2-24-13472/22 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

04.10.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-13472

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus isiku

paigutamiseks

psühhiaatriakliinikusse

tahtest

olenematule ravile

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 07.09.2024 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

H.X-i määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Puudutatud isik H.X (isikukood XXX), riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 07.09.2024 määrus muutmata.

2. Jätta H.X-i määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses

võib menetlusosaline

Riigikohtus

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku valvearst (avaldaja,

psühhiaatriakliinik) esitas 07.09.2024 Harju Maakohtule taotluse H.X-i (puudutatud isik,

patsient) suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks.

2. Taotluse kohaselt rakendati psühhiaatriakliinikus puudutatud isiku suhtes alates 06.09.2024

kell 16.03 tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11

sätestatule.

3. Haapsalu kiirabi tõi puudutatud isiku 06.09.2024 psühhiaatriakliinikusse politsei kaasabil,

kuivõrd ta märatses Haapsalu kaubamajas ja käitus agressiivselt. Isik viidi esmasele

läbivaatusele Läänemaa haigla erakorralise meditsiini osakonda, kust ta pärast rahunemist

lahkus, kuid läks seejärel tagasi kaubamajja ja hakkas taas agressiivselt käituma.

Kohaletulnud kiirabis keeldus ta eluliste näitajate mõõtmisest, rahustavatest süsteravimitest ja

sülitas välja tabletid, kuid nõustus pikemal veenmisel suukaudse rahusti manustamisega.

4. Varasemast oli teada, et puudutatud isik on olnud jälgimisel Läänemaa haiglas ning 2001.

aastal diagnoositi tal skisotüüpne häire. Psühhiaatrite vaateväljas oli isik alates 1981. aastast,

mil diagnoositi hüsteeriline areng ja jäi kahtlus endogeensele haigestumisele. Isik tarvitas

episooditi antipsühhootikume, kuid on ravimitest korduvalt loobunud ning alates 2018. aasta

lõpust ravimeid ei tarvitanud.

Viimati oli puudutatud isik psühhiaatriakliinikus 08.02.2020-10.02.2020, mil kiirabi tõi ta

haiglasse ebaadekvaatse käitumise tõttu. Seisund stabiliseerus rahustava raviga, tahtest

olenematu ravi kriteeriumid ei täitunud ning isik kirjutati haiglast välja. Järgnevalt käis ta

Haapsalu haigla psühhiaatri poolt suunatuna ambulatoorselt psühhoteraapias (viimati 2023.

aasta novembris). Psühholoogi hinnangul oli isik viimastel kohtumistel üha paranoilisem ning

kahele viimasele kohtumisele ei ilmunud. Oktoobris tegi ta sihtasutuse Läänemaa Haigla

arveldusarvele põhjendamatuid ülekandeid 120 euro ulatuses. 17.11 koputas isik psühholoogi

kabineti aknale ja pidas läbi avatud akna arusaamatu monoloogi ligimese armastusest ning

monoloogi esitamise järel lahkus. Puudutatud isikul oli teise tüübi suhkruhaigus, mille

ravimeid ta regulaarselt ei tarvitanud. Enda väitel tarvitas ta kolm korda profülaktilises

annuses joodi, mida soovitas väga kogenud arst, kes töötab mitmes kohas.

5. Psühhiaatriakliiniku valvetoas avaldas puudutatud isik, et ostis poest kolm pudelit vett ja

seejärel tulid temaga rääkima mustades riietes mehed. Isikul oli enese sõnul alati olnud

loomulik agressiivsus pärsitud ja see tekitas psüühikahäireid. Ta avaldas, et on end

tervendanud ja harjutanud tervet agressiivsust. Esmalt hakkas isik seda harjutama veebi teel ja

edaspidi karjus akna peal. Ta soovis saada normaalseks ja terveks inimeseks. Psüühiliselt oli

isik teadvusel, valjuhäälne, düsfoorilises meeleolus, arsti isiku suhtes väga uuriv, kontrollis

töötõendit, avaldas kahtlust arsti pädevuses ja uuris korduvalt, kuidas saab kindel olla, et

valvearst on psühhiaater. Mõttekäigus esinesid paranoilised avaldused, s.t isik kirjeldas, et

inimesed väldivad teda ja et mingi isik, kellele ta ei meeldi, tahab tema elu takistada.

Puudutatud isik selgitas, et tal pandi elekter kinni, mistõttu ei saanud ta telefoni laadida,

samuti blokeeriti imelikul põhjusel ära telefoninumber. Kuivõrd isik oli häiritud sellest, et tal

ei lubata kommunikeeruda, hakkas ta tähtsaid asju aknast hüüdma. Politsei käis teda korduvalt

kodus korrale kutsumas. Üks politseinik ütles, et tohib hüüda ainult vahemikus kell 08.00-

22.00, kuid teine politseinik väitis, et ei tohi üldse karjuda. Selle info vastuolu oli isiku jaoks

väga häiriv. Valvearst alustas puudutatud isiku suhtes psüühikahäirest tuleneva mõttekäigu

häirituse ja ettearvamatu, agressiivse, impulsiivse ja ebaadekvaatse käitumise tõttu ravi tahtest

olenematu ravi otsusega 06.09.2024 kell 16.03.

