2-24-111188/11 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T UM Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Anastassia Stalmeister

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 3. oktoober 2024

Tsiviilasja number

2-24-111188

Tsiviilasi

Nord Collect OÜ hagi J.A vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Menetlustoiming

Hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumine

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Nord Collect OÜ (registrikood 11897588;

asukoht XXX), lepinguline esindaja Y.T (e-post XXX

)

Kostja: J.A (isikukood XXX)

Menetlusvorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda Nord Collect OÜ hagi J.A vastu võlgnevuse väljamõistmiseks menetlusse

võtmisest ja lugeda hagi koos lisadega Nord Collect OÜ-le tagastatuks.

2. Jätta menetluskulud Nord Collect OÜ kanda. J.A-le hüvitatavad menetluskulud

puuduvad.

3. Määrus toimetada kätte hagejale.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Tartu Maakohtu

kaudu 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebust ei saa esitada 5

kuu möödumisel määruse tegemisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. Nord Collect OÜ (hageja) esitas 25. märtsil 2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse J.A (kostja) vastu 4365 euro 80 sendi väljamõistmiseks. Pärnu

Maakohtu 23. aprilli 2024. a määrusega anti tsiviilasi üle Tartu Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses, kuivõrd kostjale ei õnnestunud makseettepanekut kätte

toimetada.

2. Tartu Maakohus jättis 24. aprilli 2024. a määrusega hagi käiguta ning andis hagejale

tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Hageja esitas 24. mail 2024 täiendatud hagiavalduse.

Kohus jättis hagi 23. juuli 2024. a määrusega teistkordselt käiguta ning andis hagejale

tähtaja 14 päeva nimetatud määruse kättesaamisest alates kostja andmete esitamiseks ja

kohtualluvuse põhjendamiseks. Kohus hoiatas, kui kohtu määratud tähtajaks hagis esinevaid

puudusi ei kõrvaldata, võib kohus keelduda hagi menetlusse võtmisest või hagi sisulisel

lahendamisel jätta hagi põhjendamata osas rahuldamata.

Hageja 19. augusti 2024. a selgituse kohaselt on kostja nõude aluseks oleva lepingu

sõlmimisel 16. märtsil 2020 märkinud oma elukohaks xxx. Hageja on kostja asukoha

väljaselgitamiseks teinud päringu Tartu Linnavalitsusele ja Läti Politseile.

KOHTU SEISUKOHT

3. Kohus leiab, et hagiavaldus tuleb jätta menetlusse võtmata tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 2 alusel, sest hagi ei allu Eesti kohtule.

4. TsMS § 75 lg 1 järgi kontrollib avalduse saanud kohus, kas rahvusvahelise kohtualluvuse

sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. Seejärel kontrollib kohus, kas asi allub

kohtule, kuhu avaldus esitati.

TsMS § 79 lg 1 kohaselt võib füüsilise isiku vastu hagi esitada tema elukoha järgi. Sama

sätte lg 2 järgi kui füüsilise isiku elukoht ei ole teada, võib tema vastu hagi esitada tema

viimase teadaoleva elukoha järgi.

Hageja leiab, et hagi allub Tartu Maakohtule TsMS § 79 lg 2 järgi, sest kostja märkis 2020.

a lepingut sõlmides oma elukohaks xxx k.

5. TsMS § 70 lg 2 järgi allub asi Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada

pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui

seadusest või välislepingust ei tulene teisiti. TsMS § 75 lg 1 kohaselt kontrollib avalduse

saanud kohus, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti

kohtule. Seejärel kontrollib kohus, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati. Lõige 2

sätestab, et kui asi sellele kohtule ei allu, saadab kohus avalduse kohtule, kellele avaldus

allub, välja arvatud juhul, kui kohus leiab, et asi ei allu rahvusvahelise kohtualluvuse järgi

Eesti kohtule.

TsMS § 70 lg 1 kohaselt määratakse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi, millal võib

asja menetleda Eesti kohus. TsMS § 70 lg 4 sätestab, et tsiviilkohtumenetluse seadustikus

rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut kohaldatakse üksnes ulatuses, milles ei ole

sätestatud teisiti välislepingus või järgmistes Euroopa Liidu määrustes: 1) Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1215/2012 [---].

Kostja on võlaõigusseaduse (VÕS) tähenduses tarbija (VÕS § 1 lg 5). Krediidiandja ja

kostja vahel sõlmitud leping on kvalifitseeritav tarbijakrediidilepinguna. Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste

tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (uuesti sõnastatud) art 18 lõige 2

kohaselt võib teine lepingupool algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi

kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht.

Määruse art 4 lg 1 kohaselt esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on

liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest ning art 5 lg 1

järgi võib isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, hagi esitada teise liikmesriigi

kohtusse üksnes määruse II peatüki 2.-7. jaos sätestatud korras.

