4-24-2639/17 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

04.septembril 2024 Tallinn

Harju Maakohtu kohtunik Liina Pohlak

Sekretär Thea Tikenberg juuresolekul

Kohtuvälise menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna

menetlustalituse kohtuesindusgrupi esindaja Sergei Dõmša

Kaebuse esitanud isik M S

Isikukood: xxx

elukoht: xxx

Töökoht: xxx

Kaitsja Nele Tammemäe

Vaatas 22.08.2024 ja 28.08.2024 avalikul kohtuistungil läbi M S kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti

Põhja Prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna menetlustalituse üldsüütegude menetlusgrupi eriasjade

uurija Sergei Dõmša 22.07.2024 otsuse väärteoasjas nr 2315,24,001388 tühistamiseks ja menetluse

lõpetamiseks.

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna menetlustalituse

üldsüütegude menetlusgrupi eriasjade uurija Sergei Dõmša 22.07.2024 otsuse väärteoasjas nr

2315,24,001388 kohaselt 14.02.2024 kell 20:15 – 14.02.2024 kell 22.30 xxx relvaomanik M.S omas

talle mittelubatud laskemoona 1x458WIN ja 1x9x18 mm padrunit ning ei hoiustanud seda

nõuetekohaselt. Padrun kaliibriga 458WIN asus relvakapis ukse sees riiulil, valges pappkarbis. Padrun

kaliibriga 9x18 mm oli hoiustatud nõuetekohaselt ja asus relvakapis eraldi lukustatavas osas. Samuti ei

hoiustanud isik nõuetekohaselt talle kuuluvat laskemoona kaliiber 12 (18tk). Laskemoon oli

padrunivööl ning rippus relvakapi kõrval asuvad riidenagis. Rikkus relvaseaduse § 46 lg 6 ja § 34 lg 2

nõudeid, pannes sellega toime väärteod, mis on kvalifitseeritavad relvaseaduse § 891 lg 1ja § 8913 järgi.

M Sile määrati relvaseaduse § 891 lg 1järgi karistuseks rahatrahv 30 trahviühikut s.o 120 eurot ja

relvaseaduse § 8913 järgi karistuseks rahatrahv 30 trahviühikut s.o 120 eurot.

M S vaidlustas Sergei Dõmša 22.07.2024 otsuse väärteoasjas nr 2315,24,001388 paludes otsus

tühistada. Ta ei ole rikkumist toime pannud.

M S ja tema kaitsja jäid kohtuistungil esitatud kaebuse juurde. Kohtuväline menetleja vaidles

kaebusele vastu.

Kohtuistungil andsid ütlusi tunnistajad P R, R K, J K, I S, H S, K T ja A L. Kaebuse esitanud isik

keeldus ütluste andmisest.

Kohus uuris järgmisi dokumente:

-

väärteoprotokoll (lk 1);

-

kinnitus VTMS § 19 õiguste ja kohustustega tutvumise kohta (lk 2);

-

vaatlusprotokoll koos fototabeliga (lk 7-9);

-

Xxx jahiselts MTÜ iseloomustus M Si kohta (lk 10-11);

-

Xxx OÜ iseloomustus M Si kohta (lk 12-13);

-

xxx MTÜ iseloomustus M Si kohta (lk 14-15);

-

relva ja laskemoona üleandmise-vastuvõtmise akt nr 101-24 (lk 16);

-

M Si kaitsja vastulause väärteoprotokollile (lk 18-20);

-

väärteomenetluse jätkamise määrus väärteoasjas nr 2315,24,001388 (lk 21);

-

otsus väärteoasjas (lk 22-24);

-

karistusregistri väljatrükk (lk 25);

-

kaebus lisadega (kohtutoimik lk 1-28);

-

MIS väljatrükk (kohtutoimik lk 57);

-

taotlus menetluskulude hüvitamiseks koos arvetega (kohtutoimik 58-62).

Kohtuistungil kuulati kõnesalvestist, mis on CD-R-l ümbrikus asja materjalide juures.

Kohtuotsuse lõpposas on ekslikult trükitehnilistel põhjustel kuupäevaks märgitud 04.09.2023. Õige

kuupäev peaks olema 04.09.2024.

VtMS § 2 kohaselt kui seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses

kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 306 lg 5 kohaselt võib pärast

kohtuotsuse allkirjastamist kohus omal algatusel või kohtumenetluse poole taotlusel parandada

kohtuotsuses kirja- ja arvutusvead ning ilmsed ebatäpsused, mis ei mõjuta otsuse sisu. Kuna aastaarvu

parandamine ei mõjuta kohtuotsuse sisu, peab kohus võimalikuks selle parandada ja otsuse õigeks

kuupäevaks tuleb lugeda 04.09.2024.

Kohus, kontrollinud väärteoasjas kogutud dokumente, kuulanud helisalvestist, kuulanud ära

tunnistajad ning kohtuvälise menetleja esindaja ja kaitsja arvamuse, asub hinnates väärteoasjas

kogutud tõendeid alljärgnevatele seisukohtadele.

VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse

piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke

asjaolusid.

VTMS §-st 87 on kohus väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega, mis tähendab kohtu

seotust protokollis toodud teokirjeldusega.

Käesoleval juhul inkrimineeritakse M Sile väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt

relvaseaduse (RelvS) § 891 lg-s 1 ja §-s 8913 ettenähtud süütegude toimepanemist.

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse

Ida-Harju piirkonnagrupi piirkonnapolitseinik K K koostas 18.04.2024 väärteoprotokolli väärteoasjas

nr 2315,24,001388 selle kohta, et 14.02.2024 kella 20.15 ajal xxx relvaomanik M S omas talle

mittelubatud laskemoona 1x458WIN ja 1x 9x18mm padrunit ning ei hoiustanud seda nõuetekohaselt.

Padrun kaliibriga 458WIN asus relvakapis ukse sees riiulil, valges pappkarbis. Padrun kaliibriga

9x18mm oli hoiustatud nõuetekohaselt ja asus relvakapis eraldi lukustatavas osas. Samuti ei

hoiustanud isik nõuetekohaselt talle kuuluvat laskemoona kaliiber 12 (18tk). Laskemoon oli

padrunivööl ning rippus relvakapi kõrval asuvas riidenagis. Sellega ta rikkus RelvS § 34 lg 2 ja § 46 lg

6 nõudeid ning pani toime RelvS § 891 lg 1 ja § 8913 järgi kvalifitseeritavad väärteod.

Täpselt samal moel on M Sile süüksarvatavaid väärtegusid kirjeldatud ka kohtuvälise menetleja

22.07.2024 otsuses väärteoasjas nr 2315,24,001388.

Kaebuse esitaja kohtuistungil ütlusi anda ei soovinud ja jäi esitatud kaebuse juurde. Kuna isik ise ütlusi

ei andnud, siis saab kohus kaebuses toodud väidete hindamisel lähtuda üksnes tunnistajate ütlustest ja

dokumentaalsetest tõenditest. Kaebuses toodud väited, mille kohta tunnistajad ütlusi anda ei oska ja

puuduvad ka muud tõendid, jäävad tõendamata.

Kaitsja jäi kohtuistungil esitatud kaebuse juurde ning palub kaebus rahuldada. Kaitsja tõi välja, et

väärteoprotokoll on koostatud pärast sündmust ning seda, et isikule oleks tutvustatud õigusi ja

kohustusi 14.02. sellist tõendit materjalide hulgas ei ole. Samuti rõhutas kaitsja, et relva ja laskemoona

üleandmise-vastuvõtmise aktile on kaebaja kirjutanud, et allkiri on antud surve all, mistõttu ei

toimunud esemete üleandmine vaba tahte alusel ja seetõttu oleks tulnud koostada vallasasja hoiule

võtmise protokoll. Lisaks ei toimunud kaebaja eluruumi sisenemine tema vaba tahte alusel, mida

näitavad eelkõige talle paigaldatud käerauad. Kuna tegemist oli erivahendi kasutamisega, tulnuks

koostada erivahendi kasutamise kohta protokoll, samuti tuli koostada valdusesse sisenemise protokoll.

Tulenevalt eelnevast toimus valdusesse sisenemine ebaseaduslikult. Kuna kaebaja suhtes kasutati

käeraudu, siis ei saanud ta ise relvakappi avada, mis tähendab seda, et relvakapi avamine toimus

politseiametnike poolt ja selliseks toiminguks oleks olnud vaja kohtu luba vastavalt KorS §-le 51.

Samuti vaadeldi ka relvakapi kõrval asuval riiulil olnud valget karpi hülssidega, mille jaoks oleks

samuti olnud vaja KorS § 51 kohtu eelnevat luba ja lisaks ei ole nende toimingute kohta koostatud ka

protokolli. Kokkuvõtvalt leidis kaitsja, et kuna rikutud on KorS sätestatud nõudeid ja tõendite

kogumisel on toimepandud menetlusõiguse rikkumised, siis saadud tõendid ei ole lubatavad ja

väärteomenetlus tuleb lõpetada. Alternatiivselt jäi kaitsja ka kaebuses toodud seisukohtade juurde,

juhul kui kohus leiab, et tõendid on kogutud seaduspäraselt.

Kohtuväline menetleja vaidles kaebusele vastu ja palus jätta otsus jõusse. Kohtuväline menetleja

märkis, et kui 14.02.2024 läksid politseinikud M Si elukohta, siis tegemist ei olnud väärteomentlusega.

