4-24-2003/15 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

08.10.2024.a Tallinn

Väärteoasja number

4-24-2003

Kohtukoosseis

Kohtunik Meelis Eerik

Kohtuistungi sekretär

Carina Põldme

Väärteoasi

W.W-d lahend

OÜ Peipus Grupp väärteoasi atmosfääriõhu kaitse seaduse

§ 239 lg 2 järgi

Keskkonnaameti 22.05.2024 otsus väärteoasjas nr

940023000764

Menetluse viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Keskkonnaameti 22.05.2024 otsus väärteoasjas nr 940023000764 ja lõpetada

väärteomenetlus väärteomenetluse seadustiku § 29 lg 1 p 1 alusel väärteotunnuste

puudumise tõttu.

2. Välja mõista Eesti Vabariigilt kaitsja tasu hüvitamiseks 3140 eurot (ilma käibemaksuta)

OÜ Peipus Grupp kasuks.

Edasikaebamise kord

Määrusele võib kohtumenetluse pool esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Harju

Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul, alates päevast, mil ta sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või

pidi teada saama.

Asjaolud

Keskkonnaameti 22.05.2024 otsusega väärteoasjas nr 940023000764 karistati OÜ-d Peipus Grupp

(edaspidi kaebuse esitaja või menetlusalune isik) atmosfääriõhu kaitse seaduse (AÕKS) § 239 lg 2

järgi selle eest, et ajavahemikul 19.06.2023-03.04.2024 ei olnud OÜ Peipus Grupp juhatuse liige N.Y

registreerinud ettevõtte kasutuses olevate jahutusseadmete, tähistega KY000828, KY000829 ja

KY000830, milles sisalduvate fluoritud kasvuhoonegaaside (edaspidi F-gaasid) külmaaine ja

täitekogused on FOKA registri andmetel vastavalt R404A (270kg) 1058,83 CO2 ekvivalent tonni

(edaspidi ekv.t), R404A (4,3kg) 16,86 CO2 ekv.t ja R404A (25kg) 98,04 CO2 ekv.t, kasutusvalduse

üleminekut FOKA registris ega korraldanud ülalpool nimetatud seadmetele lekkekontrolle. Antud

teoga rikkus menetlusalune isik AÕKS § 193 lg 3, mis sätestab registreerimiskohustuse ja AÕKS §

191 lg 2, mis sätestab lekkekontrolli kohustuse, ning pani toime AÕKS § 238 lg 2 ja § 239 lg 2

sätestatud väärteod. Karistus mõisteti AÕKS § 239 lg 2 järgi ning selleks oli rahatrahv suuruses 40 000

eurot.

Sellele otsusele esitas menetlusalune isik 06.06.2024 Harju Maakohtule kaebuse paludes otsus

tühistada. Kaebuse kohaselt puudub kaebuse esitaja teos objektiivne teokoosseis. Nimelt sätestab

AÕKS, et fluoritud kasvuhoonegaase sisaldavate toodete, seadmete ja süsteemide registreerimise ja

hooldamisega seotud kohustused on omanikul. Kaebuse esitaja ei ole otsuses viidatud seadmete

omanik. Seetõttu tuleb otsus tühistada. Alternatiivselt märgib kaebuse esitaja, et otsuses puudub teo

toimepanemise aeg, ükski tõend ei kinnita, et seadmed olid kaebuse esitaja kasutuses ja valduses ning

AÕKS § 238 näeb ette vastutuse fluoritud kasvuhoonegaaside kasutamise nõuete rikkumise eest, mitte

vastutuse seoses registritoimingutega.

13.06.2024 määrusega määras kohus asja arutamise avalikule kohtuistungile 27.08.2024.

27.08.2024 avalikul kohtuistungil arutas kohus menetlusosalistega vaidlusaluseid õiguslikke küsimusi

ning andis tähtaja täiendavate seisukohtade esitamiseks. Menetlusosalised olid nõus asja arutamisega

kirjalikus menetluses ning kohus jätkas asja arutamist kirjalikus menetluses väärteomenetluse

seadustiku (VTMS) § 120 lg 1 alusel.