6. Taotluse esitamise seisuga isiku seisund oluliselt ei muutunud. Ta oli osakonnas

valjuhäälne, protsessiv ja keeldus koostööst, olles personali suhtes verbaalselt ähvardav ja

sõimlev ning tehes kätega vehklevaid žeste. Vestlusel oli isik teadvusel, düsfoorilises

meeleolus ega vastanud küsimustele. Isik põrnitses altkulmu ja kurjal pilgul valvearsti, nõudis

valjuhäälselt skandeerides kohale õiguskantslerit ja karjus, et arst on värdjas, kelle lööb maha.

Emotsionaalselt oli isik afektlabiilne, pinges ja ähvardava hoiakuga. Ta oli verbaalselt

agressiivne ja ähvardav, keeldus koostööst, analüüside võtmisest, suukaudsest diabeediravist

ja talle määratud rahustitest, mida sai seetõttu süstetena. Isik ei olnud nõus haiglaraviga,

ravikoostöö ja haigustaju puudusid.

7. Puudutatud isikul esines raske psüühikahäire – muu äge psühhootiline episood (F23.8,

RHK-10 järgi) ning kaasuvalt pervasiivne arenguhäire (F84.8), mis piirasid olulisel määral

tema võimet ümbritsevat mõista ja oma käitumist juhtida. Tal puudus haiguskriitika ja

tulenevalt paranoilistest luulumõtetest keeldus ta ravist ja koostööst. Ravita jäämisel võis isik

oma raskest psüühikahäirest lähtuva ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise tõttu olla ohtlik

nii iseendale kui ka ümbritsevatele (emotsionaalne afektlabiilsus, paranoilised kahtlustus- ja

jälgimismõtted ning nendest johtuv ettearvamatu, agressiivne ja impulsiivne käitumine,

verbaalne ähvardamine, füüsiline allumatus politseile, keeldumine abist ja ravist). Oma

psüühilise seisundi tõttu ei olnud isik võimeline tegema adekvaatset otsust enda ravimise

kohta ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut. Tema seisundist ja varasemast

ravikogemusest lähtuvalt puudus alus prognoosida seisundi paranemist nelja ööpäeva vältel,

mistõttu taotles avaldaja kohtult luba isiku tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi

jätkamiseks ja talle vajadusel rahustava, psühhoosivastase ja meeleolu stabiliseeriva ravi

manustamiseks haiglatingimustes 40 päeva vältel alates tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi

vormistamise otsusest.

Maakohtu määrus

8. Maakohus rahuldas 07.09.2024 määrusega avalduse, rakendas esialgset õiguskaitset ja

andis loa puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamiseks neli ööpäeva tema

psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 06.09.2024 kell 16.03 kuni 10.09.2024 kell

16.03. Samuti andis kohus loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja

vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid

ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

Puudutatud isikul esines raske psüühikahäire – muu äge psühhootiline episood (F23.8, RHK-

10 järgi) ning kaasuvalt pervasiivne arenguhäire (F84.8), mis piirasid olulisel määral tema

võimet ümbritsevat mõista ja oma käitumist juhtida. Tal puudus haiguskriitika, tulenevalt

paranoilistest luulumõtetest keeldus ta ravist ja koostööst. Ravita jäämisel võis ta oma raskest

psüühikahäirest lähtuva ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise tõttu olla ohtlik nii iseendale

kui ka ümbritsevatele. Tal esinesid paranoilised kahtlustus- ja jälgimismõtted ning nendest

johtuv ettearvamatu, agressiivne ja impulsiivne käitumine, verbaalne ähvardamine, füüsiline

allumatus politseile, keeldumine abist ja ravist. Puudutatud isikul oli seega raske

psüühikahäire, mille tõttu ei olnud ta võimeline oma tervislikust seisundist ja ravivajadusest

aru saama, häiritud oli ümbritsevast arusaamine ning ta ei olnud võimeline oma käitumist

adekvaatselt juhtima. Haiglaravita jäädes ohustaks ta oma psüühikahäire tõttu nii ennast kui

ka teisi. Seega olid kinnisesse asutusse paigutamise tingimused täidetud ja viivitusega võis oht

realiseeruda.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

9. Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palus ravi lõpetada ja end

viivitamatult kinnisest asutusest vabastada.

