1-23-6084/41 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

8. oktoober 2024

Kohtuasja number

1-23-6084

Kohtukoosseis

Ingeri Tamm, Erkki Hirsnik ja Ingrid Kullerkann

Kohtuasi ja menetlusliik

Kriminaalasi Vitaliy Prostokishini süüdistuses KarS § 200

lg 2 p 5, 8 ja § 25 lg 2 järgi üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 2. mai 2024. a otsus

Apellant

Viru Ringkonnaprokuratuur,

esindaja ringkonnaprokurör Paul Pikma

Teised apellatsioonimenetluse

pooled

Asja menetlemise viis

Süüdistatav

Vitaliy

Prostokishin,

isikukood

37703112256, elukoht XXX, viibib Viru Vanglas,

Venemaa Föderatsiooni kodanik, emakeel vene keel.

Tõkend vahistamine alates 21. juulist 2023.

Kaitsja vandeadvokaadi abi Igor Belugin

Kannatanud I.N. ja A.P.

Kirjalik menelus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 2. mai 2024. a otsus osaliselt, s.o

Vitaliy Prostokishinile mõistetud karistuses ja välja mõistud mittevaralise kahju

hüvitisese osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

2.1. mõista Vitaliy Prostokishinile KarS § 200 lg 2 p 5, 8 ja § 25 lg 2 järgi

karistuseks 8 aastat vangistust. Mõistetud karistuse hulka arvata vahi all viibitud

aeg alates 21. juulist 2023 ning lugeda see kuupäev karistuse kandmise alguseks.

2.2. Rahuldada kannatanu I.N. tsiviilhagi ja mõista Vitaly Prostokishinilt tema

kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 10 000 eurot.

3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Apellatsioon rahuldada osaliselt.

5. Jätta arvutivõrgus selleks ettenähtud kohas avalikustamata kohtotsuse põhiosa

alapeatükk II.

Edasikaebamise kord

Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava

advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja

vahendusel. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA

I. Süüdistus

1. Vitaliy Prostokishinit süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 200 lg 2 p-de 5, 8 ja § 25

lg 2 järgi selles, et tema 21. juulil 2023 kell 21.30 Kohtla-Järvel XXX maja juures lõi I.N.-i

(I.N.) selja tagant noaga selga. Kannatanu kukkus saadud löögist pikali. V. Prosokishin võttis

I.N. koti ja lahkus sellega. Noalöögiga tekitas V. Prostokishin I.N. le füüsilist valu ja

tervisekahjustuse – ligi 4 cm pikkuse torke-lõikehaava ülaseljal vasaku abaluu mediaalse ehk

keskse serva piirkonnas. Tervisekahjustuse tüsistusena tekkis I.N. l seljaaju kontussioon ja

ödeem, mis põhjustas alumise pareesi ehk mõlema poole alajäsemete halvatuse, põie- ja

sooletöö ning raskekujulise siirdumis- ja liikumisfunktsiooni häire ja tundlikkushäire vasakul

jalal. Tervisekahjustus kestis ekspertiisiakti kohaselt enam kui 4 kuud. Vahetult peale V.

Prostokishini eemaldumist tulid kannatanule appi R.N. ja A.P.. I.N. oli eelnevalt osutanud V.

Prostokishinile ja andis teada, et temalt võeti ära kott. A.P. järgnes V. Prostokishinile ja

nõudis I.N. koti tagastamist. V. Prostokishin kotti ei tagastanud ning kui A.P. püüdis seda V.

Prostokishini käest ära tõmmata, lõi viimane teda rüseluse käigus noaga vastu vastakut kätt.

A.P. tundis löögi tõttu füüsilist valu ja sai tervisekahjustuse – lõikehaava vasaku käe pöidlale.

A.P.-l õnnestus I.N. kott V. Prostokishini käest ära tõmmata ja takistada seeläbi koti

äravõtmise lõpuleviimist.

II. Maakohtu otsus

XXX

III. Apellatsioon ja süüdistatava seisukoht

13. Prokuratuur palub tühistada Viru Maakohtu 2. mai 2024. a otsus V. Prostokishinile

mõistetud karistuses ning karistada teda KarS § 200 lg 2 p-de 5, 8 ja § 25 lg 2 järgi 10-aastase

vangistusega; samuti tühistada nimetatud otsus rahuldatud tsiviilhagi summa 5000 euro osas

ning mõista kannatanu kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 10 000 eurot.