Relvade hoiule võtmise käigus tuvastati rikkumine. Politseinikud ei pidanud teadma, et neid relvi

hoiustatakse seal või laskemoona hoiustatakse mitte vastavalt nõuetele ja nad ei teadnud seda kuni

selle hetkeni, kui relvade äravõtmine käis. Politseis on olemas peadirektori käskkiri, kuidas relvad ja

laskemoon vastu võetakse ja selles käskkirja kohaselt tulebki vormistada relva üleandmis-vastuvõtmise

akt ning see ei riku kuidagi menetlusaluse isiku kaitseõigust. Muus osas jäi kohtuväline menetleja

sisuliselt kohtuvälise menetleja otsuses toodud seisukohtade juurde.

Esmalt peab kohus vajalikuks käsitleda väärteoprotokolli koostamisega seotud küsimusi.

Kuna kaebuse esitaja on kaebuses teinud etteheiteid väärteoprotokollile, käsitleb kohus

väärteoprotokolli vastavust nõuetele. VTMS § 69 lg 2 p 1 kohaselt tuleb väärteoprotokolli põhiosas

esmalt märkida väärteo lühike kirjeldus ning teo toimepanemise aeg ja koht. Väärteo lühike kirjeldus

ehk teokirjeldus peab kajastama kõiki neid faktilisi asjaolusid, mille alusel on menetleja arvates

võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Üksnes teo kirjeldamise ehk asetleidnu asjaolude

väljatoomise abil saab hinnata, kas on alust kõnelda väärteo toimepanemisest. Kui väärteoprotokollis

olev teokirjeldus on puudulik, on rikutud menetlusaluse isiku VTMS § 19 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust

teada, millist väärteoasja tema suhtes arutatakse, s.o teada tema vastu esitatud süüdistuse sisu. Seega

on seaduse kohaselt võrdselt oluline, et väärteoprotokolli põhiosas oleks märgitud nii väärteo lühike

kirjeldus kui ka teo toimepanemise aeg ja koht. Kuigi VTMS § 150 lg 1 kohaselt ei ole VTMS § 69 lg

2 p 1 nõuete rikkumine iseenesest alati väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine, võib see sõltuvalt

asjaoludest olla väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (RKKKo

07.12.2012 nr 3-1-1-119-12, p 6).

Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-20-15 märkinud, et VTMS § 69 lg 2 p 1 kohaselt märgitakse

väärteoprotokolli põhiosas muu hulgas väärteo lühikekirjeldus ning teo toimepanemise aeg ja koht.

Selle hindamisel, mida väärteo lühike kirjeldus hõlmama peab, tuleb lähtuda regulatsiooni

eesmärgist. Väärteoprotokoll kannab väärteomenetluses samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt

kriminaalmenetluses ja selle ülesanne on kindlaks määrata menetlusese ning anda menetlusalusele

isikule teada, milles teda konkreetselt süüdistatakse. Neid funktsioone saab väärteoprotokoll täita

vaid juhul, kui selles kajastatud andmete alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseis on

täidetud. Teokirjeldus tähendab faktiliste asjaolude, s.o tegelikkuses aset leidnud sündmuse

kirjeldamist, mitte aga süüteokoosseisu tunnuste seadusest ümberkirjutamist. Kasutades terminit

"lühike kirjeldus", ei ole silmas peetud mitte seda, et kirjeldus ei peaks olema ammendav, vaid seda,

et seal ei tohi olla kõrvalist teavet (RKKKo 09.04.2008 nr 3-1-1-9-08, p-d 14-15). Eeltoodust lähtudes

on väärteoprotokollis vaja välja tuua isikule süüksarvatava süüteokoosseisu igale objektiivsele ja

subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Samas ei pea ega saagi väärteoprotokoll sisaldada

asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu

põhjendus. Väärteoprotokollis kirjeldatu on hüpotees, mille tõestamine või ümberlükkamine on

järgneva menetluse ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi väärteoprotokollis

kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses või kohtuvälise menetleja

otsuses (VTMS § 74 lg 1 p 8) (Vrd RKKKo 16.11.2010 nr 3-1-1-83-10, p 19).

Väärteoprotokollis heidetakse M Sile ette, et ta omas enda elukohas talle mittelubatud laskemoona

1x458WIN ja 1x 9x18mm padrunit ning seejuures ei hoiustanud ta padrunit kaliibriga 458WIN

nõuetekohaselt, kuna see asus relvakapis ukse sees riiulil, valges pappkarbis. Padrun kaliibriga

9x18mm oli hoiustatud nõuetekohaselt ja asus relvakapis eraldi lukustatavas osas. Samuti ei

hoiustanud M S nõuetekohaselt talle kuuluvat laskemoona kaliiber 12 (18tk). Laskemoon oli

padrunivööl ning rippus relvakapi kõrval asuvas riidenagis. Ühtlasi on märgitud, et rikutud

õigusnormid on RelvS § 34 lg 2 ja § 46 lg 6. Seega nähtub teokirjeldusest, et M Sit süüdistatakse

selles, et ta ei hoidnud laskemoona vastavalt seaduse nõuetele ning ta omas laskemoona, milleks tal

puudus relvaluba (seaduse nõuded on märgitud seaduse paragrahvidena, kus need nõuded on

sätestatud). Seejuures on väärteosüüdistuses täpselt loetletud ja nimetatud laskemoon, mille omamine

ei olnud talle lubatud ning milline laskemoon ei olnud nõuetekohaselt hoiustatud ja kus see laskemoon

täpselt asus. Väärteoprotokollis on toodud ära ka teo toimepanemise aeg ja koht. Väärteokirjeldusest

nähtub üheselt, et M Sit süüdistatakse selles, et tal oli kodus tema relvaloale mittelubatud kaks

padrunit, milles üks ei olnud mh nõuetekohaselt hoiustatud ning nõuetekohaselt ei olnud hoiustatud ka

padrunivööl olev laskemoon, mis rippus väljaspool relvakappi. Kohus leiab kokkuvõtvalt, et isikule

esitatud süüdistuses on tema tegu puudutavad faktilised asjaolud piisava selgusega näidatud ning need

võimaldavad hinnata, kas süüteokoosseis on täidetud või mitte ja seda nii objektiivse kui subjektiivse

külje osas. Seega oli M Sile väärteoprotokollis märgitud teokirjelduse ja rikutud õigusnormide pinnalt

arusaadav, milles teda süüdistatakse.

Kohus ei nõustu ka kaebuses toodud etteheitega, mis puudutab kohtuvälise menetleja poolt

väärteoprotokolli parandamist ning selle tutvustamata jätmist. Seadusandja on näinud ette võimaluse

väärteoprotokollis muudatuse tegemiseks ning vastavalt VTMS § 68 lg-le 2 juhul, kui protokolli

koostades tuleb tõendusteavet täiendada või muuta väärteo kvalifikatsiooni, täiendatakse protokolli.

VTMS § 69 lg 3 kohaselt kui väärteoprotokolli kantud väärteo kvalifikatsiooni on vajalik muuta,

täiendatakse protokolli kandega uue väärteokvalifikatsiooni kohta, märkides iga kvalifikatsiooni

muutmise kuupäeva ja lisades kohtuvälise menetleja allkirja.

Kohtule esitatud väärteoprotokollist nähtub, et väärteoprotokoll on koostatud 18.04.2024. Selles

kajastuvad VTMS §-s 69 märgitud andmed, sh see et M S rikkus RelvS § 46 lg 6 nõudeid ning pani

toime RelvS § 891 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. M S on väärteoprotokolliga tutvunud ja saanud

väärteoprotokolli teise eksemplari kätte, kinnitades seda 18.04.2024 enda allkirjaga. Samuti on ta

kinnitanud enda allkirjaga, et talle on VTMS §-s 19 ettenähtud õigused ja kohustused teatavaks tehtud.

Selle järel on menetlusalune isik kasutanud VTMS § 69 lg-st 6 tulenevat õigust ning tema kaitsja on

esitanud 03.05.2024 vastulause. Kuigi esialgselt pidi kohtuvälise menetleja lahend olema kättesaadav

20.05.2024, on kohtuväline menetleja koostanud 22.05.2024 väärteomenetluse jätkamise määruse,

kuna väärteoasja menetluses on selgunud, et vaja on koguda täiendavaid tõendeid ja teha parandusi

väärteoprotokollis. Kohtule esitatud väärteoprotokollist nähtub, et väärteoprotokolli on täiendatud

väärteo kirjelduse juures, lisades sinna rikutud õigusnormi RelvS § 34 lg 2 ja väärteo kvalifikatsiooni

RelvS § 8913. Seejuures on rikkumise kirjeldus jäänud samaks. Samuti on väärteoprotokollis

parandatud kuupäeva, mil kohtuvälise menetleja lahend on kättesaadav. Viidatud parandused on tehtud

käsikirjaliselt ning need on allkirjastatud 20.06.2024 väärteoprotokolli koostaja K. K poolt. Tuginedes

VTMS §-des 68 ja 69 sätestatule, ei leia kohus, et praegusel juhul oleks kohtuväline menetleja

protokolli parandamisel/muutmisel eksinud väärteomenetluse seadustikus kirjeldatud põhimõtete

vastu. Vastupidiselt kohtule esitatud kaebuses väidetule, nähtub sellelt, et M Sile on väärteoprotokolli

tutvustatud ka pärast muudatuste tegemist, s.o 20.06.2024 ning ta on kinnitanud seda enda allkirjaga.

Sellega on ühtlasi olnud tagatud menetlusaluse isiku õigused. Eelnevaga on ümberlükatud kaebuses

esitatud väited, et väärteoprotokollis ei ole parandust tehtud ning uus kvalifikatsioon on esmakordselt

märgitud kohtuvälise menetleja tehtud otsuses. Kokkuvõtvalt olid menetlusalusele isikule

väärteoprotokollis kajastatud muudatused teada ning need ei saanud olla talle üllatavad. Kuna

parandustega väärteoprotokolli tutvustati M Sile 20.06.2024 ning sellest ajast hakati uuesti lugema ka

kohtuvälise menetleja lahendi kättesaamise aega, siis oli menetlusalusel isikul või tema kaitsjal õigus

esitada ka uuesti vastulause, kuid kohtule esitatud väärteoasja materjalidest nähtuvalt seda õigust ei ole

kasutatud. Seega ei saa selles osas rääkida kohtuvälises menetluses aset leidnud menetluslikust

rikkumisest, mis võiks kaasa tuua seetõttu kohtuvälises menetluses tehtud otsuse tühistamise VTMS §

150 lg 2 alusel.

