2-21-17881/84 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Piirmets, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler

Määruse tegemise aeg ja koht

04.10.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-17881

Kohtuasi

Omega Laen AS-i hagi X.R vastu võla

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 05.07.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X.R-i apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Omega Laen AS (registrikood 11691792),

lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Heikki Ojamaa

Kostja X.R (isikukood XXX), lepinguline esindaja

Merike Roosileht

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X.R-i 15.08.2024 menetlusabi taotlus rahuldamata.

2. Jätta X.R-i 15.08.2024 apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 05.07.2024 otsuse

peale tsiviilasjas nr 2-21-17881 Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.

3. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud X.R-i kanda. Omega Laen AS-il ei ole

apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-21-17881

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Omega Laen AS (hageja) esitas 12.11.2021 hagi A&A Acta OÜ, X.R-i (kostja) ja OÜ TB

Keelekoda vastu. Harju Maakohus rahuldas 17.02.2022 hagi tagaseljaotsusega. Kostja esitas

08.07.2022 tagaseljaotsusele kaja, mille maakohus 03.03.2023 määrusega rahuldas ja taastas

kostja osas tsiviilasja 2-21-17881 menetluse.

2. Hageja nõuab kostjalt põhivõlga 125 000 eurot, perioodi 15.05.2020-15.08.2020 eest

intressi 5000,01 eurot, perioodi 16.08.2020-12.11.2021 eest viivist 22 350 eurot,

sissenõudmiskulu 35 eurot, kindlustuskulu 82,36 eurot ja alates 12.11.2021 viivist 0,04%

päevas arvestatuna põhinõudelt (125 000 eurolt) kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte

rohkem kui 160 000 eurot. Kostja vastutab solidaarselt A&A Acta OÜ-ga ja OÜ-ga TB

Keelekoda.

3. Hagiavalduse ja 24.11.2021 selle täienduse kohaselt sõlmisid hageja laenuandjana ja A&A

Acta OÜ laenuvõtjana 19.10.2018 laenulepingu. 14.08.2020 lepingu lisaga andis hageja kostja

taotlusel täiendavalt laenu. Lepingu täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ja kostja

käenduslepingu ning hageja ja OÜ TB Keelekoda käenduslepingu. Mõlema käenduslepingu

järgi kohustusid kostja ja OÜ TB Keelekoda käendajana vastutama hageja ees solidaarselt

laenuvõtjaga hageja ja laenuvõtja sõlmitud lepingu ja selle lisadest, sh tulevikus sõlmitavatest

lisadest tulenevate laenuvõtja kohustuste kohase täitmise eest. Kummagi käendaja vastutuse

rahaline maksimumsumma oli 160 000 eurot.

4. Laenuvõtja oma lepingujärgseid kohustusi vastavalt lepingule lisatud maksegraafikule

(tasumise tähtpäevad 15.06, 15.07, 15.08.2020) kokku summas 130 000,01 eurot ei täitnud,

mistõttu andis hageja A&A Acta OÜ-le 02.04.2020 ja 08.09.2020 täiendava tähtaja

kohustuste täitmiseks koos hoiatusega, et kohustuse täitmata jätmisel ütleb hageja lepingu

üles. Hoiatused edastati ka käendajatele. Kuna laenuvõtja täiendava tähtaja jooksul kohustusi

ei täitnud, siis ütles hageja 02.10.2020 avaldusega lepingu üles alates 02.10.2020.

Kostja vastuväited

5. Kostja vaidles hagile vastu ning leidis, et käendusleping on TsÜS § 86 järgi tühine. Kostja

on laenuvõtja A&A Acta OÜ osanik ja juhatuse liige, mistõttu on tegemist omavahel

lähedaste isikutega. Kostja nõustus käendama A&A Acta OÜ 19.10.2018 laenu füüsilise

isikuna selleks, et välistada A&A Acta OÜ pankrot ja seega päästa enda sissetulek ning

äripartneritega saavutatud aastatepikkune usaldussuhe. Kostja oli sundolukorras ja tegutses

erakorralise vajaduse ajel. Arvestades, et käendusleping sõlmiti 160 000 euro käendamises,

pidi mõistlik isik aru saama, et füüsiline isik ei ole võimeline makseraskustesse sattunud

osaühingu käendatavaid kohutusi sedavõrd suures ulatuses ühekorraga täitma.

6. Hagejat ei huvitanud kostja majanduslik seis enne viimase laenusumma väljastamist. Üle

jõu käivaks osutus just viimane laen. Hageja on ekslikult pidanud kõiki kostja kontole

laekunud summasid kostja sissetulekuks. Kostjale jäi laenuandja selgitusest käenduslepingut

sõlmides mulje, et nii kinnisvarale seatud hüpoteek kui ka kostja ja OÜ TB Keelekoja

käendus on piiratud 160 000 euroga ning kuna kinnistu hüpoteegi piirmäär on 200 000 eurot,

siis ei tule kostjal kinnistu õnnestunud müügi korral midagi tasuda. Kui kostja oleks teadnud

vastutuse kogusummat 520 000 eurot, ei oleks ta hagejaga ühtegi lepingut allkirjastanud.