14. Maakohus kohaldas karistust ja tsiviilhagi lahendades ebaõigesti materiaalõigust (lähtus

ebaõigetest kaalutlustest ning jättis arvestamata olulised asjaolud) ja rikkus oluliselt

menetlusõigust. Kohus viitab küll asjaoludele, mida ta arvesse võtab, kuid jätab selgitamata

kuidas ja mis ulatuses neid arvestatakse, tuues ära vaid lõpptulemina karistuse ja

väljamõistetud tsiviilhagi summa. Seetõttu ei ole mõistetav ja jälgitav kuidas ja mil määral

nimetatud asjaolud otsustust mõjutasid.

15. Kohus hindas V. Prostokishini süü keskmisest väiksemaks. Otsusest ei selgu, kas kohus

arvestas viidatud asjaolusid süüd suurendavate või vähendavatena. Prokurör ei nõustu, et

need näitavad süüd väiksemana.

16. Teo jäämine katse staadiumisse on ekslikult loetud süüd kergendavaks asjaoluks. Teo

lõpuleviimine ei seondu süüdistatava käitumisega. Teda takistas kannatanu A.P. sekkumine,

kes läks ja tõmbas süüdistatava käest koti ära. V. Prostokishin omakorda üritas seda relva

kasutades takistada. Kuigi üldjuhul pole katsestaadiumisse jäänud teo puhul teoebaõiglus täiel

määral realiseerunud ning seetõttu võib isiku süü olla väiksem, siis käesolevas asjas see süü

suurust ei mõjuta.

17. Röövimine sisaldab nii isiku- kui varavastast komponenti. Hõivatava vara väärtus oli

tühine. Süü suurust iseloomustab vara hõivamiseks kasutatud vägivald. V. Prostokishin

ründas esmalt noaga I.N.-i , millega tekitas talle raske tervisekahjustuse, seejärel tekitas noaga

tervisekahjustuse teo lõpuleviimist takistada üritanud kannatanu A.P.-le. Süüteokirjeldus

KarS § 200 lg 2 p 8 järgi sisaldab endas nii relva kui ka relvana kasutatava eseme kasutamist

või sellega ähvardamist – V. Prostokishin täitis oma tegevusega raskema teoalternatiivi.

Röövimise käigus relva kasutamisel on tegelik oht kannatanu elule või tervisele märksa

suurem kuivõrd just kasutusse võetud eseme tõttu võib tegu hõlpsasti kasvada üle raskemaks

kuriteoks, nt röövmõrvaks.

18. Süüdistatava teojärgne käitumine (abi andmata jätmine) näitab süüdistatava täielikku

ükskõiksust võimalike tagajärgede suhtes. Kannatanule tagas kohese arstiabi kõrvaliste

inimeste sekkumine. Arvestades I.N. abitut seisundit, võinuks I.N. abita jäädes surra, sest

jalgade halvatuse tõttu poleks ta saanud ise minna abi otsima. I.N. poleks ulatunud verejooksu

sulgemiseks kätega selgroo läheduses paiknevale haavale survet avaldama. Kahetsust avaldas

V. Prostokishin vaid kergema karistuse saamiseks.

19. Võttes arvesse tahtluse vormi (kavatsetus), relva reaalset kasutamist kahe kannatanu

suhtes, raske tervisekahjustuse põhjustamist I.N. le ning kahe kvalifitseeriva tunnuse

realiseerimist, tuleb süü lugeda väga suureks, s.o sanktsiooni keskmist määra ületavaks (12

aastat). Karistust kergendavad asjaolud, süü tunnistamine ja kahetsuse avaldamine

(mööndusega, sest süüdistatav valetas, et teda kihutas röövi toime panema kolmas isik ning

tema süü tunnistamiseks oli kogutud piisavalt tõendeid) ei kaalu üle süüd suuremana näitavaid

asjaolusid. Karistus peaks olema 10 aastat. Süü suurust ei mõjuta see, et V. Prostokishinit ei

ole varem vägivallakuritegude eest karistatud. See oleks aluseks karistuse kandmise viisi

määramisel kui alternatiivsete valikute võimalus selleks esineks.

20. Tsiviilhagi osas on maakohtu põhjendused väga üldsõnalised. Väljamõistetud summa

5000 eurot on väiksem kui kohtupraktikas välja mõistetud mittevaralise kahju keskmine

(5214 eurot). Sedagi mitme aasta tagust elukallidust arvestades. Arvestada tuleks kannatanu

üleelamisi, rasket puuet, liikumisraskuse püsimist praeguseni ja täiendekspertiisis sedastatut,

mille kohaselt I.N. seljaaju funktsiooni taastumise täpsem ulatus ja aeg ei ole prognoositav.