Mis puudutab vaatlusprotokolli tutvustamata jätmist kaitsjale, märgib kohus järgnevat.

Menetlusosalise õiguse menetlusdokumentide ja toimikuga tutvuda sätestavad VTMS § 19 lg 1 p 6, §

69 lg 6 ja § 114 lg 5. VTMS § 19 lg 1 p 6 sätestab menetlusaluse isiku õiguse tutvuda

menetlustoimingu protokolliga, menetlustoimingu heli- ja videosalvestisega ning teha

menetlustoimingu tingimuste ja käigu, menetlustulemuste, menetlustoimingu protokolli ning salvestise

kohta avaldusi, mis protokollitakse või heli- ja videosalvestatakse. Kohtule esitatud väärteoprotokollis

on märgitud, et sellele on lisatud mh vaatlusprotokoll ja fototabel. M S on väärteoprotokolliga

tutvunud 18.04.2024, teda on teavitatud tema õigustest ja kohustustest ning ta on seda kinnitanud enda

allkirjaga. Kohtule ei ole esitatud andmeid selle kohta, et M S ei oleks väärteoasja materjalidega

tutvunud või et ta ei oleks teadlik koostatud vaatlusprotokollist, mille juures on ka fototabel.

Menetlusaluse isiku ja kaitsja õigus saada toimikumaterjalidest koopiaid on alates väärteoprotokolli

menetlusalusele isikule kätteandmisest ehk VTMS § 69 lg 6 järgse toimikuga tutvumise õiguse

tekkimisest. Sama põhimõtet on kinnitanud ka Riigikohus (RKKKo 02.11.2023 nr 4-22-4139, p 18).

VTMS § 62 lg 4 kohaselt väljastab menetleja taotluse esitamise korral täieliku koopia

menetlusdokumendist või väärteotoimikust isikule, kellel on sellega tutvumise õigus. Kohtule esitatud

kaebusest ning 03.05.2024 vastulausest nähtub, et 30.04.2024 edastati kaebuse esitaja kaitsjale

väärteotoimiku materjalid, mille hulgas ei olnud vaatlusprotokolli ega fototabelit. Kohtuväline

menetleja on enda 22.07.2024 otsuses tunnistanud, et vaatlusprotokoll jäi kaitsjale tutvustamata, kuid

asus seisukohale, et vaatlusprotokolli tutvustamata jätmine ei rikkunud kuidagi menetlusaluse

kaitseõigust, sest padrunite loetelu nende kogus ja kaliibrid on lisaks vaatlusprotokollile kirjeldatud

toimikusse lisatud relva ja laskemoona üleandmise-vastuvõtmise aktis nr 101-24. Kohus nõustub

taolise seisukohaga ning märgib, et väärteoprotokollis nimetatud padrunite omamises ei ole praegusel

juhul ka vaidlust. Samuti lisab kohus, et M Sil on vandeadvokaadist kaitsja, kes esitas VTMS § 69 lg 6

alusel vastulause, mistõttu pidi vandeadvokaat Nele Tammemäe olema tutvunud väärteoprotokolliga

ning selles kajastatud andmetega, sh tõendite loeteluga, kuhu oli märgitud ka vaatlusprotokoll ja

fototabel. Niisamuti nähtub kohtule 28.08.2028 esitatud menetluskulude taotlusest, et kaitsja tutvus

materjalidega ja esitas selle eest arve. Seega ei ole mitte mingit alust väita, et kaitsja ei olnud teadlik

väärteoasjas koostatud vaatlusprotokollist ja fototabelist. Kui kaitsja oleks tahtnud nimetatud

vaatlusprotokolli ja fototabelit, tulnuks tal sellest kohtuvälist menetlejat teavitada, et eelnevalt viidatud

tõendit koos fototabeliga ei ole kaitsjale esitatud. Seda kaitsja kohtule teadaolevalt ei ole teinud. Lisaks

on käesoleva menetluse raames esitatud kohtule väärteotoimik, mille hulgas on ka vaidlusalune

vaatlusprotokoll koos fototabeliga, mis on kaitsjale kätte toimetatud KÄPO kaudu 12.08.2024 ning

kaitsja on saanud kohtuistungil selle kohta arvamust avaldada. Sellest lähtudes leiab kohus, et sellist

isiku kaitseõiguse rikkumist, mille tagajärjel tuleks kohtuvälise menetleja väärteoasjas tehtud otsus

tühistada, ei ole kohtuliku arutamise käigus tuvastatud ja argumendid kaitseõiguse rikkumise kohta on

ilmselt otsitud.

Lisaks on kaebuse esitaja heitnud ette, et väärteoprotokoll on koostatud pärast sündmuse toimumist.

Kohus märgib, et seadus ei näe ette väärteoprotokolli koostamisele ja menetluse alustamisele konkreetset

tähtaega (v.a juhul, kui on esitatud väärteoteade). Teoreetiliselt on võimalik väärteoprotokolli koostada

ka siis, kui väärtegu ei ole veel aegunud. Ka Riigikohus on selgitanud, et väärteomenetluse seadustik ei

näe ette, et väärteoprotokolli koostamine peab toimuma mingi ajavahemiku jooksul pärast teo

toimepanemist (v.a aegumine) (RKKKo 22.05.2017 nr 3-1-1-23-17, p 12). VTMS § 58 lg 1 kohaselt

alustatakse väärteomenetlust esimese menetlustoiminguga, milleks antud juhul oli tunnistaja K T

ülekuulamine 27.02.2024 kell 09.00-10.00. See tähendab, et 14.02.2024 ei olnud vaidlusaluses

väärteoasjas väärteomenetlust veel alustatud, mistõttu ei pidanud kohtuväline menetleja sel õhtul M

Sile ka VTMS §-st 19 tulenevaid õigusi ja kohustusi selgitama. Seda enam, et M Si elukohta

sisenemisel ja relvade kontrollimisel ei olnud veel teada, et tema valduses on mittelubatud laskemoona

ja et osa laskemoona ei ole hoiustatud nõuetekohaselt.

Kohtus ülekuulatud isikulised tõendiallikad ning kohtule esitatud kirjalikud tõendid kinnitavad, et

14.02.2024 kella 20 ajal läks politsei M Si elukohta aadressil xxx seoses Häirekeskusesse tehtud

kutsega lähisuhtevägivalla kohta.

Tunnistaja H Si ütluste kohaselt oli tal 14.02.2024 õhtul abikaasa M Siga tüli ning tema abikaasa

soovis, et ta läheks kodust ära. Tunnistaja sellega nõus ei olnud ja abikaasa oli silmnähtavalt ärritunud.

Ühel hetkel, kui tema oli köögis ja abikaasa koridoris, siis tunnistajale tundus, et abikaasa käes on relv.

Seejärel jooksis ta trepist üles, võttis sealt telefoni ja suundus naabrite juurde, kust helistas

Häirekeskusele.

Tunnistaja H Si poolt Häirekeskusesse helistamist tõendab kohtuistungil kuulatud Häirekeskusese

kõnesalvestis, mis kinnitab, et tunnistaja H S helistab Häirekeskusesse seetõttu, et ta mees ajab teda

kodust välja ja ta kardab teda. Samuti ütleb tunnistaja, et mees ähvardas teda relvaga. Küsimusele, mis

relv mehel on, vastas tunnistaja, et tal on väike relv ja jahipüssid. Kõnesalvestise 8-ndal minutil küsib

Häirekeskuse töötaja, kas mees võttis füüsiliselt relva kätte ning tunnistaja vastab, et võttis küll ja

tunneb muret, et mees laseb ta pärast maha, kui politsei ära läheb. Samuti kostub kõnesalvestiselt

korduvalt, kuidas tunnistaja ütleb: „mida ma teen, mida ma teen, ma ei tohi helistada“ ja tunneb muret,

mis mehest pärast saab. Samuti selgus kõnesalvestiselt, et M S oli tarbinud alkoholi.

Kohtule kohtuistungil esitatud MIS väljatrükk kinnitab samuti, et 14.02.2024 kell 20.11 oli väljakutse

xxx seoses lähisuhtevägivallaga. Sündmuse kirjelduse kohaselt oli meeste- ja naisterahva vahel

verbaalne tüli, mis eskaleerus ning mees võttis relvakapist tulirelva ning kõndis relvatoru suunatud

põrandale ning karjus naise peale. Naine oli sündmustest häiritud ning tundis muret, miks relvad ära

viiakse, kuna mees on terve elu tegelenud jahindusega. Naine ütlusi anda ei soovinud ja

kriminaalmenetlust ei alustatud. Samuti nähtub, et mehel tuvastati joove 0,47 mg/l ning talle olid

paigaldatud käerauad ajavahemikul kell 20.35-22.05. Praktikas on see lähisuhtevägivalla juhtumit

puhul väga sageli esinev olukord, kus pärast situatsiooni rahunemist kannatanu ütlusi anda ei soovi ja

kriminaalmenetlust ei alustata.

Tunnistaja K T ütlusted kinnitavad samuti, et 14.02.2024 ilmus infosüsteemi kaardirakendusele

kõrgema prioriteediga väljakutse lähisuhtevägivalla kohta, et mehel on tulirelv ja ähvardab sellega

naist. Kuna nad olid xxx alevikus kõrvaltänavas, siis otsustasid, et pakuvad Häirekeskusele abi, kuna

lähim patrull tuli xxx. Nemad olid umbes paari minutiga kohal ning meesterahvas oli õues, nad

külmutasid olukorra ja ootasid patrulli endale appi. Meesterahvas oli rahumeelne ja tegi koostööd.

