhul saab kohus lõpetada sundtäitmise siis, kui sundtäitmise

lõpetamine on seaduses sõnaselgelt sätestatud. Samas tuleb täitemenetluses arvestada TsÜS §

138 sätestatuga, mille järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus

ning õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise

eesmärk on kahju tekitamine teisele isikule (Riigikohus 2-19-13236, p 11.1).

Hea usu põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada, käituda

vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju. Sellistele kuritarvitustele

viitavaid asjaolusid ei ole hageja kohtuasjas esile toonud. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

hea usu põhimõtte vastu eksimise tõttu saab olla üksnes erandlik võimalus õiguse

kuritarvitamisel. Üksnes täitemenetlusest tingitud hageja majanduslikud raskused seda alust

rakendada ei võimalda.

20. Hageja on avaldanud, et on nõus perioodilise elatise sissenõudmisega, aga leiab, et

samaaegne elatise võlgnevuse sissenõue ei täida eesmärki ning, et eelisjärjekorras tuleb täita

täitedokumenti, millega on välja mõistetud elatis lapse ülalpidamiseks, mitte tagasiulatuvalt

nõutav elatis. Hageja viitab seejuures Riigikohtu lahendile 3-2-1-14-11, p 11. Kohus selgitas

juba 16.09.2024 toimunud kohtuistungil, kuid kordab veelkord, et Riigikohus ei ole hageja poolt

viidatud lahendis asunud seisukohale, et elatise võlgnevust ja jooksvat elatist ei võiks täita

samaaegselt. Kui nõue ei ole eelisõigustatud, ei tähenda see seda, et seda ei võiks sisse nõuda.

Järjekorra eesmärk on tagada, et kui raha kõigile sissenõudjatele ei jagu, saavad raha kätte

eelisõigustatud sissenõudjad, nt alaealised lapsed, kes nõuavad elatist. Samas ei tähenda see

seda, et viimasel järjekohal oleva sissenõudja nõuded peaksid jääma rahuldamata. Hageja viidatu

ei ole seega sundtäitmise lubamatuks tunnistamise kontekstis asjakohane.

21. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja ei ole tõendanud, et käesoleval juhul esineksid

eeldused, millest tulenevalt oleks alust sundtäitmine täiteasjades xxx ja xxx lubamatuks

tunnistada. Seega jätab kohus A.J-i hagi N.X-i ja F.G vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks täiteasjades xxx ja xxx rahuldamata.

Menetluskulud

22. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude

jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle

kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses

hageja kanda.

23. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega

seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui

menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks

menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

24. Arvestades, et kohus on käesolevas asjas jätnud menetluskulud hageja kanda, on

menetluskulude kindlaksmääramisel vajalik käsitleda üksnes kostjate menetluskulude nimekirja.

Kostjate 16.09.2024 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kostjad kandnud

menetluskulusid kokku summas 1144,36 eurot.

25. TsMS § 174 lg 8 näeb ette, et kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita

menetluse sätete kohaselt, arvestades TsMS-i 5. jaos sätestatud erisusi. TsMS § 477 lg 5 kohaselt

ei ole kohus seotud menetlusosaliste taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga

asjaoludele. Kohus hindab kulude põhjendatust ja vajalikkust ka siis, kui menetluskulude

kandmiseks kohustatud menetlusosaline kulude suurusele vastu ei vaidle (vt Riigikohtu

08.05.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-17, p 13.3).

26. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised

kulud. Seejuures on TsMS § 144 p 1 järgi kohtuväliseks kuluks menetlusosaliste esindajate ja

nõustajate kulud. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu

esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt.

27. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud,

mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

28. Seadus ei piira, kui palju menetlusosaline oma lepingulisele esindajale esindamise eest

tasuda võib, küll aga ei näe TsMS ette lepingulise esindaja kulude hüvitamist täies ulatuses.

TsMS § 175 lg 1 järgi mõistab kohus menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud teiselt

menetlusosaliselt välja üksnes mõistlikus, vajalikus ja ettenähtavas ulatuses. Lepingulise esindaja

kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige

õigusabile kulunud aega ja asja keerukust hinnates (vt Riigikohtu 28.11.2018 otsus tsiviilasjas nr

2-17-10348, p 16; 02.05.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16, p 56; 10.02.2016 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-177-15, p 13).

29. Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu

põhjendatust ja vajalikkust, sh hinnata tunnihinda iga kohtuasja raames eraldiseisvalt (vt

Riigikohtu 28.11.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-17-10348, p 16; 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-

2-1-115-14, p 14; 13.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25).

Kostjate menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostjatele õigusabiteenust osutatud

tunnihinnaga 140 eurot (lisandub käibemaks). Kohus leiab, et arvestades lepingulise esindaja

kvalifikatsiooni ja õigusteenuse turuhinda, samuti võttes arvesse asja vähest keerukust, tuleb

esindaja tunnitasu määr lugeda põhjendatuks.

30. Kostjate menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostjatele õigusabiteenust tunnihinnaga

140 eurot (lisandub käibemaks) osutatud kokku 6,7 tundi. Kostjate esindaja on seejuures teinud

järgnevaid toiminguid: hagi ja selle lisadega tutvumine, analüüs 1,2 tundi; hagivastuse

koostamine, kliendiga kooskõlastamine, kohtule esitamine 2,8 tundi; A.J-i 16.01.2023

menetlusdokumendiga tutvumine 0,2 tundi; A.J-i 22.05.2024 menetlusdokumendi ja selle lisaga

tutvumine 0,2 tundi; A.J-i 15.08.2024 menetlusdokumendiga tutvumine 0,3 tundi; ettevalmistus

kohtuistungiks 0,5 tundi; osalemine 16.09.2024 kohtuistungil 1,5 tundi.

Kohus kontrollis toimiku materjalide ja kulude nimekirjade alusel kostjate maakohtus kantud

kulude põhjendatust. Kostjate menetluskulud on tekkinud menetlusdokumentidega tutvumisest,

menetlusdokumentide koostamisest, istungiks ettevalmistumisest, istungil osalemisest ning

suhtlusest kliendiga. Kohus on seisukohal, et kostjate esindaja tehtud toimingud on vajalikud.

Samuti tuleb põhjendatuks pidada toimingute ajakulu.

31. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 10 peab menetlusosaline menetluskuludelt arvestatava

käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul

põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Vastavasisuline kinnitus on kohtule

esitatud.

Kuna alates 01.01.2024 on käibemaksumäär 20% asemel 22%, tuleb seda arvesse võtta ka

menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel. Kostjate menetluskulude nimekirjast

nähtuvalt on kostjate esindaja teinud toiminguid enne 2024. aastat mahus 4,2 tundi ning pärast

01.01.2024 mahus 2,5 tundi. Seega olid kulud lepingulisele esindajale 20% käibemaksumäära

ajal kokku 705,60 eurot (4,2 tundi x 140 eurot + 20% km) ning 22% käibemaksumäära ajal

kokku 427 eurot (2,5 tundi x 140 eurot + 22%).

32. Tuginedes ülaltoodule leiab kohus, et kostjate menetluskulude kindlaksmääramise avaldus

kuulub rahuldamisele ning hagejalt tuleb kostjate kasuks välja mõista menetluskulud kokku

summas 1132,60 eurot (sh käibemaks). Kostjate taotlusel tuleb kanda hagejalt välja mõistetud

menetluskulud kostjate seadusliku esindaja A U.Z pangakontole xxx E.J.E-is.

33. Seonduvalt kostjate taotlusega mõista menetluskuludelt välja viivis, märgib kohus, et A.J on

teinud oma 19.09.2024 seisukohas kostjate menetluskulude nimekirjast eksliku järelduse, nagu

soovikid kostjad temalt menetluskulude viivise väljamõistmist perioodi eest, mil menetlus

maakohtus kestis. Tegelikult on kostjad palunud määrata, et hageja peab tasuma

menetluskuludelt seadusjärgset viivist alates lahendi jõustumisest kuni selle täieliku täitmiseni.

Tulenevalt kostjate taotlustest ja TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus kohtulahendi resolutsioonis,

et välja mõistetud menetluskulude hüvitiselt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva

lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

määras.

34. Tulenevalt TsMS § 178 lg 2 võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Kuivõrd käesolevas asjas on hüvitatavate

menetluskulude suuruseks 1132,60 eurot on käesolev kohtuotsus menetluskulude

kindlaksmääramise osas edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt)

Priit Kama

kohtunik