1-11-1206/16 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-11-1206

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 22. august 2011 Tartu, (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-11-1206 (10240104295) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus Kriminaalasi F.H süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 järgi; J.M-i süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 7, 8 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 26. mai 2011 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

süüdistatava F.H kaitsja vandeadvokaat Arri Tooming’u apellatsioon

RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 326 lg 2 jätta süüdistatava F.H kaitsja vandeadvokaat Arri Toomingu apellatsioon Viru Maakohtu 26. mai 2011 otsuse peale kriminaalasjas 1-11-1206 läbi vaatamata.

KrMS § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule

kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Viru Maakohtu 26. mai 2011 otsusega tunnistati F.H süüdi KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ja karistuseks mõisteti 1 aasta ja 3 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3, s.o 5 kuu võrra, mõistes F.H-le karistuseks 10 kuud vangistust.

Sama otsusega tunnistati süüdi J.M, kuid tema osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud.

Maakohus arutas F.H-le esitatud süüdistust selles, et tema KarS § 199 lg 2 p-s 4

tähendatud isikuna, 01.08.2010 ajavahemikul kell 21.00–22.00 tungis ukseluku lõhkumise teel

sisse Kunda linnas XXX asuvasse R.S. kuuluvasse garaažiboksi ning varastas R.S. kuuluva sõiduauto Moskvitš 412 M registreerimismärgiga XX-XX XXX väärtusega 3000 krooni.

Samuti tema, KarS § 199 lg 2 p-s 4 tähendatud isikuna, ööl vastu 19.08.2010 tungis koos

alaealise J.M-iga ukse lõhkumise teel sisse Kunda linnas XXX asuvasse V.K. kuuluvasse

garaaži ning varastas V.K. ile kuuluva motorolleri Kymco Agility väärtusega 20 000 krooni

2

(1278.23 eurot) ja V.R. kuuluva mootorratta Honda CBR 1000 F väärtusega 50 000 krooni (3195.58 eurot). Seega F.H, KarS § 199 lg 2 p-s 4 tähendatud isikuna, võttes korduvalt, isikute grupis ning sissetungimisega ära võõraid vallasasju nende ebaseadusliku omastamise eesmärgil, pani toime KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

F.H tunnistas end maakohtus täielikult süüdi, jäi oma taotluse juurde lahendada kriminaalasi lühimenetluses ega soovinud enda ristküsitlemist kohtuistungil.

Maakohus leidis, et F.H süü temale inkrimineeritud süütegude toimepanemises leidis tõendamist nii süüdistatavate enda kui ka tunnistajate ütluste ja muude kriminaalasjas kogutud tõenditega.

Karistuse mõistmisel juhindus maakohus KarS §-st 56. Maakohus märkis, et F.H on

varem kohtulikult karistatud varavastaste süütegude toimepanemise eest – viimati Viru

Maakohtu 30.06.2009 otsusega KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 ja § 329 järgi 1 aasta 4 kuu ja 24 päevase vangistusega, milline karistus asendati KarS § 69 alusel 1018 tunni üldkasuliku tööga

tähtajaga 2 aastat. Prokuröri väitel on üldkasuliku töö tunnid sooritatud. Väärtegude toimepanemise eest on F.H karistatud 30 korda.

Maakohus ei tuvastanud F.H karistust raskendavaid asjaolusid. Süüd kergendava asjaoluna arvestas maakohus süü tunnistamist ja kahetsust. Samas oli maakohus seisukohal, et

F.H i ole varasematest karistustest teinud vajalikke järeldusi, jätkates õigusvastaste

tegude toimepanemist. Kuna varasemad tingimuslikud karistused ei ole omanud tema suhtes

piisavat preventiivset mõju, pidas maakohus põhjendatuks mõista F.H-le karistuseks vangistus. Seda siiski olulisel määral alla selle keskmise määra, arvestades asjaolu, et tegemist on F.H esimese reaalse vangistusega.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

Süüdistatava kaitsja esitas maakohtu otsusele apellatsiooni, milles palub kohtuotsuse