Määruse art 17 lg 1 sätestab, et asjades, mis puudutavad lepinguid, mille isik on tarbijana

sõlminud oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil, määratakse

kohtualluvus kindlaks II peatüki 4. jao alusel, ilma et see piiraks artikli 6 ja artikli 7 punkti 5

kohaldamist, kui tegemist on: a) järelmaksuga kaupade müügilepinguga, b) osamaksetena

tasutava laenulepinguga või muud liiki krediidilepinguga, mis sõlmiti kaupade müügi

rahastamiseks, või c) muudel juhtudel lepinguga, mis on sõlmitud isikuga, kes tegeleb

tarbija alalise elukoha liikmesriigis äri- või kutsetegevusega või kelle selline tegevus on mis

tahes vahenditega suunatud nimetatud liikmesriiki või mitme liikmesriigi hulgas ka

nimetatud liikmesriiki, ning kui leping kuulub sellise tegevuse raamesse. Arvestades

määruse art 17 lg 1 viidet art-le 6, saab artiklit 17 üldjuhul kohaldada kostja suhtes, kelle

alaline elukoht on mõnes liikmesriigis.

Hageja nõuded tulenevad Monefit Estonia OÜ ja kostja vahel 16. märtsil 2020 sõlmitud

laenulepingust ja kostja on tarbija.

6. Määruse art 62 lg 1 kohaselt, et teha kindlaks, kas poole alaline elukoht on selles

liikmesriigis, kelle kohtusse asja kohta on hagi esitatud, kohaldab see kohus riigisisest

materiaalõigust. Isiku elukoht on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg 1 järgi

koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab.

Hagis on kostja elukohaks märgitud xx . Maksekäsu kiirmenetluses selgus, et kostja sellel

aadressil ei ela. Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri vastusest nähtub, et politseil

puuduvad ajakohased andmed kostja võimaliku asukoha kohta.

Eesti rahvastikuregistri järgi andmed kostja kohta puuduvad, arhiivis. Kostjal on Läti

kodakondsus ning kostja on sündinud xx s. Kostjal ei ole Eestis ühtegi kehtivat dokumenti.

Rahvastikuregistrist nähtuvalt ei ole kostjal Eestis alanejaid ega ülenejaid sugulasi. Kostja

sugulane kinnitas maksekäsu kiirmenetluses 16. aprillil 2024, et kostja ei ela Eestis, elab xxs

ning kontaktid puuduvad.

Pooled ei ole sõlminud kehtivat kohtualluvuse kokkulepet Eesti kohtu kasuks kooskõlas

määruse nr 1215/2012 artikliga 19 ja TsMS § 104 lg-ga 3. Kohus leiab, et kostjal ei ole

Eestis kehtivat elukohta TsÜS § 14 lg 1 tähenduses. Hageja ei ole tõendanud, et nõude

aluseks olevas lepingus märgitud kostja elukoht xx k oleks ka tegelikult olnud kostja

elukoht Eestis. Nimetatud aadressi kostja rahvastikuregistriandmetest ei kajastu.

Töötamise registri ja Maksu- ja Tolliameti andmete kohaselt on kostja Eestis töösuhtes

olnud perioodidel 12. veebruar 2019 kuni 4. juuni 2019 ja 6. novembrist 2019 kuni 17.

märtysini 2020. Pärast 2020. a kanded puuduvad. Kostjale ei kuulu ega pole kunagi

kuulunud Eestis kinnistusraamatu andmetel kinnisasju ega liiklusregistri andmetel

sõidukeid, samuti ei ole kostja ühtegi sõiduki vastutav kasutaja.

Arvestades, et kostja on tarbija ning tema alaline elukoht ei ole Eestis, ei allu käesolev

vaidlus Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 18 lg 2 järgi Eesti kohtule.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hagiavalduse menetlusse võtmata TsMS § 371 lg 1 p 2

alusel.

7. TsMS § 372 lg 4 teise lause järgi kui kohus keeldub hagiavalduse menetlusse võtmisest,

ei toimeta kohus avaldust kostjale kätte, vaid tagastab selle koos lisadega ja asja menetlusse

võtmisest keeldumise määrusega hagejale. Kuna hageja esitas hagiavalduse elektrooniliselt,

ei ole vaja seda tagastada. TsMS § 372 lg 6 sätestab, et kui kohus keeldub hagiavalduse

menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et avaldust ei ole esitatud ja et

hagi ei ole olnud kohtu menetluses.

8. TsMS § 168 lg 1 alusel tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Tsiviilasja materjalidest ei

nähtu, et kostjal oleks hüvitatavaid menetluskulusid. Kostja tsiviilasja nr 2-24-111188

menetluses ei osalenud.

9. Tulenevalt TsMS § 3401 lg-st 2 ja § 372 lg 5 esimesest lausest võib hagiavaldusse

menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale esitada määruskaebuse.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anastassia Stalmeister

kohtunik