Ringkonnakohus peaks uue otsusega kannatanu kasuks välja mõistma 10 000 eurot.

21. Ringkonnakohus võttis prokuratuuri apellatsiooni 19. augustil 2024 menetlusse ja andis

menetlusosalistele aega apellatsioonile vastamiseks ning taotluste esitamiseks kuni 6.

septembrini 2024.

22. 12. septembril 2024 jõudis Tartu Ringkonnakohtusse V. Prostokishini seisukoht, mis on

pealkirjastatud apellatsioonina. See on Viru Vanglast välja läinud 4. septembril 2024.

Ringkonnakohus käsitleb seda süüdistatava vastusena apellatsioonile, mis on esitatud

tähtaegselt.

23. V. Prostokishin on nõus maakohtu poolt määratud 6-aastase vangistusega ning nõustub

tasuma kannatanule tekitatud kahju ning menetluskulud. Samas leiab ta, et kohus pidanuks

kvalifitseerima teo KarS § 118, mitte § 200 järgi ja esitab oma nägemuse toimunust. V.

Prostokishin selgitab, et kohtas Kohtla-Järvel talle tundmatut I.N.-i Olevi tänaval. Ta järgnes

I.N. le 150-200 m ning küsis suitsu. Kannatanu osutus agressiivseks ning vehkis kotiga. V.

Prostokishinil oli kaasas nuga, et see tuttavale ära anda. Selle noaga lõi ta kannatanut selga.

Kedagi noaga lüüa ei olnud temal plaanis. Koti, millega kannatanu tema suunas vehkis, võttis

ta ära masinlikult. Rüselus oli halbade asjaolude kokkusattumus, mis viis raskete

kehavigastusteni. Tal ei olnud plaani kannatanult midagi ära võtta, ärakistud kotti kandis ta

vaid mõned sammud. Seetõttu pidanuks ta süüdi tunnistatama KarS § 118 järgi.

24. V. Prostokishin leiab, et prokuröri taotletud 9-aastane vangistus ei ole põhjendatud. Teda

ei ole varem kunagi kriminaalvastutusele võetud. Õiglane karistus on 6 aastat vangistust.

Kannatanu jäi ellu ning on vaatamata valu tundmisele terve. 9 aastat vangistust ei muuda

kannatanule põhjustatud valu, kuid lühem karistus võimaldaks V. Prostokishinil naasta

ühiskonda varem. Ta kohustub kannatanule tasuma kõik hagid ja kohtukulud. Tema teole ei

ole õigustust, ta kahetseb siiralt.

IV. Ringkonnakohtu seisukoht

25. Maakohtus leidis tuvastamist, et 21. juulil 2023 kella 21.30 paiku lõi V. Prostokishin

Kohtla-Järvel XXX maja I trepikoja juures I.N.-i noaga selga, tekitades talle talle raske

tervisekahjustuse, ja võttis ära tema koti. Maas lamava I.N. juurde tulid R.N. ja A.P. . I.N.

osutas teda rünnanud eemalduvale V. Prostokishinile kui koti vargale. A.P. järgnes talle ja

nõudis koti tagastamist. Koti tagasisaamisel tekkis rüselus, mille käigus tekitas V.

Prostokishin A.P.-le noaga vasaku käe pöidlale lõikehaava.

26. KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni

piires. Käesolevas asjas on apellatsiooni esitanud ainult prokuratuur ja selles vaidlustatakse

maakohtu otsust mõistetud karistuse ning mittevaralise kahju hüvitise suuruse osas. KrMS §

340 lg 1 sätestab, et ringkonnakohus teeb apellatsioonis esitatud taotlusest lähtudes või sellest

sõltumata uue otsuse, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab. Vastuses

apellatsioonile leiab V. Prostokishin muuhulgas, et maakohus oleks pidanud kvalifitseerima

tema teo KarS § 118 järgi, mitte aga KarS § 200 järgi. Ringkonnakohus ei tuvastanud viidatud

materiaalõiguse väära kohaldamist maakohtu poolt. Kasutatud vägivald, noaga selga löömine,

oli kannatanult koti äravõtmise vahend: kannatanu kukkus löögi tagajärjel, V. Prostokishin

lõikas koti rihma läbi ja eemaldus koos sellega. Vägivallaga võõra asja äravõtmine vastab

röövimise objektiivsele koosseisule. Iseenesest võiks kõne alla tulla V. Prostokishini vastutus

lisaks kvalifitseeritud röövimise katsele (KarS § 200 lg 2 p-d 5 ja 8) ka lõpuleviidud

pikaajalise tervisekahjustuse tekitamise eest (KarS § 118 lg 1 p 2) (st kuritegude kogum).