F.H-le karistuse mõistmise osas tühistada ning teha uus otsus, millega mõista F.H-le kergem karistus. Arvestades F.H poolt toimepandud kuritegu ja süüdistatava isikut, on kaitsja seisukohal,

et mõistetud karistus on põhjendamatult raske. Maakohus on oma seisukohas karistuse osas muuhulgas deklaratiivselt märkinud, et karistuse mõistmisel võtab kohus arvesse kergendavaid ja

raskendavaid asjaolusid, tahtluse liiki ning võimalust süüdlasi edaspidi mõjutada süütegude

toimepanemisest hoiduma. Kuid silmas pidades kohtu poolt mõistetud põhikaristust, millest

KrMS § 238 lg 2 alusel kuulus mahaarvamisele 1/3, ei ole maakohus kaitsja arvates F.H-le karistuse mõistmisel karistust kergendavaid asjaolusid ega raskendavate asjaolude puudumist tegelikult arvestanud. Märkides muuhulgas, et isik võetakse õigusvastaste tegude eest

vastutusele üksnes tema poolt toime pandud tegude eest ja nende piires, on maakohus

kohtuotsuses karistuse eripreventiivsete eesmärkide saavutamist silmas pidades keskendunud karistuse liigi ja määra valikul lubamatult F.H isikule.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on kohtupraktikas selgitanud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja

määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. KarS-i mõtte

kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi

süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks.

Viimatiöeldu tähendab eelkõige keeldu hakata karistuse liigi ja määra valikul konkreetse teo asemel hindama hoopis süüdistatava varasemat elukäiku ning tema isikuomadusi üldises plaanis. (RKK 3-1-1-99-06). Kaitsja nõustub, et Riigikohtu seisukoht ei välista täielikult isiku arvestamist

karistuse kohaldamisel, kuid osundatud lahendis väljendatud mõtte kohaselt tuleb karistuse

3 mõistmisel eelkõige lähtuda konkreetsest teost ja isiku süüst ning lisaks süü suurusele täiendavalt arvestada teoga lahutamatult seotud isikulisi asjaolusid.

F.H-le karistusena vangistuse mõistmist on maakohus põhjendanud eelkõige sellega, et

F.H i ole varasematest karistustest teinud vajalikke järeldusi, jätkates õigusvastaste tegude toimepanemist, ning et varasemad tingimuslikud karistused ei ole avaldanud tema suhtes

piisavat preventiivset mõju. Sellega on kohus teo ja süü asemel hinnanud hoopis F.H

varasemat elukäiku ja õigusvastaseid isikuomadusi ning pidanud talle karistuseks vangistuse mõistmist põhjendatuks just seetõttu, et F.H i ole teinud kahest varasemast karistusest

vajalikke järeldusi. Samas ei ole maakohus F.H teoga seotud isikulisi asjaolusid

vaadeldes arvestanud, et süüdistataval oli kindel töö- ja elukoht. Kaitsja lisab, et maakohtu

seisukoht seoses varasematest tingimuslikest karistustest järelduste mittetegemisega on

muuhulgas ka õiguslikult ekslik. F.H-le 30.06.2009 Viru Maakohtu poolt mõistetud karistus – vangistus 1 aasta 4 kuud ja 26 päeva – milline asendati KarS § 69 alusel 1018 tunni üldkasuliku tööga tähtajaga 2 aastat, ei ole käsitatav tingimusliku karistusena. Tegemist oli

mõistetud vangistuse asendamisega üldkasuliku töö tundidega, mille F.H on täielikult täitnud. Tuginedes asjaolule, mida kohus on ka kohtuotsuses arvestanud – tegemist on F.H

esimese reaalse vangistusega – leiab kaitsja, et 10 kuud vangistust on F.H süüd

arvestades põhjendamatult raske karistus. Kohus on kohtuotsuses märkinud, et vangistust on

põhjendatud mõista üksnes siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Samuti on kohus osundanud sellele, et KarS § 199 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanemise eest näeb seaduseandja ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse.