Kohtuvälise menetleja 27.08.2024 täiendava seisukoha kohaselt heidab kohtuväline menetleja kaebuse

esitajale ette Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 517/2014 artikkel 4 lg 1 rikkumist,

mille kohaselt käitaja, kes töötab seadmetega, mis sisaldavad viis või enam CO2-ekvivalenttonni

fluoritud kasvuhoonegaase, mida kasutatakse mujal kui vahtudes, tagab seadmete lekkekontrolli. Sama

määruse artikkel 4 lg 3 järgi lekkekontrolle tehakse järgmise sagedusega seadmetele, mis sisaldavad 5

või enam ja kuni 50 CO2-ekvivalenttonni fluoritud kasvuhoonegaase (seade tähistusega KY000829),

vähemalt iga 12 kuu järel või, kui on paigaldatud lekke tuvastamise süsteem, iga 24 kuu järel;

seadmetele, mis sisaldavad 50 või enam ja kuni 500 CO2-ekvivalenttonni fluoritud kasvuhoonegaase

(seade tähistusega KY000830) vähemalt iga kuue kuu järel või, kui on paigaldatud lekke tuvastamise

süsteem, iga 12 kuu järel ning seadmetele, mis sisaldavad 500 või enam CO2-ekvivalenttonni fluoritud

kasvuhoonegaase (seade tähistusega KY000828) vähemalt iga kolme kuu järel või, kui on paigaldatud

lekke tuvastamise süsteem, iga kuue kuu tagant. Artikkel 2 p 8 jätab liikmesriigile võimaluse

määratletud eritingimustel nimetada käitaja kohustuste eest vastutavaks omaniku. AÕKS aga ei ole

vähimalgi määral kirjeldanud, millised on need eritingimused, mille alusel Eesti riigisisene õigus

kitsendab EL määruse artikli kaitseala ja nimetab käitaja kohustuste eest vastutavaks isikuks üksnes

omaniku, välistades muud valdusega seotud võimalused. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et EL

määruse eesmärk on tagada kõigi vastavate seadmete jälgitav käitamine sõltumata sellest, kes on

omanik või olukorras, kus seadme omanik puudub. Vastupidine tõlgendus oleks vastuolus määrusega.

Kohtuväline menetleja leiab, et vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 2 on Euroopa Liidu õigus

ülimuslik ning seda rikkuv riigisisene norm tuleb jätta kohaldamata. Kohtuväline menetleja leiab, et

menetlusalune isik on õigesti vastutusele võetud.

27.09.2024 seisukohas leidis kaitsja, et vastuolu EL määruse ja siseriikliku õigusega ei esine. Ka

kohtuvälise menetleja kodulehel on vastutava isikuna käsitletud seadme omanikku. Riik (läbi

kohtuvälise menetleja) ei saa olla sõnamurdlik. Samuti ei saa karistusõiguses arendada karistusseaduse

regulatsiooni edasi väljapoole seaduses endas selgelt ette antud karistuspiire. Kohtuvälise menetleja

laiendav tõlgendamine ei ole kooskõlas määratletuspõhimõttega. Sisuliselt leiab kohtuväline

menetleja, et siseriiklik regulatsioon on riigi jaoks ebaselge. Vastutus ebaselge regulatsiooni eest ei

lasu aga eraisikutel, vaid riigil. Kohtuväline menetleja ei ole ka sisustanud otsuses seda, miks ta arvab,

et kaebuse esitaja on seadmete valdaja. Kaebuse esitaja palub riigilt välja mõista kaitsjatasu 3140

eurot.

Kohtu seisukoht

FOKA registris on registreeritud tööstuslik jahutusseade KY000828, milles sisalduv aine R-404A on

1058,83 CO2 ekvivalenti (tonnides) ning mille omanikuna on registrisse kantud OÜ Peipsi Grupp

Holding. Süstemaatilise lekkekontrolli tähtaeg oli 12.03.2015. Samas registris on registreeritud

töösuslik jahutusseadse KY000829, milles sisalduv sama aine on 16,86 CO2 ekvivalenti, omanik on

AS Peipsi Trade ja süstemaatilise lekkekontrolli tähtaeg oli 12.12.2015. Registris on ka tööstuslik

jahutusseade KY000830, milles see aine on 98,04 CO2 ekvivalenti, omanik AS Peipsi Trade ja

süstemaatilise lekkekontrolli tähtaeg oli 12.12.2015.

Kohtuväline menetleja leiab, et nende kolme tööstusliku jahutusseadme käitaja on kaebuse esitaja ning

heidab talle ette registreerimiskohustuse ja lekkekontrolli täitmata jätmist. Kaebuse esitajale on

inkrimineeritud AÕKS § 238 lg 2 ja 239 lg 2 rikkumine ning teda on karistatud AÕKS § 239 lg 2 järgi.