Riigikohus on aga leidnud, et tapmistahtlusega tehtud noahoobi puhul kaela neeldub

lõpuleviidud tervisekahjustuse tekitamise ebaõigus raskemini sanktsioneeritud tapmiskatse

ebaõiguses (kriminaalkolleegiumi 15. oktoobri 2020 otsus nr 1-19-8357/34, p 13) – ehk isik

mõistetakse süüdi üksnes tapmiskatses. Sama loogikat rakendades tuleb leida, et kui

pikaajaline tervisekahjustus tektitakse katsestaadiumisse jäänud röövimise käigus, järgneb

vastutus vaid raskemat karistust ette nägeva röövimise katse eest.

27. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus apellandi väiteid karistuse kohaldamisel (I), seejärel

mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel (II) ning võtab kokku apellatsioonimenetluse

tulemuse (III).

I

28. Ringkonnakohus soostub prokuröriga selles, et kohus on teinud karistuse mõistmist

reguleerivate õigusnormide (sh KarS § 56 lg 1 ls 1) kohaldamisel kaalutlusvea. Jättes otsuses

kajastamata asjaolud, mis isiku süüd iseloomustavad ning andmata vastuse küsimusele, kas

need asjaolud räägivad tema kasuks või kahjuks, puudub II astme kohtul võimalus

kontrollida, kuidas ja kas üldse maakohus neid karistuse mõistmisel arvestas. Maakohtu

lahend sisaldab karistuse mõistmise üldisi põhimõtteid (viide KarS §-le 56 ja

karistusraamidele) ning viidet Riigikohtu praktikale (sh asjakohatult karistuse kandmisest

tingimuslikule vabastamisele, kuna seda küsimust 6 aasta pikkuse vangistuse puhul ei

tõusetu). Seejärel on üldsõnaliselt viidatud paarile teo tehiolule (süüteo toimepanemine kahe

isiku suhtes, kellest ühele tekitati kavatsetult raske tervisekahjustus, teo jäämine

katsestaadiumi), millele järgneb kohtu järeldus, et V. Prostokishini teosüü on keskmisest

väiksem.

29. Kohtupraktika kohaselt tuleb süü suurust hinnates esmajoones lähtuda kuriteo asjaoludest,

mis iseloomustavad toime pandud tegu ja tagajärge ning süüdistatava käitumise motiivi ja

eesmärki. Lisaks toimepanija süüle tuleb hinnata, kuidas kõige tõhusamalt muuta süüdistatava

hoiakuid ja hoida ära tema edasist õigusvastast käitumist. Eripreventiivsed kaalutlused võivad

väljenduda varasemas kuritegude toimepanemises ja prognoosis süüdistatava edasise

käitumise suhtes. Üldpreventsiooni eesmärgil korrigeeritakse karistust juhul, kui seda

nõuavad erandlikult õiguskorra kaitsmise huvid. See peab tagama ühiskonnale signaali, et

rikkumisele järgneb sellele vastav karistus (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused 20.

juuni 2022, nr 1-20-6745/88, p 62 ja 3. aprill 2023, nr 1-22-227/66, p 12.)

30. Kohtukolleegiumi hinnangul kõnelevad V. Prostokishini keskmisest suuremast teosüüst

kriminaalasja tehiolud – nimelt ründas süüdistatav temale võõrast I.N.-i ootamatult selja

tagant, jätmata kannatanule sellega vähimatki võimalust end ründe vastu kaitsta. Süüdistatava

ütlustest (kd 2, tl 92) järeldab ringkonnakohus, et V. Prostokishin pani teo toime seetõttu, et

kannatanu kotis alkoholi nähes („nägin enne alkoholipudelit „Star dollar“ 200ml“), oli ta

pettunud mehe keeldumisest koos alkoholi juua („ta vaikides tõusis püsti, võttis enda asjad,

koti ja kilekoti ja kavatses ära minna“). Ta järgnes I.N. le ja lõi ohvrit noaga selga

(„automaatselt, kuidas täpselt, ei mäleta“). Kuriteo toimepanemise ajendiks oli seega soov

saada endale kannatanu kott alkoholipudeliga ja sellise tühise kasu saamise nimel pani ta teise

inimese tervise suurde ohtu. Röövi toimepanemiseks kasutas V. Prostokishin teravaotsalist

jahinuga. Löök sellega pidi olema tugev, sest läbistas esmalt kannatanu jope (asitõendi

vaatlusprotokoll kd 2, tl 3) ja tungis seejärel tema kehasse. Noatera pikkuseks on asitõendi

vaatlusprotokolli kohaselt 125 mm (kd 2, tl 18). Noahaav ulatus ekspertiisiakti nr 23E-

AOI0225 kohaselt I.N. vasaku trapetsilihaseni, tema lihase struktuur oli häirunud, selles oli

õhkemfüseem (kd 2, tl 27). Külmrelva kasutamisega realiseeris V. Prostokishin KarS § 200 lg

2 p-s 8 nimetatud raskema teoalternatiivi. Saadud löögist kukkus kannatanu I.N. põlvili ja

seejärel pikali. Seega kasutas V. Prostokishin vara hõivamiseks intensiivset vägivalda. Lisaks

sellele tekitas ta noaga tervisekahjustuse röövimist takistama asunud A.P.-le. Ringkonnakohus

nõustub prokuröriga selles, et taolise teo toimepanemise eest väärib süüdistatav raskemat

karistust kui 6-aastat vangistust. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et V. Prostokishini poolt

välja toodud asjaolul, et nuga ei kuulunud tulla, ei ole süü suuruse üle otsustamisel mingit

tähtsust – lähtuda tuleb teo enda asjaoludest.

31. Teosüü suurust ei mõjuta süüdistatava hilisem käitumine (teoebaõigus on juba

realiseerunud), küll aga on teatud asjaolusid võimalik karistuse mõistmisel siiski positiivsete

või negatiivsetena kaaluda. Nõustumisväärne on asjaolusid kogumis arvestades prokuröri

seisukoht, et teo tehiolud näitavad V. Prostokishini ükskõiksust oma teo võimalike

tagajärgede suhtes. Olles I.N.-i löönud noaga selga, lahkus ta koheselt koos hõivatud kotiga,

pööramata kannatanu seisundile vähimatki tähelepanu. See räägib tema suuremast süüst.

32. Õige on prokuröri etteheide, et otsusest ei ole arusaadav, kuidas arvestas maakohus

karistuse mõistmisel seda, et V. Prostokishini tegu jäi katse taadiumisse. KarS § 25 lg 6

kohaselt võib kohus süüteokatse puhul kohaldada KarS §-s 60 sätestatut, st kergendada isikule

mõistetavat karistust. Ühtegi viidet sellisele karistuse kergendamisele maakohtu otsuses ei

leidu. Süüteokatse arvestamine karistuse kujunemisel on jäänud pelgalt deklaratiivseks

väiteks. Süüteo jäämine katsestaadiumisse ei too kaasa KarS § 25 lg 6 ega ka mitte § 26 lg 2

kohaselt automaatselt karistuse kergendamist võrreldes lõpuleviidud süüteoga. Juhul, kui

kuritegu jääb katsestaadiumisse, tuleb karistuse vähendamist küll kaaluda, kuid seda ei saa

käsitada absoluutse nõudena (vt (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 20. oktoober 2016, nr

3-1-1-70-16, p 13). Ringkonnakohus nõustub prokuröriga selleski, et käesolevas asjas ei ole

alust kergendada V. Prostokishinile mõistetud karistust põhjusel, et tema tegu jäi

katsestaadiumisse. Rünne kannatanu vastu oli väga intensiivne (jahinoaga selja tagant

löömisel raske tervisekahjustuse tekitamine) ja ta oli oma eesmärgile, alkoholi kättesaamisele,

väga lähedal. Lisaks sellele tuleb võtta arvesse, et V. Prostokishin realiseeris KarS § 118 lg 1

p 2 koosseisu – mille eest näeb seadus ette nelja- kuni kaheteistaastase vangistuse.

Süüdistatav tekitas kannatanule rängad vigastused, mis halvendavad tema elukvaliteeti

tänaseni (vt otsuse p-d 40-41). V. Prostokishin sai kannatanu vara oma kätte ning selle

lõplikku enda kasuks pööramist takistas kolmanda isiku ootamatu sekkumine. Ka siis ei olnud

V. Prostokishin nõus ilma vastuhakuta röövitud kotti loovutama – ja kasutas jällegi nuga.

33. Vaatamata V. Prostokishini süü suurusele, ei soostu kohtukolleegium siiski prokuröri

pakutud 10 aasta pikkuse karistusettepanekuga, kuivõrd see ei arvesta kergendavat asjaolu

ning karistuse eripreventiivset aspekti.

34. Prokurör on veendunud, et süüdistatava kahetsus teenib vaid kergema karistuse saamise

eesmärki. Kohtukolleegium nii ei arva. V. Prostokishin avaldas kahetsust juba ülekuulamisel

23. juulil 2023 (kd 2, tl 93). Viimases sõnas palus V. Prostokishin kannatanutelt vabandust

ning nõustus I.N. le hüvitama mittevaralise kahjuna 5000 eurot. Süüdistatava kahetsus on

siiras - inimene, kes oma süüd ei tunneta tavapäraselt nii ei käituks. Karistust raskendavaid

asjaolusid ei ole.

35. V. Prostokishin oli teo toimepanemise ajal 45-aastane. Tegemist on tema esimese

vägivallakuriteoga. Sellele eelnevalt karistati V. Prostokishinit Viru Maakohtu 14. septembri

2020. a otsusega KarS § 329 järgi 2-kuulise vangistusega, millele liideti Viru Maakohtu 30.

juuni 2020. a otsusega KarS § 424 lg 1 järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa 6 kuud 27

päeva vangistust. Karistus asendati 265 tunni üldkasuliku tööga, mille tegemise tähtajaks

määrati 1 aasta. Karistuse täitis V. Prostokishin 14. oktoobriks 2021. Karistusregistri

andmetel on V. Prostokishin viibinud lühiajaliselt (3 päeva) eelvangistuses (kd 1, tl 47- 49).

Käesolevalt V. Prostokishinile mõistetav karistus on seega tema esimene reaalne vangistus.

Seetõttu on tema karistustundlikkus eeldatavasti suurem ning karistuse eesmärgid täidetavad

ka alla sanktsiooni keskmist määra jääva karistusega, s.o 8 aasta pikkuse vangistusega.

II

36. Tsiviilhagi lahendamisel heidab prokuratuur maakohtule ette põhjendamiskohustuse ning

kaalutlusõiguse rikkumist, millega ringkonnakohus nõustub.

37. Maakohus tuvastas, et enne rünnakut oli kannatanu I.N. terve. Õigusvastase ründega

tekitas V. Prostokishin I.N. le füüsilist valu ja tervisekahjustuse – ligi 4 cm pikkuse torke-

lõikehaava ülaseljal vasaku abaluu mediaalse ehk keskse serva piirkonnas. Tervisekahjustuse

tüsistusena tekkis I.N. l seljaaju kontussioon ja ödeem, mis põhjustas alumise pareesi ehk

mõlema poole alajäsemete halvatuse, põie- ja sooletöö häire, raskekujulise siirdumis- ja

liikumisfunktsiooni häire ning tundlikkushäire vasakul jalal.

38. Maakohus on lahendi tsiviilhagi käsitlevas osas loetlenud kannatanu I.N. vaevuseid

(alajäsemete halvatus paar nädalat, suured valud), viidanud tema korduvale viibimisele

Haapsalus närvirehabilitatsioonikeskuses ning möönnud I.N. üldist heaolu vähenemist,

viidates tema töövõimetusele ja raskele liikumispuudele. Sellega kannatanu vaevuste,

iseseisva toimetuleku ning üldise heaolu vähenemise põhjendused piirduvad. Ehkki kõik

eeltoodud vaevused on tingitud süüdistatava tekitatud tervisekahjustusest ning vaidlust pole

selles, et tuvastatud asjaoludel on kannatanul materiaalõiguslik alus nõuda V. Prostokishinilt

kahju hüvitamist, on kahju hüvitist puudutavad põhjendused äärmiselt napid.

Ringkonnakohus saab selle vea parandada.

39. Kohtupraktikas on leitud, et kehavigastuse või tervisekahjustusega tekitatud mittevaralise

kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus oleneb kehavigastuse ja tervisekahjustuse

raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid

kehavigastuse tõttu (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus 15. detsember 2016, nr 3-2-1-127-16,

p 19). Arvestada tuleb erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle

tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat „valu suurust“, samuti ka kannatanu võimalikku

hooletust ja selle raskust endale tervisekahjustuse või kehavigastuse ja sellega kahju

tekkimises või suurenemises (viidatud otsus asjas nr 3-2-1-73-13, p 13).

40. Kannatanu põhjendab oma nõuet väga tugeva füüsilise valuga, mida ta tundis ründe järel.

Noahaava ja selle tüsistuste tõttu pidi ta pidevalt tarvitama valuvaigisteid. Kannatanu I.N.

tervisekahjustus on hinnatav raskena, kuivõrd tema tervisehäire kestis ekspertiisiakti kohaselt

üle nelja kuu. Vahetult pärast sündmust esines I.N. l põie- ja sooletöö häire ning tema

toimetulek igapäevaelu tegevuste ja toimingutega oli traumast tingituna oluliselt raskendatud.

Algul ei saanud ta alajäsemete halvatuse tõttu üldse jalgu liigutada (kd 1, tl 25 pöördel),

kasutas põiehäirete tõttu mähkmeid ning liikus ratastooliga (kd 1, tl 53 pöördel).

Kriminaalasja arutamisel pool aastat hiljem kohtus, s.o 26. jaanuari 2024, vajas kannatanu

endiselt osaliselt kõrvalist abi ning sai abivahendita liikuda vaid siis, kui sein on lähedal (kd

1, tl 25 pöördel). I.N. 2024. a jaanuari kaebused kajastuvad tervise infosüsteemist võetud

andmetes (neile on viidatud ekspertiisiaktis nr 24E-AOI00051-01). Patsient kaebas jalgade

nõrkust ja kiiret väsimust, ta suudab kõndida ~400 m järjestikku. Tunneb labajalgades valu,

need muutuvad käies tuliseks; aeg-ajalt esinevad jalgades krambid (kd 1, tl 68). I.N.

kinnitusel on ta 100% töövõimetu ning talle on määratud raske liikumispuue kuni 30. juulini

2024 (kd 2, tl 90). Samuti kinnitas kannatanu, et arstid ei ole talle andnud lootust täielikuks

paranemiseks (kd 1, tl 25 pöördel, tl 26; kd 2, tl 99 ja pöördel; kd 1, tl 68 pöördel).

41. I.N. on oma nõuet osaliselt põhjendanud šokiseisundiga, mis kaasnes alajäsemete

halvatusega ning suure hirmutundega, et halvatus võib olla püsiv. Selline hirmutunne on teo

tehiolusid ning ründele järgnenut arvestades mõistetav – I.N. kirjeldas, kuidas noalöök „jalad

võttis alt ära, kukkusin põlvili, jalgu ei tundnud“ (kd 1, tl 25). Ta kinnitas, et paari nädala

jooksul ei saanud ta üldse jalgu liigutada, kasutas ratastooli, sõltus kõrvalisest abist, viibis

kaks nädalat haiglaravil ning seejärel 42 päeva Haapsalu Neuroloogilises

Rehabilitatsioonikeskuses. Ravi ajal olid tal valud ning ta võtab tänini unerohtu. Viimati oli

Haapsalus taastusravil paar nädalat enne 26. jaanuari istungit (kd 1, tl 27).

42. Kuriteo tagajärjel muutus I.N. , kes enne V. Prostokishini rünnet oli olnud terve inimene,

kõrvalisest abist ja abivahenditest sõltuvaks inimeseks, kelle elukvaliteet on valude ning

töövõimekaotuse tõttu oluliselt halvenenud. Ehkki 25. märtsil 2024 koostatud ekspertiisiakti

kohaselt esineb I.N. taastumises märgatav progress ja alumine paraparees on taandumise

tendentsiga, ei ole seljaaju funktsiooni taastumise täpsem ulatus ja aeg prognoositav (kd 1, tl

69 pöördel). Kriminaalasjas puuduvad vähimadki viited sellele, et kannatanu oleks hooletu –

ta on vastu võtnud talle pakutud ravi. Ekspertiisiakti kohaselt sai I.N. kogu vajaliku ravi

võimalikult kiireks paranemiseks (kd 1, tl 69 pöördel). V. Prostikishini tegevusega I.N. le

tekitatud närvitegevuse häire, samuti tema heaolu langus, mis on tingitud piirangust

kannatanu tegevuses ning elukorralduses, pärsivad I.N. võimalusi elus ja tööturul. Näiteks

on I.N. l, kes enne töötuks jäämist teenis elatist mööblitsehhis, ilmselt ka tulevikus raske vastu

võtta tööd, mis eeldab füüsilist vastupidavust ning liikumist.

43. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et maakohtu poolt I.N. le välja mõistetud

mittevaralise kahju hüvitis 5000 eurot on ebamõistlikult väike.

44. Apellant on õigesti märkinud, et väljamõistetud summa ei arvesta kohtupraktikat, olles

väiksem isegi keskmisest välja mõistetud kahjust (arvestamata elukalliduse tõusu). Riigikohtu

praktikas ollakse seda meelt, et mittevaralise kahju hüvitised peavad käima kaasas nii

elukalliduse tõusu kui ka üldise heaolu kasvuga, samuti arvestama võimalike muutustega

ühiskonna väärtushinnangutes. Varem mittevaralise kahju eest välja mõistetud hüvitiste

suurused on üks tegur, mida kohus peab koos kõigi teiste asjakohaste kaalutlustega arvestama,

kuid sellel ei ole esimust teiste kaalutluste ees. (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 22.

aprill 2024, nr 1-22-5835, p 32).

45. Kolleegiumi arvates tegi esimese astme kohus võlaõigusseaduse (VÕS) § 134 lg-s 2

nimetatud kahjuhüvitise suurust kindlaks määrates kaalutlusvea, mis annab ringkonnakohtule

aluse maakohtu otsuse tühistamiseks ja õiglase hüvitise väljamõistmiseks. Maakohus ei

võtnud mittevaralise kahju hüvitist määrates asjakohaselt arvesse kannatanu tervisekahjustuse

raskust ja prognoosi, et I.N. ei pruugi täielikult paraneda. Ekspertiisi kohaselt ei ole seljaaju

funktsiooni taastumise täpsem ulatus ja aeg prognoositav (kd 1, tl 69). Kohtla-Järvel elav I.N.

peab tegelema iseseisvalt füsioteraapiaga ning käima ravil Haapsalus. Tal on

tervisekahjustusest tulenevaid piiranguid toimetulekule ja töövõimele. Süüdistatav põhjustas

I.N. le tervisekahjustuse kavatsetult, samas kui kannatanu kuidagi endavastast rünnet ei

soodustanud – vastupidi, ta lahkus V. Prostokishini seltskonnast vaikides. Maakohus jättis

lisaks tähelepanuta varasemas kohtupraktikas määratud hüvitiste suuruse ega põhjendanud,

miks ta määras I.N. le keskmisest väiksema kahju hüvitise. Ringkonnakohus soostub

prokuröriga selles, et kannatanu üleelamisi, rasket puuet ning käesoleva ajani kestvat

liikumisraskuse püsimist, täiendekspertiisis sedastatut ning kohtupraktikas antud juhiseid

arvestades, on I.N. mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma 10 000 eurot.

III

46. Eeltoodut arvestades ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 2 ja 4 ning KrMS

§ 339 lg-st 2, tühistab ringkonnakohus Viru Maakohtu 2. mai 2024. a otsuse osaliselt, s.o V.

Prostokishinile mõistetud karistuses ja väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suuruses.

Tühistatud osas teeb kohus uue otsuse, millega mõistab V. Prostokishinile karistuseks 8 aastat

vangistust. Karistusaja hulka tuleb arvata V. Prostokishini vahi all viibitud aeg alates 21.

juulist 2023. See kuupäev tuleb ühtlasi lugeda karistuse kandmise algusajaks. Kannatanu I.N.

kasuks mõistab ringkonnakohus V. Prostokishinilt välja mittevaralise kahju hüvitisena 10 000

eurot. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. KrMS § 340 lg 4 p-de 4

ja 5 alusel rahuldatakse prokuröri apellatsioon osaliselt.

47. KrMS § 4081 lg 4 näeb ette, et kui kohtulahendi põhiosa või põhjendav osa sisaldab

teavet, mille suhtes kehtib seadusega ettenähtud muu juurdepääsupiirang, avalikustab kohus

omal algatusel või huvitatud isiku taotlusel ainult kohtulahendi sissejuhatuse ja resolutiiv- või

lõpposa. Kohus leiab, et otsuse alapeatükk II sisaldab I.N. terviseandmeid sisaldavat teavet.

Antud teabe osas on I.N. andnud loa kasutada terviseandmeid kriminaalasjas (kd 1, tl 55), ent

ringkonnakohtu hinnangul ei laiene see luba terviseandmete avalikustamisele avalikus

arvutivõrgus. Seetõttu tuleb otsuse jõustumisel jätta avalikustamata käesoleva otsuse

alapeatükk II.

(allkirjastatud digitaalselt)