2-24-104978/10 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Meelis Eerik

Kohtujurist

Maris Adamson-Särgava

Otsuse tegemise aeg ja koht

08.10.2024.a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-24-104978

Tsiviilasi

OÜ Aktiva Finance Group (registrikood 10746479, asukoht

Toompuiestee 35 10149 TALLINN) hagi T. M. (M. isikukood

xxxx, elukoht teadmata) vastu võla nõudes

Hagihind

5272,78 eurot

Menetluse liik

Lihtmenetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Aktiva Finance Group hagiavaldus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud OÜ Aktiva Finance Group kanda.

3. Määrata, et T. M.l kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna luba kohtuotsuse edasikaebamiseks.

Apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt

ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on

selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtule esitamise tähtaeg on 30 päeva alates kohtuotsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest.

Asjaolud

OÜ Aktiva Finance Group on esitanud Harju Maakohtule hagiavalduse T. M. vastu võla nõudes.

Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid AS I ja T. M. 26.09.2022 tarbijakrediidilepingu nr. xxxx, mille

alusel sai kostja laenu summas 3950 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama lepingus kokkulepitud

maksegraafiku alusel perioodil 05.07.2022 – 05.10.2028. Kostjalt on toimunud laekumisi

laenuandjale põhiosa katteks summas 216,99 eurot, millest tulenevalt on kostjal tasumata põhiosa

summas 3733,01 eurot. Lisaks põhivõlgnevusele nõuab hageja kostjalt intressi summas 244,09

eurot, haldustasu summas 8,70 eurot, sissenõudmiskulusid summas 50 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivist summas 456,73 eurot ja edasiulatuvat viivist.

Harju Maakohtu 27.06.2024 määrusega jäeti hagiavaldus käiguta ning anti hagejale tähtaeg

puuduste kõrvaldamiseks. Kohus kohustas hagejat esitama tõendid selle kohta, et kostja on krediidi

kasutusele võtnud ning andmed kostja arvelduskonto kontrollimise kohta.

31.07.2024 kõrvaldas hageja hagiavalduses esinenud puudused. Hageja esitas kohtule laenu

väljastamise maksekorralduse, krediidi kasutamise väljavõtte ning nõude ümberarvestuse. Hageja

tõi välja, et kostja sai lepingu alusel 3950 eurot tagastamise perioodiga 05.11.2022 – 05.10.2028.

Kokku tasus kostja laenu katteks 811,74 eurot. Lepingu ülesütlemine toimus 27.09.2023. Hageja

märkis, et ümberarvestusega tasus kostja vastavalt graafikule täies mahus 1. - 24. osamakse summas

799,22 eurot ja osaliselt 25. osamakse (05.11.2024) summas 12,52 eurot. Seega, vastavalt

ümberarvestusele on kostjal tasumata alatest 25. osamaksest kuni 72. osamakseni 3138,26 eurot (so

3950 - 811,74). Hageja lisas, et juhul kui kohus asub seisukohale, et vastutustundliku laenamise

põhimõtet on rikutud, siis ei olnud kostja lepingu ülesütlemise seisuga, so 27.09.2023, võlgnevuses

ning sellisel juhul ei ole ülesütlemine kehtiv. Hageja märkis, et hageja on arvestanud kõik kostja

tasumised põhivõla katteks ning sellest tulenevalt on kostja osaliselt võlgnevuses alates 05.11.2024

osamaksest. Hageja palub kohtul mõista välja kostjalt tulevikus sissenõutavaks muutunud

põhivõlgnevuse jääk summas 3138,26 eurot.

12.08.2024 määrusega võttis kohus hagiavalduse menetlusse ning andis kostjale tähtaja vastuse

esitamiseks.

Kostjale toimetati hagimaterjalid kätte väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu 28.08.2024. Kostja

hagiavaldusele vastanud ei ole.

Kohtu põhjendused

Kohus, analüüsinud hagiavaldust ning hagiavaldusele lisatud tõendeid, leiab, et hagiavaldus tuleb

jätta rahuldamata.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 järgi lahendab kohus asja lihtmenetluses.

TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes

nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja

vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1

kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja

tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool

ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka

poole muudest avaldustest.

Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid AS I ja T. M. 26.09.2022 tarbijakrediidilepingu nr. xxxx, mille

alusel sai kostja laenu summas 3950 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama lepingus kokku lepitud

maksegraafiku alusel perioodil 05.07.2022 – 05.10.2028. Kostjalt on toimunud laekumisi

laenuandjale põhiosa katteks summas 216,99 eurot, millest tulenevalt on kostjal tasumata põhiosa

summas 3733,01 eurot. Lisaks põhivõlgnevusele nõuab hageja kostjalt intressi summas 244,09

eurot, haldustasu summas 8,70 eurot, sissenõudmiskulusid summas 50 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivist summas 456,73 eurot ja edasiulatuvat viivist.

VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on

krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab

hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma

(edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab

krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud,

mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel,

sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu

tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele.

Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -

vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja

lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu

sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt

tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse

korral krediidiandja. KAVS § 49 lg 2 kohaselt peab krediidiandja sise-eeskirjas krediidi andmise

kohta olema sätestatud: 1) krediidisumma ja krediidi tagatisvara suhe ning krediidi põhiosa ja

intressimakse ning tarbija sissetuleku suhe; 2) krediidi maksimaalne tähtaeg; 3) metoodika, mille

põhjal analüüsida tarbija võimet täita krediidilepingust tulenevaid kohustusi intressi muutumise

korral. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja tegema mõistlikke pingutusi, et

kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud

nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale

teabele.

Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm, 24.11.2023.a, 2-21-13098, p-d 17-18), et kohtul on kohustus

kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus

tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on

krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline

(teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise

kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi

teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe

saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse

korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet

koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija

kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-

7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta

omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

1)

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

2)

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS

§ 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

3)

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);

4)

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav

teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb

krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4

järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui

muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole

tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on

piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

Kohus kohustas hagejat 27.06.2024 määrusega esitama muuhulgas tõendid vastutustundliku

laenamise põhimõtte kohta ning andmed kostja arvelduskonto kontrollimise kohta.

Hagiavalduses tõi hageja välja, et hageja on kontrollinud kostja laenuvõimekust laenutaotluse,

maksehäireregistri väljavõtte ja Maksu- ja Tolliametilt saadud informatsiooni alusel.

Vastuses 27.06.2024 kohtunõudele esitas hageja kohtule nõude ümberarvestuse juhuks, kui kohus

peaks leidma, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja arvelduskonto

väljavõtet hageja kohtule esitanud ei ole. Lisaks ei ole hageja tõendanud, et tarbija kohta kogutud

muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

Kohus leiab hageja poolt esitatud andmete ja tõendite põhjal, et laenuandja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtul ei ole võimalik asuda seisukohale, et laenuandja oleks

üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel. Hageja

ei ole esitanud kohtule kostja arvelduskonto väljavõtet. Kohtu hinnangul ei ole krediidiandja

kogunud piisavalt teavet kostja igakuiste sissetulekute ja väljaminekute kohta – vastav info nähtub

kostja pangakonto väljavõttelt, mida hageja kontrollinud ei ole. Laenutaotleja esitatud ankeedist

lähtumine ning päringuid maksehäireregistrisse ja Maksu- ja Tolliametile, ei saa lugeda piisavaks

krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Seega on laenuandja

eiranud VÕS § 4034 lg-s 2 ning KAVS § 50 lg-s 3 ja 4 sätestatud hoolsus- ja kontrollikohustust

tarbijale vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas. Laenuandja on eiranud VÕS §-s 4034 lg-s 6

sätestatud kohustust, kuna esitatud asjaolude alusel ei saa teha järeldust, et laenuandja oleks tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumis analüüsi teostanud.

VÕS § 4034 lg 7 kohaselt, kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lõikes 6 sätestatut, loetakse

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem

varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude

vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Seega on tarbijakrediidilepingud tühised intressi

ja muude krediidiga seotud tasude osas ning intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär.

Hageja on esitanud kohtule nõude ümberarvestuse. Hageja nõuab kostjalt tulevikus sissenõutavaks

muutuva põhivõlgnevuse jäägi 3138,26 euro tasumist. Hageja on toonud välja, et kostja sai lepingu

alusel 3950 eurot tagastamise perioodiga 05.11.2022 – 05.10.2028. Kostja on tasunud võlgnevuse

katteks kokku 811,74 eurot. Ümberarvestusega tasus kostja vastavalt graafikule täies mahus 1. - 24.

osamakse summas 799,22 eurot ja osaliselt 25. osamakse (05.11.2024) summas 12,52 eurot. Hageja

arvestas kostja tasumised põhivõla katteks, millest tulenevalt on kostjal tasumata 25. osamakse kuni

72. osamakse summas 3138,26 eurot (3950 – 811,74). Tulenevalt ümberarvestatud nõudest ei olnud

kostja lepingu ülesütlemise seisuga, so 27.09.2023, võlgnevuses ning sellisel juhul ei olnud

ülesütlemine kehtiv. Kostjal on seega võlgnevus alates 05.11.2024 osamaksest. Selle osamakse

tähtpäev pole aga veel saabunud.

TsMS § 369 sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et

võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka kinnistu või ruumi

vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga, samuti nõuda pärast hagi

esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus.

Hageja ei ole toonud välja selgeid aluseid, millest tulenevalt eeldab hageja, et kostja kohustust

õigeaegselt ei täida. Seega puuduvad alused hagi rahuldamiseks TsMS § 369 alusel.

Hageja ümberarvestusest nähtub, et kostja on tasunud kõik osamaksed kuni oktoobrini 2024 täies

ulatuses ja novembri 2024 osamakse osaliselt. Kuivõrd leping ei olnud kehtivalt üles öeldud, siis on

kostjaga sõlmitud leping kehtiv ning kostja tähtaeg järgmise osamakse tasumiseks saabub

05.11.2024. Hageja ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, millest nähtuks tõsikindlalt, et kostja

tulevikus sissenõutavaks muutuvat nõuet ei rahulda.

Kohus jätab hagiavalduse rahuldamata, kuivõrd hagejal puudub vastavalt nõude ümberarvestusele

käesolevalt sissenõutavaks muutunud nõue kostja vastu.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt tuleb asja menetlenud kohtul otsustada ka menetluskulude jaotuse üle

menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks

otsus tehti. Kohus jätab hagi rahuldamata, seega poolte menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.

TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel

vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses

kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui

menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude

nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude

kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

Kostja menetluskulude kindlaksmääramist ning hüvitamist taotlenud ega menetluses osalenud ei ole

ning seega kostjal otsusega kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Kohus jätab kostja

menetluskulud kindlaks määramata.

TsMS § 178 lg 1 sätestab, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude

suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline

suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale

edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik,

kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Meelis Eerik

Kohtunik