Umbes 10 minuti jooksul jõudis ka patrull kohale, kes kasutas käeraudu. M Sil olid käerauad peal

umbes 10-15 minutit, sest kui nad xxx patrulli vabastasid, siis võeti need maha. Nemad käeraudade

kasutamiseks vajadust ei näinud, kuid patrulli taktika oli teine. Majja liiguti üheskoos, et vaadata, kas

relvad on kapis ja lukustatud. Relvakapp asus eraldi toas ning see oli lukus. M S tegi koostööd ning ta

aitas neil selle kapi avada. Eesmärk oli veenduda, et tulirelvad on relvakapis ning algselt ei olnud

eesmärk alustada menetlust ja karistada. Selliste sündmuste puhul turvalisuse ja kodurahu huvides

korjavad relvad ära ja viivad need relvagruppi. Väärteomenetluse alustamiseks tuli suunis hiljem

relvagrupist, kuna tegemist oli lähisuhtevägivallaga, meesterahvas oli alkoholijoobes ja ta on

relvaomanik.

Ka tunnistaja A L ütlused kinnitavad, et 14.02.2024 piirkonnapolitseinik K Tga piirkonnatööd tehes,

tuli xxx väljakutse sündmusele, kus mees ähvardab naist relvaga. Nemad jõudsid esimesena

sündmuspaika, külmutasid olukorra. Samuti rääkisid nad naisega, kes väitis, et mees ähvardas teda

käsitulirelvaga. Kui saabus xxx patrull, siis nemad kasutasid turvalisuse huvides käeraudu ning koos

xxx patrulliga sisenesid majja, et kontrollida, kas relvad on kapis. M Sil olid käerauad peal umbes 15-

20 minutit, käerauad võttis ta vist ise maha.

Seega kinnitavad tunnistajate H.S, K.T ja A.L ütlused ja helisalvestis, et sündmuskohale saabuti seoses

lähisuhtevägivalla juhtumiga, mitte seoses väärteomenetluse alustamise vajadusega. Kõik

sündmuskohal tehtud esmased toimingud lähtusid lähisuhtevägivalla teabest ja menetluse alustamisel

oleks olnud tegemist kriminaalmenetlusega.

Kohus selgitab täiendavalt ka seda, et kuigi VTMS § 58 lg 2 sõnastuse kohaselt teatatakse esimest

menetlustoimingut tehes menetlusalusele isikule tema õigused ja kohustused vastavalt käesoleva

seadustiku §-le 19, tuleb siiski VTMS § 58 lg 2 normi tõlgendada selliselt, et menetlusalusele isikule

tuleb tutvustada tema õigusi ja kohustusi ajahetkel, mil tema suhtes viiakse läbi esimest

menetlustoimingut, mitte siis kui väärteomenetluse raames kuulatakse üle tunnistajaid. Sellisele

seisukohale asumist toetavad kohtu arvates ka teised VTMS asjakohased sätted. VTMS § 65 lg 2 p 2

kohaselt tuleb menetlusaluse isiku ülekuulamisprotokolli märkida menetlusalusele isikule tema õiguste

ja kohustuste teatavaks tegemine vastavalt VTMS §-le 19, millega tutvumise kohta annab

menetlusalune isik ülekuulamisprotokollile eraldi allkirja. Seega toimub VTMS §-s 19 sätestatud

õiguste ja kohustuste menetlusalusele isikule teatavaks tegemine menetlusaluse isiku

menetlustoimingule allutamisel. Samamoodi tuleb VTMS § 69 lg 1 p 8 kohaselt väärteoprotokolli

märkida teave selle kohta, et menetlusalusele isikule on tehtud VTMS §-s 19 ettenähtud õigused ja

kohustused teatavaks. Antud juhul on eelnevalt viidatud tingimused täidetud, kuna talle on

menetlustoimingutele allutamisel selgitatud VTMS §-st 19 tulenevaid õiguseid ja kohustusi. Seega ei

ole kohtuväline menetleja rikkunud VTMS § 19 lg 1 p 1 tulenevat menetlusaluse isiku õigust, mis

tingiks kohtuvälise menetleja otsuse tühistamise. Kuna 14.02.2024 väärteomenetlust ei alustatud, ei

pidanud sel õhtul M Sile VTMS §-s 19 sätestatud õigusi ja kohustusi tutvustama.

Lisaks eelnevale on M Si kaitsja teinud mitmeid etteheiteid politseiametnike tegevusele, sh käeraudade

kasutamisele, tahtevastaselt valdusesse sisenemisele, valduse läbivaatusele ning nende toimingute

kohta protokollide koostamata jätmist. Nagu eelnevalt kohus märkis, siis nimetatud menetlustoimingud

ei ole tehtud käesoleva väärteomenetluse raames, vaid seoses saadud väljakutsega, mis puudutas

lähisuhtevägivalda. Praegusel juhul arutab kohus M Sile inkrimineeritud väärtegusid relvaseaduse

järgi, milles alustati menetlust esimese menetlustoiminguga ehk tunnistaja K T ülekuulamisega

27.02.2024 ning M Si kaitsja poolt tehtud etteheited politseiametnike tegevusele ei puuduta praegust

väärteoasja. Seadusandja on kohtuvälise menetleja tegevuse vaidlustamiseks sätestanud teistsuguse

menetluskorra ja -tähtaja, mis on reguleeritud väärteomenetluse seadustiku 10. peatüki 3. jao 6.

jaotises. Tuginedes eelnevale, puudub kohtul käesolevas väärteomenetluses pädevus menetleja

tegevusele õigusliku hinnangu andmiseks, kuna politseiametnike tegevus menetlustoimingute

läbiviimisel ei ole arutatavas väärteomenetluses tõendamisesemeks. Seejuures märgib kohus, et

tuginedes eelnevalt tsiteeritud tunnistajate L ja T ütlustele, toimus valdusesse sisenemine, relvakapi

avamine ning relvade ja laskemoona üleandmine koostöös M Siga, kes oli rahumeelne ja koostööaldis.

Viiteid sellele, et eelnev oleks toimunud M Si tahtevastasel, ei ole kohtule esitatud. Kohtul ei ole alust

kahelda ka tunnistajate K T ja A L ütluste usaldusväärsuses, kuna need olid omavahel riimuvad.

Asjaolu, et tunnistajad ca 6 kuud hiljem võivad hinnata valesti aega kaua isikul käerauad peal olid, ei

muuda tunnistajate ütlusi ebausaldusväärseks, kuna see ei ole nii pika aja jooksul politseiametnikele

ainus juhtum, millega nad tööalaselt on vahepeal kokku puutunud ning pole alust ka eeldada, et nad

selle juhtumi asjaolusid igapäevaselt meenutaks. Ilmselge on ka see, et meeldejäävad rohkem need

juhtumid, mil isik ei ole koostööaldis ja politseil on oma tööülesannete täitmisel tavapärasest rohkem

probleeme (erilisi asjaolusid).

Lisaks selgitab kohus, et RelvS § 88 lg 1 kohaselt teeb Politsei- ja Piirivalveameti ametnik riiklikku

järelevalvet tsiviilkäibes olevate relvade, tulirelva osade ja laskemoona käitlemise, relvaseaduse alusel

tegevusluba omavate isikute, laskespordiorganisatsioonide, laskespordiklubide ja relvaseaduse § 31

lõikes 51 nimetatud isikute relvaseaduse nõuetele vastavuse üle ning § 84 lõike 7 alusel kehtestatud

lasketiirude ja laskepaikade ohutusnõuetele vastavuse üle. RelvS § 881 lg 2 kohaselt võib Politsei- ja

Piirivalveamet relvaseaduses sätestatud riikliku järelevalve teostamiseks kohaldada korrakaitseseaduse

§-des 30, 31, 32, 37, 38, 39, 41, 45, 48, 49, 50, 51, 52 ja 53 sätestatud erimeetmeid korrakaitseseaduses

sätestatud alusel ja korras. RelvS § 89 p 1 kohaselt relvaseadusest ja selle alusel antud õigusaktidest

kinnipidamise üle haldusjärelevalvet teostama volitatud ametiisikul on õigus teostada relvade, tulirelva

osade ja laskemoona ning nende kohtade ülevaatust, kus neid hoitakse, valmistatakse, müüakse,

laenutatakse, parandatakse, ümber tehakse, lammutatakse või hävitatakse.

Võttes arvesse, et M Si elukohta tehti Häirekeskusele väljakutse seoses väitega, et M S ähvardas enda

abikaasat relvaga, olid nii kohale kutsutud patrull kui ka piirkonnapolitseinikud pädevad kontrollima,

kuidas M S relvi ja laskemoona käitleb (omab, valdab, hoiab, hooldab, toimetab edasi jne). Relvad on

ühiskonnas suurema ohu allikaks ja on üldteada asjaolu, et politsei kohustuseks on tagada kord ja rahu

ühiskonnas, mistõttu kontrollitakse vajadusel relvade käitlemise nõuete järgimist. Sellise kontrolli

käigus on politseil õigus esitada küsimusi ja inimestel kohustus neile vastata. Küsides teavet relvade

ja/või laskemoona asukoha kohta oli tegemist politsei- ja piirivalveametnike seadusliku tegevusega,

mistõttu oli M S kohustatud ametnike küsimustele vastama ning tal oli kohustus neid ka näidata.