2-21-17881

Käendajad ja laenusaaja peaksid aru saama maksimaalsest summast. Sh oli vastutus kindlaks

määratud tähtajaga.

7. Kostja leidis, et hageja nõude kujunemine ei ole selge. Hageja ei ole tõendanud, kui palju

on kostja laenu saanud 19.10.2018 lepingu ja kui palju 14.08.2019 lisa 2 alusel.

8. 24.04.2024 esitas kostja tasaarvestusavalduse. Kostja on seisukohal, et hageja kui

professionaalne krediidiandja ei ole nõuetekohaselt täitnud oma kohustusi hinnata

laenutaotleja krediidivõimet. Sellega on hageja rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Kostja leiab, et ta on õigustatud VÕS § 197 lg 1 alusel tasaarvestama oma kahju

hüvitamise nõude hageja 154 442,71 euro suuruse nõudega (sh põhivõlg 125 000 eurot,

intressid 5000,01 eurot, viivis 22 525,34 eurot seisuga 12.11.2021, võlgnevuse

sissenõudmiskulud 35 eurot, kindlustuskulud 82,36 eurot, riigilõiv hagi esitamisel 1800

eurot, lisanduvad õigusabi kulud ja täiendav viivis). Hageja nõue kostja vastu on seega

lõppenud. Kui hageja ei oleks rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, poleks ka

kostjale kahju tekkinud. Hageja vastutus tuleneb ka sellest, et hageja on sõlminud kostjaga

käenduslepingu heade kommete vastaselt, kuna ei ole kostjale selgitanud, millised on laenu

andmise tingimused, laenusumma tagasimaksete erinevad viisid, laenu saamiseks vajalikud

tagatised, sh käendusest tulenev vastutus. Hageja on rikkunud kostja suhtes

teavitamiskohustust (VÕS § 14 lg 2).

Maakohtu otsus ja põhjendused

9. Harju Maakohus rahuldas 05.07.2024 otsusega hagi, mõistes kostjalt hageja kasuks välja

põhivõla 125 000 eurot, intressi 5000,01 eurot, viivise 16.08.2020-05.07.2024 eest 29 882,63

eurot, sissenõudmiskulu 35 eurot ja kindlustuskulu 82,36 eurot. Maakohus märkis, et tegemist

on solidaarnõuetega, mille osas kohus tegi käesolevas tsiviilasjas 17.02.2022 tagaseljaotsuse

ja mis on jõustunud A&A Acta OÜ ja OÜ TB keelekoda suhtes. Menetluskulud jättis

maakohus kostja kanda ning märkis, et määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

mõistliku aja jooksul peale maakohtu otsuse jõustumist TsMS § 177 lg 2 järgi.

10. Maakohus tuvastas järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud:

-

kostja on A&A Acta OÜ ja OÜ TB Keelekoda juhatuse liige;

-

hageja laenuandjana ja A&A Acta OÜ laenuvõtjana sõlmisid 19.10.2018 laenulepingu nr

89097 (dtl 10-29) ja 14.08.2019 lisa nr 2 (dtl 33-35), millega andis hageja laenu 100 000

eurot, aastase intressimääraga 16% + 6 kuu Euribor, maksetähtajaga 15.04.2025;

laenuvõtja pidi tagastama laenu igakuiste maksetena graafiku järgi; laenuvõtja tasus

maksegraafiku alusel nii põhiosa kui ka intressimakseid 15.11.2018-15.08.2019;

15.08.2019 makse järgselt moodustas lepingu tasumata jääk 92 174,74 eurot;

-

14.08.2020 lepingu lisaga nr 2 (dtl 33-35) andis hageja kostja taotlusel täiendavalt laenu

32 825,26 eurot ja lepiti kokku viimase maksetähtaja kuupäev 15.08.2020, mil laenuvõtja

pidi tagastama kogu laenusumma 125 000 eurot ja viimase intressimakse 1666,67 eurot;

esimesel 11 kuul pidi laenuvõtja tasuma igakuiselt vaid intressimakse 1666,67 eurot.

-

hageja ja kostja sõlmisid käenduslepingu nr 89097-ÜT (dtl 8-9) ning hageja ja OÜ TB

Keelekoda käenduslepingu nr 89097-TB (30-31); mõlema käenduslepingu järgi

kohustusid kostja ja OÜ TB Keelekoda käendajatena vastutama hageja ees solidaarselt

laenuvõtjaga hageja ja laenuvõtja vahel sõlmitud lepingu ja selle lisadest, sh tulevikus

sõlmitavatest lisadest tulenevate laenuvõtja kohustuste kohase täitmise eest; kummagi

käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma oli 160 000 eurot;

2-21-17881

-

laenuvõtja lepingujärgseid kohustusi 15.06, 15.07. ja 15.08.2020, kokku summas 130