Kaebuse esitaja leiab, et ta ei ole seadmete käitaja ega vastuta nimetatud kohustuste eest.

Vastavalt karistusseadustiku (KarS) § 2 lg 2 karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on

õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.

AÕKS § 239 lg 2 järgi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 517/2014, Euroopa

Komisjoni määruses (EÜ) nr 1497/2007, millega kehtestatakse vastavalt Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määrusele (EÜ) nr 842/2006 standarditud lekkekontrolli nõuded teatavaid fluoritud

kasvuhoonegaase sisaldavatele statsionaarsetele tuletõrjesüsteemidele (ELT L 333, 19.12.2007, lk 4–

5), ja Euroopa Komisjoni määruses (EÜ) nr 1516/2007, millega kehtestatakse vastavalt Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 842/2006 standarditud lekkekontrolli nõuded teatavaid

fluoritud kasvuhoonegaase sisaldavatele statsionaarsetele jahutus- ja kliimaseadmetele ning

soojuspumpadele (ELT L 335, 20.12.2007, lk 10–12), kehtestatud fluoritud kasvuhoonegaase

sisaldavate toodete, seadmete ja süsteemide lekke vältimise, lekkekontrolli tegemise ja lekke piiramise

nõuete rikkumise eest kui selle on toime pannud juriidiline isik, karistatakse rahatrahviga kuni 200

000 eurot.

Seega sätestab AÕKS § 239 lg 2 vastutuse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr

517/2014 kehtestatud fluoritud kasvuhoonegaase sisaldavate seadmete ja süsteemide lekkekontrolli

tegemise nõuete rikkumise eest.

Lekkekontrolli tegemise nõuded tulenevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 517/2014

(edaspidi EL määrus 517/2014) artiklist 4. Art 4 lg 1 järgi käitaja, kes töötab seadmetega, mis

sisaldavad viis või enam CO2-ekvivalenttonni fluoritud kasvuhoonegaase, mida kasutatakse mujal kui

vahtudes, tagab seadmete lekkekontrolli. Sama artikli 3. lõige sätestab lekkekontrolli tegemise

sageduse:

a) seadmetele, mis sisaldavad 5 või enam ja kuni 50 CO2-ekvivalenttonni fluoritud

kasvuhoonegaase, vähemalt iga 12 kuu järel või, kui on paigaldatud lekke tuvastamise süsteem,

iga 24 kuu järel;

b) seadmetele, mis sisaldavad 50 või enam ja kuni 500 CO2-ekvivalenttonni fluoritud

kasvuhoonegaase, vähemalt iga kuue kuu järel või, kui on paigaldatud lekke tuvastamise

süsteem, iga 12 kuu järel;

c) seadmetele, mis sisaldavad 500 või enam CO2-ekvivalenttonni fluoritud kasvuhoonegaase,

vähemalt iga kolme kuu järel või, kui on paigaldatud lekke tuvastamise süsteem, iga kuue kuu

järel.

Vastavalt registriandmetele tuleb lekkekontrolli teostada seadmele KY00828 art 4 lg 3 p c, seadmele

KY000829 art 4 lg 3 p a ja seadmele KY000830 art lg 3 p b kohaste sagedustega. Registriandmete

kohaselt on süstemaatiline lekkekontroll aastast 2015 seadmetele tegemata.

EL määruse 517/2014 art 2 p 8 järgi on käitaja füüsiline või juriidiline isik, kellel on tegelik kontroll

käesoleva määrusega hõlmatud toodete ja seadmete tehnilise toimimise üle; liikmesriik võib

määratletud eritingimustel nimetada käitaja kohustuste eest vastutavaks omaniku.

Nimetatud sättega kehtestab EL määrus lekkekontrolle tegema kohustatud isikuks isiku, kellel on

tegelik kontroll seadme üle, s.o seadme valdaja ja kasutaja. Samas näeb EL määrus ette võimaluse

liikmesriigile eritingimustel nimetada käitaja kohustuste eest vastutavaks ka omaniku. Eesti siseriiklik

õigus ongi vastutavaks isikuks nimetanud seadme omaniku.