Tuginedes kohtus üle kuulatud tunnistajate ütlustele, siis M S seda ka vabatahtlikult tegi. Asjaolu, et M

Sile olid paigaldatud käerauad, ei tähenda automaatselt, et tema elukohta siseneti tema nõusolekuta

ning et ka relvade ja laskemoona üleandmine oleks toimunud tema nõusolekuta. Relvade ja

laskemoona üleandmise kohta on koostatud 14.02.2024 relva ja laskemoona üleandmise-vastuvõtmise

akt nr 101-24, mille M S on allkirjastanud. Asjaolu, et nimetatud aktil on tema allkirja juures märge, et

see on antud surve all, ei viita koheselt sellele, et relvad ja laskemoon oleks üle antud tema

tahtevastaselt. Tunnistajad K T ja A L kinnitasid enda ütlustes, et M S oli koostööaldis ning relvad ja

laskemoona andis ta üle vabatahtlikult. Kohtul ei ole alust kahelda tunnistajate ütluste

usaldusväärsuses, kuna need riimuvad omavahel. Kuna M S on keeldunud ütluste andmisest, siis ei ole

kohtule ka teada, kas, kes ja kuidas M Sit survestas. Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et kui

end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo

reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud

kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (nt RKKKo 18.12.2007 nr 3-1-1-85-07, p 9.1

ja 20.01.2014 nr 3-1-1-133-13, p 23). Vastupidiselt kaitsja esitatud väitele, et relvade ja laskemoona

üleandmisel tulnuks koostada vallasasja hoiule võtmise protokoll, kohus sellega ei nõustu, kuna relva

ja laskemoona üleandmisel koostatakse relva ja laskemoona üleandmise-vastuvõtmise akt, mida

praegusel juhul politseiametnik ongi teinud, sest M S oli tunnistajate ütluste kohaselt sellega nõus.

Sellist seisukohta toetab ka RelvS § 44 lg 4 mille kohaselt relva ja laskemoona üleandmine-

vastuvõtmine vormistatakse aktiga, milles on kirjas üleandja ja vastuvõtja ees- ja perekonnanimi,

üleandmise aeg ja koht, üleandmise põhjus, andmed üleantava relva liigi, margi, mudeli ja

markeeringu kohta ning üleantava relva komplektsuse ja seisukorra kirjeldus. Üleantava laskemoona

kohta kirjutatakse akti kaliiber ja kogus. Akt koostatakse kahes eksemplaris ning sellele kirjutavad alla

relva või laskemoona üleandja ning Politsei- ja Piirivalveameti esindaja. Üks eksemplar jääb Politsei-

ja Piirivalveametile, teine üleandjale.

Riigikohus on lahendis 3-3-1-36-15 märkinud, et valdusesse sisenemine ja valduse läbivaatus on oma

eesmärgilt ja olemuselt, tagajärgedelt ning põhiõiguste riive intensiivsuselt kaks erinevat meedet.

Valdusesse sisenemise korral on tegemist valdusesse sisenemise, seal olemise ja üksnes selle visuaalse

vaatlemisega, mille eesmärgiks on mh selgitada ega ei esine ohuolukorda. Kuna valdusesse sisenemise

meede riivab isiku õigusi väiksema intensiivsusega, ei nõua see õiguse kohaselt eelnevat halduskohtu

luba. Valduse läbivaatus riivab intensiivsemalt isiku õigusi kui valdusesse sisenemine, kuna see

hõlmab lisaks valdusesse sisenemisele, seal olemisele ja selle visuaalsele vaatlemisele ka seal asuvate

asjade läbivaatamist ja uurimist (nt kappide ja sahtlite avamist jmt). Valduse läbivaatuse eesmärk on

üldjuhul leida varjatav ja peidetud asi või isik, mida või keda valdaja ise vabatahtlikult ei näita.

Tulenevalt meetme intensiivsusest peab selle sanktsioneerima üldjuhul halduskohus oma loaga. Ka

VTMS 35 lg 1 näeb ette, et kohtuväline menetleja võib väärteomenetluses läbi otsida oma määruse

alusel, millel on resolutsioonina maakohtuniku luba. Käesoleval juhul nähtub tunnistajate T, L ja H.S

kokkulangevatest ütlustest, et M S andis politseinikel loa oma majja siseneda ja andis ka ise

vabatahtlikult võtme relvakapi avamiseks ja näitas vabatahtlikult relvi ja laskemoona. Mingit

läbiotsimist läbiotsimise mõiste tähenduses ei toimunud. Relvakapi kõrval olnud padrunivöö koos

padrunitega oli tuppa sisenejale koheselt nähtav ja selle leidmiseks ei olnud vaja mingeid tegevusi.

Seega, kuna isik lubas vabatahtlikult majja siseneda, kontrollida relvi ja andis ise vabatahtlikult

relvakapi võtme, puudus relvade kontrolliks ka vajadus kohtu eelnevaks nõusolekuks.

Väärtegu RelvS § 89

1 lg 1 järgi

RelvS § 891 lg 1 näeb ette vastutuse relva, tulirelva olulise osa või laskemoona kandmise, hoidmise,

üleandmise, valmistamise, ümbertegemise, parandamise, müümise, laenutamise, veo või käitlemise

muude nõuete või nende arvestuse või registreerimise korra või nõuetele mittevastava laskekõlbmatu

relva käitlemise nõuete rikkumise eest.

Väärteoprotokollis ja otsuses on osundatud RelvS § 46 lg 6 nõude rikkumisele. RelvS § 46 lg 6

kohaselt hoitakse padruneid, püssirohtu ja sütikuid relvakapis relvadest eraldi lukustatavas osas või

relvahoidlas. RelvS § 11 lg 2 kohaselt on relva ja laskemoona käitlemine käesoleva seaduse tähenduses

relvade ja laskemoona valmistamine, müük, soetamine, omamine, valdamine, hoidmine, hooldamine,

kandmine, edasitoimetamine, vedu, sissevedu, väljavedu, võõrandamine, pärimine, leidmine ja

hävitamine ning relvade parandamine, ümbertegemine, laskekõlbmatuks muutmine, lammutamine ja

laenutamine.

Praegusel juhul on tuvastatud ja puudub vaidlus selles, et 14.02.2024 ajavahemikul kell 20.15-22.30

aadressil xxx omas M S talle mittelubatud laskemoona 1x458WIN ja 1x 9x18mm padruneid ning

padrun kaliibriga 458WIN ei olnud hoiustatud nõuetekohaselt, see asus relvakapis ukse sees riiulil,

valges pappkarbis. Samuti ei ole vaidlust selles, et temale kuuluv laskemoon kaliiber 12 (18tk) oli

padrunivööl ning rippus relvakapi kõrval olevas riidenagis.

Tunnistaja H Si ütluste kohaselt on tema abikaasa M S tegelenud jahindusega üle 30 aasta ning

seetõttu on kodus relvakapp. Tunnisaja ütluste kohaselt on relvakapp lukus ning ka tuba, kus relvakapp

asub, saab lukustada, kuid sellel õhtul see tuba lukus ei olnud. Hiljem, kui politsei oli majas, siis ta

nägi, et padrunivöö rippus, kuivas seal seinal oleva raami peal, mis asub relvakapiga samas toas. Seda,

kas M sel õhtul jahil käis, tunnistaja ei tea, kuid ta järeldab, et käis, sest jahiriided olid märjad ja

rippusid elutoas vastu soojatruupi.

Tunnistaja K T ütluste kohaselt siseneti Xxx patrulli saabudes üheskoos majja, et vaadata, kas relvad

on kapis ja lukustatud. Relvakapp asus eraldi toas ning see oli lukus. Tunnistaja ütluste kohaselt tegi M

S koostööd ning ta aitas neil selle kapi avada. Tunnistaja ei mäleta, kuidas M S neile selle võtme andis,

kuid võis ka võtmele osutada, kuna tal olid käed raudus. Arvab, et tema avas relvakapi ukse. Selliste

sündmuste puhul turvalisuse ja kodurahu huvides korjavad relvad ära ja viivad need relvagruppi. Siis

kui nad hakkasid tulirelvi hoiule võtma, siis ilmnes, et laskemoon ei olnud korrektselt hoiustatud.

Jahipadrunid rippusid koos vööga relvakapist paremal pool nagis või sarve otsas ning osa padruneid

olid relvakapis lahtiselt, kuid korrektne hoiustamine näeb ette, et laskemoon peab olema eraldi

lukustatavas osas. Padrunivöö sees oli kaliiber 12, mida oli 18 tükki. Ei pööranud tähelepanu, kas

padrunivööst välja võetud laskemoon oli külm või niiske. Ei mäleta mitu padrunit oli nõuete kohaselt

hoiustamata. Mäletab, et padrunid, mis olid relvakapis mittenõuete kohaselt hoiustatud, asusid

relvakapi sees olevas riiulis lahtiselt, kuid täpsemalt ei tea, kas nad võisid ka olla mingi karbi sees ja

kas see karp oli avatud või mitte. M S ei osanud selgitada miks osad padrunid olid eraldi, avaldas, et

isa oli jahimees ja tõenäoliselt on keelatud padrunid tema isa omad. Miks padrunivöö nagis rippus,

selle kohta ei osanud M S samuti midagi öelda. Tunnistaja võttis relvad ja laskemoona hoiule ja hiljem

pildistas padrunid üles relvagrupis, kus nad vaatasid laskemoona täpsemalt üle, sest kohapeal ei

osanud tema ega relvaomanik kõikidele padrunitele kaliibrit määrata, seetõttu läksid hoiule võtmisel

mitmed padrunid küsimärgiga ja hiljem relvagrupp aitas tuvastada. M S andis relva ja laskemoona

vabatahtlikult hoiule, ta oli adekvaatne ja sai aru, mis on juhtunud. Nad selgitasid talle, et sellise

sündmuse raames peavad nad edasise kodurahu huvides need hoiule võtma ja relvagrupp otsustab, kas

ta saab need tagasi või mitte. M S küll kirjutas aktile, et andis surve all ja ei tahtnud algselt

allkirjastada, kuid sel hetkel ei osutanud ta mingit vastupanu ega avaldanud, et ei ole nõus.