000,01 eurot, ei täitnud, mistõttu andis hageja A&A Acta OÜ-le 02.04.2020 (dtl 36-38) ja

08.09.2020 (dtl 39-40) täiendava tähtaja kohustuste täitmiseks koos hoiatusega, et

kohustuse täitmata jätmisel ütleb hageja lepingu üles; hoiatused edastati ka käendajatele;

-

hageja ütles 02.10.2020 ülesütlemisavaldusega lepingu üles alates 02.10.2020 (dtl 41-42);

-

hageja kasuks on Yle (kostja endisele abikaasale) kuuluvale kinnistule XXX seatud 3.-6.

järjekohaga hüpoteegid (dtl 43-44);

-

hageja täitmisavalduse ja täitedokumendi alusel algatas kohtutäitur Mati Kadak

12.11.2021 täitemenetluse nr 008/2021/2473 hüpoteegiga koormatud kinnisasja omaniku

Y suhtes (dtl 60-190).

11. Pooled vaidlevad selle üle, kas:

-

kostja käenduslepingust tulenev kohustus on lõppenud;

-

hageja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet;

-

käendusleping on heade kommetega vastuolus ja seetõttu tühine;

-

kostja, OÜ TB Keelekoda ja OÜ A&A Acta vastutavad kõik solidaarselt kuni 200 000

euro ulatuses;

-

hageja kontrollis kostja kui käendaja võimet laen tagastada;

-

hagejal on õigus kostjalt nõuda kindlustusmakset;

-

kostja tasaarvestusavaldus on põhjendatud.

12. Maakohus leidis, et kostja käenduslepingust tulenev kohustus ei ole lõppenud. Kostjal kui

käendajal tekkis hageja ees kohustus võlgnevuse tasumiseks alates 20.10.2020 s.t hetkest, kui

laenuvõtja OÜ A&A Acta ei tasunud laenulepingu ülesütlemisavalduses märgitud tähtajaks

(19.10.2020) selles märgitud kohustust. VÕS § 153 lg 1 p 3 järgi lõpeb käendus tähtajalise

käenduse korral tähtaja möödumisega, kusjuures VÕS § 153 lg 3 järgi eeldatakse tähtajalise

käenduse lõppemise korral, et käendaja vastutab edasi enne tähtaja möödumist tekkinud

kohustuse eest. Eelnevat selgitas kohus kostjale ka 20.03.2024 e-kirjas. Kostja ei ole

tõendanud, et käendusleping oli tähtajaline.

13. Käenduse ulatuse osas leidis maakohus, et kostja ja kostja juhitavad äriühingud vastutavad

kogu laenulepingust tuleneva võlgnevuse eest solidaarselt, arvestades käendajate

käenduslepingutes märgitud maksimummäära, millele võib lisanduda viivis. Kostja puhul on

tegemist mitme äriühingu seadusliku esindajaga, kes on korduvalt eelnevalt sõlminud

lepinguid, sh laenu- ja käenduslepinguid. Kostjale kui majandus- ja kutsetegevuses

tegutsevale isikule ning korduvalt erinevaid laenu- ja käenduslepinguid sõlminud isikule pidi

käenduslepingust tuleneva rahalise kohustuse suurus ja olemus olema mõistetav. Kostja pidi

aru saama, mida tähendab isikliku käenduse puhul vastutuse rahaline maksimumsumma 160

000 eurot. Kostja ei saa äriühingu seadusliku esindajana eeldada, et laenulepingu rikkumisel

peaks rikkumisest tekkinud kahjud olema rahaliselt piiratud. Kostja poolt juhitava äriühingu

laenukohustuse isiklikult tagamise eesmärgiks saabki ju olla laenuandjal võimaliku ühingu

maksejõuetuse või kohustuse täitmise võimatuse korral laenu tegelik tagastamine.

Käenduslepingust on selgelt ka mõistetav, et selline füüsilise isiku poolt isiklikult võetud

kohustus on piiratud 160 000 euroga, millele lisandub käendaja enda viivituse korral viivis.

Käenduslepingus märgitud piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise

eest. Kostjal oleks olnud käendajana võimalik vältida lisanduvate summade maksmist ja

tasuda kohustus endal. Hageja teavitas kostjat kui käendajat korduvalt sellest, et põhivõlgnik

ei ole laenukohustust täitnud ja kui ta teates märgitud tähtajaks kohustusi ei täida, siis tuleb

2-21-17881

kohustused täita käendajana kostjal. Kostja ei ole vaidlustanud kirjade kättesaamist ega

täitnud kohustust.

14. Maakohus leidis, et hageja ja kostja vahel sõlmitud käendusleping ei ole vastuolus heade

kommetega ja sel põhjusel tühine. Kohus leidis, et kostja ei ole põhivõlgnikuga lähedastes

isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes oleks sõlminud lepingu sõltuvussuhtest

või muust isiklikust põhjusest tulenevalt. Kostja on laenuvõtja A&A Acta OÜ juhatuse liige.