Täitmata oli PsAS §-s 11 märgitud esmane ja põhiline eeldus kinnisesse asutusse

paigutamiseks, s.o raske psüühikahäire olemasolu. Isik selgitas, et aja jooksul pandi talle

erinevaid diagnoose, mis kinnitas, et tegelikkuses tal rasket psüühikahäiret ei olnud. Kuivõrd

haigus puudus, oli haiglasse paigutamine ebaõige.

10. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis avaldajale tähtaja sellele

vastamiseks.

11. Avaldaja hinnangul oli maakohtu määrus põhjendatud ning antud juhtumi puhul olid

täidetud kõik tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise haiglaravi rakendamise tingimused

vastavalt PsAS § 11 lg-le 1.

12. Maakohus jättis kaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu põhjendused

13. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ja määruskaebuse

väited ei anna alust selle tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu

määrus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659).

14. Maakohus kohaldas 07.09.2024 määrusega esialgset õiguskaitset kuni neli päeva alates

puudutatud isiku psühhiaatriakliinikusse paigutamisest, s.o alates 06.09.2024 kell 16.03 kuni

10.09.2024 kell 16.03. Ringkonnakohtu hinnangul selgitas maakohus nõuetekohaselt välja

PsAS § 11 lg 1 kohaldamise eeldused. Puudutatud isik ei toonud määruskaebuses välja

selliseid asjaolusid, millest tulenevalt võiks järeldada, et maakohus eksis esialgse õiguskaitse

kohaldamisel. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning tulenevalt

TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 neid ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib

kohus järgmist.

15. Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse

korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud

ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad

dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla

psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja

kohaldada tema suhtes tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise

tingimused PsAS § 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku

esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda

ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab

tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik

psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning 3) muu psühhiaatriline

abi ei ole küllaldane.

16. Psühhiaatrite arvamuse kohaselt esines puudutatud isikul raske psüühikahäire – muu äge

psühhootiline episood (F23.8, RHK-10 järgi) ning kaasuvalt pervasiivne arenguhäire (F84.8).

Puudutatud isiku arvamus, et tal puudus raske psüühikahäire, ei lükka ümber psühhiaatrite

hinnangut isiku tervislikule seisundile ning ei saa olla määravaks PsAS § 11 lg 1 p-s 1

sätestatud tingimuste hindamisel. Kohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades.

Samuti ei põhjendatud määruskaebuses, mis põhjusel ei ole psühhiaatrite seisukohad

meditsiiniliselt korrektsed. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et käesoleval

juhul esinesid PsAS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud eeldused.

17. Tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse

hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi

osas seisukoha võtmisel hindama. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata

kõrgendatud standardite kohaselt ning et ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist

iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning

tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (st isik võib kõige

lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel

kui tõenäoline (RKTKm 30.04.2013, 3-2-1-44-13, p 14; RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p

39.2; RKTKm 2-15-3662, 14.02.2018, p 14). Isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik

haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt RKTKm 14.02.2018,

2-15-3662, p 14.1; RKTKm 2-16-10435, 20.03.2019, p 18).

Psühhiaatrite arvamusest nähtus, et puudutatud isik võib ravita jäämisel psüühikahäirest

tuleneva ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise tõttu ohustada nii iseennast kui ka

ümbritsevaid. Isik oli osakonnas valjuhäälne, keeldus koostööst ja oli personali suhtes

ähvardav ja sõimlev, sh lubas arsti maha lüüa. Ta toodi psühhiaatriakliinikusse kiirabiga

politsei kaasabil, kuivõrd märatses Haapsalu kaubamajas ning käitus agressiivselt,

impulsiivselt ja ähvardavalt. Ta ei olnud võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma

käitumist. Ringkonnakohus nõustub, et puudutatud isiku ohtlikkus on maakohtu tuvastatud

asjaolude põhjal lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Seega on täidetud PsAS § 11 lg 1

p-s 2 sätestatud tingimus.

18. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et muu psühhiaatriline abi ei ole

küllaldane. Riigikohtu praktika kohaselt eeldab muude abinõude kasutamise võimatus seda, et

muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (RKTKm

19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Olukorras, kus puudutatud isik eitab temal diagnoositud

rasket psüühikahäiret ning ei mõista ravivajadust, ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik

osutada psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes tahtest olenematut ravi kohaldades.

Samuti kinnitab eeltoodut asjaolu, et isik keeldus koostööst arstidega, sh analüüside

võtmisest, suukaudsest diabeediravist ja talle määratud rahustitest. Seega on ringkonnakohtu

arvates tahtest olenematu ravi kohaldamiseks täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus.

19. Eeltoodust tulenevalt asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isiku puhul

olid täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused esialgse õiguskaitse korras tahtest

olenematu ravi kohaldamiseks. Seega jääb määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus

muutmata.

20. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi

kanda.

21. TsMS § 543 võimaldab esitada käesoleva määruse peale määruskaebuse.

(allkirjastatud digitaalselt)