Tunnistaja A L ütluste kohaselt siseneti Xxx patrulli kohale jõudes koos majja, et kontrollida, kas

relvad on kapis. Relvakappi M S ise ei avanud, kuna tal olid käerauad peal, kuid ta andis neile

relvakapi võtme. Seda, kas M S võttis võtme taskust või riiulist, seda tunnistaja ei näinud.

Nõuetekohaselt ei olnud hoiustatud jahipadrunid, mis olid vööl ja rippusid voodi kohal sarve peal. M S

tunnistas selles osas enda lohakust. Samuti oli relvakapi vasakul riiul, mille peal oli nähtaval kohal

valge lahtine karp hülssidega ja kui ta seda karpi sorteeris, siis tuli välja, et seal sees oli ka laskemoon.

Relvakapist võttis padrunid välja K, kuid ta nägi, et osad padrunid olid kapis laekas, osad riiulis ukse

küljes. Aitas äravõtmisele kuuluvat laskemoona üle lugeda, protokoll tema ei koostanud. Samuti ei

võtnud ise ka vööst padruneid välja, seda tegi vist K ja vööd ta ei katsunud. Padruneid oli väga palju

ning padrunitest ja kaliibritest ei jaga ta midagi.

14.02.2024 relva ja laskemoona üleandmise-vastuvõtmise akti nr 101-24 kohaselt andis M S üle mh 18

padrunit kaliibriga 12, ühe padruni kaliibriga 458WIN ning 51 padrunit kaliibriga 9x19.

27.02.2024 vaatlusprotokoll koos fototabeliga kinnitab, et fotodelt vaadeldi xxx ära võetud

laskemoona. Nimelt vaadeldi relvakapiukse riiulis karbist olnud kolme padrunit kaliibriga 7,62 mm

(fotod 1 ja 2) ning ühte pikemat padrunit kaliibriga 458WIN pikkusega ca 80 mm (fotod 1, 3, 4 ja 5).

Samuti vaadeldi ühte padrunit kaliibriga 9x18, mis oli relvakapi lukustatavas osas (fotod 3 ja 4).

Kuigi relva ja laskemoona üleandmise-vastuvõtmise aktis on märgitud, et üle anti 51 padrunit

kaliibriga 9x19, siis tulenevalt tunnistaja K T ütlustest ja 27.02.2024 vaatlusprotokollist, osutus üks

padrunitest kaliiber 9x18. Selle üle puudub praegusel juhul ka vaidlus.

M S hoides enda elukohas aadressil xxx ühte padrunit kaliibriga 418WIN relvakapiukse riiulis

lukustamata osas ning 18 padrunit kaliibriga 12 padrunivööl, mis rippus relvakapi kõrval asuvas

riidenagis, rikkus RelvS § 46 lg-s 6 sätestatud nõuet, mille kohaselt tuleb padruneid hoida relvakapis

relvadest eraldi lukustatavas osas või relvahoidlas. Ei relvakapi ukse sees oleva riiuli ega relvakapi

kõrval oleva riidenagi puhul ei ole tegemist relvakapi eraldi lukustatava osaga ega ka relvahoidlaga.

Mis puudutab kaebuses toodud väiteid, et padrunivöö koos laskemoonaga ei olnud relvakapis seetõttu,

et see kuivas, siis sellised väited on esiteks tõendamata. M S ise kohtus ütlusi ei andnud ning tunnistaja

K T ei mäleta, millises seisukorras padrunid olid – kas kuivad või märjad ning tunnistaja A L

padrunivööd ei katsunud. Arvestades, et tunnistajate ülekuulamise ajaks oli sündmusest möödas enam,

kui 6 kuud, siis on usutav, et tunnistajad ei mäleta enam kõiki asjaolusid täpselt. Eelduslikult ei ole

politseiametnikele see ka ainus juhtum, millega nad on vahepeal kokku puutunud ning pole alust ka

eeldada, et nad selle juhtumi asjaolusid igapäevaselt meenutaks. Samuti ei saa ka tunnistaja H Si

ütlustest järeldada, et padrunivöö oli märg ja see rippus nagis kuivamise eesmärgil. Kuigi tunnistaja H

S kasutas enda ütlustes väljendit „ padrunivöö rippus, kuivas seal seinal oleva raami peal“, siis ei saa

eelnevast järeldada, et padrunivöö oli märg, sest tema ütlustest ei selgunud, et ta oleks seda vööd

katsunud ja teinud kindlaks, et see oli märg, vaid nägi seda vööd alles siis, kui politsei oli juba

saabunud. Samuti ei osanud ta ka seda öelda, kas M S oli sellel päeval jahil käinud, ta vaid eeldas seda,

kuna nägi märgasid jahiriideid. Ainuüksi asjaolu, et jahiriided olid märjad, ei kinnita fakti, et tema

abikaasa käis sellel päeval jahil, kuna jahiriided võivad kuivada ka seetõttu, et neid just pesti või

kasutati muul eesmärgil, kui jahil käimiseks. Seega ei ole võimalik tunnistaja H Si ütlustest tõsikindlalt

järeldada, et padrunivöö koos laskemoonaga oli märg ja kuivas nagis.

Teiseks märgib kohus, et isegi kui väita, et padrunivöö koos laskemoonaga oli relvakapist väljas

kuivamise eesmärgil, siis relvaseadus sätestab konkreetselt, et padruneid hoitakse relvakapis relvadest

eraldi lukustatavas osas. Selleks oleks tulnud M Sil padrunid padrunivöölt eemaldada ning hoiustada

neid relvakapis selleks ettenähtud kohas, mitte oodata kuni padrunivöö on kuiv. Kaebuse esitaja on

koos kaebusega esitanud kohtule 1999 aasta tunnistuse selle kohta, et ta on lõpetanud jäägri

kutsetunnistuseks ettevalmistava koolituse ning kaebuse märgitakse, et selle koolituse raames on ta

saanud kuivatusresti kasutamiseks soovitused. Kohtule ei ole teada, mida need soovitused täpselt

endast kujutavad, kuid kohus selgitab, et Eestis kehtib relvaseadus, mida tuleb Eesti Vabariigi

territooriumil relvade ja laskemoona käitlemisel arvestada ning Soomest saadud soovitused ei pruugi

alati olla kooskõlas Eestis kehtivate seadustega. Ka soovitused „erinevate põlvkondade jahinduslikest

käsiraamatutest“ ei pruugi olla ilmtingimata kooskõlas relvaseadusega. Käesolevas väärteoasjas on

kohtus käinud ütlusi andmas ka tunnistajad P R ja J K, kes käivad koos M Siga jahil. Tõendamiseseme

asjaolude kohta nimetatud tunnistajad ütlusi ei andnud, kuna neil polnud selle sündmusega

kokkupuudet, küll aga andsid nad ütlusi selle kohta, kuidas nad praktikas padrunivöösid ja laskemoona

kuivatavad. Kohus ei saa arvestada kellegi isiklikke praktikaid tõendina. Seda enam, et tunnistajate P

Re ega ka J K puhul ei olnud tegemist ekspertide ega asjatundjatega. Nii esitatud kaebusest kui ka

eelnevalt nimetatud tunnistajate ütlustest selgus, et padrunivöö koos laskemoonaga relvakapist

väljaspool kuivatamine on eelkõige mugavus, kuna ilma laskemoonata padrunivöö kuivatamisel võib

padrunitasku kokku kuivada ning padruneid on sinna pärast raske panna. Sellisest seisukohast võiks

sama hästi järeldada, et nahksaabaste/nahkkingade kuivamise ajaks tuleks ka jalad jalanõude sisse

jätta. Kohus märgib, et tõepoolest ei pea märga padrunivööd relvakappi asetama, kuid relvakappi

kohustus käib laskemoona kohta. Asjaolu, et padrunivöö padrunitaskud võivad kuju muuta, ei ole

vabandav asjaolu, kuna üksikisiku mugavus ei kaalu üle relvaseaduses sätestatud nõudeid ja teiste

isikute kaitstavaid õigushüvesid. Kaitsja kohtuistungil avaldatud seisukohad, et hoolas jahimees,

relvaomanik, peab eelkõige tagama laskemoona seisukorra ja korraldama selle kuivamise, on

asjakohatud, kuna eelkõige tuleb tagada ohutus. Kohtu hinnangul oleks õige käitumise korral tulnud

jahilt koju jõudes laskemoon padrunivöölt koheselt eemaldada, selle oleks saanud füüsiliselt kuivatada

(nt riidelapiga) ning seejärel hoiustada seda nõuetekohaselt, s.o relvakapis lukustatavas osas. On

ilmselge, et kui padrunid koheselt padrunivööst välja võtta ja lapiga kuivatada, on võimalik padrunite

kahjustumine väiksem kui jätta neid tundideks niiskesse padrunivöösse. Arvestades ka asjaolu, et

padrun on tihkelt vastu padrunivööd, on padrun palju kauem niiskem kui sealt koheselt välja võttes ja

eraldi kuivatades. Märja padrunivöö padrunitaskusse saanuks asetada näiteks hülsid, et need kuivades

kuju ei muudaks. Kui isik soovib jahil käia ja on hankinud endale relvaloa, siis on ta võtnud endale

kohustuse täita relvaseaduse nõudeid ja seda sõltumata sellest, kas isiku enda subjektiivse hinnangu

kohaselt on need nõuded põhjendatud.

Seega kokkuvõtvalt M S hoides 18 padrunit kaliibriga 12 ning ühte padrunit kaliibriga 418WIN selleks

mitte ettenähtud kohas (18 tk väljaspool relvakappi riidenagis ja ühte relvakapi riiulis lukustamata

osas) rikkus RelvS § 46 lg-s 6 sätestatud nõuet ning tema väärtegu on õigesti kvalifitseeritud RelvS §

891 lg 1 järgi.

Karistusseadustiku (KarS) § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu.

Kohus nõustub kohtuvälise menetleja lõpphinnanguga, et tuvastatud asjaoludele tuginedes on alust

lugeda M Si käitumist subjektiivse koosseisu päraseks, kuid jääb erinevale seisukohale selles, et M S

realiseeris temale inkrimineeritava väärteo otsese tahtlusega. Kuigi M S keeldus kohtus ütluste

andmisest, annavad kohtu hinnangul tuvastatud asjaolud alust teha järelduse, et rikkumine on

toimepandud vähemalt kaudse tahtlusega. KarS § 16 lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse

tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda.

Relvaomanikuna pidi M S olema teadlik laskemoona nõuetekohasest hoiustamisest, kuid hoides

väärteo etteheites nimetatud laskemoona selleks mitte ettenähtud kohas, pidi ta pidama võimalikuks, et

ta paneb toime süüteo ja möönis sellise asjaolu võimalikkust.

Eeltoodust tulenevalt on tõendamist leidnud, et M S rikkus enda tegevusega relvaseaduse § 46 lg 6

nõudeid, pannes sellega toime relvaseaduse § 891 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Väärtegu RelvS § 89

13 järgi

RelvS § 8913 näeb ette vastutuse tulirelva laskemoona ebaolulises koguses ebaseadusliku käitlemise

eest või gaasirelvapadrunite ebaseadusliku käitlemise eest.

Väärteoprotokollis ja otsuses on osundatud RelvS § 34 lg 2 nõude rikkumisele. RelvS § 34 lg 2

kohaselt annab füüsilise isiku relvaluba selle omajale õiguse käidelda relvaloale kantud relva või sama

liiki relva ja selle laskemoona ning helisummutit, lasersihikut ja öösihikut käesoleva seaduse ning selle

alusel kehtestatud õigusaktidega sätestatud tingimustel ja korras. Relvaluba, millele on kantud vaid

relva liik, annab selle omajale õiguse soetada relva kasutusse andmise üleandmise-vastuvõtmise akti

alusel kasutusse võetud relva laskemoona.

Praegusel juhul on tuvastatud ja puudub vaidlus selles, et 14.02.2024 ajavahemikul kell 20.15-22.30

aadressil xxx M S omas talle mittelubatud laskemoona 1x458WIN ja 1x 9x18mm padruneid.

14.02.2024 relva ja laskemoona üleandmise-vastuvõtmise akti nr 101-24 kohaselt andis M S üle mh

ühe padruni kaliibriga 458WIN ning 51 padrunit kaliibriga 9x19. Eelnevalt nimetatud laskemoona on

vaadeldud 27.02.2024 vaatlusprotokollis koos fototabeliga. Nimelt vaadeldi fotodelt Kalda 7, Aegviidu

alevikust, Anija vallast ära võetud laskemoona – relvakapiukse riiulis karbis olnud kolme padrunit

kaliibriga 7,62 mm (fotod 1 ja 2) ning ühte pikemat padrunit kaliibriga 458WIN pikkusega ca 80 mm

(fotod 1, 3, 4 ja 5). Samuti vaadeldi ühte padrunit kaliibriga 9x18, mis asus relvakapi lukustatavas osas

(fotod 3 ja 4).

Lisaks kirjalikele tõenditele kinnitavad ka tunnistaja K T ütlused ühe padruni kaliibriga 458WIN ja

ühe padruni kaliibriga 9x18 leidmist M Si elukohast. Tunnistaja ütluste kohaselt ta mäletab, et kaliiber

9x18 asetses relvakapis ning kust võeti kaliiber 418WIN, seda ta täpselt enam ei mäleta, kuna

juhtumist on möödas 6 kuud ning M Si elukohas oli erineva kaliibriga padruneid ja neid oli väga palju.

Tema võttis relvad ja laskemoona hoiule ja hiljem pildistas padrunid üles relvagrupis, kus nad

vaatasid laskemoona täpsemalt üle, sest kohapeal ei osanud tema ega relvaomanik kõikidele

padrunitele kaliibrit määrata, seetõttu läksid hoiule võtmisel mitmed padrunid küsimärgiga ja hiljem

relvagrupp aitas tuvastada. M S selgitas keelatud padrunite kohta, et need võisid olla isa-aegsed

padrunid.

Kuigi relva ja laskemoona üleandmise-vastuvõtmise aktis on märgitud, et üle anti 51 padrunit

kaliibriga 9x19, siis tulenevalt tunnistaja K T ütlustest ja 27.02.2024 vaatlusprotokollist, osutus üks

padrunitest kaliiber 9x18. Selle üle puudub praegusel juhul ka vaidlus.

Tunnistaja A L ütlused tõendavad, et tema aitas äravõtmisele kuuluvat laskemoona üle lugeda, kuid

protokolli tema ei koostanud. Padruneid oli väga palju ning padrunitest ja kaliibritest ei jaga ta midagi.

Seega M S hoides enda elukohas xxx ühte padrunit kaliibriga 458WIN ja ühte padrunit kaliibriga

9x18, mille tarbeks ei olnud tal relvaluba, rikkus selliselt RelvS § 34 lg-s 2 sätestatut nõuet, mille

kohaselt annab füüsilise isiku relvaluba selle omajale õiguse käidelda relvaloale kantud relva või sama

liiki relva ja selle laskemoona relvaseaduse ning selle alusel kehtestatud õigusaktidega sätestatud

tingimustel ja korras. Käesoleva menetluse käigus kogutud tõendikogumist ning kohtule esitatud

kaebusest, ei ole tuvastatud, et M Sil oleks nimetatud laskemoona käitlemiseks relvaluba. Sellest

järeldub, et M Sil puudus õiguslik alus ühe padruni kaliibriga 458WIN ja ühe padruni kaliibriga 9x18

hoidmiseks.

Kaebuses on esitatud väide, et padrun kaliibriga 458WIN kuulus tema isale ja padrun kaliibriga 9x18

võis jääda M Si valdusesse kogemata, kuna tal oli varasemalt sellele kaliibrile relvaluba. Nagu kohus

ka eelnevalt on käesolevas otsuses märkinud, siis juhul kui menetlusalune isik otsustab end kaitsta

aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma

menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. M S ise ütlusi ei andnud. Kui end

aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset

võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud

kahtlustest, mida tuleks tõlgendada tema kasuks. Antud juhul ei ole kohtule teada, kas kaliiber

458WIN kuulus M Si isale ja kas tal ka selle jaoks oli relvaluba. Samuti ei ole kohtule teada, kas M Sil

oli varasemalt kaliibrile 9x18 relvaluba või mitte. Tunnistaja H Si ütluste kohaselt on M Si isa

viimased 2 aastat viibinud hooldekodus. Ka tunnistaja K T ütluste kohaselt avaldas M S talle, et need

keelatud padrunid võivad olla tema isa ajast. Kuigi eelnevatest tunnistajate ütlustest võivad kaebuses

esitatud väited olla tõesed, ei ole see vabandav asjaolu. Kohtu hinnangul on kaks aastat piisav aeg, et

teha relvaomanikuna kindlaks enda relvakapi sisu ning vaadata üle seal asuv laskemoon. Seda enam, et

ka kaebuses on toodud välja asjaolu, et kaebaja hoidis koos isaga relvi samas kapis, mistõttu tulnuks M

Sil pärast isa hooldekodusse asumist vaadata relvakapi sisu kriitilise pilguga üle ega sinna ei ole tema

relvaloale mittelubatud laskemoona jäänud. Seega kokkuvõtvalt on M Sil relvaomanikuna kohustus

kontrollid enda relvakapi sisu ja tagada, et seal ei oleks tema relvaloale mittevastavat laskemoona.

Seega M S käitles eelnevalt nimetatud laskemoona ebaseaduslikult. RelvS § 8913 sätestab vastutuse

tulirelva laskemoona ebaolulises koguses ebaseadusliku käitlemise eest. Riigikohus on lahendi nr 3-1-

1-40-11 punktis 16.1. märkinud, et olulise ja ebaolulise koguse hindamisel tuleb lähtuda eelkõige

RelvS § 46 lg-s 5 füüsilisele isikule hoidmiseks lubatud laskemoona kogusest (vt RKKKo 11.04.2011

nr 3-1-1-8-11, p 19). Sama otsuse punktis 18 leiab kohtukolleegium, et kui isiku valduses olevate

erinevate piiratud tsiviilkäibega relvade laskemoona üldkogus jääb allapoole RelvS § 46 lg-s 5

sätestatud madalaimat piirmäära, tuleb padrunite kogus lugeda ebaoluliseks. Tulenevalt eelnevast tuleb

nentida, et M Si poolt loata ehk ebaseaduslikult kahe padruni kaliibriga 458WIN ja 9x18 hoidmine

oma elukohas on vaadeldav tulirelva laskemoona ebaolulises koguses ebaseadusliku käitlemisena. See

tähendab, et M S rikkus RelvS § 34 lg-t 2 ja realiseeris selliselt RelvS §-s 8913 sätestatud

süüteokoosseisu objektiivse koosseisu.

Kohus nõustub kohtuvälise menetleja lõpphinnanguga, et tuvastatud asjaoludele tuginedes on alust

lugeda M Si käitumist subjektiivse koosseisu päraseks, kuid jääb erinevale seisukohale selles, et M S

realiseeris temale inkrimineeritava väärteo otsese tahtlusega. Väärteoasjas kogutud tõenditele

tuginedes, ei saa kohus teha järeldust, et rikkumine oleks olnud tahtlik. M S keeldus kohtus ütluste

andmisest, küll aga annavad kohtu hinnangul tuvastatud asjaolud alust teha järelduse, et rikkumine on

toimepandud ettevaatamatusest hooletuse vormis. KarS § 18 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime

hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja

kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Kohus tuvastas, et M S hoidis 14.02.2024 enda

elukohas talle mittelubatud laskemoona, s.o kahte padrunit kaliibriga 458WIN ja kaliibriga 9x18.

Kohusetundliku ja tähelepaneliku suhtumise korral pidanuks ta relvaomanikuna tutvuma enda

relvakapi sisuga ning tegema kindlaks, kas seal võib olla laskemoona, mis ei kuulu talle või mille jaoks

tal relvaluba enam ei ole.

Eeltoodust tulenevalt on tõendamist leidnud, et M S rikkus enda tegevusega relvaseaduse § 34 lg 2

sätestatud nõudeid, pannes sellega toime relvaseaduse § 8913 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Tegude õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei tuvastatud. M S on süüvõimeline ning KarS 2. ptk 3.

jaos sätestatud süüd välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud.

Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus RelvS § 34 lg 2 ja § 46 lg 6 nõudeid

ning pani sellega toime RelvS § 891 lg 1 ja § 8913 ettenähtud väärteod.

RelvS § 891 lg 1 ja § 8913 näevad karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut RelvS § 891 lg 1 ettenähtud väärteo

toimepanemise eest rahatrahviga 30 trahviühikut, s.o summas 120 eurot ning RelvS § 8913 ettenähtud

väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 30 trahviühikut s.o 120 eurot.

KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Sama lõike teisest lausest

tuleneb, et karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise

huvisid. Samuti lähtub kohus karistusele hinnangu andmisel karistuse üld- ja eripreventiivsetest

eesmärkidest.

VTMS § 132 p 3 järgi võib maakohus kohtuotsusega tühistada kohtuvälise menetleja otsuse ja

lõpetada väärteomenetluse VTMS §-s 29 ja 30 sätestatud alustel. VTMS § 30 lg 1 p 1 järgi võib

väärteomenetluse lõpetada, kui menetlusaluse isiku süü ei ole suur ja väärteomenetluse jätkamiseks

puudub avalik menetlushuvi. Riigikohus on selgitanud, et süülise väärteo toime pannud isikut ei ole

tingimata tarvis karistada. Vastavalt VTMS § 30 lg 1 p-le 1 võib väärteomenetluse lõpetada

otstarbekuse kaalutlusel. Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda

kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 202

sätestatut (vt RKKKo 01.11.2013 otsus nr 3-1-1-91-13, p 15). Sealjuures on Riigikohus ka selgitanud,

et laskemoona kui ohtliku ja piiratud tsiviilkäibega eseme soetamisele, hoidmisele, kandmisele, veole

ning kasutamisele RelvS-i ja muude õigusaktidega nõuete kehtestamise eesmärk on sarnaselt relvaloa

kehtetuks tunnistamise eesmärgile kaitsta isikute elu ja tervist, riigi julgeolekut ja avalikku korda. Isik,

keda on relva või laskemoona käitlemise nõuete rikkumise eest kriminaal- või väärteo korras

karistatud, on seetõttu alati tekitanud vähemalt abstraktse ohu eelnimetatud hüvedele. Ohtu ei muuda

iseenesest olematuks ka rikkumise vähene tähtsus, isiku väike süü või muud sarnased asjaolud, kuigi

vähetähtsa väärteo korral on menetlejal võimalik otstarbekuse kaalutlusel menetlust mitte alustada ja

piirduda isiku hoiatamisega (VTMS § 31 lõige 2) või väärteomenetlus lõpetada (VTMS § 30 lõige 1)

(vt RKPJK 18.06.2019 otsus nr 5-19-26, p 47). Seega tuleb praegusel juhul hinnata, kas M Si süü on

suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist.

Kuigi eelnevaga tuvastas kohus, et kaebaja on toime pannud temale etteheidetud väärteod, leiab kohus,

et M Si ei pea nende eest karistama, kuna tema süü ei ole suur ning väärteomenetluse jätkamiseks

puudub avalik menetlushuvi. Võttes arvesse väärteo tehiolusid, ei ole kohtu hinnangul M Si süü

väärteo toimepanemisel suur ning seda ka vaatamata asjaolule, et ta pani toime kaks relvaseaduses

sätestatud nõude rikkumist. Kohus arvestab, et M Si elukohas oli kaks tema relvAale mittelubatud

padrunit, mida ei saa pidada suureks koguseks ning üks mittelubatud padrunitest oli hoiustatud nõuete

kohaselt ning teine asus lukustatud relvakapis lahtiselt, padrunivöö koos laskemoonaga rippus nagis

eraldi asuvas toas. Kohtus uuritud tõenditest selgus, et M S elab koos enda abikaasaga ning alaealisi

lapsi peres ei ole, kellele võinuks see laskemoon kättesaadav olla. Kohus võtab arvesse ka tunnistajate

K T ja A L ütlusi selle kohta, et M S tegi politseiametnikega koostööd, järgis temale antud juhiseid

ning andis relvad ja laskemoona vabatahtlikult üle. Kohus järeldab politseiametnikega tehtud koostööst

ning relva ja laskemoona vabatahtlikust üleandmisest, et M S on oma rikkumisest aru saanud. Kuna

kohus leidis eelnevalt, et laskemoona ebaolulises koguses käitlemine on M Si poolt toimepandud

hooletusest ning laskemoona käitlemise nõuete rikkumine kaudse tahtlusega, viitab ka see M Si

väiksemale süüle. Seega arvestades eelnevaid asjaolusid kogumis, ei ole kohtu hinnangul võimalik

asuda seisukohale, et M Si süü on suur. Kohtu hinnangul puudub ka menetluse jätkamiseks avalik

menetlushuvi. Avaliku menetlushuvi mõistet seostatakse õiguskirjanduses karistuse üld- ja

eripreventiivsete eesmärkidega. Eripreventiivsete eesmärkide puhul arvestab kohus, et karistusregistri

väljavõtte kohaselt ei ole M Sil

mitte ühtegi kriminaal- ega väärteokaristust. Talle on väljastatud relvaluba enam kui 30 aastat tagasi

ning andmed vahepealsete rikkumiste kohta puuduvad, mis annab aluse väiteks, et tegemist on

õiguskuuleka isikuga, kelle puhul oli tegemist juhusliku eksimusega. Kohtu hinnangul on praegusel

juhul võimalik asuda seisukohale, et M Si rikkumisele järgnenud väärteomenetlus ja avalik

kohtuistung, on temale juba mõju avaldanud. Üldpreventiivsete eesmärkide juures märgib kohus, et

relva või laskemoona käitlemise nõuete rikkumine tekitab alati vähemalt abstraktse ohu kaitstavatele

õigushüvedele, s.o isikute elule ja tervisele, riigi julgeolekule ning avalikule korrale. Samas tuginedes

eelnevalt viidatud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahendile, ei välista

relvaseaduse rikkumine, et vähetähtsa väärteo korral on menetlejal võimalik otstarbekuse kaalutlusel

menetlust mitte alustada ja piirduda isiku hoiatamisega (VTMS § 31 lg 2) või väärteomenetlus lõpetada

(VTMS § 30 lg 1). Seega asjaolu, et tegemist oli relvaseaduse nõuete rikkumisega, ei välista praegusel

juhul väärteomenetluse lõpetamist ja ei viita veel iseenesest, et asja menetlemiseks oleks avalik

menetlushuvi. Arvestades rikkumise asjaolusid ja varasemate rikkumiste puudumist, ei ole võimalik

praegusel juhul avalikku menetlushuvi jaatada. Arvestades süüdlase isikut ning teo toimepanemise

asjaolusid, ei ole isiku karistamata jätmine vastuolus ka õiguskorra kaitsmise huvidega.

Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus M Si kaebuse osaliselt ning tühistab Politsei- ja Piirivalveameti

Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna menetlustalituse üldsüütegude menetlusgrupi

22.07.2024 otsuse väärteoasjas nr 2315,24,001388 ja lõpetab M Si suhtes süüdistuses RelvS § 891 lg 1

ja § 8913 järgi väärteomenetluse VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel.

Menetluskulud

VTMS § 30 lg 13 kohaselt väärteomenetluse lõpetamisel otstarbekuse kaalutlusel hüvitab

menetluskulud menetlusalune isik. Kuna praegusel juhul lõpetab kohus väärteomenetluse otstarbekuse

kaalutlusel, jäävad kaebuse esitajal tekkinud menetluskulud (valitud kaitsjale makstud tasu) summas

4037,19 eurot tema enda kanda.

Eeltoodut arvestades ja juhindudes Väärteomenetluse seadustiku §dest 132 p 3, 133, 134,

Otsustas

1. Rahuldada M Si kaebus osaliselt.

2. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna menetlustalituse

üldsüütegude menetlusgrupi eriasjade uurija Sergei Dõmša 22.07.2024 otsus väärteoasjas nr

2315,24,001388 tühistada täies ulatuses ja lõpetada väärteomenetlus M S suhtes süüdistuses

relvaseaduse § 891 lg 1ja § 8913 järgi VTMS § 30 lg 1p 1 alusel

Kaitsja taotlus õigusabikulude hüvitamiseks jätta rahuldamata

CD plaat jätta väärteoasja materjalide juurde

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovil tuleb sellest kirjalikult Harju Maakohtule teatada seitsme päeva

jooksul kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva

jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse

isikul advokaadist esindaja vahendusel, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

Kohtunik

Liina Pohlak

Kassatsioonteate esitamisel on kohtuotsus menetlusosalistele kättesaadav 04.10.2024