Seega ei saanud käenduslepingu sõlmimine tuleneda sõltuvussuhtest või muust isiklikust

põhjusest. Kostja kui A&A Acta OÜ juhatuse liige ja ainuosanik, sai A&A Acta OÜ-le laenu

andmisest kasu, sest raha kasutati kostja äriühingu majandustegevuseks. A&A Acta OÜ laenu

tagamiseks olid kostja ja OÜ TB Keelekoda käenduslepingud ning hüpoteek kostja ja Y Sauel

XXX omandis oleval kinnistul. Seega ei olnud kostjaga sõlmitud käendusleping ainukeseks

tagatiseks. Kohtu hinnangul puudus laenuandjal põhjus lepingu sõlmimisel eeldada, et

käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust peale kinnistule

seatud hüpoteegi realiseerimist täita. Kostja ei ole tõendanud, et käendusleping võib olla

vastuolus heade kommetega ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu, sh põhjusel,

et ta ei oleks suutnud seda summat tasuda minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid

vältimatuid kulusid kandes või tema eeldatava eluea tõttu. Samuti ei ole antud juhul olnud

tegemist olukorraga, kus see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija

jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. Kostja ei teavitanud hagejat enne kohtumenetlust kordagi

majandusliku olukorra olulisest muutusest või sellest, et ta oleks sõlminud käenduslepingu

TsÜS § 86 lg 2 toodud põhjustel. Käenduslepingu punktist 7 tulenevalt oli kostjal

teavitamiskohustus 5 päeva jooksul asjaolude ja andmete muutumisest, sh sissetulekute

vähenemisest ja muudest asjaoludest, mis võivad põhjustada käenduslepingust tulenevate

kohustuste mittekohast täitmist.

15. Maakohus leidis, et käesolevas menetluses ei pea kohus kontrollima, kas hageja hindas

kostja kui käendaja krediidivõimet. Käendaja enda krediidivõimekuse kontrollimata jätmine

käenduslepingu sõlmimisel ei anna alust pidada käenduslepingut tühiseks ega kohaldada

ülalnimetatud muid õiguskaitsevahendeid, sest vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub

võlgniku ja võlausaldaja vahelises võlasuhtes, mitte aga käenduslepingule. Seega ei ole kostja

käendusleping tühine ja kostja vastutab käenduslepingu järgi laenuvõtja kohustuste täitmise

eest. Viidatut selgitas kohus kostjale 27.03.2024 e-kirjas. Alternatiivselt leidis kohus, et

hageja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtet ja kontrollis ka kostja maksevõimet. Kostja

kohustused olid piisavad vajadusel käenduskohustuse täitmiseks. Laenu tagamiseks oli seatud

hüpoteek Sauel XXX kinnistule. Kostjal on korteriomand ka NNN. Lisaks selgitas kostja

11.06.2024 toimunud istungil, et üritas enne ja pärast A&A Acta OÜ viimase laenulepingu

sõlmimist aktiivselt müüa laenulepingu tagatiseks olevat vara, millest soovis rahuldada A&A

Acta OÜ laenulepingust tekkinud kohustused. Ka hageja on menetluses selgitanud, et

laenulepingu nr 89097 lisa 2 sõlmimise taotluse esitas kostja ja soovis väiksemat igakuist

osamakset ning oli kindel, et 12 kuu jooksul õnnestub tal võõrandada tagatiseks olev kinnistu.

Seega oli lisa 2 sõlmimine laenuvõtja ja ka kostja huvides. Sh leidis kohus, et asjakohatud on

kostja vastuväited, et hageja on märkinud kostja sissetulekuks ka notari- ja tõlketasusid.

Tegemist on kostja enda poolt juhitava OÜ TB Keelekoda korduvate maksetega kostja

kontole. Seega saab viidatud makseid pidada regulaarseks sissetulekuks.

16. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas leidis kohus, et hageja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hinnanud laenuvõtja maksevõimet. Hageja nõudis

enne laenulepingu sõlmimist A&A Acta OÜ-lt 6 kuu konto väljavõtet. Lisaks kontrollis

hageja A&A Acta OÜ 2017. a majandusaasta aruannet. Kohus nõustub hagejaga ka selles, et

oluline ei ole laenuvõtjast äriühingu arvelduskonto seis majandusaasta lõpus, vaid rahavoog ja

2-21-17881

võime laenukohustust täita. Kohtu hinnangul ei tõenda hageja poolt vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimata jätmist kostja koostatud kokkuvõte ja selle lisad. 14.08.2019

laenulepingu muudatus ja käenduslepingud sõlmiti laenuvõtja taotlusel. Kostja oli kõigi

lepingute sõlmimisest ja nende sõlmimise asjaoludest hästi teadlik, sest kostja oli lepingute

sõlmimisel laenuvõtja ja teise käendaja seaduslik esindaja ja hüpoteegieseme (Sauel asuva

XXX kinnistu) omaniku abikaasa (käesoleval hetkel endine abikaasa). Seega ei saa kostja

käendajana täna väita, et laenuvõtja esitas laenuandjale ebaõigeid andmeid selleks, et laenu

saada. Laenuvõtja seadusliku esindajana oli kostja ise hagejale andmete esitajaks. Lisaks leiab

kohus, et kostja enda poolt ebaõigete andmete esitamine ei saanud kostjale kaasa tuua kahju.