Sellele vaatamata ei kaalunud maakohus kergemaliigilise karistuse kohaldamist ega põhjendanud, miks ta ei pea võimalikuks mõista F.H-le rahalist karistust.

F.H kaitsja apellatsioonile esitas vastuse kannatanu V.K. , kes ei nõustu kaitsja seisukohaga, nagu oleks F.H-le mõistetud karistus ebaõiglaselt suur. V.K. märgib, et A. Kalmuse teod on iga aastaga muutunud järjest hullemaks. Arvuti teel varguste toimepanijast on saanud inimene, kes röövib 9-aastaselt poisilt fotoaparaadi, lubab kasuisa ema maha lasta, kui viimane ei allu tema nõuetele, varastab majanaabrilt tööriistu, lõhub teisele isikule kuuluva postkasti ning annab kohtule valeandmeid, et temale esitatavad nõuded tuleksid teisele aadressile. V.K. märgib, et need on need teod, mida kohus ega kaitsja ei tea, aga mida F.H omaks võtta ei julgeks. Neid tegusid teavad kohalikud elanikud. Seoses temalt varastatud rolleriga märgib V.K. , et laenuga ostetud masin, mis käis regulaarselt

hoolduses ja oli alati sõidukorras, on muudetud sõidukõlbmatuks. V.K. lisab, et kui kaitsja väidab, et F.H-le mõistetud vangistuse asendamine üldkasuliku tööga pole vanglakaristus, siis karistus jääb ikkagi karistuseks. Karistuse asendamine ei tee karistust olematuks.

V.K. märgib, et kui F.H oleks avaldanud maakohtu istungil soovi tekitatud kahju

kannatanutele heastada, siis ei oleks V.K. soovinud talle 10-kuulist vanglakaristust. Paljas vabandus aga ei heasta lõhutud garaažiust, purustatud rollerit ega kaotatud usaldust.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohus, hinnates F.H kaitsja apellatsiooni põhjendatust, selle kohtuliku

läbivaatamise perspektiivi, olemasolevat kohtupraktikat ja võimalikku tulemust, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb KrMS § 326 lg 2 alusel jätta läbi vaatamata.

Riigikohtu määruse nr 3-1-1-49-10 punkt 5 kohaselt on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine

võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt

kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta.

4

Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik reeglina vaid juhul, kui juba

eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Ilmselt põhjendamatuks KrMS § 326 lg 2 teise lause mõttes tuleb lugeda sellist apellatsiooni, mida on põhjust pidada perspektiivituks ehk mille rahuldamist ei pea kolm ringkonnakohtu kohtunikku üksmeelselt võimalikuks. Tegemist on olukorraga, kus kaebus jääb prognoositavalt rahuldamata.

Maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud kergendava asjaoluna F.H süü

ülestunnistamist ning puhtsüdamlikku kahetsust. Sellele vaatamata ei pidanud maakohus

võimalikuks karistada F.H rahalise karistusega. F.H on varem korduvalt varavastaste kuritegude toimepanemise eest kriminaalkorras karistatud. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu seisukohaga, mille kohaselt olukorras, kus süüdistatav on korduvalt toime pannud varavastaseid süütegusid, ei ole alust arvata, et kergema karistuse kohaldamine suudaks mõjutada

sellist isikut õiguskuulekalt käituma. Karistuse eesmärkide saavutamiseks on põhjendatud süüdistatava karistamine reaalse vangistusega.

Maakohus on igakülgselt põhjendanud karistusmäära valikut, kohtu põhjendused on asjakohased ja veenvad. Maakohus on arvestanud kõigi nende kergendavate asjaoludega, millele viidatakse

apellatsioonis ja selle tõttu mõistnudki karistuse oluliselt alla sanktsiooni keskmise määra.

Mõistetud karistuse kergendamine oleks vastuolus karistuse eesmärgi ja õiguskorra kaitsmise huvidega.

Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS §-st 326 lg 2 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb jätta läbi vaatamata.

Aarne Sarjas

Mati Kartau

Tiit Lõhmus