AÕKS § 191 lg 3 ja 4 järgi „fluoritud kasvuhoonegaaside, neid aineid sisaldava või nendel ainetel

põhineva toote, seadme või süsteemi omanik on fluoritud kasvuhoonegaaside, neid aineid sisaldava või

nendel ainetel põhineva toote, seadme või süsteemi käitleja. Fluoritud kasvuhoonegaaside, neid aineid

sisaldava või nendel ainetel põhineva toote, seadme või süsteemi käitleja on Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruses (EL) nr 517/2014 nimetatud käitaja kohustuste eest vastutav isik.“

Seega sätestab AÕKS § 191 lg 3, et vaidlusaluste tööstuslike jahutusseadmete käitajaks tuleb pidada

seadme omanikku ning sama paragrahvi 4. lõige sätestab otsesõnu, et EL määruse nr 517/2014

nimetatud käitaja kohustuste eest vastutab omanik, mitte valdaja. Kaebuse esitaja ei ole seadmete

omanik. Seetõttu ei saa tema olla ka nende seadmete käitlemisega seotud väärtegude toimepanijaks.

Kohus ei nõustu kohtuvälise menetleja argumentatsiooniga, et Eesti siseriiklik õigus on Euroopa Liidu

õigusega vastuolus ning seetõttu tuleks siseriiklik õigus jätta kohaldamata. Kohus ei näe vastuolu

seetõttu, et EL määrus nr 517/2014 näeb ette võimaluse liikmesriigile otsustada, et käitleja kohustuste

eest vastutab teatud tingimustel seadme omanik. Kui Eesti seadusandja on seda otsustusõigust

kasutanud, on ta seda teinud Euroopa Liidu õiguse alusel ning selle otsustusõiguse kasutamist ei saa

pidada Euroopa õigusega vastuolus olevaks.

Kohtuväline menetleja on esile toonud, et EL määruse nr 517/2014 annab liikmesriigile vastava

otsustusõiguse juhul, kui esinevad eritingimused. Antud juhul ei tulene ei seadusest ega seaduseelnõu

seletuskirjast, millised need eritingimused on. Kohtu hinnangul ei piisa ainuüksi sellest, et eelnõu

seletuskirjas ei ole lahti kirjutatud, millised need eritingimused on, et pidada seadust Euroopa Liidu

õigusega vastuolus olevaks. Kohtu hinnangul on see küsimus pigem seadusloome kvaliteedi küsimus.

Kohus mõistab kohtuvälise menetleja muret, siseriikliku seadusega ei saa tekitada olukorda, kus

olukorras, kus seadme omanik pole registrisse kantud või on ise likvideeritud, puuduks vastutus –

Euroopa Liit on seadnud mh eesmärgiks tõhusa, proportsionaalse ja hoiatava karistuspoliitika

rakendamise. Kuid ka seda probleemi peab kohus seadusloome kvaliteedi küsimuseks. Näiteks on

seadusandja sätestanud õhusõidukite puhul, kui omanikku ei ole tuvastatud, et õhusõiduki valdajat

tuleks lugeda käitajaks (AÕKS § 141 lg 1). Iseenesest saaks seadusandja analoogiliselt lahendada ka

käesoleva probleemi. Kohus ei pea aga võimalikuks hakata käesoleva süüteomenetluse raames

parandama seadusandja vigu (kohus eeldab, et seadusandja eesmärgiks ei olnud jätta analoogilistes

situatsioonides vastutus reguleerimata). Selles osas nõustub kohus kaitsja argumentatsiooniga, et

karistusõiguses tuleb lähtuda määratletuspõhimõttest, s.o lähtuda tuleb vaid sellest, mis

karistusseaduses selgesõnaliselt kirjas on. Kohus näeb ka EL määruse eesmärki laiemalt kui pelgalt

karistusõiguslikus plaanis – EL määruse eesmärk on tagada, et ei kasutataks seadmeid, mis

põhjustavad kliimamuutust, mis omakorda on ohtlikud inimestele et mitte öelda inimkonnale.