17. Maakohus selgitas ja põhjendas hageja nõude kujunemist ning mõistis selle kostjalt välja.

Tasaarvestusavalduse osas leidis maakohus, et kuivõrd hageja ei rikkunud laenuandjana

vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis ei saanud kostjal tekkida väidetavast rikkumisest

kahju, mida hageja nõudega tasaarvestada. Samuti ei olnud käenduslepingu sõlmimine

vastuolus heade kommetega, sest kostja pidi majandus- ja kutsetegevuses mitmeid laenu- ja

käenduslepinguid sõlminud isikuna mõistma, millised on laenu andmise tingimused,

laenusumma tagasimaksete viisid, laenu saamiseks vajalikud tagatised, sh käendusest tulenev

vastutus. Hageja ei rikkunud kostja suhtes VÕS § 14 lg 2 järgi teavitamiskohustust.

18. TsMS § 162 lg-st 1 tulenevalt jättis maakohus menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebus

19. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse resolutsiooni punktide

1,2,3,4 osas tühistada ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi võla saamiseks

rahuldamata, menetluskulud jätta hageja kanda ning mõista need hagejalt kostja kasuks välja.

Alternatiivselt, kui ringkonnakohus ei pea võimalikuks asjas uut otsust teha, saata tühistatud

osas tsiviilasi maakohtule tagasi uueks arutamiseks.

20. Kaebuses heidab kostja maakohtule ette menetlusõiguse normide rikkumist ning

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist. Maakohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid või jätnud

need täies ulatuses hindamata ja seega tuvastanud valesti asjaolusid. Lisaks seisneb

menetlusõiguse rikkumine maakohtu ebapiisavas selgitamis- ja väljaselgitamiskohustuse

täitmises. Kohtuotsus on kostjale üllatav.

21. Apellatsioonkaebuses leiab kostja esmalt, et käendusleping on TsÜS § 86 järgi tühine,

kuna on heade kommetega vastuolus (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 49). Kostja on

selgitanud kohtule, et nõustus käendama laenu selleks, et välistada ühingu pankrot ja ta oli

sundolukorras, mistõttu tegutses erakorralise vajaduse ajel. Kostja ei saanud käendajana

käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu ja tema käenduse vastutuse

maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende

tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ja mõistlik isik pidi aru saama, et

füüsiline isik ei suudaks nii suurt kohustust täita. Kostja sissetulekud olid

ebaproportsionaalselt väiksed võrreldes tagatava summaga. Kohus on eksinud selles, et kostja

sissetulekud olid piisavad käenduse andmiseks. Maakohus on arvestanud sissetulekuna

summasid, mille puhul ei saanud vähimalgi määral eeldada, et need ka tulevikus laekuvad

püsiva sissetulekuna. Laekunud summade hulgas on tasud tõlkimise eest, et kostja saaks

tasuda tõlketeenuste eest. Tegemist ei ole kostja püsiva sissetulekuga, mille alusel saab

eeldada, et sissetulekud olid käenduse andmiseks piisavad.

2-21-17881

Krediidiandja pole kostjale selgitanud tegelikke asjaolusid. Kui hageja oleks kostjale kui

käendajale selgitanud käendusest tulenevat vastutust ja riski, ei oleks ta käenduslepingut

sõlminud. Otsuse põhjendustes ei nähtu, millistele tõenditele tuginedes on maakohus jõudnud

järeldusele, et käendusleping ei ole vastuolus heade kommetega ja sel põhjusel ka tühine

(maakohtu põhjendused p 26.7). Kostja viitas sh VÕS §-le 14 lg 1, rõhutas, et laenusaaja

maksevõimet ei ole laenuandja (hageja) hinnanud ja viitas Ringkonnakohtu lahendile

tsiviilasjas nr 2-19-5865.

Kostja ei nõustu, et kostja sissetulekud olid piisavad käenduse andmiseks (maakohtu otsuse p

26.5, et kostja oleks suutnud vastutuse maksimumsummat tasuda minimaalset elatustaset

säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulusid kandes (maakohtu otsuse p 26.6), et käesolevas

menetluses ei pea kohus kontrollima, kas hageja hindas kostja 2 kui käendaja krediidivõimet

(maakohtu otsuse p 27.3). Kostja ei nõustu, et käendaja enda krediidivõimekuse kontrollimata

jätmine ei anna alust pidada käenduslepingut tühiseks.

22. Teiseks ei nõustu kostja maakohtuga, et hageja on järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet ja hinnanud laenuvõtja maksevõimet. Otsusest ei nähtu, millistele tõenditele

tuginedes on maakohus jõudnud eeltoodud järeldusele. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab vaidluse korral tõendama laenuandja

(hageja), mitte laenuvõtja. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et laenuandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja ei nõustu, et hageja täitis vastutustundliku

laenamise põhimõtet ja kontrollis kostja 2 maksevõimet. Kohtuotsusest ei nähtu, millistele

tõenditele tuginedes on maakohus jõudnud eeltoodud järeldustele.

23. Kolmandaks on hageja nõude kujunemine ebaselge. Hageja ei ole tõendanud, kui palju on

kostja laenu saanud 19.10.2028 ja 14.08.2019 lepingu alusel. Seetõttu ei saa nõustuda

maakohtu järeldusega, et hageja nõue 125 000 eurot ja intressinõue 5000,01 eurot tuleb

kostjalt välja mõista. Kuna kostja tasus ise kindlustusmakseid AS-le Swedbank, mida kostja 2

kinnitas, ei nõustu kostja kindlustusmaksete nõudega. Kuna hageja põhinõude kujunemine on

ebaselge, siis on ka viivis ebaõige.

24. Neljandaks ei nõustu kostja tasaarvestusavalduse rahuldamata jätmisega.

25. Viimaks leiab kostja, et maakohus ei selgitanud pooltele piisavalt, milliseid asjaolusid on

vaja täiendavalt tõendada ja selgitada.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

26. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata.

Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2

sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku

aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh seda, et menetlusosalistel ei tekiks

apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.

27. Ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui

apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada.

2-21-17881

Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et

apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele

apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (RKTKo 24.04.2013, 3-2-1-35-13, p

12). Kohus peab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse aluseks

olevate faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile

vastav õigusnorm, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks (RKTKo 03.04.2018,

2-16-18835/64, p 10.1). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes

apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.

28. Kostja jäi apellatsioonkaebuses maakohtus esitatud vastuväite juurde, et käendusleping on

heade kommetega vastuolus ja seega TsÜS § 86 järgi tühine viidates vastavale Riigikohtu

praktikale (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 49).

28.1. Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohus on kostja vastuväidet piisavalt otsuses

hinnanud (otsuse p 26). Seejuures on maakohus õigesti arvestanud asjaoludega, et kostja oli

ise põhivõlgniku juhatuse liige ning ainuosanik, kes on käenduslepingu sõlminud huvist

põhivõlgniku majandustegevuse vastu. Seega ei saanud olla tegemist TsÜS § 86 tähenduses

sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt käenduslepingu sõlmimisega, nagu

maakohus õigesti leidis. Kolleegium selgitab, et olukord, kus kostja ei saanud lõppastmes

käenduslepinguga tagatavast kohustustest isiklikku kasu, sest asjaolud ei kujunenud selliselt

nagu kostja käenduslepingut sõlmides lootis, ei ole aluseks käenduslepingu tühisusele heade

kommetega vastuolu tõttu.

28.2. Kolleegium ei nõustu kaebuse väitega, et maakohus on eksinud, kui tuvastas, et kostja

sissetulek oli piisav kokkulepitud ulatuses käenduse andmiseks. Vaidlustatud otsuse p-is 26.5.

tuvastas maakohus kostja sissetuleku laenutaotlustele lisatud arvelduskontolt nähtuvate

sissetulekute kokkuvõtte ja konto väljavõtte alusel ning järeldas antud tõendite pinnalt, et

sissetulek oli piisav käenduse andmiseks.

Kaebuses on kostja esitanud väite, et talle makstud summade hulgas on tasud tõlkimise jaoks,

mis on laekunud kostjale selleks, et ta saaks tasuda tõlketeenuste eest. Ringkonnakohus

mõistab väidet nii, et kostja isiklikule arvelduskontole laekus raha, mis tuli väidetavalt edasi

kanda mingite tõlketööde eest. Kolleegiumi hinnangul kostja antud väitele selgelt maakohtus

tuginenud ei ole. Kostja on 11.10.2023 seisukohas küll nentinud, et: „Laenuandja kindlasti

teab, et notaritasu on see raha, mida makstakse notarile. Samamoodi on tõlkimistasu see,

mida makstakse tõlgile. Kui laenuandja ei tea selliseid mõisteid, siis küsitakse laenaja või

käendaja käest järgi, mida sellised asjad tähendavad, mitte ei liigita selliseid laekumisi

meelevaldselt kellegi sissetulekuks.“ Kolleegiumi arvates ei ole kostja sellega maakohtu

menetluses tuginenud asjaolule, et ta kasutas oma isiklikku arvelduskontot

majandustegevuseks, st tõlketeenuste eest tasumiseks, kuigi see oli tal võimalik, mistõttu ei

ole uue asjaolu esitamine ringkonnakohtu menetluses TsMS § 652 järgi lubatud. Lisaks on

maakohus hinnanud kostja vastuväidet, et hageja on kostja sissetulekuna märkinud ka notari-

ja tõlketasud ja märkinud, et isegi kui hageja on koostatud arvestusse (dtl 257-264) märkinud

lisaks igakuisele 3280-3360 euro suurusele töötasule, perioodi 01.04.-15.10.2018 hulka ka

mõne summa, mis ei olnud kostja tasu, siis olid esitatud pangakonto (dtl 265-271, dtl 661-

666) järgi kostjale laekunud summad 6,5 kuu eest siiski kokku 55 716,39 eurot, mis on

piisavaks, et kostja saanuks vajadusel peale hüpoteegi realiseerimist täita järele jäävaid

kohustusi.

2-21-17881

Vaidlustatud ei ole maakohtu tuvastatud asjaolusid, et tegemist on kostja enda poolt juhitava

OÜ TB Keelekoda korduvate maksetega kostja kontole ja hageja koostatud arvestuses

sisaldus igakuiselt saadud töötasu 3280-3360 eurot. Samuti ei ole vaidlustatud asjaolu, et

kostjal on kaks kinnisasja, millest üks tagas vaidlusalust kohustust. Seega ka juhul, kui

lähtuda vaid nimetatud asjaoludest, ei ole alust järeldada, et vastutuse maksimumsumma on

käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt

ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko

realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita.

28.3. Kolleegium märgib, et maakohus on vaidlustatud otsuse p-is 25 põhjalikult analüüsinud

käenduse ulatust ning p-is 26.6 käenduslepingu võimalikku tühisust vastuolu heade

kommetega käendaja vastutuse rahalise maksimumsumma suuruse tõttu.

Apellatsioonkaebuses leiab kostja, et käenduslepingu kehtivuse hindamisel ei saa ühegi

maakohtu seisukohaga nõustuda ning kohtu järeldused ei tugine tõenditele, kuid ei märgi,

milles tema arvates maakohus eksis ja milline asjaolu ebaõigesti tuvastatud on. Maakohus

leidis, et kostja pidi aru saama käenduse ulatusest, sest on majandus- ja kutsetegevuses

tegutseva isikuna ka varasemalt korduvalt lepinguid sõlminud, sh laenu- ja käenduslepinguid.

Maakohus tuvastas, et käenduslepingust on selgelt mõistetav, et selline füüsilise isiku poolt

isiklikult võetud kohustus on piiratud 160 000 euroga, millele lisanduvad käendaja enda

viivituse korral viivis (RKTKo 27.11.2012, 3-2-1-136-12, p 15). Samuti selgitas asjakohaselt,

et käenduslepingus märgitud piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise

eest (RKTKo 12.03.2013, 3-2-1-8-13, p 12). Lisaks viitas maakohus kostja käenduslepingust

tulenevale kohustusele teavitada laenuandjat asjaoludest, mis võivad põhjustada

käenduslepingust tulenevate kohustuste mittekohase täitmise. Kostja ei ole esile toonud, et

oleks hagejat teavitanud enne kohtumenetlust kordagi majandusliku olukorra olulisest

muutusest või sellest, et ta oleks sõlminud käenduslepingu TsÜS § 86 lg 2 toodud põhjustel (p

26.6). Apellatsioonkaebuses ei sisaldu väiteid, mis võimaldaks tuvastatud asjaolusid teisiti

hinnata ja jõuda käenduslepingu kehtivuse osas maakohtust erinevale järeldusele.

29. Kaebuses ei nõustu kostja maakohtuga, et hageja täitis vastutustundliku laenamise

põhimõtet ja kontrollis kostja 2 (apellant) maksevõimet. Kolleegium juhib esmalt kostja

tähelepanu sellele, et hageja ei pidanud kontrollima kostja kui käendaja maksevõimet, nagu

leidis õigesti ka maakohus. Käendaja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõte ei kehti,

kuna käendaja ei ole laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma (RKTKo

31.01.2018, 2-14-21710, p 48). Siiski on maakohtu otsuse punktides 26.5., 27.3. ja 27.5.

sedastatud alternatiivse käsitluse järgi hageja seda põhimõtet järginud. Apellatsioonkaebuses

ei ole esitatud väiteid, mis kummutaks maakohtu järelduse, et hageja kontrollis ka kostja kui

käendaja maksevõimet. Ringkonnakohus märgib lisaks, et käendajale tarbijakrediidilepingu

sätted ei kohaldu. Seega ei annaks vastavad apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse

muutmiseks, sest peale üldsõnaliste etteheidete ei nähtu kaebusest, milles seisnes

materiaalõiguse ebaõige kohaldamine ja milliste konkreetsete asjaolude tuvastamisel

maakohus vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmise kontrollimisel eksis.

30. Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, et hageja on järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet ja hinnanud laenusaaja maksevõimet. Kolleegium märgib, et maakohus on

tuvastanud laenusaaja maksevõime kontrollimiseks hageja tehtud toimingud ja kogutud

andmed ning järeldanud, et laenusaaja oli tegutsev ettevõte, kellel oli laenu teenindamiseks

piisav rahavoog. Seejuures on maakohus viidanud laenusaaja arvelduskonto väljavõttele ja

2017. a majandusaasta aruandele (dtl 447-468). Seega ei ole õige kaebuse väide, et otsusest ei

nähtu, millistele tõenditele tuginedes on antud järeldus tehtud ning kostja ei selgita, miks ei

2-21-17881

ole need tõendid piisavad. Maakohus on vaidlustatud otsuses läbivalt viidanud menetluses

esitatud seisukohtadele ja tõenditele ning jõudnud KAS §-le 83 lg-t 3 kohaldades järeldusele,

et hageja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kolleegium märgib lisaks, et

juriidilisele isikule ei laiene tarbijakrediidi sätted, mistõttu ei ole maakohus eksinud

materiaalõiguse kohaldamisel.

31. Apellatsioonkaebuses kordab kostja maakohtu menetluses esitatud vastuväidet, et hageja

nõude kujunemine on ebaselge ja tõendamata. Kostja väitel ei ole hageja tõendanud, kui palju

on kostja laenu saanud 19.10.2028 ja 14.08.2019 lepingute alusel. Vaidlustatud otsuse

punktides 29-30 on hageja nõude kujunemist analüüsitud ja tuvastatud, kui palju ja millise

arvestuse alusel on 19.10.2028 ja 14.08.2019 lepingute alusel laenusaajale laenu antud. Kostja

ei ole apellatsioonkaebuses esile toonud, milles on maakohus hageja nõude suuruse

tuvastamisel eksinud. Maakohus on otsuse punktis 29.3.4. nimetatud tõendite alusel

tuvastanud, et kindlustusmakse 82,36 eurot kindlustusperioodi 21.09.2021-20.09.2022 eest on

tasunud hageja. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaks aluse jõuda teistsugusele

järeldusele.

32. Kostja vaidlustab tema tasaarvestuse vastuväite rahuldamata jätmise, kuid kaebusest ei

nähtu, milles seisneb kostja tasaarvestusavalduse põhjendatuse hindamisel maakohtu poolne

õigusnormi rikkumine. Riigikohus on selgitanud kostja enda poolt viidatud lahendis (RKTKo

31.01.2018, 2-14-21710, p 52), et käendaja saab VÕS § 149 lg-te 1 ja 3 järgi kasutada

laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tugineda võlgniku

kahju hüvitamise nõudele, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest,

tasaarvestusele laenuandja nõudega, kuid ise ta võlgniku nõuet tasaarvestuseks kasutada ei saa

(vt ka RKTKo 27.03.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-13, p-d 14–16). Kaebuses ei nõustuta

ka järeldusega, et hageja ei rikkunud kostja suhtes teavitamiskohustust, kuid ei nähtu,

millistest käendatava kohustusega seotud olulistest asjaoludest hageja on käendaja jätnud

teavitamata ja mille hindamisel maakohus seejuures eksis.

33. Kaebuse väited ei anna alust järeldada ka maakohtu poolt selgitamiskohustuse rikkumist.

Maakohus on kostjale nõudega seonduvaid asjaolusid selgitanud nii 20.03.2024 kui ka

27.03.2024 e-kirjades (dtl 498 ja 509). Kostja ei ole apellatsioonkaebuses välja toonud, mis

osas täpsemalt selgitamiskohustus täitmata on jäänud ja kuidas see asja lahendust mõjutas.

34. Ülalmärgitud põhjendusi arvestades ei saaks kolleegium apellatsioonkaebuses toodud

väidete õigsust eeldades kaebust rahuldada. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse

menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.

35. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse

kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi (kostja) kanda. Kuna vastustajal (hagejal) ei ole

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid

tekkinud, ei tule kostjal hagejale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.

36. Kuna eeltoodu kohaselt ei ole alust arvata, et kostja kavandatav menetluses osalemine on

edukas, ei oleks alust rahuldada ka kostja 15.08.2024 menetlusabi taotlust

apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

37. TsMS § 181 lg 1 järgi antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja

ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid

2-21-17881

tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses

osalemine on edukas. Seejuures eeldatakse TsMS § 181 lg 2 järgi menetluses osalemise

edukust, kui taotlus, mille esitamiseks menetlusabi taotletakse, on õiguslikult veenvalt

põhjendatud ja faktiliselt põhistatud. Praegusel juhul ei ole ülaltoodud põhjendustel alust

arvata, et kostja menetluses osalemine oleks edukas, mistõttu ei ole alust rahuldada ka tema

taotlust vabastada ta menetlusabi korras riigilõivu tasumisest.

38. Kuigi praeguses asjas ei ole kostja riigilõivu tasunud ja tema menetlusabi taotluse

rahuldamiseks ei ole alust, ei palu ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel kostjal

riigilõivu tasuda, s.o apellatsioonkaebuse puudust (TsMS § 637 lg 1 p 3) enne menetlusse

võtmise otsustamist kõrvaldada, sest apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise

korral oleks kostjal õigus TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi nõuda apellatsioonkaebuselt

tasutud riigilõiv tagasi.

39. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust hagejale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle

esitajale kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt

esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta.

Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi kostjale kätte ja edastab teistele

menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

(allkirjastatud digitaalselt)