Iseenesest peab kohus lubamatuks kui kellegi poolt kasutatakse kõrge ohuteguriga seadmeid, mille

lekkekontrolli ei ole teostatud. Samas juhib kohus tähelepanu, et karistusõiguslik sekkumine seda

olukorda terviklikult ei lahenda – ainuüksi karistus ei muuda seadet lekkekindlaks ja ohutuks,

lekkekontroll tuleb endiselt ära teha. Selle eesmärgi saavutamine väljub karistusõiguse raamidest (sest

karistusõiguse mehhanism on vaid rahatrahv) ning tuleb lahendada muus menetluses. Käesoleval juhul

saab kohtuväline menetleja otsustada, kas esinevad muud (näiteks haldusmenetluslikud) meetmed

olukorra lahendamiseks, lekkekontrolli teostamise võimatusel (näiteks omaniku puudumise tõttu)

tuleks analüüsida millised on selliste seadmete kasutamise jätkamise lubatavus. Kohus leiab, et EL

määruse mõtte kohaselt peaksid ka need meetmed olema eesmärgipärased ja tõhusad. Väärteo

kontekstis märgib kohus, et kaebuse esitaja käitumises puuduvad AÕKS § 239 lg 2 sätestatud

väärteokoosseisu objektiivsed tunnused, kuna inkrimineeritud teo toimepanemiseks on vaja KarS § 24

lg 1 mõttes erilist isikutunnust, s.o teo toimepanija peab olema seadmete omanik. Kaebuse esitaja ei

ole viidatud seadmete omanik. Kohus leiab, et kaebuse esitaja käitumises puuduvad AÕKS § 239 lg 2

sätestatud väärteo objektivise koosseisu tunnused.

AÕKS § 238 lg 2 kohaselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 517/2014 kohaste

fluoritud kasvuhoonegaaside kasutamise nõuete rikkumise eest kui selle on toime pannud juriidiline

isik, karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 eurot.

Kohtuväline menetleja heidab otsuses ette, et kaebuse esitaja juhatuse liige N.Y pole registreerinud

kaebuse esitaja kasutuses olevate jahutusseadmete kasutusvalduse üleminekut FOKA registris. Kaitsja

märgib, et antud sätte kohaselt karistatakse seadmete kasutamise nõuete rikkumist, mitte

registreerimiskohustuse täitmata jätmist. Kohus nõustub kaitsjaga. EL määruse 517/2014 art 2 p 9 järgi

on kasutamine „fluoritud kasvuhoonegaaside kasutamine toodete ja seadmete tootmisel,

korduvtäitmisel ning nendel hooldus- ja teenindustööde tegemisel või muudes käesolevas määruses

osutatud protsessides“. Seega on seadme kasutamine nimetatud määruse mõttes tegevus seadme

tootmisel, korduvtäitmisel, hooldus- või teenindustööde tegemisel või muudes sellistes protsessides.

Registritoimingud FOKA registris kohtu hinnangul seadme kasutamise mõiste alla viidatud määruse

mõttes ei mahu. Seetõttu ei saa ka selle eest kaebuse esitajat kasutada. Kaebuse esitaja käitumises

puuduvad AÕKS § 238 lg 2 objektiivse koosseisu tunnused.

Kohus leiab, et antud väärteoasi tuleb VTMS § 29 lg 1 p 1 järgi lõpetada väärteotunnuste puudumisel.

Kaebuse esitaja palub hüvitada talle kaitsja tasu summas 3140 eurot (ilma käibemaksuta) 15,7 tunni

eest tunnihinnaga 200 eurot.

VTMS § 23 järgi väärteomenetluse lõpetamise korral § 29 lõike 1 punktides 1–3 ja 5–6 sätestatud

alustel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega

tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest.

Kohus leiab, et menetlusalusel isikul on õigus kaitsja tasu hüvitamisele. Kaitsja tasu mõistliku suuruse

tuvastamiseks võtab kohus aluseks Riigikohtu lahendi nr 4-18-5765/24, mille kohaselt kaitsjatasu

suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud,

nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kas kaitsja ühe tööühiku hind on mõistliku suurusega.

Kohus peab kohtuvälises menetluses tehtud toiminguid põhjendatuks ja vajalikuks. Käesolevas

väärteoasjas on õigussuhted tavapärasest keerukamad, kuna puudutavad nii spetsiifilist valdkonda kui

Euroopa Liidu õigusakte. Kohus peab põhjendatuks, et asja materjalidega tutvumiseks ja kaebuse

koostamiseks kulus kaitsjal kokku 9,2 tundi ning istungi- ja sellele järgnevale kirjalikule menetlusele

täiendavalt 6,5 tundi. Kaitsja tunnitasu vastab turusituatsioonile. Kohus mõistab välja kaitsja tasu

summas 3140 eurot (ilma käibemaksuta).

Kuna tühistatava otsuse tegi riigiasutus, mitte kohalik omavalitsus, tuleb kaitsja tasu kaebuse esitajale

hüvitada riigi vahenditest.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Meelis Eerik